Eesistuja Urmas Volens, liikmed Peeter Jerofejev ja Tambet Tampuu
Kohtuasi
Tiia Meieri hagi Lili Vaiksaare vastu kahju hüvitamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Ringkonnakohtu 14. aprilli 2021. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Lili Vaiksaare kassatsioonkaebus
Tsiviilasja hind Riigikohtus
16 495 eurot
Menetlusosalised ja esindajad Riigikohtus
nende Hageja Tiia Meier Kostja Lili Vaiksaar, lepinguline esindaja vandeadvokaat
Robert Sarv Asja läbivaatamine
kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Tartu Ringkonnakohtu 14. aprilli 2021. a otsuse resolutsioon tsiviilasjas nr 2-18-4181 muutmata, kuid muuta osaliselt otsuse õiguslikke põhjendusi.
1.Tiia Meier (hageja) esitas 16. märtsil 2018 Lili Vaiksaare (kostja) vastu hagi, milles palus mõista kostjalt hageja kasuks välja 16 495 eurot. Hagiavalduse kohaselt ostis hageja 16. juunil 2017 kostjalt 42 000 euro eest Linnu kinnistu, millel asus mätaskatusega hoone (hoone). Ööl vastu 4. augustit 2017 hakkas vihma sadama. Hoone katus lasi vihma läbi ja märjaks sai nii hoone sisemus kui ka terrass. Katuse konstruktsioonide ja ehitusvigade tõttu ei olnud katust võimalik parandada. Pidevatest sademetest tingitud hallitusseened muutsid hoone seisukorda aina halvemaks. Hageja ei saanud ka ise uut katust rajada, sest ta ei saanud uut laenu taotleda. Kuigi hoone mätaskatus oli suuresti kinnistu ostu ajendiks, läheks uue mätaskatuse
2-18-4181 rajamine maksma 29 763 eurot, mistõttu sooviks hageja paigaldada soodsama katusekatte. Hageja soovis alandada kinnistu hinda ja saada kostjalt 16 495 eurot, et vahetada katus ja kahjustunud seinapalgid.
2.Kostja vaidles hagile vastu, paludes jätta selle rahuldamata. Kostja ei ole müügilepingut rikkunud, sest andis hagejale üle korralikus seisus hoone ning kahju tekkis ajal, mil juhusliku kahjustumise ja hävimise riisiko oli hagejale üle läinud. Hageja ostis vana, ilma kasutusloata maja ja soovib saada kostja arvel uut katust. Kui läbijooksud toimusid varem, pidi hallitus tekkima varem ning hageja pidi seda nägema. Kui aga puudused tekkisid pärast müügilepingu sõlmimist, siis ei saa kostja nende eest vastutada, sest kostja ei olnud sel ajal enam kinnistu omanik. Kuna majas ei olnud üleandmise ajal seenhallitust ning see oli elamiskõlblik, siis ei ole kostja müügilepingut rikkunud. Pärast müügilepingu sõlmimist esines piirkonnas korduvalt tugevat tuult, mis võis katust kahjustada.
3.Tartu Maakohus rahuldas 3. augusti 2020. a otsusega hagi, mõistis kostjalt hageja kasuks välja 16 495 eurot ning jättis menetluskulud kostja kanda. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt vaidlesid pooled selle üle, kas kostja müüdud kinnistu oli puudusega müügi hetkel, st kas kostja rikkus müügilepingut, ja kas katuse läbijooksust tingitud hoone kahjustumine tekkis pärast müügilepingu sõlmimist, mil hoone kahjustumise riisiko oli üle läinud hagejale. Maakohus kvalifitseeris hageja nõude võlaõigusseaduse (VÕS) § 128 lg 3 järgi kulutuste hüvitamise nõudeks ning leidis, et hageja eesmärgiks on saada hoone, millel on vettpidav katus. Kulutuste hüvitamise nõude esitamiseks ei pea hageja olema täies ulatuses kõrvaldanud kostjale etteheidetavaid puudusi. Maakohus leidis, et ka vana maja katus peab pidama vett, kui ei ole lepitud kokku teisiti. Ka ei ole vaidlusalune hoone tavapärane vana maja, sest mätaskatus on rajatud hiljem. Kasutusloa väljastamine on haldusmenetluslik protseduur ja sellise loa puudumine ei õigusta vett läbilaskvat katust. Tunnistajad Marko Koskelin ja Leena Hannele Lappalainen, kes olid erinevatel aegadel hoone üürnikud, kinnitasid, et nemad vee läbijooksust teadlikud ei olnud. Tunnistaja Kristo Kuusk, kes aitas kostjal kinnistut müüa, kinnitas, et hoone oli normaalses olukorras, ta on hoones käinud ligikaudu neljakümnel korral kahe suve jooksul ja kuni müügihetkeni pidas katus kindlalt vett. Eeltoodust nähtub, et tunnistajad ei märganud, et katus ei pea vett. Maakohus leidis, et ei ole tähtsust, kas tunnistajad teadsid hoone vastavusest lepingutingimustele. VÕS § 218 lg 4 kohaselt ei vastuta müüja asja lepingutingimustele mittevastavuse eest, kui ostja lepingu sõlmimisel asja lepingutingimustele mittevastavusest teadis või pidi teadma. Mätaskatusega seotud puudused ei saanud olla hagejale müügieseme ülevaatusel nähtavad ega tajutavad. Kostja rikkus müügilepingut, kui ei esitanud ostjale mätaskatuse paigaldamise projekti või kirjeldust selle kohta, kuidas katus on paigaldatud. Kuivõrd kostja ei teatanud hagejale puudustest, müüs kostja hagejale varjatud puudustega kinnisasja ja vastutab hagejale tekkinud kahju eest. Hageja oli eraisik, kellel ei olnud VÕS §-st 219 tulenevat kohustust asja üle vaadata. Hageja on esitanud kahju suuruse tõendamiseks kolm katuse taastamise hinnapakkumist, mis jäävad 12 379 ja 13 776 euro vahele, millele lisanduvad jooksvad kulud. Maakohus leidis, et kuivõrd katuse parandamise kuludele lisanduvad ka palkide kahjustumisest tulenevad kulud, siis on põhjendatud hageja nõue 16 495 euro suuruse kahju hüvitamiseks.
2(6)
2-18-4181
4.Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata.
5.Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6.Tartu Ringkonnakohus rahuldas 14. aprilli 2021. a otsusega kostja apellatsioonkaebuse, tühistas maakohtu otsuse ja saatis asja maakohtule uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on maakohus jätnud eelmenetluses olulised asjaolud välja selgitamata. Maakohtu lahendist ei nähtu, milliste tõendite alusel kohus tuvastas, et tegemist oli varjatud puudusega, mis oli olemas müügilepingu sõlmimise ajal. Maakohus tuvastas, et kostja rikkus müügilepingut, kui ei esitanud ostjale mätaskatuse paigaldamisega seotud dokumente. Kostja kinnitas ringkonnakohtu istungil, et hoone ehitusega seotud teemasid maakohtus ei arutatud. Asja uuel läbivaatamisel tuleb anda pooltele võimalus esitada hoone dokumentatsioon või taotleda tõendite kogumist. Kuna kostja vaidles vastu, et müügilepinguga anti üle varjatud puudustega hoone, tuli pooltele anda võimalus esitada lisatõendeid. Hageja taotles puuduste kindlakstegemiseks ekspertiisi määramist 3. oktoobri 2019. a menetlusdokumendis ning kordas oma taotlust 24. juuli 2020. a menetlusdokumendis. Olukorras, kus väidetavate puuduste kohta olid üksnes fotod, jättis maakohus ennatlikult rahuldamata hageja esitatud ekspertiisitaotluse, pealegi tegi maakohus seda alles kohtuotsuses. Ringkonnakohtu hinnangul rikkus maakohus menetlusnorme, kui rahuldas hagi kahju hüvitamise sätete järgi. Maakohus uuendas 19. septembri 2019. a määrusega asja arutamise ja andis hagejale tähtaja hagi täiendamiseks või hinna alandamisega seotud asjaolude selgitamiseks. Hageja esitas
3.oktoobril 2019 selgituse, milles jäi hinna alandamise nõude juurde. Hageja arvas, et ta saab kahju hüvitamise nõude esitada üksnes siis, kui suudab ise enne parandada kõik hoonel ilmnenud puudused. Ringkonnakohtu istungil teatas hageja, et soovis hinna alandamist ja jääb selle juurde. Täpsustavatele küsimustele hageja vastata ei suutnud, vaid märkis, et ta ei saa enam millestki aru, on segaduses, jääb hinna alandamise nõude juurde ja tahab oma kulutuste eest hüvitist. Maakohus oleks pidanud hagejale soovitama õigusabi kasutamist ning selgitama tasuta õigusabi või riigi õigusabi saamise võimalusi. Menetluse käik näitab, et hagejal puuduvad õigusteadmised ja ta ei saanud aru, millised on hinna alandamise ja millised kahju hüvitamise nõude esitamise eeldused, millised asjaolud ta peab esile tooma ja mida tõendama. Kui hageja ei soovi õigusabi kasutada või jääb ka pärast täiendavaid selgitusi hinna alandamise nõude juurde, siis peab maakohus lahendama hagi VÕS § 112 alusel ning ei saa hageja nõuet kvalifitseerida kahju hüvitamise nõudeks.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7.Kostja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata. Alternatiivselt palub kostja saata asi ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on ringkonnakohus väljunud apellatsioonkaebuse piiridest. Ringkonnakohus leidis põhjendatult, et maakohus väljus hagi piiridest, kui rahuldas hagi kahju hüvitamise sätete alusel, kuid sellest hoolimata saatis asja maakohtule uueks läbivaatamiseks. Hageja soovis hinna alandamist ja jäi selle nõude juurde ka pärast seda, kui maakohus oli pooltega nõude õiguslikku kvalifikatsiooni arutanud kahel istungil ning andnud hagejale võimaluse oma nõuet muuta 3(6)
2-18-4181 ka 19. septembri 2019. a määrusega. Samuti jäi hageja hinna alandamise nõude juurde ringkonnakohtu istungil. Seega pidi ringkonnakohus lähtuma sellest, et hageja soovib hinna alandamist, ja kui selle nõude eeldused ei olnud täidetud, siis jätma hagi rahuldamata. Hageja ei esitanud tõendeid, mis võimaldaks hinna alandamise nõuet rahuldada. Seega minetas hageja talle antud võimaluse ja ringkonnakohus ei pidanud asja maakohtule uueks läbivaatamiseks saatma. Samuti on ekslik ringkonnakohtu seisukoht, et maakohus rikkus selgitamiskohustust. Maakohus täitis selgitamiskohustust ammendavalt, selgitades hagejale hagiavalduse täpsustamise vajadust ja hinna alandamise nõude rahuldamise eelduseid kahel istungil ning menetluse uuendamise määruses. Hageja sai vähemalt kolm võimalust oma nõude muutmiseks või hinna alandamise nõude täiendamiseks, kuid ei kasutanud neid, vaid kordas üksnes sama sisuga väiteid. Ringkonnakohus väljus apellatsioonkaebuse piiridest ka sellega, kui heitis maakohtule ette ekspertiisitaotluse rahuldamata jätmist. Maakohus jättis selle taotluse rahuldamata kohtuotsuses ja seda otsuse punkti kostja ei vaidlustanud. Seda ei vaidlustanud ka hageja. Ringkonnakohus saab kontrollida maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud.
8.Hageja ei pea kaebust õigeks ja nõustub maakohtu lahendiga.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9.Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks, kuid tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 692 lg 2 alusel tuleb osaliselt muuta ringkonnakohtu otsuse põhjendusi. Kassatsioonkaebus jääb rahuldamata.
10.Hageja nõudis hagis kostjalt hoone katuse parandamiseks ja seinapalkide vahetamiseks vajalike kulutuste hüvitamist. Nõude suuruse tõendamiseks esitas hageja mh hinnapakkumised katuse vahetamiseks. Hageja nimetas oma nõuet hinna alandamiseks, kuid ei toonud kohtu ette VÕS § 112 tähenduses hinna alandamise nõude lahendamiseks vajalikke asjaolusid. Seetõttu lahendas maakohus hageja nõude lähtuvalt hageja esile toodud asjaoludest kahju hüvitamise (puuduste kõrvaldamiseks kantavate kulutuste hüvitamise) nõudena. Ringkonnakohus heitis maakohtule ette asja lahendamist kahju hüvitamise sätete alusel, sest hageja jäi pärast maakohtu selgitusi hinna alandamise nõude juurde ja arvas, et ta saaks kahju hüvitamise nõude esitada alles pärast kulutuste kandmist. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu selle etteheitega ja põhjendab seda järgnevalt.
11.Hageja selgelt väljendatud nõue ehk hagi ese TsMS § 363 lg 1 p 1 tähenduses ei ole nõude nimetus, vaid konkreetne hüve (praegusel juhul rahasumma), mille väljamõistmist hageja kostjalt hagi rahuldamise korral soovib. Nõude nimetus (nt kahju hüvitamine) või tuginemine konkreetsele õigusnormile on sisuliselt nõude õiguslik põhjendus, mis ei ole kohtule siduv ja ei kitsenda hagi eset. TsMS § 436 lg 7 ja § 438 lg 1 esimese lause järgi kohaldab õigust kohus, mistõttu ei ole kohus rahalise nõude rahuldamisel seotud hageja viidatud õigusliku alusega ja võib hagi alusena esitatud asjaoludel rahuldada hageja nõude ka muul õiguslikul alusel (vt Riigikohtu 21. detsembri 2020. a määrus tsiviilasjas nr 2-20-5086/52, p 13; 21. detsembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-129-16, p 12.2; 29. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-15, p 18).
12.Ekslik on ringkonnakohtu seisukoht, et kui hageja jäi pärast maakohtu selgitust hinna alandamise nõude juurde, siis ei saanud maakohus hageja nõuet kvalifitseerida kahju hüvitamise nõudena. Hageja soov jääda hinna alandamise nõude juurde, arvates, et kahju hüvitamise nõude rahuldamise eelduseks on enne kulutuste kandmine, on sisuliselt hageja kindlaks jäämine enda varem avaldatud õiguslikule põhjendusele, mis ei ole kohtule siduv (Riigikohtu 24. märtsi 2021. a otsus tsiviilasjas 4(6)
2-18-4181 nr 2-19-2439/36, p 14). Hageja ei ole väitnud, et ta oleks alandanud hinda, ega toonud esile hinna alandamise nõude rahuldamise aluseks olevaid faktilisi asjaolusid. Seega ei olnud maakohtul alust kvalifitseerida hageja nõuet hinna alandamise nõudena. Kolleegiumi hinnangul kvalifitseeris maakohus hageja nõude õigesti kahju hüvitamise nõudena VÕS § 101 lg 1 p 3, § 115 lg 1 ja § 128 lg 3 alusel ning muudab selles osas ringkonnakohtu otsuse põhjendusi.
13.Kolleegium ei nõustu kassatsioonkaebuse väitega, et kui hageja jäi hinna alandamise nõude juurde ja selle nõude rahuldamise eeldused ei olnud täidetud, pidi maakohus jätma hagi rahuldamata. Hageja nõue on algusest peale esitatud raha väljamõistmiseks. Kui hageja väljendab soovi saada kulutuste eest hüvitist ja on toonud kohtu ette asjaolud ja tõendid, mis on kohtu arvates piisavad kahju hüvitamise sätete alusel hagi rahuldamiseks, siis võib kohus tulenevalt TsMS § 436 lg-st 7 ja § 438 lg-st 1 kvalifitseerida hageja nõude kahju hüvitamise nõudena, sõltumata hageja viidetest hinna alandamise sätetele.
14.Kohtu kvalifikatsioon hageja nõudele ei tohi tulla pooltele üllatusena, mistõttu peab kohus asja menetledes juhtima poolte tähelepanu õigussuhte võimalikule kvalifikatsioonile ja võimaldama neil avaldada selle kohta arvamust (TsMS § 348 lg-d 1–3, § 351, § 392 lg 1 p-d 1 ja 3, § 400 lg 5, § 401 lg 1, § 436 lg 4) (vt ka Riigikohtu 5. juuni 2019. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-19017/101, p 31;
20.märtsi 2019. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-6563/81, p 17). Seda on maakohus 19. septembri 2019. a määruses teinud, leides, et hagejal võib olla kulutuste hüvitamise nõue. Samas on maakohus ekslikult andnud hagejale juhise täiendada hagiavaldust ja esitada kahju hüvitamise nõue, sest hageja esile toodud asjaolud võimaldasid maakohtul hageja nõude kvalifitseerida. Isegi kui hageja täiendaks oma hagiavaldust viidetega kahju hüvitamise sätetele, ei oleks see kohtu jaoks siduv.
15.Eeltoodu ei tähenda, et kohus peaks kontrollima hageja nõuet nendel õiguslikel alustel, mille alusel nõude lahendamiseks vajalikke asjaolusid menetlusosalised kohtu ette toonud ei ole (vt ka Riigikohtu 20. veebruari 2019. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-12587/69, p 11). Näiteks ei pea kohus kontrollima taganemise lubatavust, kui ükski menetlusosaline ei ole tuginenud sellele, et ta oleks lepingust taganenud.
16.Muus osas on kolleegiumi hinnangul ringkonnakohtu otsus seaduslik ja põhjendatud ning ringkonnakohus on õigesti asja maakohtule uueks läbivaatamiseks tagasi saatnud. Maakohtu otsusest ei selgu, milliste tõendite alusel maakohus tuvastas, et hoone puudused olid olemas juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko ülemineku hetkel (VÕS § 214 lg 2), millest sõltub müüja vastutus hoone lepingutingimustele mittevastavuse eest (VÕS § 218 lg 1 esimene lause) (vt müügilepingu rikkumise korral kahju hüvitamise nõude kohta Riigikohtu 14. märtsi 2019. a otsus tsiviilasjas nr 2-17-1937/52, p-d 14–16).
17.Maakohus asus otsuses seisukohale, et hageja esitatud V. Hargatsi kirjalik arvamus hoone seisukorra kohta ei ole tõend, ja ei hinnanud seda. Samas oli maakohus 19. novembri 2018. a eelistungil kõik kirjalikud tõendid vastu võtnud, pärast mida võimaldab TsMS § 238 lg 5 jätta tõendi arvestamata TsMS § 238 lg-tes 1–3 sätestatud juhtudel, samuti, kui tõend on ilmselt ebausaldusväärne. Maakohus ei ole selgitanud, miks tuleb V. Hargatsi kirjalik arvamus jätta arvestamata ja miks see ei ole käsitatav dokumentaalse tõendina TsMS § 272 mõttes. Samuti selgus alles maakohtu otsusest, et kohus keeldub V. Hargatsi kirjaliku arvamuse hindamisest, mis oli hageja jaoks üllatuslik. Juhul, kui kohus leiab, et tõendi vastuvõtmisest tuleb keelduda, peab kohus TsMS § 238 lg 4 järgi tegema määruse, millega keeldub tõendi vastuvõtmisest, ning andma hagejale TsMS § 230 lg 2 teise lause järgi võimaluse tõendada hoone puudusi muude tõenditega (Riigikohtu 20. juuni 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-14, p 10). Asja uuel läbivaatamisel peab maakohus
5(6)
2-18-4181 võtma seisukoha ka hageja ekspertiisitaotluse kohta, mille maakohus on menetlusõiguse norme rikkudes jätnud rahuldamata alles kohtuotsuses.
18.Ringkonnakohus heitis maakohtule ette ka hagi rahuldamise ulatust, sest hageja esitatud hinnapakkumised katuse vahetamiseks ei ole suuruses, milles maakohus hagi rahuldas, ja asja materjalide seas pole tõendeid, millest nähtuks palkide asendamisega seotud kulude suurus. Kolleegium märgib, et iseenesest saab kohus olukorras, kus menetluses on kindlaks tehtud kahju tekkimine, kuid kahju täpset suurust ei õnnestu kindlaks teha või selle kindlakstegemine on seotud eriliste raskuste või ebamõistlikult suurte kuludega, TsMS § 233 lg 1 ja VÕS § 127 lg 6 alusel otsustada kahju suuruse oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades (vt ka Riigikohtu
26.oktoobri 2021. a otsus tsiviilasjas nr 2-19-7379/61, p 22; 2. oktoobri 2019. a otsus tsiviilasjas nr 2-18-187/87, p 12). Maakohus on praegu sellise otsustuse sisuliselt teinud, põhjendades seda asjaoluga, et katuse vahetamise kuludele lisanduvad jooksvad kulud ja palkide kahjustamise kulud ning hageja on esitanud nõude just 16 495 euro saamiseks. Olukorras, kus pooled vaidlevad kahju suuruse üle, kuid pole selle kohta tõendeid esitanud ja ei tugine ka sellele, et kahju suurust ei saa kindlaks teha või oleks see ebamõistlik, tuleb maakohtul tulenevalt selgitamiskohustusest anda pooltele võimalus esitada kahju suuruse kohta tõendeid. Alles seejärel saab maakohus TsMS § 233 lg-s 1 nimetatud tingimustel otsustada kahju suuruse siseveendumuse kohaselt.
19.Kolleegium ei nõustu kassatsioonkaebuse väitega, et ringkonnakohus oleks pidanud asja ise lahendama. Riigikohus on korduvalt leidnud, et asja saatmine maakohtule TsMS § 657 lg 1 p 3 järgi uueks arutamiseks eelmenetluse staadiumis on põhjendatud eelkõige juhtudel, kus maakohus on olulisel määral rikkunud eelmenetluses selgitamiskohustust (TsMS § 328 lg 2, § 329 lg 3, § 351 lg 2 ja § 392 lg 1 p-d 1–4) (vt Riigikohtu 25. aprilli 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-53722/68, p 11;
20.detsembri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-10683/64, p 24). Apellatsioonimenetluse eesmärk ei ole korraldada uut eelmenetlust. Kuivõrd maakohtu otsuses esinevad puudused on tingitud mittenõuetekohasest eelmenetlusest, on põhjendatud asja tagasisaatmine maakohtule.
20.Samuti ei nõustu kolleegium kassatsioonkaebuse väitega, et ringkonnakohus on väljunud apellatsiooni piiridest. Kuigi maakohus on jätnud hageja ekspertiisitaotluse menetlusõiguse norme rikkudes rahuldamata alles kohtuotsuses (resolutsiooni p-s 1) ja kostja maakohtu otsust selles osas ei vaidlustanud, on ringkonnakohtul õigus saata asi tervikuna maakohtule uueks läbivaatamiseks. Seadus ei näe ette võimalust vaidlustada tõendi kogumisest keeldumist. Seega ei saanudki kostja seda osa maakohtu otsusest vaidlustada. Samas on ringkonnakohtul õigus juhtida maakohtu menetlusõiguse normi rikkumisele tähelepanu ja viidata ekspertiisi korraldamise vajadusele. Ka juhul, kui ringkonnakohus oleks jätnud maakohtu otsuse ekspertiisitaotluse lahendamise osas jõusse, kehtib selle taotluse lahendamise otsustus üksnes konkreetse ekspertiisitaotluse kohta ning ei võta menetlusosaliselt õigust uue ekspertiisitaotluse esitamiseks. Olukorras, kus hagi rahuldati, ei saa hagejalt eeldada maakohtu otsuse (osalist) vaidlustamist üksnes põhjusel, et ekspertiisitaotlus jäeti rahuldamata.
21.Kuna kassatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu saadetakse asi maakohtule uueks läbivaatamiseks, määrab TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi menetluskulude jaotuse ja TsMS § 174 lg 6 järgi menetluskulude rahalise suuruse kindlaks maakohus.
22.Kassatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu arvatakse kaebuselt tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 teise lause järgi riigituludesse. (allkirjastatud digitaalselt)
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.