Eesistuja Tambet Tampuu, liikmed Peeter Jerofejev ja Jaak Luik
Kohtuasi
Hüpoteeklaen AS-i hagi Tallinna kohtutäituri Arvi Pingi ja osaühingu MAIMIKK vastu kohtutäitur Arvi Pingi koostatud jaotuskavade vaidlustamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Ringkonnakohtu 21. märtsi 2019. a määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Hüpoteeklaen AS-i määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Hageja Hüpoteeklaen AS, esindaja vandeadvokaat Priit Palmiste Kostja Tallinna kohtutäitur Arvi Pink Kostja osaühing MAIMIKK, esindajad vandeadvokaat Liisi Kents ja vandeadvokaat Eerik Entsik
Asja läbivaatamise kuupäev
16. september 2019, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 21. märtsi 2019. a määruse (tsiviilasi nr 2-18-9790) resolutsioon muutmata, kuid muuta määruse õiguslikke põhjendusi.
1.Hüpoteeklaen AS (hageja) esitas 26. juunil 2018 Harju Maakohtule hagi Tallinna kohtutäituri Arvi Pingi (kostja I, kohtutäitur) ja osaühingu MAIMIKK (kostja II) vastu, milles palus osaliselt tühistada kohtutäituri koostatud jaotuskavad täiteasjades nr 024/2018/74 ja nr 024/2018/73 ning muuta jaotuskava või alternatiivselt kohustada kohtutäiturit koostama uue jaotuskava, mille kohaselt jaotada hagejale täitemenetluses kahe kinnistu müügist saadud tulemi arvel 100 000 eurot.
2-18-9790 Hagiavalduse kohaselt müüs kohtutäitur 25. mail 2018 lõppenud elektroonilisel kordusenampakkumisel võlgniku R. Nahkuri omandisse kuuluvad kaks kinnistut ning saadud rahast jätkus täitekulude ja osaliselt esimese järjekoha hüpoteegipidaja (kostja II) nõuete katteks. Hageja (teise järjekoha hüpoteegipidaja) nõuete katteks raha ei jätkunud. Hageja hinnangul ei tohi täiteasjades kinnistute müügist saadud tulemit jaotada nii, nagu täitur seda tegi. Hageja selgitas, et kostja II ja R. Nahkur sõlmisid 12. aprillil 2017 laenulepingu, mille alusel sai R. Nahkur laenu 90 000 eurot tähtajaga 1. mai 2017. Laenu andmisega loovutati kostjale II 3 040 000 krooni suurune esimese järgu hüpoteek, mis oli seatud AS-i SEB Eesti Ühispank kasuks.
14.augusti 2017. a laenulepingu alusel laenas kostja II R. Nahkurile 115 000 eurot tähtajaga 1. september 2017. Laenu andmisega loovutati kostjale II 3 250 000 krooni suurune esimese järgu hüpoteek, mis oli seatud AS-i Sampo Pank kasuks. Hageja on seisukohal, et kostja II ei oleks tohtinud R. Nahkuriga kui tarbijaga laenutehinguid teha, kuna kostja II käitus de facto kui krediidiandja, omamata selleks vastavat luba. Sisuliselt väljastas kostja II tarbijakrediiti. Hageja hinnangul on ilma tegevusloata laenude väljastamised tühised, kuna seadusest tuleneva keeluga vastuolus olev tehing on tühine, kui keelu mõtteks on keelu rikkumise korral tuua kaasa tehingu tühisus. Tühisel tehingul ei ole algusest peale õiguslikke tagajärgi. Ka tagatise andmine hüpoteekide seadmise vormis on olnud tühine. Hageja soovis, et talle makstaks jaotuskava alusel 100 000 eurot.
2.Kostja I leidis, et kuna hageja vaidlustab kostja II nõude aluseks olevaid dokumente, puudub kostjal I selles vaidluses seisukoht.
3.Kostja II hinnangul tuleb hagi menetlusse võtmisest keelduda. Sisuliselt soovib hageja vaidlustada kostja II ja R. Nahkuri vahelisi laenulepinguid. Kuivõrd hageja ei ole kostja II ja R. Nahkuri vaheliste laenutehingute pool ega laenulepingutega soodustatud või kaitstud isikuks, siis puudub hagejal õiguslik huvi vastavasisulise hagi esitamise vastu. Hagi on esitatud ebaõigete kostjate vastu. Kohus ei saa hinnata kostja II ja R. Nahkuri vaheliste laenulepingute tühisust olukorras, kus tsiviilasja ei ole kostjana kaasatud ühte lepingu poolt, s.o R. Nahkurit.
4.Harju Maakohus keeldus 18. septembri 2018. a määrusega hagi menetlusse võtmisest ja jättis menetluskulud hageja kanda. Maakohus leidis, et hageja eesmärk on saada R. Nahkurilt kätte võlgnevus täitemenetluses R. Nahkuri kinnisvara müügi arvel. Hageja nõude rahuldamiseks kinnistute müügist saadud rahast ei jätkunud. Selleks, et hüpoteegipidajat (kostja II) kinnistute müügi tulemi jaotamisest kõrvaldada, soovib hageja vaidlustada hüpoteegipidaja võlaõiguslike nõuete aluseid ehk õigussuhteid, mis hüpoteegipidajatel on R. Nahkuriga. Sisuliselt taotleb hageja kostja II ja R. Nahkuri vaheliste lepingute tühisuse tuvastamist. Juhul, kui kohus tuvastab lepingute tühisuse, saab ta tühistada ka jaotuskava. Maakohus ei nõustunud sellega, et kuivõrd hageja hinnangul on tühine võlaõiguslik leping kostja II ja R. Nahkuri vahel, siis sellest järeldub asjaõigusliku hüpoteegi seadmise (loovutamise) lepingu tühisus. Hageja ei ole õiguslikult eristanud võlaõiguslikku ja asjaõiguslikku kokkulepet ega asjaõiguslikku käsutust, millest igaühe kehtivuse alused ja tingimused on erinevad ning ühe võimalik tühisus ei too automaatselt kaasa teiste lepingute või käsutuste tühisust. Asjaõiguslike tehingute ja käsutuste kehtivuse korral ei ole aga võlaõiguslike lepingute kehtivusel hageja eesmärgi seisukohast tähendust.
2(7)
2-18-9790 Kinnistusraamatu kandeid selle kohta, et kostjale II on esimese järjekoha hüpoteeki üle antud, ei ole hageja vaidlustanud. Maakohtu hinnangul ei ole hageja ka isik, kes saaks hüpoteegi käsutust või kannet vaidlustada. Hageja ei ole võla- ja asjaõiguslike lepingute pool ning ei saa seega nõuda lepingute tühisuse tuvastamist ning tal ei saa olla selliseks tuvastuseks ka õiguslikku huvi. Hageja ei ole esile toonud asjaolusid, miks asjaõigusleping või asjaõiguslik käsutus (hüpoteegi loovutus) on tühised. Seega võib hüpoteegi loovutamise lepingu tühisuse tuvastamine olla õiguslikult välistatud ja seetõttu ei saa ka jaotuskava olla ebaõige. Hagejal ei saa olla ka huvi võimalike kostja II ja R. Nahkuri vaheliste võlaõiguslike lepingute tühisuse tuvastamiseks, kuna hageja ei ole nende lepingute pool. Võlaõigusliku lepingu tühisuse tuvastamist saab hageda üksnes isik, kelle õigusi leping mõjutab. Selleks on vähemasti üldjuhul vaid lepingupool, kes saab esitada tühise lepingu tagasitäitmise nõudeid (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-140-07, p 13). Kuivõrd hageja ei ole tuginenud sellele, et ta on laenulepingute pool või saab esitada tagasitäitmise nõudeid viidatud lepingute alusel, siis ei saa hageja tugineda ka laenulepingu tühisusele. Lisaks on hagi esitatud ebaõigete kostjate vastu, sest vaidlustades kostja II ja R. Nahkuri vahelisi tehinguid ja hüpoteegi loovutust, peavad kostjana olema kaasatud nende tehingute pooled (vt ka Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-18-14, p 25). Hageja ei ole esitanud nõuet ei R. Nahkuri ega seniste hüpoteegipidajate (loovutajate) vastu. Asjaõiguslepingu pooleks mitteolev isik saab erandina tugineda asjaõiguslepingu tühisusele, kui see mõjutab tema õigusi (vt ka nt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-128-03, p 12 ja tsiviilasjas nr 3-2-1-132-06, p 20). Riigikohtu arvates saab asjaõiguslepingu pooleks mitteolev isik esitada asjaõiguslepingu tühisuse tunnustamise hagi vaid juhul, kui asjaõigusleping mõjutab tema asjaõiguslikku positsiooni, st mõnd asjaõigust, üldjuhul omandiõigust või kui hagi esitamise õigus tuleneb otse seadusest. Ainuüksi võlaõigusliku positsiooni kahjustamine ei ole piisav (Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-140-07, p 14). Hageja ei ole hagis tuginenud sellele, et asjaõigusleping mõjutab hageja asjaõiguslikku positsiooni. Seega ei saa hageja tugineda asjaõiguslepingu tühisusele. Lisaks märkis kohus, et hageja nõuet muuta jaotuskava või alternatiivselt kohustada kohtutäiturit koostama uut jaotuskava, ei ole kohtul võimalik lahendada, kuivõrd puudub vastav nõudenorm kohtutäituri kohustamiseks. Esitatud hagiga ei ole hagejal võimalik soovitud eesmärki saavutada ja seega keeldub kohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 371 lg 1 p 2 alusel hagi menetlusse võtmisest. Hageja ei ole väitnud, et kostja II ei ole R. Nahkurile raha andnud või et R. Nahkuril ei ole kohustust kostjale II saadud raha tagasi maksta. Väide, et kostja II ei oleks pidanud R. Nahkurile raha andma olukorras, kus R. Nahkur on raha saanud, ei ole jaotuskava vaidlustamise aluseks. Riigikohus on leidnud, et jaotuskava vaidlustades saavad teised võlausaldajad kontrollida hüpoteegipidaja nõude olemasolu. Nõude puudumist ei ole hageja hagi alusena esile toonud.
5.Hageja esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, paludes maakohtu määruse tühistada.
6.Kostja II leidis vastuses määruskaebusele, et puudub alus maakohtu lahendit tühistada. Kostja I jäi maakohtus esitatud seisukoha juurde.
7.Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja saatis selle TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. 3(7)
2-18-9790
Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
8.Tallinna Ringkonnakohus jättis 21. märtsi 2019. a määrusega määruskaebuse rahuldamata, maakohtu määruse muutmata ja määruskaebuse esitamisega seotud menetluskulud hageja kanda. Menetluskulud määratakse kindlaks TsMS § 177 lg 2 järgi. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole hageja tuginemine tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-le 87 asjakohane. Hageja leiab, et nii võlaõigusliku kui ka asjaõiguslepingu tühisus tuleneb TsÜS §-st 87. Hageja viitab selles osas raamatule „Tsiviilseadustiku üldosa seadus. Kommenteeritud väljaanne“ (lk 24), mille kohaselt võivad kohustus- ja käsutustehing üheaegselt tühiseks osutuda vastuolu tõttu seadusega. Ringkonnakohus märkis, et TsÜS § 87 järgi on tühine vaid seadusest tuleneva keeluga vastuolus olev tehing. Ka erialakirjanduses on märgitud, et TsÜS § 87 kohaldub siis, kui seaduses on keeld küll sätestatud, kuid ei ole sätestatud tagajärge, mida selle keelu rikkumine endaga kaasa toob (vt P. Varul jt. „Tsiviilseadustiku üldosa seadus. Kommenteeritud väljaanne“, lk 282). Hageja tugineb krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 10 lg-le 1, mille järgi peab krediidiandjana tegutsemiseks olema tegevusluba. Kuivõrd eeltoodud sättes ei ole sätestatud keeldu, siis on hageja tuginemine TsÜS §-le 87 ekslik. Isegi kui vastav keeld esineks, tuleks lisaks hinnata, kas keelu mõtteks on rikkumise korral tuua kaasa tehingu tühisus (P. Varul jt. „Tsiviilseadustiku üldosa seadus. Kommenteeritud väljaanne“, lk 283). Samuti peaks keelu mõtteks lisaks võlaõigusliku tehingu tühisusele olema kaasa tuua ka asjaõiguslepingu tühisus (vt ka Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-100-08, p 25). Nõude puudumist ei ole hageja hagi alusena esile toonud. Olenemata asjaolust, kas kostjal II oli tegevusluba laenude väljastamiseks, tuleb R. Nahkuril saadud raha kostjale II tagasi maksta. Hageja ei ole toonud esile alust, mille järgi oleksid hüpoteegi loovutamise ja üleandmise lepingud tühised. Kuivõrd eeltoodud põhjendustest tulenevalt puudub alus määruskaebust rahuldada, ei andnud ringkonnakohus hinnangut määruskaebuse ülejäänud väidetele.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
9.Hageja esitas ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palub maa- ja ringkonnakohtu määrused tühistada ja saata asi maakohtusse uueks arutamiseks. Kassatsiooniastme menetluskuluna märkis hageja 3237 eurot 50 senti, paludes sellelt välja mõista ka seadusjärgse viivise. Määruskaebuse põhjenduste kohaselt on hageja hagiavalduses tuginenud kostja II nõude puudumisele. R. Nahkuril ei eksisteeri tehingu tühisuse tõttu lepingulist kohustust esimese järjekoha hüpoteegipidaja (kostja II) vastu. Hüpoteegipidajal puudub seega õigus nõuda jaotuskava alusel raha maksmist. Kostja II on hüpoteegipidajana laenulepingute sõlmimisel käitunud kui krediidiandja (tarbijakrediidiandja, võlaõigusseaduse § 402 lg 2, KAVS § 5 lg 1), omamata selleks tegevusluba (KAVS § 10 lg 1). Viimati nimetatud sätet rikkuv tehing (sh tagatistehing) on tühine. Jaotuskava alusel väljamakse tegemine mõjutaks hageja asjaõiguslikku positsiooni, kuna hageja on järgmise järgu hüpoteegipidaja. Hagi esitamise õigus tuleneb täitemenetluse seadustiku (TMS) § 109 lg-st 1.
10.Kostja II esitas hageja määruskaebusele vastuse, milles leiab, et hageja määruskaebus tuleb jätta rahuldamata. Kassatsiooniastme menetluskuluna märkis kostja II 1470 eurot, paludes sellelt välja mõista ka seadusjärgse viivise. Kohtud on teinud hagi kohta õige järelduse, et seda ei saa menetleda. Hageja ei ole laenulepingute pool. Ka laenulepingute tühisuse tuvastamine ei too kaasa muude võlaõiguslike ja asjaõiguslike kokkulepete ja käsutuste tühisust. Hageja ei saa vaidlustada ka asjaõiguslepinguid. Kostja II leidis, et hageja menetluskulud on ülepaisutatud. 4(7)
2-18-9790 Kostja I märkis vastuses määruskaebusele, et vaidlust ei ole jaotuskavades märgitud täitekulude üle. Kuna hageja vaidlustab kostja II nõude aluseks olevaid dokumente, ei ole kohtutäituril täitemenetluse formaliseerituse põhimõttest lähtuvalt selle kohta seisukohta.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
11.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu määruse resolutsioon tuleb jätta TsMS § 695 ja § 691 p 1 alusel muutmata ja määruskaebus rahuldamata, kuid TsMS § 692 lg 2 alusel tuleb muuta ringkonnakohtu määruse õiguslikke põhjendusi.
12.Kohtud on tuvastanud, et hageja ja kostja II olid sissenõudjad ja hüpoteegipidajad võlgnik R. Nahkuri vastu alustatud täiteasjades. Kostja II kasuks oli nõude tagatisena kinnistusraamatusse kantud esimesel järjekohal asuv hüpoteek, hageja kasuks teisel järjekohal asuv hüpoteek. Kohtutäitur koostas pärast võlgnikule kuulunud kinnistute müüki TMS § 106 ja § 174 alusel jaotuskava, mille kohaselt jätkus saadud rahast täitekulude ja osaliselt kostja II nõuete katteks, kuid mitte hageja nõuete katteks.
13.Hageja on TMS § 109 lg 1 alusel esitatud hagiga jaotuskava vaidlustanud. TMS § 109 lg 1 kohaselt võib sissenõudja 15 päeva jooksul alates jaotuskava kättetoimetamisest esitada kohtutäituri ja puudutatud sissenõudja vastu hagi jaotuskava vaidlustamiseks. TMS § 109 lg 4 kohaselt võib kohus hageja nõudel jaotuskava muuta või kohustada kohtutäiturit koostama uue jaotuskava. Seega on ekslik maakohtu seisukoht, mida ei muutnud ka ringkonnakohus, et seaduses puudub nõudenorm kohustamaks kohtutäiturit koostama uut jaotuskava.
14.Riigikohus on 9. aprillil 2014 tsiviilasjas nr 3-2-1-18-14 tehtud otsuse p-s 42 märkinud, et sissenõudja saab hüpoteegipidaja nõuete olemasolu kontrollida ja neid vaidlustada TMS § 109 järgse hagi esitamisega. Kolleegiumi hinnangul on TMS § 109 kohane hagi oma iseloomult sarnane nõuete tunnustamise hagile pankrotimenetluses (pankrotiseaduse § 106). Eelkõige pankrotivõlausaldajate vahel toimuvas nõude tunnustamise vaidluses saab selgeks nõude olemasolu ja seega ka õigus saada oma nõue pankrotivara müümise arvel rahuldatud. TMS § 109 annab sissenõudjale samuti mh võimaluse vaidlustada teise sissenõudja nõue, välistamaks ebaõiglane tagajärg, kui raha jaotatakse sissenõudjale, kellel nõuet võlgniku vastu ei olegi, või ka juhul, kui nõue on rahuldatud täitemenetluse norme oluliselt rikkudes.
14.1.Riigikohus on 2. novembril 2011 tsiviilasjas nr 3-2-1-95-11 tehtud otsuse p-des 11 ja 12 leidnud, et nõude tunnustamise üle peetava vaidluse puhul on isikul (võlausaldajal), kes ei ole tehingu pool, õigus tugineda vastuväitele, et see tehing on näilik. Vastasel korral ei ole võlausaldajal võimalik oma õigusi pankrotimenetluses võimalike kuritarvituste vastu kaitsta. Seega ei kehti nõude tunnustamise hagi menetlemisel tavajuhtumi piirangud, mil võlaõigusliku lepingu tühisusele saab tugineda vaid isik, kelle õigusi leping mõjutab, s.o üldjuhul vaid lepingupool. Lisaks leidis Riigikohus, et ka nõude tunnustamise hagi menetlemisel on võimalik ja tuleb tehingut sisuliselt hinnata, olgugi et üks tahteavalduse teinud lepingupool ei pruugi kohtumenetluses osaleda.
14.2.Kolleegiumi hinnangul on Riigikohtu viidatud seisukohad ülekantavad ka TMS § 109 järgsele hagile samal eesmärgil, st et võlausaldaja/sissenõudja saaks end võimalike kuritarvituste vastu kaitsta. Seega on ekslikud kohtute seisukohad, et hageja ei saa tugineda kostja II ja võlgniku vaheliste võlaõiguslike lepingute (laenulepingute) tühisusele, kuna hageja ei ole nende lepingute pool. Samuti 5(7)
2-18-9790 on eelnevast tulenevalt ekslik järeldus, et hagi tuli esitada ka võlgniku vastu. Need seisukohad tuleb lahenditest välja jätta.
14.3.Kolleegiumi seisukohalt on TMS § 109 järgses hagis hagejal võimalik tugineda ka asjaõiguslepingu kehtetusele (kuigi ta ei ole asjaõiguslepingu pool), seda küll vaid juhul, kui asjaõigusleping mõjutab tema asjaõiguslikku positsiooni, st mõnd asjaõigust, üldjuhul omandiõigust või kui hagi esitamise õigus tuleneb otse seadusest (vt nt Riigikohtu 13. veebruari 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-140-07, p 14). Kolleegiumi hinnangul ei ole välistatud, et asjaõigusliku positsiooni mõjutamiseks saab lugeda ka hüpoteegi kustutamist kinnistusraamatust, ilma et sellega kaasneks nõude rahuldamine. Praegusel juhul tuleb kostja II kasuks teisele järjekohale sissekantud hüpoteek eelduslikult kustutada TMS § 158 lg 3 esimese lause alusel. Kuigi hüpoteegi kustutamisega ei kaasne hageja nõude lõppemist, võib selle sissenõudmine ilma asjaõigusliku tagatiseta olla oluliselt raskendatud.
14.4.Seega on hageja esitatud hagi iseenesest lubatav. Hagi peamine eesmärk on n-ö kaotada asjaõiguslik tagatis (esimese järjekoha hüpoteek), mis tagab kostja II nõuet. Ainuüksi võlaõigusliku lepingu tühisus ei tooks kaasa hageja soovitud tagajärge, sest laenulepingu tühisuse korral on kostjal II ikkagi õigus nõuda laenuks antud summa tagastamist, TsÜS § 84 lg 1 teine lause.
15.Siiski nõustub kolleegium kohtute lõppjäreldusega, et hagi menetlusse võtmisest tuleb keelduda, kuid seda mitte TsMS § 371 lg 1 p 2 alusel, vaid TsMS § 371 lg 1 p 1 alusel, kuna hageja õiguste rikkumine ei ole hageja esitatud faktiliste väidete õigsust eeldades üldse võimalik. Kolleegiumile jääb ebaselgeks ringkonnakohtu järeldus, et hageja tuginemine TsÜS §-le 87 ei ole asjakohane. Kui selle lause mõte oli see, et TsÜS § 87 ei saa asjas kohaldada, kuna sellekohased eeldused puuduvad, tulnuks seda ka nii väljendada. Asjakohatu võiks olla selline (õiguslik) väide, mis vaidluse lahendamisel oleks täiesti kõrvaline ega aitaks vaidluse lahendamisele kuidagi kaasa. Hageja on aga menetluses läbivalt tuginenud TsÜS §-le 87 ja kohtutel tuli selle sätte kohaldatavusele hinnang anda. Lisaks on ebaselge ringkonnakohtu järeldus, millist keeldu ei ole KAVS § 10 lg-s 1 (krediidiandjana tegutsemiseks peab olema tegevusluba) sätestatud. Üksnes oletuslikult võib järeldada, et ringkonnakohus pidas silmas seda, et KAVS § 10 lg 1 ei sätesta keeldu sõlmida laenutehinguid, kui selleks pole vastavat tegevusluba. Kolleegiumi arvates tuleneb KAVS § 10 lg-st 1 keeld tegutseda krediidiandjana, ning järelikult ka keeld sõlmida laenulepinguid, kui selleks pole saadud tegevusluba. Küll ei ole kolleegiumi arvates KAVS § 10 lg 1 võimaliku rikkumise tagajärjeks laenulepingute tühisus, st keelu mõtteks ei ole kaasa tuua tehingute tühisus TsÜS § 87 tähenduses. KAVS § 10 lg 1 kui avalik-õigusliku normi rikkumise tagajärjed on sätestatud eelkõige karistusseadustiku §-s 372, mis näeb mh ette karistused tegevusloata majandustegevuse eest valdkonnas, kus tegevusluba on nõutav. Eraõiguslikult on laenuvõtjad kaitstud mh tüüptingimuste regulatsiooniga, tarbijakrediidi andmisel kehtivate nõuetega. Tühised ei ole ka asjaõiguslepingud.
16.Ülaltoodust tulenevalt jääb määruskaebus rahuldamata ja ringkonnakohtu määruse resolutsioon muutmata.
17.Kuna ringkonnakohtu määrus jääb muutmata ja hageja määruskaebus rahuldamata, tuleb menetluskulud Riigikohtus jätta TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda. Menetluskulude rahalise suuruse määrab TsMS § 177 lg 2 järgi kindlaks maakohus. 6(7)
2-18-9790
18.Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 teise lause alusel arvata riigituludesse. (allkirjastatud digitaalselt) Peeter Jerofejev, Jaak Luik, Tambet Tampuu
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.