L.K.ja L.L.kaebus Viljandi Linnavalitsuse 22. jaanuari 2018. a korralduse nr 41 p-de 2, 4 ja 5 tühisuse või õigusvastasuse tuvastamiseks ning Viljandi linna tegevuse õigusvastasuse tuvastamiseks seonduvalt arvete väljastamisega
Menetlusosalised
Kaebajad – L.K., L.L. Vastustaja – Viljandi linn, esindaja Ene Rink
RESOLUTSIOON
1.Jätta L.K.ja L.L.kaebus läbi vaatamata.
2.Kaebajal tuleb teatada kohtule, millisele arvele ta riigilõivu tagastamist soovib.
3.Ülejäänud menetluskulud jätta menetlusosaliste endi kanda.
Edasikaebamise kord
Määruse peale Ringkonnakohtule kättesaamisest.
Muud selgitused
Määrus toimetatakse kätte kaebajatele ja vastustajale.
võib esitada määruskaebuse Tartu 15 päeva jooksul arvates määruse
Viljandi Linnavalitsuse 22. jaanuari 2018. a korraldusega nr 41 otsustati lõpetada 31. jaanuaril 2018 A.L.hooldusteenuse leping OÜ-ga Avitar, maksta hooldusteenuse pakkuja arvete alusel A.L.hooldusteenuse eest puudujääv osa alates 1. veebruar kuni 31. detsember 2018, võtta A.L.hoolduskulude katteks tema sissetulekust 90% ning esitada L.K. ja L.L. alates 1. veebruarist 2018 igakuiselt arveid A.L.hooldusteenuse poole puudujääva osa kohta.
2.L.K. ja L.L. esitasid 13. juunil 2018 Tartu Halduskohtule hiljem täiendatud kaebuse, milles taotlesid, et kohus tunnistaks õigusvastaseks Viljandi Linnavalitsuse 22. jaanuari 2018. a korralduse nr 41 ja eelnimetatud korralduse alusel kaebajatelt arvete esitamisega raha nõudmise ning et kohus tuvastaks 22. jaanuari 2018. a korralduse nr 41 tühisuse kaebajatele arvete esitamise ja rahalise kohustuse panemise osas.
3.Tartu Halduskohus lõpetas 25. juuli 2018. a määrusega haldusasja nr 3-18-1168 menetluse L.K.i esitatud kaebuse osas (resolutsiooni p 1), kohustas L.K.it teavitama, millisele arvele ta riigilõivu tagastamist soovib (resolutsiooni p 2), ülejäänud L.K.i menetluskulud jättis tema enda kanda (resolutsiooni p 3), võttis L.L. kaebuse menetlusse, tunnistas vastustajaks Viljandi linna ning kohustas vastustajat kaebusele vastama (resolutsiooni p-d 4-6).
4.Viljandi linn esitas 24. augustil 2018 vastuse kaebusele.
5.Tartu Ringkonnakohus tühistas 22. novembri 2018. a määrusega Tartu Halduskohtu 25. juuli 2018. a määruse resolutsiooni p-d 1 ja 3.
6.Tartu Halduskohus palus 2. jaanuari 2019. a kohtunõudes vastustajal selgitada, kas Viljandi Linnavalitsuse 22. jaanuari 2018. a korralduse nr 41 p-dega 4 ja 5 on antud pädevale ametiisikule korraldus kaebajatele arvete esitamiseks või soovis Viljandi Linnavalitsus panna kaebajatele igakuulise rahalise kohustuse, kas vaidlusalused arved tasus esmalt Viljandi Linnavalitsus ja seejärel edastas linn need kaebajatele või esitas linn arved koheselt kaebajatele (ilma et linn oleks neid ise tasunud) ning millise õigusnormi alusel oli Viljandi Linnavalitsusel õigus ja/või kohustus esitada kaebajatele arveid.
7.Vastustaja esitas 9. jaanuaril 2019 kohtule vastuse, milles teatas, et korralduse p-de 4 ja 5 mõte oli panna kaebajatele rahaline kohustus.
8.Tartu Halduskohus võttis 11. jaanuari 2019. a määrusega L.K.i kaebuse menetlusse ning kohustas vastustajaks olevat Viljandi linna selgitama, millise avalik-õigusliku normi alusel oli Viljandi Linnavalitsusel õigus ja/või kohustus panna kaebajatele rahaline kohustus, ning esitama haldusmenetluse toimiku materjalid, mida ei ole kohtuasja materjalides.
9.Tartu Halduskohtusse saabus 24. jaanuaril 2019 Viljandi linna avaldus, milles Viljandi linn palus lugeda eelmine vastus mittesaadetuks, ning edastas uue vastuse, mis pidi välja minema juba
9.jaanuaril 2019.
10.Vastusena kohtunõudele selgitas Viljandi linn 31. jaanuaril 2019, et esitatud arved ei ole kaebajatele rahalise kohustuse panemine, vaid nende seadusest tuleneva kohustuse täitmisega seotud kulutuste tagasinõudmine. Vaidlusalune korraldus on haldusorgani siseakt välise mõjuga. Ametnikele on see siseakt arvete koostamiseks, samas väliselt teavitus kaebuse esitajatele, et linn ei ole nõus nende kohustust täitma ning soovib tehtud kulutusi tagasi.
KOHTU SEISUKOHT
11.Tartu Halduskohus leidis 11. jaanuari 2019. a kohtumääruse p-s 11, et arvestades Viljandi linna
9.jaanuari 2019. a vastust, mille kohaselt Viljandi Linnavalitsuse 22. jaanuari 2018. a korralduse nr 41 p-de 4 ja 5 mõte oli panna kaebajatele rahaline kohustus, on vaidlustatud korralduse puhul tegemist kaebajaid kohustava haldusaktiga ja seega praeguses asjas tegemist avalik-õigusliku vaidlusega, mille lahendamine kuulub vastavalt halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 4 lg-le 1 halduskohtu pädevusse. Kuivõrd Tartu Halduskohtusse saabus 24. jaanuaril 2019 Viljandi linna avaldus, milles Viljandi linn palus lugeda 9. jaanuari 2019. a vastuse mittesaadetuks, palus kohus Viljandi linnal taaskord selgitada, kas korralduse p-dega 4 ja 5 on antud pädevale ametiisikule korraldus kaebajatele arvete esitamiseks või soovis Viljandi Linnavalitsus panna kaebajatele igakuulise rahalise kohustuse. Viljandi linna poolt 31. jaanuaril 2019 esitatud vastusest tulenevalt peab kohus vajalikuks halduskohtu pädevuse osas antud seisukohta muuta ning leiab, et Viljandi linn ei ole vaidlustatud korralduse andnud avalik-õiguslikus suhtes, vaid eraõigussuhtes, ning sellest tulenevalt on eraõigussuhtes antud ka vaidlusalused arved.
12.Praeguses asjas vaidlustavad kaebajad Viljandi Linnavalitsuse 22. jaanuari 2018. a korralduse nr 41 punkte 2, 4 ja 5, millega Viljandi Linnavalitsus otsustas maksta hooldusteenuse pakkuja arvete alusel A.L.hooldusteenuse eest puudujääv osa alates 1. veebruar kuni 31. detsember 2018 ja seejärel esitada kaebajatele alates 1. veebruarist 2018 igakuiselt arveid A.L.hooldusteenuse poole puudujääva osa kohta, ning nimetatud korralduse alusel väljastatud arveid.
13.Võttes arvesse, et Viljandi Linnavalitsus otsustas korraldusega esmalt lõpetada A.L.hooldusteenuse lepingu ning vaatamata lepingu lõpetamisele tasuda A.L.arveid ehk Viljandi linn otsustas tasuda kaebajate isa arved puudujäävas osas kaebajate isa hooldusteenuse jätkuvuse tagamiseks ning nõuda seejärel linna tehtud kulutused kaebajatelt tagasi, võttis linn nimetatud kohustuse endale vabatahtlikult käsundita asjaajamise korras vastavalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 1018 lg 1 p-le 3. Ka on Viljandi linn 31. jaanuari 2019. a vastuses selgitanud, et vaidlustatud korraldus on teavitus kaebajatele, et linn soovib tehtud kulutusi tagasi VÕS § 1018 lg 1 p 3 ja VÕS § 1023 lg 1 alusel. Samuti ei nähtu asja materjalidest, et praegusel juhul oleks linn võtnud kaebajatelt avalik-õiguslike normidega reguleeritud hooldusteenuse tasumise kohustust üle (s.o sotsiaalhoolekande seadus § 5 lg 1 ja § 20 lg 1, Viljandi Linnavolikogu 31. oktoobri 2012. a määrus nr 134 „Hooldekodusse paigutamise kord“ (määrus nr 134) § 4 lg 4 p 4), kuivõrd kohtuasja materjalidest ei ilmne, et kaebajad oleksid vastavasisulise taotlusega linna poole pöördunud. Seega on praeguse asja vaidlusaluse suhte näol tegemist eraõigusliku suhtega.
14.Kohus märgib, et kui kaebajad soovivad, et linn tasuks A.L.hooldusteenuse tulevased arved, tuleb kaebajatel pöörduda linna poole taotlusega tasuda A.L.hooldusteenuste kulu puudujäävas osas. Selle taotluse lahendamisel hindab linn, kas A.L.seadusjärgsed ülalpidajad saavad oma majandusliku olukorra tõttu täita ülalpidamiskohustust või mitte (määrus nr 134 § 4 lg 4 p 4, perekonnaseadus § 96). Kui linn peaks jätma kaebaja taotluse rahuldamata, on tegemist avalikõigusliku vaidlusega ning sellest lähtuvalt on kaebajal oma õiguste kaitseks võimalus pöörduda halduskohtusse.
15.HKMS § 4 lg 1 kohaselt ei kuulu halduskohtu pädevusse selliste avalik-õiguslikus suhtes tekkinud vaidluste lahendamine, milleks seadus näeb ette teistsuguse menetluskorra. Kuivõrd praeguses asjas vaidlustavad kaebajad Viljandi linna tegevust eraõiguslikus suhtes jätab kohus L.K.i ja L.L. kaebuse HKMS § 151 lg 1 p 1 ja HKMS § 121 lg 1 p 1 alusel läbi vaatamata. HKMS § 151 lg 1 p 1 kohaselt jätab kohus määrusega kaebuse läbi vaatamata, kui pärast kaebuse menetlusse võtmist ilmnevad HKMS § 121 lg-s 1 sätestatud asjaolud. Tulenevalt HKMS § 121 lg 1 p-st 1 tagastab kohus tagastab kaebuse määrusega selle esitajale, kui vaidluse lahendamine ei ole halduskohtu pädevuses.
16.Kohus selgitab, et kaebuse läbi vaatamata jätmine ei võta õigust pöörduda uuesti kohtusse. Kaebuse läbi vaatamata jätmisel loetakse, et kaebus ei ole kohtu menetluses olnud (HKMS § 43 lg 2).
17.HKMS § 104 lg 5 p 3 sätestab, et tasutud riigilõiv tagastatakse, kui kohus jätab kaebuse läbi vaatamata, välja arvatud juhul, kui see toimub HKMS § 151 lg 1 p 2 või 3 või lg 2 alusel. Kuna kohus jätab kaebuse läbi vaatamata HKMS § 151 lg 1 p 1 alusel, on kaebajatel õigus nõuda tasutud riigilõivu tagastamist, esitades selleks vastava avalduse koos andmetega, millisele arvele kaebajad riigilõivu tagastamist soovivad. Riigilõivu tagastamise nõue lõpeb kahe aasta möödumisel selle aasta lõpust, millal riigilõiv tasuti (riigilõivuseaduse § 12 lg 1).
18.HKMS § 108 lg 4 kohaselt kannab kaebaja menetluskulud kaebuse tagastamise, kaebuse läbi vaatamata jätmise ja menetluse lõpetamise korral, kui HKMS § 108 lg-s 4 ei sätestata teisiti. Arvestades, et vastustajale kui haldusorganile ei saa olla väljamõistetavaid menetluskulusid tekkinud, jäävad ülejäänud menetluskulud poolte endi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Kadri Palm Kohtunik
Kohtuotsust on muudetud 31.03.2020 Riigikohtu määrusega. 31.03.2020 Riigikohtu määruse resolutsioon:
1.Jätta määruskaebus rahuldamata. 2. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 17. aprilli 2019. a määruse resolutsiooni p 1 osas, millega jäeti Tartu Halduskohtu 4. veebruari 2019. a määruse resolutsiooni p 2 muutmata. Tühistada halduskohtu määruse resolutsiooni p 2. 3. Ülejäänud osas jätta ringkonnakohtu määruse resolutsioon muutmata, asendades ringkonnakohtu määruse põhjendused käesoleva määruse põhjendustega. 4. Asendada avaldatavas määruses füüsiliste isikute nimed tähemärkidega.
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.