Korrakaitse › Muu korrakaitse

3-21-2458 menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

3-21-2458 Järelikult puudub vastustajal volitus piiranguid seada ja korraldus on tühine. Samuti kohustavad korraldused toime panema õigusrikkumise, sest kohustavad tegevuse eest vastutavaid isikuid seadusliku aluseta töötlema isikuandmeid. Korraldus on sisult määrus, mitte haldusakt, sest ei ole suunatud üksikjuhtumi reguleerimisele. Korraldused on kehtestatud tähtajatult ja piiranguid ei ole iga 2 nädala tagant uuesti kaalutud. Vastustajal puudub pädevus NETS-i alusel määruseid anda. Korraldused nr 305 ja 362 on põhiseadusevastased ning tuleb jätta kohaldamata. Korraldused ei ole ka formaalselt õiguspärased, sest asjaomased ministrid ei ole neile alla kirjutanud. Ajutine müügiluba näitab, et tegemist on alles katsejärgus vaktsiinidega. Vaktsiinid ei ole 100% tõhusad. Terviseameti statistika kinnitab, et ka vaktsineeritud inimesed haigestuvad COVID-19 haigusesse võrdselt vaktsineerimata isikutega. Ka vaktsineeritud isikud nakatavad teisi. Vaktsiinide toime langeb 4 kuu möödudes. Puuduvad teadmised pikaajaliste toimete osas. Vaktsiinide toimet vähendavad ka haiguse uued tüved ning tuleb teha tõhustusdoose. Vaktsineerimisele vaatamata on nakatumine tõusuteel. Peamiselt haigestuvad ja surevad vanurid ning krooniliste haigustega inimesed. Seega ei ole teistele piirangute seadmine põhjendatud. Vaktsineerimisega kaasnevad terviseriskid. Eestis puudub vaktsiinikahjustuste fond ja võimalike nõuetega tuleb pöörduda välisriigis tegutseva ravimitootja poole.

Vabariigi Valitsus palus jätta kaebuse rahuldamata.

Vaidlusalused piirangud olid kehtestamise ajal esinenud epidemioloogilises olukorras COVID19 haiguse leviku tõkestamiseks vajalikud, sobivad ja proportsionaalsed, arvestades ülekaalukat avalikku huvi, samuti kooskõlas Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) jm seadustega. Kaebajad ei ole põhistanud, kuidas kaaluvad nende subjektiivsed õigused üles avaliku huvi ja teiste isikute põhiõigused. Meetmed ja piirangud on kehtestatud inimeste elu ja tervise ning ülekaaluka avaliku huvi kaitseks, sh riigi toimepidevuse tagamiseks COVID-19 haigust põhjustava viiruse leviku tõkestamise eesmärgil. Pandeemia ja kõrgete või kasvavate nakatumisnäitajate tingimustes on riigil kohustus tagada kõigi inimeste elu ja tervis, mh tagades selleks tervishoiusüsteemi toimepidevus ja vältida tervishoiusüsteemi ülekoormamist. Uudse ohtliku nakkushaiguse korral tuleb arvestada, et teave täieneb ja muutub pidevalt. Kui nakkushaigus on suure nakatuvusega, mis levib kiiresti ja ulatuslikult või mille kulg on raske või eluohtlik, peab olema võimalik kasutada igal ajahetkel asjakohaseid ja vajalikke meetmeid ja piiranguid, et nakkushaiguse levikut tõkestada. Lisaks inimeste elu ja tervise kaitsele on piirangute eesmärgiks hoida ka ühiskonda võimalikult avatuna, tagada kõigi riigi tuumikfunktsioonide toimimine ja avalike ülesannete täitmine ning võimaldada teenuste tarbimist nii, et samas hoitakse võimalikult madalal oht tervisele ja suremuse tõus viiruse tõttu. Korralduse nr 362 seletuskirjas toodud selgitustest tulenevalt kehtestati lisameetmed ja -piirangud vaktsineerimata isikute suhtes, sest sellel sihtrühmal oli oluliselt suurem tõenäosus haigestuda ja haigestudes sattuda haiglasse, põdeda haigust raskelt, samuti tüsistuste ja muude raskete tagajärgede tekkeks. COVID-19 on uudne ohtlik nakkushaigus NETS § 2 lg 2 tähenduses. See on suure nakatuvusega ning jätkuvalt tundmatu ja muteeruv viirus, mida teadlased järjepidevalt tundma õpivad. See levib kiiresti ja ulatuslikult üleriigiliselt kehtestatud piirangutele ja meetmetele vaatamata. Selle kulg on raske või isegi elukohtlik suurele osale elanikkonnast (eelkõige eakad ja kaasuvate haiguste inimesed). Kättesaadav efektiivne ravi hetkel puudub ja haiglate ravivõimekuse piir oli kätte jõudnud. NETS § 28 lg 5 p 3 ning § 28 lg-d 6 ja 8 annavad vastustajale pädevuse kehtestada piirangud üldkorraldusega. Erinevalt määrusest on üksikisikul võimalik üldkorraldust kohtus vaidlustada.

3(15)

3-21-2458 Korraldustega nr 305 ja 362 kehtestatud meetmed ja piirangud tuginevad olemasolevatele teadusandmetele, mille kohaselt on põhjendatud vaktsineeritute ja vaktsineerimata läbipõdemata isikute suhtes erinevate meetmete ja piirangute kehtestamine, kuna vaktsineeritud isikutel on oluliselt väiksem tõenäosus nakatuda ja viirust edasi levitada. Samuti on nakatumise korral vaktsineeritud isikutel oluliselt väiksem risk haigestuda raskelt ja vajada haiglaravi. Haiglaravi vajaduse korral on vaktsineeritud inimesed põdenud kergemalt ja lühemalt. Seega toob vaktsineeritute nakatumine kaasa väiksema koormuse tervishoiusüsteemile. Kaebajate vastupidised seisukohad pole kooskõlas olemasolevate teadmiste ega teadlaste ja arstide arvamustega. Olukorras, kus teiste inimestega kokkupuutel on suur oht viiruse levikuks, lasub riigil kohustus viia nakkusoht miinimumini, sh võib selle eesmärgi saavutamiseks sobival viisil piirata isikute kokkupuutumise võimalusi. Vaktsineerimine on efektiivne nakkusohu vähendamisel ja raske nakatumise ärahoidmisel. Erinevad teadusuuringud näitavad, et vaktsineerimine vähendab nakatumise tõenäosust suures ulatuses ja vaktsineeritud nakatunud inimeselt viiruse edasikandumise tõenäosus on tunduvalt väiksem kui vaktsineerimata inimeste puhul. Kui vaktsineeritud inimene haigestub, võib temalt leida elujõulist viirust vaid paari päeva jooksul, kuid vaktsineerimata inimene võib olla nakkusohtlik nädala või mitu. Vaktsineerimata isikud viibivad vaktsineeritud isikutega võrreldes haiglas kauem, nad põevad haigust raskemalt ja nende ravi on pikemaajalisem. Vaktsineerimata isikute osakaal haiglates on väga suur, seega vajavad nad raviks oluliselt rohkem ressurssi. Tavapatsientide ravivõimalused vähenevad ja plaanilist ravi on võimalik osutada vähemal määral. Teadusnõukoda on järjepidevalt olnud seisukohal, et vaktsineerimine on väga efektiivne raske haiguse ära hoidmisel ja soovitanud kõigil end vaktsineerida. Vaktsiinid on efektiivsed, kvaliteetsed ja ohutud. Kõik täna Eestis kasutusel olevad vaktsiinid on saanud müügiload. Ei ole põhjust uskuda, et pandeemia ajal kiirendatud müügiloa taotlemisel oleks vaktsiinide puhul efektiivsuse ja ohutuse osas tehtud järeleandmisi. Tingimustega müügiload ei tähenda, nagu oleks tegemist eksperimentaalsete ja katsefaasis vaktsiinidega. Tingimustega müügiluba antakse välja olukorras, kus ravimi järele on tungiv vajadus, kuid ravimi kohta on olemas tavapärasemast vähem andmeid. Seda võimaldatakse juhul, kui ravimist saadav kasu või vaktsiini kohene kättesaadavus kaalub üles puudulikest andmetest tulenevad riskid. Ravimifirmad peavad jätkama Euroopa Ravimiametile uuringute andmete esitamist, mille eesmärgiks on kinnitada, et vaktsiinist saadav kasu ületab jätkuvalt sellega kaasnevad riskid. Ka enne tingimustega müügiloa andmist on Euroopa Ravimiametile esitatud piisavat andmeid vaktsiini toime ja ohutuse kohta. Arvestades, et esimesed vaktsiinid on olnud turul ligi aasta ja ülemaailmselt on neid süstitud miljardeid doose, kuid siiani ei ole avastatud riske, mis kaaluksid üles vaktsiinist saadava kasu, on põhjendatud pidada Eesti kasutusel olevaid müügilubadega vaktsiine piisavalt ohututeks. Vaktsiinide ohutust kinnitab ka piisav kontroll ja pidev järelevalve. Siiani ei ole Euroopa Ravimiamet ühegi vaktsiini manustamist ära keelanud. Seejuures on vaktsiinide kasutamise võimalusi tänaseks laiendatud ka haavatavamatele inimgruppidele, nt lastele. Negatiivne test ei kaitse nakatumise ega raske haigestumise eest ega ole efektiivne nakkuse leviku takistamisele. Olukorras, kus vaktsineerimata isik tõestab testi alusel, et tema ise ei ole nakkusohtlik, võivad siiski teised isikud olla talle ohtlikud. Samuti ei pruugi negatiivse testi andnud inimene ise olla nakkusohutu. Testimine võimaldab määrata ainult viiruse geneetilise materjali olemasolu, mitte selle nakatumisvõimet, ja negatiivne testitulemus tähendab üksnes seda, et proovi andmise hetkel ei olnud organismis piisavalt viiruseosakesi. Isiku nakkusohtlikkus sõltub mitmest tegurist: kui suures koguses esineb viirust hingamisteedes, kui palju viirust ta eritab, kas kasutab ettevaatusabinõusid. Inimene võib negatiivse proovi andmise hetkel olla juba nakatunud ja muutuda nakkusohtlikuks vahetult pärast proovi andmist. Samuti võib ta pärast proovi andmist puutuda kokku viirusekandjaga, nakatuda ja muutuda lühikese aja 4(15)

3-21-2458 jooksul nakkusohtlikuks. Seega võib negatiivsest testist saadav kindlustunne olla petlik ja on igal juhul ainult lühiajaline. Kaebajate õiguste riive on proportsionaalne. Neil on oma õiguste tagamiseks ka muid võimalusi. X-l on võimalus saada ujumise ainepunktid kätte pärast piirangute kehtivuse lõppu. Y-l on võimalik osaleda täienduskoolitusel pärast piirangute lõppu või piirangute kehtimise ajal virtuaalselt või küsida koolituse tasu tagasi. Kaebajad ei ole näidanud, et nad oleksid püüdnud leida muid lahendusi. Ka kultuuriüritusi on võimalik tarbida virtuaalselt ja ostetud piletid võõrandada. Vaktsineerimine oli juba mitu kuud ja tasuta kättesaadav. Kaebajad on teinud teadliku valiku mittevaktsineerimise kasuks, seega said ja pidid nad selliste tagajärgedega arvestama. Piiratud ei ole kaebajate ligipääsu esmatarbeteenustele. Uudse ja ohtliku nakkushaiguse ohu tõrjumisel on põhjendatud lähtuda ettevaatuspõhimõttest. Korraldused on prognoosotsused, mille õiguspärasust tuleb hinnata selle andmise aja seisuga. Pidevalt täienevatel teadusandmetel põhinevate prognooside muutumine või täpsustumine ei muuda varem tehtud prognoosotsust iseenesest õigusvastaseks. Isikuandmete töötlemise aluseks võib olla isiku nõusolek või seaduslik alus. Seaduslik alus tulenes korralduse nr 305 p-st 16, mis sätestas tõendi kontrollimise nõude. Seadusandja on andnud NETS-ga vastustajale volituse kehtestada juriidilistele isikutele tegevusvabaduse piirang, mille kohaselt võib isiku lubada avalikku ruumi juhul, kui kontrollitase tema tõendit ja tõend on kehtiv. Haiglate võimekust ei ole võimalik tõsta kiiresti ja mõeldamatu on ehitada avalikest vahenditest süsteemi üles selliselt, et ka erakorralise ja suuremahulise pandeemia aegadel oleks kaetud kogu ravivajadus.

3-21-2458 ressursid kuluvad COVID-19 haiguse raviks. Nii uute haiglahoonete ehitamine kui ka uue meditsiinipersonali väljatöötamine võtab aastaid. Teadmata, millist ravivajadust uue viiruse levik eeldab ja kui kauaks pandeemia kestma jääb, ei olnud riigil põhjust kohe selles suunas oma ressursse suunata. Isegi kui meditsiinisüsteemi oleks võimalik suunata kiiresti juurde raha, ei ole sama kiiresti võimalik kasvatada ravivõimekust. Selles olukorras on mõistlik, et avalik võim suunab erinevate regulatiivsete meetmetega inimeste käitumist selliselt, et pandeemiast tingitud ravivajadus ei kasvaks üle meditsiinisüsteemi taluvuspiiri. NETS § 28 lg-s 6 on seadusandja andnud vastustajale volituse kehtestada nakkushaiguse leviku tõkestamiseks erinevad liikumis- ja tegevusvabaduse piiranguid, mille sisu ja ulatuse kindlaksmääramisel on vastustajal avar kaalutlusõigus. Piirangu valiku õigustamiseks piisab sellest, et see on eesmärgipärane ja see ei ole meelevaldne. Valides ühe lahenduse, ei ole tagantjärgi võimalik kindlaks teha, millised oleksid olnud arengud juhul, kui oleks valitud mõni teine lahendus. Viiruse leviku ohjamiseks on vaja võimalikult palju piirata viiruse leviku ja sellega kaasneva haigestumise võimalusi. Selleks tuleb vähendada inimestevahelisi kontakte ja suurendada elanikkonnas immuunsuskaitsega inimeste osakaalu. Ainus töötav lahendus viiruse pandeemilise leviku tõkestamiseks on elanikkonna ulatuslik immuniseerimine. Immuunsuskaitse saavutamine on võimalik haiguse läbipõdemisega ja vaktsineerimisega. Arvestades seda, et COVID-19 haigus võib kulgeda väga raskelt ja kõnealuse haiguse raviks ei ole senini olemas teaduspõhist kinnitust leidnud tõhususega ravimit, samuti seda, et jätkuvalt ei ole üheselt teada, millistest konkreetsetest inimesega seotud asjaoludest võib nakatumise korral haiguse kergem või raskem kulg sõltuda, on ilmne, et rahvatervise kaitse seisukohast ei ole mõeldav soodustada elanikkonnas immuunsuskaitse tekkimist haiguse läbipõdemise arvelt. Selles kontekstis on avaliku võimu ainumõeldavaks käitumiseks selliste regulatiivsete meetmete võtmine, mis soodustab võimalikult palju vaktsineeritute osakaalu suurenemist elanikkonnas. Vaktsineerimise soodustamise eesmärgist lähtuvate meetmete näol ei ole tegemist vaktsineerimata inimeste diskrimineerimisega, vaid vaktsineeritud isikute teatud sooduskohtlemisega, mis on õigustatav avalikust huvist kantud eesmärgiga tõkestada ohtliku nakkushaiguse levikut elanikkonnas immuunsuskaitsega inimeste osakaalu suurendamise läbi. Selleks tuleb inimestes tekitada piisav motivatsioon vaktsineerimiseks, mille tekitamiseks on kohane vahend leevendada immuunsuskaitse saanud inimeste suhtes liikumis- ja tegevuspiirangute kohaldamist. Lahendus, kus piiranguid ei kohaldata olemasolevate teadusandmete põhjal usutavasti immuunsuskaitset omavate isikute suhtes (st vaktsineeritud, vaktsineeritutega võrdsustatud ja tõendatult haiguse läbi põdenud isikud), on mõistlik ja loogiline tasakaalupunkt, mis võimaldab ühelt poolt majandus- ja sotsiaalsete suhete jätkuvat toimimist, toetades samas immuunsuskaitsega inimeste osakaalu suurendamist elanikkonnas ja seeläbi haiguse leviku piiramist ning eelkõige avalike teenuste ja sh meditsiiniteenuste toimepidevuse tagamist. Selles, et viirusega nakatunute hulgas on ka täielikult vaktsineeritud inimesi, ega selles, et vaktsineeritud patsiente on COVID-19 haigusega sattunud haiglasse ja surnud, pole vaidlust. Küll aga kinnitavad nii prof. Krista Fischeri analüüsis esitatud andmed, samuti teadusnõukoja soovitused ning erinevate kogu maailmas tehtavate teadusuuringute pinnalt oma järeldusi tegevate ja vastavaid soovitusi andvate organisatsioonide andmed veenvalt, et vaktsineerimine on tõhus meede COVID-19 haigust põhjustava viiruse leviku tõkestamiseks. Asjakohatu on kaebajate viide sellele, et piirangute kehtestamisel ei ole hinnatud piirangute mõju inimeste psüühikale. Kaebajad ei ole väitnud ega tõendanud, et piirangud oleksid mõjutanud nende psüühikat (HKMS § 44 lg 1). Ühestki allikast ei nähtu, et käesoleval ajal oleks 6(15)

3-21-2458 olemas selge teadusteadmine, et teatud kriteeriumitele vastavasse gruppi kuuluvad isikud põhimõtteliselt ei haigestu või haigestuvad väga harva või väga kergelt. Ainsana saab sellise järelduse teha laste kohta, kuna statistilised andmed näitavad, et lapsed põevad COVID-19 haigust enamasti kergelt. Kuigi esimesest COVID-19 juhtumite avastamisest on möödas kaks aastat, on endiselt tegemist uue nakkushaigusega, mida põhjustav viirus lisaks sellele pidevalt muteerub ja mille puhul ei ole teada, mis põhjustel põevad mõned inimesed haiguse läbi ilma sümptomiteta, teised kergelt ning kolmandad raskelt või lausa väga raskelt, vajades haiglaravi, sealhulgas juhitavale hingamisele paigutamist. Mis puudutab erinevaid teadusandmeid, millest võib vastustaja NETS §-des 27 ja 28 sätestatud piirangute kehtestamisel juhinduda, siis selles osas on kohtupraktikas selgitatud, et lähtuda võib süsteemselt kogutud, analüüsitud ja hinnatud teadusandmete tervikraportitest ning riigiülestest uuringutest, näiteks ECDC raportitest, kusjuures teadusandmete põhjal metoodiliselt tehtud järeldustele tuginemist haldusorgani ega kohtu poolt ei takista see, et osa teadlasi on teistsugusel seisukohal. Vastustajal tuleb arvestada maailma juhtivate ja varasemate epideemiate ohjamise kogemust omavate tippkeskuste seisukohtadega (ECDC, CDC, WHO), seda ka juhul, kui need seisukohad ei ole kooskõlas teadusnõukoja soovitustega. Praegusel juhul ei nähtu, et vaidlusalused piirangud oleksid nende seisukohtadega vastuolus. Negatiivne testitulemus kinnitab küll seda, et konkreetne isik ei ole testimise hetkel teistele nakkusohtlik, kuid ei kaitse teda ennast nakkusohu eest. Negatiivne test näitab vaid viiruse puudumist organismis testi tegemise ajal, samuti ei välista see, et isik võib nakatuda viirusega pärast testi tegemist ja muutuda ikkagi nakkusohtlikuks. Kõigile isikutele üleüldise testimise kohustuse seadmine ei oleks samuti põhjendatud. See tooks kaasa suure koormuse tervishoiusüsteemile ega oleks põhjendatud vaktsineeritute suhtes. Ka oleks see väga kulukas avalikele vahenditele või isikutele endile. Sellel, et negatiivse COVID-testi alusel lubatakse kontrollitud tegevustes osaleda 12‒18-aastastel, on asjakohane ja mõjuv põhjendus. Vabariigi Valitsuse 28.10.2021 korralduse nr 373 „Vabariigi Valitsuse 23. augusti 2021. a korralduse nr 305 „COVID-19 haiguse leviku tõkestamiseks vajalikud meetmed ja piirangud” muutmine“ seletuskirjas on korraldusse nr 305 p 151 lisamist selgitatud sellega, et alla 18-aastastel on olnud võimalik end vaktsineerida lühema perioodi jooksul ning neile ei kehtinud varem mingeid piiranguid kontrollitud tegevustes osalemiseks. Täiskasvanutel on olnud võimalik vaktsineerida end piiranguteta alates 2021. a kevad-suvest, seega on neil olnud piisavalt aega, et piirangute kohaldumist enda suhtes vältida. Kuna täiskasvanud ja alaealised ei ole sarnases olukorras, ei pea neid kohtlema võrdselt. Vaktsineerimisega kaasnevad riskid ning on usutav, et vaktsineerimine võib põhjustada ka raskeid kõrvalnähtusid ja isegi surma. Samas olukorras, kus mitte üksnes Eestis, vaid Euroopa Liidu tasandil on ravimite turule lubamiseks pädevad organid andnud vaktsiinidele müügiloa ja vaktsiini on manustatud sedavõrd suurele hulgale inimestele, ilma et oleks tuvastatud selliseid riske ja ohtusid, mis väljuvad mistahes ravimi või vaktsiini puhul teaduslikult põhjendatud tolerantsi piiridest, võib vastustaja võtta lähtekohaks teadmise, et vaktsiinid on ohutud. Vaktsineerimisega kaasnevat võimalikku terviseriski ei saa pidada suuremaks COVID-19 haiguse läbipõdemisega kaasnevast terviseriskist. Sotsiaalministeerium on välja töötanud ja saatnud Riigikokku arutlusele ka vaktsiinikahjude hüvitist ettenägeva seaduseelnõu (tervishoiuteenuse osutaja kohustusliku vastutuskindlustuse seaduse eelnõu 522 SE). Vaktsineerimisega seotud riskid on kõigi jaoks üldjoontes ühesugused. Teatud hulk elanikkonnast on vaktsineerimisega seotud riski võtnud ja on mõistlik, et nii toiminud isikute suhtes kohaldatavad piirangud on leebemad. Kaebajate suhtes kehtestatud piirangud on intensiivsed, aga mitte ülemäärased, sest kõiki olulisi elulisi vajadusi on kaebajatel oma soovides teatud kohandusi tehes võimalik rahuldada. 7(15)

3-21-2458 Tegevustele, milles osalemise korralduse nr 362 p 1 alap 7 kaebajate jaoks välistab, on võimalik leida alternatiive: võimalik on tellida restoranidest toitu kaasa, kultuurielamuste saamiseks kasutada erinevaid tehnilisi vahendeid, sportida vabas õhus, sõpradega kohtuda kodus. Uisutamas ja suusatamas on võimalik käia vabas looduses. Last on võimalik saata huviringidesse, mis ei eelda vanema kohalolu, või võib last saata tõendit omav täiskasvanu. Kaebajatel võib olla takistusi täienduskoolitusel osalemisega ja tasemeõppes teatud ainete läbimisega, kuid see ei anna alust pidada kaebajate suhtes kohalduvaid piiranguid ebaproportsionaalseteks. COVID-19 leviku tingimustes on aina laiemalt hakatud koolituste läbiviimiseks kasutama veebipõhiseid platvorme ja kontaktõpet vähendatud. Arvestades, et COVID-19 piirangud on kehtestatud ajutiselt, on kaebajatel võimalik soovitud õpet läbida pärast piirangute lõppemist. Võrdlus põhikooli- ja gümnaasiumiõppega ei ole asjakohane. Igaühele on antud võimalus end tasuta vaktsineerida ja seeläbi võimalus piirangute kohaldamisalast väljuda. Kaebajad ei ole väitnud ega tõendanud, et vaktsineerimine oleks neile meditsiiniliselt vastunäidustatud. Vaidlusalune korraldus ei pane kaebajatele kohustust end vaktsineerida. Vastustaja pädevus korralduste nr 305 ja 362 kehtestamiseks tulenes NETS § 28 lg-test 6 ja 8 ja neid sätteid pole põhjust pidada põhiseadusega vastuolus olevateks. NETS § 28 lg 8 võimaldab rakendada eriti ohtliku nakkushaiguse leviku tõkestamiseks ette nähtud nõudeid, meetmeid ja piiranguid ka uudse ohtliku nakkushaiguse leviku tõkestamiseks ning neid meetmeid võib NETS § 28 lg-st 6 tulenevalt kehtestada ka vastustaja korraldusega. Järelikult oli vastustajal olemas seaduslik alus piirangute ja meetmete kehtestamiseks. Arvestades viiruse kiiret levikut ja sellega kaasnevaid raskeid tagajärgi, on tulnud piiranguid seada kiiresti ning neid on tulnud tihti ja kiiresti üle vaadata ja muuta. Sellises olukorras ei ole mõeldav, et piiranguid kehtestaks Riigikogu. Korraldustest nähtub, et need on kehtestatud haldusaktide, mitte määrustena, millele viitab selgelt valitud õigusakti liik ja viited HMS-i regulatsioonile. Vaidlusalused korraldused ei reguleeri üksikjuhtumit, kuid see ei tähenda automaatselt, nagu oleks tegemist määrusega HMS § 88 mõistes. Korraldustele nr 305 ja 362 oli kehtestatud konkreetne ajaline piirang. Sellest, et vastustaja on pidanud vajalikuks aktuaalset olukorda arvestades piirangute kehtima jätmise aega pikendada, ei muutu üldkorraldusena vastuvõetud akt määruseks. Vaidlusalust piirangut ei ole põhjust pidada kaebuse esitamise aja seisuga sedavõrd pikaajaliseks, et õigustaks selle õigusvastaseks tunnistamist ja tühistamist. Piirangute kehtestamine haldusaktiga kaitseb paremini isikute õigusi, sest üksikisikutel on võimalik korraldusega seatud piirangute peale kaebusega halduskohtu poole pöörduda. Vabariigi Valitsuse seaduse § 30 lg 4 järgi kirjutavad Vabariigi Valitsuse korraldusele alla peaminister ja riigisekretär. Praegusel juhul on see nii ka toimunud. Vaidlusalused korraldused ei ole tühised HMS § 63 lg 2 p 4 tähenduses. Vaktsineerimist või läbipõdemist tõendava dokumendi kontrollimiseks on seaduslik alus. Esiteks on selleks andmesubjekti enda nõusolek, kes soovib kasutada tõendit, et tegevuspiirangutest vabaneda (Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27.04.2016 määrus nr 2016/679 füüsiliste isikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise ning direktiivi 95/46/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (isikuandmete kaitse üldmäärus) art 6 lg 1 p a). Teiseks on isikuandmete töötlemiseks olemas vastutavale töötlejale pandud juriidiline kohustus (isikuandmete kaitse üldmääruse art 6 lg 1 p c), sest vastustaja on pannud talle antud volitusnormi alusel korralduse nr 305 p-ga 16 tegevuse eest vastutavale isikule kohustuse kontrollida vastava tõendi olemasolu. Tegemist ei ole ka isikute eraelu oluliselt riivavate isikuandmetega, mille kaitsmise vastu võiks isikul olla eriline huvi. Kaebajad ei ole korralduse nr 305 p 16 õiguspärasust vaidlustanud. Kohus jätab tähelepanuta kaebajate viited neile tekkinud moraalse kahju kohta, kaebajad ei ole kahju hüvitamist taotlenud. 8(15)

3-21-2458 Kaebajate taotlus vaktsiinide tarnelepingu väljanõudmiseks ei ole põhjendatud ja jääb rahuldamata. Tegemist ei ole asjakohase tõendiga (HKMS § 62 lg 2), sest see tõend ei seondu kuidagi praeguse vaidlusega ja selle tõendiga ei ole võimalik tõendada ühtegi vaidluse all olevat asjaolu. Rahuldamata jääb ka kaebajate taotlus nõuda Terviseametilt välja koroonastatistika. Asjakohane statistika nähtub K. Fischeri analüüsidest ja Terviseameti poolt igapäevaselt avaldatavates teadetes. See, et mitmed (või ka enamik) COVID-19 haigust põdevad ja samas haiglaravi vajavad või surnud isikud põdesid lisaks ka muid või kaasuvaid haigusi, ei tõenda, et viiruse levik ei ole rahvatervise seisukohalt ohtlik ega vaja tõkestamist. Kohus peab korralduse nr 362 õiguspärasuse hindamisel lähtuma vastustajale sellel ajal teada olnust, mitte kohtuotsuse tegemise ajaks selgunud asjaoludest (HKMS § 158 lg 2 ls 2). MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

9(15)

3-21-2458 Enamus Terviseameti statistikas toodud haigetest on COVID-19 haigusega nakatunud juba haiglas viibides. Seega peaks esmalt tegelema haiglate sisese nakkuse leviku piiramisega, mitte vaktsineerimisele sundimisega. Kohus ei ole selles osas seisukohta võtnud. Demokraatlikus riigis ei saa piiranguid kehtestada n-ö igaks juhuks, vaid lähtuda tuleb rangelt teaduspõhisusest ning piirangud saab seada vaid tähtajaliselt. Vaidlustatud korraldus kehtib tähtajatult ja kõigi vaktsineerimata isikute suhtes. Väär on halduskohtu seisukoht, et korraldusega vaktsineeritud isikutele soodustuse andmine ei diskrimineeri vaktsineerimata inimesi. Vaktsineerimine ei tõkesta nakkushaiguse levikut ning vaktsineeritud ja vaktsineerimata inimesed nakatuvad võrdselt. Seega piirangud ei täida oma eesmärki – ei tõkesta nakkushaiguse levikut. Väär on halduskohtu järeldus, et kõik vaktsineerimata COVID-19 nakkusega inimesed on koormaks haiglasüsteemile. Kohus ei ole analüüsinud, millistele isikutele on COVID-19 haigusesse haigestumine ohtlik ja millised inimesed põevad selle läbi kergelt või sümptomiteta. Kaebajad ei nõustu seisukohaga, et nakkuse leviku tõkestamiseks on ainuvõimalik tee vaktsineerimine. Aktsepteerida tuleb ka immuniseerimist läbipõdemise näol ning vaktsineerimise teel kaitsta raske haigestumise eest riskigruppe ja neid, kes seda soovivad. Isegi kui kohtumenetluses leiab tuvastamist, et piirangute kehtestamine oli vajalik ja õiguspärane 21.10.2021, siis tuleb selline haldusakt tühistada viivitamatult, kui piirangute aluseks olevad asjaolud on ära langenud. Omikron-tüve tulekuga ei saa enam õigustada nakkuse leviku tõkestamise vajadust vaidlustatud piirangutega. Kohus ei ole kaalunud tegevustes osalemist n-ö kiirtestide alusel. Kohtu viited alternatiivsetele võimalustele on kaebajaid solvavad. Ilmselgelt ei ole tegemist samaväärsete teenuste tarbimisega. Ebaõige on kohtu seisukoht, et kuna kaebajad ei ole moraalse kahju hüvitamist taotlenud, siis tuleb välistada moraalse kahju tekkimise võimalus. Kaebajad saavad sellise nõudega pöörduda kohtusse hiljem, kui on tuvastatud haldusakti õigusvastasus.

3-21-2458 seisukohad seoses NETS-i sätete põhiseadusevastasusega väärad. Korraldustega kehtestatud meetmed ei ole vastuolus NETS-i sätete ja meetmete ajutisuse põhimõttega. Vastustaja on piiranguid perioodiliselt üle vaadanud ja neid kas leevendanud või karmistanud. Kohus on põhjalikult selgitanud, miks ei ole korraldused oma iseloomult määrused, vaid üldkorraldused HMS § 51 lg 2 mõttes. Korraldus on kooskõlas seadusandja volitusnormiga. Tegemist ei ole sedavõrd intensiivsete piirangutega, mis eeldaksid kehtestamist seadusega. Halduskohus on õigustatult nõustunud vastustajaga ning leidnud, et vaidlusaluste piirangute kohaldamine kaebajate kui vaktsineerimata isikute suhtes on olnud tervishoiukriisis põhjendatud. Negatiivse testi võimaluse kaotamine ei puudutanud ainult vaktsineerimata inimesi, vaid kõiki. Vastustaja ei ole piiranguid kehtestanud n-ö igaks juhuks. Kuigi vaktsineerimine ei taga ühegi konkreetse inimese puhul vääramatut kaitset haigestumise vastu ega välista täielikult võimalust, et viirus selliselt inimeselt teisele inimesele edasi kandub, kinnitavad erinevad andmed veenvalt, et vaktsineerimine on tõhus meede COVID-19 haigust põhjustava viiruse leviku tõkestamiseks. Ebaõige on kaebajate seisukoht, nagu oleks halduskohtu järeldused vaktsineerimata isikutele kohalduvate piirangute osas diskrimineerivad. Tegemist on vaktsineeritud isikute teatud sooduskohtlemisega, mis on õigustatav avalikust huvist kantud eesmärgiga tõkestada ohtliku nakkushaiguse levikut elanikkonnas immuunkaitsega inimeste osakaalu suurendamisega ning inimestes vaktsineerimise motivatsiooni tekitamisega. Riigis ei ole kehtestatud kohustuslikku vaktsineerimist.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

3-21-2458 nr 305 „COVID-19 haiguse leviku tõkestamiseks vajalikud meetmed ja piirangud“ p 15 alates 25.10.2021 kehtetuks. Korralduse nr 305 p 15 võimaldas osaleda p-s 10 reguleeritud tegevustes negatiivse COVID-testi tulemuse alusel. Pärast korralduse nr 305 p 15 kehtetuks tunnistamist pidi täiskasvanutel olema reguleeritud tegevustes osalemiseks reeglina tõend läbipõdemise või vaktsineerimise kohta (kaebuse esitamise ajal kehtinud korralduse nr 305 p 14 alap 3). Seega ei vaidlusta kaebajad korralduse nr 305 p-s 10 reguleeritud tegevuste piiratust iseenesest, vaid üksnes seda, et nendes piiratud tegevustes ei olnud enam võimalik osaleda negatiivse COVIDtesti alusel ning sellega sunniti inimesi vaktsineerimisele.

nimetatud võrdsuspõhiõiguse rikkumisega (diskrimineerimisega) on tegemist siis, kui ebavõrdseks kohtlemiseks puudub mõistlik põhjus. Erinevat kohtlemist tervise ja teiste inimeste õiguste või vabaduste kaitseks, mis on proportsionaalsed taotletava eesmärgiga, aktsepteeritakse ka võrdse kohtlemise seaduse § 9 lg 1 järgi. Korralduse nr 362 p 1 alap 7 kontekstis aga erinev kohtlemine puudus, sest selle regulatsiooni tulemusel puudus kõigil võimalus testitulemuse alusel korraldusega nr 305 piiratud tegevustes osaleda. Kaebajate õiguste riive oli võimalik seeläbi, et nad ei olnud vaktsineeritud ega haigust läbi põdenud, mistõttu ei saanud nad enam piiratud tegevustes osaleda.

3-21-2458

https://www.ecdc.europa.eu/sites/default/files/documents/RRA-SARS-CoV-2-17th-update-Nov-2021.pdf

13(15)

3-21-2458 mis võimaldas ühelt poolt majandus- ja sotsiaalsete suhete jätkuvat toimimist, toetades samas immuunsuskaitsega inimeste osakaalu suurendamist elanikkonnas ning seeläbi haiguse leviku piiramist ja eelkõige avalike teenuste ja sealhulgas meditsiiniteenuste toimepidevuse tagamist. Kohane ei ole võrrelda näiteks tööl käimist kohviku külastamisega ega hariduse omandamist spordiüritustel osalemisega. Tööl käimine ja hariduse omandamine kontaktõppes oli kõigile inimestele eluliselt oluline. Vaba aja veetmisel kohaldatud piirangud immuunsuskaitset mitteomavatele isikutele olid küll märkimisväärsed, kuid siiski mitte absoluutsed ega ülemäärased ning inimestel oli võimalik kasutada alternatiive (toidu koju tellimine restorani külastamise asemel, teatrietenduse jälgimine teleri või muu tehnilise abivahendi abil teatrikülastuse asemel jne). Ka kursused, mis olid seotud sportimisega (Xi ujumine) või kus kontaktõpe oli nn koroonatõendit mitteomavale isikule piiratud, oli haridusasutustes võimalik lõpetada pärast piirangute lõppu ning etendusasutused ostsid kultuuriürituste piletid tagasi. Kaebajad ei ole väitnud ega tõendanud vastupidist. Kokkuvõtvalt ei saa kaebajate õiguste riivet pidada ebaproportsionaalseks, arvestades kaebajate huvidele vastanduvat suurt avalikku huvi rahva tervise kaitseks.

https://www.postimees.ee/7382379/isamaa-algatas-vaktsiinikahjustuse-fondi-loomise-eelnou

14(15)

3-21-2458 sümptomaatilise haigestumise, raskete haigusvormide, hospitaliseerimise ning surmade ohtu. Selle põhjal võis eeldada, et vaktsineerimine võimaldab vähendada inimeste raske haigestumise riski ning vähemal määral viiruse ülekandumist. Teadusandmete põhjal metoodiliselt tehtud järeldustele tuginemist haldusorgani ega kohtu poolt ei takista see, et osa teadlasi oli teistsugusel seisukohal. Teadusandmed koroonaviiruse teemal täienesid pidevalt. Seetõttu nõudis vaktsiinide mõju hindamine pidevaid uuringuid ja seiret, kuid täienevad andmed ei muuda prognoosidel põhinevaid otsuseid iseenesest õigusvastaseks. Riigikohus viitas selles lahendis ka, et vaktsineerimisele polnud näha sama tõhusaid leebemaid meetmeid ühiskonna avatuna hoidmiseks. Tõsiseltvõetavaid andmeid vaktsiinidega võrreldes vähemalt sama tõhusate, ohutute ja Eestis laialt kättesaadavate ravimite kohta ei olnud.

(allkirjastatud digitaalselt)

15(15)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.