Eesistuja Urmas Volens, liikmed Peeter Jerofejev, Ants Kull, Kai Kullerkupp, Kaupo Paal, Kalev Saare ja Tambet Tampuu
Kohtuasi
Forest Capital OÜ avaldus avalikult kasutatavale teele juurdepääsu saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Ringkonnakohtu 16. detsembri 2021. a määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Jaano Maaski ja Ingi Nageli määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Avaldaja Forest Capital OÜ, esindaja vandeadvokaat Tauri Tigasson Puudutatud isikud Ingi Nagel ja Jaano Maask, nende ühine esindaja vandeadvokaat Merle Järvala Puudutatud isikud Aile Piibar, Kaidar Kivi, Lembo Piibar, Lembit Toomasson, Marje Mee (Johannes Mee üldõigusjärglane), Viljar Mee (Johannes Mee üldõigusjärglane), Viktor Nosanov ja Kambja Vallavalitsus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 16. detsembri 2021. a määrus ja Tartu Maakohtu
26.veebruari 2021. a määrus tsiviilasjas nr 2-19-517 ning saata asi uueks läbivaatamiseks samale maakohtule.
2.Rahuldada Jaano Maaski ja Ingi Nageli määruskaebus osaliselt.
3.Tagastada Jaano Maaskile ja Ingi Nagelile määruskaebuse esitamisel tasutud riigilõiv.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Forest Capital OÜ (avaldaja) esitas 11. jaanuaril 2019 Tartu Maakohtule avalduse avalikult kasutatavalt Lemmatsi-Leilovi riigimaanteelt juurdepääsu saamiseks avaldaja Lemmatsi külas Kambja vallas Tartu maakonnas asuvale Marguse kinnisasjale (registriosa nr 6155350) ning Kitse
2-19-517 kinnisasjale (registriosa nr 6155550) (avaldaja kinnisasjad) üle samas külas asuva Ränisoo tee kinnisasja (registriosa nr 6155750), Ränisoo tee 12 kinnisasja (registriosa nr 458604), Ränisoo tee 8 kinnisasja (registriosa nr 568904), Ränisoo tee 6 kinnisasja (registriosa nr 569104) ja Klaose kinnisasja (registriosa nr 514004) järgmistel tingimustel: - juurdepääs kulgeb mööda Ränisoo teed, mida on kujutatud Ülenurme Vallavalitsuse 27. märtsi 2014 määruse nr 8 lisas; - juurdepääs on tähtajatu ja ööpäevaringne ning seda võib kasutada nii jalgsi kui sõiduvahenditega; - juurdepääsu kasutamise õigus on avaldaja kinnisasjade igakordsetel omanikel ning neilt loa saanud isikutel; - avaldaja kinnisasjade igakordne omanik on kohustatud maksma juurdepääsutasu 30 eurot aastas iga kinnisasja (Ränisoo tee, Ränisoo tee 12, Ränisoo tee 8, Ränisoo tee 6 ja Klaose) kohta nende kinnisasjade igakordsetele omanikele iga jooksva aasta 1. veebruariks. Avaldaja palus kohustada Ränisoo tee, Ränisoo tee 12, Ränisoo tee 8, Ränisoo tee 6 ja Klaose kinnisasja omanikke andma tahteavaldus registriosade kolmandasse jakku sellekohase märkuse kandmiseks. Avalduse kohaselt ei ole avaldaja kahel kõrvuti asetseval kinnisasjal juurdepääsu avalikule teele, millest lähim on Lemmatsi-Leilovi riigimaantee (riigimaantee). Avaldaja kinnisasju ja riigimaanteed ühendab Ränisoo tee (eratee, mis ei ole määratud avalikuks kasutuseks), mis kulgeb üle Ränisoo tee, Ränisoo tee 12, Ränisoo tee 8, Ränisoo tee 6, Ränisoo tee lõik 2 (see teelõik on määratud avalikuks kasutamiseks) ja Klaose kinnisasjade. Ränisoo tee on olnud pikemat aega kasutuses ning kantud mitmele kaardile. Puudutatud kinnisasjade omanikud ei ole seni otseselt takistanud avaldaja ligipääsu tema kinnisasjadele, ent nad ei ole ka nõustunud kohtuvälise lahendiga reaalservituudi seadmiseks. Avaldaja soovib ehitada mõlemale kinnisasjale elumaja ning tema ligipääsu võidakse hakata takistama, samuti keeldutakse avaldajale ligipääsutee puudumisel laenu andmisest. Kambja valla tegevus Ränisoo tee avalikult kasutatavaks teeks muutmiseks ei ole olnud efektiivne. Hetkel ei ole alternatiivseid võimalusi avaldaja kinnisasjadelt riigimaanteele pääsemiseks, tee rajamine muudesse kohtadesse ei oleks mõistlik ning see oleks ka märkimisväärselt kallis. Mõistlik tasu juurdepääsutee kasutamise eest on 30 eurot aastas igale koormatud kinnisasja omanikule, v.a Ränisoo tee lõik 2 kinnisasja omanikule (see teelõik on määratud avalikuks kasutamiseks).
2.Klaose kinnisasja omanik Ingi Nagel (puudutatud isik I) asus seisukohale, et avaldus tuleks jätta läbi vaatamata (eiratud on asja kohtuvälise lahendamise korda), ja vaidles avaldusele vastu ka sisuliselt. Avaldaja on pöördunud pahatahtlikult kohtusse, kuigi samal ajal peeti läbirääkimisi Kambja vallaga puudutatud isiku I kinnisasja läbiva Ränisoo tee osa võõrandamiseks vallale. Ränisoo tee 12 kinnisasja omanik Jaano Maask (puudutatud isik II) vaidles avaldusele vastu ning leidis, et avaldus tuleks jätta rahuldamata (juurdepääsu määramine avaldaja taotletud viisil rikub puudutatud isiku II privaatsust ja avaldab kahjulikku mõju elukeskkonnale) või rajada uus teelõik vähem koormaval viisil üle Ränisoo tee 12 kinnisasja (puudutatud isik II võõrandaks avaldajale maatüki Ränisoo tee 12 kinnisasjast). Mõlemad puudutatud isikud asusid menetluses seisukohale, et juurdepääsu küsimus tuleb lahendada uue (alternatiivse) tee rajamisega, arvestades piirkonna huve tervikuna. Puudutatud isik II pakkus menetluses alternatiivi, et uue tee võiks rajada üle puudutatud kinnisasjade, kuid kinnisasjade Viljandi maantee poolsest äärest. Puudutatud isikud I ja II leidsid, et avalduse rahuldamisel tuleks määrata juurdepääsutasuks 1796 eurot aastas ning tasu peaks suurenema iga kahe aasta tagant 7%. Teistest puudutatud isikutest (Ränisoo tee kinnisasja ühisomanikud Aile Piibar, Kaidar Kivi ja Lembo Piibar, Ränisoo tee 8 kinnisasja omanik Lembit Toomasson, Ränisoo tee 6 kinnisasja omanik Johannes Mee) nõustusid Aile Piibar, Lembo Piibar ja Lembit Toomasson avaldaja taotletud juurdepääsu määramisega. Johannes Mee pidas kõige otstarbekamaks, et Ränisoo tee määrataks 2(12)
2-19-517 avalikult kasutatavaks teeks, ning kuni tee avalikult kasutatavaks teeks määramiseni nõustus ta servituudi seadmisega lisatingimustel. Puudutatud isikud osutasid ühtlasi, et 30 eurot juurdepääsutasu ei kata tee hoolduseks vajalikke kulusid. Ränisoo tee lõik 2 kinnisasja omanik Kambja Vallavalitsus (varem Ülenurme Vallavalitsus) (vald) selgitas, et transpordimaa Ränisoo tee lõik 2 on valla omandis, ning leidis, et avaldus on põhjendatud. Avaldaja kinnisasjadele juurdepääsu tagamiseks on mõistlik määrata avalikuks kasutamiseks kõik kinnisasjadeni viivad teelõigud, alustades Klaose kinnisasja läbivast teest (Klaose kinnisasja omaniku esindajaga on sellel teemal ka suheldud). Alternatiivseid lahendusi juurdepääsu tagamiseks vald ei leidnud.
3.Avaldaja võõrandas Marguse kinnisasja menetluse kestel Viktor Nosanovile ja maakohus kaasas määrusega Viktor Nosanovi puudutatud isikuna menetlusse. Menetluse kestel teatati maakohtule, et avaldaja on võõrandanud ka Kitse kinnisasja.
4.Tartu Maakohus rahuldas 26. veebruari 2021 määrusega avalduse, otsustades järgmist: - määrata tähtajatu ja ööpäevaringse juurdepääsutee avaldaja kinnisasjadele Lemmatsi-Leilovi riigimaanteelt üle Klaose, Ränisoo tee 6, Ränisoo tee 8, Ränisoo tee 12 ja Ränisoo tee kinnisasjade selliselt, et juurdepääs kulgeb mööda Ränisoo teed (Ülenurme Vallavalitsuse 27. märtsi 2014 määruse nr 8 tähenduses); - juurdepääs on kasutamiseks nii jalgsi kui sõidukitega, sh teenindav transport, ehitustegevuse toimumise ajal ka veokitega, mille mass on kuni 30 t (v.a oktoobris, novembris, märtsis ja aprillis); - avaldaja kinnisasjade igakordsed omanikud on kohustatud tasuma Klaose, Ränisoo tee 6, Ränisoo tee 8, Ränisoo tee 12 ja Ränisoo tee kinnisasja igakordsele omanikule juurdepääsutasu 30 eurot aastas alates juurdepääsuõiguse kinnistusraamatusse kandmisest; - avaldaja kinnisasjade igakordsed omanikud on kohustatud taastama tee sõidukiga liiklemiseks vajaliku seisundi juhul, kui tee ei ole sõidukiga liiklemiseks vajalikus seisundis (sõidukiga läbitav) tulenevalt avaldaja kinnisasjade igakordse omaniku (või temaga seotud isikute) tegevusest (tegevusetusest); - Klaose, Ränisoo tee 6, Ränisoo tee 8, Ränisoo tee 12 ja Ränisoo tee kinnisasja omanikud on kohustatud andma nõusoleku märkuse kandmiseks neile kuuluvate kinnisasjade registriosade kolmandasse jakku juurdepääsu kohta avaldaja kinnisasjade igakordsete omanike kasuks määruses toodud tingimustel. Maakohus jättis menetluskulud poolte endi kanda. Maakohus märkis, et kaasas menetlusse Marguse kinnisasja uue omaniku, kuid Kitse kinnisasja uus omanik jääb menetlusse kaasamata, sest kohus sai selle kinnisasja müümisest teada vahetult enne lahendi tegemist. Müügikuulutusest nähtuvalt on Kitse kinnisasja ostja käimasolevast kohtumenetlusest teadlik ning tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 210 lg 2 järgi jääb selle kinnisasja omaniku vahetus tähelepanuta. Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt ei ole avaldajal oma kinnisasjadelt juurdepääsu avalikult kasutatavale teele (Lemmatsi-Leilovi riigimaanteele). Avaldaja kinnisasjad asuvad Ränisoo tee ääres ja neilt on võimalik pääseda avalikult kasutatavale teele vaid mööda Ränisoo teed, mis on eratee. Ränisoo tee ei ole avalikkusele ligipääsetav eratee ning seda ei ole määratud avalikult kasutatavaks teeks. Vaatlusega on tuvastatud, et riigimaanteelt suundub eratee avaldaja kinnisasjadele mööda Klaose, Ränisoo tee lõik 2, Ränisoo tee 6, Ränisoo tee 8, Ränisoo tee 12 ja Ränisoo tee kinnisasju. Ränisoo tee on kruusakattega ning see ei vasta seaduses sätestatud tee nõuetele (on ehitatud muldkehale), Tee kulgeb mööda eelnimetatud kinnisasju elamute vahetus läheduses ning on rajatud puudutatud isikute rahaga. Juurdepääsu kasutamine mööda Ränisoo teed on maakorralduslikult võimalik. 3(12)
2-19-517 Avalduse kohtule esitamine on õigustatud. Avaldaja pöördus puudutatud isikute poole, kelle kinnisasju võimalik juurdepääsutee läbib, ning taotles reaalsevituudi seadmist, millest osa kinnisasjade omanikud keeldusid. Seetõttu pöördus avaldaja avaldusega kohtusse. Avalikult kasutatavale teele juurdepääsu määramise asjades ei ole seadusega sätestatud eelnevat vaidluse kohtuvälise lahendamise kohustuslikku korda. Põhjendatud on määrata avaldaja kinnisasjadele juurdepääs olemasolevat Ränisoo teed mööda. Puudutatud isik II on pakkunud alternatiivse tee ehitamise võimalust, kuid uue tee ehitamine tähendaks puudutatud isikute kinnisasjade veelkordset tükeldamist ja see pole majanduslikult otstarbekas. Samuti ei tähendaks uue tee rajamine juba olemasoleva tee kaotamist ning selle negatiivsed mõjud jääksid samaks. Uue tee rajamisel tekiks olukord, kus avaldajal ning tema kinnisasjade igakordsetel omanikel lasuks kohustus hoida rajatav tee korras ning samal ajal tasuda juurdepääsutasu. Lisaks nähtub avaldaja esitatud hinnapakkumisest, et uue tee rajamine oleks kulukas, võrreldes Ränisoo tee parendamiseks tehtavate kulutustega. Samas on tähtsad ka asjaolud, et puudutatud isikud rajasid tee oma vahenditega ja tegid tee korrashoidmiseks vajalikke kulutusi ning juurdepääsuteega kaasneb omandiõiguse riive, kuna Ränisoo tee läbib puudutatud isikute kinnisasju vahetult elumajade läheduses. Vald on jätnud oma seadusest tulenevad kohustused täitmata, kuid need minetused ei saa olla juurdepääsuõiguse määramisel takistuseks. Võrreldes menetlusosaliste erinevaid huvisid, ei kahjustu puudutatud isikute õigused ülemäära, kui avaldaja saab juurdepääsuõiguse juba olemasoleva tee kaudu. Ränisoo teed kasutavad kõik paikkonna inimesed, mistõttu ei ole kaalukaid argumente avaldajale juurdepääsu võimaldamisest keeldumiseks. Avaldajal on põhjendatud huvi oma kinnisasjade kasutamiseks ning juurdepääsu määramine on avaldaja ehitustegevuseks hädavajalik. Projekteerimistingimustest nähtuvalt saab avaldaja kinnisasjadele ehitada ühepereelamud, mistõttu ei saa Ränisoo teel eeldada liikluskoormuse märkimisväärset tõusu. Avaldaja huvi on võrreldes puudutatud isikute huvidega ülekaalukam ja vajab kaitset. Avaldaja kinnisasjadele on põhjendatud anda juurdepääs mootorsõidukitega (sh teenindav transport) ning ehitustegevuse ajaks veoautodega, mille mass on kuni 30 t (v.a oktoobris, novembris, märtsis ja aprillis), ja jalgsi, kuna kinnisasjadele on planeeritud elamuehitus. Avaldaja põhjendas ammendavalt vajadust liiklemiseks mööda Ränisoo teed sõidukitega massiga kuni 10 t ning erikokkuleppena ehitustegevuse ajal rohkem kui 10 t kaaluvate sõidukitega. Avaldaja kinnitas, et kasutab rohkem kui 10 t kaaluvaid sõidukeid Ränisoo teel ainult kuival ajal. Samuti nõustus avaldaja võtma endale kohustuse tee taastada juhul, kui ehitustegevuseks vajalike sõidukite liiklemine peaks teed kahjustama. Juurdepääsutasuks tuleb asjas avaldatud ja tuvastatud asjaolusid arvestades määrata 30 eurot aastas, mis tagab puudutatud kinnisasjade omanikele mõistliku hüvitise omandiõiguse kitsenduse eest. Kohtule ei esitatud tõendeid tee korrashoiu kulude kohta. Samuti ei ole esitatud tõendeid, millest nähtuks olemasoleva eratee määramisest juurdepääsuks tuleneva kasutuseelise väärtus. Tasu ei tule määrata Ränisoo tee lõik 2 kinnisasja läbiva juurdepääsu kasutamise eest, kuna see on avalikult kasutamiseks määratud tee. Kui tee kasutamisel selgub, et tee kasutamine määratud tingimustel kahjustab teed, on kinnisasjade omanikel õigus nõuda avaldajalt hüvitist. Asja menetluskulud on põhjendatud jätta TsMS § 172 lg 1 alusel menetlusosaliste endi kanda. Avaldaja avaldus taotletud juurdepääsutee määramiseks rahuldati. Avaldaja pöördus enne kohtumenetlust puudutatud isikute poole reaalservituudi seadmiseks, millega aga puudutatud isikud ei nõustunud.
4(12)
2-19-517
5.Puudutatud isik I palus määruskaebuses maakohtu määruse tühistada ning jätta uue määrusega avaldus rahuldamata või saata asi tagasi esimese astme kohtule lahendamiseks teises kohtukoosseisus. Kolmanda alternatiivina palus puudutatud isik I määrata avaldaja kinnisasjadele juurdepääs puudutatud isikuid I ja II vähem koormaval viisil, lähtudes nende 19. juunil ja 21. augustil 2020 esitatud seisukohtadest. Puudutatud isik II toetas puudutatud isiku I määruskaebust ning esitas ka ise määruskaebuse, milles palus maakohtu määruse tühistada ning jätta avaldus läbi vaatamata või rahuldamata. Kolmanda alternatiivina palus puudutatud isik II saata asi tagasi esimese astme kohtule lahendamiseks teises kohtukoosseisus ning neljanda alternatiivina määrata juurdepääsuõigus puudutatud isikuid I ja II vähem koormaval viisil, lähtudes 19. juunil 2020 esitatud seisukohtadest. Samuti palus puudutatud isik II algatada asjaõigusseaduse (AÕS) § 156 lg 1 kohta põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse, hindamaks, kas säte on piisavalt õigusselge. Avaldaja vaidles määruskaebustele vastu ning palus jätta need rahuldamata.
6.Maakohus võttis määruskaebused menetlusse, jättis need rahuldamata ja saatis TsMS § 663 lg 5 alusel lahendamiseks Tartu Ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
7.Tartu Ringkonnakohus tühistas 16. detsembri 2021. a määrusega maakohtu määruse puudutatud isikutele I ja II määratud juurdepääsu talumise tasu suuruse osas ning määras uue määrusega tasuks 54 eurot aastas. Muus osas jäi maakohtu määrus muutmata. Ringkonnakohus rahuldas määruskaebused osaliselt. Menetluskulud ringkonnakohtus jäid menetlusosaliste endi kanda. Ringkonnakohus luges analoogia korras TsMS § 353 lg-t 4 kohaldades, et menetluse ajal surnud Johannes Mee üldõigusjärglased Marje Mee ja Viljar Mee on õigusjärgluse omaks võtnud. Ringkonnakohus uuendas 13. oktoobri 2021 määrusega TsMS § 353 lg 1 alusel peatunud menetluse ning kaasas puudutatud isikutena Marje Mee ja Viljar Mee. Ringkonnakohtu määruse põhjenduste kohaselt tuvastas maakohus õigesti, et avaldajal puudus juurdepääs avalduse esitamise ajal talle kuulunud kahele kinnisasjale ning et tal on õigus nõuda AÕS § 156 lg 1 järgi juurdepääsu. AÕS § 156 lg 1 on piisavalt õigusselge ning vale on seisukoht, et kui kohtupraktika on materiaalõiguse normi kohaldamisel normi eesmärgist eemaldunud, siis tuleks norm tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks. Avaldajal on õiguslik huvi juurdepääsu taotlemiseks ning avalduse läbi vaatamata jätmise alus ei ole puudutatud isikute I ja II viidatud asjaolud, et avaldaja ei ole kohtuväliselt puudutatud isikutega piisavalt läbirääkimisi pidanud ning et puudutatud isikud ei ole seni avaldajale oma kinnisasjadele juurdepääsemiseks takistusi teinud. Olukorras, kus puudutatud isikud ei ole nõustunud kohtuväliselt teeservituuti seadma, oli avaldajal raskendatud planeerida oma tegevust ning realiseerida eesmärki ehitada kummalegi kinnisasjale elamu. Asjas ei vaielda selle üle, et puudutatud isikud I ja II ei olnud avaldaja pakutavatel tingimustel juurdepääsuga nõus. Iseenesest õige on see, et avaldaja taotlus oleks tulnud lahendada kohtuväliselt, kuid puudutatud isikute I ja II kohtumenetluse ajal esitatud seisukohad ning suhtlemine vallaga kinnitavad, et kohtuväliselt kokkuleppele jõudmine ei ole olnud seni tulemuslik. Avaldaja ei ole kaotanud menetluse ajal kinnisasja võõrandamisega õigust juurdepääsu saamiseks. Juurdepääsu avalikult kasutatavale teele ei määrata personaalselt konkreetsele avaldajale, vaid see määratakse kinnisasja igakordsele omanikule.
5(12)
2-19-517 Valla kaasamine kohtumenetlusse ei ole olnud formaalne. Maakohus selgitas vallale õiguslikku olukorda ja tegi ettepaneku lahendada küsimus tee avalikuks kasutamiseks määramisega. Menetluse kestel ei ole juurdepääsuteed avalikuks kasutamiseks määratud. Vald ei ole olnud piisavalt koostööaldis ega tegus probleemi lahendamisel. Ringkonnakohtu määratud tähtajaks ei pidanud vald vajalikuks kohtule midagi teatada. Avaldaja teatas ringkonnakohtule, et tema pöördumisele valla poole eesmärgiga mh uurida valla nägemuse ja soovide kohta kompromissi sõlmimiseks, ei ole vald vastanud. Eeltoodut arvestades ei ole kompromissi realiseerimine puudutatud isikute vastuoluliste põhjendatud huvide ning valla äraootava seisukoha tõttu mõistliku aja jooksul võimalik. Avaldaja huvi pääseda oma kinnisasjadele avalikult teelt kaalub üles puudutatud isikute õiguste riive ning asjas menetluse peatamine kompromissi sõlmimiseks tähtaja andmiseks ei ole põhjendatud. Avaldaja, puudutatud isikud ja vald saavad tee küsimust kohtuväliselt lahendada ka pärast kohtumääruse tegemist. Pikemas perspektiivis on olukorra lahendamine valla pädevuses. Maakohus on avalduse lahendamisel arvestanud nii juurdepääsu nõudva kui koormatavate kinnisasjade omanike olulisi huve ja asjaolusid kinnisasjade kasutamisel. Maakohtu põhjendused on jälgitavad ja ringkonnakohus nõustub selles osa maakohtu põhjendustega neid TsMS § 659 ja § 654 lg 6 järgi kordamata. Maakohus ei arvestanud juurdepääsutee eest tasu suuruse määramisel kõikide asjas tähtsate asjaoludega, kui võttis omandiõiguse riive eest tasu määramisel arvesse üksnes maamaksu osa. Koormatava kinnisasja omanikule tuleb õiglaselt hüvitada kasutuseelise kaotus. Puudutatud isikud I ja II ei esitanud maakohtule kasutuseelise kaotuse eest hüvitise määramiseks vajalikke põhjendusi, ka määruskaebuses esitatud põhjendused ei ole objektiivselt hinnatavad. Juurdepääsutasu määramisel saab arvestada kohtu nõudel Maa-ameti esitatud Kambja vallas sõlmitud juurdepääsutee kasutamisega seotud reaalservituudi lepinguid (reaalservituut on olemuslikult sarnane juurdepääsuõigusega), samuti sellekohast kohtupraktikat. Arvestades tuvastatud asjaolusid, juurdepääsutee koormuse suurenemist ning elukallidust, tuleb puudutatud isikute I ja II osas kasutuseelise kaotuse eest määratud tasu suurust muuta ning määrata Ränisoo 12 kinnisasja igakordsele omanikule ja Klaose kinnisasja igakordsele omanikule juurdepääsu talumise kohustuse tasuks 54 eurot aastas. Määratud tasu iga-aastane suurendamine ei ole asjas esitatud andmete alusel põhjendatud. Maakohus on põhjendanud, mis kaalutlustel ja mis ulatuses lasub avaldajal kohustus teed korras hoida, ning põhjendatult arvestanud juurdepääsuks määratud tee senist kasutust ning puudutatud isikute huve. Ringkonnakohus nõustub selles osa maakohtu põhjendustega neid TsMS § 659 ja § 654 lg 6 järgi kordamata. Tasu suuruse määramisel oli oluline ka see, et avaldajal on kohustus tagada, et Marguse ja Kitse kinnisasjade arendamisega ei kaasneks olemasoleva tee halvenemine (vastasel korral on puudutatud isikutel õigus nõuda Marguse ja Kitse kinnisasjade omanikult tee taastamist). Olukorras, kus ehitustegevust ei olnud avaldaja kinnisasjadel veel alustatud, ei saa maakohtule ette heita, et ta asjas esitatud väidete ja tõendite alusel detailsemat korrashoiu kohustust ei määranud. Asja läbivaatava ringkonnakohtu kooseisu pädevuses ei ole maakohtus asja läbivaadanud kohtuniku suhtes distsiplinaarmenetluse algatamine. Menetlusosalised saavad põhjendatud kahtluse korral tõstatada kohtuniku taandamise küsimuse. Maakohus jättis põhjendatult menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Avaldaja ei ole pöördunud põhjendamatult kohtu poole ärihuvide mugavamaks realiseerimiseks ega tekitanud juurdepääsu puudumist oma tegevusega. Avaldaja omandas kinnisasjad, millele puudus avalikult teelt juurdepääs. Juurdepääsutee määramise avalduse rahuldamise korral on sageli põhjendatud kulude menetlusosaliste endi kanda jätmine ning menetlusosalised peavad selle võimalusega arvestama.
6(12)
2-19-517
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
8.Puudutatud isikud I ja II paluvad määruskaebuses ringkonnakohtu määruse tühistada ning jätta uue määrusega avaldaja avaldus läbi vaatamata või rahuldamata. Puudutatud isikud I ja II paluvad alternatiivselt ringkonnakohtu määruse tühistada ja saata asi tagasi samale maakohtule lahendamiseks teises kohtukoosseisus, või lahendada asi kompromissiga, mille sisu on määrata juurdepääsu õigus puudutatud isikuid I ja II vähem koormaval viisil, lähtudes maakohtule 25. veebruaril 2019, 19. juunil 2020 ja 21. augustil 2020 ning ringkonnakohtule 11. novembril 2021 esitatud menetlusdokumentides ja määruskaebustes toodust. Puudutatud isikud I ja II paluvad algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse AÕS § 156 lg 1 põhiseadusega vastavuse kontrollimiseks ning võtta asja juurde puudutatud isiku II 11. novembril 2021 ringkonnakohtule esitatud tõendid. Kohtud kohaldasid valesti AÕS § 156 lg-t 1 ja rikkusid menetlusõiguse norme, kui leidsid, et avaldajal on õigus nõuda viidatud sätte järgi juurdepääsu. Avaldaja ei ole kinni pidanud viidatud sättes kehtestatud kohustuslikust asja kohtuvälise lahendamise korrast. Kuivõrd praeguses asjas kohtueelseid läbirääkimisi kokkuleppe saavutamiseks ei peetud, tulnuks avaldaja avaldus jätta läbi vaatamata. Ühtlasi jättis ringkonnakohus põhjendamatult rahuldamata puudutatud isikute I ja II taotluse AÕS § 156 lg 1 suhtes põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks, tuvastamaks, kas sätte sõnastus on selle mõtte edasiandmiseks piisavalt selge. Ringkonnakohus ei ole põhjendanud ka oma järeldust, et avaldaja ei ole kaotanud kinnisasja võõrandamisega juurdepääsu saamise õigust. Kohtud on põhjendamatult leidnud, et avaldajal on võimalik pääseda avalikult kasutatavale teele vaid mööda Ränisoo teed ning et juurdepääsutee kasutamine mööda vana ja lagunenud Ränisoo teed on (kogu arenduse teenindamiseks) maakorralduslikult võimalik. Koormatavate kinnisasjade omanike huvid on jäänud tähelepanuta ning arvestatud ei ole puudutatud isikute I ja II argumentidega uue (alternatiivse) nõuetekohase tee rajamise vajaduse kohta (Ränisoo tee ei vasta teele esitatud nõuetele ning ei sobi teenindama planeeritavaid kinnisvaraarendusi). Kohtute seisukohad on paljasõnalised ning õigusnormidega seostamata. Avaldaja väited ei vasta tegelikkusele ning on tõendamata, puudutatud isikute I ja II väidete ning tõenditega ei ole kohtud arvestanud. Vastatud ei ole puudutatud isikute I ja II väitele, et avaldaja esitatud OÜ Sahkar TT hinnapakkumine ei ole tõsiseltvõetav. Kohtud ei arvestanud, et juurdepääsu probleem tuleb lahendada, arvestades piirkonna arengut tervikuna, ning seda saab teha vaid koostöös vallaga. Kohtud ei aidanud puudutatud isikutel I ja II vallaga kompromissi saavutada. Ringkonnakohus otsustas asja lahendada andmata võimalust pidada vallaga läbirääkimisi teega seotud probleemide lahendamiseks. Selliselt on rikutud kohtu selgituskohustust, samuti on ringkonnakohus jaganud siinkohal puudutatud isikutele I ja II vastuolulisi selgitusi. Ringkonnakohus jättis tähelepanuta, et maakohus ei analüüsinud juurdepääsu määramisel
25.veebruari ja 28. märtsi 2019. a ning 19. juuni 2020. a menetlusdokumentidele lisatud tõendeid. Samuti jättis ringkonnakohus põhjendamata, miks jäävad asja juurde võtmata puudutatud isiku II apellatsioonimenetluses esitatud tõendid. Ringkonnakohus ei põhjendanud, millele tuginedes ja kuidas tuleb määrata juurdepääsu tasuks 54 eurot aastas. Sellekohased puudutatud isikute I ja II väited ja tõendid on jäetud tähelepanuta. Puudutatud isikud I ja II on põhjendanud, et juurdepääsutasu peaks olema 1796 eurot aastas. Õiglane oleks ka võimalus, et määratud juurdepääsutasu saaks iga kahe aasta pärast suurendada (nt 5% võrra).
7(12)
2-19-517 Ringkonnakohus rikkus menetlusõiguse norme, kui ei andnud puudutatud isikutena menetlusse kaastatud Johannes Mee õigusjärglastele võimalust esitada enda seisukohti. Ringkonnakohus ei hinnanud puudutatud isikute I ja II väiteid asja lahendanud maakohtu kohtuniku erapoolikuse kohta. Ringkonnakohus kohaldas valesti TsMS § 172 lg-t 1, kui leidis, et menetluskulud tuleb jätta menetlusosaliste endi kanda. Avaldaja on tekitanud põhjendamatu vaidlusega koormatavate kinnisasjade omanikele menetluskulusid ja need tuleb välja mõista avaldajalt (või alternatiivselt vallalt).
9.Avaldaja teatas, et jääb oma seni esitatud seisukohtade juurde ega hakka neid menetlusökonoomia huvides kordama.
10.Riigikohtu tsiviilkolleegiumi asja lahendanud kolmeliikmeline koosseis andis 13. oktoobri 2022. a määrusega asja lahendada tsiviilkolleegiumi kogu koosseisule, sest kolmeliikmelises koosseisus tekkisid põhimõttelist laadi eriarvamused AÕS § 156 lg 1 ning TsMS § 210 lg 2 ja § 211 kohaldamisel.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
11.Kolleegium leiab, et nii maa- kui ka ringkonnakohtu määrus tuleb TsMS § 701 lg 3, § 695 ja § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Asi tuleb TsMS § 691 p 4 järgi saata samale maakohtule uueks läbivaatamiseks. Määruskaebus rahuldatakse osaliselt.
12.Avalduse kohaselt taotles avaldaja juurdepääsu avalikult kasutatavale teele kahe kinnisasja jaoks. Tuvastatud asjaoludel on avaldaja ühe kinnisasja (Marguse kinnisasi) pärast avalduse esitamist võõrandanud. TsMS § 211 lg 1 esimese lause järgi on uuel omanikul (õigusjärglasel) kinnisasja võõrandamise korral õigus ja vastaspoole taotlusel kohustus astuda menetlusse omandi ülemineku ajast alates poolena senise poole asemel (st menetlusse astumiseks ei vaja õigusjärglane teise poole või õiguseellase nõusolekut, vrd TsMS § 210 lg 3). TsMS § 211 lg 3 kohaselt sama paragrahvi lg-s 1 sätestatut ei kohaldata, kui asjas tehtav otsus ei kehtiks TsMS § 460 kohaselt õigusjärglase suhtes, ning kui sellisel juhul on võõrandaja hageja, võib kostja hagejale esitada vastuväite, et hageja on nõudeõiguse kaotanud. Selliselt kehtestab TsMS § 211 lg 3 erandi olukorra jaoks, kui pärast õigusjärgluse toimumist tehtav lahend ei kehtiks TsMS § 460 kohaselt õigusjärglase suhtes. TsMS § 460 lg 2 järgi ei kehti otsus menetlusosaliste õigusjärglaste suhtes, kes on omandanud vaidlusaluse eseme ega teadnud omandamise ajal kohtuotsusest või hagi esitamisest. TsMS § 198 lg 1 p 2 ja TsMS § 477 lg 1 kohaselt kohaldatakse viidatud sätteid avaldaja ja puudutatud isiku suhtes. Kohtud on jätnud TsMS § 211 lg-s 3 sätestatud asjaolud välja selgitamata. Juhul kui õigusjärglane ei teadnud avaldaja kinnisasja omandamise ajal praeguses asjas hagi esitamisest, ei kehti TsMS § 460 lg 2 järgi asjas tehtav lahend õigusjärglase suhtes. See tähendab omakorda, et TsMS § 211 lg-st 3 tulenevalt on puudutatud isikutel õigus esitada vastuväide, et avaldaja on oma nõudeõiguse kaotanud (sellisel juhul on avalduse rahuldamine välistatud). Samas on kohtud olukorras, kus hagita menetluse avaldaja õigusjärglasel oli TsMS § 211 lg 1 kohaselt võimalus astuda menetlusse õiguseellase (avaldaja) asemel ja puudutatud isikutel õigus taotleda 8(12)
2-19-517 hagita menetluse avaldaja asendamist viimase õigusjärglasega, kaasanud õigusjärglase menetlusse ekslikult puudutatud isikuna. Sellist võimalust seadus ette ei näe. Puudutatud isikud I ja II on menetluses tuginenud sellele, et olukorras, kus Marguse kinnisasi on võõrandatud, ei olnud kohtutel õigust sellele kinnisasjale juurdepääsu määramise kohta lahendit teha. Asja uuel läbivaatamisel tuleb välja selgitada, kas avaldaja õigusjärglane Marguse kinnisasja osas teadis või ei teadnud Marguse kinnisasja omandamise ajal praegusest kohtumenetlusest. Kui õigusjärglane ei olnud sellest teadlik (TsMS § 460 lg 2 eeldused on täidetud), saavad puudutatud isikud esitada TsMS § 211 lg 3 järgi vastuväite, et avaldaja on nõudeõiguse kaotanud. Praegusel juhul ongi puudutatud isikud I ja II sellise vastuväite esitanud ning maakohus oleks pidanud seda vastuväidet sisuliselt hindama. Asja lahendamise jaoks olulise väite hindamata jätmine kujutab endast menetlusõiguse normi olulist rikkumist TsMS § 656 lg 1 p 5 ja § 692 lg 1 p 2 mõttes.
13.Ringkonnakohus tühistas maakohtu määruse juurdepääsu talumise tasu osas, tehes selles osas uue määruse. Kolleegiumi hinnangul on vaja selgitada seda, kas AÕS § 156 lg 1 alusel selline hüvitise (juurdepääsutasu) küsimuse lahendamine eraldi kinnisasja koormamise ja selle muude tingimuste kindlaksmääramisest on põhjendatud.
14.Kolleegium on varem teinud mitmeid lahendeid, tühistades ringkonnakohtu määruse vaid osas, millega määrati kindlaks juurdepääsutasu, ning saatnud selles osas asja ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, jättes muus osas ringkonnakohtu määruse muutmata (vt nt Riigikohtu 20. aprilli 2022. a määrus tsiviilasjas nr 2-19-5997/98; 3. oktoobri 2018. a määrus tsiviilasjas nr 2-16-3663/95;
19.aprilli 2017. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-27-17). Seejuures on asutud seisukohale, et juurdepääsutasu tuleks määrata hetkest, kui jõustunud lahendiga koormatis määrati (vt viidatud tsiviilasi nr 2-19-5997/98, p 20 ja nr 3-2-1-27-17, p 18). Kinnisasja kitsenduse talumise eest tasu määramise küsimust lahendades on kolleegium leidnud, et nõuet kitsendust taluma kohustamiseks ei saa rahuldada ilma selle eest hüvitist määramata (v.a juhul, kui kitsendust taluma kohustatud kinnisasja omanik avaldab kohtule, et ta talumiskohustuse vastu hüvitist ei soovi), ning selline seisukoht on põhjendatav asjaoluga, et kostjate omandiõiguse riive proportsionaalsust ei ole võimalik ilma hüvitise suurust teadmata hinnata. Samas on hüvitise kohese määramise korral välistatud see, et hiljem määratava hüvitise suurus on hageja jaoks nii koormav, et ta on sunnitud tegevuse, mille õigustamiseks ta oli esitanud hagi kohtusse, lõpetama, ehkki kohus oli tema hagi rahuldanud (vt Riigikohtu 14. märtsi 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-21673/64, p 13). Samuti on kolleegium selgitanud, et juurdepääsuteed taluma kohustatud isiku suhtes tekib tema omandiõiguse kitsendus (kohustus arvestada talumiskohustusega) sellekohase kohtulahendi jõustumisest, ning kitsenduse tekkega on ühtlasi seotud kitsenduse seadmisest tulenev hüvitise (juurdepääsutasu) tasumise kohustus. Seega peab juurdepääsu talumise tasu maksmise kohustus tekkima ajast, mil asjakohane kohtulahend jõustub ja juurdepääsust tulenevate kitsendustega tulevikus arvestamise kohustus kindlaks määratakse (Riigikohtu 1. juuni 2022. a määrus tsiviilasjas nr 2-19-20416/41, p 15.7). Kolleegium muudab osaliselt ja täpsustab eeltoodud seisukohti, leides, et arvestades juurdepääsu talumise kohustuse ja selle eest määratud hüvitise (juurdepääsutasu) omavahelist seotust (kitsenduse seadmisest tulenev tasu maksmise kohustus on seotud kitsenduse tekkega), tuleb talumiskohustuse kindlaksmääramisega ühel ajal kindlaks määrata ka talumise tasu maksmise kohustus. Seega saavad nii juurdepääsu talumise kohustus kui ka selle eest hüvitise (juurdepääsutasu) maksmise kohustus tekkida ajast, mil sellekohane kohtulahed jõustub (st kohtulahend juurdepääsu talumise kohustuse
9(12)
2-19-517 kohta ei saa jõustuda enne, kui on lahendatud ka vaidlus juurdepääsu talumise eest määratava hüvitise üle).
15.Otsustades puudutatud isikute I ja II määrusekaebuste alusel juurdepääsu talumise eest määratava hüvitise (juurdepääsutasu) suuruse üle, selgitas ringkonnakohus põhjendatult, et AÕS § 156 lg-st 1 lähtudes on koormatud kinnisasja omanikul õigus saada tasu, mis hõlmab hüvitist maamaksu, juurdepääsutee korrashoiu kulude (juhul kui juurdepääsutee korrashoiu kohustus lasub juurdepääsuteed taluma kohustatud kinnisasja omanikul) ning omandiõiguse riive eest, mis peab vastama juurdepääsutee kasutamisest saadavale kasutuseelisele (vt selle kohta Riigikohtu 1. juuni 2022. a määrus tsiviilasjas nr 2-19-20416/41, p-d 15.3 ja 15.4 ning nendes viidatud kohtulahendid). Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et arvestades juurdepääsuõiguse olemuslikku sarnasust reaalservituudiga, oli võimalik asjas tuvastatud asjaoludel juhinduda kasutuseelise kaotuse eest määratava hüvitise kindlaksmääramisel Kambja vallas sõlmitud juurdepääsutee kasutamisega seotud reaalservituudi lepingutes märgitud tasust (vt juurdepääsutasu hulgas hüvitatava kasutuseelise suuruse määramise kohta ka Riigikohtu 3. oktoobri 2018. a määrus tsiviilasjas nr 2-16-3663/95, p 19). Maa-amet selgitas, et lepingutes märgitud kasutustasude määramisel on arvestatud maamaksuga koormatava ala ulatuses. Ringkonnakohus on selgitanud, et juurdepääsutee korrashoiu kohustus on avaldaja kinnisasjade omanikul (st korrashoiu kohustus ei lasu juurdepääsuteed taluma kohustatud kinnisasja omanikul). Juhul aga, kui juurdepääsutee määramise tõttu juurdepääsuteega koormatava kinnisasja kui terviku väärtus väheneb (koormatava kinnisasja väärtuse vähenemine ehk koormatiste vaba ja koormatud kinnisasja väärtuste vahe), tuleb kohtul koormatava kinnisasja väärtuse vähenemist juurdepääsutasu suuruse määramisel arvesse võtta, kui avaldaja esitab taotluse juurdepääsutasu kaudu kinnisasja väärtuse vähenemise hüvitamiseks. Nimetatud juhul tuleb juurdepääsutasu määrata selliselt, et juurdepääsutasuna juurdepääsuteega koormatava kinnisasja omanikule tagatavad perioodilised maksed suurendaksid kinnisasja väärtuse juurdepääsutee määramise eelsele tasemele, juhindudes kolleegiumi eelviidatud määruse nr 2-19-20416/41 p-des 15.5–15.6 märgitud valemist. Seega on praeguses asjas juurdepääsutee talumise tasu aluseks olevad asjaolud osaliselt välja selgitamata. Toimiku materjalide kohaselt on puudutatud isikud I ja II tuginenud menetluses ka sellele, et avaldaja avalduse rahuldamine vähendab puudutatud isikute I ja II kinnisasjade väärtust (vt nt puudutatud isiku I 27. veebruari 2019. a seisukoht ja puudutatud isikute I ja II 13. jaanuari 2021. a vastus kohtumäärusele). Maakohus peab asja uuel läbivaatamisel selgitama, kas puudutatud isikud I ja II taotlevad neile kuuluvate kinnisasjade väärtuse vähenemise hüvitamist. Asja uuel läbivaatamisel tuleb välja selgitada juurdepääsutasu suuruse kindlaksmääramiseks vajalikud asjaolud. Kui juurdepääsutasu määratakse kindlaks koormatava kinnisasja väärtuse vähenemist arvesse võttes (rakendades sellekohast valemit), siis eelduslikult hõlmab see ka hüvitist kaotatud kasutuseeliste, kinnisasja korrashoiu kulude ja maamaksu eest (vt kolleegiumi eelviidatud määruse nr 2-19-20416/41 p 15.5).
16.Ülaltoodut arvestades tuleb nii maa- kui ka ringkonnakohtu määrus tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Kuna Riigikohus ei tuvasta TsMS § 688 lg-te 3 ja 4 ning § 695 järgi asjaolusid, tuleb asi saata uueks läbivaatamiseks maakohtule. Maakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel selgitada välja avaldaja õigusjärglase menetluses osalemise asjaolud ning otsustada sellest tulenevalt avaldaja avalduse rahuldamise üle Marguse kinnisasja puudutavas osas (käesoleva määruse p 12). Maakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel juurdepääsu 10(12)
2-19-517 määramisel otsustada juurdepääsutasu (käesoleva määruse p 15), hinnates ka teisi puudutatud isikute I ja II väiteid juurdepääsutasu määramise kohta. Ühtlasi saab maakohus asja uuel läbivaatamisel hinnata ka puudutatud isikute I ja II väiteid AÕS § 156 lg 1 kohaldamisel tehtud kaalutlusvigade jms kohta. AÕS § 156 lg 1 eesmärk on võimaldada kinnisasja omanikule vajalik juurdepääs avalikult teelt üle teise kinnisasja oma kinnisasjale nii, et võimalikult vähe koormata koormatava kinnisasja omaniku huve, ning vaidlus kinnisasjale juurdepääsuõiguse tagamiseks tuleb lahendada poolte huvide kaalumise teel (vt kolleegiumi eelviidatud määrus tsiviilasjas nr 2-19-20416/41, p 13 ja selles viidatud lahendid).
17.Kolleegium märgib vastuseks määruskaebuse väidetele AÕS § 156 lg 1 kohaldamise kohta lisaks järgmist. Ringkonnakohus on asjakohaselt selgitanud, et AÕS § 156 lg 1 alusel avalikult kasutatavale teele juurdepääsu nõude rahuldamise eeldused on juurdepääsu taotleja kinnisasjalt avalikule teele juurdepääsu puudumine, taotletava juurdepääsu maakorralduslik võimalikkus ja juurdepääsu taotleja juurdepääsu vastu omatava huvi ülekaalukus, võrreldes kinnisasja, mille kaudu juurdepääsu soovitakse, omaniku õiguste juurdepääsust tuleneva kitsendusega (vt nt Riigikohtu 13. veebruari 2019. a määrus tsiviilasjas nr 2-14-23161/207, p 17.1). AÕS § 156 alusel kohtusse pöördumine ja selle normi kohaldamine on võimalik ka olukorras, kus avaldajat pole küll takistatud pääsemast avalikult kasutatavale teele, kuid samas on läbirääkimistel (ja ka alanud kohtumenetluses) keeldutud senist tavaõiguse alusel kehtivat juurdepääsukorda õiguslikult korrektselt ja kokkuleppel või kohtu määratava asjakohase tasu eest vormistamast (vt Riigikohtu
4.märtsi 2020. a määrus tsiviilasjas nr 2-17-12857/119, p 16). Eeltoodut arvestades leidis ringkonnakohus põhjendatult, et avaldaja AÕS § 156 lg 1 alusel esitatud avalduse läbi vaatamata jätmise aluseks ei ole puudutatud isikute I ja II väited, et avaldaja ei ole kohtuväliselt puudutatud isikutega piisavalt läbirääkimisi pidanud ning et puudutatud isikud ei ole seni avaldajale oma kinnisasjadele juurdepääsemiseks takistusi teinud. Kohtud tuvastasid, et avaldaja pöördus puudutatud isikute poole, taotledes reaalservituudi seadmist, kuid sai osalt puudutatud isikutelt (sh puudutatud isikud I ja II) eitava vastuse, mistõttu on avaldaja planeeritav ehitustegevus raskendatud. Samuti tuvastasid kohtud, et kohtuväliselt kokkuleppele jõudmine ei ole olnud seni tulemuslik. Seega pöördus avaldaja põhjendatult kohtu poole juurdepääsu ja selle tingimuste kindlaksmääramiseks. Määruskaebuse väide, et AÕS § 156 lg-s 1 on sätestatud kohustuslik asja kohtuvälise lahendamise kord, on põhjendamatu. Puudutatud isikud I ja II leidsid määruskaebuses, et juurdepääsutee kasutamine mööda Ränisoo teed, arvestades kogu arenduse teenindamist, ei ole maakorralduslikult võimalik, põhjendades seda tee halva seisukorraga. Kolleegium märgib, et olukorras, kus tuvastatud asjaoludel viib avaldaja kinnisasjadelt avalikult kasutatavale teele olemasolev ja läbitav Ränisoo tee, ei saa tekkida küsimust selle tee maakorralduslikult juurdepääsuks kasutamise võimatuse kohta (maakorralduslikult saab juurdepääs olla välistatud olukorras, kus vaidlusalusesse kohta ei ole juurdepääsu rajamine üldse võimalik). Samuti ei eelda juurdepääsu nõude rahuldamine, et taotletud juurdepääsu asukohas paikneks tee seaduse tähenduses; juurdepääsu määramine ise võib olla alles tee rajamise alus (vt Riigikohtu 17. mai 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-10, p 31 ja 16. juuni 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-180-15, p 28). Ringkonnakohus asus seisukohale, et AÕS § 156 lg 1 on piisavalt õigusselge ning et normi põhiseadusega (PS) vastuolus olevaks tunnistamise aluseks ei ole see, kui kohtupraktika on materiaalõiguse normi kohaldamisel selle eesmärgist eemaldunud. Kolleegium nõustub eeltooduga ega näe viidatud sätte vastuolu PS § 13 lg-st 2 tuleneva õigusselguse põhimõttega. AÕS § 156 lg 1 11(12)
2-19-517 sätestab piisavalt selgelt ja arusaadavalt, millised on avalikult kasutatavale teele juurdepääsu nõude esitamise eeldused.
18.Nõustuda ei saa määruskaebuse väitega, et ringkonnakohus rikkus Johannes Mee õigusjärglaste puudutatud isikutena menetlusse kaasamisel menetlusõiguse norme, sest õigusjärglastele ei antud võimalust esitada enda seisukohti. Toimikust nähtuvalt määras ringkonnakohus TsMS § 353 lg-test 1 ja 3 juhindudes 27. augusti 2021. a e-kirjaga Johannes Mee õigusjärglastele tähtaja menetlusse astumiseks, selgitades, et kõik vajalikud sisulised seisukohad on senises menetluses juba antud, ning õigusjärglased peavad kohtule esitama üksnes seisukoha enda jätkamise või mittejätkamise kohta menetluses. Kohtu nõue on saadetud õigusjärglaste e-posti aadressidele [email protected] ja [email protected]. Vastuseks Viljar Mee e-posti aadressilt 3. septembril 2021. a saadetud e-kirjale (millest koopia on saadetud ka e-posti aadressile [email protected]) edastas ringkonnakohus
7.septembri 2021. a e-kirjaga Viljar Meele kohtudokumendid, märkides, et ringkonnakohus ootab vastust 10. septembriks 2021. Ringkonnakohus luges TsMS § 353 lg-test 3 ja 4 juhindudes, et Johannes Mee õigusjärglased on õigusjärgluse omaks võtnud, ning uuendas asja menetluse. Eeltoodut arvestades oli menetlusse kaasatud õigusjärglastel soovi korral võimalus menetluses esitada enda seisukohti.
19.Ringkonnakohtu seisukoht, et ringkonnakohtus asja lahendava kohtukoosseisu pädevuses ei ole asja läbi vaadanud kohtuniku suhtes distsiplinaarmenetluse algatamine, on kooskõlas seadusega. Distsiplinaarmenetlust algatama õigustatud isikud on sätestatud kohtute seaduse §-s 91. Kohtuniku taandamist saab menetlusosaline avaldusega nõuda TsMS § 24 järgi sama seadustiku §-s 23 ettenähtud juhtudel.
20.Kuna asi saadetakse maakohtule uueks lahendamiseks, jääb TsMS § 173 lg 3 teise lause ja § 174 lg 6 alusel menetluskulude jaotus ja menetluskulude suuruse kindlaksmääramine maakohtu otsustada. Vastuseks määruskaebuse väitele märgib kolleegium, et TsMS § 172 lg 1 teine lause annab kohtule menetluskulude jaotamisel laia kaalutlusruumi, seejuures tuleb järgida õigluse põhimõtet (vt TsMS § 172 lg 1 teise lause kohaldamise kohta Riigikohtu 11. märtsi 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-87-14, p 29; 7. oktoobri 2020. a määrus tsiviilasjas nr 2-18-11359/87, p 14 ja selles viidatud lahendid).
21.Puudutatud isikud I ja II palusid Riigikohtule esitatud määruskaebuse rahuldamise korral tagastada neile kaebuse eest tasutud riigilõiv. Kuna määruskaebus rahuldatakse osaliselt ning riigilõivu ei jäeta teiste menetlusosaliste kanda, tuleb tasutud riigilõiv TsMS § 150 lg 1 p 5 ja lg 4 alusel puudutatud isikutele I ja II tagastada. (allkirjastatud digitaalselt)
12(12)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.