Eesistuja Kalev Saare, liikmed Peeter Jerofejev ja Kai Kullerkupp
Kohtuasi
Ene Tamme ja Vello Tamme avaldus avalikult kasutatavale teele juurdepääsu saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Ringkonnakohtu 13. septembri 2021. a määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Martin Kuusiku (õigusjärglased Ahmed Tiryaki ja Kati Tiryaki) määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Avaldajad Ene Tamm ja Vello Tamm, nende ühine esindaja vandeadvokaat Grete Tark Puudutatud isik Martin Kuusik (asendatud menetluses õigusjärglaste Ahmed Tiryaki ja Kati Tiryakiga), nende ühine esindaja vandeadvokaat Meris Velling Puudutatud isikud Osaühing Aarman Puit, Mati Lepamaa, Arne Kukkonen, Priit Alec Pungas, Kerstin Jaakmees, Lauri Jaakmees, Vello Allik, Olev Amtmann, Mari-Liis Villiko, Kuido Meikar, Kristi Krik ja Rae Vallavalitsus
Asja läbivaatamine
kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 13. septembri 2021. a määrus tsiviilasjas nr 2-19-5997 osas, milles ringkonnakohus jättis muutmata Harju Maakohtu 18. jaanuari 2021. a määruse juurdepääsutasu määramise osas (maakohtu määruse resolutsiooni punkt 4), samuti menetluskulude jaotuse osas. Tühistatud osas saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.
1.Ene Tamm ja Vello Tamm (avaldajad) esitasid 17. aprillil 2019 Harju Maakohtule avalduse avalikult kasutatavale teele juurdepääsu saamiseks. Avaldajad palusid määrata Harjumaal Rae vallas Aruvalla külas asuvale Sikeldi kinnistule (registriosa nr 10786602) (avaldajate kinnistu) juurdepääs avalikult kasutatavale Aruvalla-Jägala riigiteele nr 11310 (avalik tee) mööda samas külas asuva Sepa kinnistul (registriosa nr 9975802) ja Vana-Sepa kinnistul (registriosa nr 9977002) kulgevat teed (pikkusega 233 m ja laiusega 3 m) järgmistel tingimustel: - avaldajate kinnistu igakordsel omanikul on tähtajatu õigus kasutada juurdepääsuteed ööpäev läbi jalgsi ja igat liiki sõiduvahenditega; - juurdepääsutee kasutamise õigus on ka avaldajate kinnistu õiguspärastel valdajatel ja piiratud asjaõiguste omajatel, avaldajate kinnistu igakordse omaniku nõusoleku saanud isikutel ja pereliikmetel, kommunaalteenuste ja muude teenuste osutajatel ning päästesõidukitel; - Sepa ja Vana-Sepa kinnistute igakordsed omanikud on kohustatud tagama juurdepääsuteel liiklemise võimalikkuse; - Sepa kinnistu igakordsele omanikule juurdepääsutasu ei maksta või makstakse juurdepääsuteealuse maa maamaks või 100 eurot aastas ja see tuleb tasuda osamaksetena iga kuu eest ette kuu viimaseks kuupäevaks; Vana-Sepa kinnistu igakordsele omanikule juurdepääsutasu ei maksta või makstakse juurdepääsuteealuse maa maamaks. Avaldajad palusid kohustada Sepa kinnistu ja Vana-Sepa kinnistu omanikku andma nõusolek kinnistusraamatusse juurdepääsu ja selle tingimuste kohta märkuse kandmiseks ning asendada see kohtumäärusega. Avalduse kohaselt ei piirne avaldajate kinnistu (sihtotstarbelt 100% elamumaa) avalikult kasutatava teega. Ainus kõvakattega ja aasta ringi sõidukitega läbitav tee, mida mööda pääseb avalikult teelt avaldajate kinnistule, on Sepa kinnistul ja Vana-Sepa kinnistul kulgev tee (juurdepääsutee pikkus on 233 m, millest 73 m jääb Sepa kinnistule ja 160 m Vana-Sepa kinnistule). Seda teed on tava alusel umbes kakskümmend aastat kasutatud juurdepääsuks nii Sikeldi kui ka Vana-Sepa kinnistule. Avaldajad on seda teed kasutanud oma kinnisasjale pääsemiseks alates kinnistu omandamisest 2015. Sepa kinnistu omanik teavitas 2017. aastal avaldajaid, et nad võivad Sepa kinnistule jäävat teelõiku kasutada kuni teate saamiseni selle sulgemise kohta, 25. septembril 2018 teatas Sepa kinnistu omanik tee sulgemisest. Vana-Sepa kinnistu omanik ei ole takistanud tema kinnistule jääva teelõigu kasutamist ega vaielnud vastu juurdepääsu määramisele üle tema kinnistu. Avaldajate kinnistule tuleks määrata juurdepääs avalikult kasutatavale teele üle Sepa kinnistu (sihtotstarve 100% elamumaa) ja Vana-Sepa kinnistu (sihtotstarve 100% maatulundusmaa) (juurdepääsutee I). Juurdepääs tuleb tagada igat liiki sõidukitega. Juurdepääsu määramisega ei kaasne täiendavat riivet Sepa kinnistu omaniku õigustele ja huvidele, kuna ta pidi juurdepääsutee I olemasolu ja selle kasutamise tavaga arvestama juba kinnistu omandamisel 2008. aastal. Juurdepääsutee I kasutamine ei häiri oluliselt Sepa kinnistu omaniku elukorraldust ning ei riku tema kodurahu ega privaatsust, samuti ei ole sellel märkimisväärset mõju kinnistu kasutamisele (Sepa kinnistu pindala on 3895 m2 ja juurdepääsutee I alla jääb sellest 219 m2). Juurdepääsutee I on juba olemas, seevastu kui Sepa kinnistu omaniku ja Rae Vallavalitsuse pakutud alternatiivsed juurdepääsuteed tuleks alles rajada ning hiljem neid oluliselt pikemaid teid ka hooldada (see on väga kulukas ning avaldajatel ei ole selleks raha). Juurdepääs tuleks määrata tasuta (selline on olnud tee kasutamise tava) või 0,219 senti aastas juurdepääsualuse maatükiosa maamaksu suuruse järgi või maksimaalselt 100 eurot aastas. 2(10)
2-19-5997 Juurdepääsu määramine ei riiva Sepa kinnistu omaniku õigusi ülemäära ning Sepa kinnistu omanik kasutab liiklemiseks samuti oma kinnistule jäävat teelõiku. Sepa kinnistu omaniku taotletav juurdepääsutasu on ebamõistlikult suur ning tõendamata. Vana-Sepa kinnistu omanik ei ole juurdepääsu talumise eest tasu taotlenud, mistõttu saab eeldada, et ta võimaldab juurdepääsu kasutada tasuta.
2.Harju Maakohus rahuldas määrusega avaldajate esialgse õiguskaitse kohaldamise taotluse ja keelas kohtumenetluse ajal Sepa kinnistu omanikul takistuste tegemise juurdepääsuks avaldajate kinnistule avalikult kasutatavalt teelt mööda Sepa kinnistul asuvat teeosa. Sepa kinnistu omanikku kohustati võimaldama juurdepääs kohtu märgitud tingimustel, sh tuleb juurdepääsu kasutamise eest maksta 100 eurot aastas aja eest, mil juurdepääsuteed kasutatakse esialgse õiguskaitse korras.
3.Harju Maakohus kaasas menetlusse puudutatud isikutena Sepa kinnistu omaniku Martin Kuusiku (puudutatud isik I, asendatud menetluses 14. märtsil 2022. a õigusjärglaste Ahmed Tiryaki ja Kati Tiryakiga), Vana-Sepa kinnistu omaniku Osaühingu Aarman Puit (puudutatud isik II), Nisumäe kinnistu omaniku Mati Lepamaa (puudutatud isik III), Rae Vallavalitsuse (puudutatud isik IV), Sovardimetsa kinnistu ühisomanikud Arne Kukkoneni (puudutatud isik V) ja Priit Alec Pungase (puudutatud isik VI), Kurvi kinnistu ühisomanikud Kerstin Jaakmehe (puudutatud isik VII) ja Lauri Jaakmehe (puudutatud isik VIII), Vana-Saaremetsa kinnistu kaasomanikud Vello Alliku (puudutatud isik IX), Olev Amtmanni (puudutatud isik X) ja Bruno Amtmanni (asendatud Mari-Liis Villikoga) (puudutatud isik XI) ning Saaremetsa kinnistu omanikud Kuido Meikari (puudutatu isik XII) ja Kristi Kriki (puudutatud isik XIII).
4.Puudutatud isik I vaidles avaldusele vastu. Juurdepääs Sepa kinnistu kaudu ei ole väljakujunenud tava avaldajate kinnistule pääsemiseks. Aastatel 2015 kuni 2017 kasutasid avaldajad teed omavoliliselt ning puudutatud isik I ei olnud sellest teadlik, kuna Sepa kinnistul elasid üürnikud. Ajavahemikus jaanuar kuni september 2018 kasutasid avaldajad teed puudutatud isiku I ajutisel nõusolekul. Ajavahemikus oktoober 2018 kuni august 2019 kasutasid avaldajad teed puudutatud isiku I igakordse loa alusel ning loa küsimata jätmisel omavoliliselt. Alates septembrist 2019 kasutavad avaldajad teed esialgse õiguskaitse määruse alusel. Eelnevat ei saa pidada tavaks. Puudutatud isik I ei pidanud Sepa kinnistu ostmisel arvestama, et seda läbib naabrite kasutatav tee. Avaldajate huvi juurdepääsu saamise vastu üle Sepa kinnistu ei kaalu üles puudutatud isikule I juurdepääsuga kaasnevat õiguste kitsendust. Juurdepääs I kulgeks Sepa kinnistu hoovialalt ja häiriks oluliselt puudutatud isiku I kodurahu. Juurdepääsu määramine üle Sepa kinnistu tekitaks puudutatud isikule I kahju, sest rajada tuleb uus kuur (juurdepääsutee I eraldab praeguse kuuri ülejäänud hoovist), kaks eraldi aeda (ei ole võimalik rajada ühte aeda ümber kinnistu) ning haljastus. Võimatuks osutuks sauna taastamine endisele asukohale ning rajada tuleks uued parkimiskohad. Juurdepääs on võimalik määrata mõnda vähem koormavat teed mööda. Avaldajate kinnistule pääseb lisaks puudutatud isiku IV (vald) väljatoodud alternatiividele (juurdepääsuteed IV–VIII) ka Vaida-Urge teelt üle Vana-Saaremetsa kinnistu põllu (juurdepääsutee II), samuti üle Kurvi ja Vana-Saaremetsa kinnistute (juurdepääsutee III). Avaldajate kinnistuni viib ka tee, mis algab Vaida-Urge teelt ning läheb üle Kurvi, Saaremetsa ja Vana-Saaremetsa kinnistute (juurdepääsutee IX). Samuti viib avaldajate kinnistuni tee, mis algab Vaida-Urge teelt ning kulgeb üle Kurvi kinnistu, reformimata riigimaa ja Vana-Saaremetsa kinnistu (juurdepääsutee X). Juurdepääsu ei saa määrata tasuta. Õiglane juurdepääsutasu on 600 eurot aastas, arvestades, et Sepa kinnistu ühe kuu üürihind on 500 eurot ning puudutatud isik I kaotab võimaluse kasutada 800 m2 Sepa kinnistust, mis on ühtlasi ainuke ala, kuhu on võimalik ehitada uusi hooneid. See tasu sisaldab hüvitist omandiõiguse riive ja korrashoiukulude eest, maamaksu ei ole puudutatud isik I seni tasuma pidanud. 3(10)
2-19-5997 Puudutatud isik I kasutab juurdepääsuteed I ise üksnes mahasõidu ulatuses. Juurdepääsu ei tohi määrata laiemalt kui 2,6 m, piirata tuleb mootorsõidukite massi ja liiki ning lubada teed kasutada vaid B-kategooria sõidukite ja operatiivsõidukitega (kommunaalteenuste osutajatele saab teha erandi). Tee läbimiseks raskeveokitega peab olema puudutatud isiku I igakordne luba. Puudutatud isiku I kodu turvalisuse huvides tuleb värav iga kord pärast tee kasutamist sulgeda.
5.Puudutatud isik IV leidis, et juurdepääsutee I on sobivaim juurdepääs avaldajate kinnistule. Võimalikud on ka järgmised juurdepääsuteed: ligi 255 m pikkune juurdepääs, mis algab AruvallaJägala teelt ning kulgeb Vana-Sepa kinnistul kahes esimeses lõigus paralleelselt Sepa kinnistu piiriga (juurdepääsutee IV); ligi 211 m pikkune juurdepääs, mis algab Aruvalla-Jägala teelt ning kulgeb Vana-Sepa kinnistu lääneservas (juurdepääsutee V); ligi 208 m pikkune juurdepääs, mis algab Aruvalla-Jägala teelt ning kulgeb Sovardimetsa kinnistu idaservas (juurdepääsutee VI); ligi 491 m pikkune juurdepääs, mis algab Vaida-Urge teelt nr 11202 ning kulgeb 71 m ulatuses Kurvi kinnistul, 161 m ulatuses reformimata riigimaal ning 259 m ulatuses Vana-Saaremetsa kinnistul (juurdepääsutee VII); ligi 312 m pikkune juurdepääs, mis algab Naska teelt ning kulgeb Vana-Saaremetsa kinnistul (juurdepääsutee VIII).
6.Ülejäänud puudutatud isikud esitasid järgmised vastuväited. Puudutatud isik VI nõustus juurdepääsu määramisega üle Sovardimetsa kinnistu valla pakutud asukohas (juurdepääsutee VI), kui vald on nõus Sovardimetsa kinnistu sihtotstarbe muutmise ja neljaks krundiks jagamisega. Puudutatud isikud VII ja VIII ei nõustunud juurdepääsu määramisega üle Kurvi kinnistu (kevadel ja sügisel ei kannata tee rohkem koormust; tee oleks ka liiga pikk ja selle korrashoidmine kulukas; tee on aiale üsna lähedal ja selle kasutamine oleks häiriv). Puudutatud isiku XII vastuse kohaselt tuleb Saaremetsa kinnistut läbiv tee ehitada ning see eeldab ka Saaremetsa kinnistul asuva hoone vundamendi ümberehitust, kuna tee kulgeks vahetult hoone kõrvalt. Juurdepääsutee rajamine üle Kurvi, Saaremetsa ja Vana-Saaremetsa kinnistute ning selle tee hooldamine oleks ebamõistlikult kallis.
7.Harju Maakohus rahuldas 18. jaanuari 2021 määrusega avalduse osaliselt, otsustades järgmist: - määrata avaldajate kinnistu igakordsele omanikule ja temalt nõusoleku saanud isikutele ööpäevaringne jalgsi ja igat liiki sõiduvahenditega tähtajatu juurdepääs avalikult kasutatavalt Aruvalla-Jägala teelt mööda Sepa kinnistul ja Vana-Sepa kinnistul kulgevat 235 m pikkust ja maksimaalselt 3 m laiust teed, mis on tähistatud määrusele lisatud plaanil punase joonega; - avaldajate kinnistu igakordne omanik kohustub maksma Sepa kinnistu igakordsele omanikule juurdepääsutasu 354 eurot aastas, mis tuleb tasuda iga jooksva aasta 31. märtsiks; - juurdepääsutee hooldamise ja parendamise kohustus on Sepa kinnistu igakordsel omanikul; - juurdepääsutee kasutamise järel on avaldajate kinnistu igakordsel omanikul kohustus tagada, et Sepa kinnistu väravad on suletud; - kohustada puudutatud isikuid I ja II andma nõusolek kinnistusraamatusse juurdepääsu ja selle tingimuste kohta märkuse kandmiseks ning asendada tahteavaldus kohtumäärusega; - lugeda kohtumääruse lahutamatuks osaks kohtumäärusele lisatud plaan. Maakohus jättis ühtlasi rahuldamata puudutatud isiku I taotluse tühistada maakohtu määrusega kehtestatud esialgse õiguskaitse meetmed või muuta selle tingimusi. Menetluskulud jäid menetlusosaliste endi kanda. Maakohus kohaldas asjaõigusseaduse (AÕS) § 156 lg-t 1. Tuvastatud asjaoludel ei ole avaldajate kinnistul juurdepääsu avalikult kasutatavale teele. Optimaalne lahendus on määrata juurdepääs avalikule teele mööda juurdepääsuteed I. Selle tee kasutamine juurdepääsuks on väljakujunenud tava. Ei vaielda selle üle, et juba Sikeldi ja Sepa kinnistu eelmised omanikud on kokku leppinud, et seda teed võib Sikeldi kinnistu omanik kasutada pääsemiseks avalikult kasutatavale teele. Avaldajad on juurdepääsuteed I kasutanud alates 2015. aastast. Avalduse rahuldamisega ei kaasne puudutatud 4(10)
2-19-5997 isikule I täiendavat riivet, vaid jätkub senine elukorraldus. Juurdepääsutee I on kõige lühem juurdepääsuvariant. Sepa ja Vana-Sepa kinnistutel on kõvakattega tee juba olemas ning vaatlusel kogetu põhjal on see aasta läbi erinevate sõidukitega läbitav. Kinnistu teenindamiseks on vajalik avaldajate kinnistule ligipääs sõidukitega. Arvestada tuleb ka sellega, et avaldajad on pensionärid ning avaldaja Ene Tammel on jalgsi liikumine tervisliku seisundi tõttu raskendatud. Juurdepääs ei koorma puudutatud isikut I ülemäära, juurdepääsu määramisega seotud riivet kompenseerib juurdepääsutasu. Liikluse intensiivsus avaldajate kinnistul (mõned korrad päevas edasi-tagasi liikumine) ei muuda puudutatud isiku I elukorraldust ja kinnistu kasutamisvõimalusi ega riiva muul viisil tema huve ebaproportsionaalselt. Kuuri kasutamine ei ole takistatud, saun jääb juurdepääsutee I kõrvale (eluhoone poole) ning sõidukeid on ka edaspidi võimalik parkida sauna ette. Kuna kohtumäärusega pannakse lõplikult paika juurdepääsu asukoht ja selle kasutamise tingimused, on oht naabrite edasiste konfliktide tekkimiseks minimaalne. Ei ole alust arvata, et juurdepääsu kasutamisel hakatakse ohustama puudutatud isiku I vara, lapsi ja koera või käituma nende suhtes lugupidamatult. Puudutatud isik I oli Sepa kinnistu omandamisel teadlik ja pidi arvestama asjaoluga, et tema kinnistut kasutatakse avaldajate kinnistule pääsemiseks ning see võib põhjustada mõningaid ebamugavusi. Puudutatud isikute I ja II huvid ei kaalu üles avaldajate huvi saada juurdepääs avalikult kasutatavale teele suuremaid kulutusi tegemata (puudutatud isik II ei ole avaldajate avaldusele vastu vaielnud). Juurdepääsu rajamine menetluses väljatoodud alternatiivsete juurdepääsuteede kaudu ei ole põhjendatud. Need variandid eeldavad suuri kulusid uute teede rajamiseks, koormatud oleks rohkem kinnistuid ja rajatavad teed oleks pikemad. Juurdepääsutee I kasutamise eest tuleb tasuda Sepa kinnistu igakordsele omanikule 354 eurot aastas. Hüvitis katab maamaksu, tee hooldamise kulud ja võimaliku omandiõiguse riive. Tuleb arvestada, et juurdepääsutee I alla jääb Sepa kinnistust 234 m2 (5,9% Sepa kinnistu kogupindalast) ning see teenindab üksnes avaldajate kinnistut. Lisaks tuleb arvestada puudutatud isikule I tee asukohast tulenevat riivet, tema kohustust teed hooldada ja vajaduse korral parendada ning seda, et Sepa kinnistu sihtotstarve on elamumaa. Puudutatud isik I on tõendanud, et Sepa kinnistu üürihind on 500 eurot kuus. Põhjendatud juurdepääsutasu ühes kuus on seega 29 eurot 50 senti ((5,9 × 500) ÷ 100) ning aastane hüvitis 354 eurot (29,50 ×12). Puudutatud isikule II ei tule juurdepääsutasu maksta, kuna ta ei ole seda nõudnud ning avaldajad on tõendanud, et seni on nad Vana-Sepa kinnistut kasutanud tasuta. Juurdepääsu ajaline piiramine ei ole põhjendatud. Ei ole vaja reguleerida, mitme ja milliste sõidukitega avaldajad juurdepääsuteed kasutada saavad, ega kehtestada sõidukite kaalupiirangut ega piirata tee kasutamist mingite sõidukite kategooriatega. Põhjendatud ei ole tingimus, et raskeveokitega Sepa kinnistu läbimine on lubatud vaid puudutatud isiku I loal. Põhjendatud on määrata avaldajatele kohustus sulgeda iga kord pärast juurdepääsu kasutamist Sepa kinnistu väravad. See tagab puudutatud isiku I suurema privaatsuse ja vähendab juurdepääsust tulenevat riivet.
8.Puudutatud isik I palus määruskaebuses maakohtu määruse tühistada ning jätta uue määrusega avaldajate avaldus rahuldamata või tühistada maakohtu määrus juurdepääsutasu määramise osas ning määrata uue määrusega juurdepääsutasuks minimaalselt 600 eurot aastas. Puudutatud isik I palus ühtlasi tühistada maakohtu määruse osas, milles maakohus jättis rahuldamata puudutatud isiku I taotluse maakohtu 23. augusti 2019. a määrusega kehtestatud esialgse õiguskaitse meetmete tühistamiseks või selle tingimuste muutmiseks. Avaldajad vaidlesid määruskaebusele vastu ja palusid jätta selle rahuldamata.
9.Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja saatis tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 663 lg 5 alusel lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. 5(10)
2-19-5997 Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
10.Tallinna Ringkonnakohus jättis 13. septembri 2021. a määrusega määruskaebuse TsMS § 664 lg 2 alusel läbi vaatamata osas, milles puudutatud isik I vaidlustas maakohtu määruse otsustuse, millega jäeti tema esialgse õiguskaitse meetmete tühistamise või selle tingimuste muutmise taotlus rahuldamata. Ülejäänud osas jäi määruskaebus rahuldamata ning maakohtu määrus muutmata. Ringkonnakohus täiendas maakohtu määruse resolutsiooni, märkides, et TsMS § 445 lg 2 alusel jääb kohtumääruse täitmist tagava abinõuna jõusse maakohtu 23. augusti 2019. a määrusega kohaldatud esialgse õiguskaitse abinõu. Ringkonnakohus jättis määruskaebuse menetlemisega seotud menetluskulud puudutatud isiku I kanda ja määras need rahaliselt kindlaks. Ringkonnakohus leidis, et maakohus ei ole juurdepääsu I määramisel tava olemasolu piisaval määral põhjendanud, kuid nõustus maakohtu lõppjäreldusega. Tõenditest (Maa-ameti kaardikeskuse kaardid jm) nähtuvalt on juurdepääsuteed I kasutatud ajalooliselt juurdepääsuna avaldajate kinnistule ning selline kasutus toimus veel siis, kui avaldajad Sikeldi kinnistu 2015. aastal ostsid. Seda kinnitab ka asjaolu, et avaldajatele ei tehtud kuni 2017. aasta lõpuni ühtegi etteheidet juurdepääsutee I kasutamise kohta. Ei ole tõendatud, et Sepa kinnistule jääv tee on olemas seetõttu, et avaldajad on selle sisse sõitnud ning seda killustiku ja kruusaga parendanud. Isegi kui möödunud sajandil kasutati avaldajate kinnistule pääsemiseks muid alternatiive, kujunes tava siiski selliseks, et kasutama jäädi juurdepääsuteed I. Maakohus ei ületanud juurdepääsu asukoha määramisel diskretsioonipiire, võrdles erinevaid juurdepääsutee alternatiive ning arvestas menetlusosaliste huvide kaalumisel kõiki olulisi asjaolusid. Maakohus leidis põhjendatult, et juurdepääsu määramine üle Sepa kinnistu ei takista oluliselt selle kinnistu tavapärast kasutamist. Juurdepääsutee I on paiknenud samas asukohas aastakümneid ning olnud teena kasutuses. Kuigi kinnistut koormavad kaitsevööndid, on mitmeid suuremaid piirangutevabasid maatükke, kuhu saab ehitada ka Sepa kinnistu eluhoonest suuremaid hooneid. Kuigi juurdepääsutee I eraldab umbes 570 m2 suuruse osa ülejäänud Sepa kinnistust, on selle maa-ala pindala ja kuju sellised, mis võimaldavad seda jätkuvalt kasutada (ligi 245 m2 maa-alast jääb tee Aruvalla-Jägala tee kaitsevööndisse ja 50 m2 elektripaigaldise kaitsevööndisse, mistõttu on nende osade kasutamine niikuinii piiratud). Maakohus leidis põhjendatult, et juurdepääsu määramisega kaasnev privaatsuse riive ei ole niivõrd intensiivne, nagu puudutatud isik I on esile toonud. Juurdepääsutee I ja Sepa kinnistu eluhoone vähim kaugus on 34 m ning juurdepääsutee I kasutamise sagedus on väga madal (mõni kord ööpäevas). Juurdepääsu määramine ei riiva puudutatud isiku I kodu puutumatust, ei ohusta puudutatud isiku I perekonda ega vara. Ringkonnakohtu hinnangul ei koorma juurdepääsuteed II-XI menetlusosalisi vähem kui juurdepääsutee I. Teiste juurdepääsudega kaasnevad riived ja avaldajate huvi saada juurdepääs suuremaid kulutusi tegemata kaaluvad üles juurdepääsutee I määramisega puudutatud isikule I kaasneva õiguste kitsenduse. Kuigi maakohus ei andnud uute juurdepääsuteede kaalumisel nende rajamise maksumusele täpset hinnangut, on puudutatud isiku I esitatud väidete ja tõendite alusel tuvastatav, et kõigi kõne alla tulevate alternatiivsete juurdepääsuteede rajamine läheks maksma üle 14 000 euro. Puudutatud isiku I õiguste riive juurdepääsu määramisel mööda juurdepääsuteed I ei kaalu üles avaldajate huvi saada juurdepääs mööda juurdepääsuteed I, mida on aastakümneid kasutatud juurdepääsuks avaldajate kinnistule.
6(10)
2-19-5997 Maakohus arvestas juurdepääsutasu määramisel põhjendatult üksnes tee alla jääva maa suurusega ega ületanud diskretsioonipiire (juurdepääsu määramine mööda juurdepääsuteed I ei välista sellest Vana-Sepa kinnistu poole jääva maatüki sihtotstarbelist kasutamist). Maakohus leidis põhjendatult, et ei ole vaja reguleerida, millist liiki ja kui raskete sõidukitega avaldajad ja neilt nõusoleku saanud isikud juurdepääsuteed läbida võivad. Vajadus läbida juurdepääsuteed I raskeveokitega võib tekkida väga harva, eriti pärast avaldajate kinnistul toimuvate ehitustööde lõppemist. Lisaks on mõistetav, et aeg-ajalt on vaja avaldajate kinnistule pääseda ka kommunaal- ja kullerteenuste osutajatel. Kuigi juurdepääsuteed I on läbitud ka raskemate sõidukitega, ei ole jätkuvalt teada, et see oleks tee alla jäävat maad kahjustanud.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
11.Puudutatud isik I palub määruskaebuses maa- ja ringkonnakohtu määruse tühistada (v.a osas, milles jäeti puudutatud isiku I määruskaebus läbi vaatamata) ja jätta uue määrusega avaldajate avaldus rahuldamata või saata asi uueks lahendamiseks maa- või ringkonnakohtule. Kohtute lahendid tuleb tühistada ka osas, millega menetluskulud jäeti puudutatud isiku I kanda (seda ka juhul, kui muus osas jäävad alama astme kohtute lahendid tühistamata). Kohtud kohaldasid valesti AÕS § 156 lg-t 1, kui määrasid avaldajate kinnistule juurdepääsu avalikult teelt üle puudutatud isiku I kinnistu. Ringkonnakohus pidas valesti juurdepääsutee I kasutamist avaldajate kinnistule pääsemiseks väljakujunenud tavaks ja tegi seda menetlusõiguse norme rikkudes, kui tugines tõenditele (Maa-ameti kaardirakendusest saadud kaardid ja fotod), mida menetlusosalistel ei olnud võimalik uurida ega nende kohta oma seisukohta esitada. Kohtud andsid olulise tähtsusega asjaoludele (puudutatud isiku I privaatsuse ning kodu ja eraelu kaitse) ebaõige kaalu. Avaldajate kinnistuni on avalikult teelt võimalik pääseda vähem koormavate alternatiivsete juurdepääsuteede (juurdepääsuteed IV, VI või X) kaudu ning nende juurdepääsuteede maksumus ei saa olla kaalukam argument kui puudutatud isiku I õigus privaatsusele ning kodu ja eraelu kaitsele. Kohtud tegid kaalutlusvigu juurdepääsu tingimuste kindlaksmääramisel. Määratud hüvitis ei arvesta tegelikku kasutuseelise kaotust, sest kohtud jätsid arvestamata, et juurdepääsu määramisel Sepa kinnistu kaudu puudutab kasutuseelise kaotus ka teest Vana-Sepa kinnistu poole jäävat maatükki, mitte üksnes tee alla jäävat maa-ala. Õiglane hüvitis omandiõiguse riive ja tee hoolduskulude eest oleks 600 eurot aastas (maamaksu ei ole puudutatud isik I seni pidanud tasuma). Kohtud andsid põhjendamatult juurdepääsuõiguse ka raskeveokitega liiklemiseks, jättes arvestamata, et selliselt kahjustatakse Sepa kinnistu hooviala. Samuti ei ole põhjendatud erandi tegemine kommunaalteenuste osutajatele, sest avaldajatel on võimalik viia prügiveokonteinerid avalikult kasutatava tee äärde ja leppida prügivedajaga kokku prügi äraveo tingimustes. Kohtud ei põhjendanud, miks jäävad menetluskulud puudutatud isiku I kanda. Menetluskulude puudutatud isiku I kanda jätmine ei ole õiglane ega kooskõlas TsMS § 172 lg-ga 1.
12.Avaldajad vaidlevad puudutatud isiku I määruskaebusele vastu ja paluvad jätta selle rahuldamata.
13.Riigikohus kaasas 14. märtsi 2022. a määrusega TsMS § 211 lg 1 esimese lause alusel Martin Kuusiku asemel tema õigusjärglastena menetlusse Ahmed Tiryaki ja Kati Tiryaki.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
14.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu määrus tuleb TsMS § 701 lg 3 alusel tühistada menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu (TsMS § 695 ja § 692 lg 1 p 2) osas, milles 7(10)
2-19-5997 ringkonnakohus jättis muutmata maakohtu määruse juurdepääsutasu määramise osas (maakohtu määruse resolutsiooni p 4), samuti menetluskulude jaotuse osas. Tühistatud osas tuleb saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Ülejäänud osas jääb ringkonnakohtu määrus muutmata. Määruskaebus rahuldatakse osaliselt.
15.Määruskaebuse kohaselt vaieldakse asjas selle üle, kas kohtud on AÕS § 156 lg 1 järgi kaalunud juurdepääsu asukoha määramisel nõuetekohaselt kõiki asjaolusid ja menetlusosaliste huve, samuti selle üle, kas puudutatud isikule I kehtestatud juurdepääsu talumise tingimused on põhjendatud (sh kas puudutatud isikule I on määratud mõistlik tasu juurdepääsu talumise kohustuse eest).
16.Kolleegiumi hinnangul ei ole põhjendatud määruskaebuse väide juurdepääsutee asukoha määramisel tehtud kohtu kaalutlusvigade kohta. Kohtud on kaalunud juurdepäästee asukoha määramisel igakülgselt menetlusosaliste huve ning arvestanud seejuures kõiki tõendeid ja olulisi asjaolusid (vt ka Riigikohtu 13. veebruari 2019. a määrus tsiviilasjas nr 2-14-23161/207, p 17.1). Kohtute lõppjärelduse põhjendatust ei mõjuta määruskaebuse väide selle kohta, et menetlusosalistel ei olnud võimalik esitada seisukohta Maa-ameti kaardirakendusest saadud kaartide ja fotode kohta. Ringkonnakohtu järeldus tugineb kõigile asjas kogutud tõenditele (sh Maa-ameti kaardirakenduse dokumendid). Avaldajad on menetluses esitanud mh Maa-ameti kaardiserveris olevad 1996. a ja 2019. a kaardid (I kd, tl-d 94 ja 95), samuti 2. märtsi 2020. a kaardi (II kd, tl 167), märkides, et vaidlusalune tee on kantud kõikvõimalikesse avalikult kättesaadavatesse andmebaasidesse (II kd, tl 159 pöördel). Maa-ameti kaardirakenduses nähtavatele asjaoludele on viidanud ka maakohus paikvaatluse protokollis. Ringkonnakohtu hinnangul tõendavad tava olemasolu asjas esitatud tõendid ning tõenditest tehtud järeldust kinnitavad lisaks ka muud Maa-ameti kaardirakenduse avalikud dokumendid. Eeltoodu tõttu jääb määruskaebus juurdepääsutee asukoha määramise osas rahuldamata ja ringkonnakohtu määrus selles osas muutmata. TsMS § 456 lg 2 p 3 järgi jõustub maakohtu määrus vastavas osas.
17.Juurdepääsutasu suuruse määramise osas tuleb ringkonnakohtu määrus tühistada menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Kuna Riigikohus ei tuvasta TsMS § 688 lg-te 3 ja 4 ning § 695 järgi asjaolusid, tuleb asi saata selles osas uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Puudutatud isik I asus maakohtu menetluses seisukohale, et õiglaseks hüvitiseks omandiõiguse riive ning tee hoolduskulude eest on 600 eurot aastas (11. detsembri 2020. a menetlusdokumendi p 7). Ringkonnakohtule esitatud määruskaebuses heitis puudutatud isik I maakohtule mh ette, et väljamõistetud juurdepääsutasu ei ole õiglane, osutades, et ringkonnakohtul tuleb asja lahendamisel arvestada 11. detsembri 2020. a menetlusdokumendi p-s 7 esitatud põhjendusi. Maakohus leidis, et juurdepääsutee I kasutamise eest tuleb tasuda Sepa kinnistu igakordsele omanikule 354 eurot aastas (iga jooksva aasta 31. märtsiks), lähtudes tasu arvutamisel juurdepääsutee pindala suhtest kinnistu kogupindalasse ning puudutatud isiku I tõendatud kinnistu üürihinnast. Seega mõistis maakohus juurdepääsutasuna Sepa kinnistu igakordsele omanikule välja hüvitise omandiõiguse riive eest (hüvitise kasutuseelise alusel) ning juurdepääsutasu sisse ei ole arvestatud juurdepääsutee hooldamise kulusid. Samas märkis maakohus vastuoluliselt, et väljamõistetud hüvitis katab maamaksu kulud, tee hooldusega seotud kulud ja võimaliku omandiõiguse riive. Samuti osutas maakohus vastuoluliselt, et mh arvestatakse tasu määramisel ka asjaoluga, et puudutatud isikul I on kohustus teed oma kinnistu piires hooldada ja vajaduse korral parandada. Ringkonnakohus jättis maakohtu määruse selles osas muutmata. Ringkonnakohus ei võtnud seisukohta puudutatud isiku I 8(10)
2-19-5997 määruskaebuse väite kohta, et juurdepääsutasu peab sisaldama nii hüvitist omandiõiguse riive kui ka tee hoolduskulude eest ning et seda arvestades on õiglaseks juurdepääsutasuks 600 eurot aastas. Kolleegium on selgitanud AÕS § 156 lg 1 järgi koormatava kinnisasja omanikele juurdepääsu talumise kohustuse tasu määramise kohta, et koormatud kinnisasja omanikul on õigus saada maamaksu, juurdepääsutee korrashoiu kulude ning omandiõiguse riive eest hüvitist, mis peab vastama juurdepääsutee kasutamisest saadavale kasutuseelisele. Seejuures tuleb koormatud kinnisasja omanikule maksta hüvitist juurdepääsutee talumise kohustusega kaasneva omandiõiguse riive eest ka juhul, kui juurdepääs määratakse mööda olemasolevat erateed, samuti juhul, kui koormatava kinnisasja omanik hakkab juurdepääsuteed ka ise kasutama (vt Riigikohtu 3. oktoobri 2018. a määrus tsiviilasjas nr 2-16-3663/95, p 18, samuti Riigikohtu 20. märtsi 2019. a määrus tsiviilasjas nr 2-16-7011/114, p 12). Eelnevast tulenevalt peab juurdepääsutasu ühe komponendina sisaldama ka hüvitist juurdepääsutee korrashoiu kulude eest, kui koormatava kinnisasja omanikul sellised kulud tekivad. Seetõttu ei saanud maakohus välja mõista üksnes tasu, mis vastab hüvitisele omandiõiguse riive eest (hüvitis kasutuseelise alusel), ning lugeda sellega määratuks ka hüvitis juurdepääsutee korrashoiu kulude eest (välja arvatud juhul, kui tuvastatud asjaoludel neid kulusid ei tekkinud). Puudutatud isik I ei ole avaldanud, et ta ei soovi hüvitist juurdepääsutee korrashoiu kulude eest. Ühtlasi rikkus maakohus menetlusnorme, kui jättis olukorras, kus puudutatud isik I avaldas soovi saada hüvitist ka juurdepääsutee korrashoiu kulude eest, tasu määramiseks vajalikud asjaolud välja selgitamata (vt selle kohta Riigikohtu 9. juuni 2017. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-17, p 14 ja selles viidatud lahendid, samuti Riigikohtu 14. märtsi 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-21673/64, milles lahendati hüvitise kindlaksmääramist kinnisasjast tulenevate kitsenduste talumise kohustuse eest, p-d 13–14). Toimiku materjalidest nähtuvalt maakohus menetlusosalistega juurdepääsutasuga seotud küsimusi ei arutanud. Maakohus selgitas avaldajatele ja puudutatud isikule I sellekohast Riigikohtu praktikat vaid esialgse õiguskaitse taotluse lahendamisel, paludes neil esitada juurdepääsutasu kohta oma seisukoht. Ringkonnakohus maakohtu kõnealust rikkumist ei kõrvaldanud. Samuti jättis ringkonnakohus tähelepanuta, et maakohtu määruse põhjendused juurdepääsutasu nõude lahendamisel on vastuolulised, mistõttu ei ole kohtu seisukoht õiguse kohaldamisel üheselt mõistetav. TsMS § 436 lg-s 1 sätestatud kohtuotsuse seaduslikkuse ja põhjendatuse nõue tähendab ka seda, et kohtuotsus ei või olla vastuoluline (vt nt Riigikohtu 21. oktoobri 2020. a otsus tsiviilasjas nr 2-17-18305/45, p 16 ja selles viidatud lahendid). TsMS § 654 lg 1 teise lause alusel laieneb see nõue ka ringkonnakohtu otsusele. Eeltoodu kehtib ka kohtumääruse tegemise korral. Ringkonnakohus maakohtu viga ei parandanud. Ringkonnakohtul tuleb eeltoodut arvestades otsustada asja uuel läbivaatamisel määratava juurdepääsutasu mõistliku suuruse üle (vt ka Riigikohtu 3. oktoobri 2018. a määrus tsiviilasjas nr 2-16-3663/95, p 22 ja selles viidatud lahendid).
18.Kolleegium ei nõustu puudutatud isiku I määruskaebuse väitega, et kohtud on jätnud juurdepääsutasu määramisel põhjendamatult arvestamata, et kasutuseelise kaotus puudutab ka juurdepääsuteest Vana-Sepa kinnistu poole jäävat maatükki. Ringkonnakohus kohaldas õigesti AÕS § 156 lg-t 1, kui selgitas, et koormatud kinnisasja omanikule hüvitise väljamõistmisel tuleb arvestada lisaks juurdepääsule ka muu alaga, mida selle omanik ei saa juurdepääsu tõttu sihtotstarbeliselt kasutada (vt Riigikohtu 3. oktoobri 2018. a määrus tsiviilasjas nr 2-16-3663/95, p 20). Ringkonnakohtu hinnangul tuleb juurdepääsutasu määramisel arvestada üksnes tee alla jääva maa suurusega põhjusel, et tuvastatud asjaolude kohaselt ei välista juurdepääsu määramine mööda juurdepääsuteed I Vana-Sepa kinnistu poole jääva maatüki sihtotstarbelist kasutamist. Lisaks on 9(10)
2-19-5997 ekslik puudutatud isiku I määruskaebuse väide, et kohtud on põhjendamatult võimaldanud juurdepääsuõiguse raskeveokitele ning kommunaalteenuste osutajatele. Kohtud on kõnealust puudutatud isiku I väidet analüüsinud ja oma kaalutlusotsust põhjendanud.
19.Kolleegium märgib lisaks, et praeguses asjas tuvastatud asjaolude alusel kindlaksmääratud juurdepääsuõigus ei välista huvitatud isikul tulevikus juurdepääsutee kasutamise intensiivsuse või muude asjaolude muutumise tõttu AÕS § 156 alusel kohtusse pöördumist, et muuta juurdepääsu, selle tingimusi või tasu või lõpetada juurdepääsuõigus (Riigikohtu 4. märtsi 2020. a määrus tsiviilasjas nr 2-17-12857/119, p 17.4).
20.Maakohtu 23. augusti 2019. a määrusega (täiendatud maakohtu 30. augusti 2019. a määrusega) kohaldatud esialgne õiguskaitse tuleb tühistada, sest pärast juurdepääsutee asukoha kindlaksmääramise kohta tehtud määruse jõustumist ei ole esialgse õiguskaitse korras ajutise juurdepääsutee määramiseks enam vajadust. Sepa kinnistu omanikul on õigus saada edasises menetluses kindlaks määratavat talumistasu ka aja eest, mil juurdepääsuteed kasutati kohtumääruse alusel.
21.Kuna asi saadetakse ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus ja rahaline kindlaksmääramine TsMS § 173 lg 3 teise lause ja § 174 lg 6 alusel ringkonnakohtu otsustada. Vastuseks määruskaebusele selgitab kolleegium TsMS § 172 lg 1 kohaldamise kohta, et viidatud sätte teine lause annab mitme menetlusosalise osalemisel hagita menetluses kohtule ulatusliku kaalutlusõiguse otsustada menetluskulude mõne menetlusosalise kanda jätmise, kui see on asjaolusid arvestades õiglane ning üldjuhul on õiglane jätta menetluskulud selle isiku kanda, kelle kahjuks lahend tehti (vt nt Riigikohtu 7. oktoobri 2020. a määrus tsiviilasjas nr 2-18-11359/87, p 14 ja selles viidatud lahendid).
22.Määruskaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb kaebuselt tasutud kautsjon tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 lg 21 ja kuni 31. detsembrini 2021 kehtinud TsMS § 149 lg 4 esimese lause ning lg 8 esimese lause alusel tagastada kautsjoni tasunud Advokaadibüroo LIVERTE OÜ-le. (allkirjastatud digitaalselt)
10(10)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.