Eesistuja Villu Kõve, liikmed Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Eerik Kergandberg, Ants Kull, Jaak Luik, Jüri Põld, Malle Seppik ja Tambet Tampuu
Kohtuasi
A. T hagi Vladislav Grabasi, Meelis Ludvigi ja Aulis Teetloki vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Ringkonnakohtu 22. veebruari 2016. a määrus tsiviilasjas nr 2-15-15352
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
A. T määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Hageja A. T, esindaja vandeadvokaat Tiina Mare Hiob Kostja Vladislav Grabas Kostja Meelis Ludvig Kostja Aulis Teetlok
Asja läbivaatamise kuupäev
16. mai 2016. a, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta tsiviilasjas nr 2-15-15352 tehtud Tartu Ringkonnakohtu 22. veebruari 2016. a määruse resolutsioon muutmata, kuid täiendada ringkonnakohtu määruse põhjendusi käesoleva määruse põhjendustega.
2.Jätta määruskaebus rahuldamata.
3.
Jätta menetluskulud kõikides kohtuastmetes A. T kanda.
5.Määrata OÜ-le Advokaadibüroo T.M. Hiob riigieelarvest makstavaks tasuks A. T-le Riigikohtus osutatud riigi õigusabi eest 144 eurot (sh käibemaks). Saata määrus selles osas täitmiseks Eesti Advokatuurile ning teadmiseks OÜ-le Advokaadibüroo T.M. Hiob.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
3-2-1-40-16
1.A. T (hageja) esitas 14. oktoobril 2015 Viru Maakohtule hagi Vladislav Grabase, Meelis Ludvigi ja Aulis Teetloki (kostjad) vastu, milles palus mõista kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitis 5000 eurot. Hagiavalduse kohaselt kannab hageja karistust Viru Vanglas. 4. juulil 2009 kasutasid hageja suhtes füüsilist vägivalda ja erivahendeid vangivalvuritest kostjad V. Grabas ja A. Teetlok. Peavalvekeskusest jälgis toimuvat videokaamerate kaudu vangla peakorrapidaja M. Ludvig. Peksjaks oli V. Grabas, teised kostjad teda ei takistanud. Hagejale lasti näkku pisargaasi, peksti teleskoopnuiaga ning ta fikseeriti rahustusvoodisse.
15.juunil 2010 lõpetas Ida Politseiprefektuur kriminaalmenetluse, leides, et hageja vastu jõu kasutamine oli õiguspärane. Tartu Ringkonnakohus jättis hageja kaebuse rahuldamata ja kriminaalmenetluse lõpetamise määruse muutmata.
6.augustil 2009 esitas hageja vanglale mittevaralise kahju nõude, mis jäeti rahuldamata.
6.novembril 2009 esitas hageja kaebuse Tartu Halduskohtule, milles palus Viru Vanglalt välja mõista 250 000 krooni suurune mittevaralise kahju hüvitis. Tartu Halduskohus tunnistas 8. märtsi 2010. a otsusega Viru Vangla tegevuse hageja suhtes õigusvastaseks ning luges sellega hagejale tekitatud mittevaralise kahju hüvitatuks. Tartu Ringkonnakohus tühistas 14. oktoobri 2010. a otsusega halduskohtu otsuse ja jättis uue otsusega hageja halduskohtule esitatud kaebuse rahuldamata. Riigikohus ei võtnud hageja kassatsioonkaebust menetlusse. Hageja esitas 7. novembril 2010 Euroopa Inimõiguste Kohtule (EIK) kaebuse Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art-te 34 ja 35 alusel Eesti Vabariigi vastu. EIK
13.veebruari 2014. a otsuses (T vs. Eesti Vabariik) leidis EIK, et Eesti Vabariik on rikkunud EIÕK art-t 3, kuna hageja kohtlemine 4. juulil 2009 oli ebainimlik ja alandav. Samuti leidis EIK, et Eesti Vabariik peab maksma hagejale kolme kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest 5000 eurot mittevaralise kahju hüvitist. Hageja on seisukohal, et EIK otsusega on tõendatud hageja väärkohtlemine 4. juulil 2009, mis annab talle õiguse nõuda kostjatelt solidaarselt 5000 euro väljamõistmist. See summa on igati mõistlik ja vastavuses EIK kohtupraktikaga. Hagi õigusliku põhjendusena viitas hageja Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) §-dele 13 ja 14, § 15 lg-le 1, § 18 lg-le 1, §-dele 25 ja 28, EIÕK art-le 3, võlaõigusseaduse (VÕS) § 127 lg-le 1, § 128 lg-le 5, § 130 lg-tele 1 ja 2, § 134 lg-le 2, §-dele 1043 ja 1045, § 65 lg-le 1 ning § 69 lg-le 1.
2.Viru Maakohus andis 12. novembri 2015. a määrusega hagejale tähtaja puuduse kõrvaldamiseks – hagiavalduselt riigilõivu tasumiseks.
3.Viru Maakohus keeldus 8. detsembri 2015. a määrusega hagi menetlusse võtmisest, sest hageja ei olnud hagiavalduselt riigilõivu tasunud.
4.Määruskaebuses taotles hageja maakohtu määruse tühistamist ja kohtuasja saatmist maakohtule menetlusse võtmise otsustamiseks. Määruskaebuses esitatud väidete kohaselt ei ole hageja
12.novembri 2015. a kohtumäärust kätte saanud. Viru Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja saatis tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 663 lg 5 alusel lahendamiseks Tartu Ringkonnakohtule.
2(7)
3-2-1-40-16 Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
5.Tartu Ringkonnakohus jättis 22. veebruari 2016. a määrusega maakohtu määruse resolutsiooni muutmata, muutes aga määruse põhjendusi. Riigilõivuseaduse (RLS) § 22 lg 1 p 11 kohaselt saab mittevaralise kahju hüvitamise hagi esitada riigilõivuvabalt vaid siis, kui taotletakse kehavigastuse, muu terviserikke või toitja surmaga seotud mittevaralise kahju hüvitamist. Arvestades hagi aluseks olevaid asjaolusid, on praegu tegemist RLS § 22 lg 1 p-s 11 silmas peetava hagiga ja see on riigilõivuvaba. Hagiavalduse menetlusse võtmisest tuleb keelduda TsMS § 371 lg 1 p 1 kohaselt. TsMS § 371 lg 1 p 1 kohaselt ei võta kohus menetlusse hagiavaldust, mida ta ei ole pädev lahendama. Esitatud nõude menetlemine kuulub halduskohtu pädevusse. TsMS § 1 järgi vaadatakse tsiviilkohtumenetluses läbi eraõigussuhtest tulenev kohtuasi. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 4 lg 1 järgi on avalik-õiguslike vaidluste lahendamine halduskohtu pädevuses. Hageja on esitanud nõude mittevaralise kahju hüvitamiseks kolme Viru Vangla vanglaametniku vastu, kes tekitasid talle kahju 2009. a oma teenistusülesandeid täites. Hagiavalduse kohaselt on hageja õigusi rikutud avaliku võimu volituste rakendamisel. Füüsiline isik võib riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg 1 järgi nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. RVastS § 17 järgi esitatakse Eesti Vabariigi tekitatud kahju hüvitamise taotlus haldusorganile või kaebus halduskohtule. Asja materjalidest nähtub, et hageja on samadel asjaoludel varem mittevaralise kahju nõudega halduskohtusse pöördunud, kaebuse on läbi vaadanud halduskohtu kolm kohtuastet ning asjas on lahendi teinud ka Euroopa Inimõiguste Kohus.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
6.Hageja palub määruskaebuses tühistada ringkonnakohtu määruse ning saata asi läbivaatamiseks maakohtusse hagimenetluses. Alternatiivselt palus hageja Riigikohtul anda seisukoht hageja nõude kohtualluvuse kohta. Hageja esindaja riigi õigusabi korras palus välja mõista riigi õigusabi tasu 144 eurot (sh käibemaks). Hageja on seisukohal, et EIK otsusega on tõendatud, et Viru Vangla vanglaametnikud väärkohtlesid hagejat 4. juulil 2009, mis annab omakorda õiguse nõuda kostjatelt solidaarselt mittevaralise kahju hüvitamist, sest hageja hinnangul on võimalik nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt võlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist ning hageja hinnangul on tegemist jagamatu kohustusega. Tegemist on eraõigusliku suhtega ja hagi vastab TsMS §-le 1. Hageja on halduskohtus kuni kõrgeima Euroopa kohtuni läbi vaielnud tema suhtes riigi sunnijõul toimepandud väärkohtlemise ja leiab, et siit edasi on tal õigus nõuda teda väärkohelnud ja kahjustanud isikutelt kahju hüvitamist tsiviilkorras. Seda enam, et tegemist on kahjunõudega isikute vastu, kellest osa ei tööta enam Viru Vanglas. Tegemist on hageja põhiseadusliku õigusega nõuda kahju hüvitamist (PS §-d 15 ja 25). Oluline on välja selgitada kohtualluvus. 3(7)
3-2-1-40-16
7.Kostja A. Teetlok leidis, et ametnike tegevus ei väljunud praegusel juhul avaliku võimu teostamise piiridest. RVastS § 12 lg 2 kohaselt omistatakse teenistussuhte alusel tekitatud kahju avaliku võimu kandjale. Viimasel on regressiõigus kahju tegelikult tekitanud isiku suhtes. Kogu kahju on hagejale juba hüvitatud EIK otsusega. Samal alusel uue kumuleeruva kahjunõude esitamine tähendab seda, et hageja soovib suuremat hüvitist, kui hindasid õiglaseks EIK ja Riigikohus (jättes pärast EIK otsuse teatavaks saamist menetlusse võtmata hageja teistmisavalduse). Kahjunõue on ka aegunud, hageja sai kahjust teada 4. juulil 2009. Kostjad M. Ludvig ja V. Grabas tõid määruskaebusele esitatud vastustes välja samasugused õiguslikud seisukohad nagu kostja A. Teetlok.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
8.Kolleegium leiab, et määruskaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu määruse tühistamiseks. Määruskaebus tuleb jätta TsMS § 691 p 1 ja § 695 alusel rahuldamata ja ringkonnakohtu määruse resolutsioon muutmata, kuid osaliselt täiendatakse ringkonnakohtu määruse põhjendusi.
9.Hageja on esitanud kostjate kui füüsiliste isikute vastu nõude mõista kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitis 5000 eurot. Mittevaraline kahju tekkis hageja väitel sellest, et kostjad kui Viru Vangla ametnikud väärkohtlesid teda vangistuses viibimise ajal 4. juulil 2009. Hageja on hagi õigusliku aluse osas viidanud eelkõige VÕS-i õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise regulatsioonile.
10.Ringkonnakohus on mh leidnud, et esitatud hagi menetlemine ei ole lubatud TsMS § 371 lg 1 p 1 tõttu, sest see on halduskohtu pädevuses. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu viidatud seisukoht on küll õige, kuid vajab täpsustamist (vt käesoleva määruse p-d 11–16, p 19).
11.Kostjad olid 4. juuli 2009. a sündmuste ajal teenistuses Viru Vanglas vanglaametnikena. Vangistusseaduse (VangS) § 111 lg 1 kohaselt (4. juulil 2009 kehtinud redaktsioonis) on vanglaametnik vanglateenistuses olev ametnik. Vanglateenistus omakorda on VangS § 110 lg 1 kohaselt (4. juulil 2009 kehtinud redaktsioonis) teenistus vangla koosseisulisel ametikohal, mille ülesandeks on kinnipeetava ja vahistatu kinnipidamine ja järelevalve, julgeoleku tagamine vanglas ning eeluurimise teostamine vanglas toimepandud kuritegudes, samuti sellealase tegevuse juhtimine. Nimetatud ülesanded kuuluvad avalik-õiguslike ülesannete hulka.
12.Kui avalik-õigusliku ülesande täitmisel tekitatakse isikule kahju, siis tuleb RVastS § 1 lg 1, § 7 lg 1 ja § 12 lg-te 1 ja 2 kohaselt esitada asjakohane nõue avaliku võimu kandja (edaspidi määruses ka AVK) vastu. Ringkonnakohus on jätnud asja lahendamisel tähelepanuta RVastS § 12 lg 2. Nimetatud lõike esimese lause kohaselt loetakse AVK tekitatud kahjuks igasugune selle AVK ülesandeid täitnud füüsilise isiku poolt vahetult põhjustatud kahju, sõltumata sellest, kas ülesandeid täideti teenistussuhte, lepingu, üksikkorralduse või muul alusel. Lõike teise lause kohaselt selles lõikes nimetatud füüsiline isik kannatanu ees ei vastuta, kui seadus ei sätesta teisiti. RVastS § 12 lg 2 teisest lausest kerkib praeguse vaidluse keskne õiguslik küsimus, kas AVK-ga teenistussuhtes olev füüsiline isik (vanglaametnik) vastutab kannatanu ees eraõiguslikul alusel solidaarselt AVK-ga, st kas mõnes seaduses on sätestatud teisiti RVastS § 12 lg 2 teise lause algusosaga võrreldes. Vastata tuleb küsimusele, kas hageja saab lisaks AVK vastu HKMS § 37 lg 2 4(7)
3-2-1-40-16 p 4 alusel halduskohtusse esitatavale avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju hüvitamise nõudele (hüvitamiskaebus) esitada nõude ka vanglaametniku vastu tsiviilkorras. Kolleegium peab siiski vajalikuks käsitleda teemat laiemalt, analüüsides lisaks vanglateenistuses oleva isiku vastutusele riigiga või kohaliku omavalitsuse üksusega avalik-õiguslikus teenistus- ja usaldussuhtes olevate isikute ehk ametnike (avaliku teenistuse seaduse (ATS) § 7 lg 1) võimalikku eraõiguslikku vastutust RVastS § 12 lg 2 teise lause viite alusel, mittevaralise kahju hüvitamise nõude kontekstis.
13.Kolleegium märgib esmalt seda, et vangistusseaduses ei ole erisätteid selle kohta, et vanglaametnik vastutaks mittevaralise kahju tekitamise korral kannatanu ees solidaarselt AVK-ga. Seega on (vangla)ametniku peamine eraõigusliku vastutuse tekkimise võimalik alus praeguse juhtumiga sarnastes situatsioonides VÕS § 1043 jj – õigusvastase (lepinguvälise) kahju hüvitamise regulatsioon. Kontrollida tuleb selle kohaldatavust.
14.Riigivastutuse seaduse eelnõu (480 SE, Riigikogu IX koosseis) seletuskirja kohaselt on eelnõu aluseks oleva kontseptsiooni üks põhiteesidest see, et riik peab üldjuhul vastutama ametniku poolt kodanikule tekitatud kahju eest. Riigile jääb võimalus nõuda kodanikule hüvitatud kahju süüliselt teenistuskohustusi rikkunud ametnikult tagasi (regress). Kolleegium märgib, et seletuskirja koostamise aegse RVastS eelnõu § 12 lg 2 tekst vastas sisuliselt vastuvõetud ja praegu kehtivale tekstile. Ka tagasinõude (regressi) kord oli eelnõus sätestatud üldjoontes nii, nagu kehtivas seaduses. Kolleegium peab põhjendatuks sisustada RVastS § 12 lg-t 2 seletuskirjas märgitud viisil ning jõuab seega ka määruse järgnevaid põhjendusi arvestades seisukohale, et VÕS § 1043 jj ei ole eriseaduseks RVastS § 12 lg 2 teise lause tähenduses.
15.Kehtiva riigivastutuse kontseptsiooni üldisteks lähtekohtadeks ja eesmärkideks on tagada kannatanu õiguste tõhus kaitse ja ametniku kindlustunne avaliku võimu ülesannete täitmisel. Ametnikustaatust iseloomustab ATS § 7 lg-te 1 ja 2 kohaselt avaliku võimu teostamine. Üldjuhul puudutab avaliku võimu teostamine laia adressaatide ringi. Riigi ja kohaliku omavalitsuse üksuse huvides on see, kui ametnik saab avalikku võimu teostada (sh teenistusjärgse ülemuse korraldusi täita) ilma väliste, teenistuskohustuste täitmist oluliselt segavate subjektiivsete mõjutusteta. Kui lisaks AVK regressinõudele saaks riigivõimu teostava ametniku vastu esitada nõude ka eraõigusliku otsevastutuse alusel, võiksid AVK ülesanded jääda nõuetekohaselt täitmata ja avalikud huvid teenimata. Kui ametnikul puudub kindlustunne talle usaldatud ülesannete täitmise tagajärgede suhtes, sest teda võidakse iga väidetava rikkumise korral kaevata eraõiguslikul alusel kohtusse, võib see oluliselt pärssida riigi ja kohaliku omavalitsuse korrakohast toimimist. Eriti oluline on kõnealune põhimõte riigi sisejulgeoleku ja põhiseadusliku korra tagamisega (nt politsei-, vangla-, päästeteenistus), aga ka teiste avaliku võimu teostamisega tegelevate ametnike puhul. Kolleegium viitab täiendavalt ATS § 51 lg-le 6, mille kohaselt peab ametnik teenistus- ja usaldussuhte raames aitama kaasa ametiasutuse seadusest tulenevate ülesannete täitmisele.
16.Samuti on oluline kannatanu õiguste tõhus kaitse. Olukorras, kus avaliku võimu kandja ülesannete täitmise käigus põhjustatakse isikule kahju, on tema õiguslikult kaitstav huvi suunatud rikkumiseelse olukorra võimalikult ulatuslikule ennistamisele (RVastS § 8 lg 1 teine lause). Kannatanu selline huvi hõlmab ka seda, et tema kasuks välja mõistetav kahjuhüvitis saaks ka tegelikult välja makstud. Riigi ja ka teiste avaliku võimu kandjate varalisest seisundist tulenev suutlikkus täita kannatanu kahjuhüvitusnõue on valdaval enamikul juhtudest ülekaalukalt parem kui avaliku võimu kandja ülesandeid täitval füüsilisel isikul. Erandlike juhtude jaoks, mil AVK ei ole 5(7)
3-2-1-40-16 suuteline kahju hüvitama, on võimalik kehtestada avalik-õiguslik regulatsioon, mis tagab hüvitise saamise. Nõude esitamine kahju tekitanud ametniku vastu ei oleks kooskõlas RVastS loogikaga. Õiguslikult ei ole kaitstud kannatanu võimalik huvi, et talle hüvitaks kahju selle vahetult põhjustanud füüsiline isik, mitte avaliku võimu kandja. Ametnik vastutab ametikohustuste täitmisel õigusvastaselt tekitatud kahju eest RVastS §-s 19 jj sätestatud juhtudel regressi korras AVK ees. Lisaks võib osale rikkumistele järgneda ametniku karistamine distsiplinaar-, väärteo- või kriminaalkorras.
17.Kolleegium selgitab õiguse ühetaolise kohaldamise huvides, et kehtiva õiguse kohaselt ei sõltu kannatanu õigus nõuda kahju hüvitamist otse kahju tekitanud ametnikult sellest, kas kahju põhjustanud tegevus vastab mõnele karistusseadustikus sätestatud kuriteokoosseisule. Õiguskorras ei ole normi, mis omistaks teo süüteokoosseisu-pärasusele otsenõuet tekitava tähenduse; teo koosseisupärasus ei loo iseseisvat nõudealust (vt nt Riigikohtu 27. märtsi 2014. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-13-14, p 18; Riigikohtu 28. jaanuari 2008. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-60-07, p 32). Praeguse asja materjalidest nähtub ka see, et kriminaalasja menetlus lõpetati ja kostjaid ei ole kriminaalkorras süüdi tunnistatud.
18.Praeguses asjas on hagi esitatud mh VÕS § 128 lg-le 5 tuginevalt. VÕS § 128 lg 5 reguleerib eraõiguslikus suhtes tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist. Kuna hageja ei ole kostjatega eraõiguslikus suhtes ning tal ei ole kostjate vastu otsenõude esitamise õigust, ei kohaldu asjas eraõiguslikud kahju hüvitamise normid, sh VÕS § 128 lg 5. Kolleegium peab siiski vajalikuks selgitada RVastS § 9 kohta, mis reguleerib koostoimes RVastS § 12 lg 2 esimese lausega avalikõiguslikus suhtes mittevaralise kahju hüvitamist, järgmist. RVastS § 9 lg-d 1 ja 2 seavad AVK vastutuse mittevaralise kahju tekitamise korral sõltuvusse süü olemasolust, täpsustamata, kelle süüd tuleb kahju hüvitamise nõude hindamisel arvestada. Kolleegiumi hinnangul tuleb AVK vastu esitatud hüvitamiskaebuse korral arvestada RVastS § 9 järgse süüna selle ametniku süüd, kes on teenistussuhtes AVK-ga, kellelt mittevaralise kahju hüvitamist nõutakse. AVK-d saavad tegutseda vaid oma organite kaudu, need omakorda täidavad oma ülesandeid inimeste kaudu (nn organitäitjad). Seega omistatakse ametniku süüline tegevus RVastS § 9 ja RVastS § 12 lg 2 tähenduses AVK-le (vt nt Riigikohtu 11. detsembri 2014. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-64-14, p 10). Seda kinnitab ka Riigikohtu ülejäänud pikaajaline praktika, kuigi üldjuhul on erinevalt eelmises lauses viidatud lahendist lähtutud ametniku süü omistamisest AVK-le vaikivalt, kui seaduse mõttest selgelt nähtuvale eeldusele (vt nt Riigikohtu 3. novembri 2015. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-36-15, p 17.1). Kolleegium märgib, et analüüsib praegustest asjaoludest lähtuvalt üksnes seda, mil ametniku süü tuleb omistada AVK-le, mitte aga seda, kas on võimalik ka AVK iseseisev süüline vastutus.
19.Käesolevas määruses nimetatud põhjustel tuleb ringkonnakohtu määruse õiguslikku põhjendust osaliselt täiendada. TsMS § 371 lg 1 p 1 kohaselt ei võta kohus hagiavaldust menetlusse, kui kohus ei ole pädev asja lahendama. Tegemist on kohtu jaoks kohustusliku keeldumise alusega. Ringkonnakohus on iseenesest õigesti leidnud, et maakohus ei ole pädev asja lahendama, kuid ringkonnakohtu põhjendustest on järeldatav, et hagejal on võimalik pöörduda mittevaralise kahju hüvitamise nõudega kostjate kui füüsiliste isikute vastu halduskohtusse, kuna ringkonnakohus on leidnud, et esitatud nõude menetlemine kuulub halduskohtu pädevusse. Kui avaliku võimu volituste rakendamisel ja avalike ülesannete täitmisel rikutakse isiku õigusi, tuleb kahju hüvitamise nõue lahendada riigivastutuse seaduse alusel ja korras (RVastS § 1 lg 1). Avaliku võimu volituste rakendamisel ja avalike ülesannete täitmisel tekitatud kahju hüvitamise nõudeid on pädev lahendama halduskohus (RVastS § 17 lg 1, HKMS § 4 lg 1). Halduskohtu pädevus lahendada 6(7)
3-2-1-40-16 avaliku võimu volituste rakendamisel ja avalike ülesannete täitmisel tekitatud kahju hüvitamise nõuet ei sõltu sellest, kas isik esitab nõude vahetult AVK või ametniku vastu. Mõlemal juhul on tegemist nõudega, mis tekib riigivastutuse seaduse alusel, ning see tuleb lahendada riigivastutuse seaduses ja halduskohtumenetluse seadustikus sätestatud korras. RVastS § 1 lg 1, § 7 lg 1 ja § 12 lg 2 tõttu ei tekkinud praegustel asjaoludel hageja ning kostjate vahel eraõiguslikku õigussuhet, mistõttu pole ka maakohus pädev kohus. Kolleegium märgib, et hageja mittevaralise kahju hüvitamise nõue Eesti Vabariigi (Viru Vangla) vastu on lõplikult lahendatud asjakohases haldusasjas jõustunud lahenditega.
20.Hageja kannab TsMS § 168 lg 1 ja TsMS § 171 lg 1 kohaselt menetluskulud kõikides kohtuastmetes.
21.Hagejale riigi õigusabi korras määratud esindaja taotlus määrata kindlaks riigi õigusabi tasu suurus ja hüvitada kassatsiooniastmes õigusabi osutamise kulu 144 eurot (sh käibemaks) tuleb rahuldada. Taotluse kohaselt kulus esindajal õigusabi osutamiseks kokku kolm tundi, sh pool tundi ringkonnakohtu määrusega tutvumiseks ning kaks ja pool tundi kaebuse koostamiseks. Kolleegium leiab, et riigi õigusabi osutaja taotluses märgitud ajakulu on põhjendatud. Taotlus tuleb riigi õigusabi seaduse (RÕS) §-de 22 ja 23 alusel rahuldada. Riigi õigusabi tasu ja kulud maksab RÕS § 24 lg 1 järgi välja Eesti Advokatuur.
22.Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 teise lause alusel arvata tasutud kautsjon riigituludesse. Villu Kõve, Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Eerik Kergandberg, Ants Kull, Jaak Luik, Jüri Põld, Malle Seppik, Tambet Tampuu
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.