1.Andres Heinsoo (hageja) esitas töövaidluskomisjonile 29. detsembril 2017 avalduse, milles palus mõista Trust OÜ-lt (kostja) välja töötasu ja puhkusehüvitise. Töövaidluskomisjon lõpetas 28. märtsi 2018. a otsusega menetluse ning hageja esitas 3. mail 2018 Harju Maakohtule kostja vastu hagi töötasu saamiseks. Hageja palus jätta menetluskulud kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 2. aprillil 2012 suulise töölepingu, mille alusel asus hageja kostja juures tööle projektijuhina. Hageja tööks oli juhtida ehitusprojektide eritöid, eelkõige ventilatsiooni-, vee-, kanalisatsiooni- ja küttetööd, otsida ja korraldada tööd klientide, tööjõu, ladustamiskohtade jms--ga. Pooled leppisid kokku, et hageja töötab täistööajaga ja kostja maksab talle töötasu 1500 eurot (neto) kuus. Hageja ütles 13. mail 2016 töölepingu üles, kuna kostja ei andnud tööd ja maksis hagejale kokkulepitust vähem töötasu. Hageja oli korduvalt juhtinud kostja tähelepanu
2-18-6908 rikkumistele. Hageja palus mõista kostjalt välja ajavahemikus november 2014 kuni mai 2015 saamata jäänud töötasu, kokku 7872 eurot 13 senti. Arvestades lepingu sisu, töö iseloomu ja asjaolu, et hageja tegi kostjale tööd, olles temaga alluvussuhetes, olid hageja ja kostja sõlminud töölepingu.
2.Kostja vaidles hagile vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Pooled ei olnud töösuhtes, vaid nad olid sõlminud 2. aprillil 2012 töövõtulepingu. Töövõtulepingu alusel osutas hageja kostjale teenust, otsides talle kliente ning pakkudes neile sanitaartehnilisi ja ventilatsioonitöid, tellides tööks vajalikud materjalid ja korraldades objektidel tööd, ning kostja maksis hagejale iga kuu tasu 300 eurot (neto). Töövõtuleping sõlmiti kolmeks kuuks, kuid teenuse osutamine jätkus juunini 2016. Teenuse osutamise ajal ei esitanud hageja kordagi kostjale küsimusi või ettepanekut suhte olemuse või muutmise kohta. Hageja töötas töövõtulepingule omaselt, olles töö tegemise aja, viisi ja koha valikul olulisel määral iseseisev, hagejal ei olnud kindlaksmääratud tööaega, kindlat töö tegemise kohta, ta ei allunud kellegi otsesele juhtimisele ja kontrollile. Kostja täitis lepingut nõuetekohaselt, kuni hageja ütles selle üles. Kostja käsitas hageja avaldust ülesütlemisena võlaõigusseaduse (VÕS) § 631 järgi, võttis avalduse teadmiseks ja kohustas hagejat tagastama tema valduses olnud kostja vara.
3.Harju Maakohus jättis 10. aprilli 2019. a otsusega hagi rahuldamata. Menetluskulud jäid hageja kanda, kellelt mõisteti välja kostja menetluskulu 918 eurot 75 senti. Maakohtu otsuse kohaselt ei vaidle pooled selle üle, et hageja töötas kostja heaks ajavahemikul
2.aprillist 2012 kuni 13. maini 2016 ning kostja maksis hagejale töö eest tasu. Pooled vaidlevad selle üle, kas nad olid sõlminud töölepingu või töövõtulepingu ning kas kostja jättis osa kokkulepitud tasust hagejale maksmata. Hageja arvates tõendavad suulise töölepingu sõlmimist 13. mai 2016. a töölepingu ülesütlemise avaldus, hageja pangakonto väljavõte, koondpalgateatis, Maksu- ja Tolliameti infosüsteemi väljavõte ning kostja seisukohad teises tsiviilasjas ja kuriteokaebuses. Kostja on esitanud poolte 2. aprillil 2012 sõlmitud kirjaliku töövõtulepingu ehitusalase konsulteerimise kohta ajavahemikul 2. aprillist kuni 2. juulini 2012, tasuga 300 eurot (neto) kuus. Kostja väitel sõlmiti leping kolmeks kuuks, kuid teenuse osutamine jätkus kuni juunini 2016. Ajavahemikul 1. maist 2014 kuni 1. maini 2016 maksis kostja hagejale iga kuu tasu 350-400 eurot, mis on kooskõlas kostja väitega, et töövõtulepingus kokku lepitud tasu 300 eurot kuus suurendati algul 350 euroni ja hiljem 400 euroni kuus. Kostja ei ole maksnud hagejale kordagi hageja väidetud 1500 euro suurust töötasu. Eluliselt usutav ei ole hageja väide, et ta töötas mitu aastat kokkulepitust neli korda väiksema tasuga. Kohtule esitatud kostja vastustega ja seisukohtadega teistes tsiviilasjades ning väljavõttega Politsei- ja Piirivalveameti teatisest nähtub, et pooled vaidlevad pärast töövõtulepingu lõppemist kostja vara tagastamise üle ning hageja konsulteeritud äriühingutega. Esitatud tõenditega kogumis on tõendatud, et pooled sõlmisid 2. aprillil 2012 töö tegemiseks võlaõigusliku töövõtulepingu VÕS 36. ptk järgi. Kostja töö iseloom eeldab töö tegemise aja, viisi ja koha valikul iseseisvust, mitte töölepingule omast kindlaksmääratud tööaega, kindlat töö tegemise kohta ning allumist tööandja otsesele juhtimisele ja kontrollile. Asjaolu, et pooled on erinevates dokumentides kasutanud tööõiguslikke termineid („töötasu“, „tööleping“, „töötaja“), ei tõenda töösuhet ega välista töövõttu. Töötamise registri kannetel ei ole õiguslikku tähendust, kuna need ei loo ega lõpeta lepingut ega tõenda töösuhte olemust. Kuivõrd on ilmne, et vaidlusalune leping ei ole tööleping, tuleb lugeda tuvastatuks, et pooled ei ole sõlminud töölepingut. Kuna pooled ei sõlminud töölepingut, ei ole olulised Statistikaameti andmed projektijuhi töötasu suuruse kohta.
2(7)
2-18-6908
4.Hageja palus apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada või saata asja maakohtule uueks läbivaatamiseks. Hageja palus jätta menetluskulud kostja kanda. Maakohus hindas tõendeid ebaõigesti ja valikuliselt ega põhjendanud, miks osa tõenditega ei arvestata. Maakohus leidis valesti, et pooled ei sõlminud töölepingut. Hageja tõendid kinnitavad töölepingu sõlmimist. Kostja esitatud kirjalikku töövõtulepingut pooled ei sõlminud ega asunud täitma. Kostja ei ole tõendanud, et töövõtulepingut pikendati. Põhjendatud ei ole maakohtu seisukoht, et hageja töö iseloom eeldab töö tegemise aja, viisi ja koha valikul iseseisvust. Maakohus ei arvestanud, et kostja maksis hagejale tasu iga kuu, mitte pärast töö valmimist. Meelevaldne on maakohtu väide, et ei ole eluliselt usutav, et hageja töötas aastaid kokkulepitust väiksema palgaga. Hagejal oli piisavalt raha ning kostjal olid majandusraskused ja ta lubas töötasu hiljem maksta. Maakohus jättis hageja väited käsitlemata. Hageja palus võtta vastu tõendid, millest nähtub, et kostja kliendid on esitanud hageja tehtud töö eest arved kostjale ja kostja on need tasunud. Hageja ei saanud neid tõendeid maakohtus esitada, kuna need said talle kättesaadavaks alles apellatsioonimenetluse ajal, mil kostja esitas need teises tsiviilasjas.
5.Kostja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6.Tallinna Ringkonnakohus jättis 3. detsembri 2019. a otsusega maakohtu otsuse muutmata ja menetluskulud hageja kanda, mõistes temalt välja kostja apellatsioonimenetluse kulu 630 eurot. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt ei ole hageja esitanud töösuhtele omaseid asjaolusid. See, et hageja ütles 13. mai 2016. a avaldusega üles töölepingu ning kostja ei vaielnud selles viidatud lepingu liigile vastu, ei muuda sõlmitud lepingut töölepinguks. Kuna muid lepinguid poolte vahel ei olnud, käsitas kostja hageja avaldust töövõtulepingu ülesütlemisena. Asjaolu, et kostja on hagejale tehtud tasu ülekannete selgitusse märkinud „töötasu“ ja maksnud hagejale 480 eurot selgitusega „oktoobrikuu komandeering“, ei tõenda samuti töösuhet ega välista töövõttu. Hageja tuginemine koondpalgateatisele, millest nähtuvad kirjed „töötasu, puhkusetasu, lisapuhkus, selles perioodis saadud korralist puhkust, töötuskindlustus“, on asjakohatu. Tegemist on plangi kirjetega, mitte hagejale tehtud tegelike maksetega. Hageja on kinnitanud, et kostja ei ole talle kordagi puhkust andnud ega puhkusehüvitist maksnud. See, et kostja on teistes menetlustes esitatud dokumentides märkinud, et pooled olid sõlminud töölepingu, ei tõenda vaidlusaluse suhte olemust. Teistes asjades ei vaidle pooled suhte õigusliku olemuse üle, praeguses vaidluses ei ole kostja töölepingu sõlmimist tunnistanud. Hageja töötamise kohta tehtud registrikanne ei ole õigusliku tähendusega, sotsiaalmaksu makstakse ka töövõtjale makstud tasult.
2.aprillil 2012 sõlmitud kirjaliku töövõtulepinguga on tõendatud, et pooled olid töövõtusuhtes. Hageja vastuväide, et pooled ei sõlminud seda lepingut ega asunud seda täitma, ei lükka ümber kirjalikku töövõtulepingut. Hageja ei ole vaidlustanud, et ta on sellise lepingu allkirjastanud. Hageja ei ole töövõtulepingut tühistanud ega lepingu tühisusele tuginenud. Hageja väide, et seda lepingut ei asutud täitma, on vastuolus hageja enda väidetega töö sisu kohta, sest see kattub töövõtulepingusse märgituga. Hageja ei ole suulise töölepingu sõlmimise kohta ühtegi tõendit esitanud. Kostja väitel töötas hageja töövõtulepingule omaselt, olles töö tegemise aja, viisi ja koha valikul iseseisev, hagejal ei olnud kindlaksmääratud tööaega ega töö tegemise kohta ning ta ei allunud kellegi 3(7)
2-18-6908 otsesele juhtimisele ega kontrollile. Hageja ei ole vastupidist väitnud ega tõendanud. Hageja ei ole kohtu ette toonud ühtegi sellist elulist asjaolu, mille alusel saaks tuvastada, et ta allus kostja juhtimisele ja kontrollile. Hageja viidatud kaugtöö ei välista töötaja allutatust tööandja juhtimisele ja kontrollile. Töövõtuleping ei välista töölepingu olemasolu, kuid hageja ei ole menetluses sellist võimalust esitanud ega näidanud, millist tööd ta tegi töölepingu alusel erinevalt sellest, mida ta tegi töövõtulepingu alusel. Pooled ei vaidle selle üle, et nende lepinguline suhe kestis kauem, kui töövõtulepingusse märgiti. Hageja ei ole tõendanud ka oma väidet, et pooled leppisid kokku töötasus 1500 eurot (neto) kuus. Hagejale ei ole nelja-aastase töötamise ajal kordagi sellist tasu makstud, talle maksti 350-400 eurot kuus. Hageja ei ole tõendanud oma väidet, et ta küsis kostjalt väidetavalt kokkulepitud töötasu. Ebausutav ja tõendamata on ka hageja selgitus, et ta ei nõudnud töötasu, kuna tal oli piisavalt raha ja kostjal olid majandusraskused.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7.Hageja palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asja uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule või teha uue otsuse, millega hagi rahuldada. Hageja palub jätta menetluskulud kostja kanda, mõistes temalt välja hageja kassatsiooniastme menetluskulu 1012 eurot 80 senti. Kassatsioonkaebuse kohaselt ei ole kohtute seisukoht, et pooled olid sõlminud töövõtulepingu, kooskõlas tõenditega ning on vastuolus seaduse ja Riigikohtu varasema praktikaga. Ringkonnakohus kohaldas valesti töölepingu seaduse (TLS) § 1 lg-t 2, mille järgi tuleb eeldada töölepingut ning vaidluse korral loetakse, et sõlmiti tööleping, kui tööandja ei tõenda vastupidist või kui ei ole ilmne, et sõlmiti muu leping. Asjas ei ole ilmne, et pooled sõlmisid töövõtulepingu, ning kostja ei esitanud veenvaid tõendeid selle kohta, et poolte vahel ei olnud töölepingut. Töölepingu olemasolu ja see, et ka kostja arvates olid pooled töösuhtes, nähtub hageja ülesütlemisavaldusest, igakuistest tasu maksmise väljavõtetest, koondpalgateatistest, kostja kuriteokaebuse teatisest, teistes tsiviilvaidlustes esitatud menetlusdokumentidest, töötamise registri väljavõttest ja poolte kirjavahetusest. Samuti kinnitab töölepingu olemasolu poolte käitumine. Kostja maksis hagejale tasu regulaarselt üks kord kuus, mitte pärast töö valmimist, ning tasus teistele isikutele hageja tööga seotud arved. Kostja ei ole tõendanud, et hageja töötas töövõtulepingule omaselt iseseisvalt, ning hageja ei ole seda väidet ka omaks võtnud. Tõenditel ei põhine kohtute eeldus ja põhjendamata on seisukoht, et hageja töö iseloom eeldas iseseisvust, mitte kostjale allumist, tööaega ja -kohta. Ringkonnakohus ei arvestanud hageja väidet, et töövõtulepingul ei ole tema allkiri, olles sellega töövõtulepingu ehtsuse vaidlustanud, ning et seda ei olnud kunagi täitma asutud. Ringkonnakohus ei käsitlenud hageja väiteid poolte kokkulepitud tasu suuruse kohta ega põhjendanud, miks ei tõenda tasu suurust Statistikaameti väljavõte. Lisaks jättis ringkonnakohus alusetult vastu võtmata asjakohased ja olulised dokumentaalsed tõendid.
8.Kostja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu, leides, et ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud, ning palub jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda, kellelt mõista välja kostja kassatsiooniastme menetluskulu 577 eurot 50 senti.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Asi tuleb TsMS § 691 p 2 alusel saata uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebus tuleb rahuldada. 4(7)
2-18-6908
10.Hageja on esitanud kostja vastu töötasunõude ajavahemiku november 2014 kuni mai 2015 eest, tuginedes sellele, et pooled olid ajavahemikus 2. aprillist 2012 kuni 13. maini 2016 töösuhtes. Kostja vastuväite kohaselt sõlmisid pooled 2. aprillil 2012 tähtajalise töövõtulepingu, mille alusel jätkas hageja tegutsemist ka pärast kokkulepitud tähtaja möödumist, ning hageja tegutses iseseisvalt, kostja juhtimise ja kontrollita. Maakohus luges töövõtulepingule ja kostja väidetele tuginedes tõendatuks, et pooled ei olnud töösuhtes. Samuti märkis maakohus, et kuna on ilmne, et vaidlusalune leping ei ole tööleping, tuleb lugeda tuvastatuks, et pooled ei ole sõlminud töölepingut. Ringkonnakohus leidis, et hageja ei ole esitanud asjaolusid, millest nähtuksid töösuhtele omased tunnused, ega töösuhet tõendanud, ning töövõtulepinguga on tõendatud, et pooled ei olnud töösuhtes. Kolleegium nõustub hagejaga, et kohtud eksisid tõendamiskoormuse jaotamisel ja jätsid otsuse olulises osas põhjendamata.
11.Kui isik teeb teisele isikule tööd, mille tegemist võib vastavalt asjaoludele oodata üksnes tasu eest, eeldatakse TLS § 1 lg 2 järgi, et tegemist on töölepinguga. Sama tulenes enne 1. juulit 2009 kehtinud TLS-i sätetest, mille kohaldamisel leidis kolleegium korduvalt, et juhul, kui lepingulise suhte olemust ei ole selle tunnuste alusel võimalik üheselt määrata ja tööandja ei tõenda, et pooled sõlmisid mõne muu lepingu, tuleb poolte sõlmitud leping lugeda töölepinguks. Seejuures on kolleegium selgitanud, et üksnes juhul, kui on ilmne, et vaidlusalune leping ei ole tööleping, loeb kohus sõltumata poolte väidetest tuvastatuks, et pooled ei sõlminud töölepingut (vt Riigikohtu 14. juuni 2005. a otsused tsiviilasjades nr 3-2-1-3-05, p 18 ja nr 3-2-1-9-05, p 18; 31. märtsi 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-13-08, p 12; 13. märtsi 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-7-09, p 10; 19. aprilli 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-26-10, p 11; 15. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-11, p 14). Need seisukohad kohalduvad ka alates 1. juulist 2009 kehtiva TLS-i korral. Seadusandja eesmärk panna suurem tõendamiskoormus väidetavale tööandjale, nähtub nii TLS § 1 lg 2 sõnastusest kui ka TLS-i eelnõu seletuskirjast (Riigikogu XI koosseis; 299 SE seletuskiri, lk 8). Seega tuleb eeldada töölepingut, kui isik teeb teisele isikule tööd, mille tegemist võib oodata üksnes tasu eest. Üksnes siis, kui on ilmne, et pooled ei olnud töösuhtes, tuleb sõltumata poolte väidetest lugeda tuvastatuks, et pooled ei sõlminud töölepingut. Olukorras, kus lepingul on nii töölepingu kui ka muu võlaõigusliku teenuse osutamise lepingu tunnused, mistõttu tuleb eeldada töölepingut, on väidetaval tööandjal vastupidist väites kohustus tõendada, et pooled sõlmisid mõne muu lepingu.
12.Pooled ei vaidle selle üle, et hageja tegutses ajavahemikus 2. aprill 2012 kuni 13. mai 2016 kostja juures projektijuhina, otsides talle kliente, kellele pakkus sanitaartehniliste ja ventilatsioonitööde tegemist, otsides ja tellides tööks vajalikke materjale ja organiseerides objektidel tööd, ning kostja maksis hagejale selle eest iga kuu tasu. Kolleegiumi hinnangul ei anna need asjaolud alust leida, et on ilmne, et vaidlusalune leping ei ole tööleping. Maa- ega ringkonnakohtu otsusest ei nähtu hageja tegutsemisega seotud asjaolusid, mis on ilmselgelt omased üksnes muule kui töölepingulisele suhtele. Projektijuhi tööd on võimalik teha nii töö- kui ka mõne muu teenuse osutamise lepingu alusel. Seega ei ole põhjendatud kohtute järeldus, et kuna on ilmne, et vaidlusalune leping ei ole tööleping, tuleb lugeda tuvastatuks, et pooled ei ole sõlminud töölepingut. TLS § 1 lg 2 kohaselt tuleb lähtuda eeldusest, et tegemist oli töölepinguga. Seega peab kostja tõendama, et pooled sõlmisid muu teenuse osutamise lepingu.
13.Tuvastamaks vaidlusaluse lepingulise suhte olemust, tuleb võrrelda lepinguid iseloomustavaid tunnuseid. Töölepingu peamiseks tunnuseks on töötaja allumine tööandja juhtimisele ja kontrollile (TLS § 1 lg 1). Kuna ainuüksi töötegija mõnetine iseseisvus töö tegemisel ei välista töölepingut, on õigussuhte kindlaksmääramiseks oluline ka töötaja alluvuse määr ehk see, mil määral oli ta seotud väidetava tööandja korraldustega töö tegemise viisi, aja ja koha kohta (vt nr 3-2-1-3-05, p 15; 5(7)
2-18-6908 nr 3-2-1-9-05, p 15; nr 3-2-1-41-11, p 14). TLS § 1 lg 4 järgi ei kohaldata töölepingu kohta sätestatut lepingule, mille kohaselt tööd tegema kohustatud isik on töö tegemise viisi, aja ja koha valikul olulisel määral iseseisev. Seega peab väidetav tööandja TLS § 1 lg-s 2 sätestatud eelduse ümberlükkamiseks tõendama eelkõige seda, et töötaja ei allunud tema juhtimisele ja kontrollile ning oli töö tegemise viisi, aja ja koha valikul olulisel määral iseseisev. Lisaks eeltoodule tuleb õigussuhte kindlaksmääramisel arvestada ka konkreetse juhtumi muude asjaoludega. Seadus ei võimalda tuvastada õigussuhet üksnes kirjalikult vormistatud lepingu pealkirja või selles kasutatud terminite alusel. Vaidlusaluse kokkuleppe õigusliku iseloomu kindlaksmääramine eeldab selle tõlgendamist kooskõlas VÕS §-s 29 sätestatud tõlgendamisreeglitega (vt nr 3-2-1-7-09, p 10). Lepingu tõlgendamisel lähtutakse VÕS § 29 lg-te 1 ja 4 kohaselt lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest või sellest, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Eelkõige arvestatakse lepingu tõlgendamisel VÕS § 29 lg-s 5 sätestatud asjaoludega, mh lepingupoolte käitumisega. Seega on lepingu olemuse kindlakstegemiseks võimalik arvestada mh sellega, kes korraldas ja juhtis tööprotsessi, kes maksis töövahendite, -materjalide, -seadmete, ruumide ja muude töö tegemisega seotud kulude eest, kas töö eest maksti perioodilist tasu, kas töötaja pidi olema valmis väidetavale tööandjale tööd tegema, kas töötaja tegutses mitme tööd andva isiku heaks või sai kogu oma sissetuleku või olulise osa sellest väidetavalt tööandjalt, kuidas pooled tõlgendasid vaidlusalust suhet väljapool seda vaidlust, nt suhetes teiste isikutega või täites oma muid kohustusi. Selliselt võib olla põhjendatud arvestada mh nt töötamise registri kannetega ja poole avaldatuga teistes menetlustes. Kolleegium rõhutab, et kriteeriume, mille alusel õigussuhet kindlaks määratakse ja millele tuginetakse, tuleb vaadelda kogumis (vt ka nr 3-2-1-3-05, p 15 ja nr 3-2-1-9-05, p 15). Isegi kui iga esitatud asjaolu iseseisvalt ei kinnita väidetavat lepingut, võivad need koos seda tõendada.
14.Kohtud, tuvastades muu võlaõigusliku suhte üksnes poolte sõlmitud kirjaliku tähtajalise töövõtulepingu ning kostja väidete alusel, eksisid TLS § 1 lg-te 1, 2 ja 4 ning VÕS § 29 lg 5 kohaldamisel. Kolleegiumi hinnangul on maakohus rikkunud ka TsMS § 232 lg-tes 1 ja 2 sätestatud tõendite igakülgse, täieliku ja objektiivse hindamise kohustust ning § 442 lg-s 8 ettenähtud otsuse põhjendamise kohustust. Ringkonnakohus on TsMS § 656 lg 1 p-s 5 ja lg 2 esimeses lauses sätestatut rikkudes jätnud maakohtu menetlusõiguse normide rikkumise kõrvaldamata. Nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsuse kohaselt on hageja viidanud töösuhet iseloomustavatele asjaoludele ja esitanud tõendeid, nt pangakonto väljavõtte, koondpalgateatise, Maksu- ja Tolliameti infosüsteemi väljavõtte ning kostja seisukohad teistes menetlustes. Samas ei ole kohtud hageja väiteid ja tõendeid nõuetekohaselt hinnanud. Samuti ei ole kohtud viidanud töövõtulepingu jätkumist ning alluvussuhte puudumist ja hageja olulist iseseisvust kinnitavatele tõenditele. Ainuüksi sellest, et hageja ei vaidlustanud töö jätkumist pärast kirjalikus töövõtulepingus kokkulepitud tähtaega, ei saa järeldada töövõtulepingu jätkumist. Hageja peamise seisukoha järgi olid pooled sõlminud töölepingu. Kolleegiumi arvates ei ole välistatud, et isegi siis, kui pooled olid sõlminud tähtajalise töövõtulepingu, oli poolte vahel pärast selle tähtaja möödumist töösuhe. Kuigi TLS § 4 lg 2 esimese lause kohaselt sõlmitakse tööleping kirjalikult, loetakse sama sätte teise lause järgi tööleping sõlmituks ka juhul, kui töötaja asub tegema tööd, mille tegemist võib vastavalt asjaoludele eeldada üksnes tasu eest.
15.Kolleegiumi hinnangul saab asja uuesti lahendada ringkonnakohus, kellel on TsMS § 652 lg 3 kohaselt õigus tuvastada maakohtu otsuses tuvastamata asjaolusid ja hinnata kohtuotsuses hindamata tõendeid, samuti TsMS § 652 lg 5 ja § 653 järgi õigus ümber hinnata maakohtu menetluses kogutud, uuritud ja hinnatud tõendeid.
6(7)
2-18-6908
16.Kui kostja tõendab oma väidet, et hageja ei allunud vaidlusalusel ajal kostja juhtimisele ja kontrollile ning ta oli töö tegemise koha valikul iseseisev, tuleb anda hagejale kooskõlas TsMS § 230 lg-tes 1 ja 2 ning § 652 lg-s 3 sätestatuga võimalus tõendada oma vastuväidet kaugtöö tegemise kohta, millele ta on asja materjalidest nähtuvalt tuginenud (TLS § 6 lg-d 4 ja 9). Kui kostja ei tõenda asja uuel läbivaatamisel, et poolte vahel oli muu võlaõiguslik teenuse osutamise leping, tuleb lugeda, et pooled olid töösuhtes.
17.Kui ringkonnakohus leiab asja uuel läbivaatamisel, et poolte sõlmitud kirjalik töövõtuleping tuleb lugeda töölepinguks, mis jätkus ka pärast kokkulepitud tähtpäeva (TLS § 80 lg 3), või kui pooled sõlmisid pärast töövõtulepingu lõppemist töölepingu (TLS § 4 lg 2 teine lause), peab ringkonnakohus lahendama ka hageja töötasunõude. Hinnates poolte väiteid ja esitatud tõendeid töötasu kokkuleppe kohta, tuleb silmas pidada, et VÕS §-s 5 sätestatud seaduse dispositiivsuse põhimõttest tulenevalt ei ole töölepingu pooltel iseenesest keelatud leppida kokku sarnase töö eest sarnastel asjaoludel tavaliselt makstavast väiksemas tasus (VÕS § 1 lg 1, TLS § 2). Samas tuleb arvestada TLS § 29 lg-s 6 sätestatud keeluga maksta töötajale alammäärast madalamat töötasu. Kui poolte kokkulepet töötasu suuruse kohta ei ole võimalik tuvastada, tuleb töötasu kindlakstegemisel lähtuda TLS § 29 lg-st 2. Selle sätte kohaselt, kui töötajale lepingu järgi makstava töötasu suurust ei ole kokku lepitud või kui kokkulepet ei suudeta tõendada, on töötasu suuruseks kollektiivlepingus ettenähtud, selle puudumisel sarnase töö eest sarnastel asjaoludel tavaliselt makstav tasu. Kolleegium on seisukohal, et kuna töölepingu, sh töötasu kokkuleppe kirjalikult vormistamine on tööandja kohustus (TLS § 4 lg 2, § 5 lg 1 p 5, § 115 ja § 117) ning töötaja on töösuhtes nõrgemaks pooleks, kellel suulise töölepingu korral ei ole üldjuhul kirjalikke tõendeid töötasu kokkuleppe kohta tööandja seadusest tuleneva kohustuse järgimata jätmise tõttu, kannab kirjaliku töölepingu vormistamata jätmise tagajärgede riski tööandja (vt ka Riigikohtu 11. jaanuari 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-05, p 12 ja 299 SE seletuskiri, lk-d 31-32). Seega juhul, kui tööandja ei tõenda töötasu suurust, on töötasuks sarnase töö eest sarnastel asjaoludel tavaliselt makstav tasu. Sarnase töö eest tavaliselt makstava tasu suurust on võimalik tõendada nt Statistikaameti andmetega.
18.Kuna asi saadetakse uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule, jätab kolleegium menetluskulude jaotuse ja rahalise suuruse TsMS § 173 lg 3 teise lause ja § 174 lg 6 alusel ringkonnakohtu määrata.
19.Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada kostja tasutud kassatsioonikautsjon. (allkirjastatud digitaalselt) Henn Jõks, Ants Kull, Kaupo Paal
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.