Kohus Kohtukoosseis Määruse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Ringkonnakohus Tanel Saar, Einar Vene, Tiina Pappel 22.08.2017, Tartu 3-16-1337 J.K. kaebus Tartu Vanglale kohustava ettekirjutuse tegemiseks (väljastada kaebajale seljavöö), Tartu Vangla vastuste (seoses seljavöö väljastamise temaatikaga) õigusvastaseks tunnistamiseks Tartu Halduskohtu 19.04.2017. a määrus J.K. määruskaebus Kirjalik menetlus Kaebaja J.K. Vastustaja Tartu Vangla
RESOLUTSIOON
Jätta J.K. määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 19.04.2017. a määruse resolutsiooni p-d 3 ja 4 muutmata, muutes halduskohtu määruse põhjendusi vastavalt käesoleva määruse põhjendustele.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.J.K. esitas 09.06.2016 Tartu Vanglale taotluse, milles ta palus väljastada endale seljavöö. Tartu Vangla keeldus 15.06.2016. a vastusega nr 6-24/4897-2 J.K. le seljavöö väljastamisest ning selgitas, et seljavöö kandmine on meditsiiniliselt soovituslik ning Tartu Vangla meditsiiniosakond toetab seljavöö tellimist väljastpoolt vanglat. Tartu Vangla tagastas 21.06.2016. a otsusega nr 1-11/259-2 vaideõiguse puudumise tõttu J.K. vaide Tartu Vangla 15.06.2016. a vastuse nr 6-24/4897-2 peale.
2.J.K. esitas 21.06.2016 Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu Vangla 21.06.2016. a otsuse nr 1-11/259-2 peale. J.K. palus kohtul tunnistada õigusvastaseks vangla poolt talle seljavöö väljastamata jätmine ja teha vanglale ettekirjutus väljastada talle seljavöö. Kaebaja palus vabastada end riigilõivu tasumisest, kuna ta on maksejõuetu.
3.Tartu Halduskohus jättis 25.07.2016. a määrusega J.K. kaebuse käiguta ja kohustas kaebajat kõrvaldama kaebuses esinevad puudused. Kohus palus kaebajal täpsustada nii kaebuse nõuet kui ka põhjendusi.
4.Tartu Vangla esitas 28.07.2016 vastuse kohtunõudele, milles ta selgitas, et seljavöö väljastamisest keeldumine on käsitletav tervishoiuteenuse osutamisena, milline vaidlus kuulub maakohtu pädevusse.
5.J.K. esitas 28.07.2016 puuduste kõrvaldamise avalduse, milles ta esitas täiendavad kaebuse põhjendused ning taotluse täpsustuse, mille kohaselt ta soovib meditsiiniosakonna otsuse tühistamist ja selle õigusvastasuse tuvastamist ning kohustava ettekirjutuse tegemist, s.t seljavöö väljastamist.
6.Tartu Vangla märkis 09.08.2016. a vastuses ja 18.08.2016. a vastuses, et J.K. l seljavöö kandmine ei ole vajalik, vaid soovitav ning vangla meditsiiniosakond toetab selle saamist väljastpoolt vanglat.
7.Tartu Halduskohus tagastas 25.08.2016. a määrusega J.K. kaebuse halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 1 p 1 alusel, kuna kaebuse lahendamine kuulub maakohtu pädevusse.
8.Riigikohtu erikogu tühistas 08.12.2016. a määrusega asjas nr 3-2-4-1-16 Tartu Halduskohtu 25.08.2016. a määruse ja saatis asja tagasi Tartu Halduskohtule J.K. kaebuse menetlusse võtmise otsustamiseks. Riigikohus leidis, et kuna kaebaja ei vaidlusta vanglaarsti meditsiinilist otsust abivahendi vajalikkuse kohta ja abivahendi väljastamise otsustamine vanglas on haldusotsus, siis ei põhine vaidlus eraõigussuhtes tervishoiuteenuse osutamisel ning selle lahendamine kuulub halduskohtu pädevusse.
9.Tartu Halduskohus rahuldas 28.12.2016. a määrusega J.K. menetlusabi taotluse ja vabastas ta kaebuse esitamisel riigilõivu tasumise kohustusest ning võttis J.K. kaebuse menetlusse.
10.Tartu Vangla esitas 18.01.2017 vastuse kaebusele, milles ta palus lõpetada menetlus HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel, kuna kohus saab kohustada vastustajat vaid J.K. taotluse uuesti läbi vaatama, kuid selleks puudub vajadus, kuna J.K. taotluse seljavöö väljastamiseks vaatab vastustaja lähimal ajal sisuliselt läbi ja väljastab selle kohta diskretsioonilise otsuse.
11.Tartu Vangla teatas 01.02.2017. a kirjaga, et vangla vaatas 31.01.2017. a otsusega nr 6-24/4897-3 J.K. taotluse seljavöö soetamiseks vangla kulul uuesti läbi.
12.Tartu Halduskohus edastas 03.02.2017 J.K. le selgituskirja, milles teatas, et kuna vastustaja pani ta 31.01.2017. a otsusega nr 6-24/4897-3 seljavöö soetamise ootejärjekorda, samuti lubas kaebajal kätte saada talle ettevalmistatud seljavöö vabadusest (ja seda ka juhul, kui seljavöö ei peaks mahtuma maksikirja lubatud mõõtudesse), siis luges kohus kaebuse eesmärgi täidetuks. Ühtlasi selgitas kohus, et kaebajal on õigus loobuda kaebusest või põhjendatud vajaduse esinemisel tuleb tal taotleda üleminekut tuvastamisnõudele.
13.J.K. esitas 08.02.2017 vastuse, mille ta teatas, et tema eesmärgiks oli kätte saada seljavöö vanglalt, kuid kuna vangla 31.01.2017. a otsuse alusel pani ta vaid seljavöö soetamise ootejärjekorda, siis puudub alus arvata, et ta saab seljavöö kindlasti kätte. Kaebaja arvates 31.01.2017. a otsusega jäeti korduvalt tema 09.06.2016. a taotlus seljavöö väljastamiseks sisuliselt rahuldamata. Seega tema kaebuse eesmärk ei ole saavutatud. Lisaks taotles kaebaja
kohtult vastustaja vastuste (seoses seljavöö väljastamata jäämise temaatikaga) õigusvastasuse tuvastamist, vastustaja valetamise eest vastutusele võtmist ning vastustajalt kaebaja poolt kohtueelses menetluses ja kohtumenetluses osalemise eest kaebajale tasu välja mõistmist.
14.Tartu Halduskohus edastas 05.04.2017 J.K. le selgituskirja, milles palus kaebajal teatada, mis on tuvastamisnõude eesmärk (põhjendatud huvi) ning selgitada, miks ei ole ta käesoleva aja seisuga taotlenud vangla administratsioonilt luba seljavöö vabadusest kättesaamiseks.
15.J.K. esitas 09.04.2017 vastuse, milles ta andis teada, et tuvastamisnõude eesmärgiks on muu hulgas kahjunõude esitamine vanglale. Lisaks taotles kaebaja riigi õigusabi määramist.
16.Tartu Halduskohus rahuldas 19.04.2017. a määrusega J.K. taotluse ja lubas tal üle minna Tartu Vangla 15.06.2016. a vastuse nr 6-24/4897-2 tühistamisnõudelt tuvastamisnõudele (resolutsiooni p 1); rahuldas J.K. taotluse kaebuse muutmiseks osas, mis puudutab vastustaja vastuste (seoses seljavöö väljastamise temaatikaga) õigusvastasuse tuvastamist (resolutsiooni p 2); jättis rahuldamata J.K. taotluse kaebuse muutmiseks osas, mis puudutab vastustaja valetamise eest vastutusele võtmise ja vastustajalt seoses menetluses osalemisega tasu välja mõistmise nõudeid (resolutsiooni p 3); jättis rahuldamata J.K. menetlusabi taotluse riigi õigusabi saamiseks (resolutsiooni p 4). Määruse põhjendused: 1) Taotluse osas võtta vastustaja valetamise eest vastutusele ja kohustada vanglat tasuma kaebajale tasu kohtueelses menetluses ja kohtumenetluses osalemise eest ei ole kaebuse muutmine vastuvõetav, kuna muudetud kujul ei oleks kaebus lubatav õiguslike takistuste tõttu. Kohtule teadaolevatel andmetel ei ole kaebaja seoses käesoleva vaidlusega pöördunud Tartu Vangla poole kohustamis- ega hüvitamisnõudega kaebajale haldus- ja halduskohtumenetluses osalemise eest tasu saamiseks vastavalt HKMS § 47 lg-le 1 ja vangistusseaduse (VangS) § 11 lg-tele 5 ja 8. Samuti puudub kaebajal subjektiivne õigus nõuda vastustajalt tasu kohtueelses menetluses ja kohtumenetluses osalemise eest, mille algatajaks oli kaebaja ja mille eesmärgiks oli kaebaja riivatud õiguste kaitse. Olukorda, kus isik ise on huvitatud kohtuvälises ja kohtumenetluses osalemisest, ei saa võrrelda olukorraga, kus tema huve kaitseb kolmas juriidiline või füüsiline isik, kes tegutseb kasu teenimise eesmärgil, mitte enda huvist lähtudes. Halduskohtul ka puudub pädevus (volitus) võtta vastutusele konkreetset ametnikku või palgalist töötajat, kes väidetavalt esitas valeandmed. Füüsiliste ja juriidiliste isikute vastutusele võtmisega (kriminaalasjade arutamisega) tegeleb maakohus tulenevalt kriminaalmenetluse seadustikust. Seega kaebuse muutmine ei ole lubatav, mistõttu jääb rahuldamata J.K. taotlus kaebuse muutmiseks osas, mis puudutab vastustaja valetamise eest vastutusele võtmise ja vastustajalt seoses menetluses osalemisega tasu välja mõistmise nõudeid. 2) Kohus tõlgendab J.K. menetlusabi taotlust kui taotlust riigi õigusabi saamiseks halduskohtumenetluses vastavalt riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 4 lg 1 p-le 5. Halduskohtumenetluses ei kehti eeldust, et menetlusosaline peab kohtumenetluses osalema esindaja kaudu. Halduskohtus valitsevad uurimispõhimõte ja selgitamiskohustus aitavad kompenseerida kaebaja õigusalaste teadmiste võimalikku puudumist. Uurimispõhimõttest tulenevalt selgitab halduskohus enda initsiatiivil välja kaebuse menetlemiseks vajalikud asjaolud, seadusesätted ja võimaliku kohtupraktika. Käesoleva aja seisuga ei esine asjas J.K. l lahendamata jäetud menetluslikke küsimusi. Kaebaja kõrvaldas kohtu abil kaebuses esinenud puudused ja kaebus on 28.12.2016. a määrusega võetud menetlusse. Kohtu juhendamisel suutis kaebaja muuta kaebust ja asja eelmenetlus on lõppemas. Sellest tulenevalt suudab J.K. halduskohtumenetluses kaitsta oma õigusi ise. Kuna esineb RÕS § 7 lg 1 p-s 1 sätestatud alus riigi õigusabi andmisest keeldumiseks, ei pea kohus vastavalt RÕS § 6 lg-le 1 hindama kaebaja majanduslikku seisundit, sest praegusel juhul kaebaja majanduslik seisund asja otsustamist enam ei mõjuta (TrtRnKm nr 3-14-50415, p 8). Juhindudes RÕS § 7 lg 1 p-st 6 jättis kohus J.K. riigi õigusabi taotluse rahuldamata.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
17.J.K. esitas 05.05.2017 määruskaebuse Tartu Halduskohtu 19.04.2017. a määruse peale. Kaebaja palus vabastada end riigilõivu tasumisest ning märkis, et ta ei ole nõus määruse p-dega 3 ja 4. Määruskaebuse põhjendused: 1) Süüdlaste vastutusele võtmiseks valetamise eest on ta pöördunud haldus- ja maakohtu, prokuratuuri ja Riigiprokuratuuri poole ning selgus, et halduskohus peab teatama prokuratuuri või maakohtusse, et mingid isikud esitasid kohtule valeandmeid. Kui kaebaja pöördumist on võimatu läbi vaadata käesoleva asja raames, siis palub kaebaja vaadata asi läbi teise numbri all. Alates 2015. aastast on ta pidanud pidevalt kirjutama, kuigi see on tema jaoks raske nii füüsiliselt kui ka moraalselt. Vale on kohtu arvamus, et ta oli kohtueelse menetluse ja kohtumenetluse algataja ning ta on huvitatud isik kohtueelses menetluses ja kohtuvaidluses. Vangla süül on ta olnud sunnitud kümneid kordi pöörduma vangla poole ja pärast ka kohtusse. 2) Ei nõustu sellega, et talle ei anta advokaati. Ta on selgitanud, et süüdlaste vastutusele võtmiseks peab halduskohus tegema otsuse. Ka selgitas Riigikohus 08.12.2016. a lahendis nr 3-2-4-1-16, et vangla andis vastuolulisi, ebamääraseid, lakoonilisi ja pidevalt muutunud ütlusi ning et tal on meditsiiniline näidustus vööks, kuid meditsiiniosakond ja vangla väitsid kohtule, et tal neid ei ole. Advokaat aitaks tal saada ka tasu töö eest, mida ei oleks pidanud olema.
18.Tartu Halduskohus rahuldas 17.05.2017. a määrusega J.K. menetlusabi taotluse ja vabastas ta riigilõivu tasumise kohustusest ning võttis menetlusse J.K. määruskaebuse Tartu Halduskohtu 19.04.2017. a määruse resolutsiooni p-de 3 ja 4 peale.
19.Tartu Vanglas esitas 23.05.2017 vastuse määruskaebusele, milles ta palub jätta J.K. määruskaebus rahuldamata. Vastuse põhjendused: 1) Kuna ametnike karistamine ei aita kaasa ühegi J.K. õiguse kaitsele, puudub tal subjektiivne õigus seda nõuda. Kuna J.K. teab, et tal puudub õigus nõuda ametnike karistamist, siis ei saa rikkuda tema õigusi see, kui kohus jätab sellise nõudega kaebuse muutmise taotluse rahuldamata. 2) Kuna haldusmenetluse seadus ei võimalda haldusmenetluse käigus tehtud kulutuste, sõltumata nende liigist, väljamõistmist, siis on kohus õigesti jätnud selles osas kaebuse muutmise taotluse rahuldamata. Sellist nõuet ei saa kohus õiguslikult menetleda.
20.Tartu Halduskohus jättis 30.05.2017. a määrusega J.K. määruskaebuse rahuldamata ja edastas määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule. Toimik saabus Tartu Ringkonnakohtusse 06.07.2017.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
21.Ringkonnakohus leiab, et J.K. määruskaebuse rahuldamiseks puudub alus.
22.Käesolevas määruskaebemenetluses on vaidlus Tartu Halduskohtu 19.04.2017. a määruse üle osas, millega halduskohus jättis rahuldamata J.K. taotluse kaebuse muutmiseks osas, mis puudutab vastustaja valetamise eest vastutusele võtmise ja vastustajalt seoses menetluses osalemisega tasu välja mõistmise nõudeid (resolutsiooni p 3) ning jättis rahuldamata J.K. menetlusabi taotluse riigi õigusabi saamiseks (resolutsiooni p 4). Ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega osas, milles halduskohus jättis rahuldamata J.K. taotluse kaebuse muutmiseks seonduvalt vastustaja valetamise eest vastutusele võtmise ja vastustajalt seoses menetluses osalemisega tasu välja mõistmise nõuetega ega pea vajalikuks neid korrata (HKMS
§ 203 lg 2 ja § 201 lg 4 alusel). Määruskaebuses ei ole kaebaja esitanud ühtegi sellist asjaolu, mis tingiks määruskaebuse rahuldamise ja halduskohtu määruse tühistamise. Vastuseks määruskaebuses väidetule peab ringkonnakohus vajalikuks märkida järgmist.
23.Ringkonnakohus ei nõustu kaebaja väitega, mille kohaselt on vale halduskohtu arvamus, et kaebaja oli kohtueelse menetluse ja kohtumenetluse algataja ning on huvitatud isik kohtueelses menetluses ja kohtuvaidluses. Haldusasja materjalidest nähtuvalt on kaebaja ise esitanud mitmeid taotlusi vanglale ning käesolevas asjas on ta ise pöördunud halduskohtusse kaebusega oma õiguste kaitseks. HKMS § 44 lg 1 sätestab, et kaebusega võib halduskohtusse pöörduda isik üksnes oma õiguste kaitseks. Käesolevas asjas on ka halduskohus kaebuse menetlusse võtmisel tuvastanud kaebuse lubatavuse 28.12.2016. a määruses (I kd, tl 121-123) ning eeltoodu üle asjas vaidlust olla ei saa. Seega on kaebaja ise otsustanud kasutada seadustes ettenähtud kaebeõigust, mitte ei ole talle sellekohast kohustust ette nähtud, mistõttu on halduskohtu märgitu igati õige.
24.Halduskohus asus õigesti seisukohale, et kaebaja riigi õigusabi taotlus tuleb jätta rahuldamata. Ringkonnakohus leiab, et riigil on kohustus abi vajavale isikule tasuta õigusabi anda üksnes riigi õigusabi seaduses selleks ettenähtud tingimuste esinemise korral. RÕS § 7 lg-s 1 on toodud riigi õigusabi andmisest keeldumise alused ning ühe või mitme aluse esinemisel on riigi õigusabi andmine välistatud. RÕS § 7 lg 1 p 1 kohaselt riigi õigusabi ei anta, kui taotleja on ise võimeline kaitsma oma õigusi. Halduskohus on vaidlustatud määruse p-s 8.3 (I kd, tl 184) viidanud RÕS § 7 lg 1 p-s 1 sätestatule ning märkinud, et käesoleva aja seisuga ei ole haldusasjas J.K. l lahendamata jäetud menetluslikke küsimusi ning tema kaebus on pärast puuduste kõrvaldamist 28.12.2016. a määrusega võetud menetlusse. Eeltoodut arvestades on põhjendatud halduskohtu seisukoht, et kaebaja suudab halduskohtumenetluses kaitsta oma õigusi ise. Ühtlasi on õige halduskohtu seisukoht määruse p-s 8.4 (I kd, tl 184), et kohus ei pidanud vastavalt RÕS § 6 lg-le 1 hindama kaebaja majanduslikku seisundit, sest esines RÕS § 7 lg 1 p-s 1 sätestatud alus riigi õigusabi andmisest keeldumiseks. Halduskohtu viide RÕS § 7 lg 1 p-le 6 on määruses ekslik, kuivõrd käesolevas asjas kuulus halduskohtu põhjendusi arvestades kohaldamisele RÕS § 7 lg 1 p 1. Eelmärgitud halduskohtu eksimus ei too kaasa määruse tühistamist, vaid ringkonnakohus muudab vastavas osas halduskohtu määruse põhjendust, millest tulenevalt jäi J.K. riigi õigusabi taotlus rahuldamata RÕS § 7 lg 1 p 1 alusel. Ringkonnakohus selgitab ühtlasi, et halduskohtus valitsev uurimisprintsiip ja selgitamiskohustus aitavad kompenseerida kaebaja õigusalaste teadmiste võimalikku puudumist ning kohtul on haldusasjades kohustus kaebajat vajadusel suunata ja abistada, millest tulenevalt ei ole halduskohtumenetluses esmatähtis, et kaebajal oleksid õigusalased teadmised.
25.Eeltoodut arvestades jätab ringkonnakohus J.K. määruskaebuse rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 19.04.2017. a määruse resolutsiooni p-d 3 ja 4 muutmata, muutes halduskohtu määruse põhjendusi vastavalt käesoleva määruse põhjendustele.
/allkirjastatud digitaalselt/ Tanel Saar
/allkirjastatud digitaalselt/ Einar Vene
/allkirjastatud digitaalselt/ Tiina Pappel
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.