Eesistuja Villu Kõve, liikmed Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Ants Kull, Jaak Luik, Malle Seppik ja Tambet Tampuu
Kohtuasi
Aktsiaseltsi Generaator hagi Ena Haabma, Alar Haabma, Heivi Soidla, Aino Haabma, Aisi Põldsepa, Anne Sabali, Eha Haabma, Heiki Haabma ja Ülle Mägi vastu kohustamaks kostjaid taluma kinnisasja kitsendusi ja andmaks nõusolekut hagejale vee erikasutusloa väljastamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Ringkonnakohtu 15. mai 2017. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Ena Haabma, Alar Haabma, Heivi Soidla, Aino Haabma, Aisi Põldsepa, Anne Sabali, Eha Haabma, Heiki Haabma ja Ülle Mägi kassatsioonkaebus
Tsiviilasja hind Riigikohtus
4390 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Kostjad Ena Haabma, Alar Haabma, Heivi Soidla, Aino Haabma, Aisi Põldsepp, Anne Sabal, Eha Haabma, Heiki Haabma ja Ülle Mägi, esindaja vandeadvokaat Martin Triipan Hageja aktsiaselts Generaator, esindaja vandeadvokaat Janek Väli
Asja läbivaatamise kuupäev
12. veebruar 2018. a, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 15. mai 2017. a otsus tsiviilasjas nr 21421673 ja saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
3.Tagastada Ellex Raidla Advokaadibüroo OÜ-le Ena Haabma, Alar Haabma, Heivi Soidla, Aino Haabma, Aisi Põldsepa, Anne Sabali, Eha Haabma, Heiki Haabma ja Ülle Mägi kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.AS Generaator (hageja) esitas 9. juunil 2014 Tartu Maakohtule hagi Ena Haabma, Alar Haabma, Heivi Soidla, Aino Haabma, Aisi Põldsepa, Anne Sabali, Eha Haabma, Heiki Haabma ja Ülle Mägi (kostjad) vastu. Hageja palus kohustada kostjaid taluma hageja hoonestusõigusest (registriosa nr 2703338) ja selle esemeks olevast hüdroenergiajaamast (edaspidi HEJ) tulenevaid mõjutusi kostjate Peri Vesiveski A4 kinnistule (registriosa nr 540138) Oja kinnistul (registriosa nr 383138)
2-14-21673 asuva Peri oja paisutusel normaalpaisutuskõrgusel 52,7 +/- 0,1 m, maksimaalsel paisutuskõrgusel 53 m ja minimaalsel paisutuskõrgusel 51,7 m (mõõdetuna Peri HEJ paisregulaatori ülemise nivoo kohalt). Lisaks palus hageja kohustada kostjaid andma hagejale vee erikasutusloa andmiseks nõusolek Oja kinnistul Peri oja tõkestamiseks ja paisutamiseks ning hüdroenergiast elektri tootmiseks veetaseme paisutamisega Peri HEJ paisuregulaatori ülemise nivoo kohalt veetaseme kõrguseni kuni 53 m ja asendada nõusolek kohtuotsusega. Maakohus tagas 12. juuni 2014. a määrusega hagi ning kohustas kostjaid taluma hageja vee erikasutust hagis taotletud paisutustasemetel. Sama määrusega asendati vee erikasutusloa andmiseks vajalik kostjate nõusolek asjas tehtava lõpplahendi jõustumiseni kohtu määratud tingimustel kehtestatud talumiskohustusega.
6.septembri 2016 hagi täpsustuse kohaselt palus hageja täpsustada hagi selliselt, et kostjate talutav maksimaalne paisutuskõrgus on 53 m asemel 52,9 m ja kostjad peaksid andma nõusoleku vee erikasutusloa andmiseks veetaseme paisutamiseks kõrguseni kuni 52,9 m. Hagiavalduse ja selle täienduse kohaselt kanti 5. juunil 2014 hageja kasuks kinnistusraamatusse hoonestusõigus Põlva maakonnas Põlva vallas Peri külas asuvale Oja kinnistule, mis koormab kinnisasja osa, millel asub rekonstrueeritav HEJ. Hoonestusõigusega hõlmatud kinnisasja osa ümbritseb kostjate ühisomandis olev kinnisasi Peri Vesiveski A4, mis koosneb kahest katastriüksusest. Oja kinnistu hoonestusõigusega koormatud ala ja kostjate kinnisasja läbib Peri oja, mida on ajalooliselt paisutatud ja seal töötas vesiveski. 1980-ndatel aastatel taastas Oja kinnistu omanik paisu ja rajas HEJ. 1997 moodustati Oja kinnistu. 1998 moodustati Peri Vesiveski A4 kinnistu, mis asub ringina ümber Oja kinnistu. 2003. aastal ja 2008. aastal andis Põlva Keskkonnateenistus Oja kinnistu omanikule vee erikasutusload ja selleks oli tolleaegse Peri Vesiveski A4 kinnistu omaniku nõusolek. Hageja soovib jätkata Oja kinnistu kasutamist selle ajaloolisel otstarbel ja viisil, kuid kostjad (Peri Vesiveski A4 kinnistu endise omaniku pärijad) ei anna vee erikasutusloa saamiseks nõusolekut ning Keskkonnaamet jättis 20. detsembri 2013. a korraldusega hageja sellekohase taotluse rahuldamata. Kostjad takistavad õigusvastaselt hageja majandustegevust ja hageja ei saa Oja kinnisasja sihtotstarbeliselt kasutada. Hageja ei ole oma tegevusega kostjatele kahju tekitanud ega mõjuta oma tegevusega kostjate heaolu, sissetulekut või kinnisasja majandamise võimalusi. Kostjate kinnisasjal ükski kostja ei ela ega majanda. Hageja palub kohustada kostjaid taluma hoonestusõiguse esemeks olevast HEJ-st tulenevaid mõjutusi paisutustasemetel, mis on märgitud Keskkonnaameti 4. mail 2015 hagejale väljastatud tingimuslikul vee erikasutusloal.
2.Kostjad hagi ei tunnistanud. Kostjate vastuväidete kohaselt ei ole hagejal õiguspärast ootust paisutuse jätkamiseks. Tegemist ei ole nn ajaloolise paisutusega. Uus paisurajatis on püstitatud oja vastaskaldale 2012–2013 rohkem kui 10 aastat pärast varasema paisurajatise lammutamist. Paisutati tähtajaliste keskkonnalubade alusel ja hagejal ei saa olla ootust uue loa väljastamisele. Kostjad ei nõustunud andma Oja kinnistu omanikule ega hagejale nõusolekut vee paisutamiseks, sest nad ei taha paisutuse negatiivse mõju jätkumist. Paisutuse tulemusena on laienenud veekogu kalda soostunud osa, veekogu säng on täitunud muda ja setetega, kuivanud on kinnistul kasvavad puud, ohustatud on hooned ning oht on pinnaspaisu ärakandeks. Taotletud paisutustasemed on ülemäära kõrged. Oja kinnistu sihtotstarve on elamumaa ja seal ei ole hageja majandustegevus lubatud. Paisurajatis ei vasta keskkonnanõuetele. Paisurajatisel ei ole kasutusluba.
3.Tartu Maakohus rahuldas 9. novembri 2016 otsusega hagi ja kohustas kostjaid taluma hageja hoonestusõigusest ja selle esemeks olevast HEJ-st tulenevaid mõjutusi hageja palutud paisutuskõrgustel (s.o normaalpaisutuskõrgus 52,7 +/- 0,1 m, maksimaalne paisutuskõrgus 52,9 m ja minimaalne paisutuskõrgus 51,7 m) ning kohustas kostjaid andma hagejale nõusolek vee erikasutuseks kostjate kinnisasjal oleva Peri oja tõkestamiseks ja paisutamiseks ning hüdroenergia 2(10)
2-14-21673 kasutamiseks hageja taotletud paisutuskõrgustel ning asendas kostjate nõusoleku kohtuotsusega. Maakohus jättis menetluskulud solidaarselt kostjate kanda, määras need rahaliselt kindlaks ja märkis, et menetluskuludelt tuleb tasuda seaduses sätestatud määras viivist alates lahendi jõustumisest kuni täitmiseni. Maakohtu tuvastatud asjaoludel ei vaidle pooled selle üle, et kostjate ühisomandis olevale kinnisasjale, mille koosseisus on kaks katastriüksust (Mõisa tee 13 ja Peri Vesiveski A4) ulatub hageja hoonestusõigusest ja selle esemeks olevast HEJ-st tulenev mõjutus – mõlemaid kinnisasju läbiva Peri oja paisutamise tagajärjel on tekkinud Mõisa tee 13 katastriüksusel Peri veskijärv. Nii Peri veskijärv kui ka Peri Vesiveski A4 katastriüksusel asuv Peri järv olid kinnistu koosseisus juba katastriüksuste moodustamise ajal 1998. aastal. Kostjate kinnistu sihtotstarve on maatulundusmaa, kinnistul on pooleliolev renoveeritav hoone, kinnistut ei kasutata elamiseks ega majandustegevuseks. Tõendite kohaselt on Peri oja paisutamisel olnud pikk ajalooline traditsioon. Veski jäi seisma 1967. a paiku. Oja kinnistu omanikule anti 1980. aastal nõusolek Peri veskipaisu taastamiseks, 1996. aastal veevõtu- ja saasteluba, 2003. aastal ja 2008. aastal vee erikasutusload. Keskkonnaamet andis 4. mai 2015 korraldusega (edaspidi Keskkonnaameti korraldus) hagejale tähtajatu vee erikasutusloa Oja kinnistul Peri oja paisutamiseks ja hüdroenergia tootmiseks kooskõlas maakohtu 12. juuni 2014. a hagi tagamise määrusega tingimusel, et kohtulahendiga asendatakse veeseaduse (VeeS) § 8 lg 1 ja § 17 lg 1 kohased maaomanike nõusolekud. Paisutustasemete määramisel on Keskkonnaamet võtnud aluseks AS Kobras eksperdiarvamuse (edaspidi eksperdiarvamus) ja Inseneribüroo Urmas Nugin OÜ Peri hüdrosõlme läbilaskevõime kontrollarvutuse (edaspidi kontrollarvutus), mille alusel on määratud normaalpaisutustasemeks 52,70 m abs, kõrgeimaks paisutustasemeks 52,9 m abs ja madalaimaks paisutustasemeks 51,70 m abs, kusjuures kõrgeim paisutustase on lubatav vaid lühiajaliselt suurvee ajal. Ei ole tõendatud, et praeguse paisutuse tagajärjel toimuks soostumine, puude kuivamine ning tekiks muda ja setted. Vaatlusel täheldati soostumise tunnuseid peamiselt teisel katastriüksusel, kus asub Peri järv. Vett on paisutatud pikema aja jooksul ning ei ole tõendatud, millal soostumine algas. Ka metsa kahjustumise kohta paisutuse tagajärjel ei ole tõendeid esitatud. Keskkonnaameti korralduses on pandud hagejale kohustus esitada Keskkonnaametile Peri paisjärve ja Peri järve ökoloogilise seisundi uuring. Kostjate esiletoodud negatiivsed mõjutused peaksid ilmnema uuringu käigus. Paisutuse optimaalset taset on analüüsitud Keskkonnaameti korralduse ps 2.1. Argument, et hageja taotletud paisutust ei saa pidada ajalooliseks, kuna paisutuse tase on ajaloolisest kõrgem, ei ole kohane hindamaks paisutusest tulenevate kitsenduste mõju kostjatele. Hageja võis eeldada senise tegevuse jätkamise võimalust (õiguspärane ootus), kui tingimused, milles ta tegutseb, ei ole kardinaalselt muutunud. Hageja ei pidanud ette nägema, et naaberkinnisasja omanikud ei anna nõusolekut vee erikasutuseks. Seetõttu ei ole ebamõistlik ka hageja tegevus tootmisvõimsuse suurendamisel vahetult enne vee erikasutusloa kehtivuse lõppu. Sellel, et hagejal ei ole Peri HEJ uute tehnosüsteemide kasutusluba, ei ole tähtsust, sest sellega ei rikuta kostjate õigusi. Hagejale on 1996. aastal väljastatud kasutusluba ekspluatatsioonis olevale HEJ-le. Tulenevalt VeeS § 8 lgst 1 ja lg 2 pst 5 ning § 17 lgst 1 peab vee paisutamist kavandaval isikul olema kirjalik nõusolek maaomanikult, kelle maa niiskusrežiimi paisutus mõjutab. Metricus OÜ geodeetiliste tööde aruandega on tõendatud, et vee paisutamise tulemusena suureneb kostjate kinnisasjal veealuse maa osakaal. Kostjatel on asjaõigusseaduse (AÕS) § 68 lg 1 järgi õigus nõuda oma omanikuõiguste rikkumisest hoidumist ja keelduda nõusoleku andmisest vee paisutamiseks viisil, mis mõjutab kostjate omandit. Omaniku õigused võivad olla kitsendatud (AÕS § 68 lg 2) ning negatoornõue välistatud, kui omanik on kohustatud rikkumist taluma (AÕS § 89). Kostjate talumiskohustuse hindamisel tuleb kaaluda poolte huvisid. 3(10)
2-14-21673 Tõendite kohaselt ei takista vee paisutamine normaalkõrgusel 52,7 m kostjatel oluliselt oma kinnistu kasutamist. Kostjate kinnistu suurus on 6,4 ha. Sellest on veealune maa Mõisa tee 13 katastriüksusel, millel toimub vee paisutamine, 0,4 ha. Sellel katastriüksusel asuv paisutatud Peri veskijärv asub osaliselt ka Oja katastriüksusel, millel on veealuse maa suurus 1867 m2. A & O Maamõõdubüroo geodeetilise alusplaani pindalade arvutuse kohaselt on Peri veskijärve maksimaalne veepind paisutustaseme 53 m juures 6034 m2. Keskkonnaamet on andnud loa vee paisutamiseks 52,9 m ja seda vaid erandkorras suurvee ajaks. Vaatluse ajal mõõdeti paisutuskõrguseks 52,56 m ja Mõisa tee 13 katastriüksusel liikumisel ei olnud takistusi. Kitsenduste vastuolu keskkonnakaitse nõuetega ei ole esile toodud ega tuvastatud ka vee erikasutusloa andmise menetluses. Hageja tegevuse kooskõla õigusaktidega hinnatakse haldusmenetluses. Kitsenduste vältimine või vähendamine oleks hagejale ebamõistlikult koormav, kuna hageja põhitegevusalaks on elektrienergia tootmine. Hageja on paigutanud hoonestusõiguse alusel kasutatavale kinnistule tehnika ning ehitanud vee tõkestusrajatised juba 1981. aastal, 2012. aastal on hageja teinud investeeringu tõkestusrajatistele juurdeehituse rajamiseks. Kitsendustest tuleneva varalise kahju kohta ei ole andmeid esitatud.
4.Kostjad esitasid apellatsioonkaebuse, milles palusid maakohtu otsuse tühistada ja jätta uue otsusega hagi rahuldamata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
5.Tartu Ringkonnakohus jättis 15. mai 2017. a otsusega maakohtu otsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus jättis apellatsioonimenetluse menetluskulud solidaarselt kostjate kanda, määras need rahaliselt kindlaks ja märkis, et menetluskuludelt tuleb tasuda seaduses sätestatud määras viivist alates lahendi jõustumisest kuni täitmiseni. Ringkonnakohus nõustus maakohtu põhjendustega ning ei pidanud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 654 lg 6 alusel vajalikuks neid kõiki korrata. Maakohus on andnud hinnangu kõikidele esitatud tõenditele ning kohaldanud õigesti materiaal- ja menetlusõiguse norme. Maakohus on kooskõlas Riigikohtu 19. aprillil 2011 tsiviilasjas nr 3211211 tehtud otsuses väljendatud seisukohtadega kaalunud hageja ja kostjate kui naaberkinnisasjade omanike huvisid. Seejuures on arvestatud nii seda, et oja paisutamisest tulenevad kitsendused ei takista kostjatel oluliselt oma kinnisasja kasutada, kui ka asjaolu, et kitsenduste vältimine oleks hagejale majanduslikult ebamõistlikult koormav ja piiraks teda ebamõistlikult oma kinnisasja kasutamisel. Samuti on maakohus arvestanud hageja pikaajalist tegevust Peri oja paisutamisel, mida hageja soovib jätkata. Maakohus ei ole hagi rahuldamisel diskretsioonipiiridest väljunud. Kostjad leiavad ekslikult, et nii Keskkonnaamet kui ka maakohus lähtusid paisutustasemete kindlaksmääramisel hageja taotletud tasemetest ning sisuliselt hindamist ei toimunud. Paisutustasemed määrati kindlaks Keskkonnaameti korralduse ps 2.1 ning need ei olnud samased hageja taotluses märgitud tasemetega. Pärast vee erikasutusloa saamist hageja täpsustas haginõuet paisutuse tasemete osas. Keskkonnaameti korraldusest ei tulene tingimust, et kohus peab kontrollima, kas loas määratud paisutustasemed on mõistlikud. Lisaks ei ole kostjad Keskkonnaameti korraldust vaidlustanud. Keskkonnaameti korraldusest nähtuvalt on paisutustasemete määramisel mh hinnatud nii kostjate esitatud eksperdiarvamust kui ka hageja esitatud hüdrosõlme kontrollarvutust. Maakohus on oma järelduse tegemisel uurinud kõiki esitatud tõendeid, samuti teinud enne istungit vaatluse, mille käigus vaadeldi vaidlusalustel kinnistutel veetaseme kõrgust ja sellest tulenevaid mõjutusi. Seetõttu leiavad kostjad ekslikult, et paisutustasemete määramisel on lähtutud üksnes hageja huvidest ning kostjate seisukohtade ja tõenditega ei ole arvestatud. Samas ei ole kostjad esile toonud ega tõendanud, millised on need 4(10)
2-14-21673 konkreetsed negatiivsed mõjutused, mis esinevad maakohtu määratud paisutuse normaaltasmel 52,7 +/- 0,1 m, ning siis, kui paisutuse tase oleks kostjate pakutud 52,4 m. Hageja kinnitas ringkonnakohtu istungil, et talle 2003. a ja 2008. a väljastatud vee erikasutuslubadel märgitud paisutuse tase oli sama, mille määras maakohus praeguse otsusega. Kostjate esindaja nõustus selle hageja kinnitusega. Asja materjalidest nähtuvalt kostjad kinnisasjal asuvaid hooneid elamiseks ei kasuta. Kostjad leiavad ekslikult, et hagi rahuldamine eeldanuks riigi (Maanteeameti) nõusolekut. Sellist tingimust ei tulene ka Keskkonnaameti korraldusest. Keskkonnaameti korraldusest nähtuvalt on loa andmisel arvestatud sellega, et paisutamise mõjualasse jääb Meemaste-Peri riigitee ja sellel asuv maanteetruup. Hageja esitatud hüdrosõlme kontrollarvutus näitab, et maakohtu määratud paisutustase ei mõjuta maanteetruubi ja hüdrosõlme läbilaskevõimet. Kostjad leiavad valesti, et hagejal ei olnud paisutuse jätkamiseks õiguspärast ootust. Asja materjalide kohaselt on hageja (eelnevalt Oja kinnistu omanik) tegutsenud oja paisutamisega alates 1980. aastast. Kostjate väide, et hagi ei saa rahuldada põhjusel, et hagejal ei ole kasutusluba, ei ole asjakohane. Keskkonnaameti korraldusest tuleneb, et enne hüdroenergia tootmise alustamist peab hageja saama ja esitama Keskkonnaametile kasutusloa, st enne kasutusloa saamist ei ole võimalik hagejal alustada hüdroenergia tootmist. Seega ei riku kasutusloa puudumine kostjate õigusi. Asjakohased ei ole ka kostjate väited vee erikasutusloa tähtajalisuse kohta. VeeS § 9 lg 1 kohaselt tekib vee erikasutusõigus tähtajatu vee erikasutusloa alusel. Samas nähtub Keskkonnaameti korralduse pst 5, et Keskkonnaametil on õigus vee erikasutusluba muuta või tunnistada see kehtetuks. Maakohtul oli õigus hagi rahuldada ilma talumiskohustuse eest kostjatele hüvitist välja mõistmata. Vaatamata menetluse kestusele maakohtus (ca 2 aastat ja 5 kuud) ei ole kostjad esitanud enda seisukohta ega tõendeid võimaliku hüvitise suuruse kohta. Ringkonnakohtu istungil kinnitasid poolte esindajad, et maakohtu istungil oli hüvitise küsimus arutuse all. Kui kostjad vaatamata kohtu selgitamisele üksnes eitavad talumiskohustuse olemasolu ega esita enda seisukohta võimaliku hüvitise suuruse kohta, on võimalik neid kohustada kitsendusi taluma ka hüvitise suurust kindlaks määramata. Sel juhul võivad kostjad nõuda hüvitise kindlaksmääramist hilisemas kohtumenetluses hagiga.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
6.Kostjad paluvad kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks või jätta hagi rahuldamata. Ringkonnakohus kohaldas valesti materiaalõigust, kui jättis talumiskohustuse nõude rahuldamisel mõlema poole huvid kaalumata. Huvide kaalumisel tuli eelõige arvestada, et taotletav paisutustase oleks põhjendatud. Ringkonnakohus paisutustaset ei hinnanud ning lähtus vaid Keskkonnaameti korraldusest. Kostjad tõendasid, et ajalooliselt on paisutustase olnud madalam ja hüdroenergiat on võimalik toota ka madalama paisutustaseme korral. Ühtlasi on ringkonnakohus rikkunud otsuse põhjendamise kohustust ning pole hinnanud tõendeid nõuetekohaselt, kui leidis, et negatiivset mõju kostjate kinnistule ei ole. Ringkonnakohus leidis ekslikult, et kostjad ei ole esile toonud, millele tuginevalt oleks võimalik hinnata negatiivseid mõjusid madalamatel ja kõrgematel tasemetel. Ringkonnakohus leidis valesti, et hagejal oli õiguspärane ootus vee tähtajatuks paisutamiseks. Ringkonnakohus jättis tähelepanuta, et hageja ei saa nõuda kostja seadusega vastuolus oleva tegevuse talumist (hagejal ei ole kasutusluba), samuti ei olnud hagejal Maanteeameti nõusolekut.
5(10)
2-14-21673 Ringkonnakohus jättis valesti talumiskohustuse eest kostjatele hüvitise välja mõistmata. Kostjad viitasid menetluses sellele, et hagi on võimalik rahuldada vaid kohase hüvitise vastu, kuid kohus ei võtnud hüvitist arutluse alla ega küsinud selle kohta poolte seisukohta. Kohtud jätsid ebaõiglaselt menetluskulud kostjate kanda, sest kostjad ei ole kohtuasja põhjustanud. Hageja ei ole püüdnud saada kostjatelt nõusolekuid kohtuväliselt, samuti ei ole hageja kordagi pakkunud kostjatele talumiskohustuse eest hüvitist.
7.Hageja vaidleb kostjate kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle läbi vaatamata. Kaebuse läbivaatamise korral palub hageja jätta see rahuldamata.
8.Riigikohtu tsiviilkolleegiumi asja lahendanud kolmeliikmeline koosseis andis 5. detsembri 2017. a määrusega asja lahendada tsiviilkolleegiumi kogu koosseisule, sest kolmeliikmelises koosseisus tekkisid põhimõttelist laadi eriarvamused pooltevahelise õigussuhte kvalifitseerimisel hageja nõudes kostjate vastu kohustamaks kostjaid taluma kinnisasja kitsendusi ja andmaks nõusolekut hagejale vee erikasutusloa väljastamiseks (vt ka Riigikohtu 19. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3211211, pd 29 ja 31).
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 691 p 2 ja § 692 lg 1 pde 1 ja 2 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu ning asi tuleb saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebus rahuldatakse.
10.Pooled vaidlevad selle üle, kas kostjad peavad taluma hageja soovitud Peri oja paisutamisest tulenevaid kahjulikke mõjutusi ning andma hagejale vee erikasutusloa saamiseks vajaliku nõusoleku. AÕS § 68 lg 2 järgi võib omaniku õigusi kitsendada ainult seaduse või teiste isikute õigustega. Veekoguäärsete kinnisasjade omanike vahelisi veekogu kasutamisega seotud suhteid sätestab eriseadusena VeeS. Vee paisutamiseks või hüdroenergia kasutamiseks sätestab VeeS avalikõiguslikud nõuded (vee erikasutusloa olemasolu, vt VeeS § 8 lg 1 ja lg 2 p 5, § 9) ning eraõiguslikud nõuded (maaomaniku nõusolek, kelle maa niiskusrežiimi paisutamine võib mõjutada, vt VeeS § 8 lg 1, § 16 lg 3 ja § 17 lg 1). Eelneva tõttu peab veekogu paisutada sooviv maaomanik saama paisutamiseks nõusoleku kõigilt maaomanikelt, kelle õigusi paisutamisega kitsendatakse.
11.Kolleegium on varem selgitanud, et olukorras, kus kostjate nõusoleku andmisest keeldumise tagajärjeks on hageja HEJ tegevuse seiskumine (rikutakse hageja õigust kasutada oma kinnisasja sihipäraselt), saab lugeda kostjate nõusoleku andmisest keeldumise hageja kinnisasja kasutamise õiguse rikkumiseks ning hagejal on kostjate vastu nõudeõigus AÕS § 89 esimese ja teise lause järgi rikkumise kõrvaldamiseks ja edasisest rikkumisest hoidumiseks (st hageja kinnisasjast tulenevaid mõjusid taluma kohustamiseks) (vt Riigikohtu 19. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3211211, p 28). Riigikohus asus eelnimetatud otsuse ps 31 seisukohale, et sellise AÕS § 89 alusel esitatud nõude sisustamisel saab analoogia alusel kasutada AÕS § 143 ja § 144 koosmõjus tsiviilseadustiku üldosa seaduse §ga 138 ning võlaõigusseaduse §ga 1043 ja § 1045 lg 1 pdega 5 ja 6 ning §dega 1049 ja 1055 ning kostjatel on kohustus taluda hageja kinnisasjast tulenevaid kitsendusi ja anda ka sellekohaseid nõusolekuid järgmiste tingimuste (edaspidi talumiskohustuse kriteeriumid) üheaegsel esinemisel: - kostjatele tulenevad kitsendused ei takista neil oluliselt oma kinnisasja kasutamist või kitsendusi tuleb mõistlikult taluda inimestevahelises kooselus või olulise avaliku huvi tõttu; 6(10)
2-14-21673 -
kitsendused ei ole vastuolus keskkonnakaitse nõuetega; kitsenduste vältimine või vähendamine (mh HEJ ümberehitamisega kostjate soovitud viisil) on hagejale majanduslikult ebamõistlikult koormav või piirab hagejat ebamõistlikult oma kinnisasja kasutamast; kitsendusest tulenev kahju hüvitatakse kostjatele.
Kolleegium nõustub eeltoodud seisukohaga, kuid täpsustab, et juhul, kui hageja taotletud kitsendused seostuvad vee erikasutusloa saamisega, siis hinnatakse kitsenduste kooskõla keskkonnakaitse nõuetega vee erikasutusloa andmise haldusmenetluses. See tähendab, et kohus, lahendades vee erikasutusloaga seotud talumiskohustuse kehtestamise ning vee erikasutusloa saamiseks nõusoleku andmiseks kohustamise nõuet, ei saa ega peagi hindama vee erikasutusega seostuvaid keskkonnakaitse küsimusi. Isikutel, kelle õigusi vee erikasutusluba riivab ja kes leiavad, et vee erikasutusluba on vastuolus keskkonnakaitse nõuetega, on õigus vee erikasutusluba kui haldusakti vaidlustada halduskohtusse kaebuse esitamisega.
12.Kohtud kvalifitseerisid hageja nõude AÕS § 89 järgi ning tuginesid poolte huvide kaalumisel viidatud lahendis märgitud talumiskohustuse kriteeriumidele (vt maakohtu otsuse põhjendused (II kd, tl 206 viimane lõik ja tl 206 pöördel esimene ja teine lõik)). Kuna maakohus rahuldas hagi ja ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse muutmata, siis ei pidanud kohtud TsMS § 442 lg 8 viiendast lausest tulenevalt võtma seisukohta, kas hagi tuleks rahuldada mõnel muul õiguslikul alusel (vt nende aluste kohta Riigikohtu viidatud otsus tsiviilasjas nr 3211211, p 29; Riigikohtu
27.septembri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 21518478, p 14).
13.Kolleegium nõustub kostjate kassatsioonkaebuse väitega, et kohtud jätsid valesti hagi rahuldamisel kostjatele talumiskohustuse eest hüvitise välja mõistmata. Kolleegium on selgitanud, et kohus saab poolte huvide kaalumisel hüvitise kindlaks määrata ka olukorras, kus hageja ei ole haginõudes palunud kohustada kostjaid kitsendusi taluma hüvitise maksmise vastu ja ka kostjad ei ole esitanud hüvitise väljamaksmiseks vastuhagi (vt viidatud Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3211211, p 32). Kolleegium jääb selle seisukoha juurde. Samas on kolleegium leidnud, et kohus peab menetluses varem pooltele selgitama ja võimaldama neil kujundada seisukohad talumiskohustuse võimalike tingimuste kohta ning kui kostjad vaatamata kohtu selgitusele üksnes eitavad talumiskohustuse olemasolu ega esita enda seisukohta võimaliku hüvitise suuruse kohta, on võimalik neid kohustada kitsendust taluma ka hüvitise suurust kindlaks määramata. Sel juhul võivad kostjad nõuda hüvitise kindlaksmääramist hilisemas kohtumenetluses hagiga (vt viidatud Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3211211, p 32). Kolleegium muudab eeltoodud seisukohta, millest järelduvalt on võimalik nõuet kinnisasjast tulenevate kitsenduste talumise kohustamiseks rahuldada, ilma et kohus määraks tekkinud või tekkida võivate kitsenduste eest mõistliku hüvitise, ja asub seisukohale, et kõnealust liiki hagi rahuldamine ilma kitsenduste eest hüvitist määramata on välistatud, v.a juhul, kui kitsendusi taluma kohustatud maaomanik avaldab kohtule, et ta talumiskohustuse vastu hüvitist ei soovi. Selline seisukoht on põhjendatav sellega, et kostjate omandiõiguse riive proportsionaalsust ei ole võimalik ilma hüvitise suurust teadmata hinnata (vt käesoleva otsuse p 16). Samas on hüvitise kohese määramise korral välistatud see, et hiljem määratava hüvitise suurus on hageja jaoks nii koormav, et ta on sunnitud tegevuse, mille õigustamiseks ta oli esitanud hagi kohtusse, lõpetama, ehkki kohus oli tema hagi rahuldanud.
14.Praeguses asjas on maakohus veekogu paisutada sooviva hageja nõude rahuldanud, kuid jätnud kitsenduse talumise eest kostjatele hüvitise välja mõistmata. 7(10)
2-14-21673 Ringkonnakohus leidis, et maakohtu 16. augusti 2016. a istungil hüvitise küsimust arutati, kuid kuna kostjad vaatamata menetluse kestusele maakohtus (ca 2 aastat ja 5 kuud) ei ole esitanud enda seisukohta ega tõendeid võimaliku hüvitise suuruse kohta, sai maakohus hagi rahuldada ilma hüvitist välja mõistmata. Kuna kostjad ei ole avaldanud, et nad hüvitist ei soovi, siis on kohtud ilma kostjatele hüvitist välja mõistmata hagi rahuldades kolleegiumi arvates rikkunud materiaalõiguse norme (AÕS § 89 jt, vt eespool käesoleva otsuse pd 11 ja 13). Seetõttu tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kolleegium selgitab, et kohus peab olukorras, kus pooled ei esita enda seisukohta ja tõendeid eelnimetatud hüvitise suuruse kohta, küsima nendelt hiljemalt eelmenetluse lõpuks (TsMS § 3401 lg 1, § 329 lg 1 ja § 392 lg 1 p 1), kas ja millises suuruses on hageja nõus hüvitist maksma ja kas kostjad on hageja pakutud hüvitisega nõus. TsMS § 329 lg 3 teise lause kohaselt aitab kohus menetluse igas staadiumis kaasa sellele, et pooled teeksid oma avaldused õigeaegselt ning täies ulatuses ja aitaksid kaasa asja võimalikult kiirele ja väikeste kuludega lahendamisele. Praeguses asjas oleks hagi rahuldamise korral kostjatele hüvitise suuruse määramisel mh oluline, millisel määral toob hageja soovitud Peri oja paisutamine kaasa kostjate maa nende kasutusest väljalangemise (vt selle kohta ka käesoleva otsuse p 16). Samuti peab hüvitis lisaks sisaldama kompensatsiooni kostjatele vee paisutamisega tekkiva kahju eest.
15.Kolleegium märgib, et maakohus oleks hagi tagamisel pidanud koos talumiskohustuse panemisega kostjate kasuks välja mõistma ka hüvitise kuni asjas sisulise otsuse tegemiseni. Kostjatel oli võimalus hagi tagamise määruse vaidlustamisel tugineda mh sellele, et koos hagi tagamisega oleks tulnud mõista nende kasuks välja hüvitis alates hagi tagamise määruse tegemisest kuni asjas sisulise otsuse tegemiseni. Kostjad ei tuginenud maakohtu hagi tagamise määruse peale esitatud määruskaebuses sellele, et hagi tagamisel tulnuks kohtul mõista kostjate kasuks välja hüvitis. Ringkonnakohus jättis kostjate määruskaebuse rahuldamata ja maakohtu hagi tagamise määruse muutmata. Hagi rahuldamise korral ei ole kostjatel seega õigust saada hüvitist aja eest, mil hagi oli tagatud, ning kostjatele tuleb hüvitis määrata alates kohtuotsuse tegemisest. Hagi rahuldamata jätmise korral on kostjatel õigus nõuda hagejalt kahjuhüvitist TsMS § 391 alusel.
16.Kohtud on praeguses asjas põhjendanud hagi rahuldamist mh sellega, et kostjatele tulenevad kitsendused ei takista neil oluliselt oma kinnisasja kasutamist ja kitsenduste vältimine oleks hagejale majanduslikult ebamõistlikult koormav, kuna hageja põhitegevuseks on elektrienergia tootmine (vt kohtutoimiku II kd, tl 206 pöördel; III kd, tl 47 pöördel). Kuid kohtud on jätnud tähelepanuta, et asjaolu, et kostjatele hagist tulenevad kitsendused ei takista neil oluliselt oma kinnisasja kasutamist, on vaid üheks asjaoluks, mille kohus võtab kaalumisele, kui ta otsustab, kas kitsendusi tuleb mõistlikult võttes taluda inimestevahelises kooselus. See tähendab, et poolte õiguste riiveid ja huve tuleb kaaluda igakülgselt, võttes arvesse kõiki olulisi asjaolusid, mis võivad tulla ühele või teisele poolele kasuks või kahjuks. Kolleegium leiab, et selleks, et kostjatele talumiskohustuse kehtestamise otsust kui kaalutlusotsust teha, on praeguses asjas vaja enne mh selgeks teha, kui suur osa kostjate kõnealusest kinnistust on vaidluse all, st kui suures ulatuses tooks Peri oja hageja soovitud ja kostjate vaidlustatud ulatuses vee paisutamine kaasa kostjate kinnistu nende kasutusest väljalangemise (seda kostjate kinnistu mõlema katastriüksuse osas). Selle asjaolu kindlakstegemine on ühtlasi eelduseks kostjatele väljamõistetava hüvitise suuruse kohtu kaalutlusotsusega kindlaksmääramisel (vt käesoleva otsuse p 14). Kostjatele hageja soovitud talumiskohustuse panemise otsuse kui kaalutlusotsuse tegemisel tuleb samuti arvestada, kui palju hageja kavatseb kõnealuses HEJ-s elektrienergiat tootma hakata, 8(10)
2-14-21673 kas hageja need kavatsused on realistlikud ning kui suurt tulu võiks hageja enda toodetud elektrienergia müümisest saada.
17.Kohtud on rikkunud materiaalõiguse normi ka sellega, et nad on kostjatele talumiskohustuse kehtestanud tähtajatult (vt selle kohta viidatud Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3211211, p 24). Kuna hageja põhjendab kostjatele talumiskohustuse panemist sellega, et ta soovib Peri oja paisutada elektrienergia tootmiseks, ning kuna elektrienergia tootmise üheks eelduseks on kehtiv vee erikasutusluba, siis peab kohus hagi rahuldades kohtuotsuse resolutsiooni märkima, et talumiskohustus kehtib vee erikasutusloa kehtivuse jooksul. See tagab selle, et kui nt Keskkonnaamet tühistab vee erikasutusloa mõne selle kõrvaltingimuse täitmata jätmise tõttu (vt Keskkonnaameti korralduse otsustuse p 5), lõppeb ka talumiskohustus. Samuti võib Keskkonnaamet tunnistada vee erikasutusloa kehtetuks hageja hoonestusõiguse lõppemise tõttu (vt Keskkonnaameti korralduse otsustuse p 6).
18.Üheks vee erikasutusloa kõrvaltingimuseks on see, et hageja peab saama enne hüdroenergia tootmise alustamist ja edasist paisutamist Põlva Vallavalitsuselt ehitise kasutusloa ning esitama selle Keskkonnaametile viivitamatult, mitte hiljem kui 7 tööpäeva jooksul Põlva Vallavalitsuse väljastatud ehitise kasutusloa saamisest arvates (vt Keskkonnaameti korralduse otsustuse p 3). Keskkonnaamet selgitas eelnimetatud korralduse põhjendustes, et kuna vee erikasutusluba on ehitusloa saamise eelduseks, on vee erikasutusluba loogiliselt ka ehitise kasutusloa saamise eelduseks. Seega ei saanud Keskkonnaamet hagejale pärast hagi tagamist keelduda vee erikasutusloa andmisest põhjusel, et hageja kavandatava tegevuse realiseerimiseks puudub ehitise kasutusluba. Samas märkis Keskkonnaamet eelnimetatud korralduse põhjendustes, et hagejal tuleb ehitis seadustada ning saada kasutusluba enne vee erikasutusloaga lubatud tegevustega (veekogu edasise paisutamisega ning hüdroenergia tootmisega) alustamist. Eeltoodust tuleneb, et praktikas lahendatakse kõnealust liiki talumiskohustuse ja vee erikasutusloa saamiseks vajalike nõusolekute küsimused enne, kui HEJ ehitisele on antud kasutusluba. Samas ei tähenda talumiskohustuse kehtestamine veel seda, et hageja võib kohe pärast hagi rahuldamist HEJ käitada. Hagi rahuldamise korral peab hageja kostjatele maksma hüvitist alates kohtuotsuse tegemisest sõltumata sellest, kas ja millal hageja käitab HEJ. Arvestades, et hagi tagamise määruse alusel on kostjatele pandud paisutuse talumise kohustus, on neil TsMS § 459 lg 1 p 1 analoogia kohaselt õigus juhul, kui hageja ei ole mõistliku aja jooksul HEJ hoonetele saanud kasutusluba või ta ei ole vaatamata kasutusloa saamisele alustanud elektrienergia tootmist, esitada hageja vastu hagi talumiskohustuse lõpetamiseks (vt ka AÕS § 144).
19.Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebuse väide, et vee erikasutusloa andmisel oleks tulnud arvestada, kas Maanteeamet kui maaomanik on selleks andnud nõusoleku, ei ole asjassepuutuv. Keskkonnaamet on eelviidatud korraldusega hagejale vee erikasutusloa andnud. Kostjatel oli võimalik see korraldus halduskohtus vaidlustada.
20.Kuna asi saadetakse ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus ja rahaline kindlaksmääramine TsMS § 173 lg 3 teise lause ja § 174 lg 6 alusel ringkonnakohtu otsustada.
21.Kostjate kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel kaebuselt tasutud kautsjon tagastada. Villu Kõve, Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Ants Kull, Jaak Luik, Malle Seppik, Tambet Tampuu 9(10)
2-14-21673
10(10)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.