Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus Asja läbivaatamise kuupäev
RESOLUTSIOON
Eesti Vabariigi nimel 3-2-1-91-08 Tartu, 12. november 2008. a Eesistuja Ants Kull, liikmed Henn Jõks ja Villu Kõve Osaühingu Jaotusvõrk hagi Marika Vartla vastu isikliku kasutusõiguse seadmise nõudes. Viru Ringkonnakohtu 27. mai 2008. a otsus tsiviilasjas nr 2-0631690 Marika Vartla kassatsioonkaebus Hageja osaühing Jaotusvõrk (registrikood xxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat Toomas Pikamäe Kostja Marika Vartla (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat Tanel Pürn 13. oktoober 2008. a, kirjalik menetlus
1.Tühistada Viru Ringkonnakohtu 27. mai 2008. a otsus ja Viru Maakohtu 15. juuni 2007. a otsus tsiviilasjas nr 2-06-31690.
2.Jätta läbi vaatamata osaühingu Jaotusvõrk hagi Marika Vartla vastu isikliku kasutusõiguse seadmise nõudes.
3.Kassatsioonkaebus rahuldada.
4.Tagastada Marika Vartlale kassatsioonkaebuselt 30. juunil 2008. a tasutud kautsjon 400 (nelisada) krooni.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Osaühing Jaotusvõrk (hageja) esitas 30. oktoobril 2006. a Viru Maakohtule hagi Marika Vartla (kostja) vastu, milles palus:
1.Tunnustada kostja kohustust lubada ehitada temale kuuluvale Lääne-Virumaal Rakvere vallas Mädapea külas asuvale Mädapea Mõisa kinnistule (Lääne-Viru Maakohtu kinnistusosakonna LääneViru kinnistusjaoskonna kinnistusregistri registriosa nr 3514031) 0,4 kV maakaabelliin;
2.Tuvastada kostja kohustus teha tahteavaldus isikliku kasutusõiguse seadmise lepingu sõlmimiseks hagejaga ja kinnistamisavalduse tegemiseks. Hagiavalduse kohaselt soovib hageja Eesti Energia Aktsiaseltsi tütarettevõttena ehitada kostja kinnistule 0,4 kV kaabelliini. Liini ehitamiseks on esitatud 13. jaanuaril 2006. a tellimus ja
2.veebruaril 2006. a on koostatud projekteerimisülesanne. Hagejal on seaduslik ja lepinguline kohustus ehitada kaabelliin Vergi Puhkemaja OÜ elamu elektrivarustuse tagamiseks. Kostja keeldub andmast luba õhu- ja maaliini ehitamiseks. Elektripaigaldise rajamine on aga möödapääsmatu ning see ei ole võimalik kostja kinnisasja koormamata. Ehitusseadus sätestab kitsenduse, mille kohaselt peab kinnisasja omanik lubama ehitada oma kinnisasjale maapinnal, maapõues ning õhuruumis tehnovõrke ja -rajatisi, kui nende ehitamine ei ole kinnisasja kasutamata võimalik või kui nende ehitamine teises kohas põhjustab ülemääraseid kulutusi. Eeltoodut ei kohaldata, kui tehnovõrk või -
rajatis ei võimalda kinnisasja otstarbekalt kasutada. Vaidlusaluse maakaabli paigaldamine ei takista kinnisasja otstarbekohast kasutamist ning kostja ei ole ka kinnistu kasutamise takistusele viidanud. Seega on kostjal kohustus lubada ehitada tema kinnisasjale 0,4 kV maakaabel. Asjaõigusseaduse rakendamise seaduse kohaselt on alates 1. aprillist 1999. a tehnorajatise võõrale maale püstitamiseks nõutav kinnisasja koormamine reaalservituudi või isikliku kasutusõigusega. Kui kinnisasja omanik keeldub alusetult isikliku kasutusõiguse lepingu sõlmimisest, võib tehnorajatise omanik nõuda lepingu sõlmimist kohtu kaudu ja sellise hagi rahuldamisel määratakse kohtuotsuses reaalservituudi või isikliku kasutusõiguse tingimused ning kohtuotsus on aluseks kande tegemisele kinnistusraamatus. Hageja palub seaduse kohaselt kindlaks määrata isikliku kasutusõiguse tingimused. Kui kohus leiab, et kostja peab tegema tahteavalduse hageja esitatust teistsugustel tingimustel, siis tuleks kohtul need tingimused kindlaks määrata, lähtudes hea usu ja mõistlikkuse põhimõttest ning lepingu olemusest ja eesmärgist.
2.Kostja palus jätta hagi läbi vaatamata. Hageja õiguste rikkumine ei ole hagi alusena toodud faktilistele asjaoludele tuginedes (kui eeldada esitatud asjaolude õigsust) üldse võimalik. Nõue ei ole esitatud hageja seadusega kaitstud õiguste ega huvi kaitseks. Hagist ei nähtu, kas hagejal on üldse õigust võrku ehitada ja kas tegemist on tema teeninduspiirkonnaga ning nõuetekohase elektripaigaldisega, kas on olemas asjakohane taotlus jne. Kostja leiab, et vaidlusaluse kaabelliini ehitamise vajadus ning hageja nõudeõigus on küsitav. Kostja kinnistu sees asub teine kinnistu, millele pole juurdepääsutee asukohta kindlaks määratud. Kui kinnistule ei ole juurdepääsu, siis ei ole võimalik seal ka elektrit tarbida. Seega tuleks vähemasti samal ajal kaabelliini rajamisega lahendada juurdepääsutee küsimus, et koormata võimalikult vähe kostja kinnistut. Vastasel juhul ei oleks õigustatud huvi liini rajamise vastu ka ühendatava kinnisasja omanikul. Küsimus tuleks lahendada kokkuleppel, kuid teise kinnisasja omanikku ei ole menetlusse kaasatud. Elektrituruseadus sätestab, et võrguettevõtjal on õigus keelduda võrguteenuse osutamisest, kui seda teenust ei ole võimalik osutada võrguettevõtjast sõltumatutel põhjustel. Võrguettevõtjast sõltumatu põhjusega on tegemist ka juhul, kui teise kinnistu omanikuga kokkuleppele ei saada. Ka ehitusseaduse sätted ei anna hagejale nõude esitamise õigust. Tehnorajatise ehitamiseks peab olema õigustatud ja seadusega kaitstud huvi. Kostja on viidanud asjaolule, et maakaabli paigaldamine ei võimalda kinnisasja otstarbekohast kasutamist. Seega ei ole tegemist hageja kaitstava huvi või õigusega. Isikliku kasutusõiguse seadmine ei ole põhjendatud. Asjaõigusseaduse sätted ei reguleeri isikliku kasutusõiguse seadmise nõudmise võimalust kohtu kaudu, vaid käsitlevad olukorda, kus võõral kinnistul juba asub tehnorajatis.
3.Viru Maakohus jättis 15. juuni 2007. a otsusega hagi rahuldamata. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt sätestab elektrituruseaduse (ElTS) § 3 p 11, et jaotusvõrk on võrk, mis ei ole põhivõrk, ja p 9 järgi on elektripaigaldis elektrienergia tootmiseks, edastamiseks, muundamiseks, mõõtmiseks, müügiks või tarbimiseks kasutatavate seadmete, juhtide ja tarvikute paigaldatud talitluslik kogum. Hageja ei tõendanud, et ta tegutseb oma teeninduspiirkonnas. Samuti ei ole kohtule esitatud asjakohast taotlust. Hagiavaldusele on lisatud tellimus, mille vastuvõtjat pole
märgitud. Selles tellimuses on objektiks märgitud Vergi Puhkemaja OÜ elamu Mädapea külas. Tõendeid kinnistul asuva muu elamu ja selle omaniku kohta esitatud ei ole. Kinnistusregistri väljavõttest nähtub, et Rakvere vallas Mädapea külas asuva Kellamaja elamumaa omanikuna on 18. juuli 2006. a asjaõiguskokkuleppe alusel registrisse kantud Marti Kuusik. Liitumislepingu on sõlminud Vergi Puhkemaja OÜ ja Eesti Energia Aktsiaselts. Objektiks on ehitis või kinnistu aadressil Mädapea küla Lääne-Virumaa. Kuna nimetatud äriühingul ei ole elamut ega kinnistut Mädapea külas, siis tellimusest lähtuvalt ei ole hageja nõue seaduspärane. Tarbija puudub ning hagejal ei ole elektripaigaldise ehitamiseks lepingulist alust. Hagi on tõendamata. See, et hageja väidete kohaselt on tal seadusest tulenev kohustus elektrienergiat müüa, ei tähenda, et hageja võib oma suvast lähtuvalt algatada elektriliini ehitamise kelle tahes kinnistul. Hagiavaldusele lisatud projekteerimisülesandes on viidatud kaabelliinile kuni Vergi Puhkemaja OÜ kinnistuni. Mingit liini olemas ei ole, mingit elektripaigaldist Kellamajani olemas ei ole. Seega väidab hageja põhjendamatult, et tema on liini omanik. Eeltoodust tulenevalt on hagi esitatud justkui kellegi teise, mitte hageja enda huvides. Kostja leiab õigesti, et nõue ei ole esitatud hageja seadusega kaitstud õiguste ega huvide kaitseks, sest hageja õiguste rikkumine ei ole hagi alusena toodud faktilistele asjaoludele tuginedes (eeldades esitatud väidete õigsust) üldse võimalik. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 371 lg 2 sätestab alused, mil hagiavaldus tuleb jätta menetlusse võtmata. Kuna hagi on menetlusse võetud, kuid jäänud tõendamata, siis tuleb hagi jätta rahuldamata. Seega ei ole oluline hinnata kostja vastuväiteid maa- ja õhuliini rajamise tagajärgede kohta. Hagi esitamise ajal kehtinud ehitusseaduse (EhS) § 14 sätestas, et kinnisasja omanik peab lubama ehitada oma kinnisasjale tehnovõrke ja -rajatisi, kui nende ehitamine ei ole kinnisasja kasutamata võimalik või kui nende ehitamine teises kohas põhjustab ülemääraseid kulutusi. Paikvaatlusel tuvastati, et elektriliini rajamiseks kostja kinnistu piires asuva kinnistuni on neli võimalust. Hageja taotleb liini rajamist vaid pargi põlispuude all asuva allee kaudu. Muud võimalused on aga kaalumata, hindamata ja põhistamata. Ometi on projektis kirjas, et liinide trassid tuleb määrata projekteerimise käigus, lähtudes kohalikust olukorrast. Viidatud säte on tunnistatud kehtetuks alates 1. maist 2007. a. Sama põhimõte on sätestatud samal ajal kehtinud asjaõigusseaduse (AÕS) § 158 lg-s 1. Selle sätte kohaselt on kinnisasja omanik kohustatud taluma tema kinnisasjal maapinnal, maapõues ning õhuruumis ehitatavaid tehnovõrke ja -rajatisi, kui need on teiste kinnisasjade eesmärgipäraseks kasutamiseks või majandamiseks vajalikud, nende ehitamine ei ole kinnisasja kasutamata võimalik või nende ehitamine teises kohas põhjustab ülemääraseid kulutusi. Hageja esitatud dokumentidest ei nähtu ei kinnisasja eesmärgipärane kasutamine ega majandamine. Paikvaatluse ajal oli osalistele näha, et Kellamaja kinnistul ei ole eluhoonet või muud Vergi Puhkemaja OÜ jaoks eesmärgipäraseks kasutamiseks või majandamiseks tarvilikku elamut või objekti. Lähtudes eesmärgipärasuse hindamisest, on oluline ka kostja vastuväide, et kostja kinnistu sees asuvale kinnistule ei ole juurdepääsuteed määratud. Vältimaks kostja kinnistu koormamist mitmel erineval viisil, on põhjendatud määrata enne liini rajamist juurdepääsutee. Juurdepääsuõiguse tagamine eeldab
kinnistuomanike huvide kaalumist ja asja lahendamist poolte kokkuleppel. Isikliku kasutusõiguse lepingu sõlmimise kohustuse tuvastamine ei ole kooskõlas AÕS § 158 lgtega 2 ja 3. Nimelt sätestab viidatud sätte lõige 2, et sama paragrahvi lõikes 1 kehtestatud juhul võib kinnisasja omanik nõuda teise kinnisasja omanikult kinnisasja koormamist reaalservituudiga, reaalservituudi täpsem sisu, tehnovõrgu või -rajatise asukoht, tähtaeg ja tasu määratakse kokkuleppel. Kui kokkulepet ei saavutata, määrab servituudi sisu, vajaduse korral tähtaja ja tasu suuruse kohus. Servituudi seadmisel tuleb arvestada koormatava kinnisasja omaniku huve. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-14-06 tehtud lahendis selgitanud, et AÕS § 1 järgi on asjaõigusseaduse ülesandeks sätestada asjaõigused, nende sisu, tekkimine ja lõppemine. Samuti on asjaõigusseadus aluseks teistele asjaõigust reguleerivatele seadustele. Asjaõigusseaduse § 178 lg 1 järgi määratakse reaalservituudi sisu poolte kokkuleppega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kohus ei saa sundida pooli reaalservituudi seadmise lepingut sõlmima, kui pole seadusest tulenevat kohustust lepingu sõlmimiseks või kui on võimalik lahendada tekkinud olukord kinnistut koormamata. Kehtinud elektrituruseaduse § 65 lg 3 sätestas, et võrguettevõtjal on õigus keelduda võrguteenuse osutamisest, kui võrguteenust ei ole võimalik osutada võrguettevõtjast sõltumatutel põhjustel. Hageja ei ole toiminud kooskõlas viidatud sättega, otsustades võtta täitmiseks tellimuse elektripaigaldise ehitamiseks, teadmata, kes on tarbija või kas tarbimine on tagatud. Järelikult oleks hagejal olnud õigus keelduda taotluse või tellimuse (kui see esitati) vastuvõtmisest ning hagejale ei tulenenud seadustest elektripaigaldise ehitamise kohustust.
16.märtsi 2006. a elektrivõrgu püstitamise/rekonstrueerimise kooskõlastus on tõendina olemuselt vastuoluline, ebatäpne ja eksitav. Selle tekstist tuleneb, et elektripaigaldise rajamiseks on vaja sõlmida notariaalne maakasutusleping. Kooskõlastuse p-s 4 märgitakse, et omanik on selle lepingu tingimustega tutvunud. Samas on aga kooskõlastuslehe lõpus märge, et selgitusi notariaalse lepingu kohta saab hoopiski kelleltki kolmandalt isikult.
4.Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada. Hageja palub juhul, kui ringkonnakohus ei saa ise asja lahendada, maakohtu otsus tühistada ning saata asi esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
5.Viru Ringkonnakohus tühistas 27. mai 2008. a otsusega maakohtu otsuse ja saatis asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks, leides, et maakohtu otsus ei ole seaduslik ega põhjendatud. Hagi on esitatud AÕS § 158 lg-te 1 ja 3 alusel seetõttu, et hageja rajatavate tehnovõrkude omanikuna ning kostja kinnisasja omanikuna ei saavutanud kokkulepet tehnorajatise ehitamises kostja kinnistule. Asjaõigusseaduse § 158 lg 1 kohaselt on kinnisasja omanik kohustatud taluma tema kinnisasjal maapinnal, maapõues ning õhuruumis ehitatavaid tehnovõrke ja -rajatisi (sh elektrivõrku ning paigaldist ja nende teenindamiseks vajalikke ehitisi), kui need on teiste kinnisasjade eesmärgipäraseks kasutamiseks või majandamiseks vajalikud, nende ehitamine ei ole kinnisasja kasutamata võimalik või nende ehitamine teises kohas põhjustab ülemääraseid kulutusi. Alates 1. aprillist 1999 on tehnorajatise püstitamiseks võõrale kinnistule nõutav kinnisasja
koormamine reaalservituudi või isikliku kasutusõigusega ja kinnisasja omanikul on õigus nõuda tasu tehnorajatise talumise eest. Hagis taotleb hageja isikliku kasutusõiguse seadmist kostja kinnistule. Talumiskohustuse eesmärgiks on üleüldine elektri-, gaasi ja muude ühenduste tagamine, sest tehnovõrkudega on kaetud kogu Eestimaa. Kahtlemata on talumiskohustuse puhul tegemist omandiõiguse piiranguga. Kuivõrd piirangu eesmärgiks on tagada teiste kinnisasjade eesmärgipärane kasutamine ja majandamine, on see kooskõlas põhiseaduse §-ga 11. Tehnorajatise talumise kohustus võib takistada kinnistu (koormatava kinnistu) eesmärgipärast kasutamist. Samuti võib see oluliselt alandada kinnistu turuväärtust ja muuta kinnistu müügivõimaluse üldse küsitavaks. Tuvastamaks, kas omandiõiguse piirang on vaadeldaval juhul proportsionaalne teise kinnisasja omaniku huvidega oma kinnisasja eesmärgipäraseks kasutamiseks või majandamiseks, tuli kohtul kaaluda koormatava kinnisasja omaniku huvi selle kinnisasja omaniku huviga, kelle kasuks hageja soovib kostja kinnistule tehnorajatisi püstitada. Maakohus seda teinud ei ole. Maakohus rikkus ka TsMS § 442 lg-t 8. Põhjendamata on maakohtu seisukoht, et hageja ei tõendanud, et ta tegutseb oma teeninduspiirkonnas. Juhul kui maakohtul tekkis kahtlus, kas hageja on isikuks, kes võib nõuda tehnorajatise püstitamiseks isiklikku kasutusõigust, tulnuks tal TsMS § 392 lg 1 järgi selgitada eelmenetluses välja tõendid, mida menetlusosalised oma faktiliste väidete põhjendamiseks esitavad, ning anda vajadusel täiendav tähtaeg uute tõendite esitamiseks. Maakohus ei ole põhjendanud, miks ta ei usalda kohtule esitatud tõendeid, kus on märgitud, et hageja on võrguettevõtja. Samuti ei ole maakohus põhjendanud, miks ta kahtles, kas hageja võib tegutseda Lääne-Virumaal, ja miks kohus ei arvesta seejuures Vergi Puhkemaja OÜ avalduse alusel Mädapea külas liitumispunkti väljaehitamiseks sõlmitud liitumislepingut, kus hagejat esindas Eesti Energia Aktsiaselts. Maakohtu otsusest ei selgu, miks maakohus eeldab, et kinnistul, mille elektriga varustamiseks hageja soovib tehnorajatisi kostja maale püstitada, peab tingimata juba olemas olema mingi elamu. Selline nõue/kohustus välistaks uue ehitise ehitamise võimaluse. Põhjendamata on ka maakohtu seisukoht, et paikvaatlusega tuvastatud elektriliini rajamise neljast võimalusest on hageja põhistanud vaid ühte liini rajamine pargi põlispuude all asuva allee kaudu. Tsiviilasja materjalidest nähtub, et hageja on olnud nõus kõigi nelja variandiga, kuid kohtumenetluse kestel jäi kohtul selgitamata, milline neljast võimalusest vastab kõige rohkem poolte huvidele. Põhjendamatu on maakohtu seisukoht, et üheaegselt tehnorajatise püstitamiseks isikliku kasutusõiguse seadmisega, tuleb kindlaks määrata juurdepääs sellele kinnistule, mille elektriga varustamiseks tehnorajatisi soovitakse püstitada. Ekslik on maakohtu seisukoht, et hagi asjaoludest tulenevalt ei ole hageja õiguste rikkumine võimalik. Elektrituruseaduse § 65 alusel on võrguettevõtjale pandud võrguteenuse osutamise kohustus ning võrguettevõtjal on õigus keelduda võrguteenuse osutamisest üksnes nimetatud paragrahvis sätestatud alustel. Nende aluste olemasolu pidi tõendama kostja. Seega, kui ei esinenud võrguteenuse osutamisest keeldumise aluseid, pidi võrguettevõtja seadusest tulenevat kohustust täitma. Koormatava kinnistu omaniku keeldumisel tehnorajatiste püstitamisest tema kinnistule oli võrguettevõtjal AÕS § 158 lg-st 3 tulenev alus hagi esitamiseks.
Selle tõttu, et maakohus kohaldas valesti materiaalõiguse normi ja rikkus menetlusõiguse norme, ei ole ringkonnakohtul võimalik asja ise lahendada. Seega tuleb asi saata esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Asja uuel läbivaatamisel tuleb pöörata tähelepanu sellele, et tsiviilasja materjalide kohaselt asub kostja kinnisasjal Mädapea park, mille Rakvere Rajooni RSN TK võttis 21. aprilli 1971. a otsusega looduskaitse alla. Looduskaitseseaduse § 14 lg 1 ja kaitsealuste parkide, arboreetumite ja puistute kaitse eeskirja § 7 lg 2 kohaselt vajab elektriliini rajamine valitseja nõusolekut. Lääne-Virumaa keskkonnateenistuse 10. mai 2007. a kirja järgi on kaitsealuste parkide valitseja Lääne-Virumaal, kus asub kostja kinnisasi, Lääne-Virumaa keskkonnateenistus.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
6.Kassatsioonkaebuses palub kostja ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata või tühistada eelmised otsused ning jätta hagi läbi vaatamata. Hagejal ei olnud õigust hagi esitada. Ringkonnakohus kohaldas valesti AÕS § 158, jättes tähelepanuta selle paragrahvi lõike 2. Viidatud sätte kohaselt võib AÕS § 158 lg-s 1 sätestatud juhul kinnisasja omanik nõuda teise kinnisasja omanikult kinnisasja koormamist reaalservituudiga. Seega on ühel kinnisasja omanikul nõudeõigus teise kinnisasja omaniku vastu ning nõude sisuks on määrata juhul, kui kokkuleppele ei jõuta, kohtuotsusega reaalservituudi sisu ja tasu suurus. Vaadeldavas asjas ei ole aga hageja kinnisasja omanikuks, kelle kinnisasja eesmärgipäraseks kasutamiseks või majandamiseks oleks reaalservituudi seadmine vajalik. Seega tulnuks jätta hagi läbi vaatamata. Pärast asja arutamisele asumist tulnuks jätta hagi rahuldamata. Arusaamatuks jääb ringkonnakohtu seisukoht, et võrguettevõtja õigus hagi esitada saab tuleneda AÕS § 158 lg-st 3. See säte ei käsitle isikuid, kellel on nõudeõigus, vaid täpsustab hagi eset juhul, kui esinevad sama paragrahvi esimeses lõikes sätestatud asjaolud ja kinnisasjade omanikud ei jõua kokkuleppele. Sellise nõude saab AÕS § 158 lg 2 kohaselt (tulevikus) koormatava kinnisasja omanikule esitada valitseva kinnisasja omanik. Ringkonnakohus kohaldas vääralt ElTS § 65. See paragrahv ei sätesta hageja huvi ega õigust hagi esitada. Tulenevalt ElTS § 65 lg 3 p-st 3 on võrguettevõtjal õigus keelduda võrguteenuse osutamisest, kui võrguteenust ei ole võimalik osutada võrguettevõtjast sõltumatutel põhjustel. Ligipääs kinnistule ei sõltu kuidagi võrguettevõtjast ning hageja väidab, et selline ligipääs on võrguteenuse osutamiseks vajalik. Järelikult on võrguettevõtjal alus võrguteenuse osutamisest keelduda. Võrguettevõtjal ei saa olla huvi esitada hagi liitumistaotluse teinud kinnistu omaniku eest. Tehnovõrgu rajamiseks ei ole õigustatud huvi ei võrguettevõtjal ega ka kinnisasja omanikul. Rajatise saab lugeda tehnorajatiseks ja tunnustada selle talumise kohustust üksnes juhul, kui tehnorajatise talumise kohustuse olemasoluga kaasneb muus osas nii faktiline kui ka õiguslik võimalus tehnorajatist kasutada. Vaadeldavas asjas puudub ligipääs valitsevale kinnisasjale ning see küsimus tuleks lahendada enne tehnovõrgu rajamist või samaaegselt tehnovõrgu rajamisega. Kui kinnistule pole juurdepääsu, siis ei ole võimalik seal ka elektrienergiat tarbida.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
7.Kolleegium leiab, et maakohtu otsus ja ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2
alusel tühistada materiaalõiguse väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Kolleegium teeb TsMS § 691 p-le 3 tuginedes määruse, millega jätab TsMS § 423 lg 1 p 13 alusel hagi läbi vaatamata.
8.Kolleegium märgib esmalt, et hageja esitas oma nõude, tuginedes eelkõige hagi esitamise ajal kehtinud asjaõigusseaduse rakendamise seaduse (AÕSRS) § 152 lg-le 2, samuti EhS §-le 14 ja ElTS § 65 lg 1 p-le 1. Ringkonnakohus kohaldas 26. märtsil 2007. a jõustunud AÕS § 158 ja asus seisukohale, et kuna kostja keeldus andmast luba oma kinnistule tehnorajatise püstitamiseks, oli hagejal võrguettevõtjana õigus taotleda AÕS § 158 lg-st 1 ja 3, samuti ElTS §-st 65 tulenevalt kostja kinnistule kasutusõiguse seadmist. Kolleegium nõustub otsuse p-des 9-11 toodud põhjustel kassatsioonkaebuse väitega, et eeltoodud sätetest hageja nõudeõigust isikliku kasutusõiguse seadmiseks ei tulene.
9.Kolleegium märgib, et asja menetlemise käigus on õiguslik olukord muutunud. Ringkonnakohus tugines asja lahendamisel ekslikult 26. märtsil 2007. a jõustunud AÕS § 158 sõnastusele, jättis aga tähelepanuta, et samast kuupäevast muutus kogu tehnovõrkude ja -rajatiste talumise kohustuse regulatsioon oluliselt, sh kehtestati AÕS § 1581. Viidatud paragrahv on AÕS § 158 suhtes erinorm ja reguleerib avalikes huvides ehitatavate tehnovõrkude või -rajatiste talumise kohustust.
10.Tingimused, mille alusel määrata, kas tehnovõrk või -rajatis on ehitatud avalikes huvides, on sätestatud AÕS § 1581 lg 1 teises lauses. Nii on tehnovõrk või -rajatis ehitatud avalikes huvides kui selle kaudu osutatakse avalikku teenust ja see kuulub isikule, kellele laieneb muu hulgas elektrituruseaduse § 65 lg-s 1 ja § 66 lg-s 1 sätestatud kohustus. Tarbija elektriga varustamine on avalik teenus AÕS § 1581 lg 1 tähenduses. Nimetatud sätte viimase lause kohaselt tekib selles sätestatud talumiskohustus kinnisasja sundvõõrandamise seaduses (KASVS) sätestatud korras sundvalduse seadmisega. KASVS § 6 lg 3 kohaselt seisneb sundvalduse seadmine ka asjaõigusseaduse §-s 1581 sätestatud tehnovõrgu või -rajatise talumise kohustuse kehtestamises. Sundvalduse seadmise korda tehnovõrgu ja -rajatise talumise kohustuse kehtestamiseks reguleerib lähemalt viidatud seaduse peatükk 81 26. märtsil 2007. a jõustunud redaktsioonis. KASVS § 461 lg 3 kohaselt otsustab sundvalduse seadmise organ, kelle pädevuses on koostada planeering, millega kavandatakse vastavate tehnovõrkude või -rajatiste rajamine. KASVS § 461 lg 1 kehtestab, et AÕS § 1581 lg-s 1 sätestatud tehnovõrgu või -rajatise talumise kohustuse kehtestamiseks seatakse samas seaduses sätestatud eeldustel sundvaldus asjaõigusseaduse § 1581 lg-s 1 nimetatud isiku kasuks. Erinevalt sätestatakse sundvalduse seadmine tehnovõrgu ja -rajatise talumise kohustuse kehtestamiseks detailplaneeringu koostamise kohustusega aladel ning detailplaneeringu koostamise kohustuseta aladel (KASVS §-d 462 ja 463). Kõnealusest seadusest tulenevalt eeldab võrguteenuse osutaja kasuks sundvalduse seadmine sellekohaste haldusaktide vastuvõtmist ning haldustoimingute tegemist. Seega sundvalduse seadmine avalikes huvides tehnovõrgu või - rajatise talumiseks toimub haldusmenetluses.
11.Eeltoodut ei väära AÕS § 1581 lg 3, mis kehtestab, et samas paragrahvis sätestatu ei välista talumiskohustuse tekkimist asjaõigusseaduse §-s 158 sätestatud korras. Siinjuures tuleb aga arvestada, et AÕS § 158 lg 2 kohaselt saab kinnisasja koormamist reaalservituudiga nõuda vaid teise kinnisasja omanik.
12.Tsiviilseadustiku üldosa seaduse, asjaõigusseaduse, asjaõigusseaduse rakendamise seaduse, ehitusseaduse, planeerimisseaduse ja kinnisasja sundvõõrandamise seaduse muutmise seadus, millega mh muudeti oluliselt tehnorajatiste ja -ehitiste talumise kohustuse tingimusi ja talumiskohustuse maksmapaneku korda, ei reguleeri seda, millist seadust kohaldada kohtumenetluses, mis on alanud enne selle seaduse jõustumist 26. märtsil 2007. a. Kolleegium leiab, et sellises olukorras tuleb kohaldada eraõiguse põhimõtet, mille kohaselt kord tekkinud nõue lahendatakse tekkimise aja õiguse järgi - erandiks on seadusjärgsed tulevikku suunatud nõuded, mh talumiskohustuse nõuded.
13.Hageja soovib tehnovõrgu rajamiseks kostja kinnistu koormamist isikliku kasutusõigusega, tuginedes sellele, et tal on elektrituruseaduse § 65 lg-s 1 sätestatud kohustus. Kui hageja on nimetatud sätte järgi kohustatud isikuks, siis tuleb tehnorajatise talumise kohustuse maksmapanekul kohaldada AÕS § 1581 (vt otsuse p 12), selle kohaldamine ei kuulu aga üldkohtu pädevusse (vt otsuse p 10) . Hageja ei saa aga nõuda kinnisasja koormamist reaalservituudiga, sest talle ei kuulu kinnisasi, mis reaalservituudi seadmisel saaks valitsevaks kinnisasjaks (AÕS § 158 lg 2).
14.TsMS § 423 lg 1 p 13 järgi jätab kohus hagi läbi vaatamata, kui ta ei ole pädev asja lahendama. Kuivõrd muutunud õigusliku regulatsiooni tõttu ei olnud vaidluse lahendamine enam üldkohtu pädevuses, tuli kohtutel jätta hageja nõue läbi vaatamata. Kolleegium kõrvaldab eeltoodud menetlusõiguse normi rikkumise kassatsioonimenetluses ning jätab oma määrusega TsMS § 423 lg 1 p 13 alusel hagi läbi vaatamata. Ants Kull, Henn Jõks, Villu Kõve
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.