Võlaõigus › Kahju õigusvastane tekitamine

TsiviilasiJõustunudTartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium · 18.10.2018

Lahendi andmed

Riigi Teataja

Kohus: Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium
Kohtuasja number: 2-14-21673/74
Asja liik: Tsiviilasi
Kategooria: Võlaõigus › Kahju õigusvastane tekitamine
Menetlusliik: Hagimenetlus
Kuulutamise aeg: 18.10.2018
Staatus: Jõustunud
Sõnade arv: 4912

Lahend PDF →Riigi Teatajas →

Seotud ettevõtted

nimistu.ee

aktsiaselts Generaator10039457(Vastustaja)

Lahendi tekst

Riigi Teataja

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kai Kullerkupp, Üllar Roostoja, Triin Uusen-Nacke

Otsuse tegemise koht ja aeg

Tartu, 18. oktoober 2018. a

Tsiviilasja number

2-14-21673

Tsiviilasi

Aktsiaseltsi Generaator hagi Ena Haabma, Alar Haabma, Heivi Soidla, Aino Haabma, Aisi Põldsepa, Anne Sabali, Eha Haabma, Heiki Haabma ja Ülle Mägi vastu kohustamaks kostjaid taluma kinnisasja kitsendusi ja andmaks nõusolekut hagejale vee erikasutusloa väljastamiseks

Tsiviilasja hind

4390 eurot

apellatsioonikohtus Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 9. novembri 2016. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Ena Haabma, Alar Haabma, Heivi Soidla, Aino Haabma, Aisi Põldsepa, Anne Sabali, Eha Haabma, Heiki Haabma ja Ülle Mägi apellatsioonkaebus 29. mai 2018. a

Kohtuistungi toimumise aeg Menetlusosalised ja nende esindajad

Apellandid (kostjad): Ena Haabma (isikukood XXX), Alar Haabma (isikukood XXX), Heivi Soidla (isikukood XXX), Aino Haabma (isikukood XXX), Aisi Põldsepp (isikukood XXX), Anne Sabal (isikukood XXX), Eha Haabma (isikukood XXX), Heiki Haabma (isikukood XXX) ja Ülle Mägi (isikukood XXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Martin Triipan Vastustaja (hageja): AS Generaator (registrikood 10039457),

lepinguline esindaja advokaat Hannes Olli, seaduslik esindaja Jan Niilo

RESOLUTSIOON

1.Rahuldada Ena Haabma, Alar Haabma, Heivi Soidla, Aino Haabma, Aisi Põldsepa, Anne Sabali, Eha Haabma, Heiki Haabma ja Ülle Mägi apellatsioonkaebus.

2.

Sarnased lahendid

Võlaõigus

kõrguseni kuni 53 m ja asendada nõusolek kohtuotsusega. Maakohus tagas 12. juuni 2014 määrusega hagi ning kohustas kostjaid taluma hageja vee erikasutust hagis taotletud paisutustasemetel. Sama määrusega asendati vee erikasutusloa andmiseks vajalik kostjate nõusolek asjas tehtava lõpplahendi jõustumiseni kohtu määratud tingimustel kehtestatud talumiskohustusega. 6. septembri 2016 hagi täpsustuse kohaselt peaks olema kostjate talutav maksimaalne paisutuskõrgus 53 m asemel 52,9 m ja kostjad peaksid andma nõusoleku vee erikasutusloa andmiseks veetaseme paisutamiseks kõrguseni kuni 52,9 m. Hagiavalduse ja selle täienduse kohaselt kanti 5. juunil 2014 hageja kasuks kinnistusraamatusse hoonestusõigus Põlva maakonnas Põlva vallas Peri külas asuvale Oja kinnistule, mis koormab kinnisasja osa, millel asub rekonstrueeritav HEJ. Hoonestusõigusega hõlmatud kinnisasja osa ümbritseb kostjate ühisomandis olev kinnisasi Peri Vesiveski A4, mis koosneb kahest katastriüksusest. Oja kinnistu hoonestusõigusega koormatud ala ja kostjate kinnisasja läbib Peri oja, mida on ajalooliselt paisutatud ja seal töötas vesiveski. 1980-ndatel aastatel taastas Oja kinnistu omanik paisu ja rajas HEJ. 1997 moodustati Oja kinnistu. 1998 moodustati Peri Vesiveski A4 kinnistu, mis asub ringina ümber Oja kinnistu. 2003. aastal ja 2008. aastal andis Põlva Keskkonnateenistus Oja kinnistu omanikule vee erikasutusload ja selleks oli olemas tolleaegse Peri Vesiveski A4 kinnistu omaniku nõusolek. Hageja soovib jätkata Oja kinnistu kasutamist selle ajaloolisel otstarbel ja viisil, kuid kostjad (Peri Vesiveski A4 kinnistu endise omaniku pärijad) ei anna vee erikasutusloa saamiseks nõusolekut ning Keskkonnaamet jättis 20. detsembri 2013 korraldusega hageja vastava taotluse rahuldamata. Kostjad takistavad õigusvastaselt hageja majandustegevust ja hageja ei saa Oja kinnisasja sihtotstarbeliselt kasutada. Hageja ei ole oma tegevusega kostjatele kahju tekitanud ega mõjuta oma tegevusega kostjate heaolu, sissetulekut või kinnisasja majandamise võimalusi. Kostjate kinnisasjal ükski kostja ei ela ega majanda. Hageja palub kohustada kostjaid taluma hoonestusõiguse esemeks olevast HEJ-st tulenevaid mõjutusi paisutustasemetel, mis on märgitud Keskkonnaameti 4. mail 2015 hagejale väljastatud tingimuslikul vee erikasutusloal.

need rahaliselt kindlaks ja märkis, et menetluskuludelt tuleb tasuda seaduses sätestatud määras viivist alates lahendi jõustumisest kuni täitmiseni. Maakohtu tuvastatud asjaoludel ei vaidle pooled selle üle, et kostjate ühisomandis olevale kinnisasjale, mille koosseisus on kaks katastriüksust (Mõisa tee 13 ja Peri Vesiveski A4) ulatub hageja hoonestusõigusest ja selle esemeks olevast HEJ-st tulenev mõjutus - mõlemaid kinnisasju läbiva Peri oja paisutamise tagajärjel on tekkinud Mõisa tee 13 katastriüksusel Peri veskijärv. Nii Peri veskijärv kui ka Peri Vesiveski A4 katastriüksusel asuv Peri järv olid kinnistu koosseisus juba katastriüksuste moodustamise ajal 1998. aastal. Kostjate kinnistu sihtotstarve on maatulundusmaa, kinnistul on pooleliolev renoveeritav hoone, kinnistut ei kasutata elamiseks ega majandustegevuseks. Tõendite kohaselt on Peri oja paisutamisel olnud pikk ajalooline traditsioon. Veski jäi seisma 1967. a paiku. Oja kinnistu omanikule anti 1980. aastal nõusolek Peri veskipaisu taastamiseks, 1996. aastal veevõtu- ja saasteluba, 2003. aastal ja 2008. aastal vee erikasutusload. Keskkonnaamet andis 4. mai 2015 korraldusega (edaspidi Keskkonnaameti korraldus) hagejale tähtajatu vee erikasutusloa Oja kinnistul Peri oja paisutamiseks ja hüdroenergia tootmiseks kooskõlas maakohtu 12. juuni 2014 hagi tagamise määrusega tingimusel, et kohtulahendiga asendatakse veeseaduse (VeeS) § 8 lg 1 ja § 17 lg 1 kohased maaomanike nõusolekud. Paisutustasemete määramisel on Keskkonnaamet võtnud aluseks AS Kobras eksperdiarvamuse (edaspidi eksperdiarvamus) ja Inseneribüroo Urmas Nugin OÜ Peri hüdrosõlme läbilaskevõime kontrollarvutuse (edaspidi kontrollarvutus), mille alusel on määratud normaalpaisutustasemeks 52,70 m abs, kõrgeimaks paisutustasemeks 52,9 m abs ja madalaimaks paisutustasemeks 51,70 m abs, kusjuures kõrgeim paisutustase on lubatav vaid lühiajaliselt suurvee ajal. Ei ole tõendatud, et praeguse paisutuse tagajärjel toimuks soostumine, puude kuivamine ning tekiks muda ja setted. Vaatlusel täheldati soostumise tunnuseid peamiselt teisel katastriüksusel, kus asub Peri järv. Vett on paisutatud pikema aja jooksul ning ei ole tõendatud, millal soostumine algas. Ka metsa kahjustumise kohta paisutuse tagajärjel ei ole tõendeid esitatud. Keskkonnaameti korralduses on pandud hagejale kohustus esitada Keskkonnaametile Peri paisjärve ja Peri järve ökoloogilise seisundi uuring. Kostjate esiletoodud negatiivsed mõjutused peaksid ilmnema uuringu käigus. Paisutuse optimaalset taset on analüüsitud Keskkonnaameti korralduse p-s 2.1. Argument, et hageja taotletud paisutust ei saa pidada ajalooliseks, kuna paisutuse tase on ajaloolisest kõrgem, ei ole kohane hindamaks paisutusest tulenevate kitsenduste mõju kostjatele. Hageja võis eeldada senise tegevuse jätkamise võimalust (õiguspärane ootus), kui tingimused, milles ta tegutseb, ei ole kardinaalselt muutunud. Hageja ei pidanud ette nägema, et naaberkinnisasja omanikud ei anna nõusolekut vee erikasutuseks. Seetõttu ei ole ebamõistlik ka hageja tegevus tootmisvõimsuse suurendamisel vahetult enne vee erikasutusloa kehtivuse lõppu. Sellel, et hagejal ei ole Peri HEJ uute tehnosüsteemide kasutusluba, ei ole tähtsust, sest sellega ei rikuta kostjate õigusi. Hagejale on 1996. aastal väljastatud kasutusluba ekspluatatsioonis olevale HEJ-le. Tulenevalt VeeS § 8 lg-st 1 ja lg 2 p-st 5 ning § 17 lg-st 1 peab vee paisutamist kavandaval isikul olema kirjalik nõusolek maaomanikult, kelle maa niiskusrežiimi paisutus mõjutab. Metricus OÜ geodeetiliste tööde aruandega on tõendatud, et vee paisutamise tulemusena suureneb kostjate kinnisasjal veealuse maa osakaal. Kostjatel on asjaõigusseaduse (AÕS) § 68 lg 1 järgi õigus nõuda oma omanikuõiguste rikkumisest hoidumist ja keelduda nõusoleku andmisest vee paisutamiseks viisil, mis mõjutab kostjate omandit. Omaniku õigused on kitsendatud (AÕS § 68 lg 2) ning negatoornõue välistatud, kui ta on kohustatud rikkumist taluma (AÕS § 89). Kostjate talumiskohustuse hindamisel tuleb kaaluda poolte huvisid. Tõendite kohaselt ei takista vee paisutamine normaalkõrgusel 52,7 m kostjatel oluliselt oma kinnistu kasutamist. Kostjate kinnistu suurus on 6,4 ha. Sellest on veealune maa Mõisa tee 13

4.Kostjad esitasid maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palusid maakohtu otsuse tühistada ja jätta uue otsusega hagi rahuldamata. Menetluskulud palusid kostjad jätta hageja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt ei ole kostjatel kohustust paisutamist taluda. Ajalooliselt oli veski kostjate õiguseellaste omandis ja veskiga kaasnenud mõjud jäid nende kinnistu piiresse. Omandireformi käigus erastati paisu maa-ala ja pais teisele isikule, kes kasutab paisu elektri tootmiseks ja teenib sellest tulu, kuid kahjulikud mõjud jäävad kostjatele, kes ei saa ka osa tulust, mis sellisest majandustegevusest tekib. Maakohus on jätnud kostjate huvide ja õiguste riive kohaselt hindamata ning lähtunud vastupidiselt Riigikohtu praktikale paisutusest huvitatud isiku huvidest. Lähtuda tuleb maaomanike õigustest ning eelduslikult nende rikkumine lubatud ei ole. Lisaks hagi ei saa rahuldada, ilma et kostjatele määrataks kitsenduste eest mõistlik hüvitis. Kostjad ei pea taluma paisutusest tulenevat negatiivset mõju. Kohus ei saa mõistlike paisutustasemete määratlemisel lähtuda vee erikasutusloast, kuivõrd Keskkonnaameti luba on antud tingimusel, et kohus kontrollib, kas taotletud paisutustasemed on mõistlikud, sest kohus peab hindama, kas hageja taotletu ja kostjate õiguste riive on põhjendatud. Seda kohus teinud ei ole. Ajalooliselt on paisutustase olnud madalam (1948., 1964. ja 1969. a kaartidel 51,4 meetrit, 1986. a kaardil 52,4 meetrit). Kuivõrd vesiveski töötamiseks piisab madalamast paisutustasemest, ei ole põhjendatud nõuda, et kostjad peavad taluma paisutamist kõrgemal tasemel, kui ajalooline 51,4 meetrit. Kõrgema paisutustasemega rikutakse kostjate õigusi suuremas ulatuses, kuna väheneb maa, mida kostjad saavad eesmärgipäraselt kasutada. Mõisa tee 13 kinnistul laieneb veealune osa õueala arvelt ning veepiir on hoonele ebamõistlikult lähedal. Üleliigsed negatiivsed mõjutused (soostumine, puude kuivamine, muda ja setted) on tekkinud laienenud paisutuse tõttu lähiminevikus. Hagejal ei ole ülekaalukat huvi, mis kaaluks üles kostjate õiguste riive. Asjaolu, et tegu on vanade rajatistega ning et hageja on teinud 2012. aastal uusi investeeringuid, ei saa põhjendada kostjate talumiskohustust. Hageja kasutatava Mõisa tee 11 kinnistu sihtotstarve on 100% elamumaa, seega ei ole kahjustatud hageja õigust kasutada oma kinnisasja selleks määratud otstarbel, s.o elamiseks. Hagejal puudub paisutamiseks riigi (Maanteeameti kaudu) nõusolek, kuigi Maanteeameti 10. oktoobri 2016 kirjas märgitust tulenevalt võib paisutamine mõjutada Meemaste–Peri riigiteed (maanteetruup jääb paisutamise mõjualasse). Hagejal puudub õiguspärane ootus paisutuse jätkamiseks. Vee erikasutusload on tähtajalised, st kavandatava paisutuse tingimusi ja hüdroenergia tootmise põhjendatust kontrollitakse

5.Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ning taotles selle läbivaatamata või rahuldamata jätmist ja menetluskulude vastustajate kanda jätmist. Kostjate omandiõigus ei ole absoluutne, vaid on piiratud teiste omanike õiguste ja seadusega. Kostjate kinnistu moodustati 9. juunil 1998 ning paisurajatised ja paisjärv on kinnistu olemuslikud osad. Hagejal on õiguspärane ootus paisutuse jätkamiseks, kui ta on seda samas asukohas ja keskkonnaalaseid nõudeid järgides teinud 36 aastat. Maakohus ei ole tuvastanud ning kostjad ei ole esitanud tõendeid negatiivsetest mõjudest kostjate kinnistule. Peri järve hageja ei paisuta. Kostjate kinnistu mõjutused tulevad Peri järvest, mida mõjutavad Peri–Meemaste maantee tamm ja Peri oja. Inseneribüroo Urmas Nugin arvutustest tuleneb, et kevadise suurvee ajal paisutab Meemaste–Peri maanteetruup Peri järve niivõrd, et kostjate kinnistu kasutamise võimalused jäävad samaks, mis hageja poolt vee paisutamisel. Maa-ameti kaardiserveri 23. märtsi 1998 väljavõttest Peri Vesiveski A4 katastriüksuse kohta nähtub haritava maa pindala 0,1 ha, loodusliku rohumaa pindala 0,2 ha, metsamaa pindala 1,4 ha ja muu maa pindala 1,9 ha, millest veealune osa on 0,6 h. Veealusest maast välja jääv 1,3 ha ei ole ei metsamaa, haritav maa ega ka looduslik rohumaa ning maaüksuse olemusest tulenevalt ei saa seda 1,3 ha maad ühelgi otstarbel kasutada. Keskkonnaamet on vee erikasutusloa andmise korralduses selgitanud, et Peri hüdrosõlme vee läbilaskerajatised võimaldavad lasta läbi kevadise maksimaalse vooluhulga 7,9 m3/s ja sel juhul on paisjärve veetase 52,91 meetrit. Selline paisutustase on lühiajaline ning selle tingib kevadine suurvesi. Keskkonnaameti korralduses lükatakse ümber väide, nagu oleks paisutustasemed muutunud. Riik ei ole selles piirkonnas maaomanik VeeS § 17 lg 1 järgi. Kostjad esitasid vastava väite ja Maanteeameti kirja esmakordselt apellatsioonkaebuses, mis ei ole lubatav. Hüdroelektrijaama ekspluatatsioonis olevatele rajatistele väljastati kasutusluba 1996. aastal. Vee paisutamine toimub tammi ja paisregulaatori, mitte hüdroelektrijaama kaudu. Keskkonnaamet selgitas 4. mai 2015 korralduses, et vee erikasutusluba on ehitise kasutusloa saamise eelduseks ning kasutusloa puudumine ei ole vee erikasutusloa andmisest keeldumise aluseks VeeS § 9 lg 10 järgi.

kohustus taluda hageja kinnisasjast tulenevaid kitsendusi ja anda ka sellekohaseid nõusolekuid järgmiste tingimuste (edaspidi talumiskohustuse kriteeriumid) üheaegsel esinemisel: 1) kostjatele tulenevad kitsendused ei takista neil oluliselt oma kinnisasja kasutamist või kitsendusi tuleb mõistlikult taluda inimestevahelises kooselus või olulise avaliku huvi tõttu; 2) kitsendused ei ole vastuolus keskkonnakaitse nõuetega; 3) kitsenduste vältimine või vähendamine (mh HEJ ümberehitamisega kostjate soovitud viisil) on hagejale majanduslikult ebamõistlikult koormav või piirab hagejat ebamõistlikult oma kinnisasja kasutamast; 4) kitsendusest tulenev kahju hüvitatakse kostjatele. Juhul, kui hageja taotletud kitsendused seostuvad vee erikasutusloa saamisega, siis hinnatakse kitsenduste kooskõla keskkonnakaitse nõuetega vee erikasutusloa andmise haldusmenetluses. Riigikohus nõustus kostjate väitega, et kohtud jätsid valesti hagi rahuldamisel kostjatele talumiskohustuse eest hüvitise välja mõistmata. Kõnealust liiki hagi rahuldamine ilma kitsenduste eest hüvitist määramata on välistatud, v.a juhul, kui kitsendusi taluma kohustatud maaomanik avaldab kohtule, et ta talumiskohustuse vastu hüvitist ei soovi. Kohus peab olukorras, kus pooled ei esita enda seisukohta ja tõendeid eelnimetatud hüvitise suuruse kohta, küsima nendelt hiljemalt eelmenetluse lõpuks, kas ja millises suuruses on hageja nõus hüvitist maksma ja kas kostjad on hageja pakutud hüvitisega nõus. Praeguses asjas oleks hagi rahuldamise korral kostjatele hüvitise suuruse määramisel mh oluline, millisel määral toob hageja soovitud Peri oja paisutamine kaasa kostjate maa nende kasutusest väljalangemise. Samuti peab hüvitis lisaks sisaldama kompensatsiooni kostjatele vee paisutamisega tekkiva kahju eest. Riigikohus märkis, et maakohus oleks hagi tagamisel pidanud koos talumiskohustuse panemisega kostjate kasuks välja mõistma ka hüvitise kuni asjas sisulise otsuse tegemiseni. Kostjad ei tuginenud maakohtu hagi tagamise määruse peale esitatud määruskaebuses sellele, et hagi tagamisel tulnuks kohtul mõista kostjate kasuks välja hüvitis. Ringkonnakohus jättis kostjate määruskaebuse rahuldamata ja maakohtu hagi tagamise määruse muutmata. Hagi rahuldamise korral ei ole kostjatel seega õigust saada hüvitist aja eest, mil hagi oli tagatud, ning kostjatele tuleb hüvitis määrata alates kohtuotsuse tegemisest. Hagi rahuldamata jätmise korral on kostjatel õigus nõuda hagejalt kahjuhüvitist TsMS § 391 alusel. Riigikohus leidis, et selleks, et kostjatele talumiskohustuse kehtestamise otsust kui kaalutlusotsust teha, on praeguses asjas vaja enne mh selgeks teha, kui suur osa kostjate kõnealusest kinnistust on vaidluse all, st kui suures ulatuses tooks Peri oja hageja soovitud ja kostjate vaidlustatud ulatuses vee paisutamine kaasa kostjate kinnistu nende kasutusest väljalangemise (seda kostjate kinnistu mõlema katastriüksuse osas). Selle asjaolu kindlakstegemine on ühtlasi eelduseks kostjatele väljamõistetava hüvitise suuruse kohtu kaalutlusotsusega kindlaksmääramisel. Kostjatele hageja soovitud talumiskohustuse panemise otsuse kui kaalutlusotsuse tegemisel tuleb samuti arvestada, kui palju hageja kavatseb kõnealuses HEJ-s elektrienergiat tootma hakata, kas hageja need kavatsused on realistlikud ning kui suurt tulu võiks hageja enda toodetud elektrienergia müümisest saada. Riigikohus selgitas, et kohtud on rikkunud materiaalõiguse normi ka sellega, et nad on kostjatele talumiskohustuse kehtestanud tähtajatult. Kuna hageja põhjendab kostjatele talumiskohustuse panemist sellega, et ta soovib Peri oja paisutada elektrienergia tootmiseks, ning kuna elektrienergia tootmise üheks eelduseks on kehtiv vee erikasutusluba, siis peab kohus hagi rahuldades kohtuotsuse resolutsiooni märkima, et talumiskohustus kehtib vee erikasutusloa kehtivuse jooksul. Hagi rahuldamise korral peab hageja kostjatele maksma hüvitist alates kohtuotsuse tegemisest sõltumata sellest, kas ja millal hageja käitab HEJ.

9.Kostjad leiavad, et veetaseme tõstmine jätab suure osa kostjate kinnistutest vee alla. Peri Vesiveski A4 kinnistu puhul saab teha võrdluse maakatastri andmetega, mille kohaselt oli selle katastriüksuse veealune maa 0,6 ha (6000 m2) (tlk 40, kd I). Kui kõrgusel 53,0 m jääb vee alla 1,12 ha, siis katastrimõõdistamise ajaga (mis on katastriüksuse moodustamise aluseks) võrreldes jääb vee alla lisaks 0,52 ha suurune osa kinnistust. See tähendab kuiva maa (katastri järgi 3,0 ha) kaotust ca 17% ulatuses. Kui aluseks võtta A ja O maamõõdubüroo plaan (tlk 123, II kd), jääb maksimaalse veeseisu puhul vee alla koguni üle 2 ha maad ehk üle 1,4 ha rohkem, kui peaks veealust maad olema maakatastri andmetel. Arvestades, et kinnistu kogupindala on 3,6 ha, siis see tähendab, et enamus kinnistust jääb kostja tegevuse tõttu vee alla. Veeala laienemisega on laienenud ka kostjate kinnistutel ehituskeeluvöönd ja kalda piiranguvöönd. Veetaseme tõstmisel on oht olemasolevale ehitisele. Hageja kasuks hoonestusõigusega koormatud kinnistu sihtotstarve on 100% elamumaa, mitte tootmismaa. Elamumaa puhul ei ole eeldust, et isik saab seda kasutada tootmiseks ja põhjustada sellise tegevusega tootmisega kaasnevaid negatiivseid mõjutusi kõrvalasuvatele kinnistutele. Hageja ei teeni hüdroelektrijaamast suurt tulu ja seega ei esine selliseid ülekaalukaid hageja ega avalikke huvisid, mis õigustaksid niivõrd ulatuslikke negatiivseid mõjusid kostjate kinnistutele. Hageja huvid oleksid täielikult kaitstud ka madalama paisutustaseme korral. Ajalooliselt on hüdroelektrijaam töötanud ka madalama paisutustaseme korral ja seega oleks hagejal võimalik elektrienergiat toota ka madalama taseme korral. Rahalise hüvitise määramisel puhul tuleb ühelt poolt arvesse võtta otseselt vee alla jääva maa pindala, aga lisaks paisutuse tulemusel liigniiskeks muutunud maa suurust ning paisjärve tõttu piirangu- ja ehituskeeluvööndite laienemist kinnistul. Kuigi kostjad leiavad, et poolte õiguste tasakaalu ei ole võimalik saavutada kostjatele määratava rahalise hüvitisega (ja hagi tuleb jätta tervikuna rahuldamata), võiks kostja poolt kohtuistungil väljaöeldud suurusjärk ehk 100 eurot hüvitisena kuus olla suurusjärguks, mis mingigi arvestatava osa kostjate kahjudest heastaks. Kokku on hageja tegevuse tulemusel täiendavalt vee alla jäänud maa väärtus tinglikult ca 8000 eurot. Kui seda võrrelda hageja poolt teenitava tuluga (mille teenimiseks kulub ca 6,5 a), on ilmne, et sellise hinnaga kostjate kahjustamine ei ole proportsionaalne.

paisutustase olnud madalam, ajalooline vesiveski asus teisel kaldal ning hüdroenergia tootmiseks asus V. Enno Peri oja vett paisutama 1980. aastal. Peri vesiveski kuulus kuni 1948. aastani koos sinna kuuluva hoonestusega Haabmade perekonnale. 1993. aastal ei tagastatud Peri vesiveski juures olevat maad täielikult kostjate õiguseellasele. Hageja on nii maa- kui ka ringkonnakohtu menetluses nimetanud, et tema ettevõtte tulu on 1200 eurot (II kd, tl 101; III kd, tl 99) ning 1200 eurot ei ole summa, mis tekib igal aastal ja igasugustel tingimustel. Samas on hageja selgitanud kohtule, et hüdroelektrijaam on seisnud kolm aastat (II kd, tl 101). Hageja väitel on kõik AS Generaator hüdroenergia jaamad väikesed ning Eestis polegi peale Narva elektrijaama suuri hüdroelektrijaamu. Riigikohtu hinnangul tuleb enne kostjatele talumiskohustuse kehtestamise kohtu kaalutlusotsust teha kindlaks, kui suur osa kostjate kõnealusest kinnistust on vaidluse all, st kui suures ulatuses tooks Peri oja hageja soovitud ja kostjate vaidlustatud ulatuses vee paisutamine kaasa kostjate kinnistu nende kasutusest väljalangemise. Ringkonnakohus võtab asja juurde kostjate esitatud Metricus OÜ Geodeetilise alusplaani. Peri Vesiveski A4 kinnistu maakatastri andmete kohaselt on katastriüksuse (pindalaga 3,6 ha) veealune maa 0,6 ha (I kd, tl 40). Maakatastris on Mõisa tee 13 (pindalaga 2,8 ha) veealuse maa suuruseks 0,4 ha (tlk 38, kd I). Hageja ei ole esitanud sisulisi vastuväiteid kostjate seisukohale, mille kohaselt jääks kõrgusel 53,0 m vee alla 1,12 ha. Nimetatu tähendaks kuiva maa (katastri järgi 3,0 ha) kaotust Peri Vesiveski A4 kinnistu suhtes ca 17% ulatuses. Ka Mõisa tee 13 puhul põhjustab hageja soovitav paisutus märkimisväärse osa kinnistu uputamise vee alla. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole tegemist kostjate suhtes mõistliku ning jõukohase talumiskohustusega. Kaaludes hageja puhtmajanduslikku huvi ning kostjate huvi omandi kaitsele on ringkonnakohus seisukohal, et hageja majandustegevuse kaitse oleks hagi rahuldamise järel arvestades tema senist tegevust, tulu ning kavandatavaid muudatusi, veetaseme tõusuks ebaproportsionaalselt rohkem tagatud võrreldes kostjale kehtestatud omandiõiguse piirangutega. Ringkonnakohus leiab, et hageja huvid oma kinnisasja sihtotstarbelise kasutamise vastu ei kaalu üles kostjate huvi oma kinnisasja valdamisele ja kasutamisele. Hageja väited majandusliku kasu suhtes on ka vastuolulised: hagi tagamise taotluse kohaselt seiskub hageja majandustegevus, kui hagejapoolset veekasutust ei tagata hagis nimetatud ulatuses. Samas on hageja väitnud, et hüdroelektrijaam on seisnud kolm aastat, hagejale kuuluvad mitmed väiksemad hüdroenergia jaamad. Hageja ei ole vaielnud vastu sellele, et ta on teinud ehitustöid kostjate kinnistul, kostjad ei ole selleks nõusolekut andnud. Ringkonnakohus nõustub kostjatega, et poolte huvide kaalumisel tuleb arvesse võtta veetaseme tõusuga kaasnevat laienevat ehituskeeluvööndit ja kalda piiranguvööndit ning paisutuse tulemusel liigniiskeks ja seeläbi kasutamatuks muutunud maa osakaalu. Tähtsust ei ole hageja väitel, et kostjad ei ole praeguseks hetkeks kavandanud elamukvartali ehitamist. Vaatamata sellele, et tegemist ei ole kostjate elukohaga, piiravad ja takistavad kostjatele tulenevad kitsendused neil oluliselt oma kinnisasja kasutamise võimalusi nii praegu kui ka tulevikus. Isegi siis, kui lisaks hageja tegevusele avaldavad mõju muud tegurid, sh maantee tamm, on hageja majandustegevuse mõju kostjate kinnistule ilmselgelt otsustava tähendusega. Hageja ei ole toonud esile ühtegi asjaolu, mis viitaks kostjate talumiskohustusele olulise avaliku huvi tõttu. Hageja märgib, et Vabariigi Valitsused tegelevad „Põxiti“ väljatöötamisega, mis tähendab Eestis põlvekivienergia kasutamise vähendamist ning muude, keskkonnasäästlike energiaallikate kasutamise suurendamist. Hageja kohtule esitatud majanduslik kasum on vaidlusalustel kinnistutel väike. Hageja ei ole tuginenud oma panusele