Eesistuja Henn Jõks, liikmed Jaak Luik ja Tambet Tampuu
Kohtuasi
Ain Kalmeti (pankrotis) pankrotimenetlus. Võlgniku kohustustest vabastamise menetluse lõpetamine
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Ringkonnakohtu 1. märtsi 2016. a määrus tsiviilasjas nr 2-09-5485
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Ain Kalmeti määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Võlgnik Ain Kalmet Võlausaldaja Swedbank AS Võlausaldaja Swedbank Liising Aktsiaselts Võlausaldaja Julianus Inkasso OÜ Võlausaldaja Eesti Vabariik Võlausaldaja Ott Reinaas Võlausaldaja Argo Einamäe
Asja läbivaatamise kuupäev
19. september 2016. a, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 1. märtsi 2016. a määrus tsiviilasjas nr 2-09-5485 muutmata ja määruskaebus rahuldamata.
2.Riigikohtus kantud menetluskulud jätta Ain Kalmeti kanda.
1.Pärnu Maakohus kuulutas 18. märtsi 2009. a määrusega välja Ain Kalmeti (võlgnik) pankroti ja nimetas pankrotihalduri. 24. märtsi 2010. a määrusega kinnitas maakohus võlgniku pankrotimenetluse lõpparuande ja lõpetas pankrotimenetluse. Määruse järgi on rahuldamata seitsme
võlausaldaja nõuded, kokku 1 648 399 krooni 74 senti.
2.Pärnu Maakohus algatas 12. mai 2010. a määrusega võlgniku kohustustest vabastamise menetluse ja määras usaldusisikuks Noora Kalmeti. Usaldusisik esitas 22. veebruaril 2011, 2. veebruaril 2012 ja
1.veebruaril 2013 usaldusisiku aruanded, mille kohaselt ei ole nendel aastatel võlgniku tuludest võlausaldajate nõudeid rahuldatud, sest sissetulek on olnud väiksem kui summa, millele ei saa sissenõuet pöörata.
3.Swedbank AS (võlausaldaja I) esitas 5. juunil 2013 maakohtule avalduse, milles palus keelduda võlgnikku kohustustest vabastamast ja lõpetada kohustustest vabastamise menetlus. Avalduse kohaselt on võlgnik rikkunud süüliselt pankrotiseaduse (PankrS) § 173 ja kahjustanud võlausaldajate huve, sest ta ei ole oma sissetulekust teinud väljamakseid kooskõlas täitemenetluse seadustiku (TMS) §-des 131 ja 132 sätestatuga. Maakohus keeldus 14. juuni 2013. a määrusega võlgniku kohustustest vabastamise menetlust lõpetamast ja teda kohustustest vabastamast ning kohustas võlgnikku ja tema usaldusisikut lähtuma tulu arvutamisel Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud töötasu alammäärast. Võlgnik esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse. Tallinna Ringkonnakohus jättis maakohtu 14. juuni 2013. a määruse muutmata ja võlgniku määruskaebuse rahuldamata.
4.Pärnu Maakohus vabastas 13. jaanuari 2014. a määrusega N. Kalmeti võlgniku usaldusisiku kohustustest ning kohustas võlgnikku ennast täitma usaldusisiku kohustusi ja esitama iga aasta
1.veebruariks kohtule aruande PankrS §-s 173 sätestatud kohustuste täitmise kohta. Võlgnik esitas 31. jaanuaril 2014 ja 31. jaanuaril 2015 maakohtule usaldusisiku aruanded, mille järgi on võlgnik saanud töötasu Soome Vabariigis. Aruannetes on võlgniku mittearestitava sissetuleku arvestuse aluseks võetud Soome Vabariigis kehtiv töötasu alammäär. Maakohus kohustas võlgnikku
3.ja 17. veebruaril 2015 ning 23. märtsil 2015 ja 14. aprillil 2015 esitama kohtule usaldusisiku aruande, milles on tehtud arvutused tema teenitud tulu ja sissetulekute kohta Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud töötasu alammäära järgi. Võlgnik ei täitnud seda kohustust. Võlgnik ei esitanud maakohtule sellist aruannet.
5.Pärnu Maakohus keeldus 11. novembri 2015. a määrusega võlgnikku kohustustest vabastamast ja lõpetas tema pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise menetluse. Määruse kohaselt on võlgnik kahel viimasel aruandeaastal elanud ja töötanud Soome Vabariigis ning teeninud tulu ulatuses, millest tal oleks olnud võimalik maakohtu 14. juuni 2013. a määruse alusel teha võlausaldajatele väljamakseid. Võlgnik ei ole kohustustest vabastamise menetluse kestel võlausaldajatele kohustusi täitnud. Võlgnik avaldas ärakuulamisel, et kui asjas kohaldub Eesti Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud töötasu alammäär, ei ole tal võimalik Soomes elada. Eestis ei ela võlgnik emotsionaalsetel põhjustel. Võlgnik on rikkunud PankrS §-s 173 nimetatud kohustusi ja kahjustanud võlausaldajate huve, sest ta ei ole andnud endast parimat võlausaldajate nõuete rahuldamiseks.
6.Võlgnik esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palus maakohtu määruse tühistada. Määruskaebuse kohaselt ei kohaldu asjas TMS §-d 131 ja 132, sest võlgniku elu- ja töökoht asub
alates 30. novembrist 2010 Soome Vabariigis. Seega kohalduvad Soome Vabariigi seadused, sh mittearestitava sissetuleku määrad. Kui asjas kohalduvad Eesti Vabariigi õigusaktid, jääks võlgniku ja tema nelja ülalpeetava käsutusse üksnes 676 eurot 67 senti, mis ei ole nende toimetulekuks Soome Vabariigis piisav. Võlausaldaja on kahe varasema aasta jooksul aktsepteerinud Soome Vabariigis kehtiva töötasu alammääraga arvestamist.
7.Võlausaldaja I ja Julianus Inkasso OÜ (võlausaldaja II) palusid jätta võlgniku määruskaebuse rahuldamata. Võlausaldaja I arvates rikkus võlgnik PankrS § 173 lg-s 1 ettenähtud kohustusi. Võlgnik pidi kohustuste täitmisel lähtuma Eesti Vabariigis kehtivast alampalga määrast. Eesti Vabariik (võlausaldaja III) teatas, et tal ei ole vastuväiteid võlgniku kohustustest vabastamise kohta. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
8.Tallinna Ringkonnakohus jättis 1. märtsi 2016. a määrusega maakohtu määruse resolutsiooni muutmata, kuid täiendas määruse põhjendusi. Määruskaebuse menetlemisega seotud menetluskulud jäid võlgniku kanda. Ringkonnakohtu määruse kohaselt jättis maakohus PankrS § 175 lg 2 p 2 kohaldamisel tuvastamata, kas võlgnik rikkus selle seaduse §-s 173 sätestatud kohustusi süüliselt, sh ei teinud maakohus kindlaks võlgniku süü vormi. Välisriigis elamine ja töötamine ei välista Eestis kehtivate sissetuleku arestimispiirangute kohaldamist. Võlgnik pidi hiljemalt septembriks 2013 teadma, et sõltumata Soome Vabariigis töötamisest või elamisest kohalduvad tema kohta kohustustest vabastamise menetluses Eesti Vabariigis kehtivad sissetuleku arestimise piirangud. Kuna maksejõuetusmenetlus algatati Eesti Vabariigis, võlgnik asus Soome Vabariiki võlgadest vabastamise menetluse ajal ega ole pankrotimenetluses Eesti kohtu pädevust vaidlustanud, kohaldatakse võlgadest vabastamise menetlusele Eesti Vabariigi seadusi (Euroopa Nõukogu määruse (EÜ) nr 1346/2000 maksejõuetusmenetluse kohta art 3 p 1 ning preambuli p 23 ja art 4 p-d 1 ja 2). Seejuures ei ole oluline, et võlausaldaja aktsepteeris kaks aastat Soome Vabariigis kehtivast alampalgast lähtumist. Võlgnik ei ole oma kohustusi täitnud, ta on Soome Vabariigis elades teeninud tulu, mis ületab TMS § 132 lg-tes 1 ja 2 sätestatud mittearestitava määra. Võlgnik asus välisriiki elama vabast tahtest ning see ei vabastanud teda PankrS §-s 173 sätestatud kohustuste täitmisest, ta pidi arvestama välisriigi suuremate elamiskuludega. Võlgnik on rikkunud PankrS §-s 173 sätestatud kohustusi süüliselt, s.o raske hooletusega: saades töötasu, ei ole ta oma tulu loovutanud, kuigi pidi teadma, et kahjustab sellega võlausaldajaid.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
9.Võlgnik esitas määruskaebuse, milles palub ringkonnakohtu määruse tühistada. Ringkonnakohus kohaldas valesti seadust, mistõttu jõudis ekslikule järeldusele, et võlgniku palga alammäära määramisel tuleb lähtuda Eesti Vabariigis kehtivast töötasu alammäärast. Kuna võlgniku elu- ja töökoht on alates 30. novembrist 2010 Soome Vabariigis, peab võlgniku kohustustest
vabastamisel lähtuma Soome seadustest, sh võlgnikule jääva alampalga osas. Võlausaldaja I on varem aktsepteerinud Soome alampalgast lähtumist.
10.Võlausaldajad I ja II vaidlevad määruskaebusele vastu ja paluvad jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohus on PankrS § 173 ja § 175, samuti TMS § 132 õigesti kohaldanud. Võlausaldaja III vaidleb vastu võlgniku seisukohale, et asjas kohalduvad Soome Vabariigi seadused.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
11.Kolleegium leiab, et määruskaebus tuleb jätta TsMS § 695 ja § 691 p 1 järgi rahuldamata ja ringkonnakohtu määrus muutmata.
12.Kolleegium järgib ringkonnakohtu määruse põhjendusi ega korda neid (TsMS § 695 ja § 689 lg 5). Vastuseks määruskaebusele märgib kolleegium, et nõustub ringkonnakohtu seisukohaga, mille järgi tuleb võlgniku sissetuleku määramisel lähtuda Eesti Vabariigis kehtivast töötasu alammäärast. Ringkonnakohus leidis põhjendatult, et Euroopa Nõukogu määruse (EÜ) nr 1346/2000 art 3 p 1 ning preambuli p 23 ja art 4 p-de 1 ja 2 alusel kohaldatakse maksejõuetusmenetlusele, sh PankrS-s sätestatud füüsilisest isikust võlgniku kohustustest vabastamise menetlusele selle liikmesriigi seadusi, kus menetlus algatati, kui pole sätestatud teisiti. Seda, et Eesti Vabariigis algatatud kohustustest vabastamise menetlusele kohalduvad Eesti Vabariigi õigusaktid, kinnitab ka Euroopa Liidu Nõukogu rakendusmäärus (EL) nr 663/2014, millega asendatakse määruse (EÜ) nr 1346/2000 (maksejõuetusmenetluse kohta) A, B ja C lisa. Praegusel juhul on võlgniku pankrotimenetlus algatatud, toimunud ja lõpetatud Eesti Vabariigis. Samuti algatati võlgniku kohustustest vabastamise menetlus Eesti Vabariigis. Seega on õige ringkonnakohtu järeldus, et võlgniku kohustustest vabastamise menetlusele kohalduvad Eesti Vabariigi õigusaktid, mh PankrS § 173 lg 5 ja TMS § 132. Ringkonnakohus selgitas õigesti võlgnikule võlgadest vabastamise menetluse ajaks ettenähtud kohustusi, sh võlgniku õigust jätta PankrS § 173 lg 5 alusel usaldusisikule üle andmata tulu, millele seadusest tulenevalt ei saa sissenõuet pöörata. Sissetuleku osa, millele ei saa sissenõuet pöörata, on reguleeritud TMS §-s 132. Selle paragrahvi esimese lõike järgi ei arestita sissetulekut, kui see ei ületa ühe kuu eest ettenähtud palga alammäära suurust või vastavat osa nädala või päeva sissetulekust. Kui võlgnik peab seadusest tulenevalt üleval teist isikut või maksab talle elatist, suureneb mittearestitav summa TMS § 132 lg 2 järgi. Lisaks näeb TMS § 132 lg 3 ette, et kuni viiele palga alammäära suurusele summale vastavast osast võib arestida kaks kolmandikku, seda ületavast sissetulekust kogu sissetuleku, tingimusel et arestitav summa ei ületa kahte kolmandikku kogu sissetulekust. See ei kohaldu, kui sundtäitmisel on elatise nõue. Kolleegium märgib lisaks, et TMS §-s 132 peetakse silmas Vabariigi Valitsuse määrusega „Töötasu alammäära kehtestamine" ettenähtud töötasu alammäära. Kui seadusandja oleks soovinud anda võlgnikule õiguse arvestada tulu üleandmisel muude kriteeriumidega, nt asjaoluga, et võlgnik elab ja/või töötab välisriigis, või lähtuda välisriigis kehtivast töötasu alammäärast, oleks see seaduses sõnaselgelt ette nähtud. Kohustustest vabastamise menetluse üheks eesmärgiks on võimaldada uus majanduslik algus eriti raskes majanduslikus seisus võlgnikule, kes annab endast parima võlausaldajate nõuete rahuldamiseks (vt ka nt Riigikohtu
17.aprilli 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-46-13, p 11). Kolleegiumi arvates ei oleks selle eesmärgiga kooskõlas lubada võlgnikul vabaneda oma kohustustest ainuüksi seetõttu, et ta on asunud elama ja töötama välisriiki.
13.PankrS § 175 lg 1 järgi otsustab kohus pärast viie aasta möödumist võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamisest võlgniku taotlusel tema pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise. Kolleegium järgib oma varasemat seisukohta, mille kohaselt ei ole võimalus vabaneda oma kohustustest pankrotiseaduses ettenähtud korras eelduslikult iga võlgniku õigus. PankrS § 175 lg-d 2 ja 4 sätestavad absoluutsed keeldumisalused, mille puhul on võlgniku kohustustest vabastamine välistatud (Riigikohtu 20. juuni 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-49-16, p 15). Muu hulgas keeldub kohus võlgnikku kohustustest vabastamast, kui võlgnik on rikkunud süüliselt PankrS §-s 173 nimetatud kohustusi ja kahjustanud sellega võlausaldajate huve (PankrS § 175 lg 2 p 2). Ringkonnakohus tuvastas, et võlgnik rikkus tahtlikult PankrS § 173 lg-s 3 sätestatud tulu loovutamise kohustust, kahjustades sellega võlausaldajate huve. Kolleegiumil ei ole alust ringkonnakohtust erinevale seisukohale asuda. Asjakohane ei ole võlgniku väide, et võlausaldaja I on varem aktsepteerinud Soome Vabariigis kehtiva töötasu alammäärast lähtumist. Sellele, et võlgnik ei ole teinud väljamakseid kooskõlas TMS §-s 132 sätestatuga, tugines võlausaldaja I juba 5. juuni 2013. a avalduses, milles palus keelduda võlgnikku kohustustest vabastamast. Seda avaldust lahendades kohustas maakohus võlgnikku 14. juuni 2013. a määrusega esitama usaldusisiku aruanded Eestis kehtiva töötasu alammäära järgi (vt määruse p 3). Samasisulisi nõudekirju saatis maakohus enne
11.novembri 2015. a määruse tegemist võlgnikule korduvalt (vt määruse p 4). Viimases kirjas on maakohus mh märkinud, et kui võlgnik seda kohustust ei täida, võib ta keelduda PankrS § 175 alusel võlgnikku kohustustest vabastamast (tl 194).
14.Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad selle esitamisest tingitud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel võlgniku kanda.
15.Määruskaebuselt tasutud kautsjon arvatakse TsMS § 149 lg 4 teise lause järgi riigituludesse. Henn Jõks, Jaak Luik, Tambet Tampuu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.