Tartu kohtumaja
Kohtuasja number
3-18-562
Otsuse tegemise kuupäev
11.10.2018,
ja koht Kohtunik Kohtuasi
Tartu Mare Priks Ott Ollino kaebus Politsei- ja Piirivalveameti vastu mittevaralise kahju hüvitamise nõudes seonduvalt jalutusvõimaluse puudumisega Pärnu arestimajas
Asja läbivaatamise viis
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised
Kaebuse esitaja Ott Ollino, kaebaja lepinguline esindaja vandeadvokaat Margo Põbo; Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindaja õigusbüroo jurist Irina Punko.
Resolutsioon
Rahuldada Ott Ollino kaebus osaliselt. Mõista Politsei- ja Piirivalveametilt Ott Ollino kasuks välja mittevaralise kahju hüvitis 250 (kakssada viiskümmend) eurot ja kanda see Ott Ollino vanglasisesele isikuarvele Viru Vanglas. Ülejäänud osas jätta kahjunõue rahuldamata. Jätta Ott Ollino menetluskulud riigilõivu osas Eesti Vabariigi kanda. Mõista välja Politsei- ja Piirivalveametilt Ott Ollino kasuks õigusabikulud summas 36 eurot.
Edasikaebamise kord
Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest, seega apellatsioonikaebuse esitamise viimaseks kuupäevaks on 12.11.2018. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist kohtuistungil
Asjaolude kirjeldus Ott Ollino on pöördunud Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) poole selgitustaotlusega, milles käsitleb Pärnu arestimaja tingimusi. PPA on 09.10.2017 „Vastus selgitustaotlusele“ vastanud. 19.03.2018 on Ott Ollino pöördunud seonduvalt Politsei ja Piirivalveameti Lääne prefektuuri Pärnu arestimaja tingimustega Tallinna Halduskohtu poole mittevaralise kahju hüvitamise nõudes. Tallinna Halduskohus on kohtumäärusega 23.04.2018 saatnud asja kohtualluvuse järgi lahendamiseks Tartu Halduskohtule. 23.05.2018 kohtumäärusega on Tartu Halduskohus vabastanud kaebaja riigilõivu tasumisest ja võtnud kaebuse menetlusse, milles Ott Ollino on esitanud kaebuse PPA vastu kinnipidamistingimuste õigusvastasuse tuvastamiseks ja kahju hüvitamise nõudes seoses jalutusvõimaluste puudumisega Pärnu arestimajas. Kaebaja seisukohad, põhjendused ja taotlused Ott Ollino on viibinud Politsei- ja Piirivalveameti Lääne prefektuuri Pärnu arestimajas kahel perioodil kaebaja poolt märgituna 02.02.2015 kuni 19.03.2015 ja 17.07.2016 kuni 22.09.2016. Kaebaja on märkinud, et Pärnu arestimajas puudus jalutushoov, mistõttu ei võimaldatud Ott Ollinole eeltoodud perioodi jooksul värskes õhus viibimist. Kaebaja peab elementaarseks inimõiguseks seda, et tal oleks olnud õigus viibida värskes õhus 1 tund päevas ning kuna tal see puudus, loeb kaebaja seda tema inimväärikuse alandamiseks ja kinnipidamistingimuste rikkumiseks. Kaebuse kohaselt on rikutud Põhiseaduse § 10, 18 ja Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse Konventsiooni artikkel 3. Sellest tulenevalt on kaebajale tekkinud õigus nõuda mittevaralise kahju hüvitamist. Kaebaja leiab, et hüvitisena taotletud 5000 eurot on igati kohane hüvitis ning kohus peaks tunnistama õigusvastaseks Pärnu arestimajas viibitud aegadel jalutusvõimaluse mitteandmist. Pärnu arestimaja kinnipidamistingimused alandasid kaebaja inimväärikust, kaebajale on tekitatud kannatusi, mis ületavad kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme. Kaebaja arvates oleks pidanud teda paigutama teise arestimajja, kus oleks olnud jalutusõu. Kaebaja on asunud seisukohale, kahjunõude esitamise tähtaega tuleb hakata lugema alates 19.03.2015. Kaebaja on taotlenud mittevaralise kahju hüvitamist 5000 eurot ning menetluskulude jätmist vastustaja kanda. Vastustaja seisukohad, põhjendused ja taotlused Esmalt märgib vastustaja, et kaebetähtaegsuse üle vaidlust ei ole ning leiab, et kaebaja on põhjendamatult suurt rõhku kaebuse esitamise tähtaegsusele suunanud. PPA leiab, et kaebajal oli võimalus igal hommikul toimuva kambri ülevaatuse ajal esitada avaldusi-taotlusi. Vastusele esitatud tõendid kinnitavad, et kaebaja teadis ja oskas mõlemal perioodil oma õigusi kasutada. Kaebaja kõikide soovidega tegeleti ja taotluste lahenduskäik on fikseeritud kirjalikult iga taotluse lõpus. Taotluse jalutamise võimaldamiseks esitas kaebaja ajal, mil ta viibis Pärnu arestimajas, s.o 19.09.2016 ja 21.09.2016. PPA tegeles kaebaja taotlusega ja täitis selle. Pärnu arestimajas jalutushoov puudub, millisel põhjusel kaebaja etapeeriti Tallinna Vanglasse 23.09.2016, kus jalutamisvõimalus on tagatud. Vastustaja märgib, et kaebaja etapeerimine jalutushooviga arestimajja ei sõltu ainult arestimaja ametnike tahtest. Tuleb arvestada sellega, et isik on sattunud arestimajja oma mitteõiguskuuleka
käitumise tõttu ning seega sõltub ka arestimajas viibimise pikkus isiku poolt toime pandud õigusvastastest tegudest. Samas leiab vastustaja, et kahju suurus on ebaproportsionaalselt suur ja Pärnu arestimajas kinnipidamine ei põhjustanud kaebajale kannatusi, et oleks alandatud tema inimväärikust. Kohtute praktikas ulatub hüvitise päevamäär kuni 0 - 7 euroni. Vastustaja märgib, et juhul, kui kohus leiab, et kaebus on põhjendatud, peab PPA põhjendatuks mittevaralise kahju hüvitise suuruseks 1 euro ühe päeva eest, kuid mitte rohkem kui 250 eurot arvestades rikkumise iseloomu ja seda, et muud kinnipidamistingimused vastasid nõuetele. Vastustaja märgib, et kaebus tuleks jätta rahuldamata 5000 euro kahjunõudes ja menetluskulud tuleb jätta menetlusosaliste kanda. Kohtu seisukohad, põhjendused ja otsustus 1.Kohus märgib, et Ott Ollino kaebus kuulub rahuldamisele osaliselt. 2.Esmalt märgib kohus, et kaebus on esitatud tähtaegselt, mida on kohus ka oma menetlusse võtmise kohtumääruse 23.05.2018 punktis 8 välja toonud ning kaebuses kaebetähtaja väljatoomine rõhutatult, ei oleks olnud vajalik. 3.Mis puudutab tähtaega ja perioodi, mil kaebaja on Pärnu arestimajas viibinud, tuleb lugeda õigeks perioodid 02.02.2015 kuni 20.03.2015 ja 17.07.2016 kuni 23.09.2016, mida kohus on täpsustanud kohtumääruses 27.06.2018. Kuna kaebuses ja vastuses on ebatäpselt perioodid nimetatud, lähtus kohus 15.06.2018 arestimaja juhi ettekandest, kus on fikseeritud arestimajas viibimise perioodid, mida kohus pidas kõige täpsemaks. Ettekande kohaselt ei ole Pärnu arestimajas kunagi olnud jalutushoovi ja kinnipeetu Ott Ollino viibis arestimajas vahistatu staatuses. Ott Ollino on esitanud 19.09.2016 taotluse arestimajale, kus palub võimalust jalutuskäiguks värskes õhus ning kinnipeetule selgitati, et ta saadetakse esimesel võimalusel vanglasse ja 23.09.2018 saadeti kaebaja vanglasse. 4.Kaebus on üles ehitatud selliselt, et soovitakse mittevaralise kahju hüvitamist PPA-lt, kuna Pärnu arestimajas ei ole kaebajale võimaldatud igapäevaselt 1-tunnilist värskes õhus viibimist. 5.Kohus märgib, et tulenevalt arestimaja sisekorraeeskirja (ASkE) § 31, mis räägib kinnipeetu õigustest, on nimetatud sätte lõige 2 kohaselt kinnipeetul õigus tema soovil viibida vähemalt üks tund päevas valve all värskes õhus. Antud juhul on kaebaja märkinud, et talle ei võimaldatud ühetunnilist jalutuskäiku värskes õhus ning PPA vastusest kohtule nähtub, et Pärnu arestimajas jalutusõu puudus. 6.Kohus märgib, et jalutushoovi puudumist arestimajas ei saa käsitleda kahju ärahoidmise objektiivse takistusena. Tulenevalt vangistusseaduse (VangS) § 93 lg 5 ja ASkE § 31 lg 2 kohaselt on õigus kinnipeetul värskes õhus viibida üks tund päevas. Kohus märgib, et seaduses ettenähtud kinnipidamistingimuste tagamine kuulub vastustaja mõjusfääri ning vastustaja on vastanud kohtule, et kaebaja on avaldanud soovi jalutuskäigule minna 19.09.2016 ja 21.09.2016 ning jalutushoovi puudumisel kaebajale seda ei võimaldatud, vaid etapeeriti Tallinna Vanglasse 23.09.2016, kus jalutusõu oli tagatud. Kaebuses on märgitud, et kaebaja sooviks oli arestimajas viibides saada tunniajalist jalutuskäiku päevas ning kohus peab usutavaks kaebaja sellekohast soovi arvestades olukorda, et kaebajal tuli ülejäänud aeg veeta kinnises kambris. 7.Kohus märgib, et vastustajal oleks olnud võimalus kahju ärahoidmiseks omal initsiatiivil kaebaja ümber paigutada nõuetele vastavasse arestimajja, kus oleks olnud jalutamisvõimalus (RKHKo 21.04.2010 nr 3-3-1-14-10 p 15).
Kohtu arvates saab kahju hüvitamine antud juhul tulla kõne alla põhjusel, et kaebajale ei võimaldatud ühetunnilist jalutuskäiku päevas kohtuotsuse punktis 3 märgitud ajavahemike jooksul. Arvestades seda, et kaebajale ei võimaldatud jalutuskäiku kahel järjestikusel perioodil üsna pikka aega, on tegemist kaebaja inimväärikuse alandamisega, mis toob kaasa õiguse nõuda mittevaralist kahju. Kaebajale jalutamise mittevõimaldamine kogu arestimajas viibitud aja vältel ületab kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme. Tartu Ringkonnakohus on kohtulahendis 3-10-2676 asunud seisukohale, et isikule tunniajalise jalutuskäigu mittevõimaldamine kogu arestimajas viibitud perioodi jooksul ületab kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme (nimetatud lahendis on perioodi pikkuseks märgitud 70 päeva, mil arestimajas viibivale isikule ei võimaldatud tunniajalist jalutuskäiku päevas). Kohus leiab, et järjestikuselt kahe perioodi 02.02.2015 kuni 20.03.2015 ja 17.07.2016 kuni 23.09.2016 osas kohaldub sama seisukoht, kuna perioodid on piisavalt pikad. Päevas üheks tunniks värske õhu kätte saamine on oluline nii kinnipeetava füüsilise kui ka vaimse tervise seisukohalt, mis võivad selle õiguse realiseerimise mittevõimaldamisel pikema perioodi jooksul saada kahjustatud ja alandada inimväärikust. 8.Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas on väärikuse alandamiseks peetud näiteks järgmisi olukordi: täielik sotsiaalne isolatsioon, erivajaduste ignoreerimine, arstiabi andmata jätmine, millega kaasnevad rasked vigastused või surm, põhjendamatu jõu kasutamine, sundtoitlustamine ilma meditsiinilise vajaduseta, ülerahvastatus kambris, alasti kinnipeetava läbiotsimine vastassoost vanglaametniku juuresolekul, paigutamine kolmeks kuuks pimedasse väiksesse kambrisse ilma jalutamisvõimaluseta, halvad sanitaartingimused kogumis. Käesoleva kaebuse puhul selliseid asjaolusid ei nähtu, kuid kaebaja õiguste rikkumiseks loeb kohus PPA poolt ASkE § 31 lg 2 ja VangS § 93 lg 5 mittetäitmist küllaldaselt kahe pika perioodi jooksul arvestades seda, et isik viibis kinnises kambris , mida võib lugeda inimväärikust alandavaks, mis ületab kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme ja toob kaasa kaebajale mittevaralise kahju hüvitamise nõude õiguse ( Tartu Ringkonnakohtu lahend 3-10-2676). Samuti kaitsevad inimväärikuse põhimõtteid Põhiseaduse § 10 ja § 18. Inimõiguste ja Põhivabaduste kaitse Konventsiooni artikkel 3 kohaselt ei või kedagi kohelda ebainimlikult või alandavalt, mille hulka kuuluvad ka ebasobivad kinnipidamistingimused. 9.Seega on kohus seisukohal, et Pärnu arestimajas perioodidel 02.02.2015 kuni 20.03.2015 ja 17.07.2016 kuni 23.09.2016 kaebajale jalutuskäigu mittevõimaldamise eest tuleb hüvitada kahju. Isikule tekkinud mittevaraline kahju seisneb eelkõige tema hingelistes kannatustes nagu alandatus, solvumine, hirm, nördimus, mure ja kaotusvalu. 10.Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg 1 kohaselt peab kahju olema tekitatud süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Inimväärikust alandavaks saab pidada selliseid kannatusi, mis ületaksid kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme. RVastS § 9 lg 2 kohaselt hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. 11.Kinnipidamistingimuste hindamisel tuleb arvesse võtta kinnipidamistingimuste kumulatiivset mõju ja ajavahemikku, mille jooksul isikut konkreetsetes tingimustes kinni peeti (RKHKo 15.03.2010, 3-3-1-93-09). 12.Riigikohus on asunud kohtulahendis 3-3-1-64-14 seisukohale, et mittevaralise kahju hüvitise määramisel tuleb kohtul teha individuaalne otsus, mis tagab õiglase hüvitise, arvestades seejuures RVastS § 9 lg 2 ja RVastS § 13 (vastutuse piiramine) sätestatud kriteeriume. Kahju
ulatuse otsustab kohus oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades ja diskretsiooni alusel. Määratav hüvitis ei tohi olla Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) analoogsetes asjades määratud hüvitistega võrreldes põhjendamatult madal. EIK on märkinud, et on täiesti rahul kui riik, mis on kehtestanud õiguskaitsevahendid hüvitise andmiseks, mõistab välja summad, mis hoolimata sellest, et need on väiksemad kui EIK poolt väljamõistetud summad, ei ole ebamõistlikud, tingimusel, et riigisisesed otsused tehakse kiiresti, need on põhjendatud ja need täidetakse. 13.Kaebaja on nõudnud kokku mittevaralise kahju hüvitamist 5000 eurot. Kohus leiab, et mittevaraline kahju kuulub hüvitamisele, kuid kaebaja poolt nõutud kahju summat tuleb vähendada. Kohus oma siseveendumusest lähtudes asub seisukohale, et antud asjas oleks mõistlik välja mõista kompensatsiooni 250 eurot selle eest, et kaebajale ei võimaldatud ühetunnilist jalutuskäiku päevas värskes õhus eespool väljatoodud perioodide eest Pärnu arestimajas. Muud kinnipidamistingimused on vastanud nõuetele. Seega kohus rahuldab kaebaja kaebuse mittevaralise kahju hüvitamise nõudes 5% ulatuses. Kohus märgib , et ka PPA on nõustunud summaga 250 eurot juhul kui kohus nõustub sellega, et vaidlustatud kinnipidamistingimus ei vastanud nõuetele. Asjaolu, et kaebus on esitatud kaebetähtaja saabumise viimasel päeval, nagu märgib vastustaja, ei oma kohtu arvates tähtsust. 14.Eeltoodu alusel rahuldab kohus kaebaja kahju hüvitamise taotluse osaliselt, mõistes välja PPA ́lt kaebaja kasuks 250 eurot mittevaralise kahju hüvitist. Kohus on lähtunud otsuse tegemisel halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 160 lg 1, mille kohaselt koosneb otsus sissejuhatusest, resolutsioonist, selgitustest ning kirjeldavast ja põhjendavast osast. HKMS § 5 lg 1 p 4 alusel on kohus otsustanud välja mõista hüvitise avalikõiguslikus suhtes tekitatud kahju eest. 15.Menetluskulud Kaebaja on antud asjas riigilõivu tasumisest vabastatud. HKMS § 108 lg 2 kohaselt jagatakse kaebuse osalise rahuldamise korral menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. HKMS § 118 lg 2 järgi peaks kohus mõistma vastustajalt riigituludesse kaebuse rahuldamisega proportsionaalse osa riigilõivust, mille tasumisest oli kaebaja vabastatud. Arvestades seda, et kogu kaebusest rahuldatakse rahuldamata jääva osaga võrreldes üsna väike osa (5%), on kohus seisukohal, et vastustajalt ei ole riigilõivu selles ulatuses (7.50 eurot) väljamõistmine riigituludesse mõistlik ja kohus jätab selle tuginedes analoogiale HKMS § 108 lg 11 välja mõistmata. Ülejäänud tasumata riigilõiv (142.50 eurot) jääb riigi kanda (HKMS § 118 lg 3). Kaebaja esindaja on esitanud õigusabiteenuste eest vastustajalt väljamõistmiseks tasu summas 720 eurot. Kohus märgib, et kaebuse osalise rahuldamise korral tuleb vastustajalt välja mõista kaebaja kasuks õigusabikulud 5% nimetatud summast, mis on 36 eurot. PPA ei ole menetluskulude nimekirja esitanud (allkirjastatud digitaalselt) Mare Priks kohtunik Kohtuotsust on muudetud Riigikohtu 19.06.2020.a otsusega. Riigikohtu 19.06.2020.a otsus
Resolutsioon
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.