V.K. kaebus suitsetamise korraldusele Viru Vanglas alates 01.10.2017
Menetluse alus ringkonnakohtus
Viru Vangla 20.10.2017. a määruskaebus Tartu Halduskohtu 18.10.2017. a määruse resolutsiooni p-i 3 peale
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised
Kaebaja – V.K. Vastustaja/määruskaebuse esitaja – Viru Vangla
RESOLUTSIOON
1.Võtta asja materjalide juurde kaebaja tervisekaardi väljavõte ning Viru Vangla meditsiiniosakonna poolt 20.10.2017 ja psühhiaatri poolt 01.02.2018 väljastatud tõendid.
2.Kuulutada käesoleva määruse resolutsiooni p-s 1 märgitud dokumentide osas menetlus kinniseks.
3.Rahuldada Viru Vangla määruskaebus.
4.Tühistada Tartu Halduskohtu 18.10.2017. a määruse resolutsiooni p 3 ja teha tühistatud osas uus määrus, millega jätta V.K. esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata.
Asendada avaldatavas määruses kaebaja nimi tähemärkidega.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määrus ei ole edasikaevatav (HKMS § 252 lg 7).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Kinnipeetav V.K. esitas 01.10.2017 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus tunnistada justiitsministri 30.11.2000. a määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ 01.10.2017. a jõustunud § 641 p 31, millega keelati kinnipeetavale vanglas suitsetatavad tubakatooted ja esemed, millest ja mille abil on võimalik suitsetatavaid tubakatooteid kokku panna või neid suitsetada, põhiseadusega vastuolus olevaks ja tühistada. Kaebuse kohaselt keeldusid 01.10.2017
vanglaametnikud andmast talle jalutuskäigule sigarette. Kaebaja esitas ka esialgse õiguskaitse taotluse, millega palus peatada vangla sisekorraeeskirja § 641 p 31 mõju ning peatada Viru Vangla direktori 24.04.2017. a käskkiri nr 1-1/55, millega muudeti Tartu Vangla kodukorda, ja kohustada vanglat väljastama talle 5 sigaretti. Esialgse õiguskaitse taotluse esitaja märgib, et suitsetamise keeld toob tema jaoks kaasa ebamõistlikud piirangud. Seadus jätab ta ilma võimalusest suitsetada. Kui vaidlus lõpeb tema võiduga, siis ei saa enam tagasi pöörata seda, et ta ei saanud kohtuvaidluse ajal suitsetada. Taotluse esitaja väitel on tal sõltuvus nikotiinist ning suitsetamisest loobumisel võivad tekkida võõrutusnähud, mis võivad ületada vangistusega paratamatult kaasnevate kannatuste ja ebamugavuste taset.
2.Tartu Halduskohus tunnistas 18.10.2017. a määrusega põhiseadusega vastuolus olevaks ja jättis kohaldamata justiitsministri 06.10.2016. a määrusega nr 21 tehtud muudatused justiitsministri 30.11.2000. a määruses nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (resolutsiooni p 2) ning rahuldas esialgse õiguskaitse taotluse osaliselt ja peatas Viru Vangla 24.04.2017. a käskkirja nr 1-1/55 kehtivuse (resolutsiooni p 3). Esialgse õiguskaitse taotluse osas leidis halduskohus, et kaebajal esineb esialgse õiguskaitse vajadus. Kui vaidlus peaks lõppema taotleja võiduga, on taotlejal võimalik küll suitsetamist uuesti alustada, kuid seda, et vaidluse ajal ei saanud ta suitsetada, ei ole enam võimalik olematuks teha. Halduskohus luges üldiselt teadaolevaks, et suitsetaval isikul tekib nikotiinisõltuvus ning suitsetamisest loobumisel võivad tekkida võõrutusnähud. Sellisteks nähtudeks võivad olla näiteks unehäired, korratu südametegevus, meeleolulangus, peavalu, seedehäired, kõrgendunud ärrituvus ja rahutus, liighigistamine, söögiisu muutus, üldine ärevus, tähelepanuvõime ja töövõime langus. Nähtude ilmnemine, intensiivsus ja ajaline kestus võivad inimeseti erineda. Kui taotlejal ei ole võimalik suitsetada, siis võib see põhjustada võõrutusnähte ja need võivad ületada kinnipidamisega paratamatult kaasnevate kannatuste ja ebameeldivuste taseme. Halduskohus märkis, et praeguse asja lahendamisel ei ole oluline, kas kaebajal esineb selliseid nähte või millise intensiivsusega need on. Oluline on see, et selliste nähtude tekkimine on võimalik. Halduskohus märkis, et määrav on see, et sellised tagajärjed on võimalikud ning halduskohtul puudub veendumus, et võimalikud mõjud on kindlasti vähese intensiivsusega. Võõrutusnähtude esinemist ei välista see, et taotlejal on juba pikemat aega olnud võimalik suitsetada ainult ühel korral päevas. Halduskohus leidis, et tulenevalt õiguskantsleri 15.04.2016. a arvamusest võib pidada taotleja positsiooni eduväljavaateid headeks. Vaidlustatud käskkirjas on muudatuste põhjendustena toodud tervise kaitse, sõltuvusest vabanemine, julgeoleku tagamine ja riiklike ressursside säilitamine. Halduskohus märkis, et julgeoleku tagamine vanglas on oluline avalik huvi, kuid arvestada tuleb ka seda, et vangla julgeolekut on praeguseni olnud võimalik tagada ka olukorras, kus kinnipeetavad saavad suitsetada. Arvestades seda, et vaidlustatud käskkirjaga keelati tegevus, mis on aastaid olnud lubatud ning keeld kujutab endast isiku põhiõiguste (omandiõigus, õigus vabale eneseteostusele) piiramist, pidas halduskohus õigeks jätta vaidluse ajaks kehtima senine olukord.
3.Viru Vangla esitas 20.10.2017 Tartu Ringkonnakohtule määruskaebuse, millega palub tühistada halduskohtu 18.10.2017. a määruse resolutsiooni p 3, millega rahuldati kaebaja esialgse õiguskaitse taotlus osaliselt ja peatati Viru Vangla 24.04.2017. a käskkirja nr 1-1/55 kehtivus. Vangla on seisukohal, et asjas puudub sisuline vajadus esialgse õiguskaitse kohaldamiseks ning seetõttu tulnuks esialgse õiguskaitse taotlus jätta rahuldamata. Halduskohus on lähtunud eeldusest, et sõltuvus kaasneb sigarettide tarvitamisega alati ja sidunud kahjuliku tagajärje suitsetamise kui sõltuvusega kaasnevate võimalike
võõrutusnähtudega. Viru Vangla meditsiiniosakonna kinnitusel ei ole konkreetse kaebaja puhul tegu nikotiinisõltuvusega. Vangla esitas selle kinnituseks meditsiiniosakonna juhataja koostatud tõendi. Vangla möönab, et suitsetamise ärajäämisega võib kaasneda teatud ebamugavus, kuid kergest ebamugavusest tõsisemad järelmid konkreetse kaebaja puhul puuduvad. Vanglas suitsetamine oli piiratud ka enne 01.10.2017 ning alates 01.09.2017 oli kinnipeetaval võimalik suitsetada vaid üks sigaret päevas. Olukorras, kus kaebajal oli võimalik suitsetada sedavõrd väike kogus sigarette päevas, on kaebajale suitsetamise korralduse muutusega kaasnevad ebamugavused minimaalsed ja ajutist laadi.
4.27.10.2017 esitatud määruskaebuse täienduse kohaselt on Viru Vangla seisukohal, et halduskohtu 18.10.2017. a resolutsiooni p 3 ei ole piisavalt selge, sest sellest ei nähtu, millised on käskkirja kehtivuse peatamise õiguslikud järelmid. Viru Vangla on seisukohal, et käskkirja kehtivus on peatatud üksnes konkreetse kaebaja suhtes.
5.Tartu Ringkonnakohus tagastas 02.11.2017. a määrusega Viru Vangla määruskaebuse, määruskaebuse täienduse ning määruskaebuse lisad määruskaebuse esitajale läbivaatamatult. Ringkonnakohus leidis, et tulenevalt halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 204 lg-st 3 ei ole võimalik vastustaja määruskaebust lahendada enne Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve korras tehtud otsuse kuulutamist.
6.Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium jättis 20.11.2017. a määrusega kohtuasjas nr 5-17-33 Tartu Halduskohtu 18.10.2017. a määrusega algatatud põhiseaduslikkuse järelevalve taotluse läbi vaatamata.
7.Riigikohus rahuldas 23.01.2018. a määrusega Viru Vangla 13.11.2017. a määruskaebuse ning tühistas Tartu Ringkonnakohtu 02.11.2017. a määruse ja saatis Viru Vangla 20.10.2017. a määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule menetlusse võtmise otsustamiseks.
8.Tartu Ringkonnakohus võttis 30.01.2018. a määrusega Viru Vangla määruskaebuse menetlusse, kohustas kaebajat määruskaebusele vastama ning palus vastustajal esitada ringkonnakohtule väljavõte kaebaja tervisekaardist perioodi kohta 2017. a oktoobrist kuni käesoleva hetkeni.
9.Viru Vangla esitas ringkonnakohtule väljavõtte kaebaja tervisekaardist perioodil 01.09.2017 – 01.02.2018 ning Viru Vangla psühhiaatri 01.02.2018 väljastatud tõendi kaebaja tervisliku seisundi kohta. Viru Vangla selgitas, et 20.10.2017. a määruskaebuse esitamise järgselt on selgunud asjaolu, et vangla on määruskaebuse p-s 2 ekslikult viidanud kaebaja nikotiinisõltuvuse puudumisele. Kaebaja nikotiinisõltuvus on diagnoositud 13.09.2017. Tõendist nähtuvalt on kaebajale võõrutusnähtude leevendamiseks määratud erinevaid psühhiaatrilisi ravimeid. Psühhiaatri hinnangul on kaebaja saanud kohast ja vajalikku ravi seoses nikotiinisõltuvusega ning kaebajale määratud ravi on piisav. Vangla märgib, et seoses vanglas viibimisega oli kaebajal reaalne võimalus suitsetada piiratud juba varem, seda nii suitsetada võimaldavate sigarettide koguse kui ka selleks ette nähtud aja osas. Tänaseks on vanglas suitsetamine olnud keelatud juba neli kuud. Vangla on seisukohal, et puudub igasugune vajadus esialgse õiguskaitse korras suitsetamise võimaldamiseks.
10.Kaebaja on määruskaebuse vastuse kohaselt jätkuvalt seisukohal, et esialgse õiguskaitse kohaldamine on vajalik ning ta palub jätta vangla määruskaebus rahuldamata ning halduskohtu
määrus muutmata. Kaebaja rõhutab, et suitsetamise piiramine vanglas on õigusvastane ning rikub proportsionaalsuse ja võrdse kohtlemise põhimõtet. Kaebaja märgib, et vaatamata esialgse õiguskaitse kohaldamisele halduskohtu poolt, vangla talle suitsetamise võimalust ei taganud. Kaebaja märgib, et ta on pöördunud selles küsimuses korduvalt kohtu poole. Kaebaja on seisukohal, et otsuse suitsetada või mitte saab teha ainult isik ise.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
11.Viru Vangla esitas ringkonnakohtule kaebaja tervisekaardi väljavõtte perioodi kohta 01.09.2017 – 01.02.2018 ning Viru Vangla meditsiiniosakonna juhataja poolt 20.10.2017 ning psühhiaatri poolt 01.02.2018 väljastatud tõendid. Ringkonnakohus võtab HKMS § 62 lg 2 ja HKMS § 210 lg 4 teise lause alusel esitatud dokumendid asja materjalide juurde.
12.Ringkonnakohus kuulutab eelmises punktis nimetatud dokumentide osas HKMS § 77 lg 1 ning tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 38 lg 1 p 3 alusel menetluse kinniseks.
13.Ringkonnakohus leiab, et Viru Vangla määruskaebus tuleb rahuldada ning Tartu Halduskohtu 18.10.2017. a määruse resolutsiooni p 3 tühistada. Ringkonnakohus nõustub vastustaja seisukohaga, et käesoleval juhul ei esine asjaolusid, mis võiksid tingida esialgse õiguskaitse kohaldamise vajaduse.
14.HKMS § 249 lg 1 esimese lause kohaselt võib kohus kohaldada esialgset õiguskaitset, kui vastasel juhul võib kaebaja õiguste kaitse kohtuotsusega osutuda oluliselt raskendatuks või võimatuks. Seega peavad esialgse õiguskaitse kohaldamiseks kaasnema kaebaja jaoks kohtumenetluse ajaks rasked või pöördumatud tagajärjed.
15.Kaebaja ei ole esialgse õiguskaitse taotluses välja toonud, milline pöördumatu tagajärg talle esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmisega kaasneb. Vastusest määruskaebusele nähtub, et kaebaja soovib esialgse õiguskaitse kohaldamist, kuna ta on seisukohal, et suitsetamise keeld vanglas on õigusvastane. Ringkonnakohus märgib, et küsimus, kas suitsetamise keeld vanglas on õiguspärane või mitte, lahendatakse kaebuse sisulise läbivaatamise käigus. Käesoleva määruskaebuse lahendamisel võtab ringkonnakohus seisukoha üksnes selles osas, kas esialgse õiguskaitse kohaldamine halduskohtu poolt oli põhjendatud.
16.Viru Vangla on esitanud ringkonnakohtule vastuolulisi tõendeid ning väiteid. 20.10.2017. a määruskaebuses on vangla väitnud, et kaebajal ei ole nikotiinisõltuvust diagnoositud ning tema puhul ei ole tegu igapäevase suitsetajaga. Selle väite kinnituseks on vangla esitanud vangla meditsiiniosakonna juhataja poolt 20.10.2017 koostatud tõendi. Samas on vangla 06.02.2018 esitanud ringkonnakohtule Viru Vangla psühhiaatri 01.02.2018. a tõendi, mille kohaselt on kaebajale nikotiinisõltuvuse diagnoos pandud 13.09.2017, s.o enne eelmise tõendi väljastamist. Sellest tulenevalt ei pea ringkonnakohus 20.10.2017 ja 01.02.2018 tõendeid nende vastuolu tõttu usaldusväärseks. Kuid ringkonnakohtu hinnangul saab kaebajale esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmisega kaasnevate tagajärgede raskusele hinnangu andmiseks tugineda kaebaja tervisekaardi väljavõttele. Sellest nähtub, et 13.09.2017 on kaebajal diagnoositud tubakatoodete sõltuvus. Kaebaja on ka 17.11.2017 pöördunud arsti poole, kuna on närviline, ning nõudnud vanglas suitsetamise õigust, samuti 16.01.2018. Arst on diagnoosinud kaebajal tubakatoodete sõltuvuse ka 16.01.2018 ja 01.02.2018. Kuna kaebaja väitel ta vaatamata halduskohtu 18.10.2017. a määrusele suitsetada ikkagi ei saanud, siis on ringkonnakohtu hinnangul
tõenäoline, et suitsetamise keeluga on kaebajale kaasnenud teatavad võõrutusnähud. Samas ei põhjenda need ringkonnakohtu arvates õigust jätkata suitsetamisega, vaid üksnes õigust saada asjatundlikku ravi. Kaebaja tervisekaardi väljavõttest nähtub ringkonnakohtu hinnangul, et kaebajale on võõrutusnähtude osas ravivõimalused tagatud.
17.Eeltoodust tulenevalt on ringkonnakohus seisukohal, et käesoleval juhul ei esine kaebajal pöördumatute tagajärgede ohtu ning seega puudub tal esialgse õiguskaitse vajadus. Kui vaidlus peaks lõppema kaebaja võiduga, võib ta peale keelu tühistamist uuesti suitsetama hakata, kui ta seda veel soovib.
18.Tartu Ringkonnakohus on 06.12.2017. a määruses haldusasjas nr 3-17-1449 põhjalikult kaalunud esialgse õiguskaitse korras vanglas suitsetamise võimaluse tagamisega seonduvaid vastanduvaid huvisid ning leidnud, et sellises olukorras esineb väga oluline avalik huvi, mis seisneb vangla julgeoleku tagamises, samuti suitsetajate endi, nende kaaskinnipeetavate ja vanglaametnike tervise kaitses, ning need asjaolud kogumis hinnates kaaluvad üles kinnipeetava vabaduse suitsetada. Ringkonnakohus jääb eelpool viidatud määruses toodud seisukohtade juurde ning leiab, et käesoleva asja asjaolud ei anna alust jõuda teistsugusele järeldusele.
19.Sellest tulenevalt rahuldab ringkonnakohus Viru Vangla määruskaebuse, tühistab Tartu Halduskohtu 18.10.2017. a määruse resolutsiooni p 3 ning teeb asjas uue määruse, millega jätab kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata.
20.HKMS § 175 lg-test 3 ja 4 tulenevalt asendatakse avaldatavas määruses määruskaebuse esitaja nimi tähemärkidega. /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.