3.Tagastada kassatsioonikautsjon E-Kohus OÜ pangakontole.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Alexander Filatov (hageja) esitas 10. jaanuaril 2017 Harju Maakohtule OÜ Baagest (kostja) vastu hagi, milles palus mõista kostjalt välja töötasu ajavahemiku 1. detsember 2013 kuni 14. detsember 2014 eest. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 20. juulil 2013 töölepingu (tööleping), mille kohaselt asus hageja kostja juures tööle puusepp/torulukksepana töötasuga 700 eurot kuus. Kostja lähetas hageja Rootsi Kuningriiki, kus ta töötas 23. juulist 2013 kuni 14. detsembrini 2014. Ajavahemikus 15. detsember 2014 kuni 19. jaanuar 2015 oli hageja puhkusel ning pärast puhkuse lõppemist ei
2-17-458 andnud kostja enam hagejale tööd. Tööleping lõppes hageja erakorralise ülesütlemisega töölepingu seaduse (TLS) § 91 lg 1 alusel alates 21. detsembrist 2015. Kostja maksis hagejale 2013. a detsembri ja 2014. a eest töötasu kokku 12 443 eurot 46 senti (bruto). Kuna hageja töötas ehitusala oskustöölisena, oleks kostja pidanud maksma hagejale töötasu Rootsi üleriigilise ehitusala kollektiivlepingu (kollektiivleping) järgi 25 926 Rootsi krooni, st 2803 eurot kuus, s.o 1. detsembri 2013 kuni 14. detsembri 2014 eest kokku 35 037 eurot 50 senti. Järelikult tuleb kostjalt mõista hageja kasuks välja 22 594 eurot 4 senti. Kui hageja ei olnud oskustööline, kohaldub kollektiivlepingu järgi koefitsient 0,88 ning kostja oleks pidanud maksma hagejale vaidlusaluse ajavahemiku eest kokku 30 833 eurot. Sellisel juhul tuleb kostjalt välja mõista 18 389 eurot 54 senti. Töötatud tundide alusel arvutatuna on kollektiivlepingu järgi ehitusala oskustöölise miinimummäära tunnitasu 140 Rootsi krooni, s.o 15 eurot 14 senti. Seega pidanuks kostja maksma hagejale 2074 töötunni eest kokku 31 400 eurot 36 senti ning kostjalt tuleb välja mõista 18 959 eurot 90 senti. Kui hageja ei olnud oskustööline, pidanuks kostja maksma hagejale töötatud tundide alusel kokku 27 632 eurot 32 senti, mistõttu tuleb kostjalt mõista hageja kasuks välja 15 188 eurot 86 senti.
2.Kostja palus jätta hagiavalduse rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Hagi on aegunud. Kostja maksis hagejale töötasu kokku 36 599 eurot 38 senti (bruto). Hageja ei töötanud kogu vaidlusalust perioodi Rootsis, vaid oli töö puudumisel töö ootel Eestis, kus ta tööülesandeid ei täitnud. Hageja töötas Rootsis üksnes kostja töögraafikutes märgitud ajal. Kuna hageja ei ole tõendanud puusepa ega torulukksepa eri- või tööalast kvalifikatsiooni, ei kohaldu tema töötasule kollektiivleping. Töölepingule kohaldub Eesti Vabariigi õigus, sest hageja ei ole tõendanud, et asjas kohalduvad Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiiv 96/71/EÜ (direktiiv) ja kollektiivleping.
3.Harju Maakohus rahuldas 15. märtsi 2018. a otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja ajavahemiku 1. detsember 2013 kuni 14. detsember 2014 eest töötasu kokku 12 237 eurot 72 senti. Maakohus jättis hageja menetluskuludest 54,16% kostja kanda ja 45,84% hageja enda kanda ning kostja menetluskuludest 45,84% hageja kanda ja 54,16% kostja enda kanda. Tasaarvestuse tulemusena mõisteti kostjalt hageja kasuks tema menetluskulu katteks välja 560 eurot 25 senti. Maakohtu otsuse kohaselt ei vaidle pooled järgmiste asjaolude üle: hageja asus 20. juulil 2013 sõlmitud töölepingu alusel kostja juurde tööle puusepp/torulukksepa töökohale; töölepingu järgi oli hageja töö tegemise koht Eesti; kostja lähetas hageja Rootsi, kus hageja töötas alates 23. juulist 2013 kuni 14. detsembrini 2014 kostja tööobjektil torulukksepa ja lammutustöölisena ning juhendas vajaduse korral teisi töötajaid; töölepingu järgi lahendavad pooled vaidlused Eesti seaduste järgi. Hagi ei ole aegunud. Kuna hageja esitas 10. jaanuaril 2017 hagi töötasu saamiseks ajavahemiku 1. detsember 2013 kuni 14. detsember 2014 eest ja pooled leppisid töölepingu p-s 4.3 kokku, et kostja maksab hagejale töötasu järgmise kuu 10. kuupäevaks, muutus hageja nõue detsembri 2013. a töötasu saamiseks sissenõutavaks 10. jaanuaril 2014. Kuna aegumistähtaeg hakkab TsÜS § 147 lg 1 järgi kulgema nõude sissenõutavaks muutumisega, ei olnud hageja töötasu nõue hagi esitamise ajaks
2(8)
2-17-458 aegunud (enne 1. jaanuari 2018 kehtinud individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse (ITVS) § 6 lg 3 ja alates 1. jaanuarist 2018 kehtiv TLS § 29 lg 9). Töölepingule kohalduva õiguse määramisel tuleb juhinduda Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 17. juuni 2008. a määrusest 593/2008, mida kohaldatakse lepingutele tsiviil- ja kaubandusasjades (Rooma I määrus). Määruse art 8 lg 1 järgi on individuaalne tööleping reguleeritud õigusega, mille pooled on art 3 kohaselt valinud. Pooled on valinud töölepingu p-s 9.3 töösuhtele kohalduvaks õiguseks Eesti Vabariigi õiguse. Siiski ei või Rooma I määruse art 8 lg 1 kohaselt poolte õiguse valik põhjustada töötaja ilmajäämist kaitsest, mis on talle ette nähtud sätetega, mis kohalduksid õiguse valiku puudumisel, ning art 8 lg 2 järgi kohalduks kohaldatava õiguse valimata jätmise korral selle riigi õigus, kus töötaja harilikult oma lepingujärgset tööd teeb. Kuna pooled ei vaidle selle üle, et hageja tegi kostjaga sõlmitud töölepingu alusel tööd Rootsis lähetuses olles, ei saanud poolte kokkulepe Eesti Vabariigi õiguse kohaldamise kohta põhjustada hageja ilmajäämist kaitsest, mis oli talle ette nähtud Rootsi kui töö tegemise koha õiguse imperatiivsete sätetega. Hagejal on kolmanda kategooria sanitaartehnika lukksepa kvalifikatsioon ja pikaajaline lukksepa töökogemus. Seega töötas ta kostja juures oskustöölisena vähemalt torulukksepa töökohal. Järelikult oli kostjal kohustus maksta hagejale töötasu kollektiivlepingus ettenähtud alammääras, s.o 15 eurot 14 senti tunnis. Hagejale makstud töölähetuse päevaraha ei ole käsitatav töötasuna, sest töötasu makstakse töö eest, päevaraha aga teeloleku ja lähetuskohas viibimise eest. Kuna 1. jaanuarist 2012 kuni
31.detsembrini 2015 kehtinud töölähetuse kulude hüvitiste maksmise ning välislähetuse päevaraha alammäära maksmise tingimuste ja korra § 3 järgi on välislähetuse päevaraha alammäär 22 eurot 37 senti päevas, tuleb selles ulatuses arvestada hagejale makstut päevaraha, mitte töötasuna. Hagejale makstud töötasuks ei ole ka jaanuaris 2014 selgitusega „trumm mater“ makstud 250 eurot. Ajavahemikus 1. detsembrist 2013 kuni 14. detsembrini 2014 hageja töötatud päevade ja tundide aluseks tuleb võtta kostja esitatud töögraafikud iga kuu kohta. Kuna kostja ei ole esitanud septembri 2014. a ajakava, kuid hageja tegi selles kuus tööd, sest kostja on talle maksnud töötasu ja hüvitanud lähetuskulu, tuleb selle kuu töötunnid arvutada kostja juures keskmiselt töötatud töötundide arvu järgi. Hageja töötas vaidlusaluses ajavahemikus kokku 1496,5 tundi. Seega oleks kostja pidanud maksma talle töötasu kokku 22 657 eurot 1 senti (15,14 * 1496,5). Kuna kostja maksis hagejale töötasu 10 419 eurot 29 senti, tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 12 237 eurot 72 senti.
4.Hageja palus maakohtu otsuse tühistada osas, milles maakohus jättis välja mõistmata töötasu ja päevaraha kokku 10 104 eurot 65 senti. Hageja palus jätta menetluskulud kostja kanda. Maakohus võttis põhjendamatult töötasu arvutuse aluseks asjaolu, et hageja töötas tööajapõhiselt, st summeeritud tööaja arvestusega, mille järgi makstakse töötasu töötatud tundide ja tööaja graafiku alusel. Töölepingu kohaselt oli kostja kohustatud maksma hagejale töötasu kuupalgana ning hageja töötas 8 tundi päevas. Seega oli kostja kohustatud andma hagejale tööd 8 tundi päevas ja maksma hagejale töötasu igal tööpäeval 8 töötunni eest. Töölepingus ei ole kokku lepitud, et kostja võib vähendada töötasu sõltuvalt tööpäevas tegelikult töötatud töötundidest. Kui lähtuda töölepingust ja TLS sätetest, siis töötas hageja vaidlusalusel ajavahemikul kokku 2074 tundi. Selle aja eest oli kostja kohustatud maksma hagejale töötasu 31 400 eurot 36 senti ja päevaraha 5816 eurot 20 senti, s.o kokku 37 216 eurot 56 senti. Maakohus jättis põhjendamatult rahuldamata hageja nõude mõista kostjalt välja töötasu ja päevaraha 10 104 eurot 65 senti. Lisaks leidis maakohus ekslikult, et hageja tööaeg tuleb kindlaks määrata töögraafiku alusel. Töögraafiku on allkirjastanud kostja töödejuhataja
3(8)
2-17-458 ning see on käsitatav kostja kirjaliku seletusena. Töögraafik on põhjendamatu ning kostja ei ole tõendanud, et ajakavas olevad andmed on õiged.
5.Kostja palus maakohtu otsuse tühistada osas, milles hagi rahuldati, ning saata asja maakohtule uueks lahendamiseks või teha asjas uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Maakohus leidis valesti, et töösuhtest tulenevate õiguste tunnustamise hagi ei ole aegunud ning asjas kohalduvad Rooma I määrus ja kollektiivleping. Kuna kostja ei ole lähetav ettevõtja direktiivi art 1 järgi, ei puutu ka direktiiv asjasse. Kostja maksis hagejale töötasu rohkem, kui seda näeb ette kollektiivleping. Hageja ei ole oskustööline, kellele kohalduks kõrgem tasumäär. Maakohtu töötasu arvutused on arusaamatud, ei ole selge, millised hagejale tehtud maksed ja mis põhjusel on käsitatavad töötasuna ja millised mitte.
6.Pooled vaidlesid teineteise kaebusele vastu. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
7.Tallinna Ringkonnakohus jättis 3. juuli 2018. a otsusega maakohtu otsuse muutmata ja apellatsioonkaebused rahuldamata. Lisaks jättis ringkonnakohus rahuldamata hageja menetluse uuendamise taotluse ning poolte apellatsiooniastme menetluskulud nende endi kanda. Hageja palus 19. juunil 2018 esitatud taotluses menetluse uuendada, kuna ringkonnakohus oli võtnud kohtuistungil vastu kostja uued tõendid, millele hagejal ei ole olnud võimalik vastata. Menetlust ei ole vaja uuendada, sest tegemist on teises tsiviilasjas hageja enda esitatud kirjalike dokumentidega, mis on talle teada ja mis seisukohal on hageja olnud ka käesolevas menetluses. Hagi ei ole aegunud, sest töötasu nõudele kohaldus ITVS § 6 lg 3 järgi kolmeaastane aegumistähtaeg. Asjakohatu on apellatsioonkaebuse väide, et töösuhtele ei kohaldu direktiiv. Maakohus ei ole direktiivile otsuses tuginenud. Maakohus leidis õigesti, et töölepingule kohalduva õiguse määramisel tuleb lähtuda Rooma I määruse art 8 lg-test 1 ja 2. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja töötas ainult Rootsis. Seega oli kostja kohustatud maksma hagejale palka, lähtudes Rootsis kehtivast töötasu alammäärast vaatamata sellele, et pooled olid kokku leppinud, et töölepingule kohaldub Eesti õigus. Hageja töötas kostja juures oskustöölisena, hageja erialane kvalifikatsioon ja töökogemus on tõendatud. Kostja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et hageja kvalifikatsioon ja töökogemus ei kehti Rootsis. Hagejale kohaldatud miinimumtasu on kehtestatud kollektiivlepinguga. Kostja ei ole vaidlustanud, et ehitustöölise kui oskustöölise miinimumtasu määr oli 15 eurot 14 senti. Maakohus on arvestanud hagejale makstud töötasu ja päevaraha kokku, arvanud sellest maha miinimumpäevaraha ning käsitanud ülejäänut töötasuna. Maakohus jättis õigesti töötasuna arvestamata kostja juhatuse liikme isiklikult kontolt tehtud ülekanded, mille selgituste järgi ei olnud need töötasu maksed, vaid pigem kulutuste hüvitamine. Kostja ei pidanud maksma hagejale Rootsis kehtivat alampalka selle aja eest, mil ta tegelikult Rootsis ei töötanud, vaid oli Eestis töö ootel. Õige on hageja väide, et töölepingu järgi oli kostja kohustatud maksma hagejale töötasu 480 eurot kuus, kuid hageja ei tugine sellele, et kostja ei ole talle sellist töötasu maksnud. Töölepingu kohaselt oli hageja töötamise kohaks Eesti ning Rootsis töötades viibis ta lähetuses. Rootsis kehtivat miinimumtasu on hagejal õigus nõuda ikkagi ainult Rootsis töötatud aja eest. Maakohus tugines põhjendatult kostja koostatud töögraafikutele. Kostja arvestas hageja tööaega ning esitas selle kohta ajakava, mille oli koostanud ja allkirjastanud kostja töödejuhataja. Tegemist ei ole kostja kirjaliku seletuse, vaid dokumentaalse tõendiga. Hageja ei ole 4(8)
2-17-458 ajakavas sisalduvate andmete õigsust kunagi kahtluse alla seadnud ega esitanud Rootsis töötatud aja kohta muid andmeid.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
8.Hageja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ja apellatsioonkaebuse rahuldada või saata asja tühistatud osas uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Kohtud jätsid põhjendamatult hageja töötasu ja päevaraha nõude rahuldamata. Kohtud leidsid valesti, et hageja töötas summeeritud tööaja arvestusega ja talle tasuti tunnitasu alusel, mitte kuutasu, milles oldi töölepingus kokku leppinud. Kuna töölepingu järgi töötas hageja täistööajaga, s.o 8 tundi päevas, pidanuks kostja maksma talle igal tööpäeval 8 tunni eest Rootsis kehtivas alammääras. Arusaamatu on ringkonnakohtu seisukoht, et ootetunde ei pidanud kostja hüvitama hagejale Rootsis kehtiva määra järgi. Pooled ei ole väitnud, et hageja ei töötanud vahepeal Rootsis, kostja tugines sellele alles 24. augusti 2017 kohtuistungil. Samas ei ole kostja tõendanud, et hageja viibis vahepeal Eestis. Ringkonnakohus ei ole viidanud tõenditele, millest saab järeldada, et hageja oli vahepeal Eestis töö ootel.
9.Kostja esitas samuti ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, kuid kuna see oli puudustega, jättis Riigikohus kaebuse käiguta ja andis puuduste kõrvaldamiseks tähtaja. Kostja ei kõrvaldanud puudusi, mistõttu jättis Riigikohus kostja kassatsioonkaebuse 10. oktoobri 2018. a määrusega menetlusse võtmata ning tagastas selle. Kostja ei ole hageja kassatsioonkaebusele nõuetekohaselt vastanud.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
10.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 4 esimese lause alusel tühistada menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Asi tuleb TsMS § 691 p 2 järgi saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebus rahuldatakse.
11.Hageja esitas kostja vastu töötasunõude ajavahemiku eest 1. detsembrist 2013 kuni
14.detsembrini 2014, nõudes saadud töötasu ja Rootsis töötamise tõttu kollektiivlepingu alusel makstava töötasu vahet. Kuna hageja ei nõudnud hagis kostjalt päevaraha, on kohtud kooskõlas TsMS § 5 lg-s 1 sätestatuga menetlenud õigesti hageja töötasunõuet. Hageja väide, et tema päevarahanõue on jäetud põhjendamatult rahuldamata, tuleb jätta tähelepanuta.
12.Kohtud märkisid õigesti, et töölepingule kohalduv õigus tuleb määrata kindlaks Rooma I määruse art 8 järgi. Selle määruse art 8 lg 1 kohaselt on tööleping reguleeritud õigusega, mille pooled on art 3 järgi valinud, kuid õiguse valik ei tohi põhjustada töötaja ilmajätmist kaitsest, mis on talle ette nähtud sätetega, millest ei saa kokkuleppel kõrvale kalduda õiguse alusel, mis kohalduks valiku puudumise korral art 8 lg-te 2, 3 ja 4 järgi. Viidatud sätete järgi kohalduks valiku puudumise korral selle riigi õigus, kus või kust töötaja harilikult oma lepingujärgset tööd teeb, kusjuures harilik töö tegemise riik ei muutu ajutiselt teise riiki tööle asumise korral (lg 2), või kus asub tööandja tegevuskoht (lg 3) või millega on leping tihedamalt seotud (lg 4). Seega ei või poolte kokkulepe õiguse kohaldamise kohta põhjustada töötaja ilmajäämist kaitsest, mis on talle ette nähtud töö tegemise hariliku koha või tööandja tegevuskoha või lepinguga tihedamalt seotud riigi õiguse imperatiivsete sätetega (vt selle kohta ka Riigikohtu 16. jaanuari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-179-12, p 13).
5(8)
2-17-458 Kohtud tuvastasid, et töölepingu järgi oli hageja töö tegemise koht Eesti ja töölepingule kohaldatakse Eesti õigust, kuid hageja tegi tööd ainult Rootsis ning Eestis ta tööülesandeid ei täitnud. Kohtud asusid eeltoodud asjaolude alusel seisukohale, et hageja töötasule kohaldub kooskõlas Rooma I määruse art 8 lg-tes 1 ja 2 sätestatuga kollektiivlepingus ettenähtud oskustöölise töötasu alammäär. Kolleegium täpsustab, et tegemaks kindlaks, millise riigi õigus töölepingule Rooma I määruse art 8 lg-te 1 ja 2 järgi kohaldub, tuleb võrrelda Eesti ja Rootsi õiguse imperatiivsete sätetega töötajale ettenähtud kaitset. Poolte töösuhte ajal oli Vabariigi Valitsuse 10. jaanuari 2013. a määruse nr 6 järgi alates 1. jaanuarist 2013 tunnitasu alammäär 1 euro 90 senti ja kuutasu alammäär täistööajaga töötamise korral 320 eurot ning 28. novembri 2013. a määruse nr 166 järgi alates 1. jaanuarist 2014 tunnitasu alammäär 2 eurot 13 senti ja kuutasu alammäär täistööajaga töötamise korral 355 eurot. Rootsi seadustes ei ole töötasu alammäära sätestatud ning see on reguleeritud kollektiivlepingutega. Pooled ei vaidle selle üle, et vaidlusalusel ajal kehtinud Rootsi ehitusala üleriigilise kollektiivlepingu järgi oli oskustöölise tunnitasu alammäär 15 eurot 14 senti. Kostja ei ole vaielnud vastu hageja väitele, et oskustöölise kuutasu alammäär oli kollektiivlepingu järgi 2803 eurot. Seega oli vaidlustamata asjaolude järgi Rootsi õigusega tagatud ehitusala oskustöötajatele kõrgem töötasu alammäär, kui oli sätestatud Eesti õiguses. Kooskõlas TsMS § 688 lg-tes 1 ja 3 sätestatuga kontrollib Riigikohus ringkonnakohtu otsust üksnes osas, mille peale on kaevatud, ning arvestab kassatsiooninõude põhjendatuse kontrollimisel ainult neid faktilisi asjaolusid, mis on tuvastatud alama astme kohtu otsusega. Riigikohus on TsMS § 688 lg 4 järgi seotud apellatsioonikohtu tuvastatud faktiliste asjaoludega, välja arvatud juhul, kui asjaolu tuvastamine on vaidlustatud kassatsioonkaebusega ning asjaolu tuvastamisel on oluliselt rikutud menetlusõiguse norme. Pooled ei ole väitnud, et kohtud eksisid Rootsi õiguse, sh kollektiivlepingu ja selles sätestatud oskustöölise tasumäära kohaldumise aluseks olevate asjaolude (mh hageja töö tegemise hariliku koha) tuvastamisel. Seetõttu lähtub kolleegium kohtute tuvastatust, et hageja töö tegemise harilik koht oli Rootsi, ja jagab arusaama, et kostjal oli kohustus tagada hagejale töötasu kollektiivlepingus oskustöölisele ettenähtud alammääras.
13.Kolleegiumi arvates on eksitav maakohtu märgitu, et hageja töötas Rootsis lähetuses. Kuna kohtute tuvastatu kohaselt oli hageja harilik töötamise koht Rootsi, ei saanud olla tegemist töölähetusega TLS § 21 tähenduses. Töötaja viibib TLS § 21 järgi töölähetuses, kui ta saadetakse tööülesannete täitmiseks oma tavapärasest töö tegemise kohast erinevasse kohta (sh nt välisriiki). Kuna pooled ei ole väitnud ja kohtud ei ole tuvastanud, et hageja töötas Rootsis ajutiselt lepingu alusel, mille kostja oli sõlminud teenusesaajaga, või kontserni asutuses või ettevõttes või kasutajaettevõtja juures, ei ole alust käsitada hagejat ka lähetatud töötajana direktiivi tähenduses (direktiivi art 1 lg-d 1 ja 3, art 2 ning Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiiv (EL) 2018/957, millega muudetakse direktiivi 96/71/EÜ).
14.Hagiavalduse kohaselt pidanuks kostja maksma hagis märgitud ajavahemikul hagejale kui oskustöölisele kollektiivlepingu järgi töötasu 2803 eurot kuus või 15 eurot 14 senti tunnis. Hageja arvates tuleb tunnitasu korral lähtuda töötasu arvutamisel töölepingus kokkulepitud täistööajast, s.o 8 tundi päevas ja 40 tundi nädalas (kokku 2074 tundi). Kostja leidis, et kuna hageja töötas Rootsis üksnes töögraafikutes märgitud ajal (kokku 1496,5 tundi), siis tuleb töötasu arvutada hageja tegelikult töötatud aja järgi. Kohtute seisukoha järgi tuleb kostjalt mõista hageja kasuks töötasu välja kollektiivlepingus ettenähtud tunnimäära alusel, kuid lähtuda tuleb kostja esitatud töögraafikusse märgitud hageja töötundidest. 6(8)
2-17-458 Kolleegium nõustub hagejaga, et kohtud ei ole oma seisukohti põhjendanud. Tähelepanuta on jäetud hageja väide, et pooled leppisid töölepingus kokku täistööajaga töötamise ja kuutasu maksmise, ning hagiavaldusele lisatud tõendid. Samuti on jätnud kohtud tähelepanuta, et kostja ei ole hageja väiteid vaidlustanud, vaid tugineb üksnes sellele, et hageja tegelike töötundide arv on väiksem hageja väidetust. Seetõttu ei selgu kohtute otsustest, miks ei ole alust mõista kostjalt välja täistööaja korral makstavat kuutasu. Põhjendamata on ka ringkonnakohtu seisukoht, et kollektiivlepingus ettenähtud tasu ei kohaldu ajal, mil hageja ei teinud Rootsis tööd, vaid oli Eestis töö ootel. Maakohus rikkus otsust põhjendamata jättes oluliselt TsMS § 438 lg-t 1 ja § 442 lg-t 2. Jätnud maakohtu eksimuse tähelepanuta ja oma seisukoha põhjendamata, rikkus ka ringkonnakohus oluliselt menetlusõiguse norme (TsMS § 639 lg 1, § 654 lg 1 teine lause ning lg-d 4 ja 5). Otsuse olulises ulatuses põhjendamata jätmine on TsMS § 669 lg 1 p 5 järgi menetlusõiguse normi oluline rikkumine, mis toob kaasa ringkonnakohtu otsuse tühistamise TsMS § 692 lg 4 järgi.
15.Nagu märgitud, tugineb hageja sellele, et ta töötas töölepingu kohaselt täistööajaga ja kostjal oli kohustus maksta talle kollektiivlepingus oskustöölisele ettenähtud kuutasu või tunnitasu. Kolleegiumi hinnangul pidanuks kohtud tegema asja lahendamiseks mh kindlaks poolte kokkuleppe tööaja ja töötasu arvutamise viisi kohta. Ainuüksi kostja väide ja tõendid selle kohta, et hageja töötas väidetust vähem töötunde, ei anna kolleegiumi hinnangul alust mõista välja töötasu tunnimäära alusel ja üksnes tegelikult töötatud tundide järgi. Juhul, kui hageja töötas täistööajaga ja pooled olid leppinud kokku kuutasu maksmise, oli kostjal kohustus need tingimused ka hagejale tagada (nt TLS § 28 lg 2 p-d 2 ja 4, § 5 lg 1 p-d 5 ja 7). Kohtute otsustest ei nähtu, et kostja oleks väitnud, et pooled leppisid kokku osalise tööaja. Seega võib olla alust eeldada, et hageja töötas täistööajaga (nt TLS § 43 lg-d 1 ja 2). Kostja väide hageja töötamise tegeliku aja kohta võib anda aluse hinnata, kas hageja tööaeg jagunes arvestusperioodil ebavõrdselt, st kas pooled olid leppinud kokku summeeritud tööaja arvestuse (nt TLS § 6 lg 6). Maa- ega ringkonnakohtu otsustest ei nähtu, et kohtud oleksid pooltega arutanud ning hinnanud summeeritud tööaja arvestusse puutuvaid asjaolusid. Kolleegium selgitab, et kui hageja töötas täistööajaga (sh summeeritud tööaja arvestuse korral), kuid kostja ei kindlustanud teda tööga sellises ajalises mahus, võib kostja kohustus maksta töötasu aja eest, mil hageja tööd ei teinud, tuleneda nt TLS §-st 35. See säte näeb ette kohustuse maksta töövõimelisele ja töö tegemiseks valmis olevale töötajale keskmist töötasu. TLS § 35 ei võimalda n-ö ooteajal kohaldada väiksemat töötasu määra, kui tööandja peab maksma töötajale töö tegemise eest. Samuti ei ole selle sätte järgi oluline, kus töötaja tööd oodates viibib. Kuna hageja ei või jääda ilma kollektiivlepinguga ettenähtud kaitsest (otsuse p 12), võib kollektiivleping kohalduda mh olukorras, mil hageja tööd ei teinud, nt oli töö ootel. Kolleegiumi arvates ei ole välistatud, et pooled muutsid töölepingut nt kooskõlas TLS §-s 12 sätestatuga selliselt, et kostjal tekkis alus maksta hagejale töötasu hageja tegelike töötundide järgi. Kohtute otsustest ei nähtu aga, et kostja oleks tuginenud töölepingu muutmisele, ning kohtud ei ole töölepingu võimalikku muutmist pooltega ka arutanud ega töölepingu muutmist tuvastanud. Kuigi ringkonnakohus märkis, et hageja ei ole graafikus sisalduvate andmete õigsust kunagi kahtluse alla seadnud ega esitanud muid andmeid Rootsis töötatud aja kohta, ei tähenda see seda, et ringkonnakohus tuvastas, et töölepingut muudeti.
16.Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus võtma eeltooduga arvestades põhjendatud seisukoha, kas kostjalt tuleb mõista hageja kasuks töötasu välja kollektiivlepingus oskustöölisele 7(8)
2-17-458 ettenähtud kuu- või tunnitasu alammäära järgi. Muu hulgas tuleb selgitada välja, kas lisaks töötasu alammäärale kohalduvad asjas ka Rootsi õiguse, sh kollektiivlepingu muud imperatiivsed sätted, mis tagavad hagejale Eesti õigusega võrreldes suurema kaitse.
17.Menetluskulude jaotus ja nende rahalise suuruse kindlaksmääramine jääb TsMS § 173 lg 3 ja § 174 lg 6 alusel ringkonnakohtu otsustada.
18.Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb kaebuselt tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause ja lg 8 esimese lause alusel tagastada hageja osutatud isikule. Malle Seppik
Jaak Luik
Tambet Tampuu
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.