Eesistuja Ants Kull, liikmed Villu Kõve ja Jaak Luik
Kohtuasi
Janek Veeberi kaebus Tartu kohtutäituri Oksana Kutšmei abi Vladimir Kutšmei 21. jaanuari 2016. a otsuse peale täiteasjas nr 084/2015/3606
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Ringkonnakohtu 7. juuni 2016. a määrus tsiviilasjas nr 2-16-1630
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Janek Veeberi määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Avaldaja (võlgnik) Janek Veeber, esindaja vandeadvokaat Marko Kaevando Puudutatud isik (kohtutäitur) Tartu kohtutäituri Oksana Kutšmei abi Vladimir Kutšmei Puudutatud isik (sissenõudja) Kaur Veeber, esindaja vandeadvokaat Valter Võhma
Asja läbivaatamise kuupäev
17. oktoober 2016. a, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 7. juuni 2016. a määrus ja Tartu Maakohtu 23. veebruari 2016. a määrus tsiviilasjas nr 2-16-1630.
2.Jätta läbi vaatamata Janek Veeberi kaebus kohtutäitur Oksana Kutšmei abi Vladimir Kutšmei 21. jaanuari 2016. a otsuse peale.
3.Jätta menetlusosaliste menetluskulud kõikides kohtuastmetes nende endi kanda.
4.Määruskaebus rahuldada osaliselt.
5.Tagastada määruskaebuselt tasutud kautsjon.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Janek Veeber (avaldaja, võlgnik) esitas 1. veebruaril 2016 Tartu Maakohtule kaebuse kohtutäitur Oksana Kutšmei abi Vladimir Kutšmei (kohtutäitur) 21. jaanuari 2016. a otsuse peale. Avaldaja palus kohtutäituri otsuse tühistada mh avaldaja pangakontode arestimist puudutavas osas ning kohustada
kohtutäiturit vabastama avaldaja pangakonto AS-is Swedbank arestist alates 9. detsembrist 2015 kontole laekunud ja edaspidi laekuva vanemahüvitise osas. Avalduse kohaselt rahuldas Tartu Maakohus 9. detsembri 2015. a määrusega tsiviilasjas nr 2-1460625 osaliselt Kaur Veeberi (sissenõudja) hagi tagamise avalduse. Maakohus arestis mh avaldaja ja tema abikaasa pangakontod Eesti krediidiasutustes 1 500 000 euro ulatuses tingimusega, et nad võivad käsutada oma kontodel olevat raha igapäevaste vajaduste rahuldamiseks 1000 eurot kuus. Avaldaja ja tema abikaasa on esitanud maakohtu hagi tagamise määruse tühistamiseks määruskaebuse, mida ei ole praeguseks lahendatud. Kohtutäitur alustas eelnimetatud hagi tagamise määruse alusel avaldaja suhtes täitemenetluse ning keelas avaldajal mh käsutada Eesti krediidiasutustes avatud kontodel olevat raha 1 500 000 euro ulatuses. AS-ile SEB Pank saadetud aktis oli märgitud, et arestimisele ei kuulu iga kuu 1000 eurot.
25.detsembril 2015 esitas avaldaja kohtutäiturile kaebuse. 28. detsembri 2015. a aktidega muutis kohtutäitur kontode arestimise akte. Kohtutäitur arestis avaldaja konto AS-is SEB Pank täies ulatuses ning vabastas osaliselt arestist avaldaja konto AS-is Swedbank, märkides et see ei kuulu arestimisele iga kuu 1000 euro ulatuses. 21. jaanuari 2016 otsusega jättis kohtutäitur avaldaja kaebuse rahuldamata. Avaldaja leidis maakohtule esitatud kaebuses, et kui kohus ei ole hagi tagamisel ühemõtteliselt otsustanud konto arestimist sellele laekuva vanemahüvitise osas, ei ole täitemenetluse seadustiku (TMS) § 131 lg 1 järgi vanemahüvitise arestimine ja sellele sissenõude pööramine lubatav. Maakohus ei ole 9. detsembri 2015. a hagi tagamise määruses vanemahüvitise arestimist otsustanud, seega tuleb avaldaja pangakonto selles osas arestist vabastada.
2.Kohtutäitur vaidles kaebusele vastu. Kohtutäituri vastuväidete kohaselt ei ole kohtutäituril võimalik hagi tagamise määruse täitmisel juhinduda täitemenetluse seadustikus sätestatud võlgniku sissetulekute arestimise piirangutest. Hagi tagamise määruse täitmisel korraldab kohtutäitur üksnes konkreetse kohtu määratud hagi tagamise abinõu rakendamist.
3.Sissenõudja palus jätta avaldaja kaebus rahuldamata. Sissenõudja selgituste kohaselt on avaldaja ning tema abikaasa teinud kõik võimaliku, et enda vara peita ning ennast n-ö paberil varatuks teha. Kohtutäitur on lähtunud maakohtu määrusest ning rakendanud korrektselt vajalikke meetmeid määruses toodu saavutamiseks. TMS ei keela sissenõude pööramist vanemahüvitisele.
4.Tartu Maakohus rahuldas oma 23. veebruari 2016. a määrusega kaebuse. Kohus tühistas kohtutäituri 21. jaanuari 2016. a otsuse täiteasjas nr 084/2015/3606 mh vanemahüvitise arestimise osas. Menetluskulud jäeti menetlusosaliste endi kanda ning asjas tasutud riigilõiv kohtutäituri kanda. Maakohus märkis, et avaldaja esitatud tõendi kohaselt sai ta 2015. aasta detsembri eest vanemahüvitist 2548 eurot 95 senti. Maakohus leidis, et hagi tagamise määruse alusel füüsilise isiku pangakonto arestimisel tuleb kohtutäituril arvestada ka TMS § 130 jj piirangutega ning TMS §-s 131 nimetatud sissetulekute arestimise keeluga. Hagi tagamise eesmärgiks on kindlustada kohtuotsuse täitmine. TMS § 131 sätestab sissetulekud, millele ei saa sissenõuet pöörata, s.t nende arvel ei ole võimalik pärast
kohtuotsuse jõustumist algatatavas täitemenetluses hageja nõuet täita. Seega ei taga arestitud pangakontole laekunud vanemahüvitis kohtuotsuse täitmist. Hagi tagava abinõu valikul tuleb arvestada, et kohaldatav abinõu koormaks kostjat võimalikult vähe. Seaduse mõttega ei ole kooskõlas olukord, kus hagi tagamiseks on arestitud kostja sissetulek, millele ei saa sissenõuet pöörata. Kohus juhtis tähelepanu, et arestitud on avaldaja pangakontod (tsiviilkohtumenetluse seadustik (TsMS) § 378 lg 1 p 2, TMS § 115), mitte sissetulek TMS § 130 järgi. Avaldajal on võimalus lasta vanemahüvitis kanda kolmanda isiku kontole ja seda kasutada. Avaldajat selliseks tegevuseks sundimine ei ole seaduse eesmärgiga kooskõlas.
5.Avaldaja esitas ringkonnakohtule määruskaebuse, milles palus tühistada maakohtu määruse osas, millega jäeti menetluskulud (välja arvatud avaldaja tasutud riigilõiv) menetlusosaliste endi kanda. Määruskaebuse esitaja palus teha tühistatud osas uus määrus, millega jätta kõik menetluskulud kohtutäituri kanda. Samuti palus avaldaja jätta määruskaebemenetluse kulud kohtutäituri kanda.
6.Kohtutäitur vaidles määruskaebusele vastu, paludes jätta see rahuldamata. Sissenõudja vaidles määruskaebusele vastu.
7.Kohtutäitur esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palus kohtumääruse tühistada osas, milles kohus tühistas kohtutäituri 21. jaanuari 2016. a otsuse vanemahüvitise arestimise osas, ja teha tühistatud osas uus lahend, millega jätta kaebus selles osas rahuldamata. Täitedokumendi kohaselt tuli kontod arestida viisil, et lubada avaldajal käsutada kontodel olevat raha oma igapäevaste eluks vajalike vajaduste rahuldamiseks 1000 eurot kalendrikuus. Seega on kohus avaldaja kontode arestimisel kohaldatava arestimisele mittekuuluva summa osas teinud imperatiivse otsuse ning kohtutäituril puudub õigus asuda hindama kohtu määratud arestimisele mittekuuluva summa õiguspärasust.
8.Avaldaja palus jätta kohtutäituri määruskaebus rahuldamata. Sissenõudja toetas kohtutäituri määruskaebuse seisukohti.
9.Maakohus jättis määruskaebused rahuldamata ja edastas need TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ja lahendamiseks Tartu Ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
10.Tartu Ringkonnakohus tühistas 7. juuni 2016. a määrusega maakohtu määruse osas, milles maakohus tühistas kohtutäituri 21. jaanuari 2016. a otsuse vanemahüvitise arestimise osas, ja tegi selles osas uue määruse, millega jättis kaebuse rahuldamata. Mõlema kohtuastme menetluskulude otsustuste tasaarvestuse tulemusel ei ole pooltel üksteise vastu menetluskulude hüvitamise nõudeid. Ringkonnakohus nõustus kohtutäituri seisukohaga, mille kohaselt tuleb kostja pangakonto arestimisel arvestada erisustega sõltuvalt sellest, kas arvelduskonto arestitakse hagi tagamise korras või täitemenetluses sissenõudja nõude täitmise eesmärgil. TMS § 115 lg-test 1 ja 2 tuleneb, et võlgniku kontole sissenõude pööramisel kantakse kontol olev või sinna laekuv raha vastavalt arestimisaktile arestitud ulatuses üle kohtutäituri ametialasele arvelduskontole. TMS § 43 lg-te 1 ja 11 järgi kannab kohtutäitur tema ametialasele arvelduskontole võlgniku konto arestimise tulemusena laekunud raha
üldjuhul üle sissenõudjale kümne päeva jooksul raha laekumisest arvates. TMS § 115 lg 2 kohaselt aga ei kanta kontol olevat või sinna laekuvat raha üle kohtutäituri ametialasele arvelduskontole juhul, kui täitedokumendiks on hagi tagamise määrus. Praegusel juhul ongi täitedokumendiks tsiviilasjas nr 2-14-60625 tehtud hagi tagamise määrus. Hagi tagamise korras kostja arvelduskonto arestimise tagajärjeks on seega, et kontol olev ja sinna menetluse kestel laekuv raha säilib kontol ning üksnes hagi rahuldamise korral saab seda kasutada hageja (sissenõudja) nõude rahuldamiseks. Seega ei ole asjakohane avaldaja seisukoht, justkui piirataks kostja õigusi tema pangakontode arestimisel hagi tagamise korras ulatuslikumalt kui see toimub sissenõudja nõude rahuldamisele suunatud täitemenetluses jõustunud kohtulahendi alusel. Juhul, kui tsiviilasjas nr 2-14-60625 rahuldab kohus täielikult või osaliselt sissenõudja hagi avaldaja ja tema abikaasa vastu, algatatakse jõustunud kohtulahendi alusel uus täitemenetlus. Sellisel juhul kohaldatakse omakorda TMS § 115 ning kontol olev raha kantakse vastavalt arestimisaktile arestitud ulatuses üle kohtutäituri ametialasele arvelduskontole. TMS § 115 järgi toimub täitemenetlus võlgniku kontole sissenõude pööramisel sõltumata sellest, millisest allikast pärineb võlgniku kontol olev raha. TMS § 115 järgi võlgniku kontol juba olemasolevale rahale sissenõude pööramisel ei kohaldu ringkonnakohtu arvates TMS §-de 130-136 järgsed piirangud, s.o kontol juba olemasolevat raha ei käsitata sissetulekuna. Kohtutäitur ei tea harilikult, millisest allikast on pärit summad, mis tema koostatud arestimisakti alusel krediidiasutuses arestitakse. Seda on kohtutäituril võimalik teada saada peamiselt võlgniku avalduse (kaebuse) või teadete alusel (vt ka Riigikohtu lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-3-08, p 14). TMS §-des 130-136 sätestatud sissetuleku arestimise erisusi saab ja tuleb arvestada hagi tagamise määruse tegemisel, s.o tsiviilasja nr 2-14-60625 raames. Muuhulgas on kostjal võimalik vaidlustada hagi tagamise määrus sellel alusel, et hagi tagamise korras on kitsendatud tema ligipääsu ka sellistele sissetulekutele, millele sissenõude pööramine on seadusandja tahte kohaselt kas välistatud või piiratud (TMS § 131). Praegusel juhul on kostjad Tartu Maakohtu 9. detsembri 2015. a määruse hagi tagamise kohta vaidlustanud. Ringkonnakohus tühistas oma 14. märtsi 2016. a määrusega maakohtu määruse osaliselt, sh kostjate pangakontode arestimist puudutavas osas. Ringkonnakohtu määrus ei ole aga edasikaebamise tõttu jõustunud. Eeltoodut arvestades on ringkonnakohtu hinnangul põhjendatud kohtutäituri seisukoht, et hagi tagamise määruse täitmisel saab kohtutäitur juhinduda täitedokumendi resolutsioonist ning kohtutäitur ei saanud ega pidanud kontode arestimisel täiendavalt arvestama TMS §-des 130-136 sätestatud sissetuleku arestimise piirangutega. Küsimust, kas ja missugustel tingimustel on põhjendatud võlausaldaja nõude rahuldamine võlgniku pangakontole laekunud vanemahüvitise arvel, ei tule lahendada käesoleva menetluse raames. Vastavalt ringkonnakohtu praegusele määrusele ei tule avaldaja kaebust kohtutäituri tegevuse peale täiteasjas nr 084/2015/3606 rahuldada täies ulatuses, vaid üksnes osaliselt. Ringkonnakohtu hinnangul on kohtutäituri tegevus võlgniku pangakontode arestimisel olnud vastavuses täitedokumendiks oleva hagi tagamise määrusega ning täitemenetluse seadustikuga. Sellest lähtudes
puudub alus jätta kõiki hagita menetluses kantud menetluskulusid TsMS § 172 lg 1 teise lause alusel kohtutäituri kanda. Ringkonnakohus ei pea põhjendatuks muuta maakohtu määrust osas, milles kohus jättis menetluskulud menetlusosaliste endi kanda ning asjas tasutud riigilõivu kohtutäituri kanda, mõistes kohtutäiturilt ühtlasi avaldaja kasuks välja tasutud riigilõivu 15 eurot.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
11.Avaldaja esitas ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palus ringkonnakohtu määruse tühistada täies ulatuses, v.a osas, millega jäeti muutmata maakohtu määrus osas, millega jäeti riigilõiv kohtutäituri kanda ning mõisteti kohtutäiturilt avaldaja kasuks välja riigilõiv 15 eurot. Avaldaja palus teha uue määruse, millega rahuldada tema kaebus kohtutäituri otsuse peale täielikult ning jätta kõik menetluskulud kohtutäituri kanda. Ringkonnakohus kohaldas TMS-i vääralt. TMS-is sätestatud arestimise piirangutega ei pea arvestama mitte kohus arestimismääruse tegemisel, vaid kohtutäitur vastava määruse täitmisel. See järeldub juba sellest, et TMS reguleerib täitedokumentide, sh kohtulahendite täitmist, mitte aga kohtulahendi tegemise menetlust. Kohtul puudub hagi tagamisel võimalus vastavaid asjaolusid kontrollida, kuna hagi tagamise määrus tuleb teha kiiresti. Kuigi ringkonnakohus küll tühistas teises tsiviilasjas (nr 2-14-60625) hagi tagamise määruse pangakonto arestimise osas, ei võtnud ringkonnakohus mingit seisukohta TMS § 131 kohta. Kohtutäitur peab aga TMS §-de 131-132 piirangutega arvestama ka hagi tagamise määruse täitmisel. Menetluskulud tuleb jätta kohtutäituri kanda. Ringkonnakohtu määrus ei ole kooskõlas Riigikohtu praktikaga ka juhul, kui kohtutäituri otsus jääb vanemahüvitise arestimist puudutavas osas tühistamata. Nimelt rahuldasid kohtud kaebuse ka sel juhul suuremas ulatuses ja kaebuse osalise rahuldamise korral on peetud õigeks (Riigikohtu lahendid tsiviilasjades nr 3-2-1-105-13 ja nr 3-2-1-14-10) jätta kõik kulud kohtutäituri kanda.
12.Kohtutäitur ei pidanud avaldaja määruskaebust põhjendatuks. Sissenõudja vaidles avaldaja määruskaebusele täies ulatuses vastu.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
13.Kolleegium leiab, et nii maa- kui ka ringkonnakohtu määrus tuleb TsMS § 691 p 3 ja § 695 alusel tühistada ja kaebus kohtutäituri otsuse peale tuleb jätta TsMS § 423 lg 2 p 2 ja TsMS § 477 lg 1 alusel läbi vaatamata. Määruskaebus tuleb rahuldada osaliselt.
14.Kolleegium käsitleb kõigepealt avaldaja määruskaebuse väidet, et ringkonnakohus on tsiviilasjas nr 2-14-60625 hagi tagamise määruse pangakonto arestimise osas tühistanud, kuid ei võtnud seisukohta TMS § 131 kohaldamise kohta. Kohtulahendite infosüsteemist nähtuvalt on Tartu Ringkonnakohus 14. märtsi 2016. a määrusega tsiviilasjas nr 2-14-60625 tühistanud mh Tartu Maakohtu 9. detsembri 2015. a määruse resolutsiooni p 8. Nimetatud punkt oli aluseks avaldaja pangakonto arestimisele praeguses täiteasjas. Kohtulahendite infosüsteemist nähtuvalt on ringkonnakohtu lahend jõustunud 28. septembril 2016.
Seega on lõplikult jõustunud lahend, mille kohaselt ei ole alust avaldaja pangakontot arestida. Sellise lahendi alusel peab kohtutäitur vabastama pangakonto viivituseta aresti alt. Eespool kirjeldatud menetluslikus olukorras tekib küsimus, kas ja milliseid avaldaja õigusi praeguses õiguslikus situatsioonis võidakse rikkuda. Tsiviilasjas nr 2-14-60625 tehtud lahendiga on avaldaja saavutanud ka oma praeguse kaebuse eesmärgi, sest pangakonto täielikult aresti alt vabastamisega kaasneb ka vanemahüvitisena kontole kantud ja arestitud summade vabastamine. Ülejäänud maakohtule esitatud kaebuse eesmärgid saavutas avaldaja praeguses asjas tehtud madalama astme kohtu lahenditega. Seega on kolleegiumi hinnangul ära langenud avaldaja õiguslik huvi kohtutäituri 21. jaanuari 2016. a otsuse tühistamise vastu.
15.TsMS § 423 lg 2 p 2 järgi võib kohus jätta hagi läbi vaatamata juhul, kui ilmneb, et hagi ei ole esitatud hageja seadusega kaitstud õiguse ega huvi kaitseks või eesmärgil, millele riik peaks andma õiguskaitset, või kui hagiga ei ole hageja taotletavat eesmärki võimalik saavutada. TsMS § 477 lg 1 alusel vaatab kohus hagita asja läbi hagimenetluse sätete kohaselt, arvestades hagita menetluse kohta sätestatud erisusi. Seega on ka hagita asjas võimalik jätta avaldus läbi vaatamata, juhul kui selleks on alust (vt Riigikohtu 4. juuni 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-85-12, p 9; Riigikohtu 3. oktoobri 2006. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-06, p 13). Arvestades käesoleva määruse p-s 14 esitatud seisukohti, tuleb avaldaja kaebus kohtutäituri otsuse peale jätta TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata ning alama astme kohtu lahendid tühistada.
16.Õiguse ühetaolise kohaldamise huvides märgib kolleegium järgmist. Riigikohus on varem korduvalt leidnud, et täitemenetluses kehtib formaliseerituse põhimõte, mille kohaselt peab kohtutäitur kontrollima, kas täitmiseks esitatud dokument vastab formaalselt seaduse nõuetele, kuid ta ei pea kontrollima materiaalõiguslikke asjaolusid (vt nt Riigikohtu 16. jaanuari 2008. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-132-07, p 11). Riigikohus on ka leidnud, et tulenevalt täitemenetluse formaliseerituse põhimõttest ei saa kohtutäitur kontrollida ega tõlgendada täitedokumendi sisu ning seda tuleb täita sõnastuses, nagu see on otsuses kirjas (vt Riigikohtu 15. mai 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-52-07, p 11).
16.1.Kolleegium jääb nende seisukohtade juurde, kuid selgitab täiendavalt järgmist. Riigikohus on leidnud, et TMS §-de 130-136 (TMS-i II osa 7. peatüki 2. jagu pealkirjaga "Sissetuleku arestimise erisused") põhieesmärk on tagada võlgnikule tema suhtes korraldatava täitemenetluse tingimustes tema enda ja tema ülalpeetavate ülalpidamiseks minimaalselt vajalikud vahendid (vt Riigikohtu 10. juuni 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-62-15, p 15). Kolleegiumi hinnangul peavad need piirangud samal eesmärgil kehtima ka hagi tagamise määruse alusel alustatud täitemenetluses hagi tagamise abinõu kohustatud subjekti suhtes, kelle kohta ei ole veel ka tehtud menetlust lõpetavat kohtulahendit.
16.2.Osa võlgniku kaitseks kehtestatud piiranguid on absoluutsed, st teatud ulatuses või teatud liiki sissetulekute arestimine on täielikult keelatud (nagu ka teatud liiki vallasasjade arestimine TMS § 66 järgi). Nt ei või TMS § 131 lg 1 p-de 1 ja 2 järgi arestida riiklikke peretoetusi ja puudega inimese
sotsiaaltoetust. Samas võib TMS § 131 lg 2 alusel osal juhtudel erandina arestida TMS § 131 lg 1 pdes 6-8 nimetatud üldjuhul mittearestimisele kuuluvaid sissetulekuid (sh vanemahüvitist).
16.3.Arvestades eelnenut, tuleb TMS § 130 jj piiranguid seaduse alusel kehtivatena arvestada ka hagi tagamise määruse alusel toimuvas täitemenetluses. Seda tuleb teha nii juhul, kui kohus ei ole hagi tagamise määruses märkinud midagi peale nt pangakonto arestimise kohustuse, kui ka juhul, mil kohus on hagi tagamise määruses määranud kindlaks kindla rahasumma (nt 1000 eurot), mille ulatuses ei tohi sissetulekuid arestida. Nt Tartu Maakohus ei ole 9. detsembri 2015. a hagi tagamise määruses märkinud, et kohtutäitur ei pea lisaks 1000 euro arestimata jätmisele järgima muid seadusjärgseid piiranguid, nt juhul, kui TMS-i järgi tuleb jätta arestimata suurem summa kui 1000 eurot. Näitena toodud 1000 eurot tuleb aga käsitada miinimumsummana, st seadusjärgseid piiranguid tuleks arvestada vaid osas, milles need seda miinimumsummat ületavad.
16.4.Seadustest ei tulene ja oleks ka tarbetu koormata kohtuid selliselt, et igas hagi tagamise määruses tuleks märkida, et arestida ei saa summasid, millele ei saa seaduse kohaselt sisenõuet pöörata. Muu hulgas ei lahendaks selline formuleering ka nt TMS § 131 lg 2 alusel tekkida võivat vaidlust selle üle, kas sissetulek on erandina arestitav või mitte. Samuti ei märgita n-ö tavalises hagi rahuldavas kohtuotsuses, millega mõistetakse välja nt põhivõlg ja viivis, et täitemenetluses ei tohi sissenõuet pöörata võlgniku varale, millele ei tohi seaduse kohaselt sissenõuet pöörata. Küll ei ole välistatud, et maakohus võimaldab hagi tagamise määruses põhjendatud juhtudel kohustatud isikul kasutada pangakontol olevat raha suuremas ulatuses, kui seda võimaldaks TMS § 130 jj. Üldjuhul on siiski piisav TMS § 130 jj regulatsioon. Kuna TsMS § 384 lg 1 esimene lause kohustab kohut lahendama hagi tagamise avalduse hiljemalt avalduse esitamise päevale järgneval tööpäeval, ei ole maakohtul üldjuhul võimalik ära kuulata kostjat (võlgnikku), et juba hagi tagamise määruses sissetulekute arestimise küsimus lõplikult lahendada.
17.Kohtutäitur saab TMS § 130 jj järgseid piiranguid täitemenetluses arvestada üldjuhul vaid võlgniku sellekohase avalduse alusel, sest enne arestimist ei ole kohtutäituril üldjuhul teavet, millist liiki sissetulekuid võlgnik saab ja kas tal on ka nt ülalpeetavaid. Kui võlgniku avalduses esitatud andmed annavad alust osa sissetulekutest aresti alt vabastada, peab kohtutäitur TMS § 133 lg 1 teise lause alusel seda tegema kolme tööpäeva jooksul. Seega on võlgniku käsutuses tõhus õiguskaitsevõimalus, mis kehtib kolleegiumi hinnangul ka hagi tagamise määruse alusel toimuvas täitemenetluses. Kui kohtutäitur ei vabasta võlgniku avalduse alusel osa sissetulekutest aresti alt, on võlgnikul õigus esitada kaebus kohtutäituri tegevuse peale TMS § 217 lg 1 alusel.
18.Kuna menetlus lõpeb Riigikohtu praeguse lahendiga, tuleb jaotada menetluskulud kõikides kohtuastmetes. Kolleegium märgib menetluskulude kohta enne jaotamise otsustamist siiski järgmist. Maakohus on
2.veebruari 2016. a kaebuse menetlusse võtmise määruse kohaselt praeguse asja lahendanud kirjalikus menetluses. TsMS § 176 lg 2 kohaselt, kui asja menetletakse kirjalikus menetluses, annab kohus enne kohtuotsuse või asja lõpetava määruse tegemist menetlusosalisele tähtaja menetluskulude
nimekirja esitamiseks. Toimiku andmete kohaselt ei ole maakohus menetlusosalistele sellist tähtaega andnud. Sellele on avaldaja juhtinud tähelepanu ka määruskaebuses (tl 140), ringkonnakohus ei ole sellele vastanud. Samas on kohtud lisaks menetluskulude jaotusele osaliselt kindlaks määranud ja ka välja mõistnud menetluskulud (riigilõivu), tehes selles osas küll tasaarvestuse, mille tulemusel puuduvat pooltel ringkonnakohtu määruse resolutsiooni kohaselt üksteise vastu menetluskulude hüvitamise nõuded. Kuna kohtud ei ole TsMS § 176 lg-t 2 rikkudes andnud menetlusosalistele tähtaega menetluskulude nimekirja esitamiseks, tuleks see võimalus anda pärast käesoleva määruse jõustumist TsMS § 177 lg 2 järgi toimuvas menetluses. Praeguses asjas puudub selleks siiski vajadus, kuna tuginedes TsMS § 172 lg 1 teisele lausele leiab kolleegium olevat õiglase jätta menetlusosaliste menetluskulud kõikides kohtuastmetes nende endi kanda, st menetluskulude kindlaksmääramine ei ole vajalik.
19.Hagita menetluses esitatud avalduse läbi vaatamata jätmise tõttu tuleb tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 viimase lause alusel tagastada. Ants Kull, Villu Kõve, Jaak Luik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.