Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus Asja läbivaatamise kuupäev
RESOLUTSIOON
Eesti Vabariigi nimel 3-2-1-13-08 Tartu, 31. märts 2008. a eesistuja Lea Laarmaa, liikmed Henn Jõks ja Jaak Luik Guido Danieli hagi OÜ TALLINN PEKING SERVICES vastu töösuhte tuvastamiseks ja tagasiulatuvalt töösuhte tingimuste määramiseks ning kohtukulude hüvitamiseks. Tallinna Ringkonnakohtu 22. augusti 2007. a otsus tsiviilasjas nr 2-05-20073 Guido Danieli kassatsioonkaebus Hageja Guido Daniel (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat Rein Napa Kostja OÜ TALLINN PEKING SERVICES (registrikood xxxxxxxx) 3. märts 2008. a, kirjalik menetlus
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 22. augusti 2007. a otsus ja Harju Maakohtu
27.detsembri 2006. a otsus ning saata asi uueks läbivaatamiseks Harju Maakohtule.
2.Kassatsioonkaebus rahuldada.
3.Tagastada Guido Danielile kassatsioonkaebuselt 23. septembril 2007. a tasutud kautsjon 400 (nelisada) krooni.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Guido Daniel (edaspidi hageja) esitas 15. novembril 2005. a Harju Maakohtule hagi OÜ TALLINN PEKING SERVICES (edaspidi kostja) vastu, milles palus määrata võlaõigusseaduse (VÕS) § 26 lgte 9 ja 11 alusel lepingu lahtised tingimused, lähtudes lepingu olemusest ja eesmärgist, ning välja tuua definitsioon mõistele "palk" füüsilisest isikust ettevõtja puhul. Hagiavalduse muutmise ja täiendamise avaldustes palus hageja kohtul analüüsida lahtiseks jäänud tingimuste muutmist kostja poolt, määrata palga suurus ja selle õiguslik alus tagasiulatuvalt ning jätta kohtukulud kostja kanda. Hageja soovis määratleda kostjaga tekkinud õigussuhte olemuse, et seejärel esitada kostja vastu rahalisi nõudeid. Hagiavalduse kohaselt vastas hageja kostja tööpakkumiskuulutusele, saates kostjale oma elulookirjelduse, milles näitas palgasoovi vahemikus 10-20 eurot (neto) tunnis. Hageja eesmärgiks oli sõlmida tööleping. 7. juunil 2005. a sõlmisid pooled telefoni teel suulise töölepingu, mille alusel pidi hageja asuma tööle torulukksepana Soome Vabariigis. Samuti lepiti kokku, et hageja saab palka 13 eurot tunnis. Töölepingu sõlmimisel jäid lahtiseks töölepingu allkirjastamine, hagejale elukoha andmine, palga maksmise kuupäevad, tööpäeva kestus, välislähetuskulude, päevarahade ja puhkusetasude maksmine. Tööraamatut hageja kostjale ei esitanud. 10. juunil 2005. a asus hageja tööle Rauno Saari OY-s (edaspidi kostja lepingupartner). Kostja esindaja lubas hagejale leida ajutise elukoha ning vormistada kirjaliku töölepingu 14. juuniks 2005. a. Kostja ei täitnud neid lubadusi ning jättis ka töötasu maksmata. Hageja lõpetas töö kostja lepingupartneri juures 23. juunil 2005. a,
töötades kostja vahendatud töökohal kokku 98 tundi. Palga maksmiseks nõudis kostja hagejalt arvete esitamist. 14. augustil 2005. a esitas hageja kostjale arve 1994 euro 42 sendi (1694 eurot 42 senti + käibemaks 305 eurot) tasumiseks. 18. augustil 2005. a tegi kostja maksekorralduse Uuetalu talu arvelduskontole 19 836 krooni ülekandmiseks. Pank tagastas raha märkega, et saaja nimi on väär. 8. septembril 2005. a tegi kostja uue maksekorralduse samas summas kostja arvelduskontole, märkides saajaks FIE G. Danieli.
9.augustil 2005. a saatis hageja kostjale avalduse töölepingu lõpetamiseks töölepingu seaduse (TLS) § 82 alusel. 19. augustil 2005. a esitas hageja Tallinna ja Harjumaa Töövaidluskomisjonile avalduse kostjaga töösuhte lõppenuks tunnistamises ja töötasu ning lepingu lõpetamisega seotud hüvitise väljamõistmiseks. Töövaidluskomisjon lõpetas 11. oktoobri 2005. a otsusega menetluse põhjendusel, et pooled ei olnud töölepingulises suhtes. Kostja on hagejale ühepoolselt peale surunud kahjustavad lepingutingimused. Kostja on muutnud töölepingu teenuse osutamise lepinguks ja alandanud kokkulepitud tunnitasu. Kostja ei ole täitnud võlasuhtest tulenevat kohustust nõuetekohaselt.
2.Kostja ei tunnistanud hagi. Kostja ei ole hagejaga töölepingut sõlminud, poolte vahel oli töövõtusuhe. Kostja vahendas Soome tööle füüsilisest isikust ettevõtjaid. Kostja vahendas hageja tööjõudu Rauno Saari OY-le ajavahemikus 14. juunist 22. juunini 2005. a. Hagejale makstava tasu suurus oli kokkuleppe kohaselt 13 eurot tunnis. Hageja esitas kostjale arve kokkulepitust suuremas summas, s.o arvestusega 17 eurot 29 senti tunnis. Hageja arve tasus kostja kokkulepitud ulatuses
8.septembril 2005. a. Töövõtulepingu sõlmimist on hageja ise oma tegudega tunnistanud, esitades kostjale tasu saamiseks arve. Hageja majutuse korraldamata jätmine kinnitab samuti töövõtusuhte olemasolu.
3.Harju Maakohus jättis 27. detsembri 2006. a otsusega hagi rahuldamata ning kohtukulud hageja kanda. Maakohtu otsuse kohaselt ei ole pooled sõlminud töölepingut. Töölepingul põhinevat suhet iseloomustavad eelkõige järgmised tunnused: tööleping sõlmitakse üldjuhul määramata tähtajaga kestva suhte reguleerimiseks; töölepinguga määratakse kindlaks tasu töö eest; töölepinguga annab töötaja tööandja käsutusse oma tööjõu; töötaja kuulub tööandja töökollektiivi ja allub tööandja juures kehtivale töösisekorrale; töölepingus ettenähtud tööd teeb töötaja tööandja töövahenditega; töölepinguga omandab tööandja õiguse korraldada tööprotsessi (töö aeg, koht, viis) ja anda töötajale juhiseid ning kontrollida tööd; töötaja on tööandjaga alluvusvahekorras ning on kohustatud alluma tööandja korraldusele ja juhistele; tööandja vastutab kolmandate isikute ees töötaja poolt töö tegemisega kaasneva riisiko eest. Töösuhet iseloomustab peamiselt töötaja ja tööandja vahelise sõltuvussuhte (alluvussuhte) olemasolu. Mitmesuguste teenuste osutamise lepingute sõlmimisel on lepingu eesmärgiks teatud tulemuse saavutamine; tööd tegev või teenust osutav isik on nendes suhetes iseseisev; töölepingule omast alluvussuhet nendes lepingutes ei ole. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja vahendas hageja ja Soomes asuva ettevõtja Rauno Saari OY vahel infot töö- ja tööjõuturul oleva nõudluse kohta. Kostja korraldas 2005. a juunis hageja ja oma
lepingupartneri vahel kontakti loomise ja juhata hageja 9. juunil 2005. a tööandja asukohta. Hageja tegi tööd Soome Vabariigis kostja lepingupartneri juures. Hageja enda seletuse kohaselt andis viimane talle tööülesandeid ning pidas töö üle arvestust. Kostja ei andnud hagejale mingeid tööprotsessiga seotud korraldusi, hageja ei allunud tööülesannete täitmisel kostjale ning kostja ei vastutanud kolmandate isikute ees hageja töö resultaadi eest. Hageja kinnitas, et ta ei esitanud kostjale tööraamatut. Kostja asukoht on Eesti Vabariigis, hageja töötas Soome Vabariigis. Seega ei saanud ega pidanudki hageja tööprotsessis alluma kostja sisekorrale, hageja ei kuulunud kostja töökollektiivi. Maakohus järeldas kostja poolt hagejale saadetud sõnumitest, et tasu kostja lepingupartneri juures töötamise eest pidi hageja saama kostjale esitatud arvete alusel, mis ei ole omane töösuhtele. Vaidlust ei ole selles, et hageja esitas kostjale arve, mille kostja osaliselt tasus. Töösuhe ei saa põhineda ainuüksi asjaolul, et tasu hageja töö eest maksti kostja kaudu.
4.Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ning uue otsusega rahuldada hagi, määrates lepingutingimused. Apellatsioonkaebuse kohaselt moonutas maakohus asjaolusid ja ütlusi ning hindas asjaolusid valesti.
5.Kostja ei nõustunud apellatsioonkaebusega ja palus jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6.Tallinna Ringkonnakohus jättis 22. augusti 2007. a otsusega maakohtu otsuse muutmata. Apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud jättis ringkonnakohus poolte endi kanda. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt vaidlesid pooled sõlmitud lepingu olemuse üle ning asja lahendamiseks tuli esmalt kindlaks teha, kas pooltevaheline õigussuhe vastab töölepingu tunnustele. Ringkonnakohus nõustus maakohtu seisukohaga, et poolte vahel ei olnud töölepingulist suhet, ning järgis selles osas kooskõlas TsMS § 654 lg-ga 6 maakohtu otsuse põhjendusi, leides, et hageja apellatsioonkaebuse väited ei anna alust asuda teistsugusele seisukohale. Lisaks märkis ringkonnakohus, et VÕS § 26 reguleerib lahtiste lepingutingimuste määramist üksnes niisugustel juhtudel, kus osa lepingutingimusi on lepingut sõlmides jäetud kokku leppimata poolte vastastikusel kokkuleppel kavatsusega jõuda neis kokkuleppele tulevikus või jätta need tingimused ühe lepingupoole või kolmanda isiku määrata. Õigus pöörduda lahtise lepingutingimuse määramiseks VÕS § 26 lg 9 alusel kohtu poole tekib vaid siis, kui poolte kokkuleppega ettenähtud lepingutingimuse kindlaksmääramise viis jääb realiseerumata. Hagiavaldusest ega selle täiendustest ei nähtu asjaolu, nagu oleksid hageja ja kostja omavahelise lepingu sõlmimisel jätnud kokkuleppeliselt osa lepingutingimusi lahtiseks eesmärgiga määrata need kindlaks tulevikus. Üldjuhul eeldab lepingu sõlmimine kõigis lepingu olulistes tingimustes kokkuleppele jõudmist (VÕS § 9 lg 1 ja § 27). Ebaõige on ka hageja seisukoht, nagu muutuksid eelnevalt kokkulepitud lepingutingimused lahtisteks tingimusteks olukorras, kus üks lepingupooltest kokkulepet ei täida. Sellisel juhul saab rääkida üksnes kohustuse rikkumisest VÕS 1. osa 5. peatüki järgi, mitte aga kokkuleppe sisu automaatsest muutumisest.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7.Hageja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub nii ringkonnakohtu kui ka maakohtu otsuse tühistada ning saata asja uueks läbivaatamiseks maakohtule. Kassatsioonkaebuse kohaselt ei vasta ringkonnakohtu otsus TsMS § 442 lg-le 8 ja § 669 lg 1 p-le 5. Ringkonnakohus ei ole põhjendanud, miks ei arvestata otsuse tegemisel hageja väitega, et tema tahteks oli sõlmida tööleping, ning miks ei arvestata kostja tööpakkumiskuulutuse ja hagejaga toimunud töövestluse ankeedi sisuga. Menetlusnormide rikkumine tõi kaasa TLS § 8, § 28 lg 2 ja § 29 ebaõige kohaldamata jätmise. Ringkonnakohus ei arvestanud, et pooled leppisid kokku, et hageja teeb tööd isiklikult ja osaleb kostja määratud ettevõtja juures tööprotsessis. Pooled ei leppinud kokku teenuse osutamise tulemuses VÕS § 635 mõttes. Hageja tegi kokkulepitud tööd isiklikult ja kostja lepingupartneri töövahenditega. Hageja tööaega arvestas ning tööjuhiseid andis samuti kostja lepingupartner. Ümber ei ole lükatud hageja väidet, et tal oli kostjaga sõlmitud tööleping ning tema tööjõudu rentis kostja lepingupartner. Kohtud on ekslikult leidnud, et poolte vahel on töövõtusuhe.
8.Kostja ei ole kassatsioonkaebusele nõuetekohaselt vastanud.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9.Kolleegium leiab, et maakohtu otsus ja ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada TsMS § 692 lg 1 pde 1 ja 2 ning TsMS § 692 lg 5 alusel materiaalõiguse normi väära tõlgendamise ja kohaldamise ning menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Asi tuleb TsMS § 691 p 4 alusel saata samale maakohtule uueks läbivaatamiseks.
10.Pooled vaidlevad eelkõige selle üle, kas nende vahel oli töösuhe või tsiviilõigusega reguleeritav muu õigussuhe. Hageja väitel sõlmis kostja temaga suulise töölepingu, mille alusel hageja töötas
14.juunist 22. juunini 2005. a Soomes kostja lepingupartneri juures. Kostja leiab, et pooled sõlmisid töövõtulepingu, mille eesmärgiks oli hageja kui füüsilisest isikust ettevõtja tööjõu vahendamine nimetatud ajavahemikul. Tuginedes TsMS § 654 lg-le 6, järgis ringkonnakohus maakohtu otsuse põhjendusi ja nõustus, et poolte vahel ei ole töölepingulist suhet. Kolleegium märgib, et maakohtu otsuses loetletud töölepingu tüüpiliste tunnuste puudumine ei tarvitse igal juhul välistada töölepingu olemasolu. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja vahendas hagejat Soome tööle. Tööjõudu võib vahendada mitmes õiguslikus vormis. Esiteks võib tööjõu vahendamine olla suunatud kontakti loomisele tööd otsiva isiku ja tulevase tööandja vahel, millest vahendajale ei teki TLS §des 48 ja 49 sätestatud tööandja õigusi ja kohustusi. Vahendaja ja tööd otsiva isiku vahel võib sellisel juhul olla teenuse osutamise leping. Teiseks võib tööjõu vahendamine olla suunatud töötaja rentimisele kolmandale isikule (kasutajafirmale). Sellisel juhul on vahendaja (rendifirma) sõlminud töötajaga TLS §-le 1 vastava töölepingu, kuid osa tööandja õigustest ja kohustustest andnud üle kasutajafirmale. Ringkonnakohus on tööjõu rentimise iseärasustele tähelepanu pööramata nõustunud maakohtu seisukohaga, et kuna kostja ei andnud hagejale tööülesandeid ja tööalaseid korraldusi ega pidanud tööaja arvestust ning hageja ei allunud tööülesannete täitmisel kostjale ega esitanud talle tööraamatut,
siis ei olnud tegemist töösuhtega. TLS § 52 lg 1 kohaselt täidab tööandja oma kohustusi isiklikult või selleks volitatud isikute kaudu. Töölepingu seadus ei sätesta, kes võivad olla tööandja volitatud isikuteks. Seega võib tööandja volitada tööjuhiseid andma ja tööaega arvestama ka isiku, kes ei ole tema seaduslik esindaja või töötaja. Taoline töökorraldus võib olla nt juhul, kui tööandja rendib oma töötajat kolmandale isikule (kasutajafirmale). Sellises kolmepoolses töösuhtes võivad tööandja õigused ja kohustused olla jagatud tööandja ja kasutajafirma vahel nt selliselt, et tööandja kohustuseks on maksta töötajale palka ning kasutajafirma kohustuseks on töö korraldamine ja tööajaarvestus. Töötaja ei saa sellisel juhul korraldusi ega allu mitte tööandjale, vaid kasutajafirmale. Ringkonnakohus ei hinnanud, kas tegemist võis olla kolmepoolse suhtega, kus hageja ja kostja vahel oli tööleping ning kostjal olid lepingulised suhted isikuga, kellele ta tööjõudu vahendas. Leides, et pooled ei olnud sõlminud töölepingut, lähtus maakohus ka sellest, et hageja ei esitanud kostjale tööraamatut. TLS § 20 lg 1 järgi on tööraamat töölepingu alusel töötamist tõendav põhidokument. Kuna aga tööraamatu puudumine või selle esitamata jätmine ei takista töölepingu sõlmimist (Riigikohtu 1. novembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-76-06), ei saa sellest järeldada, et tegemist ei olnud töösuhtega. Kolleegium leiab, et ka sellest, et hageja esitas tasu saamiseks arve, ei saa üheselt järeldada, et tegemist ei olnud töösuhtega. Hageja väitel nõudis temalt arve esitamist kostja. Hageja selle väite on ringkonnakohus vastuolus TsMS § 652 lg 3 p-ga 1 ning § 654 lg-ga 5 jätnud tähelepanuta. Kolleegium märgib lisaks, et hageja tegutsemine füüsilisest isikust ettevõtjana, ei välista iseenesest võimalust, et ta oli kostjaga töölepingulises suhtes. Asja uuel läbivaatamisel tuleb seega hinnata muu hulgas hageja esitatud arvet, milles kajastus ka käibemaks, ning hageja väidet, et arve esitas ta kostja nõudmisel. Töösuhte tuvastamisel ei ole asjakohane lähtuda sellest, et töö tegemise kohaks ei olnud tööandja asukoht. Kooskõlas TLS § 51 lg-ga 1 on tööandjal õigus lähetada töötaja tööülesannete täitmiseks väljapoole töölepinguga määratud töö tegemise asukohta. Töölähetuse aja eest on tööandja kohustatud maksma töötajale TLS § 51 lg-s 3 ettenähtud kompensatsiooni. Töölepingu seadus ei keela pooltel töölepingus kokku leppida, et tööülesannete täitmise kohaks on muu kui tööandja asukoht.
11.Tööleping on TLS § 1 järgi töötaja ja tööandja kokkulepe, mille kohaselt töötaja kohustub tegema tööandjale tööd, alludes tema juhtimisele ja kontrollile, tööandja aga kohustub maksma töötajale töö eest tasu ning kindlustama talle poolte kokkuleppe, kollektiivlepingu, seaduse või haldusaktiga ettenähtud töötingimused. Töölepingu olulised tingimused on sätestatud TLS §-s 26. Muu hulgas on töölepingu kohustuslikeks tingimusteks TLS § 26 lg 1 p 6 järgi palgatingimused. Palgatingimustena käsitatakse palgaseaduse § 3 lg 1 tähenduses palgamäära, lisatasu ja juurdemakset ning palga arvutamise viisi ning maksmise korda. TLS § 26 lg 3 kohaselt, kui töötaja töötab välisriigis üle ühe kuu, sisalduvad töölepingus lisaks muudele kohustuslikele tingimustele järgmised tingimused ja andmed: 1) välisriigis töötamise kestus; 2) palga maksmise vääring; 3) välisriigis viibimisega seotud
lisatasud, hüvitised ja erisoodustused; 4) töötaja välisriiki tööle suundumise ja välisriigist tagasipöördumise tingimused. TLS § 28 lg 2 esimese ja teise lause järgi on töötaja tegelikult tööle lubamine võrdsustatud töölepingu sõlmimisega sõltumata töölepingu vormistamisest. Sel juhul vormistatakse tööleping kirjalikult tingimustel, mida tegelikult kohaldati. TLS § 29 teise lause kohaselt loetakse tööleping sõlmituks, kui pooled on lepingule alla kirjutanud või töötaja on tööle lubatud. VÕS § 1 lg 1 alusel kohaldatakse võlaõigusseaduse üldosas sätestatut ka töölepingule. Palgatingimused saaksid olla töölepingu lahtisteks tingimusteks VÕS § 26 tähenduses juhul, kui lepingupooled on jätnud lepingut sõlmides nendes tingimustes kokku leppimata kavatsusega jõuda neis kokkuleppele tulevikus või jätta need tingimused ühe lepingupoole või kolmanda isiku määrata.
12.Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus analüüsima pooltevahelist õigussuhet, arvestades ka võimalust, et kostja rentis hageja tööjõudu oma lepingupartnerile, ning TLS §-s 8 sätestatut. Selle sätte kohaselt loetakse vaidluses lepingu olemuse üle, et pooled sõlmisid töölepingu, kui väidetav tööandja ei tõenda vastupidist või kui pole ilmne, et pooled sõlmisid teistsuguse lepingu. Kolleegium jääb 14. juuni 2005. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-3-05 avaldatud seisukoha juurde, et juhul, kui pooltevahelisel kokkuleppel on ühtviisi nii töölepingu kui ka mõne muu tsiviilõigusega reguleeritava lepingu tunnused, mistõttu ei ole lepingulise suhte olemust võimalik üheselt määratleda, ja tööandja ei tõenda, et pooled sõlmisid mõne muu lepingu, tuleb poolte sõlmitud leping lugeda töölepinguks. Sõltumata poolte väidetest loeb kohus tuvastatuks, et pooled ei sõlminud töölepingut üksnes juhul, kui on ilmne, et vaidlusalune leping ei ole tööleping.
13.Kooskõlas TsMS § 688 lg-ga 6 jätab kolleegium tähelepanuta kassatsioonkaebuse väite, et ringkonnakohus jättis põhjendamata, miks ta ei arvesta otsuse tegemisel kostja tööpakkumiskuulutustega. Toimikust nähtuvalt ei ole neid materjale asja juurde lisatud. Maakohus on kohustanud kostjat esitama töökuulutused (I kd, lk 121), kostja seda ei teinud (I kd, lk 135). Hageja ei ole sellele õigel ajal vastuväidet esitanud (TsMS § 333) ega sellele ka apellatsioonkaebuses tuginenud.
14.Kolleegium juhib kohtute tähelepanu sellele, et TsMS § 442 lg 5 järgi lahendab kohus poole nõuded otsuse resolutsiooniga selgelt ja ühemõtteliselt. Resolutsioon peab olema selgelt arusaadav ja täidetav ka muu otsuse tekstita. See tähendab, et resolutsiooni sõnastusest peab olema üheselt arusaadav ka see, millised nõuded jätab kohus rahuldamata. Resolutsiooni ühemõtteline sõnastus on muu hulgas vajalik TsMS § 428 lg 1 p 2 ja § 371 lg 1 p 4 kohaldamisel. Maakohus on TsMS § 442 lgt 5 rikkudes jätnud resolutsioonis märkimata, millised hageja nõuded jäetakse rahuldamata. Ka kohtuotsuse põhjendavast osast ei nähtu, et käsitletud oleks kõiki hageja nõudeid. Seetõttu tuleb tühistada ka maakohtu otsus. Lea Laarmaa, Henn Jõks, Jaak Luik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.