2-14-25115/61 - Võlaõigus - Muud lepingud teenuste osutamiseks - Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium - lahend.ee

1.Osaühing Lundet (hageja) esitas 24.07.2014 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse Osaühingult ECOBER (kostja) 5 605 euro 58 sendi saamiseks. Kostja esitatud vastuväite tõttu lõpetas maakohus 21.08.2014 maksekäsu kiirmenetluse ning andis nõude üle Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses. Hageja esitas 29.09.2014 oma nõude kostja vastu hagiavalduse vormis, paludes mõista kostjalt välja hageja kasuks põhivõla 5 606 eurot 50 senti, hagiavalduse esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise 955 eurot 25 senti, viivise põhinõudelt võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-s 1 sätestatud määras alates 30.09.2014 kuni põhivõla tasumiseni ning võla sissenõudmise kulud 40 eurot. Hageja, kostja ja XX olid Pärnu linnas Supeluse 14 asuvate korteriomandite omanikud. Kostjale kuulus kaks korteriomandit, mille mõttelised osad moodustasid kokku 3064/4218 osa Supeluse 14 kinnistust. Pärnu Linnavolikogu 18.05.2006 määrusest nr 23 „Heakorraeeskirja ja koormise kehtestamine“ (Pärnu Linnavolikogu määrus) tulenevate kinnistuomaniku kohustuste täitmiseks sõlmis hageja 05.02.2008 AS ISS Eestiga teenuse osutamise lepingu, mille alusel osutas AS ISS Eesti Supeluse 14 aadressil välikoristusteenust. Koristamise eest tasus hageja AS ISS Eestile 7 718 eurot 9 senti. Hageja pidi AS ISS Eestiga lepingu sõlmima, sest Pärnu Linnavalitsus algatas 2008. a talvel menetluse Supeluse tn 14 heakorra puuduste tõttu (libedustõrje oli tegemata). Kostja Supeluse 14 heakorraga ei tegelenud. Hageja teavitas kostjat sõlmitud lepingust ja nõudis kulutuste hüvitamist. Kostja ei võtnud hageja kirju vastu. Kostja ei tegelenud kinnistu heakorraga ka pärast seda, kui ta hagi esitamisest teada sai. Hagejal oli nõue kostja vastu esimese õigusliku alternatiivina korteriomandiseaduse (KOS) § 13 lg-te 1 ja 2 alusel, kuna määrusega on kinnistu omanikele kehtestatud koormis tagada kinnistu heakord. Hageja viitas ka asjaõigusseaduse (AÕS) §-le 75, millest tulenevalt kannab kaasomanik vastavalt temale kuuluva osa suurusele ühise asjaga seotud kulutusi. Alternatiivse õigusliku alusena toetus hageja käsundita asjaajamisest tulenevale nõudele, paludes hagi rahuldada VÕS § 1018 lg 1 p-de 1 ja 2 ning VÕS § 1023 alusel. Viimase õigusliku alternatiivina tugines hageja VÕS §-dele 1041 ja 1042. Hageja nõue tuleneb seadusest, kohaldada tuleb tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 149, aegumistähtaeg on kümme aastat. Kostja vastuväited

3.Kohus rahuldas hagi hagi osaliselt, mõistes kostjalt hageja kasuks välja 5 730 eurot ja 37 senti ning viivise põhinõude tasumata osalt VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates 29.09.2014 kuni põhinõude täitmiseni. Maakohus jättis rahuldamata viivise nõude 871 euro 38 sendi ulatuses. Menetluskuludest jättis maakohus 13,2% ulatuses hageja kanda ja 86,8% ulatuses kostja kanda ning mõistis tasaarvestamise tulemusena kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 1 700 eurot 58 senti ning viivise VÕS § 113 lg-s 1 ettenähtud ulatuses. KOS § 13 lg-s 1 nimetatud avalik-õiguslik reaalkoormatis ja kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (KOKS) § 36 lg-tes 2 ja 3 nimetatud koormis on samasisulised mõisted. Seetõttu on koormise täitmiseks kulutusi teinud korteriomanikul õigus nõuda ülejäänud korteriomanikelt kulutuste hüvitamist võrdeliselt neile kuuluvate kaasomandiosade suurusega. Hageja nõue ei olnud aegunud. Korteriomanike ühisusest tuleneb eriline seadusjärgne võlasuhe korteriomanike kui kaasomanike vahel VÕS § 3 p 6 mõttes. KOS § 13 lg-st 2 tulenev nõue on korteriomanike ühisusest tulenev nõue, mis tuleb lugeda seadusest tulenevaks nõudeks. Seetõttu kohaldub asjas TsÜS § 149. TsÜS § 149 järgne aegumistähtaeg saaks mööduda 2008. a sissenõutavaks muutunud nõuete osas kõige varem 2018. a, pärast 2008. a sissenõutavaks muutunud nõuete osas veelgi hiljem. Hageja pöördus kohtusse 24.07.2014, s.t igal juhul enne nõuete aegumist. Kaasomaniku kulutuste hüvitamise korral ei ole tegemist korduvate kohustustega TsÜS § 154 lg 1 mõistes. Hageja tõendas väärteomenetluse alustamise Supeluse 14 kinnistu puuduliku heakorra tõttu 2008. a jaanuaris. Nähtuvalt tunnistaja ülekuulamise protokollist ja sündmuskoha vaatluse protokollist oli Supeluse 14 maja esine kõnnitee libe, jäine ja sellel ei olnud kasutatud puistematerjali. Sellega oli tõendatud linna heakorraeeskirja rikkumine ja koormise täitmata jätmine. Kuivõrd heakorraeeskirja ja koormisi tuleb täita kogu aeg, oli hagejal kui kaasomanikul nii õigus kui ka kohustus võtta tarvitusele abinõud, et heakorraeeskirja edaspidi ei rikutaks ning koormised õigel ajal täidetaks. Seetõttu oli hageja ja AS ISS Eesti lepingu sõlmimine vajalik ning põhjendatud. Hageja avaldas, et ta maksis AS ISS Eestile kokku 7 718 eurot 9 senti. Hageja tõendas raha tasumist ja seega ka teenuse osutamist pangakontode väljavõtetega. Kostja kohustus hagejale hüvitama nimetatud summast kostja kaasomandiosa suurusele vastava osa, s.t 5 606 eurot 50 senti. Kuna hageja ei tõendanud, et kostja sai kätte nõudest teatavad kirjad, ei saanud hageja nõuda kostjalt viivist maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamisele eelneva aja eest. Kostja apellatsioonkaebus

palus kostja jätta hageja kanda. Maakohus hindas tõendeid vääralt, ei võtnud seisukohta apellandi esitatud tõendite kohta ning ei põhjendanud otsust piisavalt. Korteriomanike vahelisi suhteid korterelamu majandamisest tulenevalt tuleb käsitada tehingulise suhtena, mitte seadusest tuleneva nõudena. Seega on ebaõige maakohtu poolt seadusest tuleneva nõude aegumistähtaja kohaldamine. Kuivõrd kulude eest tasumise kohustus oli perioodiline kohustus, tuli nõuete aegumise osas kohaldada TsÜS § 154. Hageja esitatud nõuded perioodil 2008 – 2010 kogusummas 4 289 eurot 71 senti olid TsÜS § 154 kohaselt aegunud. Maakohus leidis ekslikult, et hageja ja AS ISS Eesti vaheline heakorratööde leping (kestvusega kolm aastat) oli vajalik ja põhjendatud, kuna 2008. a jaanuaris alustati Supeluse 14 kinnistu suhtes väärteomenetlust. Ühekordse ettekirjutuse tegemine ei tähenda, et heakord kinnistu ümbruses ei olnud tagatud. Isegi juhul, kui hageja sõlmitud leping oli vajalik, täitis hageja sellega ainult iseenda kohustuse. Kostja sõlmis enda hoolduskohustuse täitmiseks samuti lepingu. AS ISS Eesti poolt kohustuste täitmine oli kostja tegevust dubleeriv ning seetõttu ebavajalik. Nimetatud asjaolude osas ei kujundanud maakohus seisukohta. Kaasomandi majandamise kulud KOS § 13 lg 1 ja 2 tähenduses ei hõlma kulusid, mille hüvitamist hageja nõuab. AÕS § 72 lg-st 1 tulenevalt oleks hageja pidanud saama hoolduskoristustööde lepingu sõlmimiseks eelnevalt kostjalt nõusoleku. Põhjendamatult kuluka hoolduskoristustööde lepingu sõlmimine AS ISS Eestiga, selleks kostjalt eelnevalt kooskõlastust saamata, ning teadmisel, et vastavalt kaasomanike mõttelise osa proportsioonile kannab suuremas osas kulutused kostja, on ilmselgelt hea usu põhimõtte vastane käitumine teise kaasomaniku suhtes. Kuna hagejal ei olnud kostja nõusolekut, siis ei olnud hageja lepingust tulenevad kohustused kostjale siduvad. Maakohus järeldas ekslikult, et KOKS § 36 lg-st 2 tulenev koormis oli samastatav avalikõigusliku reaalkoormatisega. Vastavalt AÕS § 230 lg-le 1 on reaalkoormatis avalik-õiguslik, kui see on seatud seaduse alusel riigi, kohaliku omavalitsuse või muu avalik-õigusliku juriidilise isiku kasuks. AÕS § 231 lg 1 kohaselt peab reaalkoormatise seadmiseks sõlmitav asjaõigusleping olema notariaalselt tõestatud. Kinnistule Supeluse 14 ei ole seatud ühtegi reaalkoormatist kohaliku omavalituse või muu avalik-õigusliku juriidilise isiku kasuks. Vastus apellatsioonkaebusele

Esmalt märgib ringkonnakohus, et praeguse vaidluse lahendamisel tähtsust omav õigusakt KOS on alates 01.01.2018 kehtetu ning selle asemel kehtib korteriomandi- ja korteriühistuseadus (KrtS). Kuivõrd vaidluste lahendamisel tuleb kohaldada asjaolu tekkimise või toimingu tegemise ajal kehtinud materiaalõigust, kui seaduse rakendussätetes ei ole sätestatud teisiti, tuleb praegune vaidlus lahendada KOS-i sätetele tuginedes. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et hageja ja AS ISS Eesti vahel lepingu sõlmimine oli vajalik ja põhjendatud korteriomanike kohustuste täitmiseks ja hageja nõue ei olnud aegunud. Samas nõustub ringkonnakohus apellatsioonkaebuse põhjendustega, et maakohus jättis osad tõendid hindamata, rikkudes menetlusõiguse norme. Kirjeldatud puuduse saab ringkonnakohus ise kõrvaldada ja täiendab selles osas maakohtu otsuse põhjendusi. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele vastab ringkonnakohus järgmist. Pooltel puudus vaidlus selles, et hageja ja kostja omasid kolme korteriga majas kortereid. Vaidlusalusel perioodil ei olnud majas asutatud korteriühistut ega valitud valitsejat. Seega oli hageja ja kostja sisesuhtes korteriomandi omandamisega automaatselt tekkinud eriline seadusest tulenev isikute ühendus, s.o korteriomanike ühisus (KOS § 8 lg 1). Maakohus tugines asja lahendamisel õigesti KOS-i sätetele. Vastavalt KOS § 13 lg-le 1 tasub korteriomanik kaasomandil lasuvad maksud, kannab avalik-õiguslikud reaalkoormatised ja kaasomandi majandamise kulutused ning saab kaasomandi majandamisest vilja võrdeliselt talle kuuluva kaasomandiosa suurusega. Korteriomanikud võivad sellest suhtest kõrvale kalduda kokkuleppe alusel. Viidatud sättes nimetatud avalik-õiguslikud reaalkoormatised on ka KOKS § 36 lg-tes 2 ja 3 nimetatud koormised, n.o kohustused, mis on seaduse alusel volikogu määrusega füüsilistele või juriidilistele isikutele heakorraeeskirjade täitmiseks kehtestatud kohustused tööde tegemiseks valla või linna territooriumil. Sel ajal kehtinud Pärnu Linnavolikogu määruse §-de 2, 3, 7-9 järgi oli krundi omanikul kohustus tagada krundi ja krundiga vahetult piirneva üldkasutatava territooriumi heakord, sh niita muru, koristada prahti, puhastada talvisel ajal kõnnitee lumest, tõrjuda libedust jne. Alates 01.07.2015 on sarnane avalikõiguslik koormis kehtestatud ka otse seaduse tasandil. Nimelt näeb ehitusseadustiku (EhS) § 97 lg 6 ette, et linnas, alevis ja alevikus on teega külgneva maatüki omanik kohustatud korraldama sõidutee ja tema kinnisasja vahel asuval kõnnitee koristuse, sealhulgas lume ja libeduse tõrje, tasemel, mis võimaldab kõnniteel ohutult liigelda. Lisaks korteriomaniku kohustuste kehtestamisele annab KOS § 13 lg 1 korteriomanikule nõudeõiguse teise korteriomaniku vastu, kui ta on täitnud kaasomandil KOKS § 36 alusel kehtestatud koormisest tulenevad kohustused, tehes selleks vajalikke kulutusi rohkem, kui seda näeb ette tema kaasomandiosa suurus. Eelnev tuleneb analoogia korras asjaõigusseaduse (AÕS) § 75 lg-st 1 ja Riigikohtu praktikast, kus viidatud sätet tõlgendati. Nimelt sätestab AÕS § 75 lg 1, et kaasomanik kannab vastavalt temale kuuluva osa suurusele ühisel asjal lasuvaid koormatisi, samuti selle asja alalhoidmise, valdamise ja kasutamisega seotud kahju ja kulutusi. Riigikohus leidis viidatud sätet tõlgendades, et AÕS § 75 lg 1 annab teistele kaasomanikele omavahelises suhtes õiguse nõuda, et iga kaasomanik osaleks ühiste kulutuste kandmises, sellise nõude võib vajadusel ka kohtusse esitada (vt nt Riigikohtu 02.11.2005 otsust asjas nr 3-2-1-105-05, p-d 27, 28). Pealegi sätestab KOS § 13 lg 2 sõnaselgelt korteriomaniku nõudeõiguse teiste korteriomanike vastu kaasomandi eseme korrashoiu ja valitsemise kulude hüvitamiseks. Viimati nimetatud kulud võivad olla tekkinud ka nt sellest, et üks korteriomanik tellib kaasomandi eseme korrashoiuks vajalike toimingute tegemise kolmandalt isikult. Samas ei ole KOS § 13 lg 3 järgi korteriomanik kohustatud hüvitama kaasomandi eseme korrapäraseks korrashoiuks vajalikest kulutustest suuremaid kulutusi, millega ta ei ole

nõustunud. Seega tuleb järgnevalt analüüsida, kas hageja sõlmitud leping AS ISS Eestiga heakorratööde teostamiseks Supeluse 14 kinnisasjaga vahetult piirneval üldkasutataval territooriumil ja lepingust tulenevate kohustuste täitmine (sh kohustus maksta tasu) olid vajalikud. Kui kulutused olid vajalikud, tuleb kostjal neid proportsionaalselt kanda sõltumata sellest, kas ta andis kulude kandmiseks eelnevalt nõusoleku või mitte. Nagu eelnevalt kirjeldatud, tuli vastavalt Pärnu Linnavolikogu määrusele korteriomanikel kinnisasjaga vahetult piirneval üldkasutataval territooriumil heakorratöid teostada. Nad võisid koormist täita isiklikult või volitada selleks kedagi kolmandat. Hageja otsustas õigusaktist tuleneva korteriomanike kohustuse täitmiseks sõlmida lepingu AS ISS Eestiga. Kostja kohustas väidetavalt selleks endale kuuluva Lonkava Konna Kõrtsi töötajaid ja samas majas asuva raamatupoe omanikku AS. Asjaolu, et AS ISS Eesti teostas töid Supeluse 14 kinnisasjaga vahetult piirneval üldkasutataval territooriumil, oli tõendatud teenuse osutamise lepinguga nr B0097/08, kus lepiti kokku, et AS ISS Eesti puhastab Supeluse tänava poolset kõnniteed, välistreppe ja Auli tänava poolset ala lahtisest prahist ja liivast, teostab Supeluse tänava poolsel kõnniteel lume- ja libedusetõrjet, niidab/trimmerdab suvekuudel muru jne (I kd lk 40-45; 88-93). Veel oli see tõendatud AS ISS Eesti esitatud arvetega (I kd lk 49-50, 54-56), hageja konto väljavõtetega, millest nähtus, et hageja tasus AS ISS Eesti arveid (I kd lk 98-101) ning asjaoluga, et lepingu kehtivuse ajal (05.02.2008-kevad 2013) ei esitatud pretensioone vaidlusaluse piirkonna heakorra kohta. Samal ajal oli tõendamata, et kostja korraldas Supeluse 14 kinnisasjaga piirneval üldkasutataval territooriumil heakorratööd. Seda hoolimata asjaolust, et maakohus selgitas tõendamiskoormist ja andis 25.08.2015 istungil pooltele tähtaja täiendavate tõendite esitamiseks (I kd, lk 147 jj). Hagimenetlus on põhiolemuselt võistlev menetlus, kus lähtutakse poolte esitatust (vt nt TsMS § 5 lg-d 1 ja 2, § 7, § 230 lg 1; Riigikohtu 20.06.2011 otsus nr 3-2-1-57-11, p 40). TsMS § 230 lg 1 järgi on poolel kohustus tõendada neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Maakohtu menetluses ei esitatud tõendeid selle kohta, et Lonkava Konna Kõrtsi töötajad viidatud piirkonda korrastasid, sh korraldasid lume- ja libedusetõrjet. Eelnev ei olnud ka eluliselt usutav, kuivõrd vaidlust ei olnud selles, et Lonkava Konna Kõrts oli avatud üksnes suvisel perioodil. Samuti puudusid maakohtul tõendid selle kohta, et AS teostas Pärnu Linnavolikogu määruse §-s 3 kirjeldatuid töid (sh niitis muru, koristas prahti või teostas lume- ja libedusetõrjet). 01.02.2007 kostja ja AS koostatud Supeluse 14 ruumide kasutuse kokkuleppest nähtus, et AS-l tuli ruumide kasutamise eest hoida korras ja hooldada Supeluse 14 asuva hoone väliseid piire, mis oli seadusega ette nähtud, kuid kokkuleppest ei nähtunud missuguseid töid ASl teha tuli ja kas AS need tööd ka ette võttis (I kd lk 168). Lonkava Konna Kõrtsi töötajate ja AS poolt Supeluse 14 kinnisasjaga vahetult piirneval üldkasutataval territooriumil heakorratööde teostamine ei olnud ka eluliselt usutav. Nimelt algatas Pärnu Munitsipaalpolitsei 2008. aasta talvel (enne kui kostja ja AS ISS Eesti sõlmisid teenuse osutamise lepingu) väärteomenetluse puuduliku heakorra tagamise tõttu Supeluse 14 kinnisasjaga vahetult piirneval üldkasutataval territooriumil (I kd lk 128-135) ja 2015. aasta jaanuaris pöördus Pärnu Linnavalitsus uuesti hageja poole lumest puhastamata kõnnitee ja tegemata jäetud libedusetõrje pärast, hoiatades, et libeduse vastu meetmete tarvitusele võtmata jätmisel alustatakse väärteomenetlust (I kd 119). Mõlemad korrad langesid aega, kui kinnisasja ruumides tegutses Lonkava Konna Kõrts ja kehtis ruumide kasutuse kokkulepe AS-ga, kuid kinnisasja omanikel ei olnud lepingut AS ISS Eestiga (leping kehtis perioodil 05.02.2008-2013. aasta kevad). Järgnevalt võtab kohus seisukoha, kas maakohus rikkus materiaalõigust, kui leidis, et hageja nõue ei ole aegunud. Ringkonnakohus on sarnaselt maakohtuga seisukohal, et hageja nõudele kohaldub TsÜS §-st 149 tulenev kümneaastane aegumistähtaeg, mistõttu ei ole hageja nõue

7.Vastavalt TsMS § 171 lg-le 1 kannab apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud kaebuse esitaja, kui kaebus jääb rahuldamata. Seega tuleb apellatsiooni- ja kassatsiooniastme menetluskulud jätta kostja kanda. Menetluskulud määrab kohus kindlaks menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses (TsMS § 174 lg 1). Hageja esitas 15.05.2017, 01.12.2017 ja 10.05.2018 menetluskulude nimekirjad. Nende järgi osutati hagejale õigusabi kahel korral ringkonnakohtus ja Riigikohtus kokku 14 tundi 54 minutit. Lisaks viibis hageja esindaja kahel korral istungil, millest esimene kestis 1 tunni 23 minutit ja teine 1 tunni. Hageja esindaja tunnihind oli 110 eurot (käibemaksuta). Ringkonnakohus on seisukohal, et enamik menetluskulude nimekirjas märgitud kuludest on taotlustes märgitud ulatuses põhjendatud, arvestades asja mahtu ja õigusvaidluse sisu. Osaliselt on põhjendamatu hageja esindaja ajakulu 1 tund 15 minutit kassatsioonkaebusele esitatud hageja vastuse analüüsimiseks. On mõistetav, et menetluses tuleb tutvuda vastaspoole argumentidega, kuid nende süvaanalüüs olukorras, kus Riigikohus seda ei palunud, ei olnud vajalik. Ringkonnakohtu hinnangul oli põhjendatud hageja esindaja ajakulu kassatsioonkaebuse vastuse analüüsimiseks 30 minutit. Ülejäänud kulud on menetluskulude nimekirjades märgitud ulatuses põhjendatud. Kokku on apellatsiooniastmes ja kassatsiooniastmes põhjendatud hageja esindaja ajakulu 16 tundi 32 minutit (14 tundi 54 minutit + 2 tundi 23 minutit – 45 minutit). Hageja esindaja tunnitasu 110 eurot (käibemaksuta) vastas keskmisele turuhinnale ja oli põhjendatud. Seega tuli kostjalt hageja kasuks välja mõista apellatsiooni- ja kassatsiooniastme menetluskulud 1 818 eurot 67 senti (16 tundi 32 minutit x 110). Lisaks palus hageja välja mõista menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivise VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras, mis tuleb rahuldada.