Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Tsiviilasja hind Riigikohtus Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Asja läbivaatamise kuupäev
RESOLUTSIOON
Eesti Vabariigi nimel 3-2-1-139-10 Tartu, 26. jaanuar 2011. a Eesistuja Ants Kull, liikmed Villu Kõve ja Lea Laarmaa Ralph Bennetti hagi Oxford Investments OÜ ja OPDF One OÜ vastu makstud ostuhinna tagastamiseks ja leppetrahvi saamiseks Tallinna Ringkonnakohtu 13. mai 2010. a otsus tsiviilasjas nr 209-6806 Oxford Investments OÜ kassatsioonkaebus 37 379 eurot 11 senti (584 856 krooni) Hageja Ralph Bennett (sünd. xx. xxxxxxxxxx xxxx), esindaja vandeadvokaat Urmas Kiik Kostjad Oxford Investments OÜ (registrikood 11140980) ja OPDF One OÜ (registrikood 11306593), esindaja vandeadvokaat Carri Ginter 13. detsember 2010. a, kirjalik menetlus
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 13. mai 2010. a otsus tsiviilasjas nr 2-09-6806 hagi rahuldamise ja menetluskulude jaotuse osas ning teha tühistatud osas uus otsus. Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.
2.Sõnastada kohtuotsuse resolutsioon tervikuna järgmiselt: 2.1 Rahuldada Ralph Bennetti hagi Oxford Investments OÜ vastu osaliselt. 2.2 Mõista Oxford Investments OÜ-lt Ralph Bennetti kasuks välja võlgnevus 14 840 (neliteist tuhat kaheksasada nelikümmend) Suurbritannia naela. 2.3 Mõista Oxford Investments OÜ-lt Ralph Bennetti kasuks välja leppetrahv 14 840 (neliteist tuhat kaheksasada nelikümmend) Suurbritannia naela. 2.4 Jätta rahuldamata Ralph Bennetti hagi OPDF One OÜ vastu. 2.5 Tühistada Harju Maakohtu 20. aprilli 2009. a hagi tagamise määrusega OPDF One OÜ kinnisasjale (registriosa nr 159601) Ralph Bennetti kasuks seatud 42 680 euro 20 sendi (667 800 krooni) suurune kohtulik hüpoteek. 2.6 Jätta OPDF One OÜ menetluskulud täielikult Ralph Bennetti kanda. Muus osas jätta kõigis kohtuastmetes kantud menetluskuludest 79% Oxford Investments OÜ kanda ja 21% Ralf Bennetti kanda.
3.Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
4.Tagastada Oxford Investments OÜ kassatsioonkaebuselt 15. juunil 2010 tasutud kautsjon 373 (kolmsada seitsekümmend kolm) eurot 78 senti (s.o 5848 (viis tuhat kaheksasada nelikümmend kaheksa) krooni 46 senti) Advokaadibüroo SORAINEN AS-i kontole nr 221021510387 (Swedbank).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Ralph Bennett (hageja) esitas 19. veebruaril 2009 Harju Maakohtule Oxford Investments OÜ (kostja I) ja OPDF One OÜ (kostja II) vastu hagi, milles palus kostjatelt mõista solidaarselt välja võla 333 900 krooni ja leppetrahvi 333 900 krooni. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja I 11. augustil 2006 notariaalselt tõestatud vormis lepingu (leping), mille järgi kohustus kostja I laskma ehitada Tallinnas A. Adamsoni 27 asuvale kinnistule korruselamu, jagama kinnistu korteriomanditeks ja müüma kinnistu korteriomanditeks jagamisel tekkiva korteriomandi (korter nr 11) hagejale. Pooled leppisid lepingu p-s 4.1 kokku, et korteriomandi ostuhind on 74 200 Suurbritannia naela, s.o kokkulepitud fikseeritud kursi (1 Suurbritannia nael = 22 Eesti krooni 50 senti) järgi 1 669 500 Eesti krooni. Lepingu p 3.2 järgi kohustus kostja I korraldama jagatavale kinnistule hoone püstitamise vastavalt ehitusloa saanud ehitusprojektile ning tagama lepingu eseme valmimise hiljemalt 1. septembril 2007. Pooled leppisid samas kokku, et kostjal I on õigus ühepoolselt pikendada tähtaega kuue kuu võrra, teatades nimetatud õiguse kasutamisest hagejale kirjalikult ette hiljemalt 1. juulil 2007. Kostja I pikendas nõuetekohaselt lepingu tähtaega kuus kuud, s. o 1. märtsini 2008. Hageja tasus lepingu p 4.4 alusel kostjale I 20% ostuhinnast, s.o 14 840 Suurbritannia naela (fikseeritud kursi järgi 333 900 krooni), hoiustades selle notari kontole. Lisaks tasus hageja lepingu p 4.5 järgi kostja II väljastatud teate alusel veel 10% ostuhinnast, s.o 7420 Suurbritannia naela, mille kostja II hageja nõudmisel hiljem tagastas, sest kostja I ei olnud saanud hoone ehitamiseks ehitusluba, mis oli teise osamakse tasumise tingimus.
21.märtsil 2007 sai hageja kirja kostjalt II, kes teatas hagejale, et on saanud kinnistu omanikuks ja talle on üle antud kõik hageja ja kostja I lepingust tulenevad õigused ja kohustused. Kinnistu võõrandati 2007. a jaanuaris ilma hageja nõusolekuta. Kostja II saatis 27. juunil 2008 hagejale kirja, milles teatas, et vahepeal kehtestati kinnistu detailplaneering, kuid ehitustegevust saab alustada tõenäoliselt paari kuu möödudes, mil väljastatakse ehitusluba. Detailplaneeringu kehtestamine võttis rohkem aega, kuna muudeti parkimiskorraldust. Sel põhjusel valmib hoone hiljemalt 31. juuliks 2009. Kostja II palus hagejal anda hiljemalt 31. juulil 2008 teada, kas ta nõustub lepingu muutmisega või soovib lepingu lõpetada. Hageja teavitas 1. augusti 2008. a kirjaga kostjat II lepingu lõpetamise soovist, sest kinnistu võõrandati tema nõusolekuta ja ehitise valmimise tähtaeg on möödunud. Hagejal oli mõistlik põhjus arvata, et ehitis ei valmi ka 31. juuliks 2009, kuna projektil puudus endiselt ehitusluba. Pärast mitmeid luhtunud katseid saavutada kostjaga I kokkulepe sissemakstud ostuhinna tagastamiseks ja kulude hüvitamiseks, otsustas hageja taganeda kostjaga I sõlmitud lepingust.
16.septembril 2008 esitas hageja kostjale I notariaalse lepingust taganemise avalduse, tuginedes kinnistu võõrandamisele kolmandale isikule ilma hageja eelneva nõusolekuta (lepingu p 8.2.2) ja lepingu eseme valmimise tähtaja möödumisele (lepingu p 8.2.4). Hageja palus, et kostja I tagastaks talle esimese osamakse ja maksaks leppetrahvi. Hageja esitas nõude mõlema kostja vastu solidaarselt, sest tal on jätkuvalt lepinguline suhe kostjaga I.
Kostja II on tunnistanud kostja I lepingust tulenevate kohustuste ülevõtmist ja ka vaidlusaluse kinnistu omandiõigus on temale üle läinud, st kostja II ühines kostja I kohustusega. Kohtumenetluses nõustus hageja sõlmima kostjatega kompromissi, mille järgi kostjad maksaksid talle 500 000 krooni.
2.Kostjad vaidlesid hagile vastu ja palusid jätta selle rahuldamata. Hagi on esitatud pahatahtlikult, sest kostjad on korduvalt pakkunud hagejale ettemaksu, s.o 14 840 Suurbritannia naela tagastamist, kuid hageja on keeldunud ja nõudnud rohkem. Kostjad on nõus tagastama 14 840 Suurbritannia naela, kui hageja kannab põhjendamatu kohtumenetluse kulud. Hageja nõuab ettemaksu tagastamist 84 884 krooni 80 sendi ulatuses alusetult. Pooled leppisid lepingu p-s 4.1 kokku müügihinnas Suurbritannia naelades. Seega lugesid pooled ettemaksuna tasutuks 14 840 Suurbritannia naela. Hageja ise on lepingust taganemise avalduses väljendanud samuti kõik summad Suurbritannia naelades. Hagi esitamise ajal oli ühe Suurbritannia naela kurss 16 Eesti krooni 78 senti. Seega saab hageja nõuda, et talle tagastataks ettemaksuna tasutud 14 840 Suurbritannia naela, mis on hagi esitamise aja seisuga 249 015 Eesti krooni 20 senti. Kostjad soovisid anda kostja I lepingust tulenevad kohustused üle kostjale II, millest teavitati ka hagejat. Hageja käitumine, sh teise osamakse tasumine kostjale II, näitab, et hageja nõustus lepingust tulenevate kohustuste üleminekuga kostjale II. Hageja väljendas lepingust taganemise soovi
1.augustil 2008, s.o ca 16 kuud pärast omanikuvahetusest teada saamist, mis on vastuolus hea usu põhimõttega. Seega, kui hagejal oleks leppetrahvi nõudeõigus tekkinud, oleks hageja selle võlaõigusseaduse (VÕS) § 159 lg 2 ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 138 järgi minetanud. Hageja ei saa nõuda leppetrahvi ka ehitise valmimise viibimise tõttu, sest hoone valmimise viivitus ei olnud tingitud müüja tegevusest või tegevusetusest. Kostjad möönavad, et hagejal on lepingust taganemise õigus, kuid mitte lepingu p 8.2.4 alusel, vaid lepingu p 8.2.5 alusel, mille järgi võib ostja lepingust taganeda, kui müügilepingu ese ei ole müüjast olenematutel põhjustel valmis hiljemalt kaheksa kuu jooksul, arvates lepingu p-s 3.2 sätestatud tähtaja möödumisest. Kostjad teavitasid hagejat 27. juuni 2008. a kirjaga, et linn on muutnud parkimiskorda, mistõttu tuli detailplaneeringu ja ehitusloa kavand ja kogu ehitusplaan ümber teha ning viibis detailplaneeringu kehtestamine. Pooled leppisid lepingu p-s 8.3 kokku, et kostja(d) ei vastuta viivituse eest, mis ei olene kostja(te)st, sh avaliku võimu tegevusest tingitud planeerimise ja ehituslubadega kaasnevate riskide eest. Kuna hoone pidi valmima 1. märtsil 2008, on hageja ka sel alusel esitanud leppetrahvinõude hilinenult ja minetanud õiguse seda nõuda. Mh tuleb ka leppetrahvi arvutada Suurbritannia naelades. Kuna hageja ei ole kahju kandnud, ei ole alust leppetrahvi nõuda või tuleb seda vähendada. Kostjad ei nõustunud hageja kompromissiettepanekuga, kuid olid nõus tagastama hagejale 14 840 Suurbritannia naela ning maksma lisaks 4905 Suurbritannia naela.
3.Harju Maakohus rahuldas 7. detsembri 2009. a otsusega hagi kostja I vastu osaliselt ning mõistis kostjalt I hageja kasuks välja võlgnevuse 292 428 krooni ja leppetrahvi 292 428 krooni. Maakohus jättis kostja II vastu hagi rahuldamata. Maakohus jättis hagi tagamise abinõud jõusse kuni nõude täieliku rahuldamiseni ning hageja menetluskulud kostja I kanda, kostja II menetluskulud hageja
kanda ja kostja I menetluskulud tema enda kanda. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei ole lepingust tulenevad õigused ja kohustused kostjale II üle läinud, sest asjas ei ole esitatud notariaalselt tõestatud vormis hageja nõusolekut lepingu kostjale II ülemineku kohta ei kumulatiivselt VÕS § 178 mõttes ega vabastavalt VÕS § 175 mõttes. Seetõttu tuleb hagi kostja II vastu jätta rahuldamata. Kostja I vastutus kohustuse täitmisega hilinemise eest ei ole välistatud. Kohus leidis, et lepingu p 8.2.5 ei jaota avaliku võimu tegevusest sõltuvaid lepingulisi riske teisiti riskidest, mis sõltusid müüja tegevusest. Lepingu p-s 8.2.5 kasutatud väljendit "müüjast olenematutel põhjustel" saab pidada eufemismiks, mida on kasutatud tavapärase väljendi "vääramatu jõud" asemel. Oma tähenduselt on väljendid kohtu arvates kattuvad. Kontekstiväliselt mõistetuna välistab küll lepingu p 8.2.5 müüja vastutusest absoluutselt kõik äririskid, kuid selline tõlgendamine viiks ootamatu ja ebaloogilise tulemuseni. Seepärast tuleb lepingu p 8.2.5 tõlgendada viisil, et väljendi "müüjast olenematutel põhjustel" tähenduseks on vääramatu jõud VÕS § 103 lg 2 mõttes. Riske, mis tulenevad võimalikust ehitusloa väljastamise või detailplaneeringu kehtestamise viibimisest, ei saa pidada vääramatu jõu asjaoluks, sest sellised riskid on elamuarenduses tavapärased ning nendega arvestamist võib lepingupooltelt mõistlikkuse põhimõttest lähtudes oodata. Seega tuleb asuda seisukohale, et lepingus ei ole välistatud müüja vastutus kohustuse täitmisega hilinemise eest, kui see tuleneb ehitusloa väljastamise või detailplaneeringu kehtestamise viibimisest. Kostjad on hagejat 27. juuni 2008. a kirjaga teavitanud parkimiskorra muutmisest ja sellest tulenevast detailplaneeringu kehtestamise viibimisest. Nimetatud kirjast nähtub, et viivituse projektis põhjustas muudatus parkimisega seotud õiguses, mis on nüüdseks lahendatud. Teistele põhjustele ei ole kostjad kohustuse rikkumise vabandatavuse väites tuginenud. Kostjate esiletoodud asjaolud ei kujuta endast vääramatut jõudu ning lepingu alusel kannab selliste asjaolude esinemise riski kostja I. Lepingu p 8.2 sõnastus annab aluse järeldada, et pooled leppisid kokku, et p-des 8.2.1 jj sätestatud juhtumid on oluliseks lepingurikkumiseks ning neist mõne esinemise korral on ostjal õigus lepingust taganeda ilma täiendavat tähtaega andmata. Seda järeldust kinnitab lisaks üheselt mõistetavale sõnastusele asjaolu, et lepingu p 8.1 näeb müüja taganemisõiguse korral ette täitmiseks täiendava tähtaja andmise kohustuse, mistõttu võib arvata, et kui pooled oleksid soovinud samalaadset regulatsiooni p-s 8.2, oleksid nad seda sõnaselgelt sätestanud analoogiliselt p-ga 8.1. Samuti kinnitab järeldust asjaolu, et lepingupunkti kohaselt ei teki taganemisõigus mitte ehitise püstitamise tähtajast, vaid kaheksa kuud pärast seda, st pooled on sisuliselt reguleerinud, millist tähtaja ületamist käsitatakse olulise rikkumisena. Seega tuleneb lepingust, et ehitise püstitamise kohustusega hilinemine pärast lepingu p-s 8.2.4 sätestatud tähtaega kujutab endast olulist lepingurikkumist, sõltumata hilinemise ulatusest. Loogiline on tõlgendus, mille kohaselt sõltub taganemisõigust reguleeriv tähtaeg ehitise püstitamise tähtajast ning ehitise püstitamise tähtaja pikendamisel pikeneb vastavalt ka taganemisõigust reguleeriv tähtaeg. Selline tõlgendus tugineb esmajoones lepingu p 8.2.4 sõnastusele. Samuti kinnitab seda asjaolu, et ehitise püstitamise tähtaja pikendamine on p 3.2 kohaselt müüja diskretsioon ning
sellega ei kaasne müüjale mingisuguseid negatiivseid tagajärgi. Seega on lepingu kooskõlalise tõlgendamise huvides tõlgendada ka lepingu p 8.2.4 viisil, mille kohaselt tähtaja pikendamisel ei kaasne müüjale mingisuguseid negatiivseid tagajärgi, st tähtaja pikendamisel ei lühene p-s 8.2.4 sätestatud kaheksakuuline tähtaeg. Lepingu tõlgendamisel selles küsimuses ei ole kohane tugineda hageja käitumisele pärast lepingu sõlmimist (taganemisavalduse tegemise aeg), kuna hageja huvides oli kasutada taganemisõigust võimalikult vara, sest sellega muutus sissenõutavaks leppetrahvinõue. Kui müüja ühepoolselt pikendab ehitise püstitamise tähtaega kuue kuu võrra, tuleb lugeda kuue kuu võrra pikenenuks ka lepingu p-st 8.2.4 sätestatud taganemisõiguse tekkimist puudutav tähtaeg. Lepingu p 3.2 kohaselt pidi kostja I püstitama ehitise hiljemalt 1. septembril 2007. Kostja I teatas kirjalikult tähtaja pikendamisest kuue kuu võrra ning sellega pikenes tähtaeg 1. märtsini 2008. Lepingu p 8.2.4 järgi tekkis hagejal seega taganemisõigus 1. novembril 2008. Hageja tegi taganemisavalduse 16. septembril 2008. VÕS § 117 lg-t 1 analoogia korras kohaldades sai hageja taganeda lepingust enne taganemisõiguse tekkimist, sest oli ilmne, et kostja I ei saa tähtaegselt hoonet valmis. Kostja II edastas 27. juunil 2008 hagejale kirjaliku teate, et hoone valmib hiljemalt 31. juulil 2009. Seega eeldas hageja teate saamisel õigustatult, et kostja I ei kavatse lepingut enne 31. juulit 2009 täita. Hageja oli neil asjaoludel õigustatud lepingust taganema ka enne
1.novembrit 2008. Kuna hageja on neil asjaoludel lepingust kehtivalt taganenud, ei ole vaja hinnata, kas hageja on ka mõnel muul alusel lepingust taganenud. Lepingust tuleneva kohustuse täitmise vääringuks tuleb pidada Suurbritannia naela. Lepingu p-s 4.1 leppisid hageja ja kostja I kokku müügilepingu eseme hinnas Suurbritannia naelades. Müügihinna kokkulepet Suurbritannia naelades kinnitab ka lepingu p 4.4. Lepingus ei ole ühtki kohustust märgitud kroonides. Kuna lepingus puudub üldsäte lepinguliste kohustuste täitmise vääringu kohta, on mõistlik eeldada, et poolte tahteks oli laiendada vääringukokkulepet tervele lepingule. Lepingu p 4.1 sõnastusest nähtub, et fikseeritud kurssi kasutatakse üksnes müüjale ostuhinna tasumisel. Kuna lepingu p 4.2 järgi vastas lepingu sõlmimise päeval Eesti Panga päevakursi järgi 1 Suurbritannia nael 23,1321 Eesti kroonile, võib eeldada, et lepingu p 4.1 mõtteks oli soodustada ostjat, ja sel juhul on mõistlik eeldada, et soodustus on ühekordne ega laiene lepingule tervikuna. Seega tuleb tagastatav summa arvutada VÕS § 93 lg 4 alusel kohustuse sissenõutavaks muutumise aja seisuga ümber Eesti kroonidesse. Nii alusetult tasutud ostuhind kui ka leppetrahv muutusid sissenõutavaks taganemisavalduses määratud ajal. Taganemisavalduse kohaselt on hageja palunud summad tasuda 15 päeva jooksul 11. septembri 2009. a taganemisavalduse kättesaamisest. Seega oli tasumise tähtpäevaks 26. september 2008. Eesti Panga andmetel vastas 26. septembril 2008 1 Suurbritannia nael 19,7054 Eesti kroonile. Seega peab kostja I VÕS § 189 lg 1 alusel tagastama hagejale ostuhinnana 292 428 krooni 17 senti. Kostja I ei mineta sellega õigust tagastada ostuhind Suurbritannia naelades. Eesti kroonides tasumise korral säilib hagejal VÕS § 93 järgi õigus nõuda soovi korral maksmise aja vääringust lähtumist. Hageja ei ole VÕS § 159 lg 2 alusel leppetrahvi nõudeõigust minetanud. Mõistlik aeg
leppetrahvinõude esitamiseks hakkas kulgema lepingust taganemisest, mil hageja esitas ka leppetrahvinõude. Kinnisvarahindade oluline langus on hinnatav lepingulise riskina ega kujuta endast erakorralist asjaolu, mis võiks olla aluseks leppetrahvi vähendamisele. Muid aluseid leppetrahvi vähendamiseks kostja I esile ei toonud. Seega tuleb kostjal I maksta hagejale ka leppetrahvi 292 428 krooni 17 senti (14 840 Suurbritannia naela * 19,7054 Eesti krooni). Kuna hageja tegi kostjatele kompromissiettepaneku 500 000 Eesti krooni saamiseks ja kostjad sellega ei nõustunud, tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 163 lg 2 järgi jätta hageja menetluskulud kostja I kanda. Kuna hagi jääb kostja II vastu rahuldamata, tuleb kostja II menetluskulud jätta hageja kanda.
4.Kostja II esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse osas, millega jäeti temale kuuluva vara suhtes kehtima hagi tagamise abinõu, kuigi hagi jäeti tema suhtes rahuldamata.
5.Kostja I esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse osas, millega hagi osaliselt rahuldati, ja oli nõus asja lahendamisega kompromissi teel, mille järgi tagastab kostja I hagejale tasutud ostuhinna 14 840 Suurbritannia naela, kui hageja võtab osa kostja I menetluskuludest enda kanda.
6.Hageja esitas vastuapellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada osas, millega maakohus jättis kohaldamata lepingus fikseeritud Eesti krooni ja Suurbritannia naela kursi ning vähendas seetõttu väljamõistetud põhinõude ja leppetrahvi summat kokku 82 944 Eesti krooni võrra. Samuti palus hageja tühistada maakohtu otsuse osas, millega kostja II menetluskulud jäeti hageja kanda. Hageja palus teha uue otsuse, millega mõista kostjalt I hageja kasuks lisaks välja 82 944 Eesti krooni ja jätta kostja II menetluskulud tema enda kanda.
7.Hageja nõustus kostja II apellatsioonkaebusega, kuid vaidles kostja I apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kostjad vaidlesid vastuapellatsioonkaebusele vastu ja palusid jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
8.Tallinna Ringkonnakohus rahuldas kostja II apellatsioonkaebuse ja tühistas 13. mai 2010. a otsusega maakohtu otsuse resolutsiooni p 5, millega maakohus jättis hagi tagamise abinõud jõusse kuni nõude täieliku rahuldamiseni, ja tegi selles osas uue otsuse, millega tühistas hagi tagamise abinõu. Muus osas jättis ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata ning kostja I apellatsioonkaebuse ja hageja vastuapellatsioonkaebuse rahuldamata. Kostja II apellatsiooniastme menetluskulud jättis ringkonnakohus hageja kanda ning teiste menetlusosaliste menetluskulud nende enda kanda. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt tuleb hagi tagamise abinõuna kostja II kinnistule seatud kohtulik hüpoteek TsMS § 386 lg 4 alusel tühistada, sest hagi jäi kostja II suhtes rahuldamata. Ülejäänud osas tuleb maakohtu otsus jätta TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel muutmata. Ringkonnakohus nõustus maakohtu otsuse põhjendustega ega pidanud vajalikuks neid TsMS § 654 lg 6 alusel korrata. Hageja ja kostja I on oma kaebustes korranud maakohtu menetluses esitatud väiteid ja vastuväiteid ning nendele kõigile on maakohus piisava põhjalikkusega vastanud.
Vastuseks apellatsioon- ja vastuapellatsioonkaebuse väidetele märkis ringkonnakohus, et ehitusloa väljastamise ja detailplaneeringu kehtestamise viibimisest tulenevat riski kandis kostja I. Maakohus leidis õigesti, et lepingu p 8.2 sõnastus annab aluse järelduseks, et pooled on kokku leppinud, et pdes 8.2.1 jj sätestatud juhtumid on oluliseks lepingu rikkumiseks ja neist mõne esinemise korral on ostjal õigus lepingust taganeda ilma täiendavat tähtaega andmata. Põhjendatud on maakohtu järeldus, et ehitise püstitamise kohustusega hilinemine pärast lepingu p-s 8.2.4 sätestatud tähtaega kujutab endast olulist lepingu rikkumist. Kuna lepingu järgi pikenes ehitise püstitamise tähtaeg, pikenes selle võrra ka taganemisõiguse tekkimist puudutav tähtaeg. Seega tekkis hagejal taganemisõigus lepingu p-st 8.2.4 tulenevalt
1.novembril 2008. Kuigi pärast lepingu tähtaja pikendamist pidi korteriomand valmima hiljemalt
1.märtsil 2008 ja lepingu p 8.2.4 järgi tekkis hagejal taganemisõigus 1. novembril 2008, on hageja
16.septembril 2008 tehtud taganemisavaldus kehtiv, sest kostja II edastas hagejale 27. juunil 2008 teate, et objekt ei pruugi valmida enne 31. juulit 2009, s.o pärast taganemisõiguse saabumise tähtpäeva. Hageja oli seetõttu õigustatud taganema lepingust varem. Maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ka osas, milles kohus rahuldas hageja leppetrahvinõude kostja I vastu. Lepingu p 8.3 kohaselt on lepingust taganemisel lepingu p-des 8.2.1–8.2.4 kostja I lepingurikkumise tõttu kostja I kohustatud hagejale tagastama kõik lepingu kohaselt kostjale I tasutud summad ning tasuma leppetrahvi 20% lepingu eseme ostuhinnast. Maakohus leidis õigesti, et hageja ei minetanud õigust nõuda leppetrahvi, kuna ta esitas leppetrahvinõude taganemisavalduses. Samuti nõustub ringkonnakohus maakohtu põhjendustega selles, et leppetrahvi vähendamiseks puudus alus. Kinnisvarahindade langus ei ole erakorraline asjaolu, mis annaks alust leppetrahvi vähendada. Maakohtu otsus on rahalise vääringu määramise osas seaduslik. Kostja on kogu menetluse kestel olnud nõus tagastama hagejale ettemaksuna tasutud 14 840 Suurbritannia naela ja õigust tagastada ettemaks Suurbritannia naelades ei ole ta minetanud siiani. Lepingu p 4.1 sõnastusest nähtub, et fikseeritud kurssi kasutatakse üksnes ostuhinna tasumisel ostjalt müüjale. Kohustuse täitmise vääringuks lepingus tuleb pidada Suurbritannia naela. Ekslik on vastuapellatsioonkaebuse väide, et lepingu p-s 4.1 oli kokku lepitud fikseeritud vahetuskurss kõikide rahaliste kohustuste täitmise jaoks. Lepingus ei ole fikseeritud ühtegi kohustust kroonides ja pooled on lepingus kokku leppinud kohustuste täitmises välisvääringus. Kostjal I (müüjal) ei ole õigust tasuda summasid fikseeritud kursi alusel ning tasumisele kuuluvad summad tuleb Eesti kroonidesse VÕS § 93 lg 4 alusel ümber arvutada kohustuse sissenõutavaks muutumise aja seisuga. Samas on kostjal I õigus tasuda kas Suurbritannia naelades või Eesti kroonides. Tasumise korral võib hageja nõuda soovi korral maksmise aja vääringust lähtumist VÕS § 93 alusel. Väär on kostja I väide, et maakohtul ei olnud alust määrata Suurbritannia naela ja Eesti krooni vahetuskurssi 26. septembri 2008. a seisuga. Hagejal oli õigus määrata, kas ta esitab nõude Eesti kroonides või välisvääringus. Hageja on haginõude esitanud Eesti kroonidesse ümber arvutatuna. Asjaolu, et kohtuotsuses võidakse nõue väljendada ümber arvutatuna Eesti kroonidesse, ei tähenda seda, et tasuda ei tuleks välisvaluutas, kui selline kohustus tuleneb VÕS §-st 93.
Maakohus kohaldas õigesti TsMS § 163 lg-t 2 ja jättis hageja menetluskulud kostja I kanda, kuna hageja tehtud kompromissiettepanek 500 000 krooni oli lähedane hagi osalise rahuldamisega (584 856 krooni).
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
9.Kostja I esitas kassatsioonkaebuse, milles palus ringkonnakohtu otsuse tühistada osas, millega ringkonnakohus jättis kostja I apellatsioonkaebuse rahuldamata. Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt eksisid kohtud välisvääringul põhineva nõude rahuldamisel vahetuskursi valikuga. Maakohus leidis õigesti, et kostjate kohustusi saab arvestada Suurbritannia naelades, kuid rahuldas hagi ekslikult vale vahetuskursi alusel. TsMS § 124 lg 1 ja VÕS § 93 lg-te 3 ja 4 alusel saab järeldada, et võlgnikul on õigus täita oma kohustus välisvääringus, sest pooltel oli selline kokkulepe. Kuna kostja I nõustus täitma oma kohustuse üksnes välisvääringus, sai kohus rahuldada hagi üksnes välisvääringus. Ringkonnakohus ei vastanud neile kostja I apellatsioonkaebuse väidetele ning tegi vastuolulise otsuse, kui märkis kohtuotsuse põhjendavas osas, et kostja ei ole minetanud õigust tasuda hagejale ettemaks Suurbritannia naelades, kuid mõistis kohtuotsuse resolutsioonis kostjalt välja ettemaksu Eesti kroonides. Kohtud mõistsid kostjalt vääralt välja leppetrahvi põhjendusel, et lepingu esemeks olev korteriomand ei saanud valmis ettenähtud tähtajaks, s.o 1. märtsiks 2008. Maakohtu hinnangul hakkas VÕS § 159 lg-s 2 märgitud mõistlik aeg leppetrahvi nõudmiseks kulgema lepingust taganemise hetkel. Ringkonnakohus ei ole vastanud kostja I apellatsioonkaebuse väitele, et mõistlik aeg VÕS § 159 lg 2 mõttes hakkas kulgema lepingu rikkumisest teadasaamisest, mitte lepingust taganemisest. Hageja teatas leppetrahvi nõudest rohkem kui kuus kuud pärast kohustuse rikkumisest teadasaamist, mis ei ole mõistlik aeg. Kohtud rahuldasid leppetrahvinõude hoolimata sellest, et pooled olid lepingu p-des 8.2.5 ja 8.5 kostja I vastutuse müüjast olenemata põhjustel tekkiva rikkumise korral selgelt välistanud. Pooled leppisid kokku, et kui lepinguobjekt ei valmi tähtajaks põhjustel, mis ei sõltu müüjast, on ostjal õigus lepingust taganeda, kuid mitte nõuda leppetrahvi. Hageja ei ole tõendanud, et pooled pidasid lepingu p-s 8.2.5 silmas vääramatut jõudu VÕS § 103 lg 2 mõttes, kuigi märkisid lepingusse "müüjast olenematutel põhjustel". Kohtud ei ole põhjendanud, miks ei tule lepingut VÕS § 29 järgi tõlgendades arvestada asjaolu, et tegemist oli müügiga projektdokumentatsiooni alusel, kus ostja ühines arendusega juba planeerimisfaasis, võttis suurema riski, kuid sai seeläbi soodsama hinna ning võitis hinnatõusu arvel. Kuna kostja I ei olnud nõus võtma enda kanda planeerimise ja ehitusloa saamisega kaasnevaid riske, lepiti kokku müüja vastutuses müüjast olenevatel põhjustel. Isegi kui pooled oleksid leppinud kokku vääramatu jõu tingimuses, ei ole ringkonnakohus kostja I apellatsioonkaebuse väidetele vastanud. Kostja I on kogu menetluse kestel väitnud, et viivitus oli tingitud sellest, et dokumentide kinnitamise lõppfaasis ei vastanud projekt enam nõuetele, kuna linnavalitsus peatas 2007. a sügisel taotluse menetlemise ja Tallinna Linnavolikogu muutis 6. märtsi 2008. a otsusega nr 42 parkimisnõudeid, mille tulemusena tuli kinnistule 11 parkimiskoha asemel paigutada 14 parkimiskohta. Sellist muudatust ei pidanud kostja I planeerimise lõppfaasis ette
nägema. Avaliku võimu ootamatu tegevus saab olla käsitatav vääramatu jõuna. Leppetrahvi tulnuks VÕS § 162 alusel vähendada, kuna kinnistu ostja jääb kinnisvaraturu hindade languse tõttu lepingust taganemisel rahaliselt paremasse olukorda, kui ta oleks olnud siis, kui ta ei oleks taganenud. Kohtud jagasid vääralt menetluskulud TsMS § 163 lg 2 järgi, arvestamata seejuures asjaolu, et mõlemad pooled tegid kohtumenetluse ajal mõistlikke kompromissiettepanekuid. TsMS § 163 lg 2 mõtteks on lahendada olukord, kus võlgnik pahatahtlikult keeldub eeldatavalt väljamõistetava summaga samas suurusjärgus kokkuleppe sõlmimisest. Praeguses asjas tuli menetluskulud jagada TsMS § 163 lg 1 järgi vastavalt hagi rahuldatud osale.
10.Hageja vaidles kassatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kohtud kohaldasid kohustuse täitmise vääringu ja leppetrahvi määramisel õigesti seadust ning ringkonnakohus jaotas menetluskulud õiglaselt ja õiguspäraselt. Leping ei välista hageja õigust nõuda sissemakse tagastamist ja leppetrahvi Eesti kroonides. Planeerimistegevuse risk on tavapäraselt arendaja risk. Kostja I ei ole tõendanud, et tegi kõik endast oleneva, et detailplaneering saaks õigel ajal kinnitatud, kuigi just tema sai mõjutada planeeringu kinnitamist ja ehitusloa saamist. Hagejal niisugust võimalust ei olnud. Linn muutis parkimistingimusi alles pärast hoone valmimistähtaega. Pooled olid lepingu p-s 8.3 kokku leppinud, et leppetrahvinõue tekib alles lepingust taganemisel. Hageja ei ole leppetrahvi nõudeõigust minetanud. Leppetrahvi vähendamiseks ei ole alust.
11.Kostja II ei ole kassatsioonkaebusele vastanud.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
12.Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebus tuleb osaliselt rahuldada ja ringkonnakohtu otsus tuleb hagi rahuldamise ja menetluskulude jaotuse osas materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi rikkumise tõttu TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada. Tühistatud osas saab Riigikohus TsMS § 691 p 5 alusel teha uue otsuse. Muus osas tuleb jätta ringkonnakohtu otsus muutmata. Riigikohus kontrollib TsMS § 688 lg 1 järgi ringkonnakohtu otsust kassatsiooni korras üksnes osas, mille peale on kaevatud.
13.Pooled vaidlevad kassatsiooniastmes esmalt selle üle, kas kostja I on kohustatud maksma hagejale leppetrahvi ning kui jah, siis kas kohus oleks pidanud hageja nõutud leppetrahvi vähendama. Asjas on tuvastatud, et lepingu esemeks olev korter pidi valmima pikendatud tähtaja järgi hiljemalt
1.märtsil 2008. Selleks tähtpäevaks elamu ega selles asuv hagejale müüdud korter valmis ei saanud. Pooled ei vaidle kassatsiooniastmes selle üle, et hagejal oli õigus lepingust taganeda. Kostja I arvates oli hagejal küll õigus lepingust taganeda, kuid lepingu p-de 8.3 ja 8.2.5 järgi ei ole hagejal õigust nõuda kostjalt I leppetrahvi. Kolleegium selle käsitusega ei nõustu ja leiab, et nii maa- kui ka ringkonnakohus leidsid õigesti, et kostja I peab lepingu p-de 8.3 ja 8.2.4 alusel maksma hagejale leppetrahvi. Kolleegium nõustub selles osas maa- ja ringkonnakohtu otsuse põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata. Vastuseks kassatsioonkaebuse väitele lepingu p-de 8.2.4 ja 8.2.5 tõlgendamise kohta märgib kolleegium, et iseenesest võib avaliku võimu ootamatu tegevus tähendada seda, et lepingu ese jääb tähtajaks valmimata müüjast olenematutel põhjustel, kuid praeguses asjas ei
ole kostja I toonud esile selliseid erakorralisi asjaolusid, mis annaksid alust teha sellist järeldust. Kohtud leidsid õigesti, et lepingus ei ole välistatud müüja vastutust kohustuse täitmisega hilinemise eest, kui see tuleneb ehitusloa väljastamise või detailplaneeringu kehtestamise viibimisest. Õige ei ole ka kostja I arusaam, et hageja on VÕS § 159 lg 2 mõttes kaotanud õiguse leppetrahvi nõuda, kuna ei ole teatanud kostjale I leppetrahvinõude esitamisest mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist. Kolleegium nõustub maa- ja ringkonnakohtuga selles, et praeguses asjas hakkas mõistlik aeg VÕS § 159 lg 2 mõttes kulgema lepingust taganemisega, mitte lepingu rikkumisest teadasaamisest, sest pooled olid lepingu p-s 8.3 leppetrahvi nõudeõiguse sidunud lepingust taganemisega. Kostja I väited selle kohta, et kohus oleks pidanud hageja nõutud leppetrahvi vähendama, ei ole põhjendatud. Kostja I ei ole toonud esile asjaolusid, mis annaksid alust leppetrahvi vähendada, sh esitanud väiteid ega arvutusi selle kohta, et hagejal ei ole nõutud leppetrahvi ulatuses kahju tekkinud ja et kokkulepitud ulatuses leppetrahvi väljamõistmine oleks vastuolus hea usu põhimõttega (vt Riigikohtu 20. juuni 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-78-05, p-d 17-18). Ainuüksi asjaolu, et lepingust taganemisega jääb ostja kinnisvaraturu hindade languse tõttu paremasse olukorda, kui ta oleks olnud siis, kui ta ei oleks lepingust taganenud, ei anna praeguses asjas alust leppetrahvi vähendada. Ülaltoodut arvestades leidsid kohtud õigesti, et kostjal I on kohustus maksta hagejale leppetrahvi lepingus kokkulepitud suuruses.
14.Edasi vaidlevad hageja ja kostja I kassatsiooniastmes selle üle, millises vääringus peab kostja I tagastama hagejale lepingu alusel tasutud 20% ostuhinnast ja maksma leppetrahvi ning millise aja vahetuskursi alusel saab kostja I rahalised kohustused maksmiskoha vääringusse ümber arvutada. Lepingust taganemise korral võib kumbki lepingupool nõuda VÕS § 189 lg 1 esimese lause järgi tema poolt lepingu alusel üleantu tagastamist ning saadud viljade ja muu kasu väljaandmist, kui ta tagastab kõik üleantu. Leppetrahvi tuleb VÕS § 158 lg 1 järgi maksta juhul, kui pooled on lepingus kokku leppinud, et lepingut rikkunud lepingupool kohustub maksma kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. Pooled leppisid lepingu p-des 8.1-8.7 kokku lepingust taganemise tingimustes. Lepingu p 8.3 järgi kohustus müüja tagastama ostjale kõik lepingu alusel müüjale tasutud summad ning tasuma ostjale leppetrahvi 20% ostuhinnast hiljemalt kahe nädala jooksul arvates taganemise jõustumisest, kui lepingust taganetakse müüja lepingurikkumise tõttu. Kui lepingust taganeti põhjusel, et lepingu ese ei olnud müüjast olenematutel põhjustel kokkulepitud tähtpäevaks valmis, tuli lepingu p 8.5 järgi lugeda, et kumbki pool ei põhjustanud lepingust taganemist, mistõttu kumbki pool ei pidanud teisele poolele tekkinud kahju hüvitama ega leppetrahvi maksma, kuid müüja pidi tagastama ostjale viimase tasutud summad. Tagastatavalt summalt ei tulnud lepingu p 8.6 järgi intressi maksta.
15.Pooled ei vaidle selle üle, et hagejal oli ostjana õigus lepingust taganeda ja taganemise tõttu peab kostja I hagejale raha tagastama. Hageja nõudis raha tagastamist Eesti kroonides lepingust nähtuva vahetuskursiga, kuid ei ole vaidlustanud ringkonnakohtu otsust, millega mõisteti kostjalt I tema
kasuks välja 20% tasutud ostuhinnast ümber arvutatuna Eesti kroonidesse nõude sissenõutavaks muutumise aja seisuga. Kostja I arvates tuleb tasutud raha tagastada Suurbritannia naelades, st hageja makstud summat ei tule Eesti kroonidesse ümber arvutada. Kohustus tuleb VÕS § 76 lg-te 1 ja 3 järgi täita lepingu või seaduse kohaselt ning kohustus loetakse kohaselt täidetuks, kui see on täidetud täitmist vastuvõtma õigustatud isikule õigel ajal, õiges kohas ja õigel viisil. Rahaline kohustus tuleb VÕS § 92 järgi täita raha nimiväärtuses, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti, ning rahalise kohustuse täitmiseks makstav raha peab olema VÕS § 93 lg 1 järgi tasumise ajal kehtiv riigis, mille vääringus makse tehakse. Seega tuleb üldjuhul rahalise kohustuse täitmiseks maksta summa kokkulepitud vääringus. Pooled leppisid lepingu p-s 4.1 kokku eseme müügihinnas 74 200 Suurbritannia naela, mille Eesti kroonidesse ümberarvutamise aluseks lepiti kokku vahetuskurss (1 Suurbritannia nael = 22,5 Eesti krooni). Lepingu p 4.4 järgi oli ostja 20% ostuhinnast (14 840 Suurbritannia naela) enne lepingu sõlmimist notari kontol hoiustanud ning notar pidi kandma raha müüja kontole. Ka ülejäänud ostusumma tasumise vääringuks olid pooled lepingu p-des 4.5 ja 4.6 määranud Suurbritannia naela. Leppetrahv omakorda oli lepingu p 8.3 järgi 20% ostuhinnast. Kolleegium leiab, et alama astme kohtud asusid põhjendatult seisukohale, et kostja I kohustuste täitmise vääringuks on lepingu järgi Suurbritannia nael. Ringkonnakohus nõustus õigesti maakohtu seisukohaga, et poolte lepingut tõlgendades saab järeldada, et poolte kokkuleppel oli lepingus kohustuste täitmise vääringuks Suurbritannia nael. Kolleegium järgib selles osas TsMS § 689 lg 5 järgi maa- ja ringkonnakohtu otsuse põhjendusi ega pea vajalikuks neid korrata. Lisaks märgib kolleegium, et lepingust taganemise korral saab kolleegiumi arvates üldjuhul eeldada, et lepingu alusel tasutud summad tuleb tagastada samas vääringus, milles need tuli lepingu alusel maksta. Samuti saab ostuhinnaga seotud leppetrahvi kui rahalise kohustuse vääringu määrata üldjuhul ostuhinna vääringu järgi. Iseenesest saavad pooled kokku leppida, et lepingust taganemisel tekkivad kohustused tuleb täita Eesti kroonides, kuid sellist kokkulepet ei ole kohtud tuvastanud.
16.Kuigi üldjuhul tuleb rahaline kohustus täita kokkulepitud vääringus, võib võlgnik teatud tingimustel täita rahalise kohustuse ka muus vääringus. VÕS § 93 lg 3 esimese lause järgi võib võlgnik täita maksmiskoha vääringust erinevas vääringus väljendatud kohustuse ka maksmiskoha vääringus, välja arvatud juhul, kui see vääring ei ole vabalt konverteeritav või kui on kokku lepitud, et tasumine ei ole lubatud muus vääringus kui selles, milles rahaline kohustus on väljendatud. Sõltumata sellisest kokkuleppest võib võlausaldaja sama sätte teise lause järgi nõuda rahalise kohustuse täitmist maksmiskoha vääringus, kui tasuda on võimatu vääringus, milles rahaline kohustus on väljendatud. Seega juhul, kui rahaline kohustus tuleb täita Eestis, võib võlgnik üldjuhul valida, kas ta täidab kohustuse kokkulepitud välisvääringus või kohalikus vääringus. Võlausaldaja võib sõltumata kohalikus vääringus maksmist välistavast kokkuleppest nõuda kohustuse täitmist kohalikus vääringus juhul, kui välisvääringus maksta ei ole võimalik. Samuti võib võlausaldaja kolleegiumi arvates nõuda kohustuse täitmist VÕS § 93 lg 1 järgi kohalikus vääringus juhul, kui kokkulepitud vääring ei kehti enam riigis, milles käibel olnud vääringus lepingus kokku lepiti.
Ülaltoodut arvestades nõustus ringkonnakohus õigesti maakohtu seisukohaga, et kuna lepingujärgseks rahaliste kohustuste täitmise vääringuks on Suurbritannia nael ning täitmise kohaks on Eesti, võib kostja I VÕS § 93 lg 3 järgi valida, kas täita kohustus Suurbritannia naelades või Eesti kroonides. Õige ei ole aga kohtute arusaam, et hageja saab nõuda tasutud ostuhinna tagastamist Suurbritannia naelade asemel Eesti kroonides. Kuna maakohus tuvastas, et lepingujärgseks kohustuste täitmise vääringuks on Suurbritannia nael, on kostjal I VÕS § 93 lg 3 järgi õigus täita oma kohustus kas Suurbritannia naelades või Eesti kroonides, kuid hageja saab VÕS § 92 ja § 93 lg 1 järgi nõuda kostjalt I tasutud ostuhinna tagastamist üksnes Suurbritannia naelades.
17.Ülalnimetatut arvestades leidsid nii maa- kui ka ringkonnakohus vääralt, et kostjalt I tuleb hageja kasuks mõista lepingu alusel tasutud ostuhinna tagastamiseks välja 292 428 Eesti krooni ning leppetrahvi katteks samuti 292 428 Eesti krooni. Kuna kostjal I oli kohustus tagastada hagejale tasutud ostuhind 14 480 Suurbritannia naela ja ka leppetrahv oli lepingu p 8.3 järgi seotud ostuhinnaga, mis oli kokku lepitud Suurbritannia naelades, tuli ka hagi rahuldada selles vääringus. Seetõttu tuleb kostjalt I hageja kasuks välja mõista 14 480 Suurbritannia naela ostuhinna tagastamiseks ja 14 480 Suurbritannia naela leppetrahvi katteks. Lisaks märgib kolleegium, et kostja I saab ka pärast kohtuotsuse jõustumist täita oma kohustuse VÕS § 93 lg 3 järgi kas Suurbritannia naelades või alates 1. jaanuarist 2011 Eesti kroonide asemel käibel olevates eurodes. Eurodes maksmise korral saab aga hageja VÕS § 93 lg 4 teise lause järgi nõuda, et kostja lähtuks eurodes makstes Suurbritannia naela ja euro vahetuskursist maksmise päeva seisuga. Täitemenetluses arvutatakse välisvääringus nõuded ja muud õigused täitemenetluse seadustiku § 58 järgi eurodesse ümber Euroopa Keskpanga päevakursi alusel nõude rahuldamise või tulemi jaotamise või jaotuskava koostamise päeva seisuga.
18.Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtuga selles, et asjas on õige jätta hageja menetluskulud täielikult kostja I kanda. Hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled TsMS § 163 lg 1 järgi menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kui hagi rahuldatakse osaliselt ja sarnaselt sellele, nagu on kohtumenetluses kompromissina pakkunud üks pool, võib kohus jätta TsMS § 163 lg 2 järgi menetluskulud tervikuna või suuremas osas poole kanda, kes kompromissiga ei nõustunud. Maakohus tegi 29. oktoobri 2009. a kohtuistungil pooltele kompromissiettepaneku 450 000 krooni maksmiseks ja andis pooltele tähtaja kompromissiettepaneku kohta seisukoha avaldamiseks (I kd, tl 108-111). Kostjate esindaja edastas 3. novembril 2009 maakohtule seisukoha, et kostjad on nõus sõlmima kompromissi Suurbritannia naelades, s.o tagastama hageja makstud põhisumma 14 840 Suurbritannia naela ja lisaks 4905 Suurbritannia naela. Hageja kostjate ettepanekuga ei nõustunud ja tegi 12. novembril 2009 maakohtule kompromissiettepaneku 500 000 krooni saamiseks (I kd, tl 114-115), millega kostjad omakorda 20. novembri 2009. a vastuses ei nõustunud (I kd, tl 116117). Maakohus mõistis 7. detsembri 2009. a otsusega kostjalt I hageja kasuks välja põhivõla 292 428 krooni ja sama suure leppetrahvi, s.o kokku 584 856 krooni, ning leidis hageja
kompromissiettepanekut arvestades, et hageja menetluskulud tuleb TsMS § 163 lg 2 alusel jätta täielikult kostja I kanda. Õige on kostja I väide, et menetluskulud tuli ülalnimetatud asjaoludel jagada TsMS § 163 lg 1 järgi vastavalt hagi rahuldatud osale. Kuna kolleegium tühistab ringkonnakohtu otsuse hagi rahuldamise osas ja teeb selles osas uue otsuse, millega rahuldab hagi ringkonnakohtust erinevas ulatuses, tuleb asjas TsMS § 173 lg 3 esimese lause järgi muuta ka menetluskulude jaotust. Hageja esitas 19. veebruaril 2009 hagi, milles palus kostjalt I välja mõista võla 333 900 Eesti krooni ja leppetrahvi 333 900 Eesti krooni. Kuna pooled vaidlesid nii rahalise kohustuse täitmise vääringu kui ka vahetuskursi üle ning kolleegium rahuldab hageja nõude Suurbritannia naelades, tuleb hagi rahuldamise ulatuse määramiseks arvutada väljamõistetud summa ümber Eesti kroonidesse. Enne 1. jaanuari 2011 kehtinud TsMS § 124 lg 1 teise lause redaktsiooni järgi arvutati välisvääringus nõue hagihinna määramiseks Eesti kroonidesse ümber hagi esitamise aja seisuga Eesti Panga ametliku kursi järgi. Kuigi praeguses asjas ei esitanud hageja nõuet Suurbritannia naelades, mida saanuks TsMS § 124 lg 1 teise lause järgi Eesti kroonidesse ümber arvutada, vaid kohus rahuldab hagi Suurbritannia naelades, saab kolleegiumi arvates ka rahuldatud nõude Eesti kroonidesse ümberarvutamisele kohaldada TsMS § 124 lg 1 teises lauses sätestatut. Kolleegium mõistab kostjalt I hageja kasuks välja kokku 29 680 Suurbritannia naela. Eesti Panga ametliku kursi järgi vastas hagi esitamise päeval, s.o 19. veebruaril 2009 ühele Suurbritannia naelale 17,7339 Eesti krooni. Seega tuleb kostjalt I väljamõistetud 29 680 Suurbritannia naela lugeda TsMS § 124 lg 1 järgi vastavaks 526 342 Eesti kroonile 15 sendile. Hageja nõudis kostjalt I kokku 667 800 Eesti krooni väljamõistmist. Järelikult rahuldati hagist 79%. Eeltoodut arvestades leiab kolleegium, et TsMS § 163 lg 1 järgi tuleb kõigis kohtuastmetes jätta 79% menetluskuludest kostja I kanda ja 21% hageja kanda. Kuna kostja II vastu jääb hagi rahuldamata, tuleb kostja II menetluskulud jätta hageja kanda.
19.Kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb kostja I kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada. TsMS § 149 lg 8 kohaselt tagastatakse kautsjon avalduse lahendanud kohtu määruse alusel menetlusosalisele, kes selle tasus või kelle eest see tasuti, või tema korraldusel muule isikule. Asjas on palutud tagastada kautsjon Advokaadibüroo SORAINEN AS-ile. Ants Kull, Villu Kõve, Lea Laarmaa
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.