Eesistuja Henn Jõks, liikmed Villu Kõve ja Tambet Tampuu
Kohtuasi
Ave Priimägi kaebus Tallinna kohtutäituri Risto Sepa
13.novembri 2014. a otsuse peale täiteasjas nr 027/2010/2004
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Ringkonnakohtu 11. mai 2015. a määrus tsiviilasjas nr 2-14-61347
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Ave Priimägi määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Avaldaja (võlgnik) Ave Priimägi, lepinguline esindaja vandeadvokaat Andres Simson Puudutatud isik (kohtutäitur) Tallinna kohtutäitur Risto Sepp Puudutatud isik (sissenõudja) AS SEB Pank
Asja läbivaatamise kuupäev
23. november 2015. a, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 11. mai 2015. a määrus tsiviilasjas nr 2-14-61347 ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.
1.Kohtutäitur Risto Sepp (kohtutäitur) algatas 2. septembril 2010 Tallinna notari Evelyn Rootsi
7.oktoobri 2004. a notariaalakti nr 4124 ja AS-i SEB Pank (sissenõudja) avalduse alusel Ave Priimägi (avaldaja, võlgnik) vastu täitemenetluse nr 027/2010/2004 (täiteasi 2010) ning Talvit Priimägi vastu täitemenetluse nr 027/2010/2003. Samal päeval, s.o 2. septembril 2010 koostas kohtutäitur ka kohtutäituri tasu väljamõistmise otsuse, milles märkis tasu suuruseks 24 419 eurot 99 senti ning sissenõudja nõude suuruseks 452 222 eurot 10 senti. Täiteasjas 2010 teavitas sissenõudja 7. aprillil 2011 kohtutäiturit, et kogu kohustus on refinantseeritud (mh tasuti sissenõudjale ühekordse maksena 20 876 eurot), täitemenetluse lõpetamise avaldust sissenõudja ei esitanud. Kohtutäitur jätkas ainsa
õigustatud isikuna täitemenetlust, nõudes avaldajalt kohtutäituri tasu maksmist. Kuna A. ja T. Priimägi (võlgnikud) jäid võlgu ka refinantseeritud laenulepinguga võetud kohustuse täitmisel, pöördus sissenõudja uue nõudega (476 736 eurot 91 senti) kohtutäituri poole, kes algatas avalduse alusel 14. mail 2012 A. Priimägi vastu uue täiteasja nr 027/2012/1313 (täiteasi 2012).
1.oktoobril 2014 lubas kohtutäitur sissenõudjal täiteasjas 2012 ja ka iseendal kui sissenõudjal (2012 täituri tasu otsuse osas) täiteasjas 2012 ühineda täiteasjaga 2010. Täiteasja 2012 alustamise hetkeks ei olnud kohtutäituril õnnestunud rahuldada oma põhitasunõuet 2. septembri 2010. a otsuse alusel. Täiteasjas 2010 oli arestitud hüpoteegiesemeks olev kinnistu, mis oli võlgnike ühisvaraks. Kuna
28.juunil 2013 kuulutati välja T. Priimägi pankrot, sõlmisid pankrotihaldur, kohtutäitur ja sissenõudja
21.märtsil 2014 kokkuleppe, milles pankrotihaldur andis nõusoleku kohtutäiturile vara müügiks tervikvarana ning lepiti kokku, et pool kinnistu müügist saadavast tulemist läheb pankrotipessa ning pool laekub täitemenetluses. Samuti lepiti kokku, et kinnistu müügi korral lähtub kohtutäitur sellest, et ta on müünud koostöös pankrotihalduriga 50% kinnistust ja arvestab täituri tasu 50% kinnistu müügist laekuvalt rahalt (tulemilt). Kinnistu võõrandati 1. septembril 2014 avalikul elektroonilisel enampakkumisel 380 000 euro eest.
2.oktoobril 2014 tegi kohtutäitur täiteasjas 2010 kohtutäituri lisatasu väljamõistmise otsuse ja koostas jaotuskava, millest mõlemast nähtub, et kohtutäitur tasub endale 13 680 euro suuruse lisatasu ja 24 419 euro 19 sendi suuruse põhitasu. Võlgnik esitas 13. oktoobril 2014 kohtutäiturile kaebuse, milles palus tühistada kohtutäituri lisatasu väljamõistmise otsus ja mitte tasuda kohtutäiturile põhitasu rohkem kui 13 900 eurot, lähtudes
21.märtsi 2014. a kokkuleppest. Kohtutäitur rahuldas kaebuse 13. novembri 2014. a otsusega osaliselt ning määras kohtutäituri lisatasu suuruseks 6840 eurot (sh käibemaks).
2.Avaldaja esitas 21. novembril 2014 Harju Maakohtule kaebuse kohtutäituri 13. novembri 2014. a otsuse peale. Avaldaja on seisukohal, et ka vähendatud summas ei ole kohtutäituri lisatasu väljamõistmise otsus põhjendatud. Kohtutäituri seaduse järgi saab lisatasu nõuda üksnes juhul, kui täitetoiming on tehniliselt või õiguslikult keerukas või ajaliselt kulukas. Kohtutäitur on nõudnud endale lisatasu maksimaalses määras ehk 3%. Avaldaja leidis, et praegusel juhul ei olnud vara müük ei tehniliselt ega ka õiguslikult keerukas, samuti ajaliselt kulukas. Oluline on märkida, et kumbki võlgnik ei ole kordagi takistanud kohtutäituril kinnisvaraga tutvumast, kohtutäitur on saanud alati vajaliku informatsiooni, võlgnikud on teinud temaga koostööd ning on andnud endast parima kinnistule ostjate leidmiseks. Ka enampakkumine ei olnud õiguslikult ega tehniliselt keerukas ega aeganõudev, kuivõrd kohtutäitur korraldas enampakkumise elektroonilises enampakkumiste keskkonnas, mis teeb suure osa tööst kohtutäituri eest automaatselt ära. Samuti on põhjendamatu täituri arvestus, mille järgi ta on teinud selle täitemenetluse tõttu tööd 42 tundi. Arvestades ka lisatasu suurust, teeb see kohtutäituri tunni hinnaks 270 eurot, mis on ebamõistlikult suur. Kuna kohtutäitur saab oma töö eest väga suure põhitasu, ei ole lisatasu määramine põhjendatud. Samuti leidis avaldaja, et kohtutäituri põhitasu suuruseks saab olla üksnes 13 900 eurot. Kohtutäitur võõrandas avaldajale kuuluva kaasomandi osa 190 000 euro eest ning kohtutäituri seaduse (KTS) § 35
lg 2 p 12 kohaselt 127 801 euro - 191 800 euro suuruse nõude korral on kohtutäituri põhitasu 7,5% nõudest, kuid mitte rohkem kui 13 900 eurot. Avaldaja palus tühistada kohtutäituri 2. oktoobri 2014. a lisatasu väljamõistmise otsuse täiteasjas nr 027/2010/2004 ning mitte mõista kohtutäiturile välja põhitasu rohkem kui 13 900 eurot.
3.Kohtutäitur jäi vastuses kaebusele põhiosas oma 13. novembri 2014. a otsuses esitatud seisukohtade juurde ning palus jätta kaebuse rahuldamata. Täitemenetlus on olnud väga ajamahukas, vaja on olnud teha ka lisatoiminguid, nt koostada jaotuskava. Toimingu ajalist kulukust tuleb vaadelda täitemenetluses tervikuna, mitte vaid viimase enampakkumise põhjal. Täitemenetlustes toimus palju enampakkumisi. Kuna täiteasjas 2010 puudub põhinõue (ainsaks sissenõudjaks jäi pärast laenu refinantseerimist kohtutäitur oma tasu osas), millega proportsioonis saaks kohtutäituri põhinõude rahuldada, tuleb kohtutäituri põhitasu nõue rahuldada täielikult. Põhitasu otsuse sissenõudmise osas on juba varem läbi käidud kõik kohtuinstantsid.
4.Harju Maakohus rahuldas 27. veebruari 2015. a määrusega avaldaja kaebuse, tühistas kohtutäituri lisatasu väljamõistmise otsuse ning kohustas kohtutäiturit uuesti läbi vaatama võlgniku kaebuse. Avaldaja menetluskulud jättis kohus kohtutäituri kanda ja ülejäänud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Täitemenetluse seadustiku (TMS) § 23 lg 1 kohaselt viib kohtutäitur täitemenetluse läbi sissenõudja avalduse (täitmisavaldus) ja täitedokumendi alusel. Kohtutäitur viib täitemenetluse läbi sõltumata sissenõudja avaldusest, kui täitedokumendiks on kohtutäituri tasu maksmise või täitekulu väljamõistmise otsus, samuti muul seaduses sätestatud juhul. Täiteasjas 2010 on täitedokumendiks notar Evelyn Rootsi 7. oktoobril 2004 tõestatud notariaalne dokument nr 4124 ja nõude suuruseks 452 222 eurot 10 senti, millele lisanduvad täitemenetluse alustamise tasu ja 24 419 euro suurune kohtutäituri tasu ning täitekulud (I kd, tl 87). Kohtutäituri 2. oktoobri 2014. a lisatasu otsusest nähtub, et kohtutäituri lisatasu on väljamõistetud 1. septembril 2014 lõppenud kordusenampakkumise korraldamise, läbiviimise ja tulemi jaotamise eest ning 13. novembri 2014. a otsusega määras kohtutäitur lisatasu suuruseks 6840 eurot. KTS § 43 lg 1 kohaselt, kui KTS §-des 44-47 nimetatud täitetoiming on tehniliselt või õiguslikult keerukas või ajaliselt kulukas, on kohtutäituril õigus nõuda KTS-s sätestatud ulatuses lisatasu. Lisatasu määratakse kindla summana või tunnitasuna. Lisatasu lisandub põhitasule ja seda saab nõuda üksnes juhul, kui võlgnik on jätnud nõude täitmata vabatahtliku täitmise tähtaja jooksul ning kohtutäitur on teinud täitetoimingu, mille tegemise eest on õigus saada lisatasu. KTS § 43 lg 2 sätestab, et lisatasu väljamõistmise otsus väljastatakse võlgnikule pärast täitetoimingu tegemist. Tasu otsuses peab olema märgitud lisaks KTS § 31 lg-s 2 nimetatud andmetele täitetoimingu sisu, tegemise aeg ja koht ning lisatasu nõudmise põhjendused. Lisatasu nõutakse sisse koos põhitasuga, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. KTS § 45 lg 1 järgi on kohtutäituril enampakkumise korraldamise, läbiviimise ja tulemi jaotamise eest õigus nõuda lisatasu kuni 3% vara müügihinnast. Maakohus leidis, et tulenevalt KTS § 43 lg-st 2 tuleb lisatasu väljamõistmise otsuses täitetoimingu tehnilist või õiguslikku keerukust ja/või ajalist kulukust põhjendada, kuid vaidlusaluses otsuses
puuduvad KTS § 43 lg 2 kohased põhjendused. Otsus sisaldab üksnes viiteid õigusaktidele.
13.novembri 2014. a otsuses võlgniku kaebuse kohta on küll kohtutäitur lisatasu väljamõistmist täiendavalt põhjendanud, tuues ära lisatoimingute loetelu ning nende kestuse (I kd, tl 48-49), kuid kohtu hinnangul on tegemist üldsõnalise loeteluga. Maakohus leidis, et hilisem põhjenduste esitamine ei ole kooskõlas kohtutäituri otsuste ja tegevuse vaidlustamiseks sätestatud korraga. Kui kohtutäituri lisatasu otsuses puuduvad tasu nõudmise põhjendused, siis puudub menetlusosalisel võimalus esitada kaebuses kohtutäiturile nende põhjenduste kohta ka vastuargumente ning seega ka võimalus saada kohtutäituri seisukohta oma vastuargumentidele kohtuväliselt. Eelnev toob kaasa selle, et esmane vaidluse lahendamine, mis TMS § 218 kohaselt peaks toimuma kohtuväliselt, kandub üle kohtumenetlusse. Asjaolu, et võlgnik kasutab talle seadusega tagatud õigusi, sh esitab kohtule avaldusi täitemenetluse tõttu, ei saa olla aluseks kohtutäituri lisatasu väljanõudmiseks. Nimetatu ei tulene KTS § 43 lg-st 1. Viidatud sättest tulenevalt on kohtutäituril õigus nõuda lisatasu juhtudel, kui täitetoiming ise on tehniliselt või õiguslikult keerukas või ajaliselt kulukas. Selliseid asjaolusid ei ole kohtutäitur oma otsuses konkreetselt esile toonud, st otsuses puudub põhjendus, miks kohtutäitur on pidanud kordusenampakkumist tehniliselt või õiguslikult keerukaks või ajaliselt kulukaks. Teisena analüüsis maakohus põhitasu. KTS § 32 lg 5 sätestab, et kui täitmisel olev rahaline nõue nõutakse sisse osaliselt, on kohtutäituril õigus saada põhitasu üksnes summas, mis on võrdeline sissenõutud summaga. Tulenevalt kohtutäituri ja pankrotihalduri vahel sõlmitud kokkuleppest on kohtutäitur kinnistu võõrandamisega avaldajalt sisse nõudnud 190 000 eurot ning sellelt summalt on tal õigus arvestada endale ka põhitasu. Praegusel juhul on nõude summa KTS § 32 lg 5 tähenduses 190 000 eurot, seega 7,5%-lise põhitasu suuruseks oleks 14 250 eurot. Kuna KTS § 35 lg 2 p 12 seab nimetatud nõudevahemiku piirmääraks maksimaalselt 13 900 eurot, on seaduspäraseks kohtutäituri tasu suuruseks 13 900 eurot, mitte 24 419 eurot 19 senti, nagu jaotuskavas on ekslikult märgitud.
5.Kohtutäitur esitas määruskaebuse ringkonnakohtule, milles palus maakohtu määrus tühistada ja jätta avaldaja kaebus rahuldamata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6.Tallinna Ringkonnakohus tühistas 11. mai 2015. a määrusega maakohtu määruse ning tegi asjas uue määruse, millega rahuldas osaliselt avaldaja kaebuse kohtutäitur Risto Sepa 13. novembri 2014. a lisatasu väljamõistmise otsuse peale ning määras täiteasjas nr 027/2010/2004 kohtutäituri lisatasu suuruseks 3420 eurot. Kohtutäituri 2. oktoobri 2014. a otsusest nähtuvalt on lisatasu väljamõistetud enampakkumise korraldamise, läbiviimise ja tulemi jaotamise eest ning täitur on 13. novembri 2014. a otsuses põhjendanud täitetoimingute keerukust ja ajakulu. Esialgse kaebuse kohaselt vaidlustati lisatasu otsust seetõttu, et see oli piisavalt põhjendamata ning arvestades lisatasu suurust ja toimingute mahtu liiga kõrge keskmise tunnitasuga. KTS § 45 lg 1 järgi on kohtutäituril õigus lisatasule enampakkumise korraldamise, läbiviimise ja tulemi jaotamise eest kuni 3% vara müügihinnast. KTS § 43 lg 1 kohaselt võib lisatasu nõuda, kui võlgnik on jätnud nõude täitmata vabatahtliku täitmise tähtaja jooksul, kui
täitetoiming on tehniliselt või õiguslikult keerukas või ajaliselt kulukas, ning § 43 lg 1 teise lause kohaselt määratakse lisatasu kindla summana või tunnitasuna. Eespool nimetatud kohtutäituri otsustest nähtuvalt on lisatasu määratud kindla summana seaduses lubatud maksimaalses määras. Ringkonnakohus nõustus maakohtu seisukohtadega, et põhjendamatu on lisatasu määramine vara tutvustamiseks tehtud kulutuste eest ning et KTS § 43 lg-st 1 ei tulene kohtutäituri õigus nõuda lisatasu täitemenetluse raames kohtuga suhtlemise eest. Erinevalt maakohtust ei nõustu ringkonnakohus aga seisukohaga, et ainuüksi seetõttu, et kohtutäitur on lisatasu väljamõistmist põhjendanud täiendavas otsuses pärast avaldaja kaebuse esitamist, tuleb lisatasu väljamõistmise otsus täielikult tühistada. Kohtutäituri otsuse hilisem põhjendamine ei võta täiturilt õigust täitemenetluses vajalikuks osutunud toimingute eest lisatasu saada. Kuivõrd ringkonnakohus nõustus maakohtu seisukohtadega selles osas, millised täitetoimingud ei saa olla lisatasustatud, ja loeb muus osas lisatasu väljamõistmise otsust põhjendatuks, peab ringkonnakohus õigeks määrata kohtutäituri lisatasu suuruseks 1,5% täitemenetluses laekunud müügihinnast, s.o 3420 eurot (koos käibemaksuga). Nimetatud summa on põhjendatud hüvitis enampakkumise korraldamise, läbiviimise ja tulemi jaotamise eest. Kohtutäituri põhitasu täiteasjas 2010 on menetletud tsiviilasjas nr 2-11-52003, milles tuvastati, et põhitasu väljamõistmise otsuse vaidlustamise tähtaeg oli 13. septembril 2010 ning kuna võlgnik selle tähtaja jooksul kaebust ei esitanud, ei ole kohtutäituri põhitasu väljamõistmise või selle suuruse käsitlemine praeguses vaidluses õigustatud.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7.Avaldaja esitas ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palus tühistada ringkonnakohtu määrus ja kohtutäituri 2. oktoobri 2014. a lisatasu väljamõistmise otsus täiteasjas 2010. Kohtutäitur põhjendas põhitasu nõuet sellega, et käimas oli kaks erinevat täitemenetlust ning täiteasjas 2010 rahuldati nõue täies ulatuses nõude refinantseerimisega, ning on märkinud, et selles menetluses oli kohtutäituri tasuks 24 419 eurot 19 senti. Avaldaja selgitab selguse mõttes, et eelnimetatud täitemenetluses teavitas sissenõudja, et kogu kohustus on refinantseeritud. Kuna võlgnikud jäid võlgu ka refinantseeritud laenulepinguga võetud kohustust täites (mida tagas samuti 7. oktoobril 2004 tõestatud notariaalne dokument nr 4124), pöördus sissenõudja uue nõudega kohtutäituri poole, kes algatas avalduse alusel täiteasja 2012. Kohtutäitur täitis kahe erineva täiteasja nime all sama nõuet ning hiljem täitemenetlused ühendati. Ringkonnakohus on jätnud täielikult analüüsimata avaldaja esialgses kaebuses välja toodud KTS § 32 lg 5, mille kohaselt, kui täitmisel olev rahaline nõue nõutakse sisse osaliselt, on kohtutäituril õigus saada põhitasu üksnes summas, mis on võrdeline sissenõutud summaga. Täitemenetlustes ei ole sissenõudja nõuet rahuldatud kogu ulatuses ja seega ei ole ka põhjendatud maksta täituri põhitasu täitemenetluses esialgu vormistatud täituri tasu otsuse järgi, vaid lähtuma peab sellest, millises summas on võlgnevus tegelikkuses sisse nõutud. Maakohus leidis õigesti, et kohtutäituri tasu suurus KTS § 35 lg 2 p 12 kohaselt peaks olema 13 900 eurot, mitte 24 419 eurot 19 senti, nagu on jaotuskavas märgitud. Ringkonnakohus on jätnud selle asjaolu analüüsimata ning on viidanud vaid sellele, et
kohtutäituri põhitasu suuruse käsitlemine ei ole õigustatud. Avaldaja on seisukohal, et täitemenetluse alguses tehtud kohtutäituri tasu väljamõistmise otsuse vaidlustamata jätmine või tulemusetult vaidlustamine ei too endaga kaasa asjaolu, et täitemenetluse lõpus ei oleks võimalik vaidlustada kohtutäituri lõplikku tasu suurust, kui on selgunud, millises ulatuses on kohtutäituril õnnestunud nõuet tegelikult täita. Maakohus on õigesti leidnud, et vaidlusaluses otsuses puuduvad KTS § 43 lg 2 kohased põhjendused lisatasu väljamaksmise kohta ja et kohtutäituril on õigus nõuda lisatasu üksnes juhtudel, kui täitetoiming ise on tehniliselt või õiguslikult keerukas või ajaliselt kulukas, kuid selliseid asjaolusid ei toonud täitur oma lisatasu väljamõistmise otsuses esile. Kohtutäitur ei ole põhjendanud lisatasu määramise vajadust ning hiljem välja toodud tööde hulk ei sisalda selliseid töid, mis annaksid aluse lisatasu määrata. KTS järgi saab lisatasu nõuda üksnes juhul, kui täitetoiming on tehniliselt või õiguslikult keerukas või ajaliselt kulukas. Oluline on märkida, et kumbki võlgnik ei ole kordagi takistanud kohtutäituril kinnisvaraga tutvumast, kohtutäitur on saanud alati vajaliku informatsiooni, võlgnikud on teinud temaga koostööd ning on andnud endast parima kinnistule ostjate leidmiseks. Ka enampakkumine ei ole õiguslikult ega tehniliselt keerukas ega aeganõudev, kuna kohtutäitur korraldas enampakkumise elektroonilises enampakkumiste keskkonnas, mis teeb suure osa tööst kohtutäituri eest automaatselt ära. Kinnisvara müük täitemenetlustes on kohtutäiturite jaoks nende igapäevane töö ning seega ei saa nimetatud toimingus olla midagi keerulist ega ajaliselt kulukat.
8.Kohtutäitur vaidleb määruskaebusele vastu. Ekslik on avaldaja väide, et kohtutäitur täitis kahe erineva täiteasja nime all sama nõuet. Avaldaja küll märgib refinantseerimist, kuid tegelikkuses on tegu ühe laenusuhte lõppemise ja teise algatamisega. Täitemenetluses on üsna tavapärane, et nõue refinantseeritakse enne kinnisasja sundmüüki. Selliselt rahuldatakse kinnistusraamatus märgitud krediidiasutuse kasuks seatud nõue ning kohtutäituri tasu ja seatakse uue krediidiasutuse kasuks hüpoteek. Uus krediidiasutus võib pöörduda kohustuse täitmata jätmisel kohtutäituri poole. Kohtutäitur nõustub avaldajaga, et ringkonnakohus jättis analüüsimata KTS § 32 lg 5. Kohtud ei ole mõistnud täitemenetluse olekut olukorras, kus erineval ajal on algatatud sama täitedokumendi alusel kaks täiteasja. Kohtutäitur ei nõustu avaldajaga selles, et võlgnikud on alati olnud koostööaltid. Kuigi enampakkumise elektrooniline keskkond aitab kohtutäiturit märkimisväärselt, ei suuda see paraku ise andmeid sisestada, kontrollida enampakkumisele registreeruja õigusi osalemiseks ning jälgida kõrgeima pakkumise tegija ostusumma tasumise kohustust. Seda kõike teeb kohtutäitur. Avaldaja ei ole adekvaatne andma hinnangut kohtutäituri tehtud töö mahule. Kohtutäiturite tasustamise süsteem rajaneb ristsubsideerimise põhimõttele.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu määrus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 692 lg 1 p 1 ning § 695 alusel materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu tühistada. Asi tuleb TsMS § 701 lg 3 teise lause alusel saata samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
Määruskaebus rahuldatakse.
10.Kolleegium käsitleb esmalt kohtutäituri põhitasu (I) ja seejärel lisatasu (II) ning lahendab menetluslikud küsimused (III). I
11.Pooled vaidlevad kassatsiooniastmes mh selle üle, kas kohtutäituri põhitasu suuruse vaidlustamine praeguses menetluses on õigustatud ja põhjendatud. Kolleegium käsitleb põhitasuga seotud küsimusi laiemalt. (A) Kohtutäituri põhitasu otsus tehakse täitemenetluse alguses, rahalise nõude korral lähtuvalt sissenõudja nõude suurusest (KTS § 35). Põhitasu lõplik suurus sõltub sellest, millises ulatuses õnnestub täitmisele esitatud rahaline nõue täita, millal see õnnestub täita ja kas täitmine toimub otseselt kohtutäituri tegevuse tulemusel (nt vara müümine) või n-ö väljaspool täitemenetlust (võlgnik maksab võla otse sissenõudjale vms). Täitemenetluse alguses näidatakse kogu põhitasu suurus koos käibemaksuga seetõttu, et kui võlgnik täidab täitedokumendi talle selleks antud vabatahtliku tähtaja jooksul, peab ta KTS § 32 lg 4 kolmanda lause kohaselt põhitasu maksma üksnes pooles ulatuses seaduses ettenähtust. KTS § 32 lg 4 teise lause järgi näidatakse põhitasu otsuses ka vabatahtliku täitmise korral tasumisele kuuluv pool põhitasust. Kui sundtäitmisele esitatud rahaline nõue õnnestub kohtutäituri tegevuse tulemusel täita osaliselt, tuleb arvestada KTS § 32 lg-s 5 sätestatuga, mille kohaselt on kohtutäituril sel juhul õigus saada põhitasu üksnes summas, mis on võrdeline sissenõutud summaga. Kui sundtäitmisele esitatud nõue täidetakse nö väljaspool täitemenetlust, arvutatakse kohtutäituri tasu KTS § 41 lg-s 2 sätestatud alusel ja tingimustel (vt määruse p 13). Vajaduse korral tuleb kohaldada mõlemat sätet, määrates kohtutäituri tegevuse tulemusel sissenõutud nõude osalt tasu KTS § 32 lg 5 järgi ning väljaspool täitemenetlust tasutud osalt KTS § 41 lg 2 alusel. Seega tuleb nõude osalisel või väljaspool täitemenetlust rahuldamise korral kohtutäituril teha uus põhitasu otsus.
12.Praegusel juhul tegi kohtutäitur täiteasjas 2010 põhitasu otsuse samal päeval täiteasja alustamisega, s.o 2. septembril 2010. Kohtutäitur lähtus õigesti täitmisele esitatud nõude suurusest (eurodes 452 222 eurot 10 senti), millele vastab KTS § 35 lg 2 p 17 alusel 4,5% suurune põhitasu, milleks on koos käibemaksuga 24 419 eurot 99 senti. Kohtutoimiku materjalide ja kohtulahendite andmebaasi kohaselt on sissenõudja 2011. a alguses teavitanud kohtutäiturit laenulepingu refinantseerimisest (sh tehti sissenõudjale ühekordne makse 20 876 eurot) ja loobunud oma sissenõudest. Täiteasja 2010 on kohtutäitur seejärel jätkanud ainult kohtutäituri põhitasu nõudes 2. septembri 2010. a otsuse alusel. Riigikohus on leidnud, et kui sundtäitmisele esitatud nõue rahuldatakse pärast täitmisteate kättetoimetamist kohtutäituri otsese tegevuseta, on kohtutäituril õigus tasu saada. Kohtutäitur saab sel juhul keelduda menetluse lõpetamisest ja kinnisasja arestist vabastamisest, kuni tema tasunõue on rahuldatud; tasunõude saab realiseerida arestitud kinnisasja arvel, vajadusel see tasu katteks müües (Riigikohtu 16. septembri
2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-77-15, p 29; Riigikohtu 29. septembri 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-95-15, p 28). Kolleegium jääb selle seisukoha juurde ja märgib, et kohtutäitur ei saa põhitasu nõudes alustada uut täitemenetlust või esitada uue täitemenetluse alustamiseks avaldust mõnele teisele kohtutäiturile, sest see võiks kaasa tuua uue põhitasu määramise otsuse ning lõputu täitemenetluste jada. See järeldus tuleneb osaliselt ka TMS § 38 lg-st 2, mille kohaselt nõuab täitekulud (milleks on TMS § 37 lg 1 järgi mh ka kohtutäituri tasu) võlgnikult sisse kohtutäitur, kes tegi täitekulude otsuse. Seega oli kohtutäituril õigus jätkata täitemenetlust põhitasu nõudes, kuid selles menetluses tuleb mh otsustada, kui suurt põhitasu on kohtutäituril õigus saada (vt määruse p 13).
13.KTS § 41 lg 2 kohaselt, kui sissenõudja taotleb täitemenetluse lõpetamist enne nõude täielikku sissenõudmist kohtutäituri poolt ning kohtutäitur on nõude sissenõudmiseks teinud täitetoiminguid, maksab sissenõudja menetluse alustamise tasu ja pool menetluse põhitasust, arvestatuna sissenõudmata jäänud summalt. Kolleegiumi hinnangul kohaldub KTS § 41 lg 2 ka (eelkõige) juhtudel, mil nõue rahuldatakse sel teel, et võlgnik või kolmas isik maksab võla otse sissenõudjale (nii ka Riigikohtu 16. septembri 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-77-15, p 29). Võla maksmisega tuleb võrdsustada ka laenu refinantseerimine, sest refinantseerimine seisnebki algse laenulepingu järgse võla kustutamises ja uue laenulepingu sõlmimises. KTS § 41 lg 2 kohaldamiseks võla tasumisel väljaspool täitemenetlust ei ole seega vajalik sissenõudja avaldus täitemenetluse lõpetamiseks. Pealegi võib täitemenetlus jätkuda kohtutäituri tasu nõudes (vt määruse p 12). Küll aga pidanuks kohtutäitur refinantseerimisest teada saades tegema 2011. a uue põhitasu otsuse, lähtudes KTS § 41 lg-s 2 sätestatud määrast. Seda kinnitab ka Riigikohtu praktika (vt Riigikohtu
16.septembri 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-77-15, p 30; uus otsus tulnuks viidatud lahendi kohaselt teha sissenõudja suhtes, kuid arvestades seda, et täitemenetlus võib jätkuda arestitud kinnistu müümiseks, tuleks kohustatud isikuna otsuses märkida ka kinnisasja omanik). KTS § 41 lg 2 järgseks sissenõudmata jäänud summaks tulnuks lugeda kogu täitmisele esitatud nõue, kui see rahuldati tervikuna refinantseerimise abil (mitte nt vaid praegusel juhul tehtud 20 876 euro suurune ühekordne makse). Kolleegium lisab täiendavalt, et kui kohtutäitur ei tee KTS § 41 lg 2 järgset uut põhitasu otsust, on võlgnikul võimalik esitada kaebus kohtutäituri tegevusetuse peale uue otsuse tegemata jätmise tõttu. Sel juhul algab TMS § 217 lg 1 järgne kümne päeva pikkune kaebuse esitamise tähtaeg hetkest, mil võlgnik sai teada, et kohtutäitur ei kavatse uut põhitasu otsust teha, praegusel juhul eelduslikult ajast, mil avaldajale sai selgeks, et vaatamata nõude väljaspool täitemenetluses rahuldamist (laenu refinantseerimist) jätkab kohtutäitur täitemenetlust algse põhitasu otsuse alusel ilma uut otsust tegemata (vt analoogiat olukorraga, mil võlgnik saab teada sellest, et kohtutäitur ei kavatse esitatud kaebuse kohta otsust teha (Riigikohtu 11. novembri 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-122-15, p 13)). (B)
14.Järgmisena tuleb analüüsida, kas 2. septembri 2010. a põhitasu otsust (või kohtutäituri tegevusetust
uue tasuotsuse tegemata jätmist 2014. a pärast kinnistu müümist) oli võlgnikul õigus vaidlustada neil asjaoludel, millest lähtudes alustati täiteasja 2012 menetlust, ühineti täiteasja 2010 menetlusega ja sõlmiti 21. märtsi 2014. a kolmepoolne kokkuleppe (I kd, tl 25 jj) kohtutäituri, pankrotihalduri ja sissenõudja vahel.
15.Esitatud asjaolude kohaselt jäid võlgnikud võlgu ka refinantseeritud laenulepingu järgsed maksed ning sissenõudja avalduse alusel alustas kohtutäitur 14. mail 2012 uut täiteasja, milles sissenõudja nõude suuruseks oli 476 736 eurot 91 senti, tehes ka selle nõude suurusest lähtuva põhitasu otsuse 24 541 eurot 20 senti. Selleks ajaks ei olnud kohtutäituril õnnestunud oma 2010. a põhitasu nõude katteks lõpule viia täiteasja 2010, kinnistu enampakkumised olid seni nurjunud. Kinnistu enampakkumine täiteasjas 2010 õnnestus 1. septembril 2014. Selleks ajaks (juba 22. märtsil 2013) oli kohtutäitur esitanud iseendale avalduse täitemenetlusega ühinemiseks (st et täiteasi 2012 ühendataks täiteasjaga 2010) ja pärast enampakkumist ühendatigi TMS § 149 lg 1 alusel täiteasjaga 2010 täiteasi 2012, st sissenõudja oma nõudega (476 736 eurot 91 senti) ja kohtutäitur kui sissenõudja põhitasu otsusega (24 541 eurot 20 senti). Riigikohus on varem leidnud, et ühinemisavalduse esitanud kohtutäituril ei ole õigust nõuda kohtutäituri põhitasu (Riigikohtu 29. jaanuari 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-164-13, p 18), põhitasu saab nõuda vaid arestimist ja enampakkumist korraldav kohtutäitur. Praeguses asjas on aga eripäraks see, et ühinemisavalduse esitas ja kinnistu enampakkumise korraldas üks ja sama kohtutäitur. Sellises eelduslikult erandlikus olukorras, kus ühinemisavalduse esitab kohtutäitur, kes ise täitis varasemas, ühinemise ajal kestnud täitemenetluses (täiteasi 2010) sama sissenõudja nõude alusel sama täitedokumenti (laenuleping on erinev, kuid laenuleping ei ole täitedokument), tuleks kolleegiumi arvates kohtutäituri põhitasu arvutada ühendatud nõudelt, sest ka selle summa rahuldamiseks toimus enampakkumine täiteasjas 2010. Ei ole oluline, et ühinemine toimus pärast enampakkumist täiteasjas 2010, ühinemisavaldus oli esitatud varem. Kuna Riigikohus on leidnud, et TMS § 149 alusel menetlusega ühinemise korral ei ole kohtutäituritel õigust nõuda põhitasu kaks korda (vt Riigikohtu 29. jaanuari 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-16413, p 18), tuleb tulemi jaotamisel aluseks võtta ühinenud nõude põhjal määratud kohtutäituri tasu otsus, st praegusel juhul täiteasjas 2012 tehtud põhitasu otsus 24 541 eurot 20 senti. Täitmisele ei kuulu seega
2.septembri 2010. a põhitasu otsus. Selline tõlgendus aitab ületada ka kohtutäituri menetluses esitatud vastuväidet, et täiteasjas 2010 sissenõudja nõudest loobumise tõttu ei ole tal summat, millega võrdeliselt arvutada põhitasu suurus. Lähtudes täiteasja 2012 sissenõudja nõude suurusest ja selle rahuldatud osast, on võrdelise arvutuse tegemiseks vajalik summa olemas (vt määruse p 17, mille järgi tulnuks kohtutäituril pärast enampakkumist ka 2012. a põhitasu otsuse asemel teha uus otsus).
16.Eespool p-s 15 nimetatud järeldused tähendavad ka seda, et võlgnikul on õigus täiteasja lõppjärgus tugineda sellekohase aluse olemasolul (st nõude osalisel rahuldamisel kohtutäituri tegevuse tulemusena) KTS § 32 lg 5 võimalikule rikkumisele. Praeguses asjas on võlgnik mh vaidlustanud
2.oktoobril 2014 koostatud jaotuskava, tuginedes ka KTS § 32 lg 5 (kaebuses ekslikult tähistatud lg 2) rikkumisele. Võlgnik on viidanud jaotuskava vaidlustades, et kohtutäituri tasu tuleb arvutada võrdeliselt sissenõutud summaga, milleks on kohtutäituri, pankrotihalduri ja sissenõudja kolmepoolse
kokkuleppe kohaselt 190 000 eurot (kokkuleppe kohta vt määruse p-d 18-21). Kolleegiumi arvates on tegemist lubatud vaidlustusega, sest sisuliselt vaidlustatakse kohtutäituri tegevusetust, uue põhitasu otsuse koostamata jätmist (vt ka määruse p 13) ning TMS § 109 ei välista võlgniku võimalust esitada kohtutäituri tasu osas jaotuskava peale kaebus. TMS § 217 lg 1 järgne kaebuse esitamise kümne päeva pikkune tähtaeg hakkab kulgema hetkest, mil võlgnik sai või pidi teada saama KTS § 32 lg 5 aluse olemasolust. Praegusel juhul võib see olla hetk, mil võlgnik sai teada jaotuskava sisust (millest võis aru saada, et kohtutäitur ei kavatse uut põhitasu otsust teha). Jaotuskava koostati 2. oktoobril 2014, see saadi kohtutäiturile esitatud kaebuse kohaselt kätte 3. oktoobril 2014 ja kaebus esitati kohtutäiturile
13.oktoobril 2014.
17.Järgmisena tuleb lahendada küsimus, kas täiteasjas 2012 tehtud põhitasu otsuse asemel tulnuks teha uus põhitasu otsus KTS § 32 lg 5 alusel, kuna täitmisele esitatud nõue õnnestus rahuldada vaid osaliselt.
1.septembril 2014 toimunud enampakkumise tulem on 380 000 eurot. Sellisel juhul oleks kohtutäituril KTS § 32 lg 5 alusel õigus saada kohtutäituri põhitasu 19 570 eurot 80 senti. See tulemus selgub järgmiselt. Kohtutäituri kogu põhitasu (täismäär) täitmisele esitatud nõudelt (476 736 eurot 91 senti) oleks KTS § 35 lg 2 p 17 alusel olnud 4,5% nõude summast, kuid mitte rohkem kui 20 451 eurot (käibemaksuga 24 541 eurot 20 senti). Kuna 4,5% nõudest on 21 453 eurot 16 senti, tuleb rakendada maksimaalmäära, milleks on 20 451 eurot. Järgmisena tuleb arvutada, millises ulatuses õnnestus rahuldada sissenõudja nõue, sellest õnnestus rahuldada 79,71% (380 000/ 476 736,91×100). KTS § 32 lg 5 alusel tohib kohtutäitur nõude osalise rahuldamise korral põhitasu saada sama suhtega, kui rahuldati nõue, st 79,71% 20 451 eurost. See teeb 16 301 eurot 49 senti, koos käibemaksuga 19 561 eurot 79 senti. Seega tulnuks kohtutäituril teha uus põhitasu otsus, sest täitemenetluse lõpus selgus tegelikult sissenõutav summa, millelt tuleb arvutada kohtutäituri põhitasu KTS § 32 lg 5 järgi. (C)
18.Edasi tuleb vastata küsimusele, kas ja millist toimet avaldab kohtutäituri tasu arvutamisele
21.märtsi 2014. a kolmepoolne kokkulepe, milles T. Priimägi pankrotihaldur andis nõusoleku kohtutäiturile vara müügiks tervikvarana ning lepiti kokku, et pool kinnistu müügist saadavast tulemist läheb pankrotipessa ning pool laekub täitemenetluses. Samuti lepiti kokku, et kinnistu müügi korral lähtub kohtutäitur sellest, et ta on müünud koostöös pankrotihalduriga 50% kinnistust ja arvestab täituri tasu 50%-lt kinnistu müügist laekuvalt rahalt (tulemilt).
19.Kolleegium märgib esmalt seda, et praegusel juhul tekkis pärast ühe võlgnikust abikaasa pankroti väljakuulutamist olukord, mil korraga toimus kaks vara võõrandamise menetlust: täitemenetlus ja pankrotimenetlus. Hüpoteegiga koormatud kinnistu, mis oli täiteasjas 2010 arestitud ja mida üritati korduvalt müüa, kuulus eelduslikult võlgnikest abikaasade ühisvara hulka. Sarnases situatsioonis on Riigikohus varem leidnud, et abikaasade ühisvara hulka kuuluvad esemed ei kuulu enne jagamist abikaasa pankrotivara hulka ning seega ei saaks pankrotihaldur ühisvara jagamiseks avalikku enampakkumist korraldada (vt Riigikohtu 21. mai 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-
1-38-14, p 16). Kuigi kohtutäituri, pankrotihalduri ja sissenõudja kokkuleppes on kirjas, et sissenõudja ei nõua pankrotimenetluses võlgnike ühisvara jagamist, on kinnistu enampakkumine siiski toimunud sisuliselt ka ühisvara jagamiseks, sest kokkuleppe järgi eeldati võlgnike osade võrdsust ühisvaras ning kohtutäiturit kohustati kandma 50% müügist saadud rahast pankrotihalduri kontrolli all olevale T. Priimägi kontole. Riigikohtu viidatud lahendis esitatud seisukohtade tõttu polnuks kohtutäituril vajadust saada pankrotihaldurilt nõusolekut vara müügiks, ta oleks saanud kinnistu enampakkumise niigi ise korraldada. See tähendab ühtlasi ka seda, et kuna pankrotihalduril ei oleks olnud õigust enampakkumist korraldada, polnud ka alust talle kokkuleppel 50% kinnistu müügist saadud rahast üle kanda, seda ka sissenõudjast hüpoteegipidaja nõusolekul. Sissenõudja enda nõusolek võib olla kaasa toonud olukorra, milles tema nõue on olnud võimalik rahuldada väiksemas ulatuses (kahes võõrandamismenetluses tasude mahaarvamise tõttu), kui kokkulepet sõlmimata täitemenetlust jätkates, vt määruse p 20.
20.Kuigi kokkuleppega jäi enampakkumine kohtutäituri korraldada, on küsitav kokkuleppes kohtutäituri tasu (ja pankrotihalduri tasu) reguleerimine. KTS § 28 lg 2 esimese lause kohaselt on kohtutäituril õigus võtta tasu ametitoimingu eest ja nõuda sellega seotud kulude hüvitamist ainult KTSs sätestatud juhtudel, ulatuses ja korras. Sama lõike teise lause järgi on kohtutäituril keelatud sõlmida kokkuleppeid KTS-s sätestatud tasumäärade või tasu võtmise korra muutmiseks. Praegusel juhul on seda sätet rikutud, mh on see tõenäoliselt kaasa toonud olukorra, kus abikaasade ühisvara on koormatud suuremate kuludega (kohtutäituri tasu ja pankrotihalduri tasu), kui oleks tulnud ühisvara arvel kanda ilma kokkuleppeta. Arvestada tuleb sedagi, et KTS § 28 lg 2 keelab eesmärgipäraselt ka sellised kokkulepped, mille kohaselt maksab võlgnik vähem kohtutäituri tasu, kui KTS ette näeb. Seega ka A. Priimägi suhtes kokkuleppest tulenevalt väiksema kohtutäituri tasu arvestamine, nagu seda tegi maakohus (lugedes 380 000 euro asemel KTS § 32 lg 5 järgi sissenõutud summaks 190 000 eurot), ei ole lubatud, seda ka juhul, kui sellega nõustuks võlgnik ise. Kolleegium märgib, et asjaõigusseaduse (AÕS) § 70 lg 6 kohaselt kohaldatakse ühisomandile kaasomandi kohta käivaid sätteid, kui ühisomandit sätestavas seaduses ei ole sätestatud teisiti. AÕS § 71 lg 4 alusel on kaasomanikul ühise asja suhtes kolmandate isikute suhtes kõik omaniku õigused. Neid sätteid võib praeguse vaidluse kontekstis tõlgendada selliselt, et ühisomanikust võlgniku (A. Priimägi) kaebuse alusel võib kohtutäituri põhitasu suuruse lahendamise menetluses kontrollida ka seda, millises ulatuses koormati võlgniku ja tema pankrotivõlgnikust abikaasa ühisvara kohtutäituri tasu ja pankrotihalduri tasuga täitemenetluses tehtud otsuste ja 21. märtsil 2014 sõlmitud kokkuleppe tõttu. Kui selle kontrolli tulemusel selguks, et ühisvara koormati kokkuleppe alusel kohtutäituri tasuga ja pankrotihalduri tasuga rohkem kui ilma kokkuleppeta (eelduslikult 19 561 eurot 79 senti, määruse p 17), võib see anda aluse kohtutäituri vastu kahju hüvitamise nõude esitamiseks KTS § 9 lg 1, riigivastutuse seaduse § 7 jj ning VÕS § 1045 lg 1 p 7 alusel. Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul neid asjaolusid kontrollida. Muu hulgas tuleb selgitada välja, kas pankrotihaldurile on kokkuleppest tulenevalt tasu arvutatud, kas kohus on selle tasu kinnitanud, ning jaatava vastuse korral ka seda, kui palju sai pankrotihaldur tasu just kokkuleppe sõlmimise tõttu.
21.Kolleegium peab veel vajalikuks selgitada, et ka kokkuleppe kehtivuse korral (kui seda käsitleda kohtutäituri uue otsusena) on maakohus arvutanud sellelt kohtutäituri põhitasu valesti. Kokkuleppe kohaselt arvestab kohtutäitur tasu 50%-lt kinnistu müügist laekuvalt rahalt. Maakohus on pidanud 190 000 eurot õigesti KTS § 32 lg 5 järgseks summaks (osa, milles täituril õnnestus kokkuleppe järgi nõue rahuldada), kuid seejärel ekslikult kohaldanud KTS § 35 lg 2 p 12 ja leidnud põhitasu summaks seeläbi 13 900 eurot. Maakohus on jätnud tegemata KTS § 32 lg 5 järgse võrdelise arvutuse. Selle arvutuse kohaselt, lähtudes et põhitasu tulnuks pärast täiteasjade ühinemist arvutada täiteasja 2012 nõude järgi (476 736 eurot 91 senti), õnnestunuks nõudest rahuldada 39,85% (190 000 / 476 736, 91×100). Seega saaks kohtutäitur põhitasu nõuda samuti 39,85% ulatuses tasu täismäärast (20 451 eurot), mis teeks 8149 eurot 72 senti, koos käibemaksuga 9779 eurot 66 senti. II (A)
22.Järgmisena käsitleb kolleegium kohtutäituri lisatasu. KTS § 29 lg 1 järgi võib kohtutäituri tasu koosneda menetluse alustamise tasust, menetluse põhitasust ja täitetoimingu lisatasust. Menetluse alustamise tasu on KTS §-s 34 sätestatud kindla suurusega, 15 eurot 97 senti, selle eesmärk on hüvitada kohtutäiturile täitemenetluse alustamisel tekkivad esmased vajalikud kulutused. Kohtutäituri põhitasu näeb KTS ette kas kindla summana või protsendina rahalise nõude suurusest lähtuvalt (KTS § 35) või kindlaksmääratud summana täitetoimingu sisust lähtudes (KTS § 36 jj). Põhitasu peamine eesmärk on võimaldada kohtutäituril saada endale ja maksta kohtutäituri büroos töötavatele isikutele tasu tehtud (ameti)toimingute eest. Lisaks kohtutäituri tasule on kohtutäituril õigus võlgnikult sisse nõuda vajalikud täitekulud, mille lahtise loetelu sätestab TMS § 37 lg 1.
23.Kohtutäiturile lisatasu saamise õigus tuleneb KTS §-dest 43-47. KTS § 43 lg 1 esimese lause järgi on kohtutäituril õigus nõuda lisatasu, kui täitetoiming on tehniliselt või õiguslikult keerukas või ajaliselt kulukas. Seega on seadusandja kehtestanud kohtutäiturile lisatasu saamise õiguse vaid nimetatud erandlikel juhtudel. Kohtutäituri jaoks, kelle igapäevaste ametitoimingute hulka kuulub KTS § 6 lg 1 p 1 kohaselt täitemenetluse läbiviimine täitemenetluse seadustiku alusel, ei saa olla KTS § 43 lg 1 mõtte kohaselt lisatasu saamise põhjuseks igapäevase töö tegemine. Igapäevase töö hüvitamiseks ning kohtutäituri büroo majandamiseks on ette nähtud kohtutäituri põhitasu. Seega toob täitetoimingu tegemine kaasa lisatasu saamise õiguse vaid KTS § 43 lg 1 tingimustel (v.a KTS §-des 44 ja 47 sätestatud juhud, mis reguleerivad lisatasu tunnitasuna ja mille korral ei ole vajalik tuvastada toimingu tehnilist või õiguslikku keerukust). Piisav ei ole (praeguse juhtumi näitel) ainuüksi KTS § 45 lg-s 1 kirjeldatud eeltingimuste olemasolu, st vara enampakkumise korraldamine, läbiviimine ja tulemi jaotamine. Korraldatud enampakkumine või tulemi jaotamine peab olema võrreldes tavapärase enampakkumisega või tulemi jaotamisega kas tehniliselt või õiguslikult keerukas või ajaliselt kulukas. Nt võib jaotuskava koostamine olla keerukas, kui jaotamises osaleb palju sissenõudjaid ja kinnistusraamatust nähtuvalt koormavad müüdavat asja mitmed asjaõigused. Kui on vajalik korraldada mitu enampakkumist, ei ole see üldjuhul selline
erandlik asjaolu, mis lubaks lugeda enampakkumise tehniliselt või õiguslikult keerukaks, kuid lisatasu määramiseks võib anda aluse enampakkumiste n-ö kogumi (kolm ja rohkem enampakkumist samas täiteasjas) ajaline kulukus. Lisaks peab olema selge ja kontrollitav kordusenampakkumiste põhjus. Ajalise kulukuse korral ei saa muu hulgas arvestada sellise ajakuluga, mis tekkis kohtutäiturist tuleneval põhjusel, sh kui ta rikkus vara arestimisel või enampakkumisel TMS norme ja see tõi kaasa täitemenetluse pikenemise või kui ta määras enampakkumise alghinna põhjendamatult kõrgeks. Ajalise kulukuse hulka ei mahu ka täitemenetluse raames kohtuga suhtlemine, nagu õigesti märkis ringkonnakohus. Lisaks eespool öeldule tuleb arvestada veel järgnevaga. KTS § 45 lg 1 esimene lause võimaldab nõuda lisatasu kuni 3% vara müügihinnast. Seadusandja on seega kehtestanud kohtutäiturile kaalutlusruumi "kuni 3%", kuid jätnud selle täpsemalt sisustamata. Kolleegiumi hinnangul tuleb kaalutlusruumi lisatasu eesmärgist lähtuvalt (lisatasu on võimalik nõuda vaid erandlikel juhtudel) sisustada selliselt, et mida kõrgem on vara müügihind, seda madalam peaks olema kaalutlusruumi sees määratav lisatasu. Mõneti sarnases olukorras (TMS § 83 lg 1 võimaldab kohtutäituril määrata enampakkumise tagatisraha kuni kümme protsenti alghinnast) on Riigikohus leidnud, et väga kõrge alghinna korral tuleb tagatisraha määrata diskretsiooniõiguse teostamise alumise piiri lähedalt (Riigikohtu 21. oktoobri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-66-15, p 15). Samuti näeb kolleegium lisatasu regulatsiooni selgitamisel olevat põhjendatud vähemalt osaliselt võtta eeskuju ka pankrotihalduri tasustamise põhimõtetest. Kuigi pankrotihalduri tasustamise süsteem ei näe ette lisatasu maksmist, tuleb ka halduri tasu üle otsustamisel kohtutel PankrS § 65 lg 2 teise lause, lg 5 teise lause ja Riigikohtu asjakohase praktika (vt eelkõige Riigikohtu 4. novembril 2015 tsiviilasjas nr 3-2-1-34-15 tehtud määruse p 28-29) kohaselt arvestada eelkõige halduri töö mahtu ja keerukust ning määrata haldurile seaduses sätestatud alammäärast suurem tasu üksnes põhjendatud juhul. PankrS § 65 lg 5 kolmanda lause järgi on võimalik määrata ka alammäärast väiksem tasu, kui tasu suurus ei vasta halduri töö mahule ja vastutusele.
24.Riigikohus on leidnud, et kohtutäituri lisatasu eesmärk on kohtutäiturile tehniliselt ja õiguslikult keeruka või ajaliselt kuluka täitetoimingu tegemise kompenseerimine ning kohtutäituri motiveerimine keerulisi ja vastutusrikkaid täitetoiminguid tegema (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 15. juuni 2007. a otsus asjas nr 3-4-1-9-07, p 24). Selle järelduse tegi Riigikohus mh enne
1.jaanuari 2010 kehtinud KTS § 2520 alusel, millele kehtivas õiguses vastab KTS § 43 lg 1. Lisatasu eesmärgina on nähtud kohtutäiturile (konkreetsel juhul kinnisasja arestimisega kaasnevate) kulude kompenseerimist (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 15. juuni 2007. a otsus asjas nr 3-4-1-9-07, p 26, 27). Kolleegium lisab, et lisatasu ei ole mõeldud katma selliseid kulusid, mida kohtutäitur saaks nõuda TMS § 37 jj alusel täitemenetluse kuludena, tehes selleks TMS § 2 lg 1 p 16 järgi täitedokumendiks oleva täitekulude väljamõistmise otsuse. Seega peeti eespool viidatud kohtuasjas nr 3-4-1-9-07 silmas eelkõige ajaliste kulutuste kompenseerimist.
25.KTS § 43 lg 2 teise lause kohaselt peavad kohtutäituri lisatasu otsuses olema mh märgitud lisatasu nõudmise põhjendused. Seega peab kohtutäitur otsuses mh kohtulikult kontrollitavalt näitama need
erandlikud asjaolud, mis konkreetses täiteasjas andsid talle aluse nõuda lisatasu, sh põhjendused KTS § 45 lg 1 "kuni 3%" kaalutlusruumi kohaldamise kohta. Siinkohal nõustub kolleegium maakohtuga, et kohtutäituri 2. oktoobri 2014. a lisatasu väljamõistmise otsuses puuduvad KTS § 43 lg 2 kohased põhjendused lisatasu väljamõistmise kohta. Kohtutäitur ei ole otsuses pidanud vajalikuks põhjendada lisatasu määramist täitetoimingute tehnilise või õigusliku keerukusega, vaid üksnes ajalise kulukusega. Kõigepealt märgib kolleegium, et KTS § 45 alusel lisatasu määrates ei saa tugineda kinnisasja arestimise kestusele, nagu on tehtud kohtutäituri lisatasu otsuses olevas tabelis (I kd, tl 13). Lisatasu arestimise eest reguleerib KTS § 44. Samuti ei piisa sellest, kui kohtutäitur esitab lisatasu väljamõistmise otsuses vaid (enampakkumise korraldamise ja jaotuksvara koostamisega seotud) toimingute loetelu koos toimingute kestusega, mille eest ta lisatasu nõuab. Muu hulgas tuleks nt põhjendada, miks oli täiteasjas vajalik korraldada mitu enampakkumist. Samuti on kohtutäitur jätnud otsuses põhjendamata, miks ta kohaldas KTS § 45 lg 1 maksimaalmäära, määrates lisatasu 3% müügihinnast. Kokkuvõttes on kohtutäitur otsustanud sisuliselt nõuda lisatasu maksimaalmääras 3%, põhjendades maksimaalmäära kohaldamist üksnes üldise loeteluga enampakkumisega seotud tegevustest, mille peale olevat kulunud 42 tundi. Ka ringkonnakohus on määranud lisatasu 1,5% suuresti vaid seetõttu, et see on "põhjendatud hüvitis enampakkumise korraldamise, läbiviimise ja tulemi jaotamise eest" (lisades küll ka õigeid põhjendusi, mis osas on lisatasu lubamatu).
26.Samuti on iseenesest õige maakohtu seisukoht, et hilisem põhjenduste esitamine lisatasu väljamõistmise kohta ei ole kooskõlas kohtutäituri otsuste ja tegevuse vaidlustamiseks sätestatud korraga. Võlgnikule peab olema selge, millised on need põhjendused, miks kohtutäitur leiab, et tal on õigus saada lisatasu, sest üksnes põhjenduste olemasolul on võlgnikul võimalik esitada kaebuses kohtutäiturile nende põhjenduste kohta vastuargumente. Selliselt on võlgnikul võimalus saada vastuargumentide kohta kohtutäituri seisukoht kohtuväliselt. Siiski on TMS § 218 lg 1 teises lauses sätestatud, et enne kaebuse esitamist kohtule tuleb läbida kohustuslik kaebemenetlus kohtutäituri juures. Kui keelata kohtutäituril täielikult kaebemenetluses täiendavate põhjenduste esitamine, muutuks kohustuslik kohtueelne kaebemenetlus sisutuks. Seega tuleb kohtutel kohtutäituri otsuse (millega lahendatakse menetlusosalise kaebus lisatasu otsuse peale) peale esitatud kaebust lahendades lähtuda esmajoones lisatasu otsuses esitatud põhjendustest või nende puudumisest, kuid hinnata tuleb ka argumente, mida kohtutäitur võlgniku kaebust lahendades lisatasu otsusele lisab. Lisatasu otsuse hilisemat põhjendamist saab vajaduse korral arvestada menetluskulude jaotamisel. Samuti peavad kohtud kolleegiumi hinnangul lahendama esitatud kaebuse alusel kohtutäituri lisatasu väljamõistmise või välja mõistmata jätmise lõplikult, asja ei ole võimalik saata uuesti kohtutäiturile. Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus võtma lisatasu otsuse ja kohtutäituri 13. novembri 2014. a otsuse alusel seisukoha, kas kohtutäituri lisatasu otsus vastas mh kolleegiumi eespool esitatud seisukohti arvestades KTS § 43 lg 2 teise lause nõuetele, st oli nõuetekohaselt põhjendatud. (B)
27.Kolleegium peab vajalikuks juhtida tähelepanu ka järgmisele võimalikule põhiseaduslikule probleemile. Riigikohus on varem asunud seisukohale, et kohtutäituri lisatasu arestimistoimingu tegemise eest ei ole olemuselt maks, vaid sarnane lõivuga, mis on mõeldud konkreetse avalik-õigusliku soorituse kulude hüvitamiseks (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 15. juuni 2007. a otsus asjas nr 3-4-1-9-07, p 24). Kolleegiumi arvates kehtib sama põhitasude kohta. Kinnisasju müüakse täitemenetlustes eelduslikult kõige rohkem hüpoteekidega tagatud laenude tagasi maksmata jätmise tõttu. Kuna kinnisasjade tagatisel antud laenude tagasinõudmisel lähtutakse kohtutäituri põhitasu määrates võlgnetava laenu suurusest, võivad ka põhitasud KTS § 35 järgi osutuda märkimisväärselt suurteks, eriti kui neile lisandub lisatasu. Sisuliselt on seega tegemist olukorraga, mil hüpoteekidega koormatud kinnisasjade müümise menetluses saadavate tasude arvel subsideeritakse neid täitemenetlusi, milles seadusandja on kehtestanud oluliselt madalamad tasumäärad. Nii on KTS § 36 lg 1 p-de 2 ja 3 korral kehtestatud § 36 lg 2 järgi täituri põhitasuks 140 eurot, kuigi nimetatud toimingud (väljatõstmine ja lapse üleandmine või lapsega suhtlemise võimaldamine) võivad olla väga töömahukad ja kohtutäiturile ka koormavamad. Seega on kohtutäituri tasude süsteem rajatud selliselt, et osa tasusid töömahukate täitetoimingute eest hoitakse kunstlikult madalal, nii et sellega ei pruugita katta isegi toiminguga seotud kulusid, osa tunduvalt vähem töömahukate ja ka sisuliselt lihtsamate täitetoimingute (nagu tavaline vara müük) puhul võib tasu aga olla tehtud töö mahukuse, keerukuse ja olemusega võrreldes ebaproportsionaalselt suur.
28.Kuigi seadusandjal on võimalik kehtestada tema arvates sobiv tasusüsteem, ei ole ristsubsideerimise põhimõtte rakendamise vabadus siiski põhiseaduslikult piiramatu. Nimelt ei tohi tasusüsteem viia sinna, kus sellega riivatakse ebaproportsionaalselt mh vara omanike, võlgnike ja võlausaldajate omandiõigust. Kui kohtutäituri tasu on ebaproportsionaalselt suur, väheneb vastavalt vara müügist võla kustutamiseks saadu, mis omakorda tähendab võlgniku jaoks suurema võla säilimist vaatamata vara sundmüügile. Eriti teravalt võib see mõjutada eluasemelaenuvõlgnikke, kes peavad ka pärast eluaseme sundmüüki jätkuvalt laenuandjale maksma jääkvõlga, mis puuduks või oleks märksa väiksem, kui kohtutäituri tasudeks ja täitekuludeks ei arvestataks ebaproportsionaalselt suuri summasid. Seega peab kohtutäituri tasude süsteem olema tasakaalustatud ja arvestama kõigi erinevate täitemenetluste osaliste huve, tagades samuti kohtutäituritele piisava sissetuleku ja menetluse korraldamise võimekuse. Kui riik hoiab sotsiaalsetel või poliitilistel põhjustel osa täitetoimingutega seotud tasusid kunstlikult madalal, peab ta leidma muud võimalused nendega seotud kulude hüvitamiseks kui nende finantseerimise mh eluasemelaenuvõlgnike kulul. Seetõttu juhib kolleegium tähelepanu Riigikohtu pikaajalisele praktikale riigilõivude põhiseaduspärasuse kontrollimisel ning kutsub seadusandjat ja õiguskantslerit üles analüüsima kehtivat kohtutäiturite tasusüsteemi ja selle põhiseaduspärasust, vältimaks edaspidi riigilõivudega analoogsete vaidluste kuhjumist. Samuti tuleks analüüsida, kas praegune täiturisüsteem on finantseerimise mõttes üldse jätkusuutlik või peaks riik hakkama sundtäitmist vähemalt osa täitetoimingute puhul doteerima või üldse täitmise korraldust muutma. Kohtuotsuste täitmine on riigi ülesanne ja selle delegeerimine
eraisikutele ei vabasta riiki vastutusest süsteemi toimimise ja proportsionaalsuse eest. III
29.Maakohus on leidnud, et menetluskulude kindlaksmääramine takistab menetlust lõpetava määruse tegemist ja määranud seetõttu kindlaks üksnes menetluskulude jaotuse. TsMS § 174 lg 4 teise lause ja lg 6 kohaselt ei määra menetluskulusid rahaliselt kindlaks ka Riigikohus. Kuna määruskaebus rahuldatakse, jäävad kassatsioonimenetluse kulud TsMS § 171 lg-st 1 tulenevalt kohtutäituri kanda.
30.Määruskaebuse rahuldamise tõttu tuleb määruskaebuselt tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada. Henn Jõks, Villu Kõve, Tambet Tampuu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.