Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-2-1-120-02 Otsuse kuupäev Tartus, 11. detsember 2002. a Kohtukoosseis Eesistuja J. Odar, liikmed H. Jõks ja V. Kõve Kohtuasi Eesti Vabariigi (Rapla Maksuameti kaudu) avaldus AS Belarus Service pankroti väljakuulutamiseks. Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 13. mai 2002. a otsus tsiviilasjas nr 2-2/797/02. Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Eesti Vabariik (Rapla Maksuameti kaudu) kassatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev 18. november 2002. a Istungil osalenud isikud Hageja esindaja vandeadvokaat A. Alaver Resolutsioon Jätta Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 13. mai 2002. a otsus muutmata ja kassatsioonkaebus rahuldamata.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.4. detsembril 2001. a algatas Rapla Maakohus Eesti Vabariigi poolt Rapla Maksuameti kaudu esitatud pankrotiavalduse alusel AS Belarus Service pankrotimenetluse. AS-l Belarus Service oli 23. novembri 2001. a seisuga võlg Eesti Vabariigi ees tulumaksu, käibemaksu ja sotsiaalmaksu osas kokku 128 835 krooni, millele lisandus intress 10 543 krooni. Võlgnik ei vaidle võlale vastu, kuid leiab, et makseraskus on ajutise iseloomuga. Ajutise pankrotihalduri arvamuse kohaselt on võlgnik alaliselt maksejõuetu. Võlgniku varade väärtuseks on ca 1 miljonit krooni, kuid võlgasid on 1,7 miljoni krooni ulatuses.
2.Rapla Maakohus rahuldas 14. veebruari 2002. a otsusega avalduse ja kuulutas välja AS Belarus Service pankroti. Kohus nõustus ajutise halduri arvamuses olevate seisukohtadega võlgniku maksejõuetuse kohta ja kuna võlgnik ei maksnud ka pankrotimenetluse ajal võlga võlausaldajale, siis leidis kohus, et võlgnik on püsivalt maksejõuetu. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
3.Tallinna Ringkonnakohus tühistas 13. mail 2002. a maakohtu otsuse ja tegi asjas uue otsuse, millega jättis AS Belarus Service pankroti välja kuulutamata. Pooltel ei ole vaidlust selles, et võlgnik oli pankrotimenetluse ajal Eesti Vabariigile võlgu 139 378 krooni makse ja intressi ning võlausaldaja oli teinud pankrotihoiatuse. Seega oli olemas selge nõue ja PankrS § 9 lg 1 p 4 sätestatud asjaolu. PankrS § 1 lg 2 kohaselt on alalise maksejõuetusega tegemist juhul, kui võlgnik ei suuda rahuldada võlausaldajate nõudeid ja see suutmatus ei ole majandusliku olukorra põhjal ajutine. Ringkonnakohus leidis, et ainuüksi see, et võlgnikul on täitmata kohustusi, ei näita veel seda, et võlgnik oleks püsivalt maksejõuetu. Arvestades sissenõutavaks muutunud võlgasid ca 0,4 miljonit krooni ja varasid, mis ei ole koormatud tagatistega ning seda, et võlgnik oli kuni pankroti välja kuulutamiseni tegutsev ettevõte, kes sai äritegevusest kasumit, ei ole võlgnik alaliselt maksejõuetu. Võlgnikul on olemas vara, mille arvelt võlad tulevikus tasuda. Halduri arvamuse kohaselt on võlgnik kuni 2001. a alguseni pidanud maksedistsipliinist kinni ja pärast seda on tekkinud viivitused. Samal ajal toimus äritegevuse asukoha muutus, mis võis tekitada