Eesistuja Kaupo Paal, liikmed Peeter Jerofejev ja Kalev Saare
Kohtuasi
Natalja Tšetverikova pankrotihalduri Martin Pärna kaebus kohtutäitur Elin Vilippuse 16. märtsi 2020. a otsuse peale täiteasjades nr 022/2019/7183 ja 022/2019/7184
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Ringkonnakohtu 23. septembri 2020. a määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Kohtutäitur Elin Vilippuse määruskaebus Estateguru tagatisagent OÜ määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Avaldaja Natalja Tšetverikova pankrotihaldur Martin Pärn Puudutatud isik kohtutäitur Elin Vilippus Puudutatud isik Estateguru tagatisagent OÜ, vandeadvokaat Tanel Kalaus ja advokaat Eli Täpp Puudutatud isik Natalja Tšetverikova (pankrotis) Puudutatud isik Nikita Tšetverikov
Asja läbivaatamise kuupäev
esindajad
15. veebruar 2021, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 23. septembri 2020. a määrus tsiviilasjas nr 2-20-4817. Jätta jõusse Harju Maakohtu 9. juuni 2020. a määrus samas tsiviilasjas.
Rahuldada kohtutäitur Elin Vilippuse määruskaebus ja Estateguru tagatisagent OÜ määruskaebus.
3.Jätta apellatsiooni- ja kassatsiooniastme menetluskulud Natalja Tšetverikova pankrotihalduri Martin Pärna kanda.
4.Määrata kindlaks Estateguru tagatisagent OÜ-le hüvitatavate menetluskulude rahaline suurus ning mõista Natalja Tšetverikova pankrotihaldurilt Martin Pärnalt välja Estateguru tagatisagent OÜ kasuks kassatsiooniastmes kantud menetluskulud 1448 eurot 40 senti (koos käibemaksuga).
2-20-4817
5.Kohustada Natalja Tšetverikova pankrotihaldurit Martin Pärna tasuma väljamõistetud menetluskuludelt Estateguru tagatisagent OÜ-le viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates Riigikohtu määruse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni.
6.Tagastada kohtutäitur Elin Vilippuse määruskaebuselt ja Estateguru tagatisagent OÜ määruskaebuselt tasutud kautsjon.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Natalja Tšetverikova (puudutatud isik III, pankrotivõlgnik) pankrotihaldur Martin Pärn (avaldaja) esitas 27. märtsil 2020 Harju Maakohtule kaebuse kohtutäitur Elin Vilippuse (puudutatud isik I, kohtutäitur) 16. märtsi 2020. a otsuse peale täiteasjades nr 022/2019/7183 ja nr 022/2019/7184. Kaebuse kohaselt nimetas Harju Maakohus 20. veebruari 2020. a määrusega tsiviilasjas nr 2-20-2773 avaldaja puudutatud isiku III ajutiseks pankrotihalduriks. Harju Maakohus kuulutas 27. märtsi 2020. a määrusega välja puudutatud isiku III pankroti. Avaldaja nimetati pankrotivõlgniku pankrotihalduriks. Avaldaja leidis, et 20. veebruari 2020. a määruse kohaselt tuli peatada pankrotivõlgniku vara suhtes toimuv sundtäitmine. Avaldaja edastas 21. veebruaril 2020 kohtutäiturile 20. veebruari 2020. a määruse ühes taotlusega peatada pankrotivõlgniku vara suhtes toimuvad täitemenetlused. Kohtutäitur edastas 25. veebruaril 2020 avaldajale täiteasjas nr 022/2019/7183 menetluse peatamise otsuse. Seejärel saatis kohtutäitur samal päeval täitemenetluse peatamise otsuse tühistamise otsuse, mille kohaselt tühistas kohtutäitur 25. veebruaril 2020 ekslikult koostatud täitemenetluse peatamise otsuse. Avaldaja esitas kohtutäituri 25. veebruari 2020. a otsuse peale kaebuse, mille täitur jättis 16. märtsi 2020. a otsusega rahuldamata. Avaldaja leidis, et täitemenetluse peatamise otsuse tühistamise otsusest ega ka 16. märtsi 2020. a otsusest ei selgunud, millisest seadusesättest tulenevalt võis kohtutäitur oma varem tehtud otsuse tühistada. Pärast täitemenetluse peatamist puudus kohtutäituril õiguslik alus peatamise otsuse tühistamiseks. Kohtutäitur on pööranud täiteasjades nr 022/2019/7183 ja nr 022/2019/7184 sissenõude kinnistule asukohaga Lauripere 8, Tallinn (kinnistu), mis on pankrotivõlgniku ja Nikita Tšetverikovi (puudutatud isik IV) ühisomandis. Kuna tegemist on ühisomandis oleva kinnisajaga, siis ei ole enne vara jagamist automaatselt teada pankrotivõlgniku osa suurus ühisomandist. Samas on selge, et mingi osa hakkab pärast vara jagamist kuuluma kaasomandiosana pankrotivõlgnikule ehk mingi osa kinnistust on pankrotivaraks. 24. augusti 2016. a lepingust nähtub, et osa kinnistust kuulub pankrotivõlgnikule omandiõiguse alusel ja osa kinnistu ühisomandist on ta omandanud abikaasa surma järel pärimise teel ning kinnistu ühisomandiosa kuulub tema lahusvara hulka. Avaldaja oli seisukohal, et sellega, et kohtutäitur Riigikohtu lahendi tõlgendamise tulemusel ei täitnud
20.veebruari 2020. a kohtumäärust, mille järgi tulnuks täitemenetlus peatada, on kohtutäitur rikkunud täitemenetluses kehtivat formaliseerituse põhimõtet. Kohtutäituril ei olnud kaalutlemisruumi, vaid täita tuli 20. veebruari 2020. a kohtumääruses antud kohtu korraldust täitemenetlus peatada. Avaldaja ei nõustunud kohtutäituri seisukohaga, et alles ühisvara jagamise tulemusena pankrotivõlgnikule jäetud vara saab arvata tema pankrotivara hulka. Avaldaja arvates saab pankrotivara hulka arvata ka ühisvara. Avaldaja palus tühistada kohtutäituri 16. märtsi 2020. a otsus.
2(10)
2-20-4817
2.Koos avaldusega esitas avaldaja esialgse õiguskaitse taotluse, kus palus peatada täiteasjades nr 022/2019/7183 ja nr 022/2019/7184 toimuv täitemenetlus kuni selles tsiviilasjas tehtava lahendi jõustumiseni. Maakohus rahuldas 7. aprilli 2020. a määrusega taotluse ja peatas täitemenetluse täiteasjades nr 022/2019/7183 ja nr 022/2019/7184 kuni vaidluses tehtava lahendi jõustumiseni.
3.Kohtutäitur vaidles kaebusele vastu. Kohtutäitur on ekslikult koostanud ja menetlusosalistele edastanud 25. veebruari 2020. a otsuse täiteasjas nr 022/2019/7183 täitemenetluse peatamise kohta. Kohtutäitur alustas Estateguru tagatisagent OÜ (puudutatud isik II, sissenõudja) avalduse alusel täitemenetlust asjades nr 022/2019/7183 ja nr 022/2019/7184 pankrotivõlgniku ja puudutatud isiku IV vastu. Kohtutäitur pööras sissenõude pankrotivõlgniku ja puudutatud isiku IV ühisomandisse kuuluvale ja sissenõudja kasuks hüpoteegiga koormatud kinnistule. Kohtutäitur peatas pelgalt pankrotivõlgniku vara suhtes toimuvad täitemenetlused. Kohtutäitur märkis, et oma tegevuses on ta juhindunud Riigikohtu praktikast, et ühisvara hulka kuuluvad esemed ei kuulu enne vara jagamist automaatselt ühe omaniku pankrotivara hulka ning kui hüpoteegi seadmise lepingus on kokku lepitud kinnisasja omaniku kohustuses alluda hüpoteegiga tagatud nõude rahuldamiseks kohesele sundtäitmisele, saab võlausaldaja/hüpoteegipidaja alustada nimetatud kokkuleppe kui täitedokumendi alusel täitemenetlust kinnisasja võõrandamiseks. Võlausaldajal on see õigus isegi siis, kui kohus on välja kuulutanud ühe omaniku pankroti, sest selline kohustus täidetakse ühisvara arvel. Ühisvara hulka kuuluv kinnisasi ei ole automaatselt võlgniku pankrotivara ning selle suhtes täitemenetluse korraldamiseks seega piirangud puudusid. Seejuures ei ole oluline, millisel viisil võiks kohus ühisvara hüpoteetiliselt jagada. Avaldaja väited, et ühisvara võib arvata pankrotivara hulka, ei ole põhjendatud. Pankrotihaldur saab pankrotivara hulka arvata üksnes võlgnikule kuuluva vara. Kui vara kuulub ühisvara hulka, tuleb see esmalt jagada. Pankrotivõlgniku ja puudutatud isiku IV ühisomandisse kuuluv kinnistu ei ole jagatud.
4.Harju Maakohus jättis 9. juuni 2020. a määrusega kaebuse rahuldamata ning menetluskulud avaldaja kanda. Maakohus märkis, et puudutatud isikutel menetluskulud puuduvad. Maakohus tuvastas järgmised asjaolud: - 22. augusti 2016. a pärimistunnistuse järgi pärisid pankrotivõlgnik abikaasana ja puudutatud isik IV (N. Tšetverikov) pojana surnud Oleg Chetverikovi järel kumbki 1⁄2 suuruses mõttelises osas. O. Chetverikovi ja pankrotivõlgniku kui abikaasade ühisvara hulka kuulus muu vara kõrval ka vaidlusalune kinnistu; - kinnistu kuulub pankrotivõlgniku ja puudutatud isiku IV ühisomandisse; - 20. märtsi 2018. a notariaalse kokkuleppega omandas sissenõudja kinnistule seatud hüpoteegid. Sama lepinguga seadsid sissenõudja, pankrotivõlgnik ja N. Tšetverikov kinnistule veel ühe hüpoteegi sissenõudja kasuks. Kinnistule seatud hüpoteegid tagavad sissenõudja nõudeid Metalliladu OÜ vastu. Kokkuleppega nõustusid kinnistu omanikud (st pankrotivõlgnik ja N. Tšetverikov) alluma kohesele sundtäitmisele hüpoteegiga tagatud nõude rahuldamiseks; - 31. oktoobril 2019 esitas sissenõudja kohtutäiturile täitmisavalduse vaidlusalusele kinnistule seatud hüpoteegi realiseerimiseks, et täita sissenõudja nõudeid Metalliladu OÜ vastu; - 1. novembril 2019 alustas kohtutäitur sissenõudja 31. oktoobri 2019. a avalduse alusel täitemenetlust nr 022/2019/7183 pankrotivõlgniku vastu. Sissenõue pöörati sissenõudja kasuks hüpoteekidega koormatud vaidlusalusele kinnistule; - 1. novembril 2019 alustas kohtutäitur sissenõudja 31. oktoobri 2019. a avalduse alusel täitemenetlust nr 022/2019/7184 puudutatud isiku IV vastu. Sissenõue pöörati sissenõudja kasuks hüpoteekidega koormatud vaidlusalusele kinnistule;
3(10)
2-20-4817 - 20. veebruari 2020. a määrusega nimetas maakohus tsiviilasjas nr 2-20-2773 pankrotivõlgniku ajutiseks pankrotihalduriks avaldaja. Kohus määras peatada võlgniku suhtes toimuv sundtäitmine; - 25. veebruaril 2020 tegi kohtutäitur otsuse, millega peatas 20. veebruari 2020. a kohtumääruse alusel täitemenetluse pankrotivõlgniku vastu alustatud täiteasjas nr 022/2019/7183; - 25. veebruaril 2020 tegi kohtutäitur otsuse, millega tühistas 25. veebruari 2020. a täitemenetluse peatamise otsuse pankrotivõlgniku vastu alustatud täiteasjas nr 022/2019/7183; - 27. märtsi 2020. a määrusega kuulutas maakohus tsiviilasjas nr 2-20-2108 välja pankrotivõlgniku pankroti ja määras pankrotihalduriks avaldaja. Maakohus leidis, et kuivõrd kohtutäitur koostas 25. veebruari 2020. a täitemenetluse peatamise otsuse ja saatis selle menetlusosalistele välja, oli tegemist tavalise kohtutäituri otsusega, mis tõi endaga kaasa seaduses sätestatud tagajärjed ja mille toime kõrvaldamiseks pidi kohtutäitur järgima seaduses sätestatud korda. Täitemenetluse peatamise otsuse mõju saab kõrvaldada otsusega, millega täitemenetlus uuendatakse, mitte täitemenetluse peatamise otsuse tühistamisega. Kohtutäituri
25.veebruari 2020. a täitemenetluse peatamise tühistamise otsus on sisuliselt hinnatav täitemenetluse uuendamise otsusena täitemenetluse seadustiku (TMS) § 47 lg 11 mõttes. Formaliseerituse põhimõte kehtib eelkõige täitedokumentide suhtes ega ole täitemenetluse peatamist tingivate asjaolude osas nii rangelt kohaldatav. Kohtutäituril on õigus kaaluda, kas esinev asjaolu takistab täitedokumendi täitmist või mitte. Harju Maakohtu 20. veebruari 2020. a määrusega antud korraldus peatada võlgniku vara suhtes toimuv sundtäitmine puudutas võlgniku vara, mida saaks arvata tema pankrotivarasse. Kohtutäitur tuvastas, et täitemenetluste peatamiseks puudus alus, kuna vaidlusalune kinnistu ei kuulu pankrotivõlgniku pankrotivara hulka. Kohtutäituril oli seega õigus täitemenetlus uuendada ning ta ei rikkunud sellega formaliseerituse põhimõtet. Kaaspärijale pärandvara ühisuse mõttelise osa kuulumine ei tähenda, et talle kuuluks ka vastav mõtteline osa pärandvara hulka kuuluvatest üksikutest esemetest. Võlgnikud on pärandvaras olevate üksikute asjade ühisomanikud, mistõttu kuuluvad need võlgnikele kindlaks määramata osades. Kuna pärandvara on jagamata, kuulub kinnistu pärandvara ühisusse, kuid kummalegi võlgnikule ei kuulu kindlat mõttelist osa kinnistust. Täitedokumendi puhul on tegemist mõlemat ühisomanikku kohustust täitma kohustava dokumendiga, mille alusel sai kohtutäitur alustada täitemenetlust selleks, et pöörata sissenõue võlgnike ühisomandisse kuuluvale kinnistule. Võlgnikud nõustusid täitedokumendiks olevas 20. märtsi 2018. a kokkuleppes alluma kohesele sundtäitmisele selliselt, et kinnistu müüakse Metalliladu OÜ kohustuste katteks. Selleks, et arvata kinnistu või selle mõtteline osa pankrotivara hulka, tuleb pärandvara ühisus pankrotiseaduse (PankrS) § 121 lg 1 alusel lõpetada, vara jagada ning alles jagamise järel pankrotivõlgnikule jääva kinnistu või selle mõttelise osa saab arvata pankrotivara hulka. Analoogia korras saab kohaldada Riigikohtu praktikat ühisvara pankrotivara hulka arvamise kohta, mille kohaselt ei kuulu ühisvara hulka kuuluvad esemed enne jagamist abikaasa pankrotivara hulka. Kuigi avaldaja saab välja arvutada, kui suur mõtteline osa kinnistust võiks pärandvara ühisuse lõpetamise ja vara jagamise järel pankrotivõlgnikule kuuluda, ei asenda see pärandvara ühisuse lõpetamise vajadust selleks, et arvata pankrotivõlgnikule jääv osa pärandvarast tema pankrotivara hulka. Kohtutäituril on õigus teha pankrotivõlgniku suhtes täitemenetluse toiminguid seni, kuni pärandvara ühisus lõpetatakse, määratakse kindlaks pankrotivõlgnikule jääv mõtteline osa kinnistust ning see osa arvatakse pankrotivara hulka. Asjakohased ei ole viited abikaasade ühisvara jagamist reguleerivatele sätetele, kuna kinnistu kuulub võlgnike ühisomandisse pärandvara ühisusena. Asjaolu, et kinnistu kuulus varem abikaasade ühisvara 4(10)
2-20-4817 hulka, võib mõjutada pankrotivõlgniku osa suurust pärandvara ühisuses ja selle jagamise järel talle jäävas vara mõttelises osas, kuid see ei muuda seda, et kinnistu on võlgnike ühisomandis pärandvara ühisuse osana. PankrS § 122 lg 4 reguleerib olukorda, kus pankrotihaldur on jätnud ühisvara ekslikult jagamata ja arvanud ühisvara tervikuna pankrotivarasse. Sellisel juhul saab pankrotivõlgniku abikaasa esitada hagi ühisvara jagamiseks ja oma osa välistamiseks pankrotivarast.
5.Avaldaja esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, paludes kohtutäituri otsus tühistada.
6.Harju Maakohus ei rahuldanud määruskaebust ning edastas selle lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.
7.Kohtutäitur vaidles määruskaebusele vastu, paludes jätta see rahuldamata ja maakohtu määrus muutmata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
8.Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 23. septembri 2020. a määrusega määruskaebuse, tühistas maakohtu määruse ja tegi uue määruse, millega rahuldas avaldaja kaebuse, tühistas kohtutäituri otsuse ning kohustas kohtutäiturit avaldaja 28. veebruari 2020. a kaebust uuesti läbi vaatama. Maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud jättis ringkonnakohus kohtutäituri kanda ning mõistis menetluskuludena kohtutäiturilt välja avaldaja tasutud riigilõivu 30 eurot. Ringkonnakohtu määruse põhjenduste kohaselt tuleneb kohtu kohustus peatada ajutise halduri nimetamisel võlgniku vara suhtes toimuv sundtäitmine PankrS § 17 lg-st 3. Seetõttu tuleb lahendada küsimus, kas täitemenetlustes müüdi vara, mida saab pidada võlgniku varaks PankrS § 17 lg 3 mõttes. Täitemenetlustes hüpoteegi realiseerimiseks müüdav kinnistu kuulus enne pankrotivõlgniku abikaasa surma pankrotivõlgniku ja tema abikaasa ühisvara hulka. Pärast pankrotivõlgniku abikaasa surma varaühisuse varasuhe lõppes (perekonnaseaduse (PKS) § 35 p 1) ja pankrotivõlgniku abikaasa osa ühisvaras sai osaks tema pärandvarast (PKS § 39 esimene lause). Arvestades PKS § 37 lg-st 3 tulenevat osade võrdsuse põhimõtet, kuulus pankrotivõlgniku abikaasa pärandvara hulka 1⁄2 ühisvarast, millest pankrotivõlgnik päris omakorda 1⁄2 suuruse mõttelise osa. Eelnev ei tähenda aga seda, et pankrotivõlgnik oleks saanud 3⁄4 suuruses mõttelises osas kinnistu omanikuks. Pärast pankrotivõlgniku abikaasa surma sai kinnistu osaks pärandvara ühisusest ning selle suhtes tuli kohaldada kaaspärijate kohta pärimisseaduses sätestatut (PKS § 39 teine lause; pärimisseaduse (PärS) § 147 jj). Kaaspärijale pärandvara ühisuse mõttelise osa kuulumisest ei tulene, et kaaspärijale kuulub ka vastav mõtteline osa pärandvara hulka kuuluvatest üksikutest esemetest (PärS § 152 lg 1 teine lause; Riigikohtu 20. oktoobri 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-104-15, p 9). Kaaspärijad on pärandvara hulka kuuluvate üksikute asjade osas ühisomanikud, st need kuuluvad kaaspärijatele üheaegselt kindlaks määramata osades asjaõigusseaduse § 70 lg 4 mõttes (Riigikohtu 5. juuni 2019. a otsus tsiviilasjas nr 2-17-4276, p 14). Kinnistu kui pärandvara ühisuse hulka kuuluv ese kuulub seega pankrotivõlgniku ja puudutatud isiku IV kui teise kaaspärija ühisomandisse, mis nähtub ka kinnistusraamatu väljavõttest. PankrS § 17 lg 3 eesmärgiks saab pidada võlgniku sellise vara säilimise tagamist, millest saab tema pankroti väljakuulutamisel PankrS § 35 lg 1 p 1 alusel pankrotivara. Pankrotivara on vara, mis oli võlgnikul pankroti väljakuulutamise ajal, samuti vara, mis nõutakse või võidetakse tagasi või mille võlgnik omandab pankrotimenetluse ajal (PankrS § 108 lg 2). Pankrotiseadusest ei tulene, kas võlgniku varaks PankrS § 17 lg 3 ja § 108 lg 2 mõttes saab pidada ka sellist vara, mis kuulub tema ja teis(t)e isiku(te) ühisomandisse või kaaspärijate pärandvara ühisusse.
5(10)
2-20-4817 Abikaasade ühisvara puhul on Riigikohus leidnud, et ühisvara hulka kuuluvad esemed ei kuulu enne ühisvara jagamist abikaasa pankrotivara hulka, ning on pidanud abikaasade ühisomandis oleva hüpoteegiga koormatud kinnistu täitemenetluses võõrandamist võimalikuks ka pärast ühe abikaasa pankroti väljakuulutamist (Riigikohtu 21. mai 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-38-14, p 16). Maakohus on vaidlustatud määruses leidnud, et viidatud seisukoht on analoogia korras kohaldatav ka praeguses asjas, ning teinud järelduse, et selleks, et vaidlusalune kinnistu saaks kuuluda pankrotivõlgniku pankrotivara hulka, tuleb pärandvara ühisus lõpetada ja pärandvara jagada. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb aga arvestada ühisvara ja pärandvara ühisuse vaheliste erinevustega. Kui abikaasa ei saa oma osa ühisvaras käsutada (PKS § 26 lg 1), siis kaaspärija võib talle kuuluvat mõttelist osa pärandvara ühisusest käsutada (PärS § 148 lg 1 esimene lause). Kaaspärija pärandvara ühisuse osa saab osaleda õiguskäibes, mh on seda võimalik täitemenetluses arestida (Riigikohtu
4.detsembri 2018. a määrus tsiviilasjas nr 2-17-18529, p 17). Seetõttu kuulub pankrotivarasse pankrotivõlgnikust kaaspärija pärandvara ühisuse osa ja selle müügi teel on võimalik pankrotivõlausaldajate nõudeid rahuldada. Teisisõnu, kuigi pankrotihaldur ei saa enne pärandvara ühisuse lõpetamist ja pärandvara jagamist pärandvara ühisusse kuuluvaid üksikuid esemeid müüa, läheb haldurile PankrS § 36 alusel üle pärandvara ühisuse osa valitsemise ja käsutamise õigus. Tuleb märkida, et kui PankrS § 122 lg 1 esimese lause kohaselt peab haldur nõudma ühisvara jagamist ja võlgniku osa ühisomandist, siis PankrS § 121 lg 1 annab haldurile õiguse valida, kas nõuda kaasomandi, seltsingu või ühise õiguse lõpetamist ja vara jagamist. Haldur saab seega otsustada, kas müüa võlgniku osa pärandvara ühisuses tervikuna või nõuda selle jagamist ja müüa pankrotivõlgnikule jagamisel jäävad esemed. Kuna pankroti väljakuulutamisega läheb võlgniku õigus pärandvara ühisuse osa valitseda ja käsutada üle pankrotihaldurile, on halduri nõusolekuta välistatud ka pärandvara ühisusse kuuluvate üksikute esemete müük. PankrS § 17 lg 3 eesmärki arvestades tuleb seega peatada ka selline täitemenetlus, milles müüakse võlgniku pärandvara ühisusse kuuluvat üksikut eset. Selline tõlgendus on kooskõlas pankrotimenetluse üldise mõtte ja eesmärgiga, kuna pärast võlgniku pankroti väljakuulutamist peavad võlausaldajad esitama oma nõuded pankrotimenetluses ja võlausaldajate võrdsuse tagamiseks peab võlgniku vara müük toimuma edaspidi pankrotiseaduses ettenähtud korras, mitte täitemenetluses. Eelnevast lähtuvalt oleks kohtutäitur pidanud vaidlusaluse täitemenetluse avaldaja 21. veebruari 2020. a taotluse ja Harju Maakohtu 20. veebruari 2020. a määruse järel tsiviilasjas nr 2-20-2773 peatama. Vaidlustatud määrus ja kohtutäituri 16. märtsi 2020. a otsus tuleb seega tühistada. Täitemenetlusregistrist nähtuvalt ei ole täitemenetlusi lõpetatud, vaid need on kohtutäituri 8. aprilli 2020. a otsusega uuesti peatatud, kuid ringkonnakohtule ei ole teada täitemenetluste peatamise alus. Seetõttu kohustas ringkonnakohus kohtutäiturit vaatama avaldaja 28. veebruari 2020. a kaebuse uuesti läbi, võttes arvesse ka TMS § 51 lg-s 1 sätestatut.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
9.Kohtutäitur (puudutatud isik I) esitas ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse, paludes ringkonnakohtu määrus tühistada ja teha tühistatud osas uus määrus, millega jätta avaldaja määruskaebus maakohtu määruse peale ning avaldaja kaebus kohtutäituri otsuse peale rahuldamata. Menetluskulud palub kohtutäitur jätta avaldaja kanda. Kohtutäitur leiab, et ei ole jätnud täitemenetlust peatamata õigusvastaselt, kuna korraldas täitemenetlust pelgalt ühisomandisse kuuluva kinnisasja suhtes, mida ei saa automaatselt pidada pankrotivõlgniku lahusvaraks ehk pankrotivaraks. Ringkonnakohtu esitatu põhjal võib tõepoolest olla võimalik ja isegi tõenäoline, et enampakkumisel võõrandatud kinnistu võinuks tulevikus osaliselt kuuluda pankrotivara hulka, kuid kohtutäitur ei saanud seda sellisel viisil hinnata, kuivõrd 6(10)
2-20-4817 täitemenetlus on formaliseeritud menetlus ja täiturilt saab oodata asjaolude tuvastamist üksnes seaduses sätestatud piiratud ulatuses. Kuna TMS-s puudub sõnaselge norm, mis sätestaks täitemenetluse erisused pärimise teel tekkinud ühisomandi, s.o pärandvara ühisuse puhul, siis tulenevalt õiguslikku reguleerimist vajavate õigussuhete sarnasusest on täitemenetlustes korduvalt analoogia korras kohaldatud abikaasade ühisvara puudutavaid sätteid ja praktikaid ka pärandvara ühisusele sissenõude pööramisel.
10.Sissenõudja (puudutatud isik II) esitas ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse, paludes ringkonnakohtu määrus tühistada ning teha uus määrus, millega jätta avaldaja määruskaebus maakohtu määruse peale rahuldamata ning menetluskulud avaldaja kanda. Ringkonnakohus on põhjendamatult leidnud, et pärijate ühisvaras oleva kinnistu suhtes ei ole ühe kaaspärija pankroti korral võimalik hüpoteegi realiseerimiseks täitemenetlust läbi viia. Seega on ringkonnakohus määruse tegemisel kohaldanud vääralt PankrS § 121 lg-t 1, PankrS § 122 lg-t 1, TMS § 14 lg-t 1 ja PärS § 148 lg-t 1. Riigikohtu seisukohad abikaasade ühisvara kohta on analoogia korras kohaldatavad ka pärijate varaühisusele. Seisukoht, et osa kinnistut tuleks võõrandada pankrotimenetluses ja osa täitemenetluses, on võlausaldajat, võlgnikku ja kaaspärijat äärmiselt kahjustav. Avaldaja käitumine täitemenetluse takistamisel on vastuolus hea usu põhimõttega.
11.Kohtutäitur palub sissenõudja määruskaebuse rahuldada ja ringkonnakohtu määruse tühistada.
12.Avaldaja vaidleb puudutatud isikute I ja II määruskaebustele vastu, paludes jätta need rahuldamata ja ringkonnakohtu määrus muutmata. Menetluskulud palub avaldaja jätta solidaarselt puudutatud isikute I ja II kanda.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
13.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu määrus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 701 lg 3, § 695 ja § 692 lg 1 p 1 alusel materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu tühistada. Kolleegium jätab TsMS § 691 p 5 alusel jõusse maakohtu määruse. Kohtutäituri ja sissenõudja määruskaebused tuleb rahuldada.
14.Kassatsiooniastmes vaidlevad menetlusosalised selle üle, kas kaaspärijate ühisomandis oleva kinnistu puhul sai täitur viia läbi täitemenetlust (viia lõpuni kinnistu sundenampakkumise) olukorras, kus sissenõudjal on kinnistu kõigi ühisomanike vastu kehtiv täitedokument, või pidi täitemenetluse peatama olukorras, kus maakohtu määrusega oli ühe pärija suhtes algatatud viimase avalduse alusel pankrotimenetlus, määratud ajutine haldur ning peatatud võlgniku vara suhtes toimuv sundtäitmine. Oluline on vastata küsimusele, kas täituri müüdud kinnistu puhul oli tegemist võlgniku varaga enne
1.veebruari 2021 kehtinud PankrS § 17 lg 3 mõttes, mille kohaselt ajutise halduri nimetamisel peatab kohus võlgniku vara suhtes toimuva sundtäitmise.
15.Riigikohus on varem selgitanud abikaasade ühisvara kohta, et abikaasade ühisvara hulka kuuluvad esemed ei kuulu enne ühisvara jagamist abikaasa pankrotivara hulka. Pankroti väljakuulutamisega moodustub PankrS § 35 lg 1 p 1 järgi küll võlgniku varast pankrotivara, kuid abikaasade ühisvara tuleb PankrS § 122 lg 1 järgi esmalt jagada, abikaasade ühisomand esemetele lõpetada ja alles jagamise tulemusena võlgnikule jäetud vara saab arvata tema pankrotivara hulka (vt Riigikohtu 21. mai 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-38-14, p 16). Samuti on Riigikohus selgitanud, et olukorras, kus hüpoteegiga on koormatud abikaasade ühisomandis olev kinnisasi ja kohus on välja kuulutanud ühe abikaasa pankroti, nõuab haldur ühisvara jagamist (PankrS § 122 lg 1) ja võlgniku vara ühisomandist, mistõttu ei ole tegu pankrotivaraga. Kui sissenõudjal on täitedokument nii avaldaja kui 7(10)
2-20-4817 ka tema abikaasa suhtes, on hüpoteegipidajal (sissenõudja) õigus nõuda sellise täitedokumendi (TMS § 2 lg 1 p 19) alusel hüpoteegi realiseerimist täitemenetluses (vt Riigikohtu 9. jaanuari 2019. a määrus tsiviilasjas nr 2-17-11697/30, p 13). Seega tuleneb eelnevast, et kui tegemist on abikaasade ühisvara hulka kuuluva kinnistuga ning ühisvara on jagamata, on täitur õigustatud hüpoteegiga koormatud kinnistu täitemenetluses enampakkumise korras müüma sõltumata sellest, et ühe abikaasa suhtes on algatatud pankrotimenetlus või välja kuulutatud pankrot.
16.Praegusel juhul on võlgnik ja puudutatud isik IV ema ja poeg, kes on kinnistu ühisomanikud seetõttu, et on kaaspärijad. Seega on küsimus selles, kas eespool nimetatud seisukohad abikaasade ühisvara kohta kehtivad ka olukorras, kus hüpoteegiga koormatud kinnistu kuulub kaaspärijate ühisomandisse.
17.Riigikohus on selgitanud asjas nr 2-17-18529/24 järgmist: „Kohtutäitur ei saanud arestida pärandvara hulka kuuluvat kinnisasja, sest pärandvaras olevad konkreetsed esemed kuuluvad kuni pärandvara jagamiseni kaaspärijatele ühiselt (PärS § 147) ehk on nende ühisomandis. Praeguses asjas ei ole pärandvara jagatud. Kolleegium on varasemas praktikas selgitanud, et pärandvara kujutab endast vara ja sellega seotud õiguste ja kohustuste kogumit. Igale kaaspärijale kuuluvad konkreetsed asjad või nende osad määratakse kindlaks pärandvara jagamisel (PärS § 152 lg 1). Seetõttu ei tähenda kaaspärijale pärandvara ühisuse osa kuulumine seda, et talle kuuluks ka vastav mõtteline osa pärandvara hulka kuuluvatest üksikutest esemetest (vt Riigikohtu 20. oktoobri 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-104-15, p 9; vt ka 24. septembri 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-68-14, p 15). [---] Kuna ühele kaaspärijale üksikus esemes kuuluvat osa ei saa enne pärandvara jagamist kindlaks teha, ei saa ühe kaaspärija osa üksikus esemes täitemenetluses arestida ega piirata selle osa käsutamist. Kaaspärija pärandvara ühisuse osa (vara ja sellega seotud õigused ja kohustused) on aga kaaspärijate kaasomandis ning saab osaleda õiguskäibes. Kaaspärija saab pärandvara ühisuse osa võõrandada (PärS § 148 lg 1) ning sellele saab sissenõuet pöörata, mh seda arestida.“ (Vt Riigikohtu 4. detsembri 2018. a määrus tsiviilasjas nr 2-17-18529/24, p-d 16 ja 17.)
18.Ringkonnakohus on osutanud praeguses asjas abikaasade ühisvara ja pärandvara ühisuse erisustele, viidates, et kui abikaasa ei saa oma osa ühisvaras käsutada (PKS § 26 lg 1), siis kaaspärija võib talle kuuluvat mõttelist osa pärandvara ühisusest käsutada (PärS § 148 lg 1 esimene lause). Samuti on ringkonnakohus lähtunud sellest, et erinevalt abikaasade ühisvara kohta kehtivast PankrS §-st 122 annab PankrS § 121 lg 1 haldurile õiguse valida, kas nõuda kaasomandi, seltsingu või ühise õiguse lõpetamist ja vara jagamist. Haldur saab seega ringkonnakohtu arvates otsustada, kas müüa võlgniku osa pärandvara ühisuses tervikuna või nõuda selle jagamist ja müüa pankrotivõlgnikule jagamisel jäävad esemed.
19.Kuigi võib nõustuda sellega, et abikaasade ühisvara ja pärandvara ühisust puudutavas regulatsioonis on erinevusi, millele on Riigikohus ka varasemas praktikas korduvalt viidanud, leiab kolleegium, et vaatamata sellele ei ole praegusel juhul tegemist sellise olukorraga, mis keelaks praegustel asjaoludel kinnistut arestida ja täitemenetlust lõpuni viia.
19.1.Praegusel juhul kuulus kinnistu pankrotivõlgniku ja puudutatud isiku IV kui kaaspärijate ühisomandisse. Maakohus viitas põhjendatult sellele, et kuna pärandvara on jagamata, ei kuulu kummalegi võlgnikule mõttelist osa kinnistu omandist. Nimetatud kinnistu oli koormatud hüpoteekidega. 20. märtsi 2018. a notariaalse kokkuleppega omandas sissenõudja kinnistule seatud hüpoteegid. Sama lepinguga seadsid sissenõudja, pankrotivõlgnik ja puudutatud isik IV kinnistule veel ühe hüpoteegi sissenõudja kasuks. Kokkuleppega nõustusid kinnistu omanikud (st pankrotivõlgnik ja puudutatud isik IV) alluma kohesele sundtäitmisele hüpoteegiga tagatud nõude rahuldamiseks. 8(10)
2-20-4817
19.2.Arvestades praeguse kaasuse asjaolusid, leiab kolleegium sarnaselt abikaasade ühisvara kohta kehtivale seisukohale, et juhul kui kinnistu kuulub kaaspärijate ühisomandisse, kaaspärijate ühisomandis olev kinnistu on koormatud hüpoteegiga, pärandvara on jagamata, kuid sissenõudjal on kõigi kaaspärijate vastu täitedokument ning kõik kaaspärijad (kõik vara omanikud) on andnud nõusoleku alluda kohesele sundtäitmisele hüpoteegiga tagatud nõude rahuldamiseks, on täituril õigus sellise täitedokumendi alusel koormatud kinnistu ka arestida ning sundtäitmine lõpuni viia (kaaspärijate ühisomandisse kuuluv kinnistu enampakkumisel müüa). See on võimalik ka olukorras, kus ühe kaaspärija suhtes algatatakse pankrotimenetlus, määratakse ajutine haldur ning pärija vara suhtes toimuv sundtäitmine on maakohtu määrusega keelatud. Tegemist ei ole sellises olukorras varaga, mille saaks automaatselt arvata pankrotivara hulka enne 1. veebruari 2021 kehtinud PankrS § 17 lg 3 mõttes. Maakohus on põhjendatult leidnud, et selleks, et arvata kinnistu või mõtteline osa selle omandist pankrotivara hulka, tuleb pärandvara ühisus PankrS § 121 lg 1 alusel lõpetada, vara jagada ning alles jagamise järel pankrotivõlgnikule jääva kinnistu või mõttelise osa selle omandist saab arvata pankrotivara hulka. Kolleegium nõustub maakohtu põhjendustega, et praegusel juhul saab kohaldada analoogia korras Riigikohtu praktikat abikaasade ühisvara pankrotivara hulka arvamise kohta, mille kohaselt ei kuulu ühisvara hulka kuuluvad esemed enne jagamist abikaasa pankrotivara hulka. Seega on kohtutäituril õigus viia pankrotivõlgniku suhtes täitemenetlust käesoleva otsuse p-s 19.1 tingimustel läbi seni, kuni pärandvara ühisus lõpetatakse. Arvestades eelnevat põhjendust, on maakohus jätnud avaldaja kaebuse põhjendatult rahuldamata. Kuna ringkonnakohus ei ole rikkunud määrust tehes menetlusnorme, kuid on andnud asjaoludele väära õigusliku hinnangu, tühistab kolleegium ringkonnakohtu määruse ning jätab TsMS § 691 p 5 alusel jõusse maakohtu määruse samas asjas.
20.Kuna puudutatud isikute I ja II määruskaebused rahuldatakse, ringkonnakohtu määrus tühistatakse ja kolleegium jätab jõusse maakohtu määruse, millega avaldaja kaebus jäi rahuldamata, tuleb apellatsiooni- ja kassatsiooniastme menetluskulud jätta TsMS § 172 lg 1 alusel avaldaja kanda. Maakohus on määruses märkinud, et puudutatud isikutel menetluskulud puuduvad. Apellatsiooniastmes pole puudutatud isikud menetluskulude nimekirju esitanud, kohtutäitur on viidanud seejuures TsMS § 175 lg-le 31, mille kohaselt ei hüvitata kohtutäituri otsuse peale esitatud kaebuse lahendamise menetluses kohtutäituri kantud õigusabikulusid. Kassatsiooniastmes on puudutatud isik II esitanud menetluskulude kindlaksmääramise taotluse, milles palub enda kasuks välja mõista lepingulise esindaja kulud 1448 eurot 40 senti (sisaldab käibemaksu) (tunnihind 170 eurot ilma käibemaksuta, ajakulu 7,1 tundi) ja tasutud kautsjoni 50 eurot. Samuti palub puudutatud isik II menetluskulude hüvitamisega viivitamise eest välja mõista viivise võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud ulatuses alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni menetluskulude hüvitamiseni. Puudutatud isik II on kinnitanud, et ta ei ole käibemaksukohustuslane ega saa tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada (TsMS § 174 lg 10). Kolleegium peab praegusel juhul TsMS § 175 lg 1 järgi lepingulise esindaja tunnitasu ning ajakulu põhjendatuks. Seega tuleb avaldajalt puudutatud isiku II kasuks välja mõista Riigikohtu menetluses kantud menetluskulud 1448 eurot 40 senti (koos käibemaksuga). Lisaks tuleb TsMS § 177 lg 4 alusel avaldajalt puudutatud isiku II taotlusel tema kasuks välja mõista hüvitatavatelt menetluskuludelt viivis VÕS § 113 lg 1 teise lause järgi alates Riigikohtu määruse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni.
9(10)
2-20-4817 Kuna puudutatud isiku II määruskaebus rahuldatakse, tagastatakse tasutud kautsjon talle TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel, mistõttu ei ole alust seda välja mõista menetluskuluna avaldajalt. Puudutatud isik II on palunud ka määrata, et menetluskulude hüvitamise korral kohustub avaldaja kandma menetluskulud Advokaadibüroo TRINITI OÜ pangakontole ning märkima maksekorralduse selgitusse tsiviilasja numbri. Kolleegium leiab, et sellesisuline lahendi täitmise korra kindlaksmääramise taotlus ei ole põhjendatud.
21.Määruskaebuste rahuldamise tõttu tuleb määruskaebustelt tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada. (allkirjastatud digitaalselt)
10(10)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.