Eesistuja Ants Kull, liikmed Villu Kõve ja Tambet Tampuu
Kohtuasi
Anton Soldunovi hagi Swedbank P&C Insurance AS-i vastu 34 035 euro 25 sendi ja viivise väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Ringkonnakohtu 22. juuni 2012. a otsus tsiviilasjas nr 2-10-58732
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Anton Soldunovi kassatsioonkaebus
Tsiviilasja hind Riigikohtus
34 035 eurot 25 senti
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Hageja Anton Soldunov, esindaja vandeadvokaat Alar Urm Kostja Swedbank P&C Insurance AS (varasem ärinimi Swedbank Varakindlustus aktsiaselts) (registrikood 11269248), esindaja vandeadvokaat Ants Nõmper
Asja läbivaatamise kuupäev
7. jaanuar 2013. a, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 22. juuni 2012. a otsus tsiviilasjas nr 2-10-58732 resolutsiooni ja õiguslike põhjenduste osas. Kassatsioonkaebus ja hagi rahuldada osaliselt.
2.
Mõista Swedbank P&C Insurance AS-ilt Anton Soldunovi kasuks välja põhivõlana 34 035 eurot 25 senti ja viivisena 6979 eurot 21 senti.
3.Ajavahemiku eest alates 7. veebruarist 2013 kuni põhinõude rahuldamiseni mõista Swedbank P&C Insurance AS-ilt Anton Soldunovi kasuks välja põhinõude (34 035 eurot 25 senti) rahuldamata osalt viivis võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras.
4.Jätta menetluskulud kõigis kohtuastmetes Swedbank P&C Insurance AS-i kanda.
5.Tagastada Advokaadibüroo LEXTAL OÜ-le (konto nr 221023555162, Swedbank AS)
23.juulil 2012 Anton Soldunovi eest tasutud kassatsioonikautsjon 340 (kolmsada nelikümmend) eurot 35 senti.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Anton Soldunov (hageja) esitas 23. novembril 2010 Harju Maakohtule hagi Swedbank P&C
Insurance AS-i (varasem ärinimi Swedbank Varakindlustus aktsiaselts) (kostja) vastu, paludes kostjalt enda kasuks välja mõista 45 759 Šveitsi franki 55 rappi, sissenõutavaks muutunud viivise 5719 Šveitsi franki 94 rappi ja alates 24. novembrist 2010 kuni põhinõude täitmiseni viivise, mille määraks päevas on 0,1% täitmata põhinõudest. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Hilisemas menetluses on hageja palunud mõista kostjalt raha välja eurodes, vastavalt põhinõudena 34 035 eurot 25 senti, hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise 4254 eurot 41 senti ja alates 24. novembrist 2010 viivise 0,1% põhinõudest (34 035 eurot 25 senti). Hageja väitel oli Swedbank AS-i ja kostja vahel sõlmitud reisikindlustusleping, mille järgi oli kindlustatuks hageja kui American Express® Platinum krediitkaardi (krediitkaart) omaja. Kindlustuslepingule kohaldatakse kostja reisikindlustuse tingimusi nr 10 Swedbank AS-i American Express® Platinum krediitkaardi jaoks (RKT) ja kostja kindlustuslepingute üldtingimusi nr 3 (ÜT).
1.veebruaril 2010 toimus hagejaga Šveitsis suusatades õnnetus, kui ta kukkus ja vigastas vasakut põlve. Hageja pöördus kohaliku arsti dr Constantin Baraschi poole, kes määras talle süstid, ravimid ja voodirežiimi. Samuti teavitas hageja õnnetusest kohe ka kostjat. Esialgne ravi tulemusi ei andnud ja hageja olukord halvenes: tõusis palavik ja valu põlves suurenes. Seetõttu soovitas dr Barasch pöörduda haiglasse (Genolier` kliinik) täpsema diagnoosi ja õige ravi saamiseks. Hageja võttis kostjaga uuesti ühendust, saamaks kinnitust ravikulude katmise kohta. Kostja esindaja soovitas pöörduda kostja reisiabi partneri S.O.S. International a/s (SOS) poole, kes keeldus hagejat abistamast, väites, et nende arst on konsulteerinud Genolier` kliiniku arstiga ja hindab vestluse põhjal haiglaravi tarbetuks. Tegelikult diagnoosis kliiniku arst dr Jean-L. Rhenter 10. veebruari 2010. a aruande järgi hagejal põlve eesmise ristatisideme, sisemise külgsideme ja sisemise meniski rebendi, leides, et vähimgi liikumine põhjustab suurt valu ja et hageja ei jõua jalale toetudes kõndida. Dr Rhenter määras hagejale 11. veebruariks 2010 kirurgilise operatsiooni. Hageja teavitas kostjat ja SOS-i korduvalt olukorrast, selgitades, et tema transport Eestisse või Venemaale opereerimiseks on arstide hinnangul välistatud. Kuna kostja keeldus ravi eest tasumast, teavitas hageja teda, et maksab ravi eest ise ja nõuab kulud kostjalt hiljem sisse. 11. veebruaril 2010 opereeriti hagejat Šveitsis, misjärel ta naasis Eestisse ja nõudis kostjalt ravikulude hüvitamist. Kostja on hüvitanud hagejale kohapeal tehtud vältimatutest ravikuludest 7125 krooni 55 senti ning hageja ja tema abikaasa transpordikulud hageja toimetamiseks Eestisse 22 048 krooni 55 senti. Kostja keeldus 20. juuli 2010. a otsusega hüvitamast ravikulusid 45 759 Šveitsi franki 55 rappi. Hageja arvates oli operatsioon vältimatu ja kostjal ei ole alust selle kulude hüvitamisest keelduda. Hagejaga juhtunud õnnetus on kindlustusjuhtum. Kostja ei ole tõendanud, et operatsioon Šveitsis olnuks mõistlikult välditav. Hageja ei saanuks vigastusest paraneda operatsioonita. Kus ja millal operatsioon tehti, ei oma tähtsust. Hageja sai aru, et õnnetusjuhtumi korral ei pea kaaluma, kas teha operatsioon kohapeal või sõita tagasi. Hageja ei mõista inglise keelt ja tal oli SOS-i töötajatest raske aru saada. Erihariduseta isikuna ei osanud hageja ette näha, et operatsioonikulusid ei hüvitata. Kostja esitatud arstide arvamused ei ole usaldusväärsed, kuna on koostatud patsienti nägemata. Hageja operatsioonieelse transportimise kohta ei ole arvamust antud. „Vältimatu arstiabi" mõiste
sisustamiseks ei sobi avalik-õigusliku tervishoiuteenuste korraldamise seaduse (TTKS) § 5, pealegi ei kattu „vältimatu abi" ja „vältimatu arstiabi" mõisted. Kindlustusandja hüvitamiskohustus ei sõltu tema subjektiivsest hinnangust. Lisaks dr Rhenteri koostatud dokumentidele tõendab operatsiooni vajalikkust ka dotsent A. Trapeznikovi arvamus, kes leidis mh, et operatsiooniga viivitamine ei olnuks õige. RKT tingimus, mille järgi tuleb hüvitada üksnes kulud vältimatule arstiabile, on tühine võlaõigusseaduse (VÕS) § 42 lg-te 1 ja 2 alusel. Reisikindlustuse sõlmimisel eeldab kindlustatu, et välisreisil olles õnnetusjuhtumi esinemise korral hüvitatakse tema ravikulud välismaal, mitte ei hakata hindama, kas oleks mõeldav patsient kulude minimeerimiseks enne opereerimist koju toimetada. Lepingu eesmärk on välismaal ootamatult tekkida võivate ravikulude vältimine. Kindlustusleping ei täida eesmärki, kui kindlustatu peab hüvitise saamiseks riskima enne operatsiooni kodumaale transpordist tekkida võiva tervise halvenemisega. Kui tingimus ei ole tühine, tuleb see jätta kohaldamata VÕS § 6 lg 2 alusel vastuolu tõttu hea usu põhimõttega. Kostja kohustus muutus sissenõutavaks VÕS § 450 lg 1 järgi hiljemalt 20. juulil 2010, kui kostja tegi otsuse hagejale kahju hüvitamata jätmise kohta. ÜT p 18.7 kohustab kostjat maksma hüvitise tasumisega viivitamise korral viivist 0,1% makstavast hüvitisest iga viivitatud päeva kohta, kuid kokku mitte üle 10% väljamaksmisele kuuluvast kindlustushüvitisest. Viivise maksimaalsummat piiravas osas on see tingimuse vastuolu tõttu VÕS §-ga 451 tühine. Hagiavalduse esitamise seisuga võlgneb kostja hagejale viivist 5719 Šveitsi franki 94 rappi. Hageja nõuab ka pärast hagi esitamist sissenõutavaks muutuva viivise väljamõistmist.
2.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta see rahuldamata. Samuti palus kostja jätta menetluskulud hageja kanda. Kostja väitel ei olnud operatsioon Šveitsis vältimatu arstiabi, mille kulud tuleks RKT järgi hüvitada. Vältimatu arstiabi all mõeldakse sellist meditsiinilist abi, mis on vajalik kohe pärast õnnetusjuhtumi toimumist või terviseseisundi halvenemist ning mille osutamata jätmine seab ohtu tema elu ja tervise või põhjustab pöördumatuid tervisekahjustusi. TTKS § 5 järgi on vältimatu abi tervishoiuteenus, mida tervishoiutöötaja osutab olukorras, kus abi edasilükkamine või selle andmata jätmine võib põhjustada abivajaja surma või püsiva tervisekahjustuse. Ravi vältimatust välismaal tuleb hinnata meditsiinilisest seisukohast ning kriteeriumideks on haiguse akuutsus, ravivajaduse kiireloomulisus ning asjaolu, kas kindlustatu tervislik seisund talub reisimist kodumaale. Hageja ei ole seda tõendanud. Kui tegu ei ole vältimatu arstiabiga ehk ravida saab ka hiljem, ei ole kostjal kohustust kulutusi hüvitada. Lepingu eesmärgiks ei ole kõigi võimalike ootamatute ravikulude, vaid üksnes vältimatu arstiabiga seotud kulutuste hüvitamine. Kostjal on õigus hinnata, kas hageja vajas kindlustusjuhtumi tõttu vältimatut arstiabi või mitte. Ei ole oluline, kas hageja saanuks vigastusest paraneda operatsioonita. Kindlustuslepingu tingimused ei ole tühised. Reisikindlustuse eesmärgiks on finantseerida kindlustatu vältimatut arstiabi välismaal ning võimalusel repatrieerimist, et osutada edasist ravi juba kodumaa sotsiaalkindlustuse süsteemi kaudu. Ebamõistlik on eeldus, et reisikindlustuslepingu alusel hüvitab
kindlustusandja igasugused arstiabikulud. Ka ei ole alust jätta RKT säte kohaldamata vastuolu tõttu hea usu põhimõttega. Kostja ei ole käitunud vastuolus hea usu põhimõttega. Kostja teatas juba enne operatsiooni, et selle kulusid ta ei hüvita, kuid on hüvitanud hageja repatrieerimise kulud ja tema reisimist võimaldavasse seisundisse viimiseks vajalikud kulud. Kindlustus on hagejal krediitkaardi omamise tõttu, reisikindlustus kaasnes kaardiga hagejale tasuta. Operatsiooni viivitamata tegemist ei pidanud vajalikuks ei hagejale esmaabi andnud dr Barasch ega SOS-i arst. SOS-i arsti hinnangul annab sellise vigastuse korral parima tulemuse, kui oodata kuus nädalat ja alles seejärel vajadusel opereeritakse. Hageja saanuks lasta end opereerida kodumaal. Operatsiooni tegemata jätmine ei oleks seadnud ohtu hageja elu ega tervist ega võinud põhjustada talle pöördumatut tervisekahjustust. Dr Rhenter ei ole oma aruandes välja toonud ühtki asjaolu, mille tõttu oli hageja kohene opereerimine vältimatu. Samuti ei nähtu viivitamatu opereerimise vajalikkus
8.veebruaril 2010 hagejale tehtud põlve MRI uuringust. Dr Tauno Kalveti arvates ei vaja põlveliigese meniski ja liigessidemete vigastused vältimatut kirurgilist ravi, kuna ei ole eluohtlikud ega põhjusta edasi lükatud operatsiooni tõttu tervisekahjustusi, kui kannatanu on saanud kvalifitseeritud esmaabi. Dr Kalveti arvamusest nähtub ka, et operatsioon ei vähendanud veenipõletiku riski. Ebaõige on väide, et hageja transport enne operatsiooni oli ohtlik. Dr Andres Kööbi arvamuse järgi erakorraliseks lõikuseks põhjust ei olnud ja riskid võisid transportimisel suureneda. Ka dr Mihkel Mardna leidis, et vältimatu kirurgiline sekkumine ei olnud hagejale näidustatud ning talle osutati plaanilist kirurgilist ravi, mida oleks saanud osutada ka Eestis ning mis ei vähendanud terviseriske hageja transpordil Eestisse. Kostja esitatud arstide hinnangud on usaldusväärsed ja kinnitavad üheselt vältimatu arstiabi osutamise vajaduse puudumist. Aruannetes kajastatu on piisav, et hinnata tervislikku seisundit ja ravitaktika valikut patsienti isiklikult nägemata. Hagejal ei ole ka viivisenõuet. ÜT p 18.7 ei ole tühine. VÕS § 451 ei keela kindlustusandjal leppida kokku makstava viivise maksimaalset määra.
3.Harju Maakohus jättis 22. veebruari 2012. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Maakohtu otsuse järgi ei vaidle pooled selle üle, et hageja on reisikindlustuslepingu järgi soodustatud isik ja et 1. veebruaril 2010 toimunud õnnetust tuleb hinnata kindlustusjuhtumina, samuti ei ole vaidluse all hageja vigastuste ulatus ja iseloom. RKT järgi hüvitatakse ravikuludest mh kulutused vältimatule arstiabile. Kümme päeva pärast õnnetust toimunud põlveoperatsiooni ei saa lugeda vältimatuks arstiabiks. Oluline ei ole, kas hageja vigastused olnuks ravitavad operatsioonita. Hinnata tuleb, kas operatsioon oli vaja teha viivitamata ehk kas operatsiooniga viivitades (kuni operatsiooni tegemiseni hageja kodumaal) oleks hageja tervislik seisund pöördumatult halvenenud. Kuigi TTKS § 5 järgset legaaldefinitsiooni ei ole võimalik otseselt üle kanda lepingusättele, võimaldab see siiski konkretiseerida meditsiinivaldkonnas kasutatava termini sisu. Vältimatu tervishoiuteenuse all mõistetakse meditsiinilisi protseduure, mida ei ole võimalik jätta viivitamata tegemata ohuta patsiendi surma või püsiva tervisekahjustuse esinemiseks. Hageja operatsioon ei vasta neile tunnustele.
Kohus lähtus kostja esitatud arstide arvamustest, kuna nende aluseks olnud dokumentides on piisavalt teavet, et hinnata hageja tervisekahjustuste täpset iseloomu. Dr Mardna arvamusest nähtub, et operatsioon oli vajalik hageja vigastuse raviks, kuid seda ei olnud vaja teha viivitamata pärast õnnetust ja Šveitsis. Arvamuse kohaselt on tavapärane sarnaste operatsioonide tegemine mitmete kuude möödumisel vigastuse tekkimisest. Eeltoodut kinnitavad dr Kalveti, dr Kööbi ja dr Starzycki arvamused. Dr Rhenteri arvamuses kirjeldatud motiivid (suur valu, liikumisraskused) ei tähenda, et operatsioon oleks olnud viivitamata vajalik. Operatsiooni ei muuda viivitamata vajalikuks ega seega vältimatuks arstiabiks dr Rhenteri arvamuses kirjeldatud hageja transportimisel tekkiv oht. Dr Kalveti, dr Kööbi ja dr Mardna arvamustega on tõendatud, et operatsioon ei vähendanud ohtu hageja tervisele transpordi jooksul, vaid operatsioonijärgne transport võis olla hageja tervisele ohtlikum. Vaidlusalune operatsioon ei olnud vältimatu arstiabi reisikindlustuslepingu mõistes. Seda ei mõjuta dots Trapeznikovi kirjalik tõend hageja läbivaatuse kohta 25. märtsil 2010. Pooled ei vaidle, et operatsiooni tegemine oli hagejale vajalik ja et operatsioon õnnestus. Maakohus nõustus kostja väidetega, et kostja tüüptingimused ei ole tühised, ega korranud neid. Oleks ebamõistlik, kui kindlustuslepingu alusel tuleks hüvitada igasugune ja täpsemalt määratlemata reisi kestel tekkinud ravikulu. Lepingut sõlmides peab pooltel olema võimalus kaaluda omapoolse (kindlustussumma väljamaksmise tõenäosuse) ja vastusoorituse (kindlustusmaksete tasumise) vahekorda. See eeldab riskide täpset määratlust lepingus. Asjakohane ei ole hageja väide, et tema arusaamise kohaselt kattis leping ka operatsiooni kulud - enne operatsiooni teatas kostja hagejale, et ta ei hüvita operatsiooni kulusid. Hageja selgitustest ilmneb, et ta ei valda inglise keelt, kuid kogu suhtlus toimus kindlustusvõtja esindajaga Šveitsis inglise keeles. Selguse ja üheselt mõistetavuse huvides ning arvestades, et kindlustatu on üldjuhul eriteadmisteta isik, võiks kindlustuslepingus olla pikemalt lahti seletatud kindlustusandja hüvitatavate summade olemus. Samuti võiks lepingust nähtuda poolte suhtluskeel kindlustusjuhtumi saabumise korral väljaspool Eestit. Probleemid võisid paljuski olla põhjustatud vastastikusest keelebarjäärist. Kuivõrd maakohus leidis, et põhinõue on põhjendamatu, ei käsitlenud ta viivisenõuet. Siiski märkis maakohus, et VÕS § 451 mõtteks ei ole välistada igasuguste viivist puudutavate kokkulepete tühisus.
4.Hageja palus apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega hagi rahuldada. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Kostja palus jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata ning menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
5.Tallinna Ringkonnakohus jättis 22. juuni 2012. a otsusega maakohtu otsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Menetluskulud mõlemas kohtuastmes jättis ringkonnakohus hageja kanda. Ringkonnakohus nõustus maakohtu põhjendustega ega korranud neid. Hageja operatsioon ei olnud vältimatu arstiabi. Kostja on selgitanud, et kindlustuslepingu kohaselt katab kindlustusandja vigastatu
kodumaale toimetamise kulud, kui vigastatu tervislik seisund seda võimaldab ja kui kohalik ravi on kodumaisest oluliselt kallim. Hageja tervislik seisund võimaldas teda transportida nii enne kui ka pärast operatsiooni. Põlveoperatsiooni hinnad on kordades erinevad (Eestis ca 17 korda odavam kui sama operatsiooni maksumus Šveitsis). Maakohus on otsuses käsitlenud kõiki poolte seisukohti ja selgitanud nõutava põhjalikkusega, miks tuleb nõue jätta rahuldamata. Maakohus ei hinnanud tõendeid ühekülgselt ega jätnud hageja esitatud tõendeid arvestamata. Hagejale oli enne operatsioonile minekut teada, et kostja ei hüvita operatsiooni kulusid. Otsustamisele oli kaasatud dr Starzycki, kes konsulteeris hageja raviarstidega. Hageja ei olnud oma eeldusi kindlustuslepingu tõlgenduse kohta lepingu sõlmimisel väljendanud või vähemalt seda väitnud ega tõendeid selle kohta esitanud. Seega tuli hageja tegelikku tahet tõlgendada tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 75 lg 1 teise lause kohaselt, st nagu tahteavalduse saajaga sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi. Reisikindlustuslepingu eesmärgiks ei ole igasuguste kulutuste hüvitamine, vaid ainult lepingus kokkulepitud kulutuste hüvitamine. Lepingu eesmärgiks on tagada isikule kindlus, et reisi ajal tekkinud terviseprobleemide korral saab ta vältimatult vajalikku abi kohapeal ning ta toimetatakse vajadusel tagasi Eestisse, kus jätkub tema ravi tavalises korras. Lepingu eesmärgiks ei ole inimese panemine paremasse olukorda, võrreldes sellega, kui ta ei läheks reisile. ÜT p 18.7 järgne viivise arvestamise piirang ei ole VÕS §-s 451 sätestatust tulenevalt tühine. Selle sätte järgi on tühised kokkulepped, mille järgi ei tule viivist üldse maksta, mitte aga need kokkulepped, mis kehtestavad viivise maksimaalsuuruse. Pooled olid kokku leppinud seaduses sätestatud määrast kõrgemas viivisemääras 0,1% päevas ja need kokkulepped on omavahel seotud.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
6.Hageja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ja hagi rahuldada või saata asi ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Hageja arvates ei tugine kostja ühelegi hüvitise maksmisest keeldumise alusele. Arstiabi oli vältimatu, sest kindlustusvõtjale oli kindlustusjuhtumi tõttu kindlasti vajalik põlveoperatsioon, arsti kirjalik otsus oli, et operatsioonita on hageja transport koju „rangelt ebasoovitav", hageja oli liikumisvõimetu (ta jalg oli paistes, et ta ei saanud kasutada jalatsit ega pükse), tal olid tugevad valud ja palavik ca 40°C ning sellises seisundis reisija kohta küsib lennufirma arsti otsust transpordi lubatavuse kohta, mis oli negatiivne. Tavakeeles ei mõisteta, et arstiabi kasutamine on vältimatu siis, kui selle mittekasutamise tagajärg on surm või püsiv tervisekahjustus. Hagejale tuleb VÕS § 488 lg 1 ja § 491 lg 2 järgi maksta hüvitist ka põhjusel, et ta võis eeldada, et vigastuse kõrvaldamiseks tuleb operatsioon teha kohe, muidu võib ohtu sattuda tema elu või tervis. Kindlustusandja ex post ekspertiis, et põlveoperatsioon ei olnud vajalik elu säilitamiseks ja raske tervisekahjustuse vältimiseks, ei saa olla alus hüvitamisest keeldumisele, kui kindlustatud isik juhindus arsti soovitusest ja tal olid ka tavainimese jaoks tuntavad meditsiinilised näidustused, nagu jala funktsioonihäire, tugev valu, tugev paistetus, kõrge palavik. Hageja opereerimine oli tema paranemiseks vältimatult
vajalik. Ringkonnakohus tõlgendas tüüptingimust ebaõigesti. Tüüptingimuse võimaliku ebaselgusega seotud riske kannab VÕS § 39 lg 1 teise lause järgi kostja kui tüüptingimuse kasutaja. Lepingut ei saa tõlgendada nii, et see välistab kindlustusandja hüvitamiskohustuse riikides, kus mingi raviteenuse hind on kodumaisest ravist oluliselt kallim. Hageja sõlmis kindlustuslepingu, eeldades, et suusaõnnetuse korral tema paranemiseks vajalikud kulud hüvitatakse. Reisikindlustuslepingu mõte kindlustatu jaoks on kindlustunde saavutamine selles osas, et kui toimub kindlustusjuhtum, siis tekkivad kulud hüvitatakse. Oluline ei ole, kas kindlustuse aluseks on eraldi leping või kaasneb see krediitkaardiga. Kohtud on hinnanud tõendeid ühekülgselt, rikkudes seeläbi menetlusõiguse norme. Kohtud on lähtunud peamiselt kostja esitatud arstide arvamustest. Viivise maksmist piirav kokkulepe kostja tüüptingimusena on tühine. VÕS § 451 mõte on muuta tühiseks igasugused kindlustusandja poolt viivise maksmise kohustust piiravad kokkulepped.
7.Kostja palub jätta kassatsioonkaebus rahuldamata ja ringkonnakohtu otsus muutmata. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
8.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 691 p 5 ja § 692 lg 1 p 1 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära tõlgendamise tõttu resolutsiooni ja õiguslike põhjenduste osas. Kolleegiumil on võimalik teha tühistatud osas uus otsus ja hagi rahuldada tervikuna põhinõude osas ja osaliselt viivise osas. Kassatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.
9.Kolleegium käsitleb esmalt hageja nõudeid ja vaidluse eset (I), seejärel seaduse ja lepingu sätteid kostja hüvitamiskohustuse sisustamise osas (II) ning hageja viivisenõuet (III). Lõpetuseks teeb kolleegium menetluslikud otsustused (IV). I
10.Hageja nõuab kostjalt kindlustushüvitise ja selle maksmisega viivitamise tõttu tekkinud viivise väljamõistmist. Hageja põhinõude õiguslikuks aluseks on VÕS § 463 lg 1 esimene lause ja § 476 lg 1 esimene lause ning viivisenõude aluseks VÕS § 113 lg 1, hagi esitamisele järgnevat aega puudutava viivisenõude osas ka TsMS § 367.
11.Alguses nõudis hageja põhivõlana oma väidetavate Šveitsis kantud ravikulude 45 759 Šveitsi frangi 55 rapi väljamõistmist. Hilisemas menetluses (k.a kassatsioonkaebuses) on hageja nõudnud kostjalt põhinõudena 34 035 euro 25 sendi väljamõistmist. Sarnaselt on hageja alguses nõudnud kostjalt hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise 5719 Šveitsi franki 94 rappi väljamõistmist, hiljem aga 4254 euro 41 sendi väljamõistmist. Kuna kostja ega kohtud ei ole sellisele nõude muutmisele tähelepanu pööranud, võib eeldada, et menetluslikult ei olnud neil sellele vastuväiteid, mistõttu lähtub kolleegium sellest. Kostja ei ole esitanud vastuväiteid Šveitsi frankide eurodesse ümberarvutamisele ega ümberarvutuskursile ka
materiaalõiguslikult, mistõttu loeb kolleegium ka selle lubatavaks. Kolleegium märgib siiski, et Šveitsi frankides (nagu ka muus välisvääringus) haginõude esitamine ei ole iseenesest keelatud (vt ka nt Riigikohtu 26. jaanuari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-139-10, pd 15-17). Sellise nõude esitamise alus peab aga tulenema seadusest või tehingust. Kui hagejale tekivad välisvääringus kulud, mille hüvitamist ta võib kostjalt nõuda, võib ta VÕS § 127 lg-st 1 tulenevalt nõuda kulude hüvitamist täies ulatuses, st ka kulude tekkimise vääringule tuginedes. Välisvääringus nõude esitamisele ja maksmisele muus vääringus kohaldub VÕS § 93.
12.Kohtud on tuvastanud järgmised olulised asjaolud: ·
Swedbank AS ja kostja on sõlminud reisikindlustuslepingu, mille järgi oli kindlustatud ja soodustatud isikuks hageja kui krediitkaardi omaja;
·
1.veebruaril 2010 toimus hagejaga Šveitsis suusatades kindlustusjuhtumina hinnatav õnnetus, kui ta kukkus ja vigastas põlve, saades põlve eesmise ristatisideme, sisemise külgsideme ja sisemise meniski rebendi;
·
Šveitsi arst dr Rhenter leidis, et hagejale tuleb kiiresti teha põlveoperatsioon ja et lennureis ei ole hagejale tungivalt soovitatav;
·
hageja teatas kostjale õigel ajal õnnetusest ja dr Rhenteri määratud operatsioonist ning palus tagada kulude hüvitamine, kuid kostja ja SOS teatasid, et operatsiooni ei ole Šveitsis vaja teha, ning leidsid, et hageja võib selleks lennata tagasi Eestisse;
·
11.veebruaril 2010 opereeriti hagejat Šveitsis ja tehti põlve eesmise ristatisideme plastika (põlvekedra kõõluse autotransplantatsioon ja sisemise liigesemeniski eemaldus);
·
operatsioonikulud olid koos haiglakuludega 45 759 Šveitsi franki 55 rappi;
·
operatsioon oli vigastuse raviks vajalik ja õnnestus, kuid seda ei olnud vaja teha viivitamata pärast õnnetust ja Šveitsis;
·
operatsioon ei vähendanud hageja tervisele transportimisest tulenevat ohtu.
13.Kohtud jätsid hageja nõude rahuldamata järgmistel põhilistel põhjendustel: · hageja ravikulud ei ole käsitatavad kulutustena vältimatule arstiabile RKT tähenduses ega ole seetõttu kindlustusega kaetud - ei olnud ohtu hageja elule ega püsiva tervisekahjustuse tekkimiseks; · ei ole oluline, kuidas hageja RKT sätteid mõistis, neid tuli mõista objektiivselt; · reisikindlustuse eesmärk ei ole kindlustatud isiku kõikvõimalike ravikulude katmine; · ei ole oluline, kas operatsioon oli vajalik, vaid see, kas see tuli teha viivitamata või võis selle tegemise ka edasi lükata; · põlveoperatsioon Šveitsis oli sarnasest operatsioonist Eestis oluliselt kallim; · RKT tingimus vältimatu arstiabi kohta ega ÜT säte viivise arvestamise piirangu kohta ei ole tühised.
II
14.Kolleegium leiab, et tuvastatud asjaoludel on TsMS § 688 lg-d 3-5 arvestades võimalik teha osaliselt uus otsus ja hagi põhinõude osas rahuldada. Asjaolude tuvastamisel ei ole kohtud kolleegiumi arvates menetlusnorme oluliselt rikkunud. Seega mõistab kolleegium kostjalt hageja kasuks välja kindlustushüvitise 34 035 eurot 25 senti.
15.Pooled ei vaidle, et hageja oli õnnetusjuhtumi ajal kindlustatud, tegemist oli kindlustusjuhtumiga ning hageja ei ole omapoolseid kindlustuslepingust tulenevaid kohustusi rikkunud. Samuti ei vaielda selle üle, et hageja põlveoperatsioon oli iseenesest vajalik ja mõistlik. Vaidluse all ei ole ka operatsiooniks ja haiglakuluks tehtud ja hagis nõutud kulutuste suurus. Vaidluse põhiesemeks on küsimus, kas hageja nõutavad kulud on kaetud kostja antud kindlustusega. Kostja väitel ei pea ta hageja kantud kulutusi hüvitama, kuna need ei ole kaetud RKT järgi hüvitamisele kuuluvate kulutustena vältimatule arstiabile.
16.RKT järgi annab see kindlustuskaitse erinevate reisiga kaasnevate riskide vastu, mh ravikulude katteks. Ootamatult tekkinud kehavigastused on RKT järgi kindlustusjuhtumiks (I kd, tl 13). Põhimõtteliselt peab kindlustusandja kahjukindlustuse puhul mingit riski kindlustades VÕS § 476 lg 1 esimese lause järgi hüvitama kindlustusjuhtumi tõttu tekkinud kahju. VÕS § 476 lg 4 järgi ei hõlma kindlustus erikokkuleppeta üksnes saamata jäänud tulu. Õnnetusjuhtumist tingitud ravikulud on otsese varalise kahjuna VÕS § 130 mõttes seega iseenesest hüvitatavate kuludena kindlustusse hõlmatud (vt ka Riigikohtu 26. septembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-06, p 13). Seadus ei keela siiski kindlustusandjal ka tüüptingimustes ette näha piiranguid, millistel juhtudel või milliseid kulusid ta ei hüvita. Kui see on seotud kindlustusvõtja (hoolsus)kohustuste rikkumisega, tuleb täiendavalt arvestada eelkõige VÕS §-des 445 ja 452 sätestatuga. See kehtib ka juhul, kui kindlustusandja vastutuse piirangud on kindlustustingimustes ette nähtud varjatult, nt juhtumitena, mis juhtudel kindlustusandja kindlustuskaitset ei anna.
17.Kostja esitatu põhjal on ta RKT-s piiranud kindlustusjuhtumiga tekkinud kulutuste hüvitamist selliselt, et ta loetleb, milliseid kulutusi ta ei hüvita, kuid paralleelselt loetleb ka, milliseid kulutusi ta hüvitab (I kd, tl 13). Iseenesest ei keela seadus hüvitatavaid kulutusi piirata ka selliselt, et kindlustustingimustes loetletakse (positiivselt) üksnes hüvitamisele kuuluvad kulutused. Kuna sellisel juhul on aga tegemist selgelt seadusest erineva regulatsiooniga (seadus eeldab, et kõik kindlustusjuhtumist tulenevad kulud on kindlustusega kaetud) tüüptingimustes, tuleb tingimused sõnastada selliselt, et need oleks muudele isikutele (eelkõige kindlustusvõtjale ja kindlustatud isikule) selgelt arusaadavad. Tüüptingimust tõlgendatakse VÕS § 39 lg 1 järgi nii, nagu teise lepingupoolega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi ning kahtluse korral tõlgendatakse tüüptingimust tingimuse kasutaja kahjuks (vt ka nt Riigikohtu 11. juuni 2007. a otsus tsiviilasjas nr 32-1-64-07, p 12).
18.Kolleegiumi arvates ei ole RKT-s selgelt ette nähtud, et seadusest tulenevalt kindlustusjuhtumi toimumisel hüvitamisele kuuluvad ravikulud lepingu järgi hüvitamisele ei kuulu. RKT (nummerdamata) punktis „Hüvitamisele ei kuulu: ..." on piiratud erinevate kulude hüvitamist, nagu
plaanilise ravi kulud, kodumaal tekkinud kahju ja kulud või kosmeetilise operatsiooni kulud (I kd, tl 13). Selle tingimuse vahekord samal lehel oleva tingimusega „Hüvitame kulutused: ..." (I kd, tl 13) jääb märkimisväärselt ebaselgeks. Nende tingimuste koostoimes ei pruugi tavalisele mõistlikule inimesele olla arusaadav, et kindlustusjuhtumina käsitatava õnnetuse tagajärjel välismaal kantud ravikulude hüvitamine oleks igal juhul piiratud kulutustega vältimatule arstiabile. Positiivset loetelu on võimalik lugeda mh näitliku loeteluna. Nii võis segadus tingimuste mõistmisega olla põhjustatud ka hagejal. Seetõttu leiab kolleegium, et RKT-d tuleb VÕS § 39 lg 1 teise lause valguses tõlgendada hageja kasuks ja kostja kahjuks selliselt, et hageja kantud kulude hüvitamist ei ole kostja kindlustustingimustes sõnaselgelt välistatud. On kindlustusandja ülesanne formuleerida oma tüüptingimused ühemõtteliselt ja vaidlusi välistavalt. Põhjendatud ei ole menetluse kestel maakohtus ja kassatsioonkaebuse vastuses kostja esitatud väide, et hagejale osutati plaanilist kirurgilist ravi (I kd, tl 156) ning plaanilise operatsiooni kulud ei kuulu lepingu alusel hüvitamisele (II kd, tl 70). Kolleegiumi arvates ei saa pidada plaaniliseks raviks reisil olles õnnetusjuhtumi tagajärjel tekkinud vigastuse ravimiseks vajalikku operatsiooni. Eelneva põhjal on hageja kantud kindlustusjuhtumi toimumisest põhjustatud ravikulud kindlustusega kaetud ja kostja peab need hüvitama. Kostja ei ole vaidlustanud, et hageja operatsioon oli vajalik.
19.Hagejal oli kindlustatud isikuna VÕS § 465 ja § 488 lg 1 esimese lause järgi ka kahju ärahoidmise ja vähendamise kohustus. Selle kohustuse rikkumisel võib kindlustusandja VÕS § 488 lg 3 järgi hüvitist nt kahju suurenemise osas vähendada. Seega võiks kostjal olla õigus kindlustushüvitist vähendada, kui ta heidab hagejale ette kulutuste tegemist, mida oleks võinud tegemata jätta või mis võinuks olla väiksemad. Sisuliselt ongi kostja hagejale ette heitnud, et see lasi iseenesest vajaliku operatsiooni teha Šveitsis, mitte ei lennanud tagasi Eestisse, kus võinuks sarnase operatsiooni oluliselt odavamalt teha. Pealegi käitus hageja nii otseses vastuolus kostja juhistega. Nimetatud asjaolud on ka tuvastatud, kuid ei muuda kolleegiumi seisukohta kulutuste hüvitamise osas. Nimelt teatas kostja hagejale, et operatsiooni võiks teha Eestis, kuna selliselt soovis ta üldse vabaneda kulutuste hüvitamisest, sest RKT järgi Eestis tekkinud kulusid ei hüvitata, mitte ei soovinud vähendada hagejale tekkinud kahju. Pealegi oli tuvastatud asjaoludel teda läbi vaadanud Šveitsi arst soovitanud hagejale tungivalt operatsiooni Šveitsis viivitamata teha ja mitte enne lennureisi ette võtta, millele hageja võis tugineda. Eestisse soovitasid tal aga sõita isikud, kes polnud tema vigastust näinud. Seega ei toiminud hageja talle tollal teadaolevast teabest lähtudes iseenesest ebamõistlikult, kui jättis talle tol hetkel teadaolevalt tekkida võiva tervisekahjustusega riskimata, olgugi et hiljem selgus, et lennureis ja hilisem operatsioon Eestis võinuksid olla mõistlikud.
20.Kostja ei ole vaidlustanud hagejale kindlustusjuhtumiga põhjustatud ravikulude suurust. Kuna kindlustushüvitise väljamõistmise muud eeldused on eelneva põhjal täidetud, tuleb nõutud kulud kostjalt VÕS § 463 lg 1 esimese lause ja § 476 lg 1 esimese lause alusel välja mõista.
21.Eelneva põhjal ei ole vaidluse lahendamiseks tähtis, kuidas sisustada RKT tähenduses
kindlustusega kaetud kulutusi vältimatule arstiabile. Kolleegium märgib siiski, et põhjendamatu on sisustada RKT järgset „vältimatu arstiabi" mõistet üksnes TTKS §-st 5 lähtudes. Nimetatud säte paneb riigile üksnes avalik-õigusliku miinimumkohustuse isikute elu ja tervise tagamisel. Põhjendamatu oleks tõlgendus, et RKT järgi ei oleks esmaabikulusid kindlustusega kaetud, kui isik saab välismaal kergema vigastuse, mille tõttu tema elu ohus ei ole ega ole ka püsiva tervisekahjustuse ohtu,. Mõistlik keskmine isik ei pea sellise RKT tõlgendusega kolleegiumi arvates arvestama.
22.Põhjendamatu on ka ringkonnakohtu käsitlus, millest saab järeldada, et teises riigis arstiabi andmisel lähtutakse sellest, kas seal on vajaliku abi osutamine Eestist kallim või mitte. RKT sellist seost kuludega ette ei näe. Kindlustuse ulatus ei sõltu ei seaduse, RKT ega ÜT järgi sellest, kas hageja ise midagi kindlustuse eest täiendavalt maksis või kaasnes kindlustus krediitkaardiga. Ka tähendaks „vältimatu arstiabi" kitsas sisustamine seda, et kindlustusandja ei ole kohustatud kandma mingeid kulusid, kui erakorraline arstiabi on sihtriigis tasuta või kaetud avalik-õigusliku kindlustusega. Seega piirduks kindlustusandja tegevus sisuliselt sellega, et pärast erakorralise meditsiini osakonda pöördumist välismaal toimetada kindlustatud isik kindlustusjuhtumi toimumise korral kodumaale, kus isiku ravi katab juba riiklik (või eraõiguslikus vormis) ravikindlustus. III
23.Kolleegiumi arvates tuleb tuvastatud asjaoludel osaliselt rahuldada ka hageja viivisenõue.
24.Hageja võib kindlustushüvitise maksmisega viivitamisel nõuda kostjalt viivist VÕS § 113 lg 1 ja ÜT p 18.7 alusel. Viivist võib hageja nõuda kostjalt VÕS § 450 lg 1 järgi hiljemalt ajast, mil kostja keeldus hagejale hüvitist maksmast (kindlustusjuhtumi menetluse lõppemise ajast), st 20. juulist 2010. Sellele tugines viivist nõudes ka hageja ja kostja ei ole sellele vastu vaielnud.
25.ÜT p 18.7 järgi võib kostjalt viivist nõuda 0,1% makstavast hüvitisest iga viivitatud päeva kohta, kuid kokku mitte üle 10% väljamaksmisele kuuluvast kindlustushüvitisest. Kolleegiumi arvates on viidatud säte osaliselt vastuolus VÕS §-ga 451, mille kohaselt on tühine kokkulepe, mille järgi kindlustusandja ei pea maksma viivist oma täitmise kohustusega viivitamise korral. Nimetatud sättest tuleneb kolleegiumi arvates nõue, et kindlustushüvitise maksmisega viivitamisel tuleb tagada vähemalt seadusjärgse viivise maksmine, st viivise maksmine VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras. Seega saab ÜT p 18.7 järgi arvestada viivist 0,1% päevas kuni 10%-ni kindlustushüvitisest. Kui lepingujärgse viivise arvestuse järgi saaks kostja vähem raha kui seadusjärgset viivist arvestades, tuleb vahe ulatuses arvestada viivist seadusjärgses ulatuses. Tõlgendus, mille kohaselt saaks ÜT p 18.7 järgi arvestada viivist 0,1% päevas kuni 10%-ni kindlustushüvitisest ja seejärel nõuda edasi viivist juba VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras, tähendaks kolleegiumi arvates viivise karistuslikku iseloomu kostja jaoks. Seega saab hageja ÜT p 18.7 alusel nõuda kostjalt viivist 34 eurot 3 senti päevas (0,1% 34 035 eurost 25 sendist). Maksimaalselt saab sel alusel nõuda kuni 3403 eurot 52 senti (10% kindlustushüvitisest) saja päeva eest ehk kuni 28. oktoobrini 2010.
26.Järgnevalt tuleb kolleegiumi arvates võrrelda ÜT p 18.7 alusel arvestatavat võimalikku viivisenõuet 3403 eurot 52 senti (10% kindlustushüvitisest) viivisenõudega (alates 21. juulist 2010 kuni Riigikohtu otsuse tegemiseni 6. veebruaril 2013) VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Referentsintressimäär 1. juulist kuni 31. detsembrini 2010, 1. jaanuarist kuni 30. juunini 2011 ning
1.jaanuarist kuni 31. detsembrini 2012 oli Eesti Panga teatel 1,00% (aastas), st 2010. a teisel poolaastal, 2011. a esimesel poolaastal ja 2012. a-l kehtiv seadusjärgne viivisemäär oli 1 + 7 = 8% aastas. 8% põhinõudest 34 035 eurot 25 senti on 2722 eurot 82 senti aastas. 365-päevast aastat arvestades teeb see 2010. a teisel poolaastal ja 2011. a esimesel poolaastal 7 eurot 46 senti päevas. 2012. a-l tähendab see 366-päevast aastat arvestades 7 eurot 44 senti päevas. Sellest tulenevalt oli viivisenõue 21. juulist kuni 31. detsembrini 2010 (k.a), s.o 164 päeva eest 1223 eurot 44 senti ning viivisenõue 1. jaanuarist kuni 30. juunini 2011 (k.a), s.o 181 päeva eest 1350 eurot 26 senti. Viivisenõue 1. jaanuarist kuni 31. detsembrini 2012 (k.a), s.o 366 päeva eest oli 2723 eurot 4 senti. Referentsintressimäär 1. juulist kuni 31. detsembrini 2011 oli Eesti Panga teatel 1,25% (aastas), st 2011. a teisel poolaastal kehtiv seadusjärgne viivisemäär oli 1,25 + 7 = 8,25% aastas. 8,25% põhinõudest 34 035 eurot 25 senti on 2807 eurot 91 senti aastas, mis 365-päevast aastat arvestades teeb 7 eurot 69 senti päevas. Sellest tulenevalt oli viivisenõue 1. juulist 2011 kuni 31. detsembrini 2011 (k.a), s.o 184 päeva eest 1414 eurot 96 senti. Referentsintressimäär 1. jaanuarist 2013 kuni 30. juunini 2013 on Eesti Panga teatel 0,75% (aastas), st 2013. a esimesel poolaastal kehtiv seadusjärgne viivisemäär on 0,75 + 7 = 7,75% aastas. 7,75% põhinõudest 34 035 eurot 25 senti on 2637 eurot 73 senti aastas, mis 365-päevast aastat arvestades teeb 7 eurot 23 senti päevas. Sellest tulenevalt on viivisenõue 1. jaanuarist 2013 kuni Riigikohtu otsuse tegemiseni ehk kuni 6. veebruarini 2013 (k.a), s.o 37 päeva eest 267 eurot 51 senti. Kokku on viivisenõue seadusjärgses määras 6. veebruari 2013. a seisuga seega 6979 eurot 21 senti. Kuivõrd viivisenõue seadusjärgses määras ületab praegusel juhul ÜT p 18.7 alusel maksimaalselt väljamõistetavat viivist 3403 eurot 52 senti, tuleb väljamõistetava viivise arvutamisel lähtuda VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määrast. Seega tuleb kostjalt välja mõista viivis 6. veebruari 2013. a seisuga 6979 eurot 21 senti.
27.Ajavahemiku eest alates 7. veebruarist 2013 (Riigikohtu otsuse tegemisest) kuni põhinõude rahuldamiseni mõistab kolleegium TsMS §-le 367 tuginedes kostjalt hageja kasuks välja põhinõude 34 035 eurot 25 senti rahuldamata osalt viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras. IV
28.Kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada hageja kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon.
29.Kuna kassatsioonkaebus ja hagi põhilises osas rahuldatakse, jätab kolleegium TsMS § 162 lg 1, § 171 lg 1 ja § 173 lg 3 esimese lause alusel menetluskulud kõigis kohtuastmetes kostja kanda. Viivisenõude osas arvutuslikult erinev käsitlus hageja esitatust ja sellest tulenev hagi osaline rahuldamine ei muuda asjaolusid arvestades kolleegiumi seisukohta, kuna see põhineb hageja tühise
tüüptingimuse erineval tõlgendamisel.
30.Hageja võib TsMS § 174 lg 1 esimese lause alusel nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Ants Kull, Villu Kõve, Tambet Tampuu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.