Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Oliver Kask ja Kaire Pikamäe
Otsuse tegemise aeg ja koht
21. november 2019, Tallinn
Haldusasja number
3-13-481
Haldusasi
Edelaraudtee AS kaebus Edelaraudtee AS ja Eesti Vabariigi 04.06.2009 raudtee reisijateveo avaliku teenindamise lepingu ennetähtaegsest lõpetamisest tuleneva kahju hüvitamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – Edelaraudtee AS, esindajad v.adv Mariana Hagström ja adv Iivi Otto Vastustaja – Majandusja Kommunikatsiooniministeerium, esindaja Ivar Siska Kolmas isik – AS Eesti Liinirongid, esindaja v.adv Alar Urm
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 1. detsembri 2016. a otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
Edelaraudtee AS ning Majandusja Kommunikatsiooniministeeriumi apellatsioonkaebused
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Edelaraudtee AS apellatsioonkaebus rahuldamata.
2.Rahuldada Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi apellatsioonkaebus.
3.Tühistada Tallinna Halduskohtu 01.12.2016 otsus haldusasjas nr 3-13-481 osaliselt.
4.Teha asjas uus otsus, millega rahuldada Edelaraudtee AS kaebus osaliselt ning mõista Eesti Vabariigilt (Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi kaudu) 04.06.2009 sõlmitud raudtee reisijateveo avaliku teenindamise lepingu ennetähtaegsest ülesütlemisest tuleneva otsese varalise kahju hüvitisena Riigikohtu 14.06.2019 otsuse resolutsiooni p-s 2 tuvastatud 1 640 932 eurole täiendavalt välja 272 484,72 eurot (kakssada seitsekümmend kaks tuhat nelisada kaheksakümmend neli eurot ja 72 senti).
5.Mõista Eesti Vabariigilt (Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi kaudu) Edelaraudtee AS kasuks välja viivis 200 000 (kakssada tuhat) eurot.
6.Ülejäänud osas jätta Edelaraudtee AS kaebus rahuldamata.
7.Mõista Eesti Vabariigilt (Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi kaudu) Edelaraudtee AS kasuks välja menetluskulu 60 000 (kuuskümmend tuhat) eurot. Mõista Edelaraudtee AS-lt Eesti Vabariigi (Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi kaudu) kasuks välja menetluskulu 11 382 (üksteist tuhat kolmsada kaheksakümmend kaks) eurot. Mõista Edelaraudtee AS-lt AS Eesti Liinirongid kasuks välja menetluskulu 1900 (üks tuhat üheksasada) eurot. Ülejäänud osas jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 23.12.2019, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Eesti Vabariik ja Edelaraudtee AS sõlmisid 04.06.2009 raudtee reisijateveo avaliku teenindamise lepingu reisijateveo teenuse tellimiseks, finantseerimiseks ja osutamiseks raudteeinfrastruktuuril perioodil 2010‒2014.
2.Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium (MKS) esitas 13.11.2012 Edelaraudtee ASle eeskätt võlaõigusseaduse (VÕS) § 196 lg-le 1 viidates teate lepingu erakorralise ülesütlemise kohta alates 01.01.2014. Ülesütlemisteates selgitati, et 18.06.2009 kuulutas Elektriraudtee AS välja rahvusvahelise riigihanke elektri- ja diiselrongide ostmiseks. Hanke tingimuste kohaselt pidi hanke võitja viimase diiselrongi üle andma hiljemalt 01.01.2015. Hankemenetluse tulemusena selgus, et tootja on võimeline Elektriraudtee AS-i varustama vajaliku koguse uute diiselrongidega alates 01.01.2014.
3.Edelaraudtee AS teatas 12.12.2012 kirjaga MKM-le, et tema arvates ei ole ülesütlemisteade kehtiv. MKM selgitas 31.01.2013 vastuses ülesütlemisteate kehtivust ning Edelaraudtee AS kohustust seda järgida. 2(19)
3-13-481
4.Edelaraudtee AS esitas 04.03.2013 Tallinna Halduskohtule kaebuse, mille hilisemas terviktekstis palus riigilt välja mõista kahjuhüvitis 3 921 121 eurot (sh otsene varaline kahju 2 247 842 eurot ja saamata jäänud tulu 1 673 279 eurot) ning viivis VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras alates 08.10.2013 kuni hüvitisnõude kohase täitmiseni. Kaebaja suurendas 16.11.2015 kahjunõuet 4 177 953 euroni (otsene varaline kahju 2 504 674 eurot ja saamata jäänud tulu 1 673 279 eurot). Kaebuse kohaselt on ülesütlemisteade ja vastustaja 31.01.2013 vastus õigusvastased. Järgitud ei ole menetlus- ega vorminõudeid ning puudub ülekaalukate avalike huvide raske kahjustamise oht (haldusmenetluse seaduse (HMS) § 102 lg 2) või muu mõjuv põhjus lepingu erakorraliseks ülesütlemiseks (VÕS § 196 lg 1). Leping ise ei sisalda eraldiseisvat ülesütlemise alust. Leping on lõpetatud diskretsioonivigadega ning rikutud on õiguse üldpõhimõtteid, eelkõige õiguskindlust ja õiguspärast ootust.
5.Tallinna Halduskohus rahuldas 01.12.2016 otsusega kaebuse osaliselt ja mõistis vastustajalt kaebaja kasuks avaliku teenindamise lepingu ennetähtaegsest lõpetamisest tuleneva otsese varalise kahju hüvitisena välja 2 147 138,70 eurot. Kohtuotsuse kohaselt öeldi leping üles VÕS § 196 lg 1 alusel ja sellega kooskõlas. Ülesütlemise põhjuseid oli mitu ja neid tuleb arvestada kumulatiivselt. Kaebaja arvestas juba pakkumust tehes ja lepingueelsetel läbirääkimistel võimalusega, et leping öeldakse ennetähtaegselt üles ja see eeldus fikseeriti lepingu p-s 6.1. Pole alust väita, et vastustaja oli juba 2009. a-l kaebajaga lepingut sõlmides teadlik sellest, et leping tuleb ennetähtaegselt üles öelda. Lepingu p 6.1 piiras ülesütlemisega kaasneva hüvitamiskohustuse otsese varalise kahju hüvitamisega. Vastustaja tegi küll kaebajale ettepaneku hüvitada poolte kokkuleppel lepingu lõpetamise korral piiratud ulatuses ka saamata jäänud tulu, ent sellest ei saa järeldada, et vastustaja on saamata jäänud tulu nõuet tunnustanud. Riik ei ole vaidlusaluses lepingus esitanud tellimust Tartu-Valga ja ValgaKoidula liinidel ning Orava-Koidula lõigul. Seega ei saa kaebaja nende liinide osas esitada kahju hüvitamise nõuet vaidlusalusest lepingust tulenevalt. Otsese varalise kahju määramisel tuleb lähtuda eksperdi hinnangust. Maha tuleb arvata õigusabi ja eksperdiga seotud kulud. Varuosadega seotud kulu tuleb arvestada aastate 2010–2013 keskmise tarbimise ja varuosade hindamise alusel. Viivise nõue tuleb jätta rahuldamata (VÕS § 113 lg 4).
6.MKM palus apellatsioonkaebuses vähendada halduskohtu välja mõistetud otsese varalise kahju hüvitist. Otsese kahju suuruseks hindas kohus 2 846 292,11 eurot, mille arvutamisel võttis aluseks 29.06.2016 täiendava kohtuliku ekspertiisi aruande. Kohus lahutas sellest saamata jäänud tulu 560 745,41 eurot. Halduskohus oleks pidanud andma kohtuotsuses hinnangu MKM-i toodud otsese kahju vähendamise asjaoludele. Kohtuotsuses leitud otsese kahju summast tuleks lahutada täiendavalt maha Edelaraudtee AS töötajate koondamisega viivitamisest tulenevad kulud; üüri ja rendiga seotud kulud; 2015. a kindlustuskulude hüvitamine; liisinglepingute 2015. a intressikulud ning liisinglepingute muutmisest tulenevad kulud; kontsernikonto intresside hüvitamine; varuosade müügiga seotud kulud; renditud veeremi väärtuse mittearvestamisest ja veeremi müügiga arvestamata jätmisest tekkinud kuluhinnangu moonutustega seotud kulud. MKM teavitas Edelaraudtee AS-i lepingu ülesütlemisest 13.11.2012 ehk enam kui aasta enne lepingu lõppemist. Seetõttu oli töötajate koondamisest teavitamisega viivitamine tingitud Edelaraudtee AS-i tegevusetusest ja MKM ei peaks seda kulu hüvitama. Kaebaja oli igati teadlik lepingu lõpetamisest, tegi sellest lähtuvalt juba varem mitmesuguseid toiminguid, kuid jättis tegemata äritegevust mõjutavad ja võimalikku kahju vähendavad otsesed tegevused, sh töötajate õigeaegne koondamisest teavitamine. Edelaraudtee AS jättis õigeaegselt teavitamata üüri- ja rendilepingute 010805 EDR RW ning RW-010805/MJY lõpetamise vajadusest. Avaldus saadeti 04.12.2013. Edelaraudtee AS on 3(19)
3-13-481 oma majandusaasta aruannetes kinnitanud, et „ettevõtte kõiki sõlmitud rendilepinguid on võimalik katkestada ilma täiendavate oluliste kuludeta“. Kaebaja selgitustest ilmneb, et lepinguga oli kaetud teenuseid, mida avaliku teenindamise lepingu ülesütlemise tõttu ei olnud võimalik üldse osutadagi ja seetõttu ei saanud ka väljamõistetavaid kulusid tekkida. Üürileping 010805 EDR RW sisaldas muu hulgas turvangukulusid (sh konduktorite vastuvõtt perroonidel ja saatmine konduktorikassani); Balti Jaama diktor-teadustajate ja infopunkti töö ning infotabloode hoolduse ja remondi kulusid; reisijate kahjukindlustuse kulusid, mida seoses avaliku teenindamise lepingu lõpetamisega ei olnud vaja enam teha. Teise rendilepingu puhul (RW-010805/MJY) kinnitab kaebaja, et osa renditud ruumidest oli juba enne avaliku teenindamise lepingu lõpetamist välja renditud teisele kasutajale. Edelaraudtee AS poolt üüritud pinnal või pinnal, mille kulusid kattis Edelaraudtee AS, tegutseb juba 2013. a novembrist kauplus Selver. Uue rentnikuga lepingu sõlmimisest teavitati juba 27.06.2013 ehk viis kuud enne Edelaraudtee AS-i poolt üürilepingu ülesütlemise avalduse saatmist. Seega ei jäänud üürileandjal Edelaraudtee AS-i lepingu ülesütlemisega seoses üüritulu (täies määras) saamata. Kuna eelnimetatud kahjud tekkisid osaliselt Edelaraudtee AS-st tulenevatest asjaoludest, tuleb kahjuhüvitist vähendada ulatuses, milles need asjaolud soodustasid kahju tekkimist. Seda põhimõtet kohaldatakse ka juhul, kui Edelaraudtee AS jättis tegemata toimingu, mis oleks tekkinud kahju vähendanud, kui temalt võis seda mõistlikult oodata (VÕS § 139 lg-d 1 ja 2). 2015. a kindlustuskulude hüvitamine ei ole põhjendatud, sest mitte ükski liisinglepingutest, mille tõttu sõlmiti ka kindlustuslepingud, ei oleks lõppenud enne 2015. a-d. Kindlustuskulu oleks tekkinud 2015. a-l sõltumata avaliku teenindamise lepingu ennetähtaegsest lõpetamisest. Seetõttu ei ole põhjendatud ka 2015. a kindlustuskulude katmine. Põhjendatud ei ole ka 2015. a intressikulude katmine, sest need oleksid kaebajale tekkinud sõltumata lepingu ülesütlemisest. Põhjendatud pole ka liisinglepingute muudatustega seotud kulude katmine. Kontsernikonto intresside puhul sai kaebaja kontsernikonto vahendite kasutada andmisest suuremat tulu kui pidi ise maksma nende kasutamise eest. Seega ei ole kontsernikonto intressikulu hüvitamine põhjendatud. Kaebaja on jätnud mainimata, et intressikulu ja -tulu ei teki mitte ühe konkreetse hetke seisuga, vaid antud juhul kogu 2014. a nõuete ja kohustuste põhjal. Edelaraudtee AS kontsernikonto kohustuste ja nõuete seis muutus pidevalt, mistõttu erines 2014. a majandusaasta aruandes kajastatud hetkeseis oluliselt tavapärasest olukorrast aasta jooksul. Edelaraudtee AS pearaamatutest on näha, et 2014. a-l oli kokkuvõttes kontsernikonto koondsaldo positiivne, mistõttu teenis Edelaraudtee AS rohkem intressitulu, kui pidi ise intressikuluna maksma. Varuosade müügiga tegeleva töötaja puhul on Edelaraudtee AS välja toonud, et lepingu jätkumisel 2014. a-l ei oleks vaja olnud varuosasid müüa. Samas oli varuosade jääk nii suur, et seda poleks ka lepingu jätkudes ära kasutatud, mistõttu oleks varuosade müügiga seotud kulud tekkinud sõltumata avaliku teenindamise lepingu ülesütlemisest. Varuosade eeldatav kulu 2014. a-l ei saa ületada varasemate aastate varuosade keskmist tarbimist. Sellest järeldub, et ka lepingu jätkumisel 2014. a-l oleks Edelaraudtee AS-l olnud vaja realiseerida üleliigseid varuosasid ja kulud oleksid tekkinud Edelaraudtee AS-l sõltumata lepingu ülesütlemisest. Ekspertiisis käsitleti väljarenditud veeremit samaväärsena lepingu täitmiseks kasutatud veeremiga, kuid tegelikult oli väljarenditud veeremi koosseis teistsugune, samuti nende kulubaas (välja renditi kõrgema väärtusega ja kõrgemate kuludega veeremit). Sellest tulenevalt saadi ekspertiisis tulemus, mis ülehindas lepingu täitmisega seotud kulusid. See puudutas amortisatsioonikulusid, liisingu ja kindlustuse kulusid, varuosadega seotud kulusid ning seisuteede ja valvega seotud kulusid. Samuti jäi eksperthinnangus parandamata viga, mis 4(19)
3-13-481 tulenes nelja vaguni müügiga mittearvestamisest. Antud vea olemasolu tunnistas ekspert 05.04.2016 kohtuistungil, kuid vaatamata eksimuse tunnistamisele ei tehtud täiendatud ekspertiisis vajalikku parandust. Neist põhjustest tingituna on kahju hinnatud tegelikust suuremaks ning väljamõistetud kahjust tuleks antud moonutused eemaldada. Otsese kahju suurus ei olnud teada ja selle väljaselgitamiseks tõendite esitamata jätmine on käsitatav Edelaraudtee AS-lt tuleneva takistusena. Seega on Edelaraudtee AS võlausaldajana olnud viivituses ja halduskohus on õigesti lahendanud viivisenõude. Kui halduskohus oleks lähtunud proportsionaalsuse põhimõttest, oleks korrektne MKM-lt Edelaraudtee AS-le välja mõistetav menetluskulu kokku 2959,80 eurot (sh riigilõiv 765 eurot), mitte 27 765 eurot, nagu leidis kohus.
7.Edelaraudtee AS palus apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus ja teha asjas uus otsus, millega rahuldada kaebus kogu ulatuses ja mõista riigilt täiendavalt välja kahjuhüvitis 2 028 606,30 eurot ning viivis VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras alates 08.10.2013 kuni hüvitisnõude kohase täitmiseni. Riik on MKM-i kaudu tunnustanud lepingu p-st 6.1 tulenevat kohustust otsese varalise kahju hüvitamiseks. Halduskohus on vääralt leidnud, et lepingu ennetähtaegne lõpetamine ei puuduta Tartu-Valga liini, Valga-Koidula liini ja Tartu-Koidula liinil Orava–Koidula lõiku ning nende täiendavate liinide osas ei saa kaebaja lepingu ennetähtaegsest ülesütlemisest tulenevalt esitada kahjuhüvitise nõuet. Halduskohus on ebaõigesti hinnanud ekspert UV eksperthinnangut ainuõigeks tõendiks. Lepingu ennetähtaegsest ülesütlemisest tuleneva kahjuhüvitise nõude tõendamiseks kaebaja esitatud tõendid jättis halduskohus tähelepanuta. Korrektselt arvestatuna on kaebajal tekkinud otsese varalise kahju suurus 2 502 466 eurot. Välja tuleb mõista ka saamata jäänud tulu, sest lepingu ülesütlemine oli õigusvastane. Vaidlustatud otsus on ebaseaduslik ka osas, millega halduskohus jättis rahuldamata kaebaja nõude vastustajalt viivise väljamõistmiseks. Halduskohus on jätnud kaebaja esitatud tõendid arvestamata ning on ebaõigesti tõlgendanud ja kohaldanud VÕS § 113 lg-t 4 ja § 119 lg-t 1. Samuti pole halduskohus viidanud ühelegi vastustaja väidetud tõendile. See on vastuolus kohtuotsuse põhjendamise kohustusega. Halduskohus jättis ebaõigesti kaebaja menetluskulud osaliselt vastustajalt välja mõistmata ning ebaõigesti mõistis kaebajalt välja kolmanda isiku menetluskulud.
8.Tallinna Ringkonnakohus jättis 09.11.2017 otsusega rahuldamata MKM-i apellatsioonkaebuse ja rahuldas Edelaraudtee AS-i apellatsioonkaebuse. Ringkonnakohus tühistas halduskohtu otsuse ning rahuldas kaebuse osaliselt. Ringkonnakohus mõistis vastustajalt lepingu ülesütlemisega tekitatud otsese varalise kahju hüvitisena välja 2 202 473,98 eurot, saamata jäänud tulu hüvitisena 560 745,41 eurot ning viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 08.10.2013 kuni kaebajale kahju hüvitamiseni. Koondamisest teavitamisega viivitamise kulud tuleb arvata otsese kahju hulka. Alles 15.11.2013 asjas nr 3-1-3-1934 tehtud määrusest esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmise kohta sai selgeks, et kaebajal pole võimalik teenust edasi osutada. Üüri- ja rendikulud on käsitatavad otsese varalise kahjuna. 2015. a kindlustuskulude hüvitamine ei ole põhjendatud, sest avaliku teenindamise leping oli sõlmitud vaid 2014. a lõpuni. 2014. a kasumi arvel oleks liisingulepingud ilma lisakuludeta lõpetatud. Siis ei oleks täiendavaid intressi- ja lepingu muutmise kulusid kaasnenud ja need tuleb arvestada kahju hulka. Varuosade müügiga seotud kulud oleks tekkinud, sõltumata lepingu ülesütlemisest. Pole põhjust asuda veeremi 5(19)
3-13-481 väljarentimise küsimuses eksperdist erinevale seisukohale. Menetluskulud ei kuulu otsese varalise kahju hulka. Hüvitatavaks otseseks varaliseks kahjuks on 2 202 473,98 eurot. Kuna leping öeldi üles olulise rikkumisega, tuleb kaebajale hüvitada ka saamata jäänud tulu, v.a tulu iga-aastastest lepingutest. Ekspert leidis, et riigi dotatsiooni, piletitulu ja muude tulude prognoosist ning puhaskasumi marginaalist lähtudes jäi kaebajal saamata tulu 560 745,41 eurot. Pole alust asuda eksperdist erinevale seisukohale. Kui avalik-õiguslikus suhtes viivitatakse rahalise kohustuse täitmisega, võib makse saaja üldjuhul nõuda seadusjärgses määras viivist. Alates kahjunõude esitamisest 08.10.2013 on kahjunõue vastustajale teatavaks tehtud. Vaidlus kahju suuruse üle ei välista viivitusse sattumist. Kaebaja esitas piisavad tõendid ega olnud vastuvõtuviivituses.
9.MKM palus kassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu otsuse. Vastustaja palus teha uue otsuse, määrates kahjuhüvitiseks 1 640 932 eurot ja vähendades viivist mõistliku suuruseni, või saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.
10.Edelaraudtee AS palus kirjalikus vastuses jätta kassatsioonkaebus rahuldamata.
11.Riigikohtu halduskolleegium rahuldas 14.06.2019 otsusega kassatsioonkaebuse ja tühistas ringkonnakohtu 09.11.2017 otsuse saamata jäänud tulu osas; otsese varalise kahju osas, millega vastustajalt mõisteti välja hüvitis 1 640 932 eurot ületavas osas, viivise osas ning menetluskulu osas. Riigikohus jättis kaebuse rahuldamata saamata jäänud tulu ja töötajate koondamisest teavitamisega viivitamise kulude osas ning saatis asja ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks üüri-, rendi- ja liisingukulude, kontsernikonto intresside ning välja renditud veeremiga seotud kulude, samuti viivise osas. Vastustaja peab kaebajale hüvitama otsese varalise kahju. Saamata jäänud tulu hüvitamiseks puudub alus. Kui halduslepingu ülesütlemine on õigusvastane ning lepingus ega eriseaduses pole ette nähtud teisiti, tuleb kahju hüvitada riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 alusel. See säte ei kohaldu praegusel juhul, sest leping lõpetati õiguspäraselt. Praegusel juhul ei kohaldu ka HMS § 102 lg 3, sest lepingu lõpetamise võimalus tulenes VÕS § 631 lg-st 1 ja § 196 lg-st 1. Kuna pooled olid avaliku teenindamise lepingu p-s 6.1 leppinud kokku ammendava hüvitamisrežiimi, ei saa kaebaja nõuda kahju hüvitamist RVastS § 16 alusel. Halduskohus on piisavalt põhjendanud, miks tuleb lepingu p 6.1 tõlgendada hüvitamiskohustust otsese kahjuga piiravana juhul, kui leping öeldakse üles VÕS § 196 lg 1 alusel (p 44). See tõlgendus vastab lepingupunkti sõnastusele ega ole ebamõistlik olukorras, milles pooled lepingu sõlmisid. Kohtud ja menetlusosalised on lepingu p 6.1 tõlgendanud nii, et selle alusel tuleb otsese kahjuna kaebajale hüvitada ka mõistlikud kulud, mida kaebaja pidi lepingu täitmise eesmärgil tegema, kuigi ta ei saanud lepingu ülesütlemise tõttu 2014. a-l enam avalikku liinivedu korraldada ega selle eest tasu nõuda. Kolleegium nõustub selle tõlgendusega. Avaliku teenindamise lepingu täitmiseks väidetavalt tehtud kuludest otsese kahju hüvitamise nõue praegusel juhul valdavalt koosnebki ning vastustaja on selle põhjendatust osaliselt tunnistanud. Selliste kulude hüvitamise näeb käsunduslepingu lõppemise korral tasu maksmise kohustuse näol põhimõtteliselt ette ka VÕS § 629 lg 1. Pooltel ei olnud aga keelatud leppida kokku tasu korvamises kahjuhüvitise koosseisus ega sellise hüvitise piiramises. Ringkonnakohus luges hüvitatavaks otseseks kahjuks 2 202 473,98 eurot, lähtudes kohtu määratud eksperdi hinnangust, kuid arvates seal kajastatust maha varuosade müüja töötasu ja veeremi 2015. a kindlustuskulud. Ringkonnakohus on ekslikult jätnud otsesest varalisest kahjust maha arvamata hüvitise, mida kaebaja maksis töötajatele nende koondamisest teavitamisega viivitamise eest töölepingu seaduse § 100 lg 5 kohaselt. Tegemist on kaebajast 6(19)
3-13-481 tulenevatel asjaoludel tekkinud kahjuga (VÕS § 139 lg 1), sest õigeaegne koondamisest teavitamine sõltus temast endast. Vastustaja on omalt poolt teinud kõik mõistliku, et seda kahju vältida, öeldes lepingu üles enam kui aastase etteteatamisega. Kaebaja ekslik hinnang ülesütlemisteate kehtivusele ei aseta kahju hüvitamise kohustust vastustajale. Ringkonnakohus on rikkunud menetlusnorme (HKMS § 165 lg 1 p 4) kahjunõude hindamisel seoses üüri-, rendi- ja liisingukulude, kontsernikonto intresside, varuosade ja väljarenditud veeremiga, jättes analüüsimata vastustaja vastuväited eksperdi hinnangute kohta (nt 16.05.2016 seisukoha p-d 1.5–1.8.2; vastustaja apellatsioonkaebuse p-d 1.2.2, 1.2.4–1.2.5). Haldus- ja ringkonnakohtul on tõendite hindamisel ulatuslik otsustusruum ning see võib olla tavapärasest veelgi laiem kahju ulatuse kindlakstegemisel (vt ka VÕS § 127 lg 6). Kahju hindamisel tuleb lähtuda hüpoteesist, milline oleks olnud kaebaja faktiline olukord ilma hüvitamisnõude aluseks oleva haldusakti või toiminguta (vrd RVastS § 8 lg 1 ls 2 ja § 127 lg 1). Tihti eeldab kahju kindlakstegemine keerulist majanduslikku analüüsi. Siin võib kohus usaldada eksperti, kui puudub alus tema seisukoha õigsuses kahelda. Siiski ei anna see otsustusruum kohtule õigust jätta käsitlemata menetlusosaliste vastuväited tõendite ja teiste menetlusosaliste faktiväidete kohta. Asi tuleb nende kahjupositsioonide osas saata uueks arutamiseks ringkonnakohtule. Ringkonnakohus on ekslikult teinud kindlaks viivisearvestuse alguse ning jätnud tähelepanuta HKMS § 201 lg 2. Viivisenõue on küll põhimõtteliselt põhjendatud, kuid viivist ei ole sedalaadi kahju puhul alust arvestada hüvitisnõude esitamisest arvates. Samuti tuleb ringkonnakohtul kontrollida, kas viivise vähendamiseks võib anda alust kaebaja viivitus raamatupidamisdokumentide esitamisel. Riigikohus on senises praktikas pidanud viivisenõuet VÕS § 113 lg 1 alusel põhjendatuks ka avalik-õiguslikes suhetes kahju hüvitamisel (otsused asjades nr 3-2-1-66-15, p 19; nr 3-3-1-66-14, p 19; nr 3-3-1-9-14, p 49; nr 3-2-1-26-14, p 12; nr 3-3-1-83-10, p 20 jj). Praegusel juhul ei ole vastustaja kaebajale tekitanud kahju õigusvastaselt ning kahju hüvitamise aluseks on haldusleping, milles nähti ette vastustaja piiratud kohustus kahju hüvitada. Avaliku teenindamise lepingu p-s 6.1 ei ole viivist nimetatud. Siiski oleks poolte eesmärgiga lepingu p 6.1 kokkuleppimisel vastuolus inflatsioonikadude ja põhihüvitise viibimisest tingitud lisakahju kompenseerimata jätmine. VÕS § 113 lg 4 järgi ei pea võlgnik tasuma viivist aja eest, mil ta õigustatult keeldus oma kohustust täitmast. Avaliku teenindamise lepingu p-s 6.1 ettenähtud hüvitise eesmärk on VÕS § 127 lg 1 valguses asetada kaebaja olukorda, mis on võimalikult sarnane olukorrale, milles ta oleks olnud lepingu jätkumisel. Hüvitatav kahju seisneb praegu peamiselt kuludes, mis kaebaja oleks lepingu jätkumisel teeninud tagasi 2014. a jooksul piletitulu ja igakuise riigipoolse toetuse arvel (lepingu p-d 2.2.1, 2.2.4, 2.2.5). Kõnealuste kulutuste kohene hüvitamine oleks kaebaja asetanud nende puhul soodsamasse olukorda võrreldes lepingu jätkumisega. Seega polnud vastustajal kohustust hüvitada kulutusi 2013. a-l. Kui viivisearvestuse täpset algust iga kulu puhul eraldi on ebamõistlikult keeruline tuvastada, võib kohus viivise ulatuse määrata enda äranägemisel (VÕS § 127 lg 6). Eeltoodu ei tähenda, et kaebaja esitas kahjunõude 2013. a-l ennatlikult. Kaebajal oli enda õiguste kaitseks alus nõuda hüvitise kindlaksmääramist haldusakti või kohtuotsusega. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et viivise vähendamiseks ei anna iseenesest alust asjaolu, et kahju ulatuse kindlakstegemine oli keeruline ja pooled olid erinevatel seisukohtadel. Vastustaja on aga väitnud ka seda, et kahju hüvitamist takistas raamatupidamisdokumentide esitamata jätmine. Ilmselgelt vääraks ei ole alust pidada vastustaja seisukohta, et kaebaja tellitud eksperdihinnangud ei asenda raamatupidamisdokumente ning nendega tutvumine oli mh vajalik vältimaks ülekompenseerimist määruse nr 1370/2007 mõttes (16.05.2016 seisukoha p 4). HKMS § 201 lg 2 kohaselt oleks ringkonnakohus pidanud neile väidetele vastama. Kui 7(19)
3-13-481 raamatupidamisdokumentide esitamata jätmine takistas kahju õigeaegset hüvitamist, tuleb viivist VÕS § 113 lg 4 alusel täiendavalt vähendada. Pärast seda on ringkonnakohtul võimalik lahendada viivise vähendamise taotlus VÕS § 113 lg 8 alusel. Ringkonnakohus on vastuolus HKMS § 108 lg-ga 2 jätnud kogu ekspertiisikulu vastustaja kanda ning pole pööranud tähelepanu vastustaja väidetele, et osa õigusabikulusid pole väljamõistetavad (13.10.2016 arvamuse p-d 4.5 jj). Need küsimused tuleb lahendada asja uuel läbivaatamisel. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
12.MKM palub 26.07.2019 kirjalikus seisukohas ja 08.11.2019 täiendavas seisukohas jätta Edelaraudtee AS apellatsioonkaebus rahuldamata ja menetluskulud poolte endi kanda. Vastustaja ei nõustu kaebaja väitega, et tema esitatud tõendid on usaldusväärsed. Ringkonnakohtu ja Riigikohtu otsustest nähtub, et kõik CentAR ekspertarvamuses toodud kulud ei kuulu väljamõistetava kahju hulka, mistõttu ei saa pidada kaebaja esitatud ekspertarvamusi usaldusväärseteks. CentAR analüüsis ei kasutatud tegelikke andmeid 2014. a kohta (kuigi need olid analüüsi koostamise ajal olemas). Kaebaja väidab ilma konkreetseid argumente esitamata, et nende aruandlus on olnud korrektne, kuid ei ole lükanud ümber ühtegi MKM-i välja toodud näidet või fakti liiniveoga mitteseotud kulude katmisest toetuse arvel. Kohtumenetluse käigus esitatud materjalidest on MKM-le selgunud, et kaebaja on rikkunud avaliku teenindamise lepingut ning ühistranspordi regulatsioone, katnud avaliku teenindamise lepinguga saadud toetuse arvel oma muude tegevuste kulusid ning teeninud seeläbi lubatust suuremat kasumit. Kaebaja on teeninud lubamatut kasumit ulatuses, mis ületab otsest varalist kahju, mis tekkis 2014. a-l lepingu ennetähtaegsest lõpetamisest. MKM esitas 30.07.2018 kaebajale nõude aastatel 2012 ja 2013 lepingu alusel makstud avaliku liiniveo toetuse osaliseks tagastamiseks, mille kaebaja vaidlustas kohtus (kohtuasi nr 3-18-1693). MKM ei nõustu kaebaja otsese varalise kahju käsitlusega. Nõue sisaldab kulusid, mille hüvitamine ei ole põhjendatud. Otseseks varaliseks kahjuks saab lugeda maksimaalselt 1 640 932 eurot, mis samas ülehindab tegelikku kahju, arvestades sh ekspertiisi tulemusena kohtumenetluse käigus MKM-le kättesaadavaks saanud täiendavat infot kaebaja avaliku teenindamise kohustusega kaasnenud tulude ja kulude arvestuse kohta. Kaebaja lähenemine otsese kahju hindamisel ei anna objektiivset tulemust. MKM jääb oma varem esitatud seisukohtade juurde, millega palub arvestada. Kaebaja kriitika UV ekspertiisile ei tähenda, et kogu UV ekspertiis oleks ebausaldusväärne. Ka MKM-l on mitmeid etteheiteid UV ekspertiisile, mille kohta on MKM esitanud 26.08.2016 halduskohtule oma seisukohad. Üüri- ja rendilepingute (010805 EDR RW ja RW-010805/MJY) eest 2014. a kohta esitatud nõuded on põhjendamata ja ei too kaasa kaebajale kulusid. Kaebaja leiab õigesti, et see ei välista rendileandja poolt nõude esitamist, kuid see ei too automaatselt kaasa nõude rahuldamise kohustust. Kaebaja tegi toiminguid juba enne seda, kui tema hinnangul saabus lõplik selgus avaliku teenindamise lepingu lõpetamise kohta, kuid ei teinud vajalikke tegevusi, mis oleks kahju vähendanud, sh teavitanud üürileandjat lepingu lõpetamisest. Kaebaja poolt üüritud pinnal või pinnal, mille kulusid kattis kaebaja, tegutseb juba 2013. a novembrist kauplus Selver. Uue rentnikuga lepingu sõlmimisest teavitati juba 27.06.2013 ehk viis kuud enne kaebaja poolt üürilepingu ülesütlemise avalduse saatmist. Seega ei jäänud üürileandjal kaebaja lepingu ülesütlemisega seoses üüritulu (täies määras) saamata ja esitatud kahjude katmine ei ole põhjendatud. Lisaks tähendab see, et üürileandja rikkus omalt poolt lepingut, üürides välja pinda kolmandale osapoolele enne seda, kui kaebaja teavitas oma soovist üürileping lõpetada. Seega oleks pidanud hoopis kaebajal tekkima õigus nõuda hüvitist 8(19)
3-13-481 üürileandjalt lepingu rikkumise eest. Kaebaja jätab tähelepanuta, et kaupluse Selver poolt kasutusele võetud pinna eest saadav üür kuulub kaebajalt nõutavast üürist mahaarvestamisele. AS-ga Ühinenud Depood sõlmitud remondi- ja hooldustööde lepingu ülesütlemisest teatati 13.11.2012 ehk enam kui aasta enne lepingu lõppemist. Kuigi kaebaja väidab, et alles 15.11.2013 sai selgeks, et 2014. a-l ta teenuse osutamist ei jätka, siis 10.05.2013 sõlmis ta juba töövõtulepingu AS-ga PricewaterhouseCoopers Advisors lepingu ennetähtaegse lõpetamisega seotud kulude hindamiseks ning 08.10.2015 esitas kohtule kahju tõendamiseks kaks eksperthinnangut. Seega kaebaja oli igati teadlik lepingu lõpetamisest, tegi sellest lähtuvalt juba varem mitmesuguseid toiminguid, kuid jättis tegemata äritegevust ja võimalikku kahju vähendavad otsesed tegevused, mille osas nõuab nüüd hüvitist (üürilepinguid ning remondi- ja hooldustöid puudutavad lepingud). 2015. a kindlustuskulude hüvitamine ei ole põhjendatud, sest liisinglepingud, mille tõttu sõlmiti ka kindlustuslepingud, ei oleks lõppenud enne 2015. a-d. Kindlustuskulu oleks tekkinud 2015. a-l sõltumata avaliku teenindamise lepingu ennetähtaegsest lõpetamisest. Põhjendatud pole ka 2015. a intressikulude katmine, sest need oleksid kaebajale samuti tekkinud sõltumata lepingu ülesütlemisest. Seetõttu ei ole põhjendatud ka liisinglepingute muudatustega (mille kohta on esitatud halduskohtule üksnes arved, kuid mitte lepinguid, mis avaks muudatuse sisu) seotud kulude katmine. Kaebaja sai kontsernikonto vahendite kasutada andmisest suuremat tulu kui pidi ise maksma nende kasutamise eest. Seega ei ole kontsernikonto intressikulu hüvitamine põhjendatud. Kaebaja on jätnud arvestamata, et intressikulu ja -tulu ei teki mitte ühe konkreetse hetke seisu, vaid antud juhul kogu 2014. a nõuete ja kohustuste põhjal. Kaebaja kontsernikonto kohustuste ja nõuete seis muutus pidevalt, mistõttu aastaaruandes kajastatud hetkeseis erines oluliselt tavapärasest olukorrast aasta jooksul. Kaebaja pearaamatutest on näha, et 2014. a-l oli kokkuvõttes kontsernikonto koondsaldo positiivne, mistõttu teenis kaebaja rohkem intressitulu kui pidi ise intressikuluna maksma. Varuosadega seotud kulude puhul on UV eksperthinnangus jäetud arvestamata asjaoluga, et 2014. a-l ei oleks kaebaja kasutanud ära kõiki varuosasid, mis on kahju hulka loetud, kuna poolte varuosade puhul ületas kahju hinnang varasema nelja aasta jooksul kokku tarbitud varuosade hulka. Korrektset lähenemist, kus on arvestatud ka varasemate aastate tavapärast varuosade tarbimist, kasutati kaebaja enda tellitud eksperthinnangus, kuid kaebaja on selle jätnud kõrvale ning lähtunud teadlikult ekslikust käsitlusest eksperthinnangus, mis annab talle soodsama tulemuse. Varuosade müügiga tegeleva töötaja puhul on kaebaja välja toonud, et lepingu jätkumisel 2014. a-l ei oleks vaja olnud varuosasid müüa. Samas oli varuosade jääk nii suur, et seda poleks ka lepingu jätkudes ära kasutatud, mistõttu oleks varuosade müügiga seotud kulud tekkinud sõltumata lepingu ülesütlemisest. UV on korrektselt lepingu täitmisega mitteseotud vagunid kahju hindamisel eemaldanud, sest neid ei kasutatud lepingu täitmiseks. Veerem pärines juba varasemast ajast, 1980-ndatest ja 1990-ndatest ning oli mõeldud oluliselt suuremate mahtude teenindamiseks. Üleliigsest veeremipargist tulenevalt jäi osa veeremist uue avaliku teenindamise lepingu sõlmimisel kasutuseta. Seega on avaliku teenuse osutamiseks mittevajaliku veeremiga seotud kulude mittearvestamine kahju koosseisus põhjendatud. Kaebaja lähenemine kahju hindamisel, kus kasutatakse vagunite renditulu kahju vähendamiseks, annab MKM-i 13.10.2016 seisukohtades toodud põhjustel (vagunite rendilt seotud ettevõtjale teeniti ebamõistlikult väikest tulu, mis jääb oluliselt alla erinevatele võrdlusnäitajatele; Kasahstani renditi kaebaja selgituste kohaselt vaguneid lausa tasuta jmt) moonutatud tulemuse ning seetõttu on korrektne UV lähenemine, kus kahju suurus on leitud kulude jagamisel avaliku teenuse osutamise ja muude tegevuste vahel. 9(19)
3-13-481 Tartu-Valga, Valga-Koidula ja Tartu-Koidula liinide osas on ringkonnakohtu otsus jõustunud – nimetatud sõiduliinide kulu ei saa lepingu ennetähtaegne lõpetamine puudutada (Tallinna Ringkonnakohtu 09.11.2017 otsuse p 22, Riigikohtu 14.06.2019 otsuse p 11). Viivisenõue tuleb jätta rahuldamata (Riigikohtu 14.06.2019 otsuse p 45). MKM-l ei ole olnud võimalik tasuda avaliku teenindamise lepingu ennetähtaegsest lõpetamisest tulenevat kahju hüvitist, sest kahju ulatus ei ole olnud tõendatud.
13.Edelaraudtee AS palub 09.08.2019 kirjalikus seisukohas ja 31.10.2019 täiendavas seisukohas jätta MKM-i apellatsioonkaebus rahuldamata, menetluskulud vastustaja kanda ja mõista kaebaja menetluskulud välja vastustajalt. Kaebaja jääb kõigi varem esitatud seisukohtade juurde. Sõltumata varalise kahju hindamise metoodikast on otsese varalise kahju aluseks kulud, mis tulenesid sellest, et leping öeldi ennetähtaegselt üles. Nendest kuludest tulenevat kahju saab vähendada vaid vara alternatiivselt kasutuselt teenitava tuluga. Kõik meetodid, mis jõuavad teistsugusele järeldusele, on ekslikud, sest ei ole ühtegi teist moodust lepingu ennetähtaegse lõpetamisega kaasnenud kuludest tekkinud kahju vähendamiseks kui vara alternatiivselt kasutamiselt tulu teenimine. UV on ekspertarvamuses jätnud eeltoodu tähelepanuta. Kuna kaebaja 2014. a kulud ja tulud olid UV ekspertiisi tegemise ajaks kõik teada, on otsese varalise kahju korrigeerimiseks ainuõige metoodika vagunite väljarentimisest teenitud tulude mahaarvamine otsese varalise kahju hinnangust. Lähtuda tuleb kaebaja poolt halduskohtule esitatud JJ (CentAR) koostatud sõltumatust eksperthinnangust, mis on tõendina usaldusväärne. Otsese varalise kahju suurus on 2 369 431 eurot, mitte 1 640 932 eurot maksimaalselt, nagu leiab vastustaja. Kaebaja on oma otsese varalise kahju osiseid ja nende suurusi käsitlenud ning täpsed arvutused välja toonud halduskohtule 16.05.2016 ja 26.08.2016 esitatud menetlusdokumentides. Alusetu on vastustaja seisukoht, nagu tuleks kahjuhüvitist vähendada, lahutades otsese varalise kahju hüvitise summast maha üüri- ja rendilepingute lõpetamise kompensatsiooni. Tegemist on tähtajaliste kestvuslepingutega, mida ei saanud korraliselt üles öelda ning mõjuv põhjus VÕS § 313 (või VÕS § 196) järgi erakorraliseks ülesütlemiseks puudus. Üüri- ja rendilepingute 010805 EDR RW ja RW-010805/MJY lõpetamine ei võimaldanud vältida kahju tekkimist, kuna asjaolu, et vastustaja lõpetas lepingu ennetähtaegselt, ei ole mõjuvaks põhjuseks üüri- või rendilepingu ennetähtaegsel ülesütlemisel ning isegi kui üüritud või renditud ruumid leiavad teistsuguse kasutuse, on kaebaja sunnitud kahjuna hüvitama tähtaegse üüri- või rendilepingu üüri- või rendiperioodi lõpuni arvestatavad üüri- või rendisummad. Asjakohatu on vastustaja viide VÕS § 139 lg-tele 1 ja 2 ning alusetu seisukoht, nagu oleks kahju tekkinud osaliselt kaebajast tulenevatel asjaoludel. Kaebaja ei ole jätnud tegemata ühtegi toimingut, mis oleks tekkinud kahju vähendanud. OÜ RealWAY poolt kaebajale esitatud kahjunõude näol on tegemist kaebaja otsese varalise kahjuga, mis kaebajal on õigus välja nõuda riigilt (vastustajalt), kuna riigi poolt lepingut ennetähtaegselt üles ütlemata ei oleks vastavat kahju tekkinud. Riigi jaoks pidi olema ettenähtav kahju, mis tekib kuni 31.12.2014 (st ajani, mil pidi kehtima leping). Lepingu ennetähtaegse lõppemisega seoses on kaebajale esitatud üüri- ja rendilepingute lõpetamise eest kahjunõuded kokku summas 164 742 eurot (UV ekspertarvamus, lk 24), mille kaebaja on kohustatud välja maksma. Nõuete aluseks on OÜ RealWAY 01.04.2014 kiri. Vagunite välja rentimisest teenitud tuluga korrigeeritud üüri- ja rendilepingute lõpetamisest tulenev kaebaja otsene varaline kahju on 159 214 eurot.
10(19)
3-13-481 Alusetu on vastustaja seisukoht, nagu tuleks kahjuhüvitist vähendada, lahutades otsese varalise kahju hüvitise summast maha 2015. a kindlustuskulud. Kindlustamine on otseselt liisinglepingutest tulenev nõue (liisinglepingute p 5). Kaebaja sattus liisinglepingute täitmisel rahalistesse raskustesse just selle tõttu, et vastustaja lõpetas lepingu ennetähtaegselt. Seepärast oli vajalik liisinglepingute refinantseerimine uute liisinglepingutega. Sellest tulenev 2015. a kohustusliku kindlustuse kulu tuleb arvestada otseseks lepingu ennetähtaegsest lõpetamisest tulenevaks kahjuks nii 2015. a kui ka 2016. a kindlustuse kulu osas. Kahjuhüvitist ei saa vähendada ka 2015. a intressikulude ega liisinglepingute muutmisega kaasnenud kulude võrra. Liisinguintresse ja liisinglepingute muutmisega kaasnenud kulusid tuleks käsitleda eraldi. Samas, kõikide kulude aluseks peab olema see, et need peavad 2015. a osas olema kulud, mida lepingu jätkudes poleks tekkinud. Kõik liisinglepingute muudatused, millele UV viitas, olid seotud liisinglepingute muutmise vajadusega lepingu ennetähtaegsest lõpetamisest tulenevalt. Samuti tuleb lepingu ennetähtaegsest lõpetamisest tekkinud otseseks varaliseks kahjuks arvestada liisinglepingute refinantseerimise lepingu järgsed intressid. Kokku on korrektselt leitud liisinguintressi ja liisinglepingute muudatuste kulud 23 213,53 eurot. Kontsernikonto intresside otsese varalise kahjuhüvitise summast lahutamine ei ole põhjendatud. Kuna seoses lepingu ennetähtaegse lõpetamisega puudus kaebajal rahavoog oma kohustuste finantseerimiseks panga ja tarnijate ees, tuli selleks kasutada kontsernikonto vahendeid ja kanda intressikulu. Seega on kontsernikonto intressikulu otseselt seotud lepingu ennetähtaegse lõpetamisega ning selle hüvitamine on põhjendatud. Samuti ei ole põhjendatud otsese varalise kahju hüvitise summast varuosade müügiga seotud kulude lahutamine. Kaebaja jääb halduskohtus esitatud seisukoha juurde. Halduskohtu poolt otsese varalise kahjuhüvitise väljamõistmisel aluseks võetud UV ekspertarvamuses kasutatud metoodika on ebaõige. Välja renditud veeremi eristamine lepingu täitmiseks kasutatud veeremist on sisutu. Kogu veerem, mida kaebaja välja rentis, oli soetatud ja renoveeritud lepingu täitmise eesmärgiga. Lepingu täitmiseks peab teostajal olema teatav veeremi varu. Kõige loogilisem meetod otsese varalise kahju suuruse kindlakstegemiseks on lugeda kokku kõik kulud, mida kaebaja lepingu ennetähtaegse ülesütlemise tulemusena kandis ning lahutada sellest maha kõik tulud, mida tal oli võimalik veeremi alternatiivsest kasutusest teenida. Seda meetodit on oma eksperthinnangus kasutanud ekspert JJ. Kaebaja ei nõustu vastustaja apellatsioonkaebuse väidetega menetluskulude jaotuse küsimustes. Halduskohus mõistis välja vaid 24% kaebaja kantud menetluskuludest, kusjuures lepingulise esindaja kuludest mõistis halduskohus kaebaja kasuks välja vaid 8%. Kohtuotsus on selles osas ka täielikult põhjendamata.
14.Kolmas isik AS Eesti Liinirongid ei ole Edelaraudtee AS-i kahjunõude osas seisukohti avaldanud.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
15.Riigikohus tühistas 14.06.2019 otsusega praeguses asjas Tallinna Ringkonnakohtu 09.11.2017 otsuse saamata jäänud tulu osas; otsese varalise kahju osas, millega vastustajalt mõisteti välja hüvitis 1 640 932 eurot ületavas osas; viivise osas ning menetluskulu osas. Muus osas jäi ringkonnakohtu otsus muutmata (resolutsiooni p 2). Riigikohus jättis kaebuse rahuldamata saamata jäänud tulu ja töötajate koondamisest teavitamisega viivitamise kulude osas (resolutsiooni p 3). Riigikohus saatis asja Tallinna Ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks üüri-, rendi- ja liisingukulude, kontsernikonto intresside ning välja renditud veeremiga seotud kulude, samuti viivise osas (resolutsiooni p 4). Ehkki Riigikohus on otsuse 11(19)
3-13-481 p-s 43 viidanud ka varuosadega seotud kuludele, ei ole otsese varalise kahju seda positsiooni Riigikohtu otsuse resolutsioonis ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks saadetud. Kuna MKM apellatsioonkaebus käsitles varuosadega seonduvalt üksnes varuosade müüja töötasu küsimust (MKM apellatsioonkaebuse p 1.2.6) ning ringkonnakohus nõustus 09.11.2017 otsuses selles osas MKM-ga ja arvestas varuosade müüja töötasu kahjusummast maha (ringkonnakohtu otsuse p 29), ei nähtu ka sisulist vajadust seda küsimust uuesti hinnata. Eelnevast tuleneb, et asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul anda hinnang, kas kaebaja otsese varalise kahju koosseisus esitatud üüri-, rendi-, liisingu-, kontsernikonto intresside ning välja renditud veeremiga seotud kulud tuleb arvestada otsese varalise kahju koosseisu ning kui jah, siis millises ulatuses. Lisaks tuleb ringkonnakohtul analüüsida, millisest kuupäevast alates hakkab kulgema viivisearvestus; kas viivise vähendamiseks võib anda alust kaebaja viivitus raamatupidamisdokumentide esitamisel (VÕS § 113 lg 4) ning kas MKM kassatsioonkaebuses esitatud taotlus viivise vähendamiseks VÕS § 113 lg 8 alusel on põhjendatud. Ülejäänud küsimustel ei pea ringkonnakohus enam peatuma (ja jätab tähelepanuta kaebaja ja vastustaja vastavad väited), sest Riigikohtu otsusega on ringkonnakohtu 09.11.2017 otsus tühistamata jäänud osas jõustunud. Ringkonnakohus ei võta praegust vaidlust lahendades ka seisukohta, kas kaebaja on katnud avaliku teenindamise lepinguga saadud toetuse arvel oma muude tegevuste kulusid ning teeninud seeläbi lubatust suuremat kasumit. MKM on 30.07.2018 esitanud kaebajale nõude aastatel 2012 ja 2013 lepingu alusel makstud avaliku liiniveo toetuse osaliseks tagastamiseks, mille kaebaja vaidlustas kohtus (haldusasi nr 3-18-1693) ning vastav küsimus lahendatakse sisuliselt selles kohtuvaidluses. Üüri- ja rendilepingud
16.Ekspert UV 18.09.2015 ekspertarvamuse (lk 23‒24) kohaselt moodustavad Edelaraudtee AS kulud 2014. a-l üüri- ja rendilepingute lõpetamisega seonduvalt 164 742 eurot, sest OÜ RealWAY on esitanud Edelaraudtee AS-le 01.04.2014 kahjunõude seoses üürilepingute ennetähtaegse lõpetamisega selles summas. Eelnimetatud summa tuleneb OÜ RealWAY ning Edelaraudtee AS vahel 01.08.2005 sõlmitud järgmistest lepingutest: leping nr 010805 EDR RW Balti jaama kasutamise kohta (12 kuu üürimakse 129 935 eurot); leping nr RW010805/MJY Toompuiestee 37 asuvate mitteeluruumide kasutamise kohta (12 kuu üürimakse 34 807 eurot). Ekspert on kontrollinud, et OÜ RealWAY nõudeavalduses märgitud summa on kajastatud Edelaraudtee AS 2014. a pearaamatus vastavalt kulu ja kohustusena.
17.MKM on apellatsioonkaebuses seisukohal, et nimetatud kulu ei saa arvata kahju hulka, sest Edelaraudtee AS jättis õigeaegselt teavitamata üüri- ja rendilepingute lõpetamise vajadusest, saates vastava avalduse üürileandjale alles 04.12.2013. Edelaraudtee AS on oma majandusaasta aruannetes kinnitanud, et „ettevõtte kõiki sõlmitud rendilepinguid on võimalik katkestada ilma täiendavate oluliste kuludeta“. Edelaraudtee AS antud selgitustest (26.08.2016 seisukohad, p 2.5) ilmneb, et lepinguga nr 010805 EDR RW oli kaetud teenuseid, mida avaliku teenindamise lepingu ülesütlemise tõttu ei olnud võimalik neile üldse osutadagi ja seetõttu ei saanud ka väljamõistetavaid kulusid tekkida. Teise rendilepingu puhul (nr RW010805/MJY) kinnitab Edelaraudtee AS, et osa renditud ruumidest oli vastavalt MKM infole tõesti juba enne avaliku teenindamise lepingu lõpetamist välja renditud teisele kasutajale (kauplus Selver). Uue rentnikuga lepingu sõlmimisest teavitati juba 27.06.2013 ehk viis kuud enne Edelaraudtee AS poolt üürilepingu ülesütlemise avalduse saatmist. Seega ei jäänud üürileandjal Edelaraudtee AS lepingu ülesütlemisega seoses üüritulu (täies määras) saamata. Edelaraudtee AS jättis tegemata toimingu, mis oleks tekkinud kahju vähendanud (VÕS § 139 lg-d 1 ja 2).
12(19)
3-13-481
18.Ringkonnakohus nõustus 09.11.2017 otsuse p-des 23 ja 24 halduskohtuga, et otsese varalise kahju suuruse määramisel tuleb aluseks võtta riiklikult tunnustatud eksperdi UV hinnang. Riigikohus ei pidanud 14.06.2019 otsuses seda lähenemist vääraks, leides, et kahju kindlakstegemine eeldab keerulist majanduslikku analüüsi ning kohus võib siin usaldada eksperti, kui puudub alus tema seisukoha õigsuses kahelda. Siiski ei anna see otsustusruum kohtule õigust jätta käsitlemata menetlusosaliste vastuväited tõendite ja teiste menetlusosaliste faktiväidete kohta (p 43). Niisiis tugineb ringkonnakohus otsese varalise kahju suuruse kindlaksmääramisel endiselt UV ekspertarvamusele, hinnates samas, kas seal arvestatud kahjusummat tuleks muuta tulenevalt apellatsioonkaebustes väidetust.
19.Ringkonnakohus ei nõustu MKM-ga, et üüri- ja rendilepingute kulu tuleks arvata täielikult kahju hulgast välja üksnes seetõttu, et Edelaraudtee AS hilines lepingute ülesütlemisega (VÕS § 139 lg-d 1 ja 2). On tõsi, et MKM esitas Edelaraudtee AS-le teate lepingu erakorraliseks ülesütlemiseks 13.11.2012 ning kaebaja ütles lepingud üürileandjaga üles alles 04.12.2013, s.o rohkem kui aasta hiljem. Tähele tuleb panna aga reaalset olukorda, milles kaebaja selle aasta jooksul viibis – kaebaja üritas erinevate kohtuvaidlustega (esitades mh ka esialgse õiguskaitse taotlusi) panna maksma olukorda, kus tal oleks võimalik reisijateveo avaliku teenindamise lepingut siiski 2014. a-l täita. Halduskohtule olid esitatud nii tühistamis-, kohustamis- kui keelamiskaebused ning esialgse õiguskaitse taotlused, kusjuures esialgse õiguskaitse taotlused olid ka menetluse algusetapis edukad. Sellises situatsioonis ei saa kaebajale ette heita, et üürilepinguid ei öeldud üles kohe pärast MKM 13.11.2012 teate saamist. Kaebaja esitas hüvitamiskaebuse kohtule 08.10.2013 ning üürilepingute ülesütlemise teate 04.12.2013. Niisiis ei viivitanud kaebaja lepingute ülesütlemisega määral, mis välistaks kahju hüvitamise üldse. Küll võib see olla aluseks kahjusumma vähendamisele (vrdl Riigikohtu otsuse p 42). Lisaks märgib ringkonnakohus, et lepingutest „vabanemise“ kulude prognoosi osas ei saa lähtuda ettevõtja majandusaasta aruandes väidetust, vaid lepingute sisust. Samuti ei välista äriühingute vahelisi kohustusi asjaolu, et need äriühingud võivad kuuluda ühele omanikule.
20.Osaliselt põhjendatud on ka MKM-i vastuväited seonduvalt Balti jaama hoones üürilepingu alusel kokku lepitud teenuste osutamisega. Üürilepingus nr 010805 EDR RW oli kokku lepitud tasud selliste teenuste eest, mida seoses avaliku teenindamise lepingu lõpetamisega ei olnud vaja ega olnud võimalikki enam kaebajale osutada: turvakulud (konduktorite vastuvõtt perroonidel ja saatmine konduktorikassani), Balti jaama diktorteadustajate ja infopunkti töö ning infotabloode hoolduse ja remondi kulud, reisijate kahjukindlustuse kulud. Nimetatud kohustused on üles loetletud viidatud lepingu p-des 2.1.5– 2.1.8 ja lepingu muudatuste (01.05.2006 ja 05.12.2007) p-s 1.1.3. Ehkki ringkonnakohus ei saa anda praeguses vaidluses lõplikku hinnangut sellele, kas üürilepingute kui kestvuslepingute erakorralise ülesütlemise korral oleks kaebajat tasu maksmisest keeldumise korral saatnud tsiviilkohtumenetluses edu ja üürimakseid ei olekski lõppkokkuvõttes tulnud maksta, tuleb kaebajale ette heita vähemasti seda, et ta ei üritanudki vaidlustada neid üürilepingu alusel osutatavate teenuste kulusid, mida üürileandjal ei olnudki enam võimalik kaebajale osutada (VÕS § 139 lg 2).
21.Seoses MKM viidetega Balti jaama hoones 2013. a novembrist tegutsema asunud Selveri kauplusega on kaebaja selgitanud, et RealWAY OÜ ja kaebaja vahel oli leping nr RW010805/MJY sõlmitud Balti jaama erinevate ruumide kasutamiseks alates keldrist ning 1. ja ka 2. korrusel, kokku üldpinnaga 318,1 m2, ning Selveri kauplus asus tegutsema pinnal, mille suurus oli vaid 53,5 m2. Seega leidis kaebaja poolt üüritud ruumidest teistsuguse kasutuse vaid väike osa. Selles kontekstis ei ole kaebaja viide Riigikohtu 05.05.2016 otsusele nr 3-2-1179-15 asjakohatu. Nimelt asus Riigikohus selle otsuse p-s 19 seisukohale, et üürilepingu õigusliku aluseta ülesütlemise korral on üürnik kohustatud maksma üüri ka aja eest, mil ta 13(19)
3-13-481 üüripinda ei kasutanud isegi sõltumata sellest, et üüripinda kasutas teine üürnik, kuid üürnik võib üürist maha arvata üürileandja kokkuhoitu ja asja teistsuguse kasutamisega saadud kasu väärtuse (VÕS § 296 lg 3).
22.Eelnevat kokku võttes on ringkonnakohus seisukohal, et kaebaja üüri- ja rendikulud seoses OÜ-ga RealWAY üürilepingute lõpetamisega tuleb arvestada kaebaja otsese varalise kahjuna osaliselt. Ringkonnakohus võtab seejuures arvesse, et: kaebaja hilines üürilepingute ülesütlemisega; pole võimalik tuvastada, millise osa üürilepingu nr 010805 EDR RW tasust moodustasid lepingu alusel osutatavad teenused; pole võimalik tuvastada, millise osa saaks kaebaja üürilepingu nr RW-010805/MJY tasust maha arvata seoses üürileandja poolt kokkuhoituga. Seetõttu pole otsese varalise kahju suurus tõendite alusel tuvastatav ning kohus peab selle kindlaks tegema hinnanguliselt (VÕS § 127 lg 6). Ringkonnakohtu arvates on kaebaja otsene varaline kahju OÜ-ga RealWAY üüri- ja rendilepingute lõpetamisega seonduvalt 95 000 eurot.
23.Riigikohus ei ole haldusasja ringkonnakohtule uueks hindamiseks tagasi saatnud kaebaja poolt AS-ga Ühinenud Depood sõlmitud remondi- ja hooldustööde lepingu lõpetamisega seotud kulude osas, mistõttu puudub ringkonnakohtul vajadus neid kulusid täiendavalt hinnata. Ringkonnakohus märgib vaid, et AS Ühinenud Depood 18.03.2016 kahjunõudest (VII kd tl 83) nähtuvalt moodustub kahju soetatud varuosade kuludest ja AS Ühinenud Depood töötaja Indrek Lääne tööjõukuludest. Neid kulusid on ekspert UV hinnanud teiste kululiikide all kui üüri- ja rendilepingud ning nende kulude osas praeguseks hetkeks enam vaidlust ei ole. Liisinglepingutega seotud kulud
24.UV 18.09.2015 ekspertarvamuse kohaselt on kaebaja otseseks varaliseks kahjuks ka liisinglepingute 2015. a kindlustuskulud (10 181,52 eurot) ning liisinglepingute 2015. a intressikulud ja liisinglepingute muutmisega kaasnenud kulud (26 275,28 eurot). MKM on apellatsioonkaebuses seisukohal, et viidatud 2015. a kulude hüvitamine ei ole põhjendatud, sest ükski liisinglepingutest, mille tõttu sõlmiti ka kindlustuslepingud, ei oleks lõppenud enne 2015. a-d ning lepingutega seotud kulud oleks tekkinud 2015. a-l sõltumata avaliku teenindamise lepingu ennetähtaegsest lõpetamisest. Kaebaja on aga seisukohal, et lepingu jätkumisel oleks liisinglepingud ennetähtaegselt lõpetatud 2014. a kasumi arvelt ning 2015. al poleks seetõttu intressi- ja kindlustuskulusid ega lepingute muutmise kulusid tekkinud.
25.Ringkonnakohtu hinnangul on teoreetiliselt võimalikud mõlemad ülalkirjeldatud variandid. See tähendab, et ka kaebaja versiooni, mille kohaselt oleks avaliku teenindamise lepingu jätkumisel liisinglepingud ennetähtaegselt lõpetatud 2014. a kasumi arvelt ning 2015. a-l poleks seetõttu intressi- ja kindlustuskulusid tekkinud, ei saa välistada. Seejuures ei saa kaebajale ette heita ka vastava kavatsuse tõendamata jätmist, sest selle kohta tõendite esitamine ei ole praktikas võimalik. Kuna kaebaja kavatsust välistada ei saa ning ringkonnakohtule tundub see kavatsus vastupidiselt MKM-le ka usutav, võttes arvesse, et avaliku teenindamise leping pidi lõppema 31.12.2014, on ringkonnakohus seisukohal, et kaebaja otsese varalise kahju hulka tuleb arvestada liisinglepingute 2015. a kindlustuskulud 10 181,52 eurot ja intressikulud 24 025,28 eurot (UV 18.09.2015 ekspertarvamuse p 1.8, tabelid 17 ja 21). Ringkonnakohtu arvates ei saa aga otsese varalise kahju hulka arvata liisinglepingute muutmisega ja täiendavate liisinglepingute sõlmimisega seotud kulusid, sest puudub vahetu põhjuslik seos avaliku teenindamise lepingu ennetähtaegse lõpetamisega. Kaebaja ei ole tõendanud, et liisinglepingute refinantseerimise põhjustas avaliku teenindamise lepingu ennetähtaegne lõpetamine.
14(19)
3-13-481 Kontsernikonto intressid
26.UV 18.09.2015 eksperthinnangu kohaselt on Edelaraudtee AS rahaliste vahendite puudumise tõttu olnud sunnitud kasutama võõrkapitali olemasolevate kohustuste teenindamiseks. Erisuguste lepinguliste kohustuste täitmiseks on Edelaraudtee AS laenanud rahalisi vahendeid kontsernikontolt ning arvestanud intressikulusid vastavalt ekspertarvamuse tabelist 19 esitatule. Esitatud andmete alusel on kontsernikonto intressikulu perioodil 2014‒2015 olnud 51 488,42 eurot. MKM on apellatsioonkaebuses seisukohal, et kontsernikonto intresside puhul sai Edelaraudtee AS kontsernikonto vahendite kasutada andmisest suuremat tulu, kui pidi ise maksma nende kasutamise eest. Seega ei ole kontsernikonto intressikulu hüvitamine põhjendatud. Intressikulu ja -tulu ei teki mitte ühe konkreetse hetke seisuga, vaid kogu aasta nõuete ja kohustuste põhjal. Edelaraudtee AS kontsernikonto kohustuste ja nõuete seis muutus pidevalt, mistõttu 2014. a majandusaasta aruandes kajastatud hetkeseis erines oluliselt tavapärasest olukorrast aasta jooksul. Edelaraudtee AS pearaamatutest on näha, et 2014. a-l oli kokkuvõttes kontsernikonto koondsaldo positiivne, mistõttu teenis Edelaraudtee AS rohkem intressitulu, kui pidi ise intressikuluna maksma.
27.Ringkonnakohus ei nõustu MKM lähenemisega ja aktsepteerib kontsernikonto intresse otsese varalise kahjuna. Ringkonnakohtu hinnangul ei välista ainuüksi asjaolu, et kaebaja teenis kontsernikonto kasutamisega ka intressitulu, kahju tekkimist. Intressitulu oleks kaebaja võinud teenida ka juhul, kui kontsernikontolt raha poleks tulnud laenata ja selleks intressikulu kanda. Tõendatud ei ole, et kaebaja oleks teeninud 2014. a-l kasumit kontsernikontolt laenamise pealt. Kaebaja on vastuses MKM apellatsioonkaebusele üksikasjalikult selgitanud AS Go Group kontsernikonto koosseisu ja toimimise loogikat (p 15). Samuti on kaebaja selgitanud, et kaebajal on mitu kontsernikontot (kontod on eri pankades) ning ainult ühe kontsernikonto vaatamine jätab eksliku mulje. Kontsernikonto intressikulu tekkimine on tõendatud kaebaja 2014. a majandusaasta aruandega, mis on auditeeritud, ning ringkonnakohtule on usutav kaebaja kontsernikonto kasutamise vajadus ‒ seoses lepingu ennetähtaegse lõpetamisega puudus kaebajal rahavoog oma kohustuste finantseerimiseks panga ja tarnijate ees ning selleks tuli kasutada kontsernikonto vahendeid ja kanda intressikulu. Küsimust on täiendavalt halduskohtu 05.04.2016 istungil selgitanud ka ekspert UV (istungi helisalvestis, kell 11:46:04), kes tugines samuti kaebaja 2014. a majandusaasta aruandele ning märkis, et sellest nähtuvad üksnes kaebaja kontsernikonto kohustused. Kuna kulu on kantud ning kulu kandmise vajaduse saab seostada lepingu ennetähtaegse lõpetamisega, tuleb kulu käsitada otsese varalise kahjuna. Kulude jagamise metoodikaga seotud moonutused
28.MKM märgib apellatsioonkaebuse p-s 1.2.7, et UV ekspertarvamuses käsitati väljarenditud veeremit samaväärsena lepingu täitmiseks kasutatud veeremiga, kuid tegelikult oli väljarenditud veeremi koosseis teistsugune, samuti nende kulubaas (välja renditi kõrgema väärtusega ja kõrgemate kuludega veeremit). Sellest tulenevalt saadi ekspertiisis tulemus, mis ülehindas lepingu täitmisega seotud kulusid. See puudutas amortisatsioonikulusid, liisingu- ja kindlustuse kulusid, varuosadega seotud kulusid ning seisuteede ja valvega seotud kulusid. Samuti jäi eksperthinnangus parandamata viga, mis tulenes vagunite müügiga mittearvestamisest. Vea olemasolu tunnistas ekspert UV 05.04.2016 kohtuistungil (istungi helisalvestis, kell 11:41:04). Neist põhjustest tingituna on kahju hinnatud tegelikust suuremaks 93 890 euro võrra.
29.Ringkonnakohus nõustub MKM etteheidetega osas, mis puudutavad veeremiühikute müüki 2014. a septembris. Selles osas on ekspert oma viga tunnistanud ja 05.04.2016 15(19)
3-13-481 kohtuistungil avaldatud uute arvutuste järgi tuleb 18.09.2015 ekspertarvamuse p-s 1.6 toodud kulu vähendada 2207,52 euro võrra ning õige kulu suurus on selles kahju positsioonis 120 971,71 (123 179,23‒2207,52=120 971,71) eurot. Ringkonnakohus ei nõustu aga MKM vastuväidetega väljarenditud veeremi koosseisu ja väärtuse arvestuse moonutuste osas, sest need väited on liialt hüpoteetilised. Küsimus on eksperdi meetodi valikus, mitte õiguslik. UV on leidnud kahjusumma kulude jagamisel avaliku teenuse osutamise ja muude tegevuste vahel. Ringkonnakohtu hinnangul lähtus ekspert põhjendatult veeremipargi puhul ühtsest proportsioonist, mitte iga konkreetse väljarenditud vaguni tegelikust amortisatsioonikulust. Otsese varalise kahju suurus ei pruugigi olla sendi pealt täpselt välja arvutatav. Kaebaja on selgitanud, et kogu veerem, mida kaebaja välja rentis, oli soetatud ja renoveeritud lepingu täitmise eesmärgil, mistõttu ei saa väljarenditud ja lepingu täitmiseks kasutatud veeremit eristada nende väärtuse järgi. Arusaadav on ka see, et lepingu täitmiseks peab teostajal olema piisav veeremi varu. Otsese varalise kahju suurus ‒ kokkuvõte
30.Eelnevast tulenevalt on ringkonnakohus seisukohal, et kaebaja otsene varaline kahju on: 2 285 546,70 eurot (UV 29.06.2016 täiendava ekspertarvamuse aruande tabel 6) ‒ 51 409,64 eurot (UV 18.09.2015 ekspertarvamuse tabel 22, õigusabi- ja ekspertide teenustega seotud kulud, halduskohtu otsuse p 49) ‒ 87 385,34 eurot (halduskohtu otsuse p 49, vahe varuosadega seonduva kahju suuruse hindamisel) ‒ 21 481,56 eurot (varuosade müügiga tegelnud töötaja palk, UV 18.09.2015 ekspertarvamuse tabel 20, ringkonnakohtu 09.11.2017 otsuse p 29) ‒ 137 653,92 eurot (hüvitis töötajatele koondamisest teavitamisega viivitamise eest, UV 18.09.2015 ekspertarvamuse lk 34, Riigikohtu 14.06.2019 otsuse p 42) ‒ 69 742 eurot (praeguse otsuse p-d 16‒22, vahe üüri- ja rendilepingutega seonduva kahju suuruse hindamisel) ‒ 2250 eurot (praeguse otsuse p 25, UV 18.09.2015 ekspertarvamuse tabel 18) ‒ 2207,52 eurot (praeguse otsuse p 29) = 1 913 416,72 eurot. Kuna ringkonnakohtu 09.11.2017 otsus on otsese varalise kahju osas 1 640 932 euro suuruses summas Riigikohtu 14.06.2019 otsuse resolutsiooni p-ga 2 jõustunud, tuleb praeguse otsusega täiendavalt kaebaja kasuks välja mõista 272 484,72 (1 913 416,72‒1 640 932=272 484,72) eurot. Viivis
31.Riigikohus andis ringkonnakohtule asja uuel läbivaatamisel viivisega seonduvalt järgmised juhised: 1) viivisenõue on põhimõtteliselt põhjendatud (otsuse p-d 44 ja 45); 2) viivist ei ole sedalaadi kahju puhul alust arvestada hüvitisnõude esitamisest arvates, vaid alates kulutuste tegemisest (otsuse p-d 46 ja 47); 3) viivise vähendamiseks ei anna alust asjaolu, et kahju ulatuse kindlakstegemine oli keeruline ja pooled olid erinevatel seisukohtadel (otsuse p 48); 4) kontrollida tuleb, kas raamatupidamisdokumentide esitamata jätmine takistas kahju õigeaegset hüvitamist (otsuse p 48 ja VÕS § 113 lg 4); 5) lahendada tuleb kassatsioonkaebuses esitatud viivise vähendamise taotlus VÕS § 113 lg 8 alusel.
32.Ringkonnakohus on seisukohal, et kuna praegusel juhul seisnebki hüvitatav kahju peamiselt kuludes, mida kaebaja kandis seonduvalt avaliku teenindamise lepingu ennetähtaegse lõpetamisega, ja neid kulusid on palju ja erinevaid, on viivisearvestuse täpset algust iga kulu puhul eraldi ebamõistlikult keeruline tuvastada. Seetõttu peab ringkonnakohus õigustatuks määrata viivise suurus enda äranägemisel VÕS § 127 lg 6 alusel.
33.Ringkonnakohus nõustub MKM-ga, et kui Edelaraudtee AS oleks oma raamatupidamisdokumendid MKM-le varem avaldanud, oleks kahju hüvitamine suure tõenäosusega toimunud osaliselt varem. MKM on selgitanud, et kompromissläbirääkimised kaebaja ja vastustaja vahel katkesid peamiselt põhjusel, et Edelaraudtee AS ei esitanud 16(19)
3-13-481 tõendeid otsese kahju väljaselgitamiseks. Nii nähtub asja materjalidest, et alates kompromissläbirääkimiste algusest on MKM palunud kaebajal esitada tõendid otsese varalise kahju kohta (kirjavahetus IV kd tl 9‒12p), kuid Edelaraudtee AS seda ei teinud. Veel 08.04.2014 on MKM saatnud Edelaraudtee AS-le kirja (V kd tl 20‒21p), milles küsitakse täpsustavaid andmeid otsese varalise kahju kohta. Vaidlus puudub, et sellele kirjale Edelaraudtee AS ei vastanud. Samuti nähtub asja materjalidest, et Edelaraudtee AS esitas erinevaid kahjunõudeid summas kuni 5 miljonit eurot. Niisiis ei olnud nõude tõendatud suurus teada ja välistada ei saa, et raamatupidamisdokumentide esitamisega viivitamine takistas kahju õigeaegset hüvitamist vähemalt mingis osas. Järelikult tuleb ringkonnakohtul viidatud asjaolu arvesse võtta viivise suuruse kindlaksmääramisel (VÕS § 113 lg 4).
34.VÕS § 113 lg 8 kohaselt võib viivise maksmiseks kohustatud isik nõuda selle vähendamist vastavalt VÕS §-s 162 sätestatule. VÕS § 162 lg 1 sätestab, et kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. MKM on taotlenud kassatsioonkaebuses viivise vähendamist põhjusel, et kaebaja ei ole menetluses esitanud kohe tõendeid varalise kahju hüvitamiseks; kahjunõue on ajas olnud väga muutuv ning kohtumenetlus on olnud pikk. Ringkonnakohus märgib, et MKM ülalmärgitud põhjendused võivad olla asjakohased viivise vähendamise üle otsustamisel VÕS § 113 lg 4 alusel, kuid VÕS § 113 lg 8 kontekstis saab ringkonnakohus eelkõige hinnata, millal ja mis ulatuses MKM nõude hüvitas. Edelaraudtee AS põhimõttelist õigust viivist nõuda on Riigikohus oma otsusega praeguses asjas tunnustanud ning riigi majanduslik seisund ei saa viivise suuruse üle otsustamisel olla määrav argument. Niisiis võtab ringkonnakohus siinkohal arvesse, et MKM tasus 20.02.2018 Edelaraudtee AS-le hüvitise 1 640 932 eurot (VIII kd tl 121‒123).
35.Kui arvestada, et ekspert UV esitas halduskohtule oma ekspertarvamuse 18.09.2015 ja hiljemalt selleks ajaks olid MKM-le nähtavad ka ekspertarvamuse aluseks olnud raamatupidamisdokumendid ning MKM tasus hüvitise 1 640 932 eurot 20.02.2018, moodustaks VÕS § 113 lg 1 kohane viivis viidatud summalt viidatud ajaperioodi eest 322 918,57 eurot. Ehkki praeguse kohtuotsusega juurdemääratavas osas on võlasumma tasumata ja seega ka lõplikult kujuneda võiv viivisesumma teadmata, arvestab kohus asjaolu, et kaebaja takistas raamatupidamisdokumentide esitamata jätmisega kahju kohest hüvitamist (VÕS § 113 lg 4) ning MKM tasus nõude põhiosa iseseivalt enne kohtumenetluse lõppu (VÕS § 113 lg 8). Neist asjaoludest lähtuvalt peab ringkonnakohus õiglaseks viivist vähendada ja määrata väljamõistetavaks viiviseks 200 000 eurot. Kokkuvõte ja menetluskulude jagamine
36.Eelnevast tulenevalt jätab ringkonnakohus Edelaraudtee AS apellatsioonkaebuse rahuldamata, rahuldab MKM apellatsioonkaebuse ja tühistab Tallinna Halduskohtu otsuse osaliselt. Ringkonnakohus teeb asjas uue otsuse, millega rahuldab Edelaraudtee AS kaebuse osaliselt ja mõistab Eesti Vabariigilt (MKM kaudu) 04.06.2009 sõlmitud raudtee reisijateveo avaliku teenindamise lepingu ennetähtaegsest ülesütlemisest tuleneva otsese varalise kahju hüvitisena täiendavalt välja 272 484,72 eurot ja viivise 200 000 eurot.
37.HKMS § 108 lg-te 1 ja 2 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Apellatsioon-, kassatsioon- või määruskaebuse või teistmisavalduse esitanud kolmanda isiku suhtes kohaldatakse käesolevas paragrahvis poole kohta sätestatut. Kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Vastavalt sama paragrahvi lg-le 8 hüvitab kolmanda isiku menetluskulud tema poole 17(19)
3-13-481 vastaspool samade reeglite järgi nagu poolele. Kui vastaspool ei pea kulusid hüvitama, jäävad kolmanda isiku kulud tema enda kanda. HKMS § 109 lg 4 sätestab, et kui kõrgema astme kohus muudab alama astme kohtu lahendit või teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta menetluskulude jaotust.
38.Kaebaja menetluskulud esimeses kohtuastmes olid kokku 115 515,35 eurot (käibemaksuta), millest lepinguliste esindajate kulud olid 71 625,35 eurot, riigilõivud 840 eurot ning asja läbivaatamise kulud (dokumentaalsete tõendite saamise kulud ja ekspertiisikulu) 43 050 eurot (VII kd tl 163‒212). Koos käibemaksuga (20%) olid kaebaja menetluskulud seega 138 618,42 eurot. Kaebaja menetluskulud apellatsiooniastmes olid kokku 22 666,74 eurot (koos käibemaksuga), millest lepinguliste esindajate kulud olid 21 916,74 eurot ja riigilõiv 750 eurot (VIII kd tl 84‒92). Kaebaja menetluskulud (lepinguliste esindajate kulud) kassatsiooniastmes olid 10 418,28 eurot (koos käibemaksuga, VIII kd tl 133‒153). Kaebaja menetluskulud (lepingulise esindaja kulud) asja uuel apellatsiooniastmes olid 8473,14 eurot (koos käibemaksuga, IX kd tl 16‒21).
läbivaatamisel
Eelnevast tulenevalt on kaebaja menetluskulud kokku olnud 180 176,58 eurot. Kulude kandmine või selle tekkimise kohustus on nõuetekohaselt tõendatud. Võttes arvesse, et 16.11.2015 kaebuse täienduse kohaselt jäi kaebaja kahjunõude suuruseks 4 177 963 eurot + viivis ning ringkonnakohus mõistab kaebajale praeguse otsusega välja kahjuhüvitise 1 913 416,72 eurot + viivis, on kaebuse rahuldamise proportsioon põhinõudelt 45,8% ning sellest lähtuvalt tuleb jagada ka menetluskulud. 45,8% kaebaja menetluskuludest moodustab 82 520,87 eurot. Ehkki ringkonnakohus aktsepteerib erinevalt halduskohtust kaebaja esimeses kohtuastmes kantud kulusid dokumentaalse tõendi saamisele menetluskuluna (HKMS § 102 p 2) ja hindab praegust vaidlust sisult keerukaks ja aeganõudvaks, ei ole kaebaja menetluskulud nõutud mahus siiski põhjendatud. Ringkonnakohus peab kaebaja mõistlikuks menetluskuluks, hinnates ka valitsevat kohtupraktikat sarnaste vaidluste puhul, 60 000 eurot (koos käibemaksuga). Seega tuleb vastustajalt mõista välja kaebaja menetluskulude katteks 60 000 eurot (koos käibemaksuga).
39.Vastustaja MKM on kandnud menetluskuluna ekspertiisitasu 21 000 eurot (kohtute infosüsteemi kohaselt laekunud 12.06.2015). Kuna kaebus jääb rahuldamata 54,2% ulatuses, tuleb kaebajal samas proportsioonis hüvitada vastustajale ekspertiisi kulu, mis moodustab 11 382 eurot.
40.Kolmas isik AS Eesti Liinirongid taotleb menetluskulude hüvitamist seoses kaebuse esialgsete nõuete menetlemisega, mitte seoses kahju hüvitamise nõudega. Kõik kaebaja esialgsed nõuded (tühistamis- ja kohustamiskaebused) on osutunud kohtus edutuks, mistõttu ei saa kolmanda isiku menetluskulude taotluse lahendamisel lähtuda kahjunõude rahuldamise proportsioonist, vaid esialgsete nõuete ebaedust tervikuna. Kolmanda isiku menetluskulud (lepingulise esindaja kulud) on 2283,72 eurot (ilma käibemaksuta, VII kd tl 38‒41). Kulude kandmine on tõendatud. Ringkonnakohus on seisukohal, et kuna kolmas isik osales menetluses üksnes esialgse õiguskaitse ja määruskaebemenetluses ning kolmanda isiku kulude spetsifikatsioonid on ebamäärased (nt 15.08.2013 arve spetsifikatsioon ‒ 3-13-481 menetluse töö), on õigusabikulud üle paistatud ning ringkonnakohus peab õiglaseks mõista kaebajalt kolmanda isiku kasuks välja menetluskulu 1900 eurot (koos käibemaksuga).
18(19)
3-13-481
(allkirjastatud digitaalselt)
19(19)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.