Eesistuja Jaak Luik, liikmed Peeter Jerofejev ja Henn Jõks
Kohtuasi
AS-i SEB Pank hagi Tõnu Voika vastu 43 815 euro 1 sendi ja lisanduva viivise saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Ringkonnakohtu 14. märtsi 2012. a määrus tsiviilasjas nr 2-11-58300
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
AS-i SEB Pank määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Hageja AS SEB Pank (registrikood 10004252), esindaja vandeadvokaat Marko Kaevando Kostja Tõnu Voika (isikukood xxxxxxxxxxx)
Asja läbivaatamise kuupäev
22. oktoober 2012. a, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 14. märtsi 2012. a määrus tsiviilasjas nr 2-11-58300 ja Viru Maakohtu 1. detsembri 2011. a määrus samas tsiviilasjas. Saata asi samale maakohtule uueks lahendamiseks.
2.Määruskaebus rahuldada.
3.
Tagastada AS-ile SEB Pank (konto nr 10000000012017, AS SEB Pank) määruskaebuselt
1.AS SEB Pank (hageja) esitas 29. novembril 2011 Viru Maakohtule Tõnu Voika (kostja) vastu hagi, milles palus kostjalt enda kasuks välja mõista põhivõla 31 291 eurot 80 senti, intressi 1560 eurot 93 senti, viivise 9427 eurot 86 senti, leppetrahvi 1534 eurot 42 senti ja alates 25. novembrist 2011 viivise põhivõlalt võlaõigusseaduse § 113 lg-s 1 sätestatud määras. Hagiavalduse kohaselt olid pooled sõlminud laenulepingu. Kostja ei täitnud lepingust tulenevaid kohustusi nõuetekohaselt ning hageja ütles seetõttu lepingu üles.
2.Viru Maakohus keeldus 1. detsembri 2011. a määrusega hagi menetlusse võtmast ja tagastas selle. Maakohus leidis, et hagi ei allu Eesti kohtule. Euroopa Liidu Nõukogu 22. detsembri 2000. a määruse
nr 44/2001 kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (Brüsseli I määrus) art 15 p 1 b ja art 16 p 2 järgi võib küsimustes, mis on seotud lepinguga, mille isik ehk tarbija on sõlminud oma majandustegevusest või kutsealast sõltumatul eesmärgil, kui tegemist on osamaksetena tasutava laenu või kaupade müügi rahastamiseks antava muud liiki krediidi lepinguga, algatada teine lepinguosaline menetluse tarbija vastu üksnes selle liikmesriigi kohtus, kus on tarbija alaline elukoht. Hagiavalduses on märgitud kostja elukohaks Kurtna küla 12-6, Illuka vald, Ida-Virumaa, kuid rahvastikuregistri andmete kohaselt on kostja elukohaks alates 29. septembrist 2011 Hämeentie 124 D 113, Helsinki, Soome Vabariik. Hageja nõue kostja vastu tuleneb laenulepingust. Seega rahvusvahelise kohtualluvuse sätete järgi ei allu hagi Eesti kohtule. Brüsseli I määruse art 16 p 2 kohaselt tuleb hagi kostja vastu esitada kostja alalise elukoha järgi Soome Vabariigi kohtule. Kuna asjas ei esine Brüsseli I määruse art-s 17 märgitud asjaolusid, mis võimaldaksid kõrvale kalduda art-te 15 ja 16 regulatsioonist, tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 371 lg 1 p 2 alusel hagi menetlusse võtmisest keelduda.
3.Hageja esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palus selle tühistada ning saata asi maakohtule menetlusse võtmise otsustamiseks. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
4.Tartu Ringkonnakohus jättis 14. märtsi 2012. a määrusega maakohtu määruse muutmata ja määruskaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus leidis, et kostja on Brüsseli I määruse art 15 lg 1 tähenduses tarbija ning art 16 lg 2 järgi võib teine lepingupool algatada menetluse tarbija vastu üksnes selle liikmesriigi kohtus, kus on tarbija alaline elukoht. Kostja rahvastikuregistrijärgne elukoht on alates 29. septembrist 2011 Hämeentie 124 D 113, Helsinki, Soome Vabariik. Maksu- ja Tolliameti andmetel ei ole kostja alates
1.oktoobrist 2011 Eesti Vabariigis maksustatavat tulu saanud. Tsiviilasjas nr 2-11-37095, kus menetlusosalisteks olid samuti AS SEB Pank ja Tõnu Voika, selgitati välja, et kostja elab välismaal. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 14 lg 1 kohaselt on isiku elukoht koht, kus isik alaliselt või peamiselt elab. Kostja alaline elukoht ei ole Eestis. Hageja väide, et pooled on laenulepingu p-s 27.2 kokku leppinud kohtualluvuses, milleks on panga kontori asukohajärgne kohus, ei ole põhjendatud. Laenulepingu p-s 27.2 kokkulepitu ei ole kohtualluvuse kokkulepe Brüsseli I määruse art 17 tähenduses, mis võimaldab kõrvale kalduda art-tes 15 ja 16 sätestatust.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
5.Hageja esitas ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palub tühistada nii ringkonnakohtu kui ka maakohtu määrus ja saata asi maakohtule menetlusse võtmise otsustamiseks. Hageja leiab, et ringkonnakohus kohaldas valesti TsÜS § 14. Brüsseli I määruse art 59 lg 1 järgi tuleb küsimus, kas kostja elukoht on Eestis, lahendada Eesti õiguse järgi. Ringkonnakohus on jätnud aga
TsÜS § 14 tähelepanuta ning lähtunud üksnes rahvastikuregistri andmetest, millel on rahvastikuregistri seaduse (RRS) § 6 lg-te 1 ja 2 järgi üldjuhul vaid informatiivne ja statistiline tähendus. Tulenevalt TsÜS § 14 lg-st 2 ja RRS § 40 lg-st 4 ei ole välistatud, et isikul on lisaks rahvastikuregistrisse kantud elukohale ka teine elukoht. Kuivõrd kostja oli pooltevahelises lepingus määranud oma elukohana Kurtna küla, Illuka vald, Ida-Virumaa, saaks TsÜS § 14 lg 3 järgi lugeda tema elukoha muutunuks üksnes juhul, kui oleks tuvastatud kostja mujale elama asumine viisil, millest nähtub kostja tahe oma elukohta muuta. Ringkonnakohus on lähtunud kostja elukoha tuvastamisel valesti asjaolust, et kostja pole Eestis alates 1. oktoobrist 2011 maksustatavat tulu saanud. Samuti on vale ringkonnakohtu seisukoht, et tsiviilasjas nr 2-11-37095 tuvastati, et kostja ei ela Eestis. Ringkonnakohus rikkus Brüsseli I määruse art 59 lg-t 2, kui jättis, kontrollides, kas kostja elukoht on Soomes, kohaldamata Soome õiguse. Euroopa Kohus on otsuses C-327/10 selgitanud, et esmalt peab kohus kontrollima Brüsseli I määruse art 59 lg 2 järgi riigisisest õigust kohaldades, kas kostja alaline elukoht on selle liikmesriigi territooriumil. Kui kohus jõuab järeldusele, et kostja alaline elukoht ei asu liikmesriigi territooriumil, siis peab ta kontrollima, kas viimase alaline elukoht asub mõnes teises liikmesriigis, milleks kohus kohaldab Brüsseli I määruse art 59 lg 2 kohaselt selle teise liikmesriigi seadusi. Euroopa kohus leidis ülalviidatud kohtuasjas samuti, et olukorras, kus tarbija, kes on pikaajalise kinnisvara tagatisega laenulepingu pooleks, mis kohustab teda teavitama teist lepinguosalist igast aadressimuutusest, loobub oma elukohast enne lepinguliste kohustuste rikkumise tõttu tema vastu hagi esitamist, allub selline hagi Brüsseli I määruse art 16 lg 2 alusel selle liikmesriigi kohtutele, kus asub tarbija viimane teadaolev alaline elukoht, kui need kohtud ei suuda sama määruse art 59 kohaselt teha kindlaks kostja tegelikku elukohta ning neil puuduvad tõendid, mis võimaldaksid järeldada, et kostja tegelik alaline elukoht asub väljaspool liidu territooriumi. See seisukoht on kohaldatav ka praeguses asjas. Kohtud on jätnud põhjendamatult kohaldamata ka Brüsseli I määruse art 17 lg 3. Pooled on laenulepingu p-s 27.2 sõlminud kohtualluvuse kokkuleppe, mis vastab Brüsseli I määruse art 17 lg 3 tingimustele. See kokkulepe on kehtiv ka TsMS § 104 lg 3 p 2 ning § 106 lg 1 kohaselt. Ringkonnakohus ei ole oma vastupidist seisukohta põhjendanud. Kohtud on jätnud tähelepanuta ka Brüsseli I määruse art-d 25 ja 26. Art 25 kohaselt võib kohus hagi menetlusse võtmisest keelduda üksnes juhul, kui hagi allub mõne teise liikmesriigi kohtule art 22 järgi. Praeguses asjas see nii ei ole. Seega kohaldub art 26 lg 1, mille kohaselt saab Eesti kohus asja menetlemisest keelduda üksnes juhul, kui kostja asja menetluses ei osale. Seega pidanuks maakohus hagi menetlusse võtma ning alles juhul, kui selgunuks, et kostja ei soovi menetluses osaleda, saanuks maakohus jätta hagi TsMS § 423 lg 1 p 13 alusel läbi vaatamata. Sellist lähenemist kinnitab ka TsMS § 105. Ringkonnakohus hageja eeltoodud seisukohtadega mittenõustumist ei põhjendanud.
6.Kostja ei ole määruskaebusele vastanud.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
7.Kolleegium leiab, et nii ringkonnakohtu kui ka maakohtu määrus tuleb TsMS § 701 lg 3 esimese lause alusel tühistada. Asi tuleb saata uueks lahendamiseks maakohtule.
8.Asjas tuleb lahendada küsimus, kas esitatud hagi allub Brüsseli I määruse järgi Eesti kohtule ning kui ei allu, siis kas maakohus võis sellest tulenevalt keelduda hagi menetlusse võtmast.
9.Brüsseli I määruse art 2 lg 1 kohaselt kaevatakse isikud, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, selle liikmesriigi kohtusse ning art 3 lg 1 järgi saab isikuid, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, teise liikmesriigi kohtusse kaevata üksnes määruse II peatüki 2.-7. jaos sätestatud korras. Ka Brüsseli I määruse art 16 lg 2 kohaselt võib teine lepinguosaline algatada menetluse tarbija vastu üksnes selle liikmesriigi kohtus, kus on tarbija alaline elukoht. Kohtud on leidnud, et kostja elukoht ei ole Eestis. Seda seisukohta on kohtud põhjendanud rahvastikuregistri kandega, millest nähtub, et alates
29.septembrist 2011 on kostja elukoht Soomes, ning asjaoluga, et kostja ei ole Maksu- ja Tolliameti andmetel alates 1. oktoobrist 2011 Eesti Vabariigis maksustatavat tulu saanud. Kolleegium nõustub kohtutega, et neist asjaoludest saab järeldada, et kostja elukoht ei ole Eestis. Isiku elukohta muudetakse rahvastikuregistris RRS § 40 lg 1 järgi isiku enda elukohateate alusel. Seega asjaolust, et kostja elukoha aadress on rahvastikuregistris hiljuti muudetud Soomes asuvaks aadressiks, saab järeldada tema tahet TsÜS § 14 lg 3 kohaselt viia oma elukoht Soome.
10.Kolleegium ei nõustu määruskaebuse väitega, et kuigi kostja elukoht ei ole Eestis, saaks Brüsseli I määruse art 17 lg 3 järgi kohtualluvus tuleneda laenulepingu p-s 27.2 sisalduvast kohtualluvuse kokkuleppest. Selle sätte kohaselt on lubatud kohtualluvuse kokkulepe, mis on sõlmitud tarbija ja teise lepinguosalise vahel, kui mõlema alaline või peamine elukoht oli kokkuleppe sõlmimise ajal ühes liikmesriigis, ning millega on määratud pädevus selle liikmesriigi kohtutele, tingimusel, et selline kokkulepe ei ole vastuolus asjaomase liikmesriigi seadustega. Kolleegium leiab, et laenulepingu p-s 27.2 sisalduv kohtualluvuse kokkulepe ei ole kooskõlas Eesti seadustega ning on TsMS § 106 lg 1 p 1 alusel tühine. Nimelt võib TsMS § 104 lg 1 kohaselt kohtualluvuse kokkuleppe sõlmida üksnes vaidluseks, mis on seotud mõlema poole majandus- või kutsetegevusega või kui leping on seotud ühe poole majandus- või kutsetegevusega ja teiseks pooleks on riik, kohaliku omavalitsuse üksus või muu avalik-õiguslik juriidiline isik või kui mõlemaks pooleks on avalikõiguslik juriidiline isik. Praegune vaidlus ei ole seotud kostja majandus- või kutsetegevusega. Kohtualluvuse kokkuleppe tühisust ei välista praeguses asjas ka TsMS § 104 lg 3 p 2, mille kohaselt on lubatud erandina sama paragrahvi lõikest 1 kohtualluvuse kokkulepe, kui kohtualluvus lepiti kokku juhuks, kui kostja asub pärast kokkuleppe sõlmimist elama välisriiki või kui viib sinna üle oma tegevuskoha või asukoha või kui tema tegevus-, elu- või asukoht ei ole hagi esitamise ajal teada. Selle sätte kohaselt peab kohtualluvuse kokkulepe selle kehtimiseks olema sõlmitud just sättes nimetatud juhuks. Laenulepingu p 27.2 teise lause kohaselt lahendatakse kokkuleppe mittesaavutamisel vaidlus lepingus nimetatud hageja kontori asukohajärgses kohtus. Seega ei ole see sõlmitud spetsiaalselt TsMS § 104 lg 3 p-s 2 nimetatud juhuks. Kuivõrd tegemist on tüüptingimusega, ei ole võlaõigusseaduse § 39 lg 2 järgi ka võimalik anda sellele tõlgendamisega sisu, mille kohaselt tingimus kehtib.
11.Kolleegium leiab, et hoolimata eeltoodust on kohtud siiski ennatlikult keeldunud hagi menetlusse võtmast. TsMS § 372 lg 3 sätestab kohtule võimaluse vajaduse korral küsida kostja seisukohta hagi menetlusse võtmise kohta. Kolleegium leiab, et kui hagi menetlusse võtmisel tekib küsimus, kas hagi allub Brüsseli I määruse järgi Eesti kohtule, oleks üldjuhul vajalik küsida selle kohta ka kostja seisukohta. Sellisel juhul on võimalik ka kostjal avaldada seisukoht enda elukoha ja kohtualluvuse kohta ning kohtul on hagi menetlusse võtmise otsustamiseks ka rohkem informatsiooni. Seda seisukohta toetab ka Brüsseli I määruse art 26 lg 1, mille kohaselt deklareerib kohus omal algatusel, et ta ei ole asjas pädev, kui kostja, kelle alaline elukoht on ühes liikmesriigis, kaevatakse teise liikmesriigi kohtusse ning ta ei ilmu kohtusse, välja arvatud juhul, kui pädevus tuleneb sama määruse sätetest. Seega on kohtu omal algatusel hagi menetlemisest keeldumise eelduseks kostja kohtusse mitteilmumine. Kolleegium märgib, et igal juhul tulnuks kostjale kätte toimetada hageja esitatud määruskaebus maakohtu määruse peale, kuivõrd määruskaebuse lahendamine puudutas otseselt kostja huve ning kostjale tulnuks tagada võimalus võtta selle kohta seisukoht (vt Riigikohtu 1. juuni 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-46-10, p 33).
12.Euroopa Kohus on 20. mai 2010. a otsuse C-111/09 (Okresní soud v Chebu (Tšehhi Vabariik) eelotsusetaotlus) - Česká podnikatelská pojišťovna as, Vienna Insurance Group versus Michal Bilas p-des 21-24 leidnud, et Brüsseli I määruse art 24 esimene lause kehtestab kohtualluvuse eeskirja, mis rajaneb kostja kohtusse ilmumisel kõigis kohtuasjades, mille puhul asja allumine menetlevale kohtule ei tulene selle määruse teistest sätetest. Sealhulgas kohaldatakse seda eeskirja juhtudel, kui kohtule on esitatud hagi selle määruse sätteid eirates. Kostja kohtusse ilmumist võib pidada vaikivaks nõustumiseks asja allumisega sellele kohtule, kus asi algatati, ning seega vaikivaks kokkuleppeks kohtualluvuse kohta. Art 24 teine lause näeb ette erandid sellest üldeeskirjast. Nimetatud sätte kohaselt ei peeta vaikivaks kohtualluvuse kokkuleppeks seda, kui kostja vaidlustab kohtualluvuse, väljendades nii oma tahet mitte nõustuda asja allumisega sellele kohtule, või kui on tegemist juhtudega, mille puhul nimetatud määruse art 22 näeb ette erandliku kohtualluvuse eeskirjad. Tegemist on erandiga, ning seda tuleb tõlgendada kitsalt. Sellest järeldub, et art 24 teist lauset ei tohi mõista nii, et see võimaldab jätta kohaldamata sama artikli esimeses lauses väljendatud üldeeskirja muude kohtuvaidluste puhul kui need, millele see sõnaselgelt viitab. Seega saab kohus hagi menetlusse võtmisest keelduda, kui kostja elukoht on teises liikmesriigis ning ta vaidleb kohtualluvusele Eestis vastu või ei vasta kohtule. Juhul kui kostja ilmub kohtusse ja kohtualluvusele vastu ei vaidle allub hagi Brüsseli I määruse art 24 järgi Eesti kohtule ning hagi menetlemata jätmiseks ei ole alust.
13.Juhul kui peaks selguma, et kostja elukoht ei ole siiski Soomes, võib kohtualluvus tuleneda ka Brüsseli I määruse art 16 lg-st 2. Nimelt on Euroopa Kohus 17. novembri 2011. aasta otsuse C327/10 (Okresní soud v Chebu (Tšehhi Vabariik) eelotsusetaotlus) - Hypoteční banka a.s. versus Udo Mike Lindner p-s 47 leidnud, et olukorras, kus tarbija, kes on pikaajalise kinnisvara tagatisega laenulepingu pooleks, mis kohustab teda teist lepinguosalist teavitama igast aadressimuutusest,
loobub oma elukohast enne lepinguliste kohustuste rikkumise tõttu tema vastu hagi esitamist, allub nimetatud hagi Brüsseli I määruse art 16 lg 2 alusel selle liikmesriigi kohtutele, kus asub tarbija viimane teadaolev alaline elukoht, kui need kohtud ei suuda määruse art 59 kohaselt kindlaks teha kostja tegelikku elukohta ning neil puuduvad tõendid, mis võimaldaksid järeldada, et kostja tegelik alaline elukoht asub väljaspool liidu territooriumi.
14.Kolleegium nõustub määruskaebuse väitega, et Brüsseli I määruse art 59 lg 2 kohaselt tuleb selle hindamisel, kas kostja elukoht on Soomes, lähtuda Soome õigusest (vt Euroopa Kohtu 17. novembri 2011. aasta otsus C-327/10 (Okresní soud v Chebu (Tšehhi Vabariik) eelotsusetaotlus) - Hypoteční banka a.s. versus Udo Mike Lindner, p 41).
15.Menetluskulude jaotus tuleb TsMS § 173 lg 3 teise lause kohaselt lahendada alama astme kohtus.
16.Hageja määruskaebuse rahuldamise tõttu tuleb talle TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada määruskaebuselt tasutud kautsjon. Jaak Luik, Peeter Jerofejev, Henn Jõks
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.