Eesistuja Villu Kõve, liikmed Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Ants Kull, Jaak Luik, Malle Seppik, Tambet Tampuu
Kohtuasi
Kalju Karjuse kaebus kohtutäitur Kaja Lilloja asendaja Piret Altosaare 22. mai 2017. a otsuse peale täiteasjas nr 195/2016/1709
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Ringkonnakohtu 5. jaanuari 2018. a määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Marko Hälvini määruskaebus Kohtutäitur Kaja Lilloja asendaja Piret Altosaare määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Avaldaja Kalju Karjus, esindaja vandeadvokaat Indrek Lillo Puudutatud isik (kohtutäitur) kohtutäitur Kaja Lilloja asendaja Piret Altosaar Puudutatud isik (sissenõudja) vandeadvokaat Karl Haavasalu
Asja läbivaatamise kuupäev
Marko
Hälvin,
esindaja
7. mai 2018, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 5. jaanuari 2018. a määrus tsiviilasjas nr 2178643 ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.
3.Tagastada Marko Hälvini määruskaebuselt tasutud kautsjon AS-le Advokaadibüroo TGS Baltic ja kohtutäitur Piret Altosaare (kui Kaja Lilloja asendaja) määruskaebuselt tasutud kautsjon kohtutäitur Kaja Lillojale.
4.Jätta asja juurde võtmata Kalju Karjuse 8. mail 2018 Riigikohtusse esitatud dokument koos lisadega ning tagastada see Kalju Karjusele.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
2-17-8643
1.Kalju Karjus (avaldaja) esitas 2. juunil 2017 Harju Maakohtule kaebuse kohtutäitur Kaja Lilloja asendaja Piret Altosaare (kohtutäitur) 22. mai 2017. a otsuse peale täiteasjas nr 195/2016/1709. Avaldaja palus tühistada kohtutäituri 22. mai 2017. a otsuse ja ka 17. aprilli 2017. a otsuse.
1.1.Avalduse kohaselt on täiteasjas täitedokumendiks Harju Maakohtu 11. juuli 2016. a määrus tsiviilasjas nr 21512993, millega rahuldati Marko Hälvini (sissenõudja) avaldus juurdepääsu määramiseks avalikult kasutatavalt teelt läbi praeguseks avaldajale kuuluva kinnistu, määrates et Tallinnas Keskküla 56 asuva kinnisasja igakordsel omanikul (praegu on omanik sissenõudja) ja temalt nõusoleku saanud isikutel on õigus kasutada igal ajal nii jalgsi kui ka igat liiki transpordivahendiga Tallinnas Keskküla tänav T4 asuvale kinnistule määratud juurdepääsuteed vastavalt kohtumäärusele lisatud plaanile (tähistatud sinise ja rohelisega).
1.2.Kohtutäitur tegi 5. jaanuaril 2017 täitetoimingu, mille käigus prooviti sõita kinnistule Keskküla 56 kümne meetri pikkuse veoautoga. See katse ebaõnnestus ja seda heideti ette avaldajale, kuna väidetavalt takistasid tee läbimist sõidukid, mille avaldaja oli sinna parkinud.
1.3.Kohtutäituri 17. aprilli 2017. a otsusega määrati avaldajale sunniraha 192 eurot. Otsuse kohaselt oli kohtutäitur teinud 29. märtsil 2017 uuesti täitetoimingu, kui käis kontrollimas, kas avaldaja on täitnud täitedokumendiks olevat maakohtu määrust. Kohtutäitur leidis, et olukord kinnistul oli endine, st tee äärde olid pargitud suuremate transpordivahendite juurdepääsu takistavad sõidukid.
1.4.Avaldaja esitas kohtutäituri 17. aprilli 2017. a otsuse peale kaebuse, mille kohtutäitur jättis 22. mai 2017. a otsusega rahuldamata.
1.5.Avaldaja leidis, et 17. aprilli 2017 otsuses mh sisalduv nõue, millega avaldajat kohustatakse kõrvaldama oma vara talle endale kuuluvalt kinnistult, ei ole seadusele vastav ja on avaldaja huve rikkuv. Avaldaja täidab korrektselt kohtumäärusest tulevaid kohustusi ning võimaldab sissenõudjale avaldajale kuuluva tee takistamatut kasutamist. Avaldaja märkis, et tegemist on eramute piirkonnaga, kus veoautode liiklemine ei ole lubatud ning teele on paigaldatud vastav liiklusmärk. Määrus ei luba kasutada liiklemiseks transpordivahendeid, millega liiklemine on keelatud vastava liiklusmärgiga. Kinnistu (sõidutee äär), kuhu on pargitud avaldaja autod, kuulub avaldajale. See ala (sõidutee äär) ei ole kohtulahendi kohaselt juurdepääsuks ette nähtud.
2.Kohtutäitur vaidles kaebusele vastu. Kohtutäitur selgitas, et ekslik on avaldaja seisukoht, mille kohaselt ei vasta tema kohustamine oma vara talle endale kuuluvalt kinnistult kõrvaldama seadusele. Nimelt ei ole kohtutäitur kordagi kohustanud sissepääsuteed takistavaid masinaid sealt teisele krundile viima, vaid need tuleb paigutada selliselt, et nad ei takistaks kohtulahendist tulenevat juurdepääsu. Lähtuvalt hea usu põhimõttest ei saa kinnistu omanik omavoliliselt seada tee ette märgiseid, mis kitsendavad kohtuotsusest tulenevat nõuet tagada igat liiki transpordivahendiga juurdepääsu krundile.
3.Sissenõudja vaidles avaldaja kaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata. Avaldaja ei ole siiani täitnud täitedokumendiks olevat kohtumäärust, takistades olulisel määral avalikult kasutatavalt teelt sissenõudja kinnistule jõudmist ning vastupidi. Sissenõudjale kuuluvale kinnistule on väga keeruline veoautoga pääseda, mida kinnitab 5. jaanuaril 2017 tehtud video, millelt ilmneb, et kolimisautoga ei olnud võimalik sissenõudja kinnistule sõita. Avaldaja on soetanud vanad sõidukid, mida ta liiklemiseks ei kasuta, ning on need parkinud servituudialale selliselt, et sissenõudjal oleks võimalikult keeruline ja halb servituudiala oma kinnistule jõudmiseks kasutada. Samuti on avaldaja paigaldanud servituudiala kõrvale merekonteineri, mis ühelt poolt takistab sissenõudjale kuuluvale kinnistule jõudmist ja millele on samas paigaldatud sissenõudjat halvustavad tekstid ja pildid. 2(8)
2-17-8643 Samuti on avaldaja teisele poole sissenõudjale kuuluvat kinnistut sõidutee äärde paigaldanud äärekivid, mis samuti takistavad sissenõudja kinnistule pääsemist.
4.Harju Maakohus jättis 28. septembri 2017. a määrusega kaebuse rahuldamata ja menetluskulud avaldaja kanda. Menetluskulude rahalise suuruse kindlakstegemise kohta määras maakohus, et seda tehakse tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 177 lg 2 järgi. Maakohus leidis, et täiteasjas on tegemist asendamatu toiminguga täitemenetluse seadustiku (TMS) § 183 tähenduses, mis võimaldab määrata võlgnikule TMS § 261 kohase sunniraha, kui toimingut saab teha üksnes võlgnik ise, kuid ta ei tee seda määratud tähtpäevaks, või kui võlgnik rikub kohustust teatud toimingut taluda või toimingust hoiduda. Maakohus märkis, et täiteasjas tuleb kohtutäituril fikseerida, kas sissenõudja pääseb igat liiki transpordivahendiga oma kinnistule. Nimetatud toimingust ei tule võlgnikku enne teavitada, kuna menetluse eesmärk on saada selgust, kas kohtumäärust on täidetud või mitte. Maakohus tuvastas, et kuna avaldaja ei täitnud vabatahtliku täitmise tähtaja jooksul kohustust tagada, et sissenõudja pääseb igat liiki transpordivahendiga oma kinnistule, määrati avaldajale sunniraha põhjendatult. Avaldaja ei ole esitanud tõendeid, mis põhjustel sõidukid takistavad Keskküla 56 kinnistule juurdepääsu või miks ei saa neid liigutada nii, et oleks võimalik tagada ligipääs. Samuti ei ole avaldaja tõendanud, et sõidukid ei takista juurdepääsu kinnistule. Avaldajal tuleb tagada juurdepääs sissenõudja kinnistule ning viis, kuidas seda teha, jääb avaldaja otsustada, st et tal on võimalus sõidukid ja muud takistavad masinad tee äärest minema viia või need ümber paigutada selliselt, et juurdepääs on tagatud. Avaldaja ei pea ilmtingimata enda maa pealt sõidukeid ära viima, kuid sõidukite parkimine täpselt sissenõudja kinnistule viiva juurdepääsutee äärde viitab avaldaja tahtmatusele täitedokumenti täita ning soovile täitemenetlust välistada. See, mis sõiduvahendi sissenõudja enda kinnistule juurdepääsuks valib, ei ole oluline, sest juurdepääsuõigus on igat liiki transpordivahendiga. Kohus märkis, et ei otsusta vaidlusaluses asjas selle üle, millised on avalikud liiklust reguleerivad nõuded vaidlusalusel tänaval ning millistest reeglitest peavad liiklusvahendite juhid kinni pidama.
5.Avaldaja esitas ringkonnakohtule määruskaebuse, milles palus tühistada maakohtu määruse ja teha uus määrus, millega kaebus rahuldada. Määruskaebuse järgi vaidlevad pooled selle üle, kas avaldaja on kohustatud tagama sissenõudjale võimaluse kasutada avaldajale kuuluval teel liiklemiseks suuremat transpordivahendit kui sõiduauto. Puuduvad erimeelsused selles, et sissenõudja kasutab võlgnikule kuuluvat teed elamule ligipääsuks sõiduautoga mitu korda päevas, seega avaldaja kohustus tagada juurdepääs on selles osas täidetud. Avaldaja sõidukid ja konteiner ei paikne juurdepääsuks määratud alal.
6.Sissenõudja vaidles määruskaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata. Kohtutäitur palus jätta määruskaebuse rahuldamata.
7.Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ja lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
8.Tallinna Ringkonnakohus tühistas 5. jaanuari 2018. a määrusega maakohtu määruse ja rahuldas uue määrusega avaldaja kaebuse. Ringkonnakohus tühistas kohtutäituri 17. aprilli 2017. a sunniraha määramise otsuse ja 22. mai 2017. a otsuse avaldaja kaebuse kohta. Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jäid kohtutäituri kanda, nende suuruse määrab kindlaks maakohus TsMS § 177 lg 2 alusel. 3(8)
2-17-8643 Ringkonnakohus leidis, et maakohus ei ole TMS § 183 alusel sunniraha määramise eelduste täitmise hindamisel kontrollinud, kas avaldajal kui võlgnikul on täitedokumendist tulenev kohustus toimingut teha. TMS § 2 lg 1 p 1 kohaselt viiakse täitemenetlus läbi jõustunud kohtulahendi alusel. TMS § 23 lg 1 kohaselt eeldab täitemenetluse algatamine sissenõudja poolt sissenõudja avalduse ja täitedokumendi esitamist. Seega tuleb tuvastada, kas on olemas täitedokument, mis võimaldab konkreetse nõude osas täitemenetluse läbiviimist. Ringkonnakohtu arvates ei tulene Harju Maakohtu 11. juuli 2016. a määrusest tsiviilasjas nr 21512993 avaldajale kohustust tagada sissenõudjale juurdepääsu üle Keskküla tn T4 kinnistu ega kohustust hoiduda tegevustest, mis sellist juurdepääsu takistavad. Harju Maakohtu 11. juuli 2016. a määrusega on määratud juurdepääs valitsevale kinnistule läbi avaldaja kinnistu. Juurdepääsu määramine loob koormatud kinnisasja kitsenduse asjaõigusseaduse (AÕS) § 156 tähenduses, kuid see ei loo soorituskohustust ega keeldu täitedokumendina. Sellest järeldub, et juurdepääsu määramise kohtulahendis puudub üldjuhul täidetav nõue TMS § 2 lg 1 mõttes. Ka praegusel juhul ei tulene 11. juuli 2016. a määrusest koormatud kinnisasja omanikule konkreetseid kohustusi ega keelde, mis puudutavad juurdepääsutee kasutamise võimaldamist. Vaidlusaluses täiteasjas ei soovita täita sama määruse resolutsiooni mõnda muud osa. Kui sissenõudja soovib täitemenetluses kohustada võlgnikku tagama sissenõudjale juurdepääs valitsevale kinnistule vastavalt kohtumääruses määratule, tuleb sissenõudjal esitada kohtutäiturile jõustunud kohtulahend, mille resolutsioonis kas kohustatakse võlgnikku tegema teatav toiming juurdepääsu võimaldamiseks või hoiduma konkreetsete takistuste tegemisest. Sarnaselt kaasomandi kasutuskorra kindlaksmääramisega ei ole pelgalt juurdepääsu kindlaksmääramisel tehtud kohtulahend täitedokumendiks, mille alusel saaks algatada määratud korda rikkuvate isikute sundtäitmise menetluse selle korra rikkumise tõkestamiseks (vrd RKTKm nr 32114910, p 15). Sellise täitedokumendi saamine eeldab üldjuhul asjakohase nõude esitamist kohtusse. Vastava nõude menetlemise käigus kontrollib kohus, kas esineb sissenõudjate väidetav juurdepääsutee kasutamise takistus, ning seejärel teeb lahendi, mis kas kohustab võlgnikku toimingut tegema või millestki hoiduma. Kuna praegusel juhul ei ole vaidlusaluse nõude osas täitemenetluse läbiviimiseks alust, siis ei ole kohtutäituril alust kohustada võlgnikku tagama juurdepääsu üle Keskküla tn T4 kinnistu ning sellise kohustuse täitmata jätmisel määrata võlgnikule sunniraha (TMS § 183). Eeltoodust tulenevalt ei ole vaja vastata avaldaja väidetele juurdepääsu võimaldamise ja kasutamise kohta.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
9.Sissenõudja esitas ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palub ringkonnakohtu määruse tühistada ning uue määrusega jätta jõusse maakohtu määrus või alternatiivselt saata asi lahendamiseks alama astme kohtule. Sissenõudja palub avaldajalt kassatsiooniastme menetluskuluna välja mõista 1832 eurot (sh käibemaks) ning seadusjärgse viivise. Kaebuses leitakse, et täitedokument ja täidetav nõue on olemas. Harju Maakohtu määrusest nähtub sissenõudja õigus kasutada avaldaja kinnistut enda kinnistule ligipääsuks. See õigus on vaadeldav nõudena TMS § 2 lg 1 p 1 mõttes. On ilmne, et koos AÕS § 156 järgse nõudega sellise nõude esitamine, mis kohustaks teist poolt hoiduma takistuste tegemisest, oleks ennatlik ning vastava nõude kulud võivad jääda hagi esitaja kanda. Samuti ei ole sel hetkel selge, millised konkreetsed takistused võivad tulevikus tekkida. 4(8)
2-17-8643 Ringkonnakohtu seisukoha järgi peaks hageja esitama lõputult uusi haginõudeid, kui teine pool leiutab iga päev uue viisi liikumise takistamiseks. Seega ei taga riik kokkuvõttes efektiivset õiguskaitset. Lisaks ei ole kaasomandi kasutuskorra kindlaksmääramise vaidlust võimalik samastada praeguse vaidlusega. Ringkonnakohus on väljunud kaebuse väidete raamidest, kuna avaldaja ei tuginenud menetluses kordagi sellele, et maakohtu määrus polegi täitedokument. Ringkonnakohtu lahend on ka üllatuslik. Sellise väite oleks pidanud pealegi esitama sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagiga.
10.Avaldaja leiab, et sissenõudja määruskaebus tuleb jätta rahuldamata. Ringkonnakohus leidis õigesti, et juurdepääsuõiguse määramine ei loo soorituskohustust ega keeldu täitedokumendina. Kohtutäituril puuduks sunniraha määramise õigus ka seetõttu, et tegemist ei ole asendamatu toiminguga TMS § 183 tähenduses. Kohtutäitur saaks ise või kolmanda isiku kaasabil täita kohtulahendit, milles kohustatakse isikut juurdepääsuteed vabastama. Avaldaja märkis ka seda, et avaldaja on võimaldanud sissenõudjale juurdepääsuks kasutada kohtulahendis märgitud 60 m2 suurust ala. Probleem võib olla hoopis selles, et see ala ei ole sissenõudjale piisav. Sel juhul pidanuks aga sissenõudja taotlema kohtumääruse muutmist. Avaldaja palub sissenõudjalt ja kohtutäiturilt kassatsiooniastme menetluskuluna välja mõista 754 eurot (sh käibemaks) ning seadusjärgse viivise. Avaldaja leidis sissenõudja esitatud menetluskulude väljamõistmise taotluse kohta, et see tuleb jätta rahuldamata, kuna avaldajal on vaidlus kohtutäituriga, mitte sissenõudjaga. Alternatiivselt tuleb kulusid vähendada.
11.Kohtutäitur ei ole määruskaebusele vastanud.
12.Kohtutäitur esitas ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palub ringkonnakohtu määruse tühistada ning uue määrusega jätta jõusse maakohtu määrus. Ringkonnakohus on jätnud põhjendamatult arvesse võtmata, et avaldaja ei tuginenud menetluses kordagi sellele, et maakohtu määrus ei ole täitedokument. Sellise väite oleks pidanud esitama sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagiga. Eeldused täitedokumendi täitmiseks olid olemas. Täidetav nõue tuleneb Harju Maakohtu määruse resolutsiooni pst 2. Kaasomandi kasutuskorra vaidlus ei ole samaväärne juurdepääsuõiguse vaidlusega.
13.Avaldaja leiab, et kohtutäituri määruskaebus tuleb jätta rahuldamata.
14.Sissenõudja leiab, et kohtutäituri määruskaebus on põhjendatud.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
15.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu määrus tuleb TsMS § 701 lg 3 esimese ja teise lause järgi tühistada ning asi tuleb saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Määruskaebused rahuldatakse osaliselt.
16.Avaldaja on tsiviilasjas esitatud kaebusega vaidlustanud talle sunniraha määramise otsuse ning kohtutäituri otsuse, millega kohtutäitur jättis rahuldamata avaldaja kaebuse sunniraha määramise otsuse tühistamiseks. Riigikohus on leidnud, et võlgnikul on õigus kohtus vaidlustada nii kohtutäituri algne tasuotsus kui ka tasuotsuse vaidlustamisel tehtud kohtutäituri otsus, vt Riigikohtu 15. juuni 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3213216, p 21. Kolleegium jääb selle seisukoha juurde ka sunniraha määramise vaidluse korral. 5(8)
2-17-8643
17.Kolleegium on seisukohal, et ringkonnakohus ei väljunud lubamatult avaldaja kaebuse piiridest. Kaebus kohtutäituri otsuse peale lahendatakse TsMS § 475 lg 1 p 15 kohaselt hagita menetluses. Riigikohus on varem nt leidnud, et kohtul on TsMS § 477 lgtes 5 ja 7 sätestatu järgi kohustus kontrollida kohtutäituri tegevuse peale esitatud kaebuse läbivaatamisel, kas esinevad TMS §s 55 sätestatud arestimise tühisuse alused ka juhul, kui avaldaja ei ole sellele sõnaselgelt tuginenud. Riigikohus selgitas, et maakohus pidi omal algatusel kontrollima mh seda, kas avaldaja vara arestiti kehtiva täitedokumendi alusel (vt Riigikohtu 27. aprilli 2009. a määrus tsiviilasjas nr 3214509, p 19). Seega oli ringkonnakohtul ka praeguses asjas õigus võtta seisukoht selle kohta, kas avaldaja vastu on olemas sundtäidetav täitedokument.
18.Kolleegiumi hinnangul võis avaldaja esitada kohtutäituri otsuse peale avaldajale sunniraha määramise kohta TMS § 217 lg 1 kohaselt kaebuse maakohtule. Riigikohus on leidnud, et isik, kes soovib vaidlustada seda, et kohtutäitur alustas täitemenetlust dokumendi alusel, mis ei ole täitedokument TMS § 2 järgi, peab esitama kaebuse kohtutäituri otsuse peale (vt Riigikohtu
20.aprilli 2016. a otsus tsiviilasjas nr 32114215, p 16). See kehtib praegu olenemata sellest, et kaebaja ei tuginenud algses kaebuses täitedokumendi puudumisele (vt käesoleva määruse p 17). Ebaõiget lahendit ei toonud kaasa ka ainuüksi asjaolu, et ringkonnakohus ei arutanud menetlusosalistega enne määruse tegemist õiguslikku küsimust sellest, kas on olemas avaldajat kohustav täitedokument. Menetlusosalised on saanud selles küsimuses oma seisukohad esitada Riigikohtule.
19.Menetlusosalised vaidlevad kassatsiooniastmes peamiselt selle üle, kas Harju Maakohtu 11. juuli 2016. a määruse resolutsiooni p 2 tsiviilasjas nr 21512993 saab lugeda täitedokumendiks, millest tuleneb avaldajale kohustus mitte takistada sissenõudjale jalgsi ja igat liiki transpordivahenditega ligipääsu sissenõudja kinnistule.
19.1.Viidatud määruse resolutsiooni p 2 sõnastus on järgnev: "Määrata, et Tartu Maakohtu kinnistusosakonna registriossa nr 2276001 sisse kantud kinnistu asukohaga Keskküla 56 Tallinn igakordsel omanikul ja temalt nõusoleku saanud isikutel on õigus kasutada igal ajal nii jalgsi kui ka igat liiki transpordivahenditega Tartu Maakohtu kinnistusosakonna registriossa nr 2276101 sisse kantud kinnistule asukohaga Keskküla tänav T4 Tallinn määratud juurdepääsuteed, mis on käesoleva määruse lisaks oleval plaanil tähistatud sinise ja rohelisega."
19.2.Kolleegium leiab, et tsiviilasjas nr 21512993 tehtud Harju Maakohtu 11. juuli 2016. a määruse resolutsiooni p 2 saab lugeda täitedokumendiks, mis annab õigustatud isikule (sissenõudjale) õiguse pöörduda kohtutäituri poole, kui kohustatud isik (avaldaja) ei võimalda kohtu määratud juurdepääsu täielikult või osaliselt kasutada. Kohtu poolt AÕS § 156 alusel juurdepääsu määramisega tekib juurdepääsu taotlejal õigus kasutada koormatud kinnisasja avalikult kasutatavalt teelt juurdepääsuks oma kinnisasjale. Ka viidatud kohtulahend annab sissenõudjale nõudeõiguse avaldaja vastu juurdepääsu kasutamiseks. Sellele nõudeõigusele vastab avaldaja talumiskohustus, mis on ka kohtulahendi resolutsioonist järeldatav. Vastasel korral oleks sissenõudja määrusest nähtuv nõudeõigus suuresti sisutühi. TMS § 2 lg 1 p 1 kohaselt täidetakse täitemenetluse seadustiku alusel nõudeid, mis tulenevad jõustunud või viivitamata täidetavatest kohtuotsustest- ja määrustest tsiviilasjades. Harju Maakohtu 11. juuli 2016. a määrus on jõustunud. Teistsugune seisukoht tähendaks sissenõudja jaoks kohustust esitada iga võimaliku rikkumise korral kohustatud isiku vastu hagi rikkumise kõrvaldamiseks. See võib aga jätta sissenõudja ilma tõhusast õiguskaitsest või vähemalt seda ebaproportsionaalselt raskendada. Lisaks märgib kolleegium, et menetlusosaliste õigused ei oleks tasakaalus, kui sissenõudja peaks juurdepääsuõigust määrava 6(8)
2-17-8643 kohtulahendi alusel maksma juurdepääsu eest tasu (mis on sundtäidetav nõue), kuid vastaspool saaks juurdepääsu kasutamist takistada selliselt, et sissenõudja peab korduvalt uuesti kohtusse pöörduma.
19.3.Kolleegium selgitab lisaks, et AÕS § 156 järgsed juurdepääsu määramise vaidlused lahendatakse TsMS § 475 lg 1 p 131 kohaselt hagita menetluses. Täpsem menetluskord on sätestatud TsMS §s 6181 jj. Hagita menetluses oleks kohtutel otstarbekas sarnaste vaidluste vältimiseks selgitada juurdepääsu taotlejale, et taotleda tuleks kohtulahendi resolutsioonis ka selle märkimist, et vastaspool on kohustatud juurdepääsu taluma. See aitaks kaasa kohtulahendi kui täitedokumendi selgusele. Sellise täpsustuse puudumine ei võta kohtulahendilt eelduslikult siiski täitedokumendi omadust (vt määruse pd 19.1−19.2). Samuti tuleb juurdepääsuks määratud maa-ala tähistada kohtulahendi resolutsioonis (ja vajaduse korral kohtulahendi lisas) täpselt, mis aitaks vältida hilisemaid uusi vaidlusi ja kohtutäituril määrata, kas juurdepääsuõigust on takistatud.
20.Kohtutäitur on sunniraha määranud TMS § 183 ja § 261 alusel. TMS §s 183 on sätestatud, et kui toimingut saab teha üksnes võlgnik ise, kuid ta ei tee seda määratud tähtpäevaks või kui võlgnik rikub kohustust teatud toimingut taluda või toimingust hoiduda, võib kohtutäitur määrata võlgnikule sunniraha TMS §s 261 sätestatud korras. Sunniraha suurus on TMS § 261 lg 4 teise lause kohaselt esmakordsel määramisel mitte väiksem kui 192 eurot ja mitte suurem kui 767 eurot. Korduval sunniraha määramisel ei või see olla suurem kui 1917 eurot.
20.1.Kuna kolleegiumi eelneva seisukoha järgi tuleneb tsiviilasjas nr 21512993 tehtud Harju Maakohtu 11. juuli 2016. a määrusest kui täitedokumendist avaldajale juurdepääsu kasutamise talumise kohustus, siis on selle talumiskohustuse rikkumise korral kohtutäituril õigus määrata pärast vastavat hoiatust sunniraha.
20.2.Ringkonnakohus on määruses ekslikult leidnud, et täitedokument puudub. Seetõttu tuleb ringkonnakohtu määrus tühistada. Viidatud seisukohale jõudmise tõttu ei ole ringkonnakohus pidanud vajalikuks vastata avaldaja määruskaebuse muudele väidetele. Avaldaja on määruskaebuses (ja ka maakohtu menetluses) mh tuginenud väitele, et temale kuuluvad autod ja merekonteiner ei olnud pargitud või paigaldatud juurdepääsuks ettenähtud maa-alale. Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul sellele väitele vastata. Kui asja läbivaatamisel peaks tuvastatama, et avaldaja väited on õiged, ei saa avaldajat pidada talumiskohustust rikkunud isikuks. Sunniraha määramisel saab lähtuda üksnes juurdepääsust sellises ulatuses, nagu see on kohtumääruse ja selle lisaga kui täidedokumendiga kindlaks määratud. Kui avaldaja väited ei ole õiged, võib sunniraha määramine olla õigustatud.
20.3.Kolleegium juhib tähelepanu ka TsMS § 368 lgle 2, § 478 lgle 6, samuti TsMS §le 6185. TsMS § 368 lg 2 kohaselt võib sissenõudja või võlgnik täitemenetluses täitedokumendi tõlgendamise üle vaidluse tekkimise korral esitada hagi teise poole vastu nõudega tuvastada, kas täitedokumendist tuleneb hagejale mingi konkreetne õigus või kohustus. Sellise nõudega tuvastushagi võib esitada täitedokumendi selgitamiseks ka muul juhul, kui täitedokumendi täitmise või toime üle on menetlusosaliste vahel tekkinud vaidlus. Kolleegium selgitab, et TsMS § 368 lg 2 järgne hagi ei anna alust täitedokumendiks olevat kohtulahendit muuta, vaid üksnes õiguse lahendada selle sisu tõlgendamisel tekkinud vaidlus. Avalikult kasutatavale teele määratud juurdepääsu kohtulahendit võimaldab muuta TsMS § 6185. Nimetatud paragrahvi kohaselt võib kohus asjaolude olulisel muutumisel asjaosalise taotlusel tehtud kohtulahendit muuta, kui see on vajalik raskete tagajärgede ärahoidmiseks. TsMS § 478 lg 6 järgi võib kohus menetlusosalise taotlusel hagita menetluses tehtud menetlust lõpetavat määrust selgitada, muutmata selle sisu, kui see on vajalik määruse täitmiseks ning 7(8)
2-17-8643 selgitamiseks ei saa esitada TsMS § 368 lgs 2 nimetatud hagi. Kuna Harju Maakohtu 11. juuli 2016. a määruse resolutsiooni pst 2 tulenevad nii õigustatud kui ka kohustatud isikud, siis on neil ka võimalik vajaduse korral esitada vastastikku TsMS § 368 lgs 2 sätestatud hagi. Võimalik TsMS § 368 lg 2 järgne hagi ei takista siiski praeguse asja lõpuni menetlemist.
20.4.Kolleegium märgib täiendavalt järgmist. AÕS § 156 alusel kohtulahendiga määratud juurdepääsu kasutamise takistamise korral on võimalik TMS § 183, § 182 ja § 261 tõlgendada sissenõudja tõhusa õiguskaitse huvides selliselt, et kohtutäituril on õigus täitemenetluse käigus otsustada, kas määrata võlgnikule sunniraha TMS § 183 alusel või kohaldada TMS § 182, seda olenevalt konkreetse täitemenetluse asjaoludest ja võlgniku rikkumise iseloomust ning intensiivsusest, sh mõjust õigustatud isiku põhiõigustele. Praeguses asjas on kohtutäitur otsustanud kohaldada sunniraha; kui sunniraha määramise eeldused olid täidetud (vt määruse p 20–20.2), on kohtutäituril õigus otsustada kas TMS § 183 alusel uue sunniraha määramine või vastavate eelduste olemasolu korral TMS § 182 kohaldamine. TMS § 182 lgs 1 on sätestatud, et kui võlgnik ei täida kohustust teha mingi toiming, mida saab teha ka kolmas isik, võib kohtutäitur lubada sissenõudjal lasta toiming teha võlgniku kulul. Seega on võimalik lasta füüsiline takistus kõrvaldada kolmandal isikul ja nõuda sellest tekkinud kulud TMS § 182 lg 2 alusel võlgnikult sisse. TMS § 261 lg 9 kohaselt võib kohtutäitur isikule määrata sunniraha korduvalt, kuni kohustus täidetakse või sunniraha määramise kohta tehtud otsuse peale esitatakse kaebus. Sunniraha korduv määramine ei ole TMS § 261 lg 9 kohaselt seega kohustuslik. Kolleegium selgitab, et kui kohtutäitur on teinud võlgnikule TMS § 261 lgte 1−4 kohase sunniraha määramise hoiatuse, seejärel rakendanud sunniraha ning see ei ole viinud tulemuseni, on kohtutäituril õigus kohaldada vähemalt üldjuhul TMS § 182 ilma võlgnikule täiendavat vabatahtliku täitmise tähtaega andmata. Vabatahtlikult oli võlgnikul võimalik kohustus täita pärast sunniraha määramise hoiatuse saamist ja ka vahetult pärast sunniraha rakendamist. Kolleegium lisab, et TMS § 182 kohaldamine võib olla võlgnikku rahaliselt vähem koormav, kui korduv sunniraha määramine.
21.Kolleegium tagastab avaldajale paberkandjal dokumendi (vastus määruskaebuse esitaja seisukohtadele, koos lisadega), mis saabus Riigikohtusse 8. mail 2018, st pärast seisukohtade esitamiseks ettenähtud tähtaja möödumist.
22.Kuivõrd ringkonnakohtu määrus tühistatakse ja asi saadetakse samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi ringkonnakohtu otsustada.
23.Määruskaebuste osalise rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel kassatsioonikautsjonid tagastada. Villu Kõve, Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Ants Kull, Jaak Luik, Malle Seppik, Tambet Tampuu
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.