Eesistuja Peeter Jerofejev, liikmed Malle Seppik ja Tambet Tampuu
Kohtuasi
Hongkong Securities OÜ hagi X vastu kahjuhüvitise ja viivise saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Ringkonnakohtu 21. septembri 2018. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Hongkong Securities OÜ kassatsioonkaebus X kassatsioonkaebus
Tsiviilasja hind Riigikohtus
Hongkong Securities OÜ 682 012 eurot 1 sent
kassatsioonkaebuse
hind
X kassatsioonkaebuse hind 130 825 eurot 57 senti Menetlusosalised ja esindajad Riigikohtus
nende Hageja Hongkong Securities OÜ, vandeadvokaat Toivo Viilup
lepinguline
esindaja
Kostja X, lepinguline esindaja vandeadvokaat Leonid Tolstov Iseseisva nõudeta kolmas isik hageja ja kostja poolel Y OÜ (pankrotis) pankrotihaldur Indrek Lepsoo Asja läbivaatamise kuupäev
20. mai 2019. a, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 21. septembri 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-50307 ning saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.
2.Rahuldada Hongkong Securities OÜ ja X kassatsioonkaebused osaliselt.
3.Tagastada Hongkong Securities OÜ ja X kassatsioonkaebustelt tasutud kautsjonid.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
2-14-50307
1.Hongkong Securities OÜ (hageja) esitas 12. märtsil 2014 Harju Maakohtule X (kostja) vastu hagi, milles palus mõista kostjalt enda kasuks välja kahjuhüvitise, mille suurus sõltub Y OÜ (pankrotis, Y) püsiva maksejõuetuse kujunemise ajast. Kui Y püsiv maksejõuetus oli välja kujunenud
26.veebruariks 2011, soovis hageja kahjuhüvitist 864 025 eurot 98 senti, ning kui Y püsiv maksejõuetus oli välja kujunenud 26. veebruariks 2012, soovis hageja kahjuhüvitist 866 591 eurot 13 senti. Hageja palus mõista kostjalt välja võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-s 1 sätestatud määras viivise põhinõudelt alates 12. märtsist 2014 kuni põhinõude täitmiseni. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt oli kostja Y ainuosanik ja juhatuse liige. Y korraldas 2009. a veebruaris võlakirjaemissiooni, emiteerides 720 hüpoteekvõlakirja nimiväärtusega 20 000 krooni ning 1080 Y võlakirja (lihtvõlakirjad) nimiväärtusega 20 000 krooni (esmane emissioon). Hageja omandas 925 lihtvõlakirja koguväärtusega 18 500 000 krooni (1 182 365 eurot 75 senti). Hüpoteekvõlakirjaemissiooni tingimuste ning Y võlakirjaemissiooni tingimuste (emissiooni tingimused) kohaselt kohustus Y lunastama emiteeritud võlakirjad hiljemalt 26. veebruariks 2011. Esmane emissioon registreeriti Eesti Väärtpaberite Keskregistris (EVK). Y pikendas ühepoolselt võlakirjade lunastamise tähtaega kuni 26. veebruarini 2012, kuigi hageja ei olnud selleks oma nõusolekut andnud. Hagejale ei ole makseid tehtud. Hagejale teadaolevalt emiteeris Y 2009. a septembris veel 197 hüpoteekvõlakirja ja 295 lihtvõlakirja (täiendav emissioon). Täiendava emissiooni käigus emiteeritud hüpoteekvõlakirjad on rahatud, kuna nende omandajad Y-le makseid ei teinud. Y emiteeris esmase ja täiendava emissiooni käigus hüpoteekvõlakirju nimiväärtusega 18 340 000 krooni olukorras, kus Y-le tasuti üksnes 8 500 000 krooni. Nimetatud summat ületavas osas on hüpoteekvõlakirjad rahatud ja vastavas osas peaks kohus tuvastama emiteeritud hüpoteekvõlakirjade järgse põhikohustuse puudumise. Lisaks sellele on emissiooni tingimused liitintressi osas vastuolus VÕS § 113 lg-st 6 tuleneva piiranguga.
27.veebruaril 2012 teatas kostja kui Y juhatuse liige hagejale, et äriühingul ei ole raha kõikide emiteeritud võlakirjadest tulenevate kohustuste täitmiseks ning hüpoteekvõlakirjade omanike nõudmisel võõrandatakse Y-le kuuluvad Tuukri 56/Uus-Sadama 7 ja Tuukri 54a kinnistud (kinnistud). Hageja esitas 11. aprillil 2013 Y-le pankrotihoiatuse ning 10. mail 2013 kohtule pankrotiavalduse. 17. mai 2013. a lepinguga võõrandas Y kinnistud Livigno Holding OÜ-le (Livigno), kuid viimane pidi lepingu kohaselt tasuma ostuhinna alles 17. mail 2017. Kinnistute võõrandamisega ei kaasnenud ka Y võlausaldajate nõuete rahuldamist. Livigno võõrandas 22. augustil 2013 kinnistud Tallinna Ülikoolile 1 908 000 euro eest. Kinnistute kiire edasimüümine näitab, et Livignol puudus müügilepingu sõlmimise ajal kavatsus kinnistutel arendustegevusega tegelda ja leping sõlmiti eesmärgiga vältida Y-le kinnistute müügist raha laekumist. Y pankrot kuulutati välja 29. oktoobril 2013. Samal päeval esitas hageja 2 428 912 euro 88 sendi suuruse nõude tunnustamise avalduse. Y pankrotivara nimekirjast nähtub, et äriühingul ei ole vara. Hageja nõude rahuldamine Y pankrotimenetluses ei ole võimalik. Y juhatuse liikmena vastutab kostja hagejale kui äriühingu võlausaldajale tekitatud kahju eest VÕS § 1045 lg 1 p-de 7 ja 8 alusel. Kostja on rikkunud äriseadustiku (ÄS) § 180 lg-st 51 tulenevat pankrotiavalduse esitamise kohustust. Y maksejõuetus kujunes välja 26. veebruariks 2011, kuid igal juhul hiljemalt 26. veebruariks 2012. Ajutise halduri aruande kohaselt oli Y omakapital negatiivne juba 2010. a lõpus. Võlakirjade lunastamise tähtajaks (26. veebruariks 2011) pidi kostjale olema selge, et äriühingul ei ole vahendeid, et võlakirjad lunastada. Kostja ise on tunnistanud Y
2(13)
2-14-50307 maksejõuetust hiljemalt 26. veebruari 2012 seisuga. Järelikult oli kostja kohustatud esitama Y pankrotiavalduse 18. märtsil 2011, kuid kindlasti mitte hiljem kui 19. märtsil 2012. Kui Y maksejõuetus oli välja kujunenud 26. veebruariks 2011, tekitas kostja pankrotiavalduse esitamise kohustuse rikkumisega hagejale kahju 864 025 eurot 98 senti (kuid mitte vähem kui 279 674 eurot 55 senti). Kui Y maksejõuetus oli välja kujunenud 26. veebruariks 2012, tekitas kostja nimetatud kohustuse rikkumisega hagejale kahju 866 592 eurot 13 senti (kuid mitte vähem kui 184 597 eurot 12 senti). Selles summas oleks hageja nõue Y pankrotimenetluses rahuldatud, kui kostja oleks esitanud pankrotiavalduse vastavalt kas 18. märtsil 2011 või 19. märtsil 2012. Nende kuupäevade seisuga kuulusid Y-le kinnistud, mille turuväärtus oli hageja hinnangul vähemalt 1 590 000 eurot (käibemaksuta). Kostja on tekitanud hagejale varalist kahju 755 222 eurot 88 senti ka heade kommete vastase tahtliku käitumisega. Heade kommetega kooskõlas olevaks ei saa pidada maksejõuetuks muutunud või eeldatavasti muutuva isiku vara teadlikku kõrvaletoimetamist võlausaldajate kahjustamise eesmärgil. Vara kõrvaletoimetamisena on käsitatav nii olemasoleva vara müük turuhinnast odavamalt kui ka olematu võlatunnistuse tunnistamine.
2.Kostja ei tunnistanud hagi ja palus jätta selle rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Y sõlmis 9. veebruaril 2009 Osaühinguga Akropol Kinnisvaraarendus (Akropol) kinnistute müügilepingu ja asjaõiguslepingu, millega Y omandas kinnistud 36 000 000 krooni eest. Y tasus lihtvõlakirjades 27 500 000 krooni, rahas 1 800 000 krooni ja 6 700 000 krooni tasumise tasaarvestasid Akropol ja Y viimase omandatud nõudega esimese vastu. Kinnistute ostu finantseerimiseks korraldas Y kinnise võlakirjaemissiooni. 17. mail 2013 võõrandas Y kinnistud Livignole 2 160 000 euro eest. Kostja ei ole pankrotiavalduse esitamise kohustust rikkunud. Vaba raha puudumine
27.veebruari 2012 seisuga ei tähenda veel äriühingu püsivat maksejõuetust. Y eesmärgiks oli arendada kinnistuid ja teenida nende hilisemalt võõrandamiselt tulu. On tavapärane, et kinnisvaraprojektid võivad olla kahjumis kuni projekti lõppfaasini. Äriühingu maksejõuetus tekkis alles 23. septembril 2013, mil Y juhatus sai teada, et Livigno vastu olevat nõuet ei ole enam võimalik plaanitud ulatuses realiseerida. Kostja esitas Y pankrotiavalduse 30. septembril 2013. Hageja ei ole kahju tõendanud. Hageja ei ole selgitanud ega tõendanud, millises ulatuses oleks tal olnud võimalik varem oma nõue rahuldada, arvestades hageja nõude allutamist hüpoteekvõlakirjadest tulenevatele nõuetele. Samuti ei ole hageja tõendanud, et tal puudub võimalus rahuldada oma nõudeid Y vastu sama suures ulatuses, kui ta oleks seda saanud teha aastatel 2011 või 2012. Kui Y-l on juhatuse liikme kohustuste rikkumisest tulenev nõue kostja vastu, ei ole hagejale kahju tekkinud. Emissioonid toimusid õiguspäraselt. Hageja oli teadlik lihtvõlakirjade tingimustest. Hageja omandas lihtvõlakirjad Akropolilt, kes oli esmainvestor. Hageja väide täiendavalt emiteeritud hüpoteekvõlakirjade rahatuse ja kehtetuse kohta ei ole õige. Seeläbi kaasatud raha kasutati kinnistute eest tasumisel. Edasises menetluses selgitas kostja, et kuivõrd 2009. aastal oli laenuturg madalseisus, ei olnud raha kaasamine parematel tingimustel võimalik ning vajalik oli võlakirjade soodsatel (diskonteeritud) tingimustel emiteerimine. Diskonteeritud nimiväärtust ületavas osas võib hüpoteekvõlakirjast tulenevat võlga käsitada kui laenu väljastamise tasu.
3(13)
2-14-50307 Hageja väited kinnistute müügi teel Y vara kõrvaletoimetamise kohta on alusetud. Kinnistud võõrandati kõne all olnud variantidest parimatel tingimustel. Ostuhinna ajatamise tingis asjaolu, et kinnistutel lasus hüpoteek. Hageja ise takistas kinnistute varasemat võõrandamist, mistõttu vastutab ta ise endale tekkinud kahju eest.
3.Harju Maakohus kaasas 11. septembri 2014. a määrusega menetlusse Y (pankrotis) pankrotihalduri Indrek Lepsoo iseseisva nõudeta kolmanda isikuna hageja ja kostja poolel.
4.Kolmas isik jäi ajutise halduri aruandes väljendatud seisukohtade juurde. Y muutus püsivalt maksejõuetuks hiljemalt 2012. a veebruaris, mil saabus võlakirjade lunastamise tähtaeg ja võlgnik tunnistas, et tal ei ole raha kõikidest emiteeritud võlakirjadest tulenevate kohustuste täitmiseks. Kostja kui Y juhatuse liige rikkus ÄS § 180 lg-st 51 tulenevat pankrotiavalduse esitamise kohustust, samuti juhatuse liikme hoolsuskohustust. Hageja (äriühingu võlausaldaja) ei saa nõuda juhatuse liikmelt kahju hüvitamist otse endale. ÄS §-le 187 tuginedes saab nõude esitada üksnes haldur.
5.Harju Maakohus rahuldas 12. oktoobri 2015. a otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja kahjuhüvitise 184 597 eurot 12 senti ning viivise kahjuhüvitiselt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulu 9625 eurot 54 senti ja viivise menetluskulult. Maakohus leidis, et Y maksejõuetus oli välja kujunenud hiljemalt 26. veebruariks 2012. Selline järeldus tuleneb Harju Maakohtu 29. oktoobri 2013. a pankroti väljakuulutamise määrusest. Praeguses asjas puudus alus otsustada Y maksejõuetuse tekkimise aja üle teisiti, kui kohus otsustas seda pankrotiavaldust lahendades. Selles asjas tugines kohus ajutise halduri seisukohale. Maakohus luges tõendatuks, et kostja rikkus ÄS § 180 lg-st 51 tulenevat kohustust esitada pankrotiavaldus hiljemalt 19. märtsil 2012. Juriidilise isiku juhatuse liige võib ÄS § 180 lg 51 alusel koostoimes VÕS § 1045 lg 1 p-ga 7 ja lg-ga 3 vastutada võlausaldaja ees deliktiõiguslikul alusel. ÄS § 180 lg-st 51 tulenev pankrotiavalduse esitamise kohustus kaitseb osaühingu võlausaldajaid osaühingu vara võimalikult suures ulatuses säilimise kaudu, mis võimaldab võlausaldajate nõudeid võimalikult suures ulatuses rahuldada. Maakohus leidis, et kinnistute Livignole müümisel ostuhinna tasumise ajatamine ei olnud põhjendatud ega tavapärane. Arvestades Y majanduslikku seisu, oleks kostja juhatuse liikmena pidanud hea seisma selle eest, et kinnistud müüakse tingimusel, et nende eest laekub raha, millega võlausaldajate nõudeid rahuldada. Hagejal on õigus nõuda, et hüvitataks kahju, mille ta sai kostja õigusvastase teo tagajärjel oma nõudeõiguse väärtuse vähenemise tõttu. Põhjendatud on lugeda hagejale tekitatud kahju suuruseks 184 597 eurot 12 senti. Kui kostja oleks pankrotiavalduse esitanud 19. märtsil 2012, oleks hageja nõue pankrotimenetluses rahuldatud 866 689 euro 22 sendi ulatuses. Y-le kuulusid kinnistud väärtusega 1 590 000 eurot, muud vara ei olnud. Äriühingu kontodele laekus ka üüritulu, kuid kuna hageja ei ole sellega hagiavalduses arvestanud, ei saa sellega arvestada. Y kohustused koosnesid emissioonide käigus emiteeritud võlakirjadest tulenevatest nõuetest, mis 19. märtsi 2012 seisuga olid hüpoteekvõlakirjade omanikele maksimaalselt 1 315 587 eurot 75 senti ja lihtvõlakirjade omanikele maksimaalselt 2 781 455 eurot 31 senti. Pankrotiavalduse esitamise korral 19. märtsil 2012 oleks lihtvõlakirjade omanike nõuetest rahuldatud vähemalt 274 412 eurot 25 senti, sellest hagejale 67,27% ehk 184 597 eurot 12 senti väikseima võimaliku summana. Kostja ei ole süü puudumist tõendanud. VÕS § 113 lg 1 alusel tuleb rahuldada ka hageja viivisenõue. Vajalik ei ole analüüsida hageja nõuet VÕS § 1045 lg 1 p 8 alusel, sest see ei mõjuta asja lahendamist.
4(13)
2-14-50307
6.Hageja palus apellatsioonkaebuses tühistada maakohtu otsuse osas, milles hagi jäeti rahuldamata, ja teha tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldada hagi täielikult.
7.Kostja palus apellatsioonkaebuses tühistada maakohtu otsuse ning teha uue otsuse, millega jätta hagi täielikult rahuldamata või saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks.
8.Pooled vaidlesid teineteise apellatsioonkaebusele vastu.
9.Tallinna Ringkonnakohus tühistas 24. mai 2016. a otsusega maakohtu otsuse ja saatis asja uueks läbivaatamiseks samale maakohtule.
10.Riigikohus tühistas 28. veebruari 2017. a otsusega tsiviilasjas nr 3-2-1-143-16 Tallinna Ringkonnakohtu otsuse ja saatis asja uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.
11.Asja uuel läbivaatamisel ringkonnakohtus täpsustas hageja oma alternatiivseid nõudeid ning palus kostjalt kahjuhüvitise välja mõista ühel alusel järgmistest: 1) esimese alternatiivina 854 316 eurot 33 senti juhul, kui lugeda tuvastatuks hüpoteekvõlakirjade osaline rahatus ning Y maksejõuetuse väljakujunemine 26. veebruari 2011 seisuga; 2) teise alternatiivina 855 501 eurot 37 senti juhul, kui lugeda tuvastatuks hüpoteekvõlakirjade osaline rahatus ning Y maksejõuetuse väljakujunemine 26. veebruari 2012 seisuga; 3) kolmanda alternatiivina 739 657 eurot 73 senti, kui lugeda tuvastatuks, et kostja tekitas hagejale kahju tahtlikult heade kommete vastase käitumisega; 4) neljanda alternatiivina mitte vähem kui 285 003 eurot 84 senti juhul, kui lugeda tuvastatuks üksnes Y maksejõuetuse väljakujunemine 26. veebruari 2011 seisuga, ent mitte tugineda hüpoteekvõlakirjade osalisele rahatusele. Hageja selgitas, et hagiavalduses ja ringkonnakohtule esitatud menetlusdokumendis on nõude arvestuse erinevused tingitud hageja kalkulatsioonide korrigeerimisest pärast seda, kui menetluse käigus selgus, et emissiooni tingimustes ettenähtud liitintressi arvestamine ei ole tühine vastuolu tõttu VÕS § 113 lg-ga 6.
12.Ringkonnakohus tühistas 30. novembri 2017. a otsusega maakohtu otsuse ja rahuldas uue otsusega osaliselt hageja esimese alternatiivse nõude, mõistes kostjalt hageja kasuks välja 854 316 eurot 33 senti, samuti viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhivõla tasumiseni. Ringkonnakohus jättis kõigi kohtuastmete menetluskuludest 1,2% hageja ja 98,8% kostja kanda. Hageja apellatsioonkaebus rahuldati osaliselt, kostja apellatsioonkaebus jäeti rahuldamata.
13.Riigikohus tühistas 20. juuni 2018. a otsusega tsiviilasjas nr 2-14-50307 ringkonnakohtu otsuse ja saatis asja uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
14.Ringkonnakohus tühistas 21. septembri 2018. a otsusega maakohtu otsuse osas, millega maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja kahjuhüvitise 130 825 eurot 57 senti ületavas osas ja menetluskulusid puudutavas osas. Ringkonnakohus rahuldas osaliselt hageja neljanda alternatiivse nõude, mõistes kostjalt hageja kasuks välja kahjuhüvitise 130 825 eurot 57 senti, samuti viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 12. märtsist 2014 kuni põhivõla tasumiseni. Apellatsioonkaebused rahuldati osaliselt. Ringkonnakohus jättis poolte menetluskuludest kõigis kohtuastmetes 85% hageja ja 15% kostja kanda. 5(13)
2-14-50307 Otsuse põhjenduste järgi kaitseb ÄS § 180 lg 51 osaühingu võlausaldajaid sellise kahju eest, mis on tingitud osaühingu majandustegevuse jätkamisest olukorras, kus esinevad alused pankrotiavalduse esitamiseks. Hageja lähtus hagis oma arvestuslikust kogunõudest ja Y-le kuulunud varast erinevatel pankroti väljakuulutamise hetkedel (18. märts 2011, 19. märts 2012), toomata välja, millised nõuded tekkisid enne 18. märtsi 2011 ja millised sellest hetkest kuni pankroti tegeliku väljakuulutamiseni. Teoreetiliselt oli võimalik, et hageja nõue pankrotiseisu tekkimisest suurenes intressi ja viivise võrra ning hageja tõi vastavad asjaolud esile. Hagis toodu kohaselt suurenes lihtvõlakirjade omanike nõue ajavahemikul 18. märtsist 2011 kuni 19. märtsini 2012 Y vastu 392 447 eurot 34 senti. Arvestades, et hageja nõude osakaal sellest oli 67,27%, sai hageja nõude suuruseks olla 263 999 eurot 33 senti. Ülejäänud perioodil kuni pankroti väljakuulutamiseni võis hagejal olla kahju hüvitamise nõue intressi ja viivise osas, kuid selle tuvastamiseks vajalikke asjaolusid esile ei toodud. Hagejal tekkinud kahju oli põhjuslikus seoses kostja tegevusetusega (VÕS § 127 lg 4). Kui kostja oleks esitanud pankrotiavalduse 18. märtsil 2011, oleks pankrot välja kuulutatud ning peatunud oleks hageja põhinõudelt intressi ja viivise arvestamine, st intressi- ja viivisenõuet poleks tekkinud. Hinnates Y hüpoteekvõlakirjade esmase emissiooni tingimusi, leidis ringkonnakohus, et hüpoteekvõlakirjad olid diskonteeritud nominaalväärtuse osas deklaratiivse võlatunnistuse iseloomuga ja ülejäänud osas (s.o nominaalväärtus – diskonteeritud nominaalväärtus + liitintress) konstitutiivse võlatunnistuse iseloomuga. Võlakirju võib emiteerida ka täielikult konstitutiivse võlatunnistusena. Ringkonnakohus arvestas vaidlustamata asjaoludega, et 18. märtsil 2011 olnuks hageja maksimaalne nõue koos liitintressiga 2 393 415 eurot 63 senti ja hüpoteekvõlakirjade omanike maksimaalne võimalik nõue Y vastu koos arvestatud liitintressiga 1 172 451 eurot 26 senti (ekslikult märgitud 1 175 451 eurot 26 senti), ning et muude nõuete, mida oleks võlausaldajad saanud esitada juhul, kui Y pankrotiavaldus oleks esitatud tähtaegselt, olemasolu ei ole tuvastatav. Ringkonnakohus hindas Y-le kuulunud kahe kinnistu väärtuse kohta esitatud asjatundjate arvamusi ja leidis, et kinnistute väärtus oli 2011. a veebruaris vähemalt 1 590 000 eurot. Asjatundjate sõnul oleks kinnistute turuhind olnud pankrotiseaduses (PankrS) sätestatud kiirmüügi perioodi jooksul väiksem. PankrS § 140 sõnastusest tuleneb haldurile kohustus müüa kinnistu kolme kuu jooksul, koormatud kinnisasi aga nelja kuu jooksul. Kuna aga pankrotimenetluse üks eesmärkidest on müüa võlgniku vara võimalikult suurt tulu tooval viisil, ei ole see tähtaeg imperatiivne ja võlausaldajad võivad müügiperioodi pikendada. Y arvelduskontodel oli 18. märtsi 2011 seisuga 6122 eurot 80 senti, seega oli võlgnikul vara kokku 1 596 122 eurot 80 senti. Pooled ei vaidle selle üle, et
18.märtsist 2011 kuni 31. detsembrini 2011 Y-le laekunud üürimaksed ja perioodilised maksed olid piisavad, et katta pankrotimenetlusega seotud kulud, mistõttu kogu võlgniku pankroti väljakuulutamise ajal talle kuulunud vara oleks saanud kasutada võlausaldajate nõuete rahuldamiseks. Kuna 18. märtsil 2011 oli hüpoteekvõlakirjade omanike maksimaalne võimalik nõue Y vastu koos liitintressiga 1 172 451 eurot 26 senti ja võlgnikul oli vara 1 596 122 eurot 80 senti, oleks lihtvõlakirjade omanike nõuete rahuldamiseks jäänud 423 671 eurot 54 senti. Hageja nõude rahuldamiseks oleks jäänud 285 003 eurot 84 senti. Kuna nõue oli põhjendatud 263 999 euro 33 sendi osas, oleks nõude saanud rahuldada. Riigikohtu suuniste kohaselt tuli välja selgitada hageja varaline olukord kostja väidetava rikkumise järel. Y pankrotimenetluses tunnustati hageja 1 182 362 euro 75 sendi suurust nõuet PankrS § 153 lg 1 p-s 2 sätestatud rahuldamisjärgus ja hageja nõuet ei ole rahuldatud. Tallinna Ringkonnakohus jättis 21. jaanuari 2016. a otsusega Livigno nõude hageja vastu nõude tunnustamiseks pankrotimenetluses rahuldamata. Pankrotihalduri 30. oktoobri 2017. a ettekandega on tõendatud, et Y ja Livigno vahel sõlmitud kinnistute müügilepingust tuleneva nõude eest õnnestus saada 6(13)
2-14-50307 5000 eurot, mis on ainus pankrotivarasse laekunud summa. Pärast pankrotimenetluse kulude ja massikohustuste kandmist ning arvestades asjaolu, et võlgniku arvelduskontol oli raha ettekande esitamise seisuga 1817 eurot 92 senti, jäi nõuete rahuldamiseks 2348 eurot 19 senti. Seega on võimalik kahju, mille võrra hageja nõue jääb Y pankrotimenetluses eelduslikult rahuldamata, 261 651 eurot 14 senti (263 999,33 – 2348,19). Äriühingule kuuluvate kinnistute ebasoodsatel tingimustel võõrandamine võib Riigikohtu suuniste kohaselt olla juhatuse liikme hoolsuskohustuse rikkumine. Juhatuse liikme hoolsuskohustust reguleerib ÄS § 187 lg 1, mille kaitse-eesmärk on kaitsta osaühingut, mitte osaühingu võlausaldajaid. Osaühingu pankroti väljakuulutamisel võib esitada juhatuse liikme kohustuste rikkumisega osaühingule tekitatud kahju hüvitamise nõude pankrotihaldur. Kahjulik tagajärg ei saanud hagejale tekkida asjaolust, et kostja võõrandas kinnistud ebasoodsatel tingimustel, kuna kostja tegi seda pärast hageja poolt Y pankrotiavalduse esitamist. Kahjulik tagajärg oleks saabunud ka siis, kui kostja oleks võõrandanud kinnistud ÄS § 180 lg-s 51 sätestatud tähtaja jooksul. Võlakirjade emiteerimine ja kinnistute müümine ei saanud ka koosmõjus olla hagis esile toodud asjaolude alusel vaadeldavad tahtliku heade kommete vastase tegevusena. Kinnistute võõrandamine ebasoodsatel tingimustel oli kostja ja Y sisesuhtest tuleneva vastutuse aluseks. Hageja pidi olema teadlik võlakirjade omandamise asjaoludest ja riskidest ning sellest, et Y ainuke põhiline vara oli kinnistud. Sellest, et Y ei suutnud oma äriplaane ellu viia, ei saanud järeldada, et kostja oli juba Akropoli ja Y vahel kinnistute müügilepingute sõlmimisel teadlik, et kinnistutel ei ole võimalik kinnisvara arendada. Hageja oli nõus ootama võlakirjade lunastamisega kauem kui ettenähtud võlakirjade lunastamise kuupäev. Kostja tegutses 2012. a-l kinnistute arendamise nimel edasi ka olukorras, kui juba arutati hagejaga kinnistute võimalikke müügitingimusi ja hageja ei esitanud pankrotiavaldust, kuigi Y kohustus täitma lihtvõlakirjadest tulenevad kohustused 26. veebruaril 2011. Seega ei olnud kostjale võimalik ette heita tahtlikku heade kommete vastast käitumist VÕS § 1045 lg 1 p 8 mõttes, mistõttu ei olnud kostja tegevus õigusvastane. Kuna hageja ei nõudnud kostjalt äririskide realiseerumisest tingitud kahju hüvitamist, ei olnud tähtsust, kas ja millistest investeeringuga kaasnevatest riskidest hageja teadlik oli või mitte. Hageja võttis endale kinnistute arendamise ebaõnnestumise riski. Juhul kui projektiga kaasnevad riskid realiseeruvad ning projekt loodetud tulu ei too, ei ole põhjendatud jätta kogu riski üksnes võlakirja emitendi kanda. Arvestades, et hüpoteekvõlakirjad olid konstitutiivsed võlatunnistused ja Akropol projekti finantseerinud isikuna oli või pidi olema investeeringut tehes teadlik kinnistute arendamisega kaasnevast riskist, millest hageja oli või pidi olema samuti teadlik, vastutas hageja temale tekkinud kahju eest ise 50% ulatuses. Ringkonnakohus vähendas kahjuhüvitist ja rahuldas osaliselt hageja neljanda alternatiivse nõude, mõistis kostjalt hageja kasuks välja 130 825 eurot 57 senti ning rahuldas hageja taotluse mõista kostjalt välja viivis.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
15.Hageja palub kassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu otsuse osas, milles kohus jättis hageja apellatsioonkaebuse rahuldamata ja rahuldas osaliselt kostja apellatsioonkaebuse. Hageja palub teha uue otsuse, millega saata asi ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks ja jätta menetluskulud kostja kanda. Kassatsioonkaebuse põhjenduste järgi kohaldas ringkonnakohus valesti materiaalõiguse normi ning rikkus oluliselt menetlusõiguse normi, jättes apellatsioonkaebuse väidetele vastamata ja kohtuotsuse põhjendamata ning hinnates ebaõigesti tõendeid. Kohtuotsus on vastuoluline ja üllatuslik.
7(13)
2-14-50307 Ringkonnakohus märkis valesti, et Y emiteeritud hüpoteekvõlakirjadest tulenev maksimaalne võimalik nõue 18. märtsil 2011 oli 1 175 451 eurot 26 senti. Hageja on läbivalt väitnud, et viidatud nõue ei olnud suurem kui 1 172 451 eurot 26 senti. See eksimus on viinud hageja nõude rahuldamiseni ebaõiges (väiksemas) ulatuses. Vale on kohtute seisukoht, mille kohaselt ÄS § 180 lg 51 võimaldab nõuda võlausaldajal juhatuse liikmelt üksnes osaühingu igapäevase majandustegevuse raames tehtud tehingutega kaasneva varalise kahju hüvitamist ja otsenõue osaühingu igapäevase majandustegevuse raamest väljuvate tehingutega kaasneva kahju osas on normi alusel välistatud. ÄS § 180 lg 51 võimaldab hagejal nõuda kostjalt sellise kahju hüvitamist, mis tuleneb Y-le kuulunud kinnistute võõrandamisest ebasoodsatel tingimustel Livignole. Kinnisvara arendamine ja võõrandamine oli Y igapäevane majandustegevus. Ringkonnakohtu seisukoht nn uute ja vanade võlausaldajate eristamise osas on üllatuslik. Arusaamatuks jääb väide, justkui saab nn vanadele võlausaldajatele tekkinud nn jaotise kahju osas nõude maksma panna üksnes pankrotihaldur. Viidatud kahju on samuti ÄS § 180 lg 51 kaitse-eesmärgiga hõlmatud. Hageja on menetluses välja toonud, millised nõuded tal olid tekkinud enne 18. märtsi 2011 ja millised pärast seda kuni pankroti väljakuulutamiseni 29. oktoobril 2013. Ringkonnakohus lähtus ekslikult hageja esialgses hagis esitatud nõude arvestusest. Hageja täpsustas oma nõuet menetluse käigus. 18. märtsi 2011 ja 19. märtsi 2012 seisuga toodud võlgnevuste mehaaniline võrdlemine ei anna õiget lõpptulemust. Hüvitamisele kuuluva kahju tuvastamiseks alates 18. märtsist 2011 oleks tulnud arvestada vaid viivisintresse. Lihtvõlakirjadest tulenev Y võlg suurenes 18. märtsist 2011 kuni 19. märtsini 2012 kokku 434 843 euro 33 sendi võrra ja hageja nõue on 292 519 eurot 11 senti. Ajavahemikul 18. märtsist 2011 kuni 29. oktoobrini 2013 suurenes lihtvõlakirjadest tulenev Y võlg 1 132 725 euro 41 sendi võrra. Hageja kahjunõue on 761 984 eurot 39 senti. Vale ja põhjendamata on ringkonnakohtu järeldus, et hüpoteekvõlakirjad on osaliselt deklaratiivse ja osaliselt konstitutiivse iseloomuga. Y kaasas võlakirjade diskonteeritud nominaalväärtusest 1 688 887 krooni vähem kui ringkonnakohus tuvastas. Võlakirjad olid vähemalt selles ulatuses rahatud, st vastavas osas puudus võlakohustus, mille tunnistamiseks võlakirjad emiteeriti. Lisaks muutis kostja ühepoolselt täiendava emissiooni käigus hüpoteekvõlakirjaemissiooni tingimusi. Uue kohustuse loomisele suunatud olemuselt rahatu võlatunnistuse väljastamiseks peavad esinema mingid erakorralised asjaolud. Praegusel juhul selliseid asjaolusid ei esinenud. Hüpoteekvõlakirjade omanike maksimaalne võimalik nõue Y vastu 18. märtsi 2011 seisuga ei olnud 1 175 451 eurot 26 senti. Tallinna Ringkonnakohus jättis 21. jaanuari 2016. a otsusega rahuldamata Livigno hagi hüpoteekvõlakirjadest tuleneva nõude tunnustamiseks Y pankrotimenetluses suuremas summas kui 1 111 372 eurot 80 senti. Kuna kõik Y emiteeritud hüpoteekvõlakirjad kuulusid Livignole, ei ole alust eeldada, et 2011. a märtsis oleks hüpoteekvõlakirjadest tulenevaid nõudeid tunnustatud suuremas summas. Arusaamatu on ringkonnakohtu järeldus, et Y pankrotimenetluses on võimalik hageja nõue rahuldada 2348 euro 19 sendi ulatuses. Arvestades halduri tasu ja hageja nõude osakaalu kõikidest teise järgu nõuetest (50,94%), oleks teoreetiliselt mõeldav teha Y pankrotimenetluses hageja nõude katteks väljamakse vahemikus 518 eurot 67 senti kuni 584 eurot 89 senti. Hageja ei tuginenud kahjunõude esitamisel kostja juhatuse liikme hoolsuskohustuse rikkumisele kinnistute võõrandamisel ÄS § 187 lg 1 alusel ega esitanud nõuet ÄS § 187 lg 4 alusel. Hageja tugines nõude esitamisel kinnistute võõrandamise faktile alternatiivselt nii ÄS § 180 lg 51 rikkumise kui ka VÕS § 1045 lg 1 p 8 kohase tahtliku heade kommete vastase käitumise sisustamisel. Isegi kui 8(13)
2-14-50307 rahatute hüpoteekvõlakirjade pahatahtlik emiteerimine tõendamist ei leia, ei välista see VÕS § 1045 lg 1 p-l 8 põhineva nõude esitamist tingituna kinnistute võõrandamisest. Asjaolu, et juhatuse liige võib samal ajal rikkuda sisesuhtest äriühinguga tulenevaid kohustusi ja vastutada seeläbi ka äriühingu ees, ei väära võlausaldajal otsenõude olemasolu. Kostjal oli vähemalt kaudne tahtlus kahjustada lihtvõlakirjaomanike huve nii hüpoteekvõlakirjade emiteerimisel kui ka kinnistute võõrandamisel. Ringkonnakohus järeldas meelevaldselt, et hageja pidi olema teadlik kinnistute arendamisega kaasnevast riskist, mistõttu vastutab hageja kahju eest 50% ulatuses. Hageja kahju hüvitamise nõue põhineb kostja õigusvastasel käitumisel. Ringkonnakohus ei põhjendanud, mis asjaoludel vastutab hageja osaliselt selle eest, et kostja ei esitanud õigel ajal Y pankrotiavaldust ja selle tulemusena tekkis hagejal kahju. VÕS § 139 lg 1 kohaldamine ei ole põhjendatud. Ühelgi juhul ei oleks põhjendatud kahju jätmine hageja kanda rohkem kui 5% ulatuses. Kuivõrd hageja vaidlustab kahjunõude ulatuse, ei nõustu hageja sellega, et viivist tuleks arvestada põhinõudelt 130 825 eurot 57 senti. Samuti puudus põhjendus ümardada menetluskulude jaotusel protsente hageja jaoks kahjulikus suunas. Ka hagi osalisel rahuldamisel ei olnud põhjendatud jätta menetluskulusid osaliselt hageja kanda.
16.Kostja palub kassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu otsuse osas, milles kohus rahuldas hagi kostja vastu osaliselt, mõistis kostjalt hageja kasuks välja 130 825 eurot 57 senti ja viivise. Kostja palub teha uue otsuse, millega saata asi ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks ja jätta menetluskulud hageja kanda. Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt kohaldas ringkonnakohus valesti materiaalõiguse normi ja rikkus oluliselt menetlusõiguse normi. Ringkonnakohus jättis tähelepanuta Riigikohtu juhised, mille kohaselt pidi kohus uuesti hindama kostja väiteid selle kohta, millise hinnaga oleks olnud võimalik müüa kinnistud Y pankrotimenetluses. Ringkonnakohus jättis kõrvale kostja seisukohad pankrotiseadusest tuleneva ajasurve kohta ning teistest mõjutustest, mis kajastuvad pankrotimenetluses müüdava vara hinnas. Pankrotimenetluses ei toimu vara müük tavatingimustel. Ajasurve mõjutab vara müügihinda eriti majanduskriisi tingimustes, kui müügiperiood muutub pikemaks. Juhatuse liikme deliktilise vastutuse hindamisel ei saa eeldada, et vara müügiga võiks pankrotimenetluses lõpmatult viivitada. Ringkonnakohus oletas paljasõnaliselt, et kinnistute müügiperioodi võis pikendada. Ringkonnakohus võttis turuhinna määramisel 2011. a seisuga ebaõigesti aluseks hinna, millega kinnistud müüdi 2013. a augustis, kuigi kinnisvarahinnad tõusid ajavahemikus 2011–2013. Kostja esitatud vastuväited ja tõendid jättis kohus analüüsimata. ERI Kinnisvara asjatundja arvamus kinnitas, et pankrotimenetluses oleks vara müügihind olnud vähemalt 1/3 võrra madalam, s.o 1 060 000 eurot. Kuna 18. märtsi 2011 seisuga olnuks hüpoteekvõlakirjade omanike maksimaalne võimalik nõue Y vastu 1 172 451 eurot 26 senti, ei oleks vara müügist olnud võimalik saada rohkem raha, kui oli hüpoteekvõlakirjade omanike nõue Y vastu. Hagejale ei ole kahju tekkinud.
17.Kumbki pool vaidleb teise poole kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta menetluskulud teise poole kanda.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
18.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 691 p 2 ning § 692 p-de 1 ja 2 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja 9(13)
2-14-50307 menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Asi tuleb saata samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Poolte kassatsioonkaebused rahuldatakse osaliselt.
19.Ringkonnakohus tuvastas, et kostja, jättes õigel ajal esitamata Y pankrotiavalduse, rikkus ÄS § 180 lg-st 51 tulenevat kohustust ning põhjustas sellega hagejale varalise kahju. Samas on ringkonnakohus hagejale tekkinud kahju suuruse kindlakstegemisel kohaldanud vääralt materiaalõiguse norme ja rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme.
19.1.Kolleegium on varem selgitanud, et ÄS § 180 lg 51 kaitseb osaühingu võlausaldajaid kahte liiki kahju eest. Esiteks peab pankrotiavalduse õigeaegne esitamine tagama osaühingu vara võimalikult suures ulatuses säilimise ning seeläbi võlausaldajate nõuete võimalikult suures ulatuses rahuldamise. Teiseks peab pankrotiavalduse õigeaegne esitamine tagama seda, et sisuliselt maksejõuetu äriühing ei osaleks edasi majandustegevuses, mille käigus tekkivaid kohustusi ta täita ei suuda (vt Riigikohtu 25. veebruari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-188-12, p 12). Eelviidatud otsuse p-st 16 tuleneb, et ÄS § 180 lg-st 51 tuleneva kohustuse rikkumisega tekitatud varalise kahju suuruse hindamiseks tuleb tuvastada, millal muutus äriühing püsivalt maksejõuetuks ning tekkis juhatuse liikmel kohustus esitada pankrotiavaldus. Seejärel saab kohus hinnata, kui suures ulatuses oleks võlausaldaja sel ajal olemas olnud nõuded olnud võimalik rahuldada pankrotimenetluses, kui pankrotiavaldus oleks õigel ajal esitatud, võrreldes tegeliku olukorraga. See tähendab, et kindlaks tuleb teha vahe hageja nõuete hüpoteetilise ja tegeliku rahuldamise määra vahel. Seega tuli ringkonnakohtul kahju olemasolu ja suuruse hindamiseks tulenevalt VÕS § 127 lg-test 1 ja 4 võrrelda hageja varalist olukorda olukorraga, milles ta oleks olnud juhul, kui kostja ei oleks ÄS § 180 lg-t 51 rikkunud. Pooled ei vaidle kassatsiooniastmes enam selle üle, et Y muutus püsivalt maksejõuetuks 26. veebruaril 2011.
19.2.Ringkonnakohus on poolte väiteid ja tõendeid hinnates võtnud hageja kahju suuruse leidmisel aluseks hagis välja toodud potentsiaalsed pankrotiavalduse esitamise (ekslikult märgitud kui väljakuulutamise) hetkedel (18. märts 2011, 19. märts 2012) olemasolevad nõuded, võrrelnud nende kahe daatumi seisuga suurenenud intressi- ja viivisenõudeid ning tuvastanud, et hageja kahju suuruseks saab olla 263 999 eurot 33 senti, arvestades Y pankrotimenetluses hageja tunnustatud nõude suurust ning osakaalu pankrotimenetluses (vt ringkonnakohtu otsuse p-d 20.8-20.10). Seejärel on ringkonnakohus, hinnates varalist diferentsi, leidnud, et hageja nõuet on võimalik osaliselt rahuldada 261 651 euro 14 sendi ulatuses (vt ringkonnakohtu otsuse p 24.3). Kokkuvõttes leidis ringkonnakohus, et hageja vastutab tuvastatud asjaoludel temale tekkinud kahju eest ise 50% ulatuses, mistõttu tuleb kostjalt väljamõistetavat kahjuhüvitist 261 651 eurot 14 senti VÕS § 139 lg 1 alusel vähendada poole võrra ja kostjalt hageja kasuks välja mõista 130 825 eurot 57 senti (vt ringkonnakohtu otsuse p 27.2).
19.3.Kolleegiumi hinnangul kohaldas ringkonnakohus hagejal kahju tekkimise ja selle suuruse kindlaksmääramisel vääralt VÕS § 127 lg-d 1 ja 4, jättes kahju tekkimise ja selle suuruse tuvastamisel nõuetekohaselt välja selgitamata varalise diferentsi VÕS § 127 lg 1 mõttes. Seetõttu on nõuetekohaselt põhjendamata ka ringkonnakohtu järeldus, et kostja ÄS § 180 lg 51 rikkumine põhjustas VÕS § 127 lg 4 mõttes hagejale just nii suure varalise kahju, nagu ringkonnakohus tuvastas. Samuti on ringkonnakohtu otsuses kahju suuruse arvutuskäik ebaselge. Hageja kahju sai seisneda rahasummas, mis tal jäi saamata selle tõttu, et kostja viivitas Y pankrotimenetluse algatamiseks avalduse esitamisega. Selleks oleks tulnud võrrelda rahasummat, 10(13)
2-14-50307 mida hageja oleks saanud Y pankrotimenetluses juhul, kui Y pankrot oleks varem välja kuulutatud, rahasummaga, mida ta sai tegelikult Y pankrotimenetluse kaudu. Esimesena nimetatud rahusumma kindlakstegemiseks oleks tulnud kindlaks teha hageja tunnustatud nõude, teiste Y võlausaldajate tunnustatud nõuete ning Y vara suurus olukorras, kus kostja oleks esitanud pankrotiavalduse õigel ajal. See tähendanuks mh seda, et hageja jt võlausaldajate tunnustatud nõuded oleksid olnud tulenevalt PankrS § 36 lg 1 p-st 6 intressi ja viivise osas väiksemad võrreldes sellega, mida Y pankrotimenetluses hiljem tuvastati. Üksnes eelnimetatud asjaolusid arvestades oleks ringkonnakohus saanud anda põhjendatud hinnangu selle kohta, kui suures ulatuses kostja hagejale ÄS § 180 lg 51 rikkumisega kahju tekitas. Ringkonnakohus ei ole aga eeltoodust lähtunud ning on ekslikult kahjuhüvitise suuruse arvestamisel võtnud arvesse hageja jt Y võlausaldajate pankrotimenetluses tunnustatud nõuete suurused, mille hulka ta on arvestanud ka liitintressi (vt ringkonnakohtu otsuse p 22.8). Hageja kahjuks ei saa olla tema nõudelt kuni Y pankroti väljakuulutamiseni arvestatud intress ja viivis, nagu seda on ringkonnakohus oma otsuse p-s 20.10 leidnud. Juhul kui kostja oleks pankrotiavalduse esitanud õigel ajal, siis ei oleks hagejal intressi- ja viivisenõuet sellises ulatuses tekkinud. Kahjuhüvitise suuruse arvestamisel on intressi- ja viivisenõuetel tähtsus ulatuses, milles need oleksid olnud sissenõutavad Y pankroti õigel ajal väljakuulutamise korral.
19.4.Eeltoodust tulenevalt tuleb asja uuel läbivaatamisel juhul, kui ringkonnakohus leiab ka siis, et kostja vastutab ÄS § 180 lg 51 rikkumise tõttu hagejale kui Y võlausaldajale tekitatud kahju eest VÕS § 1045 lg 1 p 7 ja lg 3 ning § 1050 alusel (vt ka käesoleva otsuse p 22), kindlaks teha kui palju raha oleks hageja saanud Y pankrotimenetluse kaudu rohkem, võrreldes tegelikult saaduga juhul, kui kostja oleks esitanud pankrotiavalduse õigel ajal.
20.Lisaks on ringkonnakohus kolleegiumi arvates kahjuhüvitise vähendamisel VÕS § 139 lg 1 järgi rikkunud oluliselt menetlusõiguse normi, sest ei järginud sama vaidluse lahendamiseks antud Riigikohtu samas kohtuasjas antud seisukohta viidatud sätte kohta. Seejuures kohaldas ringkonnakohus eelnimetatud sätet valesti.
20.1.VÕS § 139 lg 1 sätestab, et kui kahju tekkis osaliselt kahjustatud isikust tulenevatel asjaoludel või ohu tagajärjel, mille eest kahjustatud isik vastutab, vähendatakse kahjuhüvitist ulatuses, milles need asjaolud või oht soodustasid kahju tekkimist. TsMS § 693 lg 2 sätestab, et Riigikohtu otsuses esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel on sama asja uuesti läbivaatavale kohtule kohustuslikud. Kolleegium selgitas 20. juunil 2018 samas asjas tehtud otsuse p-s 20, et ringkonnakohus kohaldas ekslikult VÕS § 139 lg-t 1, kui leidis, et emitendi äririski realiseerumine ei saa olla võlakirja omanikule tekkinud kahju hüvitise vähendamise aluseks, kuna olukorras, kus võlakirjade omandamise teel projekti finantseerinud isik oli või pidi olema investeeringut tehes teadlik sellega kaasnevatest riskidest, on kahju tekkinud sellise ohu (s.o äririski realiseerumine) tagajärjel, mille eest vastutab osaliselt ka kahjustatud isik. Tulenevalt kolleegiumi sellest seisukohast pidi ringkonnakohus asja uuel läbivaatamisel uuesti hindama kahjuhüvitise vähendamise võimalust VÕS § 139 lg 1 järgi, juhul kui hageja kahju tekkis äririski realiseerumise tagajärjel.
20.2.Ringkonnakohus leidis asja uuel läbivaatamisel, et hageja vastutab temale tekkinud kahju eest ise 50% ulatuses, kuna hüpoteekvõlakirjad olid konstitutiivsed võlatunnistused ja Akropol projekti finantseerinud isikuna oli või pidi olema investeeringut tehes teadlik kinnistute arendamisega kaasnevast riskist, millest hageja oli või pidi olema Rein Kärgi kaudu samuti teadlik.
11(13)
2-14-50307 Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu nende põhjendustega. Praegusel juhul tuvastas ringkonnakohus, et hagejale tekkis kahju, kuna kostja ei esitanud pankrotiavaldust tähtaegselt. Seega oli kahju tekkimise aluseks ringkonnakohtu arvates kostja õigusvastane käitumine, mitte äririski realiseerumine. Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul kahjuhüvitise vähendamise võimaluse ja ulatuse hindamisel VÕS § 139 lg 1 järgi eeltoodut arvestada.
21.Kolleegium selgitas samas asjas varem, et ringkonnakohtul tuleb hinnata, kas hageja nõude väidetav rahuldamata jäämine Y pankrotimenetluses ning sellega hagejale kahju tekkimine on tingitud sellest, et kostja rikkus ÄS § 180 lg-st 51 tulenevat pankrotiavalduse õigeaegse esitamise kohustust, või mõnest muust asjaolust, näiteks sellest, et kostja võõrandas kinnistud Y-le ebasoodsatel tingimustel, võides sellega rikkuda juhatuse liikme hoolsuskohustust või panna Y võlausaldajate suhtes toime tahtliku heade kommete vastase teo (vt Riigikohtu eelnimetatud otsuse p 18.4). Kolleegium selgitas, et juhul, kui ringkonnakohus peaks leidma, et ÄS § 180 lg-st 51 tuleneva kohustuse rikkumisest tulenev nõue ei ole põhjendatud, tuleb hinnata hageja nõuet VÕS § 1045 lg 1 p 8 alusel (vt Riigikohtu eelnimetatud otsuse p 16.5). Kuna ringkonnakohus leidis, et kostja vastutab ÄS § 180 lg 51 rikkumise tõttu hagejale kui Y võlausaldajale tekitatud kahju eest, siis ei olnud ringkonnakohtul TsMS § 442 lg 8 viienda lause järgi alust anda hinnangut, kas kostja vastutab VÕS § 1045 lg 1 p 8 alusel. Seetõttu jäävad tähelepanuta hageja kassatsioonkaebuse väited selle kohta, et kostja vastutab hagejale tekitatud kahju eest ka VÕS § 1045 lg 1 p 8 alusel. Kolleegium selgitab, et asja uuel läbivaatamisel on hagejal tulenevalt TsMS § 370 lg-st 2 iseenesest õigus oma alternatiivseid nõudeid järjestada. See tähendab, et hageja võib taotleda, et ringkonnakohus võtaks kõigepealt seisukoha selle kohta, kas hagi tuleks rahuldada VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 8 alusel. Juhul kui ringkonnakohus rahuldab hagi sellel alusel, ei pea ta TsMS § 442 lg 8 viienda lause kohaselt võtma seisukohta, kas hagi tuleks ÄS § 180 lg 51 rikkumise tõttu rahuldada VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 7 ja lg 3 alusel (vt TsMS § 442 lg 8 viienda lause kohta Riigikohtu 14. märtsi 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-21673/64, p 12). Juhul kui hageja oma nõudeid ei järjesta, võib ringkonnakohus neid hinnata enda määratud järjekorras.
22.Kolleegium juhib tähelepanu sellele, et ringkonnakohus jättis kostja teo nõuetekohaselt kvalifitseerimata. Kolleegium selgitab, et ÄS § 180 lg-st 51 tuleneva kohustuse rikkumise korral võib kostja vastutada VÕS § 1043, § 1045 lg 1 p 7 ja lg 3 järgi. Samas aga tuleneb VÕS §-st 1043, et kostja vastutuse eelduseks peab olema lisaks ÄS § 180 lg-s 51 sätestatud kohustuse rikkumisele kindlaks tehtud veel see, et ta oli kahju tekitamises süüdi. VÕS § 1045 lg 1 p-s 7 nimetatud delikti korral peab kostja olema süüdi seadusest tuleneva kohustuse rikkumises. Käesolevas asjas oleks tulnud hagi rahuldamise eeldusena hinnata seda, kas kostja oli süüdi ÄS § 180 lg-st 51 tuleneva kohustuse rikkumises. Juhul kui kostja ei rikkunud eelnimetatud kohustust tahtlikult, tuleb kostja hooletust eeldada VÕS § 1050 lg 1 järgi. Kostja hooletuse hindamiseks tuleb ÄS § 180 lg-s 51 sätestatud kohustuse järgmise osas lähtuda osaühingute juhatuse liikmete nn grupisisesest keskmisest hoolsuse standardist (vt selle kohta 20. juuni 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-73-13, p 10; 29. novembri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-56641/69, p 18.2).
23.Lisaks märgib kolleegium, et ringkonnakohtu otsuse põhjendused ja resolutsioon on omavahel vastuolus. Nimelt nähtub ringkonnakohtu otsuse p-st 15, et hagi jääb rahuldamata, kuid otsuse resolutsiooni p-st 2.4 nähtub, et kohtuotsuse tervikresolutsiooni järgi hagi rahuldatakse osaliselt.
12(13)
2-14-50307 Samas puudub ringkonnakohtu otsuse resolutsioonis ringkonnakohtu enda otsustus selle kohta, et hagi rahuldatakse osaliselt.
24.Vastuseks kostja kassatsioonkaebusele märgib kolleegium, et ekslik on kostja väide, et ringkonnakohus ei järginud käesolevas tsiviilasjas 20. juunil 2018 tehtud kolleegiumi otsuse p-s 19.4 antud juhiseid, jättes otsuse põhjendamata ja hindamata kostja tõendid kinnistute tõenäolise müügihinna kohta Y pankrotimenetluses. Ringkonnakohus tuvastas erinevate asjatundjate arvamuste alusel, et Y-le kuulunud kinnistute väärtus 2011. a veebruaris oli 1 590 000 eurot. Ringkonnakohus leidis, et tagantjärele pole võimalik täie kindlusega öelda, millise hinnaga oleks saanud kinnisasjad müüa, kuid siiski viitavad nii hageja kui ka kostja esitatud kinnisvarahindaja analüüsid sellele, et kinnistute eest oleks saanud müügihinnana 1 590 000–1 594 000 eurot. Ringkonnakohus ei ole eelnimetatud asjaolude tuvastamisel rikkunud menetlusõiguse norme ning on nendele asjaoludele õigusliku hinnangu andmisel õigesti kohaldanud materiaalõigust. Kolleegiumi arvates märkis ringkonnakohus õigesti, et pankrotimenetluse üks eesmärkidest on müüa võlgniku vara võimalikult suurt tulu tooval viisil, mistõttu ei ole PankrS §-s 140 sätestatud koormatud kinnisasja müümise tähtaeg imperatiivne ning võlausaldajad saavad otsustada müügiperioodi pikendamise. Kolleegium juhib samas tähelepanu sellele, et kahjuhüvitise suuruse kindlaksmääramisel on oluline kinnistute väärtus ajal, millal need oleks saadud võlausaldajate nõuete rahuldamiseks ja pankrotimenetluse kulude katteks maha müüa Y pankrotimenetluses juhul, kui pankrotiavaldus oleks esitatud õigel ajal (vt käesoleva otsuse p 19.3). Kuna kolleegium tühistab ringkonnakohtu otsuse ja saadab asja uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule, siis peab ringkonnakohus asja uuel läbivaatamisel hindama kinnistute väärtust uuesti.
25.Kuna asi saadetakse ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel ringkonnakohtu otsustada.
26.Poolte kassatsioonkaebuste osalise rahuldamise tõttu tuleb kassatsioonkaebustelt tasutud kautsjonid TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada. TsMS § 149 lg 8 järgi tagastatakse kautsjon menetlusosalisele, kes selle tasus või kelle eest see tasuti, või tema korraldusel muule isikule. (allkirjastatud digitaalselt)
13(13)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.