Eesistuja Villu Kõve, liikmed Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Ants Kull, Jaak Luik, Malle Seppik ja Tambet Tampuu
Kohtuasi
NSV Varad OÜ hagi AS BIODIESEL PALDISKI (pankrotis), pankrotihaldur Veli Kraavi ja pankrotihaldur Kalle Mõtsniku vastu 450 000 euro ja viivise saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Ringkonnakohtu 21. jaanuari 2015. a otsus tsiviilasjas nr 2-13-61224
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
NSV Varad OÜ kassatsioonkaebus
Tsiviilasja hind Riigikohtus
504 505 eurot 48 senti
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Hageja NSV Varad OÜ, esindaja vandeadvokaat Tarvo Lindma Kostja AS BIODIESEL PALDISKI (pankrotis) Kostja AS BIODIESEL PALDISKI (pankrotis) pankrotihaldur Veli Kraavi ja AS BIODIESEL PALDISKI (pankrotis) pankrotihaldur Kalle Mõtsnik
Asja läbivaatamise kuupäev
21. september 2015, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 21. jaanuari 2015. a otsus tsiviilasjas nr 2-13-61224 ja Harju Maakohtu 15. augusti 2014. a otsus samas asjas.
2.
Jätta läbi vaatamata NSV Varad OÜ hagi AS BIODIESEL PALDISKI (pankrotis) vastu 450 000 euro ja viivise saamiseks.
3.Tsiviilasi saata ülejäänud osas uueks läbivaatamiseks maakohtule.
1.NSV Varad OÜ (õiguseellane Einer Agrobiofules OÜ, hageja) esitas 22. detsembril 2013 Harju Maakohtule AS BIODIESEL PALDISKI (pankrotis), pankrotihaldur Veli Kraavi ja pankrotihaldur Kalle Mõtsniku vastu hagiavalduse, milles palus mõista kostjatelt välja põhivõlgnevuse 450 000 eurot ja viivise 16 255 eurot 48 senti ja alates 14. maist 2014 viivise seaduses sätestatud määras. Hagiavalduse kohaselt kuulutati 2. juulil 2010 välja AS BIODIESEL PALDISKI (edaspidi võlgnik) pankrot ja pankrotihalduriteks nimetati V. Kraavi ja K. Mõtsnik (pankrotihaldurid). 10. septembril 2013 kuulutasid pankrotihaldurid välja võlgniku tervikvara elektroonilise enampakkumise. Vara alghinnaks määrati 4 500 000 eurot ja tagatisrahaga suuruseks 10% ehk 450 000 eurot. Hageja kandis võlgniku kontole tagatisraha ja võitis 31. oktoobril 2013 kell 11.00 lõppenud enampakkumise alghinna suuruses tehtud pakkumisega. Teisi pakkumisi enampakkumisel ei esitatud. Laenu võtmise vajaduse tõttu palus hageja pikendada seaduses ettenähtud 15 päeva pikkust ostuhinna tasumise tähtaega 15 päeva võrra, s.o kuni 30. novembrini 2013. Pankrotihaldurid pikendasid ostuhinna tasumise tähtaega. 29. novembril 2013 tasus hageja ostuhinnast 400 000 eurot. Kuivõrd 30. november 2013 oli laupäev, siis loeti ostuhinna tasumise tähtpäevaks 2. detsember 2013 (esmaspäev). 2. detsembril 2013 tegi hageja pankrotihalduritele avalduse, milles selgitas, et suudab 2 000 000 eurot tasuda 3. detsembril 2013 ning ülejäänud osa (s.o 1 650 000 eurot) lähipäevadel, ning palus ostuhinna tasumise tähtaega vastavalt pikendada.
3.detsembril 2013 tasus hageja 2 000 000 eurot ning teavitas pankrotitoimkonna esimeest, et ülejäänud summa tasutakse 6. detsembril 2013. Vaatamata sellele tegid pankrotihaldurid 3. detsembril 2013 avalduse, milles teatasid, et enampakkumine on nurjunud, kuna hageja ei tasunud ostuhinda hiljemalt 2. detsembril 2013. Kostjad ei ole tagastanud hagejale tagatisraha. Täitemenetluse seadustiku (TMS) § 100 lg 4 ei ole pankrotimenetluses pankrotivara müügi korral kohaldatav, sest see ei reguleeri müügi korda. Pankrotiseaduse (PankrS) § 135 lg 1 ja § 136 lg 1 viite järgi kehtivad pankrotimenetluses vaid need täitemenetluse seadustiku (TMS) sätted, mis reguleerivad müügi korda. Tagatisraha ei ole pankrotivara, see tuleb üle kanda Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koja (koja) eelarvesse. Pankrotivaraks mitteolev vara tuleb PankrS § 123 alusel vara välistamise korras välja anda vara omanikule. See regulatsioon on kohaldatav ka rahale. TMS § 100 seab tagatisraha tagastamise sõltuvusse kordusenampakkumise korraldamisest. Pankrotihaldurid ei ole korraldanud kordusenampakkumist, mistõttu ei ole saabunud ka tagatisraha tagastamata jätmise tingimused. Kostjad ei ole tagatise tagastamata jätmisel käitunud heas usus, kuna hageja oli ostuhinnast tasunud tähtaegselt 18,89% ning enne enampakkumise nurjunuks kuulutamist 63,33% ning kinnitanud ostuhinna lõplikku tasumist kolme päeva jooksul. Tagatisraha suurus ei ole mõistlik ja põhjendatud. Mida suurem on enampakkumise alghind, seda proportsionaalselt väiksem peaks olema tagatisraha suurus. Tagatis on võrreldav leppetrahviga, mida sellest analoogiast lähtudes tuleks vähendada mõistliku suuruseni, s.o 4500 euroni. Rikuti enampakkumise korda, müüdi ka vara, mis ei kuulunud pankrotivara hulka. Hageja esitas hagi nii pankrotihaldurite kui ka pankrotivõlgniku vastu. Kuna vaidluse esemeks on
asjaolu, kas hagis nõutav summa on käsitatav pankrotivarana, on ebaselge, kas tegemist on pankrotivaraga seotud vaidlusega PankrS § 541 lg 1 kolmanda lause tähenduses, milles haldur osaleks ise poolena. Hagejale teadaolevalt on pankrotihaldurid seisukohal, et vaidlusalust summat ei pea kojale üle kandma, kuna pankrotimenetluses ei ole kojale ülekandmise kohustust.
2.Kostjad hagi ei tunnistanud. Kostjate vastuste kohaselt puudus pankrotihalduritel seadusest tulenev õigus (TMS § 100 lg 4) tagatisraha hagejale tagastada, sest hageja rikkus ostuhinna tasumise kohustust. Alates ostuhinna tasumise kohustuse rikkumisest ei kuulunud tagatisraha enam hagejale, mistõttu ei tule kõne alla vara välistamise nõue. Tagatisraha eesmärgiks on enampakkumisel osalejate distsiplineerimine. Kui enampakkumisel osaleja oma kohustusi rikub, jääb ta tagatisrahast ilma. Pankrotihalduritel puudub mistahes võimalus hageja arvel rikastuda, tagastamata tagatisraha tuleb kanda koja eelarvesse.
3.Harju Maakohus jättis 15. augusti 2014. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Maakohus tuvastas otsuses mh selle, et võlgniku vara on üritatud varem korduvalt müüa, sh alghinnaga 5 500 000 eurot ja 5 000 000 eurot, kuid see ei ole õnnestunud. Pankrotivara müüakse enampakkumisel PankrS § 136 lg 1 järgi täitemenetluse seadustikus sätestatud korras, kui pankrotiseadusest ei tulene teisiti. PankrS § 136 lg 1 ja TMS § 83 lg 1 alusel oli pankrotihalduritel õigus tagatisraha määrata. Hageja ei tasunud ostuhinda tähtpäevaks ja pankrotihaldurid tunnistasid enampakkumise nurjunuks. Pankrotihaldurid on käitunud seaduspäraselt ning tähendust ei ole argumentatsioonil, kui palju jõudis hageja tähtpäevaks ostuhinnast tasuda, sest ostuhind tervikuna oli tasumata. TMS § 100 lg 4 järgi ei või esialgne ostja sama paragrahvi lõikes 3 nimetatud asjaoludel toimuval kordusenampakkumisel osaleda. Tema makstud tagatisraha ei tagastata ja see kantakse koja eelarve ühisossa. Kuivõrd pankrotiseadusest ei tulene teistsuguseid sätteid tagatise tagastamise või tagastamata jätmise osas, saab kohaldada TMS § 100 lg-t 4, nagu seda pankrotihaldurid on teinud. Lisaks sellele teenib regulatsioon pankrotimenetluse eesmärki, milleks on pankrotimenetluse kiirus ja efektiivsus ning pankrotivara võõrandamine mõistliku aja jooksul (Riigikohtu lahend asjas nr 3-2-139-12). Tagatise tagastamisel või mittenõudmisel tekiks olukord, kus enampakkumisel osalejatel oleks võimalik vara müüki takistada oma õiguste kuritarvitamise teel. Õige ei ole hageja seisukoht, et tagatise tagastamata jätmise eelduseks on kordusenampakkumise korraldamine, sest sellist tingimust TMS § 100 lg-st 4 ei nähtu vaatamata sellele, et TMS § 100 reguleerib enamasti kordusenampakkumise korda. Kohus ei tegele pankrotihaldurite ja koja vaheliste küsimustega (tagatisraha kojale kandmise osas), sest menetlusväliste isikute õigusi ja kohustusi kohus ei hinda. Hageja ei saa praeguses menetluses vaidlustada enampakkumise korda. Hageja on palunud tagatise tagastamist võlaõigusseaduse (VÕS) § 1028 lg 1 alusel, kuid ei esine selle sätte kohaldamise eeldusi. Alternatiivina on hageja palunud nõude rahuldada PankrS § 123 alusel, kuid ka see säte ei kohaldu. Tagatis ei kuulu pankrotivara hulka, vaid kantakse kojale. Seetõttu ei saa
esitada vara pankrotivarast välistamise nõuet PankrS § 123 järgi.
4.Hageja palus apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja teha otsuse, millega hagi rahuldada. Kostjad palusid jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
5.Tallinna Ringkonnakohus jättis 21. jaanuari 2015. a otsusega maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu menetluskulud jäid hageja kanda. Ringkonnakohus nõustus maakohtu põhjendustega ega korranud neid. Ringkonnakohus analüüsis hageja apellatsioonkaebuse väiteid TMS § 100 lg 4 kohaldamise kohta. TMS § 100 lg 4 sätestab, et esialgne ostja ei või TMS § 100 lg-s 3 nimetatud asjaoludel (kui ostja jättis ostuhinna tähtajaks tasumata) kordusenampakkumisel osaleda ja tema makstud tagatisraha ei tagastata ja see kantakse koja eelarve ühisossa. Tagatisraha määramist ja tagastamist (TMS § 83) ning tagastamata jätmist (TMS § 100 lg 4) reguleerivad normid on menetlusõiguse normid, mida tuleb PankrS § 136 lg 1 alusel kohaldada ka pankrotimenetluses enampakkumise korraldamisel. See, et enampakkumisel osalenud isikul tekib rahaline kohustus maksta pankrotihaldurite nõutavat tagatisraha ja TMS § 100 lg-te 3 ja 4 järgi on võimalik, et isikule, kes enampakkumise on võitnud, kuid ei ole tähtaegselt ostuhinda tasunud, tasutud tagatisraha ei tagastata, mistõttu tema vara väheneb, ei tähenda, et tegemist oleks materiaalõiguse normidega. Ka menetlusõiguse normidega on võimalik panna isikule rahalisi kohustusi ja osal juhtudel võib isik ka makstud raha kaotada. Sarnane õiguslik instituut on näiteks TsMS §-s 149 sätestatud kautsjoni tasumise kohustus. Maakohtu tõlgendus TMS § 100 lg 4 kohta on õige. Ekslik on hageja käsitlus, mille kohaselt saab tagatisraha jätta tagastamata ainult siis, kui on määratud kordusenampakkumine selle enampakkumise järel, mille eest tagatisraha maksti. Praegusel juhul on pankrotihaldurid kuulutanud 10. septembril 2013 väljakuulutatud enampakkumise 3. detsembril 2013 nurjunuks põhjusel, et hageja ei tasunud määratud tähtajaks ostuhinda. Seega tuli pankrotihalduritel vara müügiks korraldada kas uus enampakkumine või müüa vara muul moel. TMS § 100 pealkiri on küll kordusenampakkumine, kuid sellest ei saa järeldada, et ainult uue enampakkumise (kordusenampakkumise) korraldamisel jääb esialgsele ostjale tagatisraha tagastamata. TMS § 100 lg 4 eesmärgiks on kehtestada sanktsioon enampakkumisel osalenud ostjale, kes ei täida oma kohustust tasuda hind, mis tal tuleb enampakkumise tulemuse kohaselt tasuda. Seega ei sõltu tagatisraha tagastamata jätmine sellest, kas kordusenampakkumine on määratud või mitte. Õige on maakohtu järeldus, mille kohaselt hageja väited enampakkumise toimumise korra väidetavate rikkumiste kohta ja enampakkumise nurjunuks kuulutamise vastuolu kohta heade kommetega ei ole vaidluse lahendamisel olulised, kuna pankrotimenetluses toimunud enampakkumist ei ole võimalik TMS § 223 lg 1 järgi enampakkumise tingimuste olulise rikkumise tõttu kehtetuks tunnistada. See, kui väidetavalt on enampakkumise tingimusi rikutud, ei anna alust makstud tagatisraha tagasinõudmiseks alusetu rikastumise sätete järgi.
Tagatisraha nõudmine 10% ulatuses müüdava vara algsest hinnast ei ole heade kommete vastane. TMS § 83 lg 1 annab enampakkumise korraldajale võimaluse tagatisraha kehtestada ja tagatisraha suurus ning selle tagastamata jätmise alus oli välja toodud enampakkumise teates, mistõttu oli hagejal võimalus otsustada, kas ta osaleb enampakkumisel või mitte. Vastuväiteid enampakkumisele (TMS § 921 järgi) ei ole hageja esitanud. TMS § 92 lg 3 sätestab, et vastuväidete esitamata jätmine võtab ära hilisema õiguse tugineda enampakkumise oluliste tingimuste rikkumistele. Tagatisraha suurust ei ole pärast enampakkumise toimumist enam võimalik vaidlustada. Tagatisraha ei ole käsitatav leppetrahvina. VÕS § 158 lg 1 kohaselt on leppetrahv lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. Enampakkumise korraldamisel tagatisraha määramine on TMS § 83 lg 1 kohaselt kohtutäituri/pankrotihalduri kaalutlusõigus ning TMS piirab seda üksnes selliselt, et see ei või olla suurem kui 10% alghinnast. Seda määra ei ole praegusel juhul ületatud ning olukord, kus isik ise võtab vabatahtlikult endale enampakkumist võites ostukohustuse ning seda kohustust (enampakkumise järel ostuhinna tasumine seaduses sätestatud tähtaja jooksul) ei täida, ei muuda tagatisraha leppetrahviks. Ringkonnakohus leidis, et menetluskulud tuleb kindlaks määrata enne 1. jaanuari 2015 kehtinud korra järgi.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
6.Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu ja maakohtu otsuse tühistada ja rahuldada uue otsusega hagi. TMS § 100 lg 4 ei ole pankrotimenetluses kohaldatav. See norm ei reguleeri müügi korda, mida saaks PankrS § 136 lg 1 järgi pankrotimenetluses kohaldada. TMS § 100 lg 4 seob tagatisraha tagastamata jätmise lg 3 kohase kordusenampakkumise korraldamisega, mida seekord pärast hageja pakkumise tagasilükkamist ei toimunud. Tagatisraha on õigus jätta tagastamata vaid õiguspäraselt korraldatud enampakkumisel, praegu aga toimus mitu rikkumist. Enampakkumise nurjunuks kuulutamine oli vastuolus hea usu ja mõistlikkuse põhimõttega - hageja kohustused olid olulises osas täidetud. Kostjatel oli enampakkumise nurjumise tahteavalduse tegemisel kohustus järgida head usku. Kellegi õigusi ei oleks nurjunuks kuulutamata jätmisega rikutud, sest keegi teine pakkumist ei teinud. Tagatisraha suurus oli ebamõistlik, arvestades vara suurt alghinda. Tagatisraha on olemuselt leppetrahv ja kohtud on jätnud selle alusetult vähendamata.
7.Kostjad vaidlevad kassatsioonkaebusele vastu ja paluvad jätta ringkonnakohtu otsuse muutmata.
8.Riigikohus lükkas 3. juuni 2015. a määrusega asja läbivaatamise edasi ja andis asja lahendada tsiviilkolleegiumi kogu koosseisule.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9.Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebus tuleb osaliselt rahuldada ja nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsus tuleb materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 692 lg 1 p 1 järgi tühistada. Hagi pankrotivõlgniku vastu jääb läbi vaatamata. Asi tuleb TsMS § 691 p 4 järgi saata ülejäänud osas samale maakohtule uueks läbivaatamiseks.
10.Kolleegium selgitab esmalt hageja nõude võimalikku õiguslikku alust praeguse tsiviilasja lahendamise kontekstis. Hageja on esitanud raha saamise nõude. Nõue tuleneb hageja osalemisest enampakkumisel, mille korraldasid pankrotihaldurid. Hageja tasus enampakkumisel osalemiseks pankrotihaldurite määratud tagatisraha 450 000 eurot ning leiab, et see on jäetud talle pärast enampakkumise nurjunuks kuulutamist alusetult tagastamata. Pankrotihaldurite tegevust pankrotivara müümisel, sh enampakkumisel müügi korral reguleerib suuremas osas TMS. Haldur müüb pankrotivara PankrS § 135 lg 1 järgi täitemenetluse seadustikus sätestatud korras, arvestades pankrotiseaduses sätestatud erisusi. Pankrotivara müüakse enampakkumisel PankrS § 136 lg 1 järgi täitemenetluse seadustikus sätestatud korras, kui pankrotiseadusest ei tulene teisiti. Täitemenetluse korral on müügi korraldajaks kohtutäitur. Kohtutäitur on kohtutäituri seaduse (KTS) § 2 lg 1 kohaselt isik, kes peab avalik-õiguslikku ametit enda nimel ja vastutusel vaba elukutsena. KTS § 9 lg 1 esimese lause kohaselt vastutab kohtutäitur ametitegevuse käigus süüliselt tekitatud kahju eest riigivastutuse seaduses sätestatud alustel ja ulatuses; kahju hüvitamisega seotud vaidlused vaadatakse sama paragrahvi lg 8 järgi läbi maakohtus. KTS § 67 jj järgi on kohtutäiturite ja pankrotihaldurite esindusorganiks koda, mis on § 67 lg 1 järgi avalik-õiguslik juriidiline isik, mille liikmeteks on kõik kohtutäiturid ja pankrotihaldurid. PankrS § 3 lg 4 sätestab, et pankrotiseaduses sätestatud juhtudel teeb täitemenetluse seadustikus sätestatud toiminguid ajutine haldur või haldur, kellel on täituri õigused ja kohustused. TMS § 100 lg 4 teise lause kohaselt kantakse ostjale tagastamata jääv tagatisraha koja eelarvesse. TMS § 83 lg 1 esimese lause kohaselt võib kohtutäitur (pankrotimenetluses pankrotihaldur) enampakkumise korral määrata enampakkumisel osalejatele tagatisraha suuruseks kuni kümme protsenti alghinnast. Kolleegiumi hinnangul täidab pankrotihaldur enampakkumisel müümist korraldades, sh tagatisraha suuruse määramise tähenduses samuti avalik-õiguslikke ülesandeid nagu kohtutäitur. Muu hulgas sõltub pankrotihalduri otsusest tagatisraha määramisel see, millises ulatuses võidakse tagatisraha hiljem kanda koja eelarvesse TMS § 100 lg 4 alusel. Seega ei erine pankrotihalduri vastutus tagatisraha määramisel olemuselt kohtutäituri vastutusest. Kolleegiumi arvates on võimalik KTS § 9 lg 1 esimest lauset ja lg-t 8 tõlgendada selliselt, et nende sätete alusel tuleb lahendada ka kohtutäituri vastu esitatav alusetu rikastumise nõue. Põhjendatud ei oleks kahju hüvitamise nõude ja alusetu rikastumise nõude lahendamine vastavalt maakohtus ja halduskohtus, pealegi sõltub esitatud nõude kvalifitseerimine kas kahju hüvitamise või alusetu rikastumise nõudeks eelkõige kohtu sellekohasest otsusest TsMS § 436 lg 7 alusel. Sama kehtib pankrotihalduri vastu esitatava alusetu rikastumise nõude korral, ka seda haginõuet on võimalik esitada maakohtule nagu
PankrS § 63 lg 1 järgset kahju hüvitamise nõuet. Enampakkumisel tasutud tagatisraha tagastamata jätmisest tuleneva alusetu rikastumise nõude lahendamisel maakohtus tuleb seaduses selge regulatsiooni puudumise tõttu KTS § 9 lg 1 esimese lause analoogilise kohaldamise abil lähtuda riigivastutuse seadusest (RVastS). Eespool toodut arvestades on hageja nõue praeguses tsiviilasjas võimalik kvalifitseerida alusetu rikastumise nõudeks RVastS § 22 tähenduses. RVastS § 22 lg 1 esimese lause järgi võib isik avaliku võimu kandjalt nõuda õigusliku aluseta avalik-õiguslikus suhtes üleantud raha tagastamist. RVastS § 22 lg 2 kohaselt kohaldatakse avalik-õiguslikus suhtes toimunud alusetu rikastumise korral eraõiguse sätteid, kui RVastS-s ei ole reguleeritud teisiti ja see ei ole vastuolus avalik-õigusliku suhte olemusega. Kolleegium märgib, et RVastS § 24 lg-s 1 sätestatu ei piira pankrotihalduri vastu hagi esitamist maakohtule. Eraõiguslikult tuleb esitatud hagile kohaldada VÕS § 1028 jj.
11.Kolleegium märgib kostjate kohta seda, et pankrotivõlgnik ei ole praeguses asjas õige kostja. PankrS § 541 lg 1 kolmanda lause kohaselt osaleb kohtus pankrotivaraga seotud vaidlustes võlgniku asemel poolena pankrotihaldur. Pankrotivõlgniku vastu esitatud hagi jätab kolleegium TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata, kuna vale kostja vastu hagi esitades ei ole hagejal võimalik taotletavat eesmärki saavutada. Mitme pankrotihalduri korral on Riigikohus 23. aprillil 2015 tsiviiliasjas nr 3-2-1-2-15 tehtud otsuse p-s 21 leidnud, et pankrotihaldureid ei ole põhjust pidada eri kostjateks, vaid neid tuleb pidada üheks kostjaks PankrS § 106 lg 1 teise lause tähenduses. Kolleegiumi arvates kehtib see ka praeguse hagi korral.
12.Hageja on varasemas kohtumenetluses ning kassatsioonkaebuses olnud mh ka seisukohal, et pankrotihaldurid määrasid TMS § 83 lg 1 alusel enampakkumisel osalemiseks ebamõistlikult suure tagatisraha, kuna tagatisraha eesmärk oleks nii suure müügihinna korral olnud täidetud ka oluliselt väiksemat tagatisraha määrates. Kolleegium nõustub kassatsioonkaebuse nimetatud väitega ja põhjendab seda järgmiselt.
13.TMS § 100 lg 4 teise lause kohaselt ei tagastata ostuhinna tasumata jätnud ostjale tagatisraha ja see kantakse koja eelarvesse. Tagastamata jäetud tagatisraha suurus TMS § 100 lg 4 teise lause tähenduses selgub aga TMS § 83 lg 1 esimese lause alusel tehtava otsusega. TMS § 83 lg 1 kehtib ka pankrotimenetluses, eespool viidatud PankrS § 135 lg 1 ja § 136 lg 1 alusel. Müüki täitemenetluses, sh enampakkumisel reguleerib TMS 2. osa 6. ptk 2. jagu, kuhu kuulub ka tagatisraha tasumist reguleeriv TMS § 83. TMS § 137 viite alusel kohaldatakse TMS § 83 ka kinnisasjade müügi korral. Seadusandja ei ole pidanud vajalikuks sätestada erandit, mille kohaselt pankrotimenetluses TMS § 83 ei kohaldata.
14.TMS § 83 lg 1 peamise eesmärgina näeb kolleegium enampakkumisel osalejate distsiplineerimist ning selle tagamist, et enampakkumisel osaleksid isikud, kes ka tegelikult soovivad enampakutavat asja osta ega soovi enampakkumist nurjata. Järgmisena tuleb vastata küsimusele, miks kehtestab TMS § 83 lg 1 esimene lause kohtutäiturile/pankrotihaldurile diskretsiooniõiguse määrata tagatisraha suurus. TMS 1. jaanuaril
2006 kehtima hakanud redaktsioonis ei olnud diskretsiooniõigust sätestatud. Diskretsiooniõigus sätestati 1. jaanuaril 2010 jõustunud muudatustega. Asjakohase eelnõu seletuskirja (http://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/1b0d01ec-f7b5-2581-75d9-dda4dd01275a/Kohtut% C3%A4ituri%20seadus/) kohaselt: "§ 83 lõige 1 reguleerib enampakkumisel osaleda sooviva isiku tagatisraha maksmise kohustust. Kui asja alghind on kuni 100 000 krooni, siis tuleb maksta tagatisraha, mille suurus on 10% alghinnast. Kui asja alghind on üle 100 000 krooni, siis võib kohtutäitur vähendada tagatisraha ning määrata tagatisraha suuruseks 10-3% alghinnast." Kuigi algset eelnõu muudeti osaliselt parlamendimenetluse käigus ja TMS § 83 lg 1 esimene lause võeti vastu praeguseni kehtival kujul, on seletuskirjast üheselt nähtuv muudatuse eesmärk. Selleks saab pidada enampakkumise korraldajale võimaluse andmist ja samas kohustuse panemist vähendada tagatisraha oluliselt sellistel juhtudel, mil müügihind on väga kõrge. Kolleegium peab seda põhjendatud eesmärgiks, tagamaks mh võimalust osaleda enampakkumisel ka isikutel, kes soovivad eseme osta nagunii laenuga ning soovivad seetõttu enampakkumisel osaleda väiksemat tagatisraha makstes.
15.Praegusel juhul oli enampakkumise alghind 4 500 000 eurot, mis on keskmise enampakkumise hinnast eelduslikult oluliselt kõrgem. Pankrotihaldurid määrasid tagatisraha maksimaalses määras, s.o 450 000 eurot. Arvestades TMS § 83 lg 1 esimese lause otsuse p-s 14 kirjeldatud eesmärki, ei saa sellises suuruses tagatisraha määramist pidada õigeks, sest diskretsiooniõiguse teostamist ei ole sisuliselt kaalutud ega põhjendatud. Seda ei muuda asjaolu, et väidetavalt oli tagatisraha määramiseks sellises suuruses olemas võlausaldajate ja pankrotitoimkonna nõusolek, tagatisraha pidi välistama isikute osalemise, kellel puudunuks tegelik finantsvõimekus ostuhinda tasuda ja et praktikas oli 10% suuruse tagatisraha määramine tavaline (kostjate hagivastuse väited, I kd, tl 74-75). Enampakkumise korraldamise ajaks oli diskretsiooniõigust võimaldav TMS § 83 lg 1 kehtinud juba üle kolme aasta. Tavapärasele praktikale viitamine tähendab sisuliselt kaalutlusõiguse teostamata jätmist. Kohtud ei ole TMS § 83 lg 1 rakendamist tagatisraha suuruse määramisel õigesti kontrollinud, jättes kaalutlusõiguse teostamise sisulisest aspektist käsitlemata. Väga suure alghinna korral oleks kolleegiumi hinnangul mõistlik määrata tagatisrahana summa diskretsiooniõiguse teostamise n-ö alumise piiri lähedalt, st eelduslikult ca 1-2% müüdava eseme alghinnast. Vastasel korral ei taga tagatisraha enam oma algset eesmärki ja võib saada takistuseks ostuhuviliste leidmisele ja seega ka võlausaldajate nõuete rahuldamisele.
16.Kolleegium ei pea põhjendatuks TMS § 83 lg 1 rikkumise (diskretsiooniõiguse kaalumata ja põhjendamata jätmise) ületamist ringkonnakohtu põhjendusega, et hagejal oli võimalik otsustada, kas osaleda enampakkumisel või mitte. Nagu otsuse p-s 15 märgitud, ei saa liiga suure tagatisraha määramisega ostuhuviliste tõrjumine teenida PankrS §-s 2 sätestatud pankrotimenetluse eesmärki, milleks on mh võlausaldajate nõuete rahuldamine. Samuti ei nõustu kolleegium ringkonnakohtuga selles, et kuna hageja ei olnud esitanud vastuväiteid tagatisraha suurusele TMS § 921 järgi, on ta selle võimaluse minetanud TMS § 92 lg 3 kohaselt. TMS § 92 ja § 921 reguleerivad selliste vastuväidete esitamist, mis puudutavad enampakkumise
korraldust selle toimumise päeval (elektroonilise enampakkumise korral toimumise päevadel), mitte aga eelnevaid toiminguid, sh tagatisraha määramist. Veel olulisem on asjaolu, et tagatisraha tasuda otsustanud hageja õigusi enne enampakkumise nurjumist ei rikutud. Hagejal ei olnud tagatisraha tasudes alust eeldada, et tal ei ole võimalik enampakutavat vara osta. Seega ei olnud tal ka põhjust vastuväidet esitada. Teistsugune võinuks hageja õiguste rikkumisega olukord olla siis, kui hagejat ei oleks lubatud enampakkumisel osaleda tagatisraha maksmata jätmise tõttu. Kolleegiumi arvates ei saa õigeks pidada ka lahendust, et tagatisraha suurusega mitte rahul olev isik, kes on selle tasunud, saaks oma vastuväitega takistada enampakkumise toimumist, mh kui vastuväidet peaks hakkama kontrollima kohus. Samas puuduvad pankrotiseaduses ja täitemenetluse seadustikus täpsed sätted selle kohta, kas pankrotimenetluses määratud tagatisraha suurust oleks võimalik enne enampakkumist vaidlustada. Sellises olukorras on kolleegiumi arvates võimalik vaidlustada tagatisraha suurust hiljem, sh hagi esitamisega tagatisraha tagasinõudmiseks. Haginõude aegumistähtajaks tuleb lugeda RVastS § 24 lg 2 alusel kolm aastat, arvates päevast, millal õigustatud isik nõudest teada sai või pidi teada saama, sõltumata teada saamisest aga kümme aastat nõude tekkimisest arvates.
17.Eespool nimetatud põhjustel tuleb ringkonnakohtu ja maakohtu otsused tühistada ja saata asi tagasi maakohtule menetlemiseks. Asja uuel läbivaatamisel tuleb kohtutel võtta seisukoht küsimuses, milline oleks TMS § 83 lg 1 esimese lause alusel diskretsiooniõigust kasutades ja põhjendades olnud tagatisraha põhjendatud suurus. Põhjendatud suurust ületavas osas tuleb pankrotihalduritel tagatisraha hagejale tagastada. Kolleegium märgib veel järgmist. Haldusmenetluses diskretsiooniõigust kasutades antud haldusakti või tehtud toimingu õiguspärasust halduskohtumenetluses hinnates ei saaks halduskohus halduskohtumenetluse seadustiku § 158 lg 3 kolmanda lause tõttu teostada haldusakti või toimingu õiguspärasust kontrollides kaalutlusõigust haldusorgani eest. Praeguses asjas peab kolleegium siiski võimalikuks, et kohus saab teha lõpliku lahendi selle kohta, millises ulatuses oli tagatisraha suurus põhjendatud. Nagu kolleegium otsuse p-s 16 viitas, ei ole õigusaktides täpset regulatsiooni selle kohta, kas pankrotimenetluses määratud tagatisraha suurust oleks võimalik enne enampakkumist vaidlustada. Seega astub pankrotihalduri asemele kohus. Pankrotihalduril on kohtumenetluses võimalik oma otsustust tagatisraha kohta selgitada ja põhjendada.
18.Kolleegium märgib, et põhjendatud suuruses määratud ja maksjale tagastamata jäetud tagatisraha tuleks TMS § 100 lg 4 teise lause alusel üle kanda kojale. Kolleegiumil on ka kahtlus, et TMS § 100 lg 4 teine lause võib olla vastuolus PS §-s 32 sätestatud omandipõhiõigusega selles osas, milles see lause näeb ette tagastamata jäetud tagatisraha kandmise koja eelarve ühisossa. TMS § 100 lg 4 teine lause võib viidatud ulatuses kahjustada pankrotivõlausaldajate huve (omandiõigust) saada rahuldatud pankrotimenetluses esitatud ja tunnustatud nõue. TMS § 100 lg 4 teise lause regulatsiooni puudumisel oleks mõistlik lugeda tagastamata jääv tagatisraha PankrS § 108 lg 2 alusel pankrotivara hulka. Pankrotivõlausaldajate omandiõiguse riivel võib puududa legitiimne eesmärk. Lisaks on kolleegiumil kahtlus, kas TMS § 100 lg 4 teine lause on kooskõlas PS §-s 32 sätestatud
omandipõhiõigusega (ja PS §-s 14 sätestatud õigusega ausale menetlusele) osas, milles see lause ei näe ette tagatisraha tagastamise üle otsustamisel kaalutlusõiguse teostamise võimalust. TMS § 100 lg 4 teine lause ei võimalda enampakkumise korraldajal kaaluda tagatisraha osalist või täielikku tagastamist juhtudel, mil tagatisraha maksnud ning enampakkumisel parima pakkumise teinud isik on ostuhinna õigel ajal ja täies ulatuses tasumiseks teinud endast oleneva, st kui ostjal ei ole olnud enampakkumise nurjamise eesmärki. Kuna ei ole normi, mis annaks kaalutlusõiguse, siis ei ole aga pankrotihaldurid ega kohus saanud nende asjaoludega arvestada ning seega on riivatud tagatisraha maksnud isiku omandipõhiõigust. TMS § 100 lg 4 teine lause ei ole põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse tähenduses siiski asjassepuutuv, kuna koja vastu ei ole hagi esitatud.
19.Hageja on nõudnud tagatisraha tagastamisega viivitamise tõttu ka seadusjärgset viivist. Kuna hageja nõue on avalik-õiguslik nõue, tuleb lahendada küsimus, kas selliselt avalik-õiguslikult rahaliselt nõudelt on võimalik nõude tasumisega viivitamise korral nõuda viivist. Riigikohus on olnud seisukohal, et vähemalt üldjuhul on avalik-õiguslikus suhtes rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel makse saajal õigus nõuda seadusjärgses määras viivist (vt Riigikohtu 14. aprillil 2014 tsiviilasjas nr 3-2-1-26-14 tehtud otsuse p 12). Kolleegiumi hinnangul ei ole viivisenõue praegusel juhul ka vastuolus avalik-õigusliku suhte olemusega RVastS § 22 lg 2 tähenduses. Asja uuel läbivaatamisel tuleb kohtutel määrata tagastatava tagatisraha suurusest lähtuvalt ka seadusjärgne viivis. Kuna tegemist on alusetust rikastumisest tuleneva nõudega (VÕS § 1028 lg 1 ja § 1032 lg 1 esimene lause), arvestatakse viivist VÕS § 113 lg 2 esimese lause kohaselt alates ajast, mil võlausaldaja teatas võlgnikule oma nõudest või esitas raha sissenõudmiseks hagi või maksekäsu kiirmenetluse avalduse.
20.Kolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohaga TMS § 100 lg 4 kohta, mille järgi ei saa TMS §-st 100 järeldada, et ainult uue enampakkumise (kordusenampakkumise) korraldamisel jääb esimesel enampakkumisel parima pakkumise teinud isikule tagatisraha tagastamata. Teistsuguse tõlgenduse korral võiks pahatahtlikul, nt võlgnikuga seotud isikul olla võimalus esimene enampakkumine nurjata, tehes ilma sisulise ostmissoovita parima pakkumise ja jättes pärast ostuhinna tasumata. Ülejäänud kassatsioonkaebuse väidetele ei pea kolleegium vajalikuks vastata.
21.Kuna asi saadetakse maakohtule uueks läbivaatamiseks, määrab TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi menetluskulude jaotuse ja TsMS § 174 lg 6 järgi menetluskulude rahalise suuruse kindlaks maakohus, vt täpsemalt Riigikohtu 11. veebruari 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-147-14, p 22, eelkõige viimane lõik.
22.Kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon hagejale tagastada. Villu Kõve, Malle Seppik, Peeter Jerofejev, Jaak Luik, Henn Jõks, Ants Kull, Tambet Tampuu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.