Mõista Kaitseväelt R. T. e kasuks välja viivis resolutsiooni punktis 3 nimetatud hüvitiselt alates 02.11.2021 kuni kohustuse täieliku täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Menetluskulud
1.Jätta menetluskulud Kaitseväe kanda.
2.Mõista Kaitseväelt R. T. e kasuks välja menetluskulud 2160 eurot.
3.Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda alates käesoleva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras. Edasikaebamise kord Apellatsioonkaebus tuleb esitada Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Selgitus menetlusabi taotlejale Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks,
mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MITTEVAIELDAVAD ASJAOLUD
1.Poolte vahel ei ole vaidlust järgmiste asjaolude üle: • 20.06.2019 sõlmitud töölepingu nr 2JVBr-1.2-3.8/19/281 kohaselt asus hageja kostja juures tööle varustusrühma mobilisatsioonivarude lao laohoidja ametikohal (dtl 138-144; 146). Tööandja saatis töötajale järgmised teated: • 20.07.2021 teavitati, et mittevaktsineeritud teenistujad ja töötajad võidakse viia teisele ametikohale või koondada (dtl 31-32); • 29.07.2021 teavitati, et ametijuhendid lähevad muutmisele selliselt, et vaktsineerimise nõue kirjutatakse sisse ametijuhendisse (dtl 33-35); • 30.07.2021 teavitati, et vaktsineerimata isikutel on iganädalane testimisekohustus (dtl 3637); • 31.08.2021 anti välja käskkiri nr 162 ja käskkirja seletuskiri, millega kinnitati uus riskianalüüs koos tegevuskavaga. Nimetatud käskkirja kohaselt pidid Kaitseväe teenistujad ja töötajad tulenevalt riskianalüüsist esitama hiljemalt 14.09.2021 tõendi COVID-19 haiguse vastase vaktsineerimise alustamise (esimene doos), vaktsineerimiskuuri läbimise või COVID-19 läbipõdemise kohta (dtl 50-79); • 31.08.2021 edastati e-kiri, milles teavitati, et tõendi esitamata jätmisele järgneb teenistusest vabastamine (dtl 80-82); • 24.09.2021 saatis kostja hagejale hoiatuse, kuna töötaja ei ole esitanud 31.08.2021 käskkirjas nimetatud tõendit. Tööandja hoiatas töötajat, et kui ta viidatud tõendit ei esita hiljemalt 01.10.2021, lõpetatakse töösuhe TLS § 88 lg 1 alusel (dtl 116); • 04.10.2021 ütles kostja hagejaga sõlmitud töölepingu TLS § 88 lg 1 p 3 alusel etteteatamistähtaega järgimata üles, kuna töötaja ei esitanud COVID-tõendit (dtl 118-119).
HAGEJA NÕUE JA PÕHJENDUSED
2.R. T. esitas hagi, milles palus: • tuvastada Kaitseväe poolt 04.10.2021 esitatud töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisus; • lõpetada Kaitseväe ja R. T. e vahel sõlmitud tööleping alates 05.10.2021; • mõista Kaitseväelt R. T. e kasuks TLS § 109 lg 1 alusel välja hüvitis 5722,56 eurot; • mõista Kaitseväelt TLS § 100 lg 5 alusel välja hüvitis 1189,86 eurot. Alternatiivselt palus hageja suurendada TLS § 109 lg 1 alusel välja mõistetavat hüvitist 1189,86 euro võrra; • välja mõista hüvitistelt viivis alates hagiavalduse esitamisest. Hageja selgitas kohtuistungil oma tööülesannete kohta, et töötas pool aega Luunjas kontoris ja pool aega laos. Laos võttis varustust vastu, komplekteeris ja saatis väljaõppesse ja õppustele. Laos töötas hageja enamasti üksi. Õppuste ajaks tõstis hageja varustuse õue ja reservväelased tulid sellele õue järgi. Hageja puutus reservväelastega kokku nii palju, et andis varustuse välja ja sai tagasi saatekirjaga, saatekirjale oli vaja anda allkiri. Suured asjad sai üle kontrollida siis, kui asjad tagasi toodi, aga kõik ülejäänud vaatas hageja üle üksi. Kontoris tegi ta alustele silte ja tellis varustust. Kontori ruumis oli hageja koos töökaaslastega neljakesi ning laudade vahel oli vähemalt kaks meetrit vahet. Menetluse käigus täpsustas hageja, et pani tegevväelastele,
uutele ajateenijatele ja reservväelastele varustuse valmis ning andis selle üle, füüsilist kontakti teiste isikutega ei toimunud. Varustust väljastades ja vastu võttes kandis hageja maski, desinfitseeris käsi ja pindu ning hoidis teiste isikutega distantsi. Selliseid ülesandeid täitis hageja 1-2 päeva korraga paar korda aastas toimuvate õppuste ajal. Ainuke kontakt teiste inimestega laos seisnes selles, et ta viibis distantsi hoides juures, kui üksuste ülemad käisid kontrollimas oma varustust. Puhke- ja lõunaaeg veedeti oma laudade taga. Toit lasti soojaks ühekaupa mikrolaineahjus ning söödi enda laua taga. Hageja leiab, et töölepingu ülesütlemine on tühine. Kostja viitas esmalt koondamisele, käskkirja selgituskirjas TLS § 88 lg 1 p-le 2 ning tööleping lõpetati TLS § 88 lg 1 p 3 alusel. Hageja ei ole töölepingulisi kohustusi rikkunud ning tööandja seaduslikke korraldusi eiranud. Pooled ei ole omavahel kokku leppinud, et tööandjal on õigus kehtestada töötajale vaktsineerimise nõudeid. Vaktsineerimist või vaktsineerimiskäsku ei saa käsitleda TLS § 17 lg 1 nimetatud tööülesandena. Tööandja korraldust ennast COVID-19 vastu vaktsineerida ei saa pidada seaduslikuks ja mõistlikuks korralduseks. Eesti Vabariigis on vaktsineerimine vabatahtlik ning olenemata riskianalüüsi tulemusest ei saa tööandja kehtestada sundvaktsineerimise kohustust. K. WHO (World Health Organization) on 13.04.2021 märkinud, et kaudselt kohustuslikuks saab pidada sellist vaktsineerimist, kus isikule on seatud piirangud, mille eesmärgiks on vaktsineerimisele suunamine/sundimine. Käskkirjaga kehtestatud vaktsineerimise nõue ei ole proportsionaalne ega eesmärgipärane meede. Käskkiri nr 162 ei ole kooskõlas tööandja poolt läbi viidud riskianalüüsi tulemusega. Käskkirja seletuskirjast nähtuvalt on ka töötajate testimine nakkuse leviku piiramiseks tõhus meede. Tööohutust on võimalik tagada isikukaitsevahenditega. Lisaks on riskianalüüsis ning tegevuskavas ette nähtud vaktsineerimise võimaluse tagamine, mitte kohustuslikkus. Tööandja ei ole põhjendanud, miks on ta valinud niivõrd suure riivega meetme. Hageja ei ole oma tööülesandeid täites otseses kokkupuutes SARS-CoV-2 viirusega, vaid oma töö laadi poolest võib olla ohustatud SARS-CoV-2 viirusest kui bioloogilisest ohutegurist. COVID-19 ei ole töökoha spetsiifiline ohutegur. Seega tuleks rakendada töötaja väljaõpet tööhügieeni tagamiseks, ohutusjuhendeid, töötaja tervisekontrolli (nt testimine). Arvestades avalikult kätte saadavat statistikat on töötajate ja teenistujate haigestumise ja viiruse edasikandmise tõenäosus sama suur nii vaktsineeritud kui ka vaktsineerimata töötajate puhul. Vaktsineerimine kaitseb eelkõige vaktsineeritud isikut ennast, suurendades nakatumise korral tõenäosust haiguse kergemaks läbipõdemiseks, ega välista viiruse levitamist ning teiste isikute nakatamist. Juba 31.08.2021 oli teada, et vaktsiiniga ei saa saavutada karjaimmuunsust ning vaktsiinid ei kaitse nakatumise ja nakkuse levitamise eest. Praeguseks on teada, et vaktsiinid on tõhusad kuni 10 nädalat ning omikroni vastu on efekt pea olematu. KKS § 34 lg 1 p 4 kohaselt on keelatud anda käsku, mille täitmine on põhjendamatult ohtlik käsu saaja või teiste isikute elule tervisele või varale. Ühelgi COVID-19 vastasel vaktsiinil ei ole lõplikku müügiluba, ohutusuuringud lõppevad alles 2023. a. Hagejale ei ole teada, et kostja oleks töötervishoiuarstiga konsulteerinud hageja vaktsiini sobivuse ja vajalikkuse osas. Seega on tegemist tühise käsuga KKS § 33 lg 1 p 2 ja 3 mõttes ja keelatud käsuga KKS § 34 lg 1 p 1 ja 4 mõttes. Vaktsineerimisele sundimine alandab hageja inimväärikust. Hageja vaktsineerimine või vaktsineerimata jätmine ei mõjuta tema töökohustuste täitmist. Kostja ei arvestanud töölepingu lõpetamisel mõlemapoolseid huve. Kuna töölepingu ülesütlemine on toonud teistele töötajatele kohustuse teha ületunde, siis ei ole töölepingu ülesütlemine ka tööandja ja eelkõige tööandja teiste töötajate huvides.
Hageja palub lõpetada tööleping TLS § 107 lg 2 alusel alates 05.10.2021 ning maksta hüvitist tähtaja mitte järgimise eest. Kui tööleping tuleks lõpetada ajast, mil oleks lõppenud etteteatamisaeg, tuleks välja mõista saamata jäänud töötasu TLS § 35 alusel. Kuna tööleping lõpetati TLS § 88 lg 1 p 3 alusel, ei ole töötajal võimalik saada töötuskindlustushüvitist ning see seab ohtu hageja toimetuleku. TLS § 109 lg 1 sätestatud hüvitis hõlmab erinevaid kahju liike ning selle hüvitise koosseisus tuleb hüvitada tekkinud varaline kahju, tulevikus tekkiv varaline kahju ning tekkinud mittevaraline kahju. Hageja ühe kuu keskmine sissetulek on 953,76 eurot ning ta palub kohtul välja mõista hüvitise vähemalt 5722,56 eurot. Kui kohus leiab, et TLS § 109 lg 1 sätestatud hüvitis peaks sisaldama ka juba TLS § 100 lg 5 sätestatud hüvitist vähem etteteatatud aja eest, siis tuleks suurendada hüvitist vähem etteteatatud aja hüvitise võrra. Hageja tööstaaž tööandja juures on 2 aastat, 3 kuud ja 10 päeva. Seega tulnuks töölepingu erakorralisest ülesütlemisest ette teatada 30 päeva. Hageja palub kostjalt välja mõista TLS § 100 lg 5 alusel hüvitise 1189,86 eurot.
3.Hageja leidis 09.02.2022 seisukohas, et 04.01.2021 kinnitati käskkirjaga nr 23 töökeskkonnaspetsialisti M. P. poolt Luunja linnaku mobilisatsioonivarude lao töökeskkonna riskianalüüs, mille kohaselt on hinnatud viirustesse nakatumine, sh nakatumine COVID-19-sse, kui bioloogiline ohutegur Kaitseväes madala riskitasemega ohuteguriks. Hageja esitas sellekohase tõendi ning palus selle vastu võtta.
KOSTJA VASTUVÄITED
4.Kostja vaidles hagile vastu. Kostja vastuväidete kohaselt ei ole hageja käskkirja nr 162 halduskohtus vaidlustanud ja seega on käskkirjaga seatud kohustus kehtiv. Hageja on töölepingu alusel töötaja ning viited käskkirja vastuolu kohta KKS §-ga 33 ja §-ga 34 ei ole asjakohased. Hageja ei soovinud vastuolus TTOS § 14 lg 1 p-ga 1 osaleda ohutu töökeskkonna loomisel. Ametijuhendi kohaselt oli hageja üheks tööülesandeks üksuse ning meditsiini varustuse vastu võtmine, komplekteerimine, ladustamine, hooldamine ja väljastamine. Hageja töölepingust ja ametijuhendist tulenevad tööülesanded olid sellised, mis eeldasid kokkupuuteid kõikide Kaitseväe territooriumil viibivate isikutega alates ajateenijatest kuni koostööpartneriteni. Hageja tööülesanded olid õppuste ettevalmistustel, formeerimisel ja lahkformeerimisel. Aasta lõikes viib kostja läbi mitmeid õppusi ning sinna on kaasatud ka Kaitseväe erinevad koostööpartnerid (sh nt Kaitseliit, Politsei- ja piirivalve). Osa ajateenijatest käib sageli kostja Luunja territooriumil (hageja ametikoha asukoht), puutudes sealjuures kokku kostja teenistujatega. Lisaks jagas hageja teiste kostja teenistujatega ühiseid olmeruume ning täitis teisi ülesandeid, mis eeldasid otsest kontakti teiste territooriumil viibivate isikutega. Hageja töökohaks oleva kabineti asukoht, seal töötavad inimesed ja nende arv võib vastavalt vajadustele muutuda. Hageja töökohaks Luunjas oli 18,2m2 suurune ruum, milles töötas peale tema veel kolm teenistujat. Hageja jagas teiste teenistujatega ühiseid olmeruume ning einestamise ja pauside ajal ei saanud ta järjepidevalt maski kanda. Hageja oli Kaitseväes töötanud üsna lühikest aega ja suurema osa oma töötamise ajast COVID pandeemia tingimustes, kus õppusi toimus vähem. Ei ole õige hinnata töötaja igapäevaseid kokkupuuteid teiste töötajatega üksnes selle perioodi põhjal. Kostja on riskianalüüsis käsitlenud komplektselt ja ammendavalt erinevaid võimalusi, riskikohti ja kasutatud meetodeid ja võimalikke erandeid. Kostja on riskianalüüsis kajastanud kogu TTOS § 134 lg 2 tulenevat kohustuslikku teavet. Riskianalüüsis kajastatav negatiivne
COVID-19 ohuteguri mõju ei piirdu ainuüksi kostja töökeskkonnaga, vaid omab oluliselt laiemat mõju riigikaitseliste ülesannete kohasele täitmisele. Kaitseväes ei ole võimalik rakendada kontakte vältivat töökeskkonda. Pikaajaliselt nakkusohutust kinnitavate tõendite kontrollimine ja töötajate testimine toovad kaasa kostja teenistujate oluliselt suurenenud koormuse. See koormus pärsib kostja põhifunktsioonide elluviimist. Kostjal ei ole võimalik kontrollida, kui hoolikalt teenistuja oma igakordseid COVID-19 nakkusohtu vähendavaid toiminguid (nt kätepesu, desinfitseerimine, maski kandmine) teostab. COVID-19 nakkuse testimine ei kaitse teenistujat ennast ega ka tema kaasteenistujaid COVID-19 nakatumise eest. Testimine kord või paar korda nädalas ei anna selget ülevaadet nakatumise kohta. WHO on 13.04.2021 selgitusdokumendis viidanud, et vaktsiinid on ühed tõhusaimad vahendid kaitsmaks inimesi COVID-19 vastu. Teadusnõukoja 28.10.2021 valitsusele esitatud soovitustes on Teadusnõukoda osutanud, et vaktsineerimine on väga efektiivne raske haiguse ära hoidmisel. Riskianalüüsile tuginedes valis kostja vahendid, mis on võimalikult tulemuslikud ja kokkuvõttes otstarbekaimad. Vaktsineerimisel on pikaajalisem ja suurem mõju võrreldes teiste meetoditega, sh nt testimisega. Teadusuuringud on kinnitanud, et vaktsineerimine vähendab nakatumise tõenäosust ning vaktsineeritud nakatunud inimestelt viiruse edasikandumise tõenäosus on väiksem kui vaktsineerimata inimestel. Kostja põhiülesanne on riigi kaitsevõime tagamine ning võimalikult vaba töökeskkonna saavutamine ja tagamine on kostja põhieesmärkidest tulenevalt eluliselt vajalik kogu riigis. Kostja teenistujad on tulenevalt teenistusülesannetest ristsuhtlejad, mis tähendab olulist riski kanda COVID-19 nakkust asutusest välja ja kanda seda ka asutusse sisse. Kostjal ei ole võimalik kindlaks teha, kust ja millal täpselt on teenistuja COVID-19 nakkuse saanud. Seega pole võimalik kindlaks teha, keda ja millal töökeskkonnas ennetavalt teiste funktsioonidega kokku puutuvate teenistujatega piirata. Kostja käskkirja nr 162 p 4 ja 5 antud korraldus on mõistlik ja kostja tegevuse kohaseks säilitamiseks absoluutselt vajalik. COVID-19 nakatumiste arv hakkas kasvama alates 01.08.2021 ja oli tippu saavutamas 01.08 – 03.08.2021. Kostja esitas hagejale TLS § 88 lg 1 p 3 kohase hoiatuse, andes käskkirja nr 162 kohaseks täitmiseks lisaaega 16 päeva. Hageja teatas juba 21.09.2021 selgituses, et ei planeeri vaktsineerida. Seega polnud lepingu erakorralise ülesütlemisega viivitamine kummagi osapoole huvides. Kuna hageja ei soovinud ennast vaktsineerida, on kostja ja hageja huvid sedavõrd vastandlikud, et kostja ei näinud võimalust hagejaga töösuhte jätkamiseks. Etteteatamistähtaega järgimata tuli kostjal tööleping hagejaga üles öelda ka seetõttu, et tulemas oli järjekordne õppekogunemine. Kostja ei ole rakendanud sundi vaktsineerimiseks. Kosja ei ole sekkunud eraelu puutumatusse, tervisepõhiõigustesse või teenistujaid diskrimineerinud ja ebavõrdselt kohelnud. Kostja poolt kehtestatud nakkusohutuse tõendi küsimise nõue on kehtiv kõikidele teenistujatele võrdselt. Tõendi esitamise nõue ei ole diskrimineeriv.
5.Kostja selgitas kohtuistungil, et hageja käis lisaks oma põhitööle paar korda kuus teistel töötajatel abiks. Tegevväelased käivad väga tihti ladudes ja suhtlevad seal ning laohoidjal on väga suur roll õppusel. Isegi kui hageja rahuaja tingimustes ei tööta kellegagi koos, siis sõjaaja ülesannete ajal on ta kohustatud tulema välja. Sel juhul tuleb tal kõigiga koos komplekteerida, formeerida, väljastada, tagasi võtta. Kostja leidis vastuseks hageja 09.02.2022 väidetele, et kõrvale tuleb jätta kõik viited ja selgitused, mis tuginevad teaduslikele andmetele alates 2021. a novembrist või on seotud omikroni tüvega. Need ei ole seotud hageja töölepingu ülesütlemisega.
KOHTU OTSUSTUS JA PÕHJENDUSED
6.Kohus määras 25.01.2022 kohtuistungil poolte nõusolekul, et vaidlus tuleb lahendada lõpuni kirjalikus menetluses ning andis pooltele tähtaja seisukohtade esitamiseks. Tulenevalt TsMS § 329 lg-st 2 pidid mõlemad pooled esitama kõik tõendid seitse päeva enne esimest istungit, s.o hiljemalt 18.01.2022. Pärast istungit said pooled esitada tõendeid ainult kohtu määratud ulatuses. Kuivõrd istungil tekkis vaidlus hageja töökohustuste sisu üle, jäi kostjale õigus esitada sellekohaseid tõendeid. Kostja tõendeid ei esitanud. Hageja kohtuistungil tõendite esitamise vajadusele ei viidanud. Seega jätab kohus hageja poolt 09.02.2022 esitatud tõendid tähelepanuta.
7.Poolte vahel on vaidlus selle üle, kas tööandjal oli õigus poolte vahel 20.06.2019 sõlmitud tööleping üles öelda. TLS § 88 lg 1 p 3 kohaselt võib tööandja töölepingu erakorraliselt üles öelda töötajast tuleneval mõjuval põhjusel, mille tõttu ei saa mõlemapoolseid huve järgides eeldada töösuhte jätkamist, eelkõige kui töötaja on hoiatusest hoolimata eiranud tööandja mõistlikke korraldusi või rikkunud töökohustusi. Tööandja ütles töölepingu erakorraliselt üles, kuna hageja ei esitanud tõendit vaktsineerimiskuuri läbimise, COVID-19 läbipõdemise või COVID-19 haiguse vastast vaktsineerimist tõkestava meditsiiniliste näidustuste kohta. Tõendi esitamise kohustus tulenes Kaitseväe juhataja 31.08.2021 käskkirja nr 162 p-dest 4 ja p 5.
8.TLS § 5 lg 1 p 3 sätestab, et töölepingu kirjalikus dokumendis peab sisalduma muuhulgas vähemalt tööülesannete kirjeldus. Kohus leiab, et tööülesande kirjeldus võib sisalduda nii töölepingus kui muudes poolte vahel kokku lepitud dokumentides. Näiteks võivad tööülesanded sisalduda tööandja poolt kehtestatud ametijuhendis, millega töötaja on tutvunud. Sellega, et töötaja kinnitab ametijuhendiga tutvumist, muutuvad juhendis toodud ettekirjutused ja tööülesande kirjeldused töölepingu osaks. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et töötaja allkirjastas 20.06.2019 töölepingu ning töölepingu osaks oli ka lepingu sõlmimise ajal kehtinud ametijuhend. TLS § 12 sätestab, et töölepingut saab muuta ainult poolte kokkuleppel. Seega saab ka töölepingu osaks olevat ametijuhendit muuta ainult poolte kokkuleppel. Kostja ei ole viidanud sellele, et poolte kokkuleppel oleks töölepingut või ametijuhendit muudetud ning sellest tuleneks töötajale nõue esitada vaktsineerimistõend. Töölepingu järgsed kohustused võivad muuhulgas sisalduda ka tööandja antud muus dokumendis (käesoleval juhul käskkirjas nr 162). Samas saavad ka sel juhul kohustused muutuda töölepingu osaks ainult siis, kui töötaja on nendega tutvunud ning nõustunud kas siis töölepingut allkirjastades või hiljem töölepingu muudatusena. Tööandja ühepoolne deklaratsioon, millega pannakse töötajale lisakohustusi, ei saa muuta töölepingut. Töötaja, kes ei ole oma töölepingu muutmisega nõus, ei pea minema tööandja käskkirja vaidlustama halduskohtusse. Riigikohus leidis 25.11.2021 määruses nr 3-21-2071, et Kaitseväe juhataja käskkiri nr 162 on halduse siseakt ning kuna see puudutab nii teenistuskohustusi kui ka teenistussuhte eelduseid, on selle konkreetse siseakti halduskohtus vaidlustamine võimalik. Samas ei tähenda see, et hageja peaks töötajana tingimata minema tööandja antud siseakti vaidlustama. Seda, kas töötaja on rikkunud oma töökohustusi ning kas tööandja käskkirjast tulenes töötajale kohustusi, saab kindlaks teha ka maakohus töövaidlust lahendades.
Vaidlusaluse käskkirja nr 162 p 4 sätestas: „Tulenevalt „Töökeskkonna ohutegurite riskianalüüs. Bioloogiline ohutegur. COVID-19" Kaitseväe teenistujatel esitada üks järgnevatest tõenditest: COVID-19 haiguse vastase vaktsineerimise alustamise (esimene doos), vaktsineerimiskuuri läbimise või COVID-19 läbipõdemise tõend e-maili aadressile [email protected] või paberkandjal struktuuriüksuse meditsiiniteenistusele hiljemalt kahe nädala jooksul arvates käskkirja andmise hetkest.“ Kui tööandja soovis muuta hageja tööülesandeid nii, et nende hulka kuuluks ka käskkirja nr 162 p 4 kohase tõendi esitamine, oleks selleks olnud vaja hageja nõusolekut. Käskkirjast ei selgu, kas tegemist oli ühekordse tööülesandega, kas hagejal oleks olnud tulevikus kohustus esitada tõendeid tõhustusdooside või uute läbipõdemiste kohta jms. Kohtu arvates ei ole käskkirja nr 162 p-st 4 isegi see selge, et toodud korraldus oleks oma olemuselt pidev tööülesanne, mida tuleks täita mingi aja tagant. Tööandja ühekordne, väljaspool tööülesandeid antud korraldus ei saa olla töötajale järgimiseks kohustuslik.
9.Kohus leiab, et käskkirja sõnastusest nähtuvalt ei muutnud tööandja tegelikult töötaja tööülesandeid, vaid ametikohale esitatavaid nõudeid. Tööandja leidis, et laohoidja ametikohal töötamise eelduseks on vaktsineerimine COVID-19 vastu või selle läbi põdemine. Kostja sai uuele ametijuhendile tuginedes nõuda vaktsineerimist uusi töölepinguid sõlmides.
10.Töötaja kohustused saavad lisaks töölepingule tuleneda ka seadusest. TTOS § 13 lg 2 annab tööandjale õiguse kehtestada ettevõttes (sh riigiasutuses) õigusaktides ettenähtust rangemaid töötervishoiu ja tööohutuse nõudeid. Kostjal oli nimetatud sätte alusel õigus kehtestada 31. augusti 2021. a käskkirja p 4. Töötaja kohustused tulenevad TTOS §-st
14.TTOS § 14 lg 1 p 1 ja 7 toovad kaasa töötaja kohustuse täita ka vaidlusaluses käskkirjas nimetatud kohustusi, s.h kohustust esitada nõutud tõend. Samas peab tööandja antud korraldus olema mõistlik ja proportsionaalne, s.t vastavuses korralduse andmise põhjuseks oleva eesmärgiga. Kostja vastuväidetest nähtuvalt on kaitseväelaste vaktsineerimisnõude spetsiifiline eesmärk kaitseväelaste teenistus- ja reageerimisvõime säilitamine, seeläbi riigi kaitsevõime ehk kokkuvõttes riigi enda kindlustamine. Kohus peab õigeks hageja väidet, et vaktsineerimine ei välista inimese poolt koroonaviiruse edasikandmist ega tema haigestumist, s.o ei taga riigi kaitsevõime säilimist. Ükski poolte esitatud tõend vastupidist ei kinnita. Ükski poolte viidatud allikas ei väida, et COVID-19 nakkuse eest kaitsmise ainuke mõistlik vahend on vaktsineerimine. Ametlikult jagatava info kohaselt kaitseb vaktsineerimine raskelt haigestumise eest ning vähendab oluliselt nakatumisriski (https://www.kriis.ee/vaktsiinidtoendid-ja-nakatumine/koroonaviirus-ja-selle-valtimine/viiruse-ennetamine-tervena). Seega kaitseb vaktsineerimine peamiselt isikut ennast, mitte teisi. Praeguseks teada olevalt aitavad teistega füüsilise distantsi hoidmine, siseruumide hea ventileerimine ja näokaitsemaski kandmine viiruse levikut peatada (https://vaccination-info.eu/et/covid-19/covid-19-faktid). Seega ei taga ainuüksi vaktsineerimine kaitseväelaste teenistusvõimet. Ka vaktsineeritud kaitseväelane on mingi aja jooksul nakkusohtlik ning võib ise haigestuda. Kostja enda kinnitatud riskianalüüsist nähtuvalt on nakkusohutuse tagamise meetmeteks: 1.teenistujate COVID-19 haiguse vastase vaktsineerimise tagamine; 2. SARS-CoV-2 nakkusohutust kinnitava tõendi kontrollimine; 3. teenistujate testimine SARS-CoV-2 testiga. Kui Kaitseväel ei ole mõistlikult võimalik ametikohtade tööd ümber korraldada, tavapärased meetmed on
rakendatud ning tõenäosus viiruse edasikandmiseks on tõenäoline või vältimatu, seades ohtu ühisel töökohal viibivad teenistujad, on asjakohane kaaluda vaktsineerimise kohustust. Seega nähtub ka riskianalüüsist, et võimalik meede on ka teenistujate testimine ning töö ümber korraldamine. Tööandja loob vaktsineerimise võimaluse ning riskianalüüs ei ütle otseselt, et tööandjal on õigus rakendada vaktsineerimise kohustust. Nakkusohutust kinnitava tõendi kontrollimine võib tähendada nii vaktsineerimistõendi kui kiirtesti kontrollimist. Kohus leiab, et niivõrd kiiresti muutuva info põhjal ei saa tööandja töötajale kohustusi pannes ja töölepingut lõpetades lähtuda ainult hetkel teada olevast. Alates 2020. aasta märtsist, kui viirus kuulutati pandeemiaks, on viiruse levimise kohta teada olev info, viiruse tüved, selle levik ja sümptomite raskus pidevalt muutunud. Muutunud on ka teadmine, keda millise vaktsiiniga vaktsineeritakse. Seega ei saanud kostjal töölepingut lõpetades olla piisavat teadmist, et vaktsineerimine on ainuke ning proportsionaalne meede. Korralduse proportsionaalsust analüüsides tuleb arvestada ka töötervishoiu eesmärgiga - TTOS § 2 järgi on seaduse eesmärgiks töötaja tervise kaitsmine, mitte tööandja tegevuse jätkumise kaitsmine. Tööandjal on kohustus kaitsta ka teiste töötajate tervist. Pool hageja tööajast möödus laos, kus ta ei puutunud kokku teiste töötajatega. Kabinetis oli koos neli inimest ning sel juhul kandis hageja enda kinnitusel pidevalt maski. Kostja ei ole seda väidet vaidlustanud. Teiste töötajate tervise kaitseks on võimalik kasutada testimist, käte desinfitseerimist ja maskide kandmist. Varustuse üle andmine toimus õues, mida peetakse viiruse leviku mõttes kõige ohutumaks keskkonnaks. Kohtule ei ole selge, et just selle töötaja töö oli oma olemuselt selline, kus tema haigestumine tooks kaasa suure kahju tööandja tegevusele ja ülejäänud töötajale. Lisaks eelnevale nähtub kostja esindajate selgitustest, et töölepingu lõpetamise ajal, 04.10.2021 ei olnud kõik ajateenistuses olijad vaktsineeritud ning neilt vaktsineerimist ei nõutud. Vaktsineerimine ei olnud reservväelaste õppusel osalemise eelduseks. Kohus leiab, et kostja ei saa esitada väheste inimestega suhtlevale laohoidjale suuremaid tervisealaseid nõudmisi kui paljude inimestega tihedalt koos olevatele ja ööbivatele ajateenijatele ning õppustele tulevate reservväelastele. Tööandja põhjendus, et töötaja haigestumisel jäävad tema ülesanded täitmata, ei ole tõsiselt võetav. Lisaks COVID-19-le on ka teisi haiguseid (gripp, noroviirus jms), mis takistavad töötajal töö tegemist. Kostja esindaja kinnitas kohtuistungil, et gripivaktsiini tegemine ei ole kohustuslik. Võimalus, et töötaja võtab äkki haiguslehe, ei saa olla töölepingu lõpetamise põhjuseks. Kohus leiab eeltoodu alusel, et töölepingu ülesütlemine TLS § 88 lg 1 p 3 alusel ei olnud põhjendatud. Seadusest tulenevate eelduste täitmata jätmise tõttu on tööandja poolne töölepingu ülesütlemine tühine.
11.Hageja on esitanud taotluse töölepingu lõpetamiseks TLS § 107 lg 2 alusel. TLS § 107 lg 1 sätestab, et kui kohus tuvastab, et töölepingu ülesütlemine on seadusest tuleneva aluse puudumise või seaduse nõuetele mittevastavuse tõttu tühine, loetakse, et leping ei ole ülesütlemisega lõppenud. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt lõpetab kohus lõikes 1 sätestatud juhul tööandja või töötaja taotlusel töölepingu alates ajast, kui see oleks lõppenud ülesütlemise kehtivuse korral. Riigikohus on 10.10.2012 otsuses nr 3-2-1-82-12 p 16 selgitanud, et kohus lõpetab töölepingu kooskõlas TLS § 107 lg-ga 2 ja § 97 lg-tega 1 ja 2 ajast, kui see oleks lõppenud etteteatamistähtaja möödumisel.
TLS § 97 lg 2 p 2 kohaselt pidi tööandja erakorralisest ülesütlemisest töötajale ette teatama vähemalt 30 kalendripäeva. Kostja ütles töölepingu 04.10.2021 erakorraliselt üles etteteatamistähtaega järgimata TLS § 97 lg 3 alusel. Kui ülesütlemine oleks kehtiv, oleks tööleping lõppenud 05.10.2021. Kohus lõpetab TLS § 107 lg 2 alusel töölepingu alates 05.10.2021.
12.Kui kohus lõpetab töölepingu TLS § 107 lg 2 järgi, kuulub TLS § 109 lg 1 alusel välja mõistmisele hüvitis hageja kolme kuu keskmise töötasu ulatuses. Kohus võib hüvitise suurust muuta, arvestades töölepingu ülesütlemise asjaolusid ja mõlema poole huve. Kohus ei pea põhjendatuks hüvitise suurendamist võrreldes seaduses sätestatuga. Hageja on 26 aastane kutse-keskharidusega noor inimene, kes on enda kinnitusel terve. Hagejal ei tohiks olla keskmisest keerulisem uue töökoha leidmine. Lisaks pidi hageja vaktsineerimise vajaduse tekkimisest aru saama juba 31.08.2021 ning ta pidi arvestama ka sellega, milliseid tagajärgi võib vaktsineerimata jätmine kaasa tuua. Hageja oleks pidanud ette nägema, et vaktsineerimisest keeldumise korral lõpetab kostja töölepingu. Kohus leiab, et kolme kuu keskmise töötasu suurune hüvitis on käesoleval juhul põhjendatud ja piisav. Ka käesolev kohtumenetlus ei ole kestnud nii pikka aega, et hüvitise suurendamine oleks põhjendatud. Hageja on nimetanud kolme kuu töötasu suuruseks 5722,56 eurot ning kostja ei ole seda summat vaidlustanud. Tööandjal ei ole kohustust maksta töölepingu ülesütlemise tühisuse korral töötajale nii töölepingu ülesütlemise hüvitist (TLS § 100 lg 5) kui ka töösuhte kohtus või töövaidluskomisjonis lõpetamise hüvitist (TLS § 109 lg 1).
13.Tulenevalt hageja taotlusest mõistab kohus välja viivised alates 02.11.2021.
14.Menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel jätab kohus menetluskulud kostja kanda. Hageja selgituse kohaselt on õigusabikulud 3052,00 eurot + käibemaks, kokku 3662,40 eurot. Hageja on saanud õigusabi 25 h 26 min tunnihinnaga 120 eurot, sellele lisandub käibemaks. Ajakulu hagiavalduse koostamisel on jagatud kolme töötaja vahel võrdsetes suurustes. Hagejal on kulunud hagiavalduse koostamisele 5 h 20 min, kostja dokumentidega tutvumine 2 h, kohtuistungiga seotud tegevused 2 h 15 min, lõplike seisukohtade koostamine 14 h 30 min. Kostja vaidles õigusabikulude suurusele osaliselt vastu ja palus vähendada hageja kasuks väljamõistetavate menetluskulude suurust põhjendamatute toimingute osas. Kohus nõustub osaliselt kostja vastuväitega. Kohus peab põhjendatuks hagiavalduse koostamise ajakulu, kuna seal on esitatud põhjalikult kõik hageja seisukohad. Hageja kinnitusel on see aeg jagatud kolme tsiviilasja vahel. Samas ei ole põhjendatud lõplike seisukohtade koostamiseks kulunud aeg. Arvestades sellega, et viimases menetlusdokumendis esitatud seisukohad kajastuvad suuresti hagiavalduses, loeb kohus põhjendatud ajakuluks selle koostamise eest 4 h. Ülejäänud osas on hageja esindajakulud kohtu arvates põhjendatud ja vajalikud. Kohus loeb hageja põhjendatud ja vajalikeks esindajakuludeks käesolevas tsiviilasjas 2160 eurot (15 h x 120 eurot/h + km).
Seega tuleb välja mõista kostjalt hageja kasuks lepingulise esindaja kulu 2160 eurot. Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb kostjal tasuda lahendi jõustumisest kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 sätestatud ulatuses.
/allkirjastatud digitaalselt/ Kohtunik
Kohtuotsus osaliselt lahendatud Tartu Ringkonnakohtu 1.07.2022 otsusega.
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.