X ja Y kaebus Vabariigi Valitsuse 21.10.2021 korralduse nr 362 punkt 1 alapunkti 7 tühistamiseks
Menetlusosalised
Kaebajad – X ja Y Vastustaja – Vabariigi Valitsus, volitatud esindajad vandeadvokaat Ants Nõmper ja advokaat Kairi Kilgi
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta rahuldamata X ja Y taotlus Terviseametilt koroonastatistika ning Vabariigi Valitsuselt vaktsiinitarnelepingute väljanõudmiseks.
Jätta X ja Y kaebus rahuldamata.
Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende enda kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 09.03.2022 (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 181 lg 1). Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud apellatsioonkaebusele võib esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184). Avaldatavas kohtuotsuses asendatakse kaebaja nimi tähemärkidega.
Vabariigi Valitsuse (vastustaja) 23.08.2021 korralduse nr 305 „COVID-19 haiguse leviku tõkestamiseks vajalikud meetmed ja piirangud“ (korraldus nr 305) p 10 näeb Covid-19 haigust põhjustava koroonaviiruse SARS-CoV-2 leviku tõkestamise eesmärgil ette mitmeid meetmeid ja piiranguid erinevates tegevus osalemiseks (sportimisele, huvitegevusele, koolitustel osalemisele, kultuuriüritustel osalemisele, toitlustusettevõtete külastamisele jms). Kuni 24.10.2021 oli täiskasvanud isikul võimalik kontrollitud tegevustes osaleda juhul, kui ta oli Covid-19 haiguse läbi põdenud või selle vastu vaktsineeritud (korralduse nr 305 p 14 ap 3) või
3-21-2458
kui tal oli arstitõend vaktsineerimise vastunäidustatuse kohta (korralduse nr 305 p 14 ap 2) või kui ta esitas tõendi SARS-CoV-2 testi tegemise kohta, mille tulemus pidi olema negatiivne (korralduse nr 305 p 15).
2.Vastustaja tunnistas 21.10.2021 korralduse nr 362 „Vabariigi Valitsuse 23. augusti 2021. a korralduse nr 305 „COVID-19 haiguse leviku tõkestamiseks vajalikud meetmed ja piirangud“ muutmine“ (korraldus nr 362) p 1 ap-ga 7 korralduse nr 305 p 15 kehtetuks. Viidatud muudatus jõustus 25.10.2021.
3.X ja Y (kaebajad) esitasid Tallinna Halduskohtule kaebuse korralduse nr 362 p 1 ap 7 tühistamiseks. Põhjendused:
3.1.Vaidlustatud korraldus rikub kaebajate liikumisvabadust olulise määral ja on vaktsineerimisele sundiva iseloomuga. Vaktsineerimine on vabatahtlik ja seda ei või peale suruda. Korraldus on diskrimineeriv, kuna kohtleb vaktsineerituid ja vaktsineerimata isikuid põhjendamatult ebavõrdselt. Piirangud ei ole kaalutletud ega õiguspärased. Kaalutud ei ole alternatiivseid võimalusi (üldine testimise kohustus). Koolides võimaldatakse teste kasutada. Riigil on olnud piisavalt aega, et haiglatesse voodikohti juurde luua ja täiendavat personali välja õpetada. Piirangud ei ole kohased eesmärgi saavutamiseks, sest ei takista viiruse levikut. Piirangute kestust ei ole põhjendatud. Probleemiks on hoopis haiglate ja hooldekodude sisesed kolded. Teadusnõukoja soovitused ei ole vastustajale kohustuslikud. Seal puuduvad spetsialistid, kes oskaksid hinnata piirangute mõju majandusele ja isikute põhiõigustele. Kaalutud ei ole piirangute mõju inimeste psüühikale. Kaebajad on valmis end testima ja kandma kaitsemaski.
3.2.X on Eesti Mereakadeemia II kursuse üliõpilane, kel on igapäevane kontaktõpe lubatud. Ta on terve inimene ega kuulu riskigruppi. Kuna ta ei ole vaktsineeritud ega Covid-haigust läbi põdenud, siis ei võimaldata tal õppeprogrammi kohustuslikku ainet (ujumine) läbida. Sellega rikutakse tema õigust haridusele. Samuti ei saa ta käia lapsega ujulas ega kunstiringis, külastada muuseumi ega kultuuriasutusi, mh osaleda kultuuriüritustel, millele ta on piletid soetanud. Lapsega ei ole võimalik käia välitingimustel suusamäel ega uisuplatsil. Kaebaja on vabatahtlik päästja, kes peab regulaarselt ujumas käima, et säilitada päästjalt nõutav ujumisvõimekus.
3.3.Y on registreerinud end Tallinna Ülikooli täienduskursusele, mis toimub 04.11.2021– 19.03.2022. Tal oli plaanis omandada teadmised professionaalse lepitajana tegutsemiseks. Korraldusega piiratakse kaebaja õigust haridusele ja vabale eneseteostusele. Uutest teadmistest ilmajäämine võib mõjutada tema ettevõtlusvabadust ja sissetulekuid. Ta ei saa osaleda ka kultuuriüritustel, millele ta on piletid soetanud.
3.4.Covid-19 ei ole eriti ohtlik nakkushaigus nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse (NETS) mõttes, sest tegemist ei ole enam uudse haigusega. Tegemist ei ole gripist ohtlikuma haigusega. Järelikult puudub vastustajal volitus piiranguid seada ja korraldus on tühine. Samuti kohustavad korraldused toime panema õigusrikkumise, sest kohustavad tegevuse eest vastutavaid isikuid ilma seadusliku aluseta töötlema isikuandmeid. Korraldus on sisult määrus, mitte haldusakt, sest ei ole suunatud üksikjuhtumi reguleerimisele. Korraldused on kehtestatud tähtajatult ja piiranguid ei ole iga 2 nädala tagant uuesti kaalutud. Vastustajal puudub pädevus NETS-i alusel määruseid anda. Korraldused nr 305 ja 362 on põhiseadusevastased ning tuleb jätta kohaldamata. Korraldused ei ole ka formaalselt õiguspärased, sest asjaomased ministrid ei ole neile alla kirjutanud.
3.5.Ajutine müügiluba näitab, et tegemist on alles katsejärgus vaktsiinidega. Vaktsiinid ei ole 100% tõhusad. Terviseameti statistika kinnitab, et ka vaktsineeritud inimesed haigestuvad Covid-haigusesse võrdselt vaktsineerimata isikutega. Ka vaktsineeritud isikud nakatavad teisi. 2(17)
3-21-2458
Vaktsiinide toime langeb 4 kuu möödudes. Puuduvad teadmised pikaajaliste toimete osas. Vaktsiinide toimet vähendavad ka haiguse uued tüved. Tuleb teha tõhustusdoose ja lühendatakse vaktsineerimispassi kehtivusaega. Vaktsineerimisele vaatamata on nakatumine tõusuteel. Peamiselt haigestuvad ja surevad vanurid ning krooniliste haigustega inimesed, seega ei ole teistele piirangute seadmine põhjendatud. Vaktsineerimisega kaasnevad terviseriskid. Eestis puudub vaktsiinikahjustuste fond ja võimalike nõuetega tuleb pöörduda välisriigis tegutseva ravimitootja poole.
Vastustaja palus jätta kaebuse rahuldamata. Põhjendused:
4.1.Vaidlusalused piirangud on käesolevas epidemioloogilises olukorras Covid-19 leviku tõkestamiseks vajalikud, sobivad ja proportsionaalsed, arvestades ülekaalukat avalikku huvi, samuti kooskõlas Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) jm seadustega. Kaebajad ei ole põhistanud, kuidas kaaluvad nende subjektiivsed õigused üles avaliku huvi ja teiste isikute põhiõigused. Meetmed ja piirangud on kehtestatud inimeste elu ja tervise ning ülekaaluka avaliku huvi kaitseks, sh riigi toimepidevuse kaitseks Covid-haigust põhjustava viiruse leviku tõkestamise eesmärgil. Pandeemia ja kõrgete või kasvavate nakatumisnäitajate tingimustes on riigil kohustus tagada kõigi inimeste elu ja tervis, mh tagades selleks tervishoiusüsteemi toimepidevus ja vältides tervishoiusüsteemi ülekoormamist. Uudse ohtliku nakkushaiguse korral tuleb arvestada, et teave täieneb ja muutub pidevalt. Kui nakkushaigus on suure nakatuvusega, mis levib kiiresti ja ulatuslikult või mille kulg on raske või eluohtlik, peab olema võimalik kasutada igal ajahetkel asjakohaseid ja vajalikke meetmeid ja piiranguid, et nakkushaiguse levikut tõkestada. Lisaks inimeste elu ja tervise kaitsele on piirangute eesmärgiks hoida ka ühiskonda võimalikult avatuna, tagada kõigi riigi tuumikfunktsioonide toimimine ja avalike ülesannete täitmine ning võimaldada teenuste tarbimist nii, et samas hoitakse võimalikult madalal oht tervisele ja suremuse tõus viiruse tõttu. Lisaks on vastustajal kohustus tagada inimeste elu ja tervise kaitse ka laiemalt, st tagada tuleb ka muude haigete õigus saada ravi, mis tähendab tervishoiusüsteemi pideva ja jätkusuutliku toimimise tagamist. Korralduse nr 362 seletuskirjas toodud selgitustest tulenevalt kehtestatakse lisameetmed ja piirangud vaktsineerimata isikute suhtes, sest sellel sihtrühmal on oluliselt suurem tõenäosus haigestuda ja haigestudes sattuda haiglasse, põdeda haigust raskelt, samuti tüsistuste ja muude raskete tagajärgede tekkeks.
4.2.Covid-19 on uudne ohtlik nakkushaigus NETS § 2 lg 2 tähenduses. See on suure nakatuvusega ning jätkuvalt tundmatu ja muteeruv viirus, mida teadlased järjepidevalt tundma õpivad. See levib kiiresti ja ulatuslikult üleriigiliselt kehtestatud piirangutele ja meetmetele vaatamata. Selle kulg on raske või isegi elukohtlik suurele osale elanikkonnast (eelkõige eakad ja kaasuvate haiguste inimesed). Kättesaadav efektiivne ravi hetkel puudub ja haiglate ravivõimekuse piir on käesoleva nö kolmanda laine ajal taas kätte jõudnud, kuna enamikes haiglates on ajutiselt peatatud paljude mitte-Covid patsientide plaaniline ravi. NETS § 28 lg 5 p 3, § 28 lg-d 6 ja 8 annavad vastustajale pädevuse kehtestada piirangud üldkorraldusega. Erinevalt määrusest on üksikisikul võimalik üldkorraldust kohtus vaidlustada.
4.3.Korraldustega nr 305 ja 362 kehtestatud meetmed ja piirangud tuginevad olemasolevatele teadusandmetele, mille kohaselt on põhjendatud vaktsineeritute ja vaktsineerimata läbipõdemata isikute suhtes erinevate meetmete ja piirangute kehtestamine, kuna vaktsineeritud isikutel on oluliselt väiksem tõenäosus nakatuda ja viirust edasi levitada. Samuti on nakatumise korral vaktsineeritud isikutel oluliselt väiksem risk haigestuda raskelt ja vajada haiglaravi. Haiglaravi vajaduse korral on vaktsineeritud inimesed põdenud kergemalt ja lühemalt. Seega toob vaktsineeritute nakatumine kaasa väiksema koormuse tervishoiusüsteemile. Kaebajate vastupidised seisukohad pole kooskõlas hetkel olemasolevate teadmiste ega teadlaste ja arstide arvamustega. Olukorras, kus teiste inimestega kokkupuutel on suur oht viiruse levikuks, lasub 3(17)
3-21-2458
riigil kohustus viia nakkusoht miinimumini, sh võib selle eesmärgi saavutamiseks sobival viisil piirata isikute kokkupuutumise võimalusi.
4.4.Vaktsineerimine on efektiivne nakkusohu vähendamisel ja raske nakatumise ärahoidmisel. Erinevad teadusuuringud näitavad, et vaktsineerimine vähendab nakatumise tõenäosust suures ulatuses ja vaktsineeritud nakatunud inimeselt viiruse edasikandumise tõenäosus on tunduvalt väiksem kui vaktsineerimata inimeste puhul. Kui vaktsineeritud inimene haigestub, võib temalt leida elujõulist viirust vaid paari päeva jooksul, kuid vaktsineerimata inimene võib olla nakkusohtlik nädala või mitu. Vaktsineerimata isikud viibivad vaktsineeritud isikutega võrreldes haiglas kauem, nad põevad haigust raskemalt ja nende ravi on pikemaajalisem. Vaktsineerimata isikute osakaal haiglates on väga suur, seega vajavad nad raviks oluliselt rohkem ressurssi. Tavapatsientide ravivõimalused vähenevad ja plaanilist ravi on võimalik vähemal määral osutada. Eestis on epidemioloogilise olukorra hindamiseks, valitsuse teadusuuringutega kursis hoidmiseks ning võimalike piirangute ja leevenduste hindamiseks loodud Teadusnõukoda. Teadusnõukoda on järjepidevalt olnud seisukohal, et vaktsineerimine on väga efektiivne raske haiguse ära hoidmisel ja soovitanud kõigil end vaktsineerida.
4.5.Vaktsiinid on efektiivsed, kvaliteetsed ja ohutud. Kõik täna Eestis kasutusel olevad vaktsiinid on saanud müügiload. Ei ole põhjust uskuda, et pandeemia ajal kiirendatud müügiloa taotlemisel oleks vaktsiinide puhul efektiivsuse ja ohutuse osas järeleandmisi tehtud. Tingimustega müügiload ei tähenda, nagu oleks tegemist eksperimentaalsete ja katsefaasis vaktsiinidega. Tingimustega müügiluba antakse välja olukorras, kus ravimi järele on tungiv vajadus, kuid ravimi kohta on olemas tavapärasemast vähem andmeid. Seda võimaldatakse juhul, kui ravimist saadav kasu või vaktsiini kohene kättesaadavus kaalub üles puudulikest andmetest tulenevad riskid. Ravimifirmad peavad jätkama Euroopa Ravimiametile uuringute andmete esitamist, mille eesmärgiks on kinnitada, et vaktsiinist saadav kasu ületab jätkuvalt sellega kaasnevad riskid. Ka enne tingimustega müügiloa andmist on Euroopa Ravimiametile esitatud piisavat andmeid vaktsiini toime ja ohutuse kohta. Arvestades, et esimesed vaktsiinid on olnud turul ligi aasta ja ülemaailmselt on neid süstitud miljardeid doose, kuid siiani ei ole avastatud riske, mis kaaluksid üles vaktsiinist saadava kasu, on põhjendatud pidada Eesti kasutusel olevaid müügilubadega vaktsiine piisavalt ohututeks. Vaktsiinide ohutust kinnitab ka piisav kontroll ja pidev järelevalve. Vaktsiinide kohta avaldatakse ohutusaruanded ja ajakohastatud teavet. Siiani ei ole Euroopa Ravimiamet ühegi vaktsiini manustamist ära keelanud. Seejuures on vaktsiinide kasutamise võimalusi tänaseks laiendatud ka haavatavamatele inimgruppidele, nt lastele.
4.6.Negatiivne test ei kaitse nakatumise ega raske haigestumise eest ega ole efektiivne nakkuse leviku takistamisele. Olukorras, kus vaktsineerimata isik tõestab testi alusel, et tema ise ei ole nakkusohtlik, võivad siiski teised isikud olla talle ohtlikud. Samuti ei pruugi negatiivse testi andnud inimene ise olla nakkusohutu. Testimine võimaldab määrata ainult viiruse geneetilise materjali olemasolu, mitte selle nakatumisvõimet, ja negatiivne testitulemus tähendab üksnes seda, et proovi andmise hetkel ei olnud organismis piisavalt viiruseosakesi. Patsiendi nakkusohtlikkus sõltub mitmest tegurist: kui suures koguses esineb viirust hingamisteedes, kui palju viirust ta eritab, kas kasutab ettevaatusabinõusid. Inimene võib negatiivse proovi andmise hetkel olla juba nakatunud ja muutuda nakkusohtlikuks vahetult pärast proovi andmist. Samuti võib ta pärast proovi andmist puutuda kokku viirusekandjaga, nakatuda ja muutuda lühikese aja jooksul nakkusohtlikuks. Seega võib negatiivsest testist saadav kindlustunne olla petlik ja on igal juhul ainult lühiajaline.
4.7.Kaebajate õiguste riive on proportsionaalne. Neil on oma õiguste tagamiseks ka muid võimalusi. Xil on võimalus saada ujumise ainepunktid kätte pärast piirangute kehtivuse lõppu. Yl on võimalik osaleda täienduskoolitusel pärast piirangute lõppu või piirangute kehtimise ajal 4(17)
3-21-2458
virtuaalselt või küsida koolituse tasu tagasi. Kaebajad ei ole näidanud, et nad oleksid püüdnud leida muid lahendusi. Ka kultuuriüritusi on võimalik tarbida virtuaalselt ja ostetud piletid võõrandada. Vaktsineerimine on olnud juba mitu kuud ja tasuta kättesaadav. Kaebajad on teinud teadliku valiku mittevaktsineerimise kasuks, seega said ja pidid nad selliste tagajärgedega arvestama. Piiratud ei ole kaebajate ligipääsu esmatarbeteenustele.
4.8.Uudse ja ohtliku nakkushaiguse ohu tõrjumisel on põhjendatud lähtuda ettevaatuspõhimõttest ja kohaste meetmetega nakkushaiguse ohtu võimalikult suurel määral vähendada. Seejuures ei ole määrav, et vaidlusalused meetmed peaksid tagama just 100%-lise nakkusohu tõrjumise iga juhtumi korral. Ettevaatuspõhimõtte järgi tuleb kahtluste olemasolul eelistada lahendusi, mis on eeldatavasti suunatud nakkushaiguse tõrjumisele. Vastustaja ei saa jääda ära ootama äärmiselt kaalukate avalike huvide rasket kahjustamist, vaid tal tuleb tegutseda proaktiivselt ja rakendada ennetavaid meetmeid.
4.9.Korraldused on prognoosotsused, mille õiguspärasust tuleb hinnata selle andmise aja seisuga. Pidevalt täienevatel teadusandmetel põhinevate prognooside muutumine või täpsustumine ei muuda varem tehtud prognoosotsust iseenesest õigusvastaseks.
4.10.Isikuandmete töötlemise aluseks võib olla isiku nõusolek või seaduslik alus. Praegusel juhul annab seadusliku aluse korralduse nr 305 p 16, mis sätestab tõendi kontrollimise nõude. Seadusandja on andnud NETS-iga vastustajale volituse kehtestada juriidilistele isikutele tegevusvabaduse piirang nii, mille kohaselt võib isiku lubada avalikku ruumi juhul, kui kontrollitase tema tõendit.
4.11.Haiglate võimekust ei ole võimalik tõsta kiiresti ja mõeldamatu on ehitada avalikest vahenditest süsteemi üles selliselt, et ka erakorralise ja suuremahulise pandeemia aegadel oleks kaetud kogu ravivajadus.
KOHTU PÕHJENDUSED
5.Kaebajad taotlevad korralduse nr 362 p 1 ap 7 tühistamist. Nimetatud sättega tunnistati korralduse nr 305 p 15 kehtetuks ja võeti seeläbi isikutelt, kes ei ole Covid-haigust läbi põdenud ega selle vastu vaktsineeritud, võimalus osaleda reguleeritud tegevustes (korralduse nr 305 p 10) negatiivse Covid-testi alusel. Kaebajad ei ole kaebusest nähtuvalt Covid-haigust läbi põdenud ega vaktsineeritud ega soovi end vaktsineerida.
6.Korralduse nr 362 p 1 ap 7 ei ole õigusvastane ja selle tühistamiseks puudub alus. Piiranguid on põhjendatud ja kaalutud nii korraldustes (nr 305 ja 362) endis kui ka nende seletuskirjades1. Kohtul puudub alus seal toodud argumentide põhjendatuses kahelda. Seletuskirjas on välja toodud, millistest faktilistest asjaoludest ja olukorrast lähtudes on uued piirangud kehtestatud ning mis on uute piirangute kehtestamise eesmärk. Korralduse nr 362 seletuskirjast nähtuvalt on Covid-19 viiruse nakkuse levik hüppeliselt kasvanud ja suurendanud haiglaravi vajajate hulka. Haiglad on pidanud hakkama plaanilist ravi piirama. Seejuures ei ole uued nakanud ja haiglaravi vajavad inimesed vaid kõrges eas. Neid on ka nooremates vanusegruppides. Haiglatesse jõuavad peamiselt vaktsineerimata inimesed. Samuti on suremus kõrgem vaktsineerimata isikute hulgas. Uute piirangute eesmärgiks on takistada viiruse levikut, kaitsta vaktsineerimata isikuid ja vähendada haiglate koormust. Kuna vaktsineerimata või läbipõdemata isikute raskelt haigestumise risk on oluliselt kõrgem ning samas on vaktsineerimata isikute hulk väiksem kui vaktsineeritute või haiguse läbipõdenud isikute hulk,
siis peeti vajalikuks piirata just vaktsineerimata isikute ligipääsu tegevustele, kus neil on suurem oht haigestuda. Vaktsineerimata isikute raske haigestumise vältimisega soovitakse tagada tervishoiusüsteemi toimepidevus ning taastada haiglate normaalne toimimine ja plaaniline ravi. Piirangute kehtestamisel on tuginetud Terviseameti ja Teadusnõukoja soovitustele.
7.Kohtu hinnangul on vaidlusaluse piirangu kohaldamine kaebajate kui vaktsineerimata isikute suhtes põhjendatud ega kujuta endast nende diskrimineerimist. Mitte igasugune ühe isikute rühma teistest erinev kohtlemine ei ole käsitatav diskrimineerimisena. PS §-s 12 nimetatud võrdsuspõhiõiguse rikkumise ehk diskrimineerimisega on tegemist juhul, kui ebavõrdseks kohtlemiseks puudub mõistlik ja asjakohane põhjus. Antud juhul on Covid-haiguse vastu vaktsineerimata inimeste ebavõrdne kohtlemine võrreldes vaktsineeritud isikutega mõistlikult põhjendatav vajadusega suurendada elanikkonnas Covid-haiguse vastu vaktsineeritud inimeste osakaalu määral, et viiruse levik ja sellest tingitud haigusjuhtude arv ei ohustaks eelkõige tervishoiusüsteemi toimepidevust ega kahjustaks seeläbi avalikku huvi rahvatervise kaitse vastu.
8.Korralduses nr 305 sätestatud kohustused ja piirangud – eelkõige selle p-s 10 nimetatud tegevuste läbiviimiseks kehtestatud piirangud – on iseenesest mõistlikud ja vajalikud Covidhaiguse leviku piiramiseks. Viidates Maailma Tervishoiuorganisatsiooni veebilehel2 avaldatud teabele, on korralduse nr 305 seletuskirjas asjakohaselt selgitatud, et SARS-CoV-2 põhjustatav Covid-19 on nakkushaigus, mis levib inimeselt inimesele piisknakkuse kaudu, viirust on võimalik saada nakatunud inimesega lähikontaktis olles, hingates sisse viiruse osakesi või saastunud pindade ning nt saastunud käte kaudu. Samuti on seletuskirjas viidatud ECDC hinnangutele. Korralduse nr 305 ja selle muutmiseks antud edaspidiste korralduste seletuskirjades on kajastatud andmed Covid-haigust põhjustava SARS-CoV-2 viirusega nakatunud inimeste, haigestumise tõttu haiglaravi vajavate inimeste ja Covid-19 diagnoosiga surnud inimeste arvu ja nende arvude muutumise kohta aja jooksul. Neist Eestit puudutavatest andmetest on vastustaja teinud loogilise ja põhjendatud järelduse, et SARS-CoV-2 näol on tegemist viirusega, mille leviku kontrolli alla saamine on vältimatu inimeste elu ja tervise kaitseks, sh meditsiinisüsteemi toimepidevuse tagamiseks ehk teisisõnu vältimaks olukorda, kus meditsiinisüsteem ei suuda Covid-19 haiguse tõttu ravi vajavate inimeste suure arvu tõttu kõigile vajalikku ravi pakkuda. Siinkohal ei ole küsimus pelgalt võimekuses pakkuda raviteenuseid konkreetselt Covid-19 patsientidele, vaid ka selles, et selliste patsientide arvu oluline suurenemine võib tuua kaasa – ja ongi toonud – muude planeeritud raviteenuste osutamise edasi lükkamise, kuna raviasutuste ressursid kuluvad Covid-haiguse raviks.
9.Põhjendamatu on kaebajate etteheide, et riigil on olnud piisavalt aega, et haiglatesse voodikohti juurde luua ja täiendavat personali välja õpetada. Nii uute haiglahoonete ehitamine kui ka uue meditsiinipersonali väljatöötamine võtab aastaid. Teadmata, millist ravivajadust uue viiruse levik eeldab ja kui kauaks pandeemia kestma jääb, ei olnud riigil põhjust kohe selles suunas oma ressursse suunata. Avalikest vahenditest rahastatav tervishoiusüsteem on alati üles ehitatud teatud keskmist, tavapärast ja eelduslikku ravivajadust arvestades. Mõeldamatu oleks sellise süsteemi üles ehitamine nö piisava ülekattega selleks, et erakorralise ja suuremahulise pandeemia korral oleks sujuvalt tagatud kogu täiendav ravivajadus ja selle kõrval ka plaanilise ravi jätkamine. Ilmselgelt oleks selline ressurss pandeemiavälisel ajal rakenduseta. Seega, isegi kui meditsiinisüsteemi oleks võimalik suunata kiiresti juurde raha, ei ole sama kiiresti võimalik kasvatada ravivõimekust. Selles olukorras ja eeskätt sellise pandeemia tingimustes, nagu Covid-19 puhul valitseb, on iseenesest mõistlik, et avalik võim suunab erinevate regulatiivsete meetmetega inimeste käitumist selliselt, et pandeemiast tingitud ravivajadus ei kasvaks üle
meditsiinisüsteemi taluvuspiiri. Sellisteks iseenesest mõistlikeks regulatiivseteks meetmeteks on ka korralduses nr 305 sätestatud tegevuses osalemise piirangud, kuna need on suunatud inimeste vaheliste kontaktide vähendamisele ehk sellele, et vähendada paratamatult vältimatute olukordade kõrval täiendavaid olukordi, kus viirus saab ühelt inimeselt teisele edasi kanduda.
10.NETS § 28 lg-s 6 on seadusandja andnud vastustajale volituse kehtestada nakkushaiguse leviku tõkestamiseks erinevad liikumis- ja tegevusvabaduse piiranguid. Selliste piirangute sisu ja ulatuse kindlaks määramisel, sh erandite kehtestamisel, on vastustajal avar kaalutlusõigus. Selle kaalutlusõiguse teostamise eesmärk on leida tasakaal meetmetest isikutele tekkivate piirangute intensiivsuse ja taotletava eesmärgi – milleks on nakkushaiguse leviku kontrolli all hoidmine ja eelkõige selle haiguse leviku tõkestamine määral, mis võib ohtu seada tervishoiusüsteemi toimepidevuse – saavutamise eeldusliku tõhususe vahel. Kaalutlusõigus tähendab õigust valida üks mitme põhimõtteliselt lubatava ja võimaliku lahenduse vahel. Kaalutlusõiguse tulemusel tehtud otsus ei pruugi olla, iseäranis mitte tagasivaatelise hinnangu alusel, võimalikest kõige parem või kõige tulemuslikum. Kaalutlusotsus on õiguspärane, kui selle tegemisel on mõistlikult arvesse võetud kõiki asjassepuutuvaid asjaolusid ja huve ning nende mõistliku kaalumise tulemusena valitud lahendus, mis ei ole ilmselgelt meelevaldne. Käesoleval juhul tuleb silmas pidada, et Covid-haiguse leviku tõkestamiseks võetavad meetmed on oma laadilt kaitsemeetmed, mille eesmärk on vältida viiruse levikuga seotud tulevasi arenguid. Selliste meetmete kehtestamine saab tugineda vaid prognoosidele selle kohta, milliseks need arengud ühe või teise lahenduse kasuks otsustamise korral kujunevad. Iseäranis sellisel juhul, nagu käesolevas olukorras, kus tegemist on võrdlemisi uue nakkushaigusega, mida põhjustav viirus seejuures muteerub, ei saa olla üheselt teada, kas või kuivõrd tõhus üks või teine põhimõtteliselt võimalik lahendus oleks. Seega piisab lahenduse valiku õigustamiseks sellest, et see on põhimõtteliselt eesmärgipärane ja selle valikul ei ole lähtutud põhimõtteliselt meelevaldsetest kaalutlustest. Teiseks on samavõrd ilmne, et valides ühe lahenduse, ei ole tagantjärgi võimalik kindlaks teha, millised oleksid olnud arengud juhul, kui oleks valitud mõni teine lahendus. Sel põhjusel näiteks ei ole põhimõtteliselt võimalik väita, et kuna nakatumiste arv pärast teatud täiendavate piirangute kehtestamist suurenes, olid piirangud tarbetud, sest ei ole teda, millised oleksid olnud tagajärjed siis, kui neid piiranguid ei oleks kehtestatud.
11.Viiruse leviku ohjamiseks on vaja võimalikult palju piirata viiruse leviku ja sellega kaasneva haigestumise võimalusi. Selleks omakorda on põhimõtteliselt kaks võimalust: esiteks vähendada inimestevahelisi kontakte ehk füüsilisi olukordi, kus viirus saab ühelt inimeselt teisele kanduda, ja teiseks suurendada elanikkonnas immuunsuskaitsega inimeste osakaalu sellisel määral, et viiruse leviku ja haigestumise mõju ühiskonnas tervikuna ei ületaks taluvuspiiri ehk eelkõige, et tervishoiusüsteem oleks olemasolevate ressurssidega suuteline vastava ravivajaduse rahuldama, ilma et peaks seda tegema muude raviteenuste arvelt.
12.Korralduses nr 305 sätestatud tegevustes osalemise piirangud on iseenesest suunatud inimestevaheliste kontaktide piiramisele. On aga ilmne, et inimestevaheliste kontaktide täielik vältimine ei ole mõeldav. Ka väga ulatuslike tegevus- ja liikumispiirangute (nö lockdown) kehtestamine saab kõne alla tulla lühiajaliselt ning üldteadaoleva asjaoluna on seda suuremal või vähemal määral erinevates maailma riikides, sh Eestis ka rakendatud. Ent SARS-CoV-2 viiruse levik on (osaliselt) selliste meetmete tulemusena kontrolli alla saadud lühiajaliselt ja teatud aja möödudes on nakatumisnäitajad uuesti kasvama hakanud. Eestit puudutavaid andmeid ja nende dünaamikat on kajastatud ka korralduse nr 305 ja selle muutmiseks antud edaspidiste vastustaja korralduste seletuskirjades.
13.Eelnev kinnitab veenvalt, et ainus usutav lahendus viiruse pandeemilise leviku tõkestamiseks on elanikkonna ulatuslik immuniseerimine. Immuunsuskaitse saavutamine omakorda on põhimõtteliselt võimalik kahel viisil: esiteks haiguse läbi põdemise, teiseks 7(17)
3-21-2458
vaktsineerimise teel. Arvestades seda, et Covid-haigus võib kulgeda väga raskelt ja kõnealuse haiguse raviks senini teaduspõhist kinnitust leidnud tõhususega ravimit olemas ei ole, samuti seda, et jätkuvalt ei ole üheselt teada, millistest konkreetsetest inimesega seotud asjaoludest võib nakatumise korral haiguse kergem või raskem kulg sõltuda, on ilmne, et rahvatervise kaitse seisukohast ei ole mõeldav soodustada elanikkonnas immuunsuskaitse tekkimist haiguse läbipõdemise arvelt. Massiline läbipõdemine on rahvatervisele kõige ohtlikum viis pandeemia kontrolli alla saamiseks, kuna sellega kaasnevad surmade ja raskete haigestumiste suur arv, väga suured kulud tervishoiule ning arstiabi kättesaadavuse halvenemine perioodidel, kui haigestumus on tipus. Selles kontekstis on avaliku võimu ainumõeldavaks käitumiseks selliste regulatiivsete meetmete võtmine, mis võimalikult palju soodustavad elanikkonnas vaktsineeritute osakaalu suurenemist. Seetõttu on inimestevaheliste kontaktide piiramiseks kehtestatud meetmetes selliste erandite tegemine, mis soodustavad vaktsineeritud inimesi ehk eelduslikult immuunsuskaitse saanud inimesi, iseenesest loogiline ja põhjendatud. Sellist lahendust saaks ilmselgelt meelevaldseks pidada kas juhul, kui saaks väita, et vastustajal oli (või pidi olema) kas vaidlusaluste korralduste andmisel või mistahes ajal pärast seda vääramatu teaduslikel andmetel põhinev teadmine, et vaktsineerimine ei anna immuunsuskaitset või et lisaks vaktsineeritutele tuleks sarnaseid erandeid üldistest piirangutest võimaldada ka muudele teatud rühmatunnuste alusel määratletavatele inimestele, kelle puhul on üheselt selge, et nende võimalik nakatumine või nende võimalused nakkust edasi kanda on sedavõrd ebaolulised, et ei saa konkreetselt tervishoiusüsteemi toimepidevust löögi alla seada. Käesoleval juhul vastustajal ühe ega teise kohta piisavat teavet ei olnud ega pidanud olema ja seega võis ta lähtuda talle kättesaadaval teabel põhinevast eeldusest, et vaktsineerimine annab inimesele immuunsuskaitse ning järeldada sellest, et kokkuvõttes eeldab piirangute leevendamine vaktsineeritud inimeste osakaalu suurenemist ühiskonnas määrani, kus võib eeldada, et kõik nakatumisjuhtumid (sh vaktsineeritute nakatumine) on olemasolevate võimalustega hallatav. Asjakohatu on seejuures kaebajate väide, et igal tervel inimesel on loomulik immuunsus olemas. See ei ole takistanud seni Covid-viirust laiaulatuslikult levimast ega vältinud suurel hulgal haigestumisi. Seega ei piisa Covid-viiruse leviku tõkestamiseks vaid tavapärase immuunsuse olemasolust, vaid oluline on saada immuunsus Covid-viiruse vastu.
14.Vaktsineerimise soodustamise eesmärgist lähtuvate meetmete näol – milleks eelkõige vaidlusaluste piirangute isikulise kohaldamisala piiramine selliselt, et vaktsineeritud isikute suhtes piiranguid ei kohaldata – ei ole tegemist vaktsineerimata inimeste diskrimineerimisega, vaid vaktsineeritud isikute teatud sooduskohtlemisega, mis on õigustatav avalikust huvist kantud eesmärgiga tõkestada ohtliku nakkushaiguse levikut elanikkonnas immuunsuskaitsega inimeste osakaalu suurendamise läbi. Vaktsineeritud isikute sooduskohtlemine – ehk kaebaja ebavõrdne kohtlemine viimastega võrreldes – on põhimõtteliselt õigustatud vaktsineerimise propageerimise eesmärgiga. Selleks tuleb inimestes tekitada piisav motivatsioon vaktsineerimiseks. Sellise motivatsiooni tekitamiseks on iseenesest kohane vahend leevendada immuunsuskaitse saanud inimeste suhtes selliste liikumis- ja tegevuspiirangute kohaldamist, mille kohaldamine on nakkushaiguse leviku tõkestamiseks iseenesest vajalik ja mõistlik. Selle kõrval tuleb silmas pidada ka seda, et ulatuslike piirangute kehtestamine, nt kõigi korralduse nr 305 p-s 10 nimetatud tegevuste täielik keelamine (ja vaktsineeritud inimestele erandi tegemisest loobumine) tooks kaasa hukatuslikud majanduslikud ja sotsiaalsed tagajärjed, kuna vastavate tegevustega on töiselt hõlmatud suur hulk inimesi. Seega on lahendus, kus piiranguid ei kohaldata olemasolevate teadusandmete põhjal usutavasti immuunsuskaitset omavate isikute suhtes (st vaktsineeritud, vaktsineeritutega võrdsustatud ja tõendatult haiguse läbi põdenud isikud) mõistlik ja loogiline tasakaalupunkt, mis võimaldab ühelt poolt majandus- ja sotsiaalsete suhete jätkuvat toimimist, toetades samas immuunsuskaitsega inimeste osakaalu suurendamist elanikkonnas ja seeläbi haiguse leviku piiramist ning eelkõige avalike teenuste ja sh meditsiiniteenuste toimepidevuse tagamist. 8(17)
3-21-2458
15.Erinevate piirangute kohaldamisel ja soodustuste andmisel Covid-haiguse vastu vaktsineerimata inimeste võrdsustamine vaktsineeritud inimestega võiks kokkuvõttes kaasa tuua selle, et see osa elanikkonnast, kes ei ole vaktsineeritud ega ka haigust läbi põdenud eelistab lihtsalt riskida ja loota, et õnnestub haigestumist vältida või riskida immuunsuse saavutamiseks nakatumisega, mis mõlemad töötaksid aga haiguse leviku piiramise ja tervishoiusüsteemi toimepidevuse tagamise eesmärkidele otseselt vastu. See tähendab seda, et teatud isikute õigusi ja vabadusi ei piirata mitte üksnes selleks, et kaitsta konkreetselt kaebaja tervist, ega selleks, et kaitsta teisi inimesi konkreetselt kaebajast lähtuvate ohtude eest, vaid see lähtub laiemast eesmärgist saavutada eelkõige vaktsineerimise tulemusena elanikkonnas piisav immuunsete inimeste osakaal selleks, et konkreetse viirushaiguse edasine levik oleks selleks olemasolevate vahenditega hallatav ja võimaldaks eelkõige tervishoiusüsteemi toimepidevuse tagamist.
16.Kaebajatel on õigus selles, et vaktsineerimine ei taga ühegi konkreetse inimese puhul vääramatut kaitset haigestumise vastu ega välista täielikult võimalust, et viirus inimeselt inimesele edasi kandub. Selles, et Covid-viirusega nakatunute hulgas on ka täielikult vaktsineeritud inimesi, ega selles, et vaktsineeritud patsiente on Covid-haigusega sattunud haiglasse ja surnudki, pole vaidlust. Küll aga kinnitavad nii professor Krista Fischeri analüüsis esitatud andmed3, samuti Teadusnõukoja soovitused4 ning erinevate kogu maailmas tehtavate teadusuuringute pinnalt oma järeldusi tegevate ja vastavaid soovitusi andvate organisatsioonide – ECDC5, Ameerika Ühendriikide Haiguste Kontrolli ja Tõrje Keskuse6 ning Maailma Tervishoiuorganisatsiooni7 andmed veenvalt, et vaktsineerimine on tõhus meede Covid-haigust põhjustava viiruse leviku tõkestamiseks. Seega ei ole tegemist pelgalt Teadusnõukoja soovitusega, vaid ülemaailmselt aktsepteeritud seisukohaga. Ka ECDC hiljuti esitatud dokumendis kinnitatakse vaktsiinide tõhusust omikron-tüvest tingitud raske haigestumise vastu8. Konkreetselt Eestit puudutavate andmete alusel tehtud professor K. Ficheri analüüsist nähtub üheselt, et täielikult vaktsineeritud inimestel on oluliselt väiksem tõenäosus nakatuda, nakatudes haigust raskelt põdeda ja haiglasse sattuda, kui isikutel, kes pole vaktsineeritud ega haigust läbi põdenud.
17.Kuigi viirus levib ka vaktsineeritud inimeste vahel, ei muuda see kaebajate suhtes diskrimineerivaks vaktsineeritute sooduskohtlemist. Selline sooduskohtlemine on ühelt poolt õigustatud, kuna korralduses nr 305 sätestatud piirangute ühtmoodi kohaldamine kõigi (sh vaktsineeritute suhtes) tooks kaasa väga suure osa majandustegevuse peatumise ning sellega kaasnevad olulise mõjuga majandus- ja sotsiaalprobleemid, samas piirangutest loobumine kõigi (sh immuunsuskaitseta isikute) suhtes ei aitaks viiruse levikut tõkestada. Olukorras, kus eelpool esitatud andmete alusel on lisaks usutav, et vaktsineeritud inimesed haigestuvad harvem ja kergemini, ongi selline erinev kohtlemine õigustatud selleks, et saada nakkushaiguse levik kontrolli alla (kuigi nt täielik lockdown aitaks ilmselt seda eesmärki kiiremini saavutada) ning
samas hoida ühiskonnaelu ja majandus toimivana (kuigi piirangutest täielik loobumine oleks sellest seisukohast soodsam).
18.Kaebajad heitsid ette, et Teadusnõukojas puuduvad spetsialistid, kes oskaks hinnata piirangute mõju majandusele ja isikute põhiõigustele. Kohtu hinnangul puudub selleks vältimatu vajadus, sest sellekohaste hinnangute andmine on vastustaja ülesanne. Teadusnõukoja eesmärk on abistada vastustajat viiruse levikuga seotud erialateadmistest ja -kogemustest lähtuvalt.
19.Samuti on asjakohatu kaebajate viide sellele, et piirangute kehtestamisel ei ole hinnatud piirangute mõju inimeste psüühikale. Kaebajad ei ole väitnud ega tõendanud, et piirangud oleksid mõjutanud nende psüühikat. Kaebajad saavad kaebuse esitada üksnes enda subjektiivsete õiguste kaitseks (HKMS § 44 lg 1), mitte avalikes huvides. Pealegi ei ole eluliselt usutav, et Covid-haiguse tõkestamatu levik ning sellega kaasnev haigestunute, tervisekahjustuste ja surmade arvu kasv mõjuks inimpsüühikale leebemalt kui vastustaja seatud tegevuspiirangud, millele on võimalik leida mõistlikke alternatiive.
20.Kaebajate väide, et haigestuvad vaid riskirühmadesse kuuluvad isikud, ei ole põhjendatud. On küll tõsi, et vanemaealisi ja kaasuvate haigustega inimesi on haiglaravi vajavate Covidpatsientide hulgas rohkem kui teisi, ent juba eeltoodud professor K. Fischeri analüüsidest nähtub, et haiglaravi vajavate inimeste hulgas on ka kaebaja vanusegruppidesse kuuluvaid inimesi, nende hulgas omakorda on vaktsineerimata inimesi rohkem kui vaktsineeritud inimesi. Samuti ei ole põhjendatud kaebajate arusaam, et Covid-viirusesse haigestumine toimub vaid haiglates ja hooldekodudes. Nakatunute arvu ja haiglarabil viibivate isikute arvu9 võrreldes on ilmselge, et haiglas viibivate isikute arv on kordades väiksem nakatunute arvust, millest järeldub, et nakatumine on suures osas toimunud väljaspool haiglat. Seejuures tuleb vaktsineeritud ja vaktsineerimata Covid-patsientide arvusid võrreldes silmas pidada ka seda, et vaktsineerituid on elanikkonnas tervikuna rohkem, mis veelgi enam kinnitab järeldust, et vaktsineeritud inimese haiglasse sattumise võimalus on väiksem. Ühestki allikast ei nähtu, et käesoleval ajal oleks olemas selge teadusteadmine, et teatud kriteeriumitele vastavasse gruppi kuuluvad isikud põhimõtteliselt ei haigestu või haigestuvad väga harva või väga kergelt. Ainsana saab sellise järelduse teha laste kohta, kuna statistilised andmed näitavad, et lapsed põevad Covid-haigust enamasti kergelt. Teiseks ei saa tähelepanuta jätta, et kuigi esimesest Covid-juhtumite avastamisest on möödas kaks aastat, on endiselt tegemist uue nakkushaigusega, mida põhjustav viirus lisaks sellele pidevalt muteerub ja mille puhul ei ole teada, mis põhjustel põevad mõned inimesed haiguse läbi ilma sümptomiteta, teised kergelt ning kolmandad raskelt või lausa väga raskelt, vajades haiglaravi, sealhulgas juhitavale hingamisele paigutamist.
21.Mis puudutab erinevaid teadusandmeid, millest võib vastustaja NETS §-des 27 ja 28 sätestatud piirangute kehtestamisel juhinduda, siis selles osas on kohtupraktikas10 selgitatud, et lähtuda võib süsteemselt kogutud, analüüsitud ja hinnatud teadusandmete tervikraportitest ning riigiülestest uuringutest, näiteks ECDC raportitest, kusjuures teadusandmete põhjal metoodiliselt tehtud järeldustele tuginemist haldusorgani ega kohtu poolt ei takista see, et osa teadlasi on teistsugusel seisukohal. Kohus ei saa arvestada üksikute uuringute tulemustega, mille tulemused võivad omavahel erineda. Kohtu pädevuses ei ole sekkuda teadustegevusse ja hinnata erinevate teadustööde aktsepteeritavust. Kohtul puuduvad erialased teadmised kontrollimaks, kas teadusuuringu tegemisel on järginud kõiki teadustöö tegemise nõudeid ja metoodikat, kas uuringu tegemisel on lähtutud piisaval hulgal uuritavatest, kas teadustöö
http://www-1.ms.ut.ee/krista/covid/covid_pildid.html. Vt Tallinna Ringkonnakohtu 02.12.2021 määrus asjas nr 3-21-2473 ja Riigikohtu 25.11.2021 määrus asjas nr 3-21-2241.
10(17)
3-21-2458
järeldused on uurimistööst selgelt ja õigesti tuletatavad. Sellise kontrolli tegemine peaks olema allutatud teaduskogukonna kontrollile. Seepärast peab kohus asja lahendamisel lähtuma vaid representatiivsetest ja laiemalt tunnustatud teadustöödest ja teadlaste hinnangutest. Vaidlusaluste korraldustega piirangute seadmisel on lähtutud Teadusnõukoja soovitustest. Teadusnõukoda koosneb erinevate valdkondade ekspertidest, kes on soovituste andmisel analüüsinud erinevaid rahvusvahelisi teadustöid ja lähtunud parimatest teaduslikest andmetest. Kohtul puudub praegusel juhul alus ja põhjus Teadusnõukoja soovitusi kahtluse alla seada. Kuna tegemist on globaalse pandeemiaga ja Covid-19 haigusega seotud teadusuuringuid tehakse ning analüüsitakse üle kogu maailma, siis tuleb vastustajal arvestada lisaks maailma juhtivate ja varasemate epideemiate ohjamise kogemust omavate tippkeskuste seisukohtadega (ECDC, CDC, WHO), seda ka juhul, kui need seisukohad ei ole kooskõlas Teadusnõukoja soovitustega. Praegusel juhul ei nähtu, et vaidlusalused piirangud oleksid nende seisukohtadega vastuolus. Nakkushaiguse leviku tõkestamiseks vajalike meetmete võtmisel on vastustajal avar kaalutlusõigus. Sedalaadi meetmete võtmisel tegutseb vastustaja olukorras, kus mingisugust üheselt selget ja teadusringkondades mitte ühtki arvestatavat vastuväidet võimaldatavat teadmist viiruse, sellega nakatumise põhjuste ja konkreetse inimese puhul sellest tingitud haiguse kulgemise kohta, samuti vaktsiinide tõhususe ja kõikvõimalike kõrvaltoimete kohta ei ole. Selles olukorras ei pea valitsus jätma teatud meetmeid võtmata põhjusel, et osa teadlasi on avaldanud töid, mis sellise meetmete tõhususe või ohutuse kahtluse alla seavad. Käesoleval juhul on vastustaja teadusandmete pinnalt mõistlikult jõudnud järeldusele, et Covid-haiguse leviku tõkestamiseks kohane meede on elanikkonnas immuunsuskaitsega inimeste osakaalu oluline suurendamine vaktsineerimise teel. Sellest omakorda on vastustaja talle seadusandja poolt antud kaalutlusõigust nõuetekohaselt teostades järeldanud, et kohane ja mõõdukas viis vaktsineeritute osakaalu suurendamiseks on vaktsineeritud inimeste sooduskohtlemine haiguse leviku tõkestamiseks kehtestatud inimeste vaheliste kontaktide vähendamisele – ehk viiruse levikut võimaldavate füüsiliste olukordade vähendamisele suunatud piirangute kohaldamisel.
22.Mis puudutab seda, et pärast korralduse nr 362 jõustumist ei saa korralduse nr 305 p-s 10 reguleeritud tegevustest osa võtta ka negatiivse testitulemuse alusel – ehk tõendades, et ta ei ole nakatunud – siis ühelt poolt on vastustajal õigus selles, et negatiivne testitulemus kinnitab küll seda, et konkreetne isik ei ole nakkusohtlik teistele, küll aga ei kaitse see teda ennast nakkusohu eest. Olukorras, kus ei ole teada, miks ja millistele tunnustele vastavad inimesed nakatumise korral raskelt haigestuvad, on mõistlik piirata nakatumise võimalusi võimalikult palju neil inimestel, kelle puhul olemasoleva teadmise pinnalt immuunsuskaitset ei ole. Siinkohal tuleb silmas pidada ka seda, et asjaomased piirangud on oma olemuselt avalikes huvides kehtestatud kaitsemeetmed, mille tõhusus sõltub mh nende järjekindlast ja väga selgete eranditega rakendamisest. Seevastu vaktsineeritud inimeste suhtes erandi tegemine on põhjendatav vaktsineerimise propageerimise eesmärgiga, mis laiemalt vaadates toetab elanikkonnas piisava immuunsuskaitsega inimeste hulga teket selleks, et viiruse levikuga (eelkõige raske haigestumisega) ei kaasneks ohtu tervishoiusüsteemile. Samuti nõustub kohus vastustaja seisukohaga, et negatiivne test näitab vaid viiruse puudumist organismis testi tegemise ajal. See aga ei välista, et isik võib nakatuda viirusega pärast testi tegemist ja muutuda ikkagi nakkusohtlikuks. Arvestades asjaoluga, et korralduse nr 305 p 15 järgi võis testi teha 48-72 tundi enne tegevuses osalemist, siis on selline stsenaarium võimalik. Kõigile isikutele üleüldise testimise kohustuse seadmine ei oleks samuti põhjendatud. Esiteks tooks see kaasa suure koormuse tervishoiusüsteemile, kes peab hakkama teste läbi viima ja analüüsima. Teiseks ei oleks see põhjendatud vaktsineeritute suhtes, kes on juba andnud omapoolse panuse ühiskonnale ja end vaktsineerinud. Pidev ja kõigi testimine oleks ka väga kulukas – kas siis avalikele vahenditele või isikutele endile.
11(17)
3-21-2458
23.Lisaks ei ole asjakohane kaebajate viide, et alaealistel võimaldatakse teste teha. Sellel, et negatiivse Covid-testi alusel lubatakse kontrollitud tegevustes osaleda 12-18-aastastel, on asjakohane ja mõjuv põhjendus. Vabariigi Valitsuse 28.10.2021 korralduse nr 373 „Vabariigi Valitsuse 23. augusti 2021. a korralduse nr 305 „COVID-19 haiguse leviku tõkestamiseks vajalikud meetmed ja piirangud” muutmine“ seletuskirjas11 on korraldusse nr 305 p 151 lisamist selgitatud sellega, et alla 18-aastastel on olnud võimalik end vaktsineerida lühema perioodi jooksul ning neile ei kehtinud varem mingeid piiranguid kontrollitud tegevustes osalemiseks. Seega oleks kontrollitud tegevustes osalemise piiramine vaid vaktsineerimise või läbipõdemise tõendamisega liiga järsk meede. Lisaks tuleb arvestada, et vaktsineerimiskuuri läbimiseks on vajalik kahe doosi manustamine, mille vaheline aeg on Pfizeri vaktsiini puhul 6 nädalat. Seega kui isik saab piirangute kehtivuse ajal 12-aastaseks, ei saa ta kiiremini kui 6 nädala jooksul end täielikult vaktsineerida ja seeläbi on temast mittetulenevalt piiratud tema ligipääs kontrollitud tegevustele. Täiskasvanutel on olnud võimalik vaktsineerida end piiranguteta alates 2021. a kevad-suvest, seega on neil olnud piisavalt aega, et piirangute kohaldumist enda suhtes vältida. Kuna täiskasvanud ja alaealised ei ole sarnases olukorras, siis ei pea neid kohtlema võrdselt ja ebavõrdne kohtlemine ei tähenda õigusvastast diskrimineerimist.
24.Kahtlemata pole põhjust eitada, et vaktsineerimisega kaasnevad oma riskid. Nagu iga meditsiinilise preparaadi puhul ei ole vaktsiinide puhul võimalik lõpuni ette näha kõiki võimalikke kõrvalmõjusid igal konkreetsel inimesel. Seega on usutav, et vaktsineerimine võib põhjustada ka raskeid kõrvalnähtusid ja isegi surma. Samas olukorras, kus mitte üksnes Eestis, vaid Euroopa Liidu tasandil ravimite turule lubamiseks pädevad organid on teatud vaktsiinidele andnud müügiloa ja vaktsiini on manustatud sedavõrd suurele hulgale inimestest, ilma et oleks tuvastatud selliseid riske ja ohtusid, mis väljuvad mistahes ravimi või vaktsiini puhul teaduslikult põhjendatud tolerantsi piiridest, võib vastustaja võtta lähtekohaks teadmise, et vaktsiinid on ohutud. Lisaks sellele näitab pelgalt Covid-haigusega haiglasse sattunud inimeste hulk seda, et tegemist on raske haigusega, mille kulg on seejuures raskesti prognoositav. Seega ei saa vaktsineerimisega kaasnevat võimalikku terviseriski pidada suuremaks Covid-haiguse läbipõdemisega kaasnevast terviseriskist. Selles olukorras on mõistlik, et avalik võim propageerib vaktsineerimist ja kasutab erinevaid avalik-õiguslikke meetmeid selle soodustamiseks. Juba eelnevalt nimetatud organisatsioonide, eelkõige ECDC andmetest saab põhjendatult järeldada, et vaktsineerimine on piisavalt ohutu, et seda soodustada kui tõhusat COVID-19 haiguse leviku tõkestamisele suunatud tegevust.
25.Lisaks on Sotsiaalministeerium12 välja töötanud ja saatnud Riigikokku13 arutlusele vaktsiinikahjude hüvitise ettenägeva seaduseelnõu (tervishoiuteenuse osutaja kohustusliku vastutuskindlustuse seaduse eelnõu 522 SE14). Vaktsiinikindlustus hakkab kehtima tagantjärele.
26.Vaktsineerimisega seotud riskide osas tuleb silmas pidada ka seda, et need on kõigi jaoks üldjoontes ühesugused. Teatud hulk elanikkonnast on aga vaktsineerimisega seotud riski võtnud, astudes seeläbi ühelt poolt sammu selleks, et kaitsta enda tervist ning võtta kohased ja kättesaadavad meetmed vähendamaks haigestumise või raskelt haigestumise võimalust, teisalt aga toetades seeläbi ka üldist huvi haiguse leviku tõkestamiseks. On mõistlik, et nii toiminud isikute suhtes kohaldatavad piirangud on leebemad, sest need inimesed ise on astunud omalt
poolt sammu üldise kasu nimel, seejuures teatud määral enda heaolu ja tervisega riskides. Juba eeltoodud andmed haiglaravivajaduse kohta näitavad ilmekalt, et kaebajate väited vaktsiinide mittetõhususest on ainetud. Vastustaja on asjakohaselt viidanud teadlaste, nt professor Joel Starkopfi välja öeldule15, et vaktsineerimata inimesed haigestuvad raskemalt kui vaktsineeritud. Neil asjaoludel võis vastustaja lähtuda sellest, et isegi kui vaktsiinid ei ole nii tõhusad, nagu esiti loodeti, töötavad nad nakkushaiguse leviku tõkestamise eesmärgil ehk vähendavad nakatumist elanikkonnas määral, et see ei sea ohtu tervishoiusüsteemi toimepidevust.
27.Eeltoodud põhjustel ei saa nõustuda, et üldistest eesmärgipärastest piirangutest vaktsineeritud inimestele sätestatud erandid muudaksid nende piirangute eesmärgi sedavõrd saavutamatuks, et nende piirangute jätkuv kehtimine vaktsineerimata (või tõendatult haigust mitte läbi põdenud) inimeste suhtes oleks ilmselgelt meelevaldne. Vaktsineeritud inimestega sarnaste erandite tegemine oleks mõeldav, kui oleks veenev teadmine sellest, et teatud rühmatunnuste alusel kindlaks tehtavasse gruppi kuuluvad inimesed on põhimõtteliselt sellised, kelle puhul saab eeldada, et nad raskelt ei haigestu. Selliseid tunnuseid aga praegu olemasolev teadusteadmine defineerida ei võimalda.
28.Kaebajate kui vaktsineerimata inimese suhtes korraldusega nr 305 kehtestatud piirangud ei ole ülemäärased, sest kõiki olulisi elulisi vajadusi on kaebajatel oma soovides teatud kohandusi tehes võimalik rahuldada. Piirangud on intensiivsed, aga mitte ülemäärased. Korralduse nr 305 p-s 10 nimetatud tegevused hõlmavad eelkõige vaba aja veetmise, sotsiaalse suhtlemise ja kultuuri tarbimisega seotud tegevusi. Tegevustele, milles osalemise korralduse nr 305 kaebajate jaoks välistab, on võimalik leida alternatiive – need ei pruugi olla samaväärsed, aga need on olemas: võimalik on tellida restoranidest toitu kaasa, kultuurielamuste saamiseks võimalik kasutada erinevaid tehnilisi vahendeid, sportida on võimalik vabas õhus, sõpradega kohtuda kodus. Uisutamas ja suusatamas on võimalik käia vabas looduses. Last on võimalik saata huviringidesse, mis ei eelda vanema kohalolu, või võib last saata tõendit omav täiskasvanu. Vaidlusalused piirangud ei välista kaebajaid ja nendega samasse rühma kuuluvaid inimesi ühestki eluvaldkonnast täielikult.
29.Kohus möönab, et lisaks võib kaebajatel olla takistusi täienduskoolitustel osalemisega ja tasemeõppes teatud ainete läbimisega, kuid see ei anna alust pidada kaebajate suhtes kohalduvaid piiranguid ebaproportsionaalseks. Covid-leviku tingimustes on aina laiemalt hakatud kasutama koolituste läbiviimiseks veebipõhiseid platvorme ja kontaktõpet vähendatud. Arvestades, et Covid-piirangud on kehtestatud ajutiselt, siis on kaebajatel võimalik soovitud õpet läbida pärast piirangute lõppemist. Kaebajate võrdlus põhikooli- ja gümnaasiumiõppega ei ole asjakohane. Ilmselgelt on laste jaoks vähemalt keskhariduse saamine palju olulisem vajadus ning selle takistamine mõjutab nende arengut ja elu tulevikus oluliselt suuremal määral, kui kaebajate jaoks oma olemasolevate teadmiste täiendamine konkreetses kitsamas valdkonnas. Laste jaoks on oluline ka hariduse omandamise aeg, samas kui kaebajate jaoks ei ole eluliselt oluline, millal nad soovitud täiendus- või ka tasemekoolituse läbivad. Mõlemal kaebajal on olemas kõrgharidus ja märkimisväärne töökogemus16, mistõttu ei ole eluliselt usutav, et täiendavate teadmiste omandamise piiramisega nende tuluteenimise võimalusi ebaproportsionaalselt piiratakse.
30.Lisaks eeltoodule on igaühele antud võimalus end tasuta vaktsineerida ja seeläbi võimalus piirangute kohaldamisalast väljuda. Kaebajad ei ole väitnud ega tõendanud, et vaktsineerimine oleks neile meditsiiniliselt vastunäidustatud. Kui kaebajad vaktsineerida ei soovi, peavad nad leppima avalikes huvides kehtestatud piirangutega. Vaidlusalune korraldus ei pane kaebajatele
kohustust end vaktsineerida. On ilmne, et laias laastus on võimalik valida kahe ebameeldiva variandi vahel – kas vaktsineerida või korraldada oma tegevus ümber selliselt, et tõendatud immuunsuskaitse puudumine seda tegevust vähem takistab. Ent valik on ja vastava otsuse saab iga inimene teha, ilma et eelnimetatud teine variant oleks pelgalt illusoorne.
31.Erinevaid teadusandmeid nii viiruse, haigestumise, haiguse kulgemise kui ka vaktsiinide tõhususe kohta tuleb pidevalt juurde. Neist andmetest lähtudes tuleb avalikul võimul haiguse leviku tõkestamiseks võetavaid meetmeid korrigeerida. Senine kaheaastane kogemus on selgelt näidanud, et piirangute ennatlik leevendamine ei ole tõhus lahendus. Viiruse levikut, eeskätt uute viirustüvede ilmnemise valguses, ei ole kontrolli alla saadud ei Eestis ega üheski teises riigis. On seejuures tõsi, et nakatumisnäitajad võivad mõnes riigis, kus vaktsineeritusega hõlmatus on suurem kui Eestis, olla Eesti näitajatest kõrgemad. Selle põhjused on kahtlemata põhjaliku teadusuurimise esemeks, ent pelgalt need andmed ei anna alust väita, et vaktsineerimine ei ole tõhus või et see on ülemäära ohtlik, seda iseäranis olukorras, kus vastustaja viidatud Eestit puudutavad statistilised andmed kinnitavad, et vaktsineeritud (või ka läbi põdemise teel immuunsuskaitse saanud) inimesed haigestuvad teistest vähem ja põevad kergemalt. Võimalik, et edaspidised teadusteadmised sunnivad valitsust või seadusandjat võtma teistsuguseid meetmeid, võimalik isegi, et haiguse levikuga tuleb leppida ja teha ühiskonnaelus mingisuguseid teist laadi ümberkorraldusi, ent praegu ei ole haiguse levima hakkamisest möödas veel piisavalt aega, et seni valitud meetmete tõhusus kahtluse alla seada sel määral, et nende võtmist või nendega jätkamist saaks pidada ilmselgelt ebamõistlikuks ja õigusvastaseks. Neil asjaoludel tuleb asuda seisukohale, et elanikkonnas vaktsineerimisega hõlmatuse suurendamine on COVID-19 haiguse leviku tõkestamiseks mõistlik eesmärk ja selle eesmärgi saavutamiseks on korralduses nr 305 sätestatud piirangute kohaldamine eelkõige isikute suhtes, kes ei ole vaktsineeritud, käsitatav põhjendatud ebavõrdse kohtlemisena.
32.Kohus ei nõustu kaebajate seisukohaga, et vastustajal puudus pädevus korralduste nr 305 ja 362 kehtestamiseks. Sellise pädevuse andsid vastustajale NETS § 28 lg-d 6 ja 8. Kaebajate põhjendused selle kohta, et Covid-19 näol ei ole tegemist eriti ohtliku nakkushaigusega NETS § 2 lg 1 p 3 tähenduses, ei ole asjakohased. Tegemist on uudse ohtliku nakkushaigusega NETS § 2 lg 2 tähenduses, sest sellel on eriti ohtliku nakkushaiguse tunnused (see on suure nakatuvusega, levib kiiresti ja ulatuslikult ja selle kulg võib olla raske või eluohtlik) ja sellel puudub efektiivne ravi, samuti võib selle levik ületada haiglate ravivõimekust. Seda, et ka seadusandja on pidanud uudse ohtliku nakkushaiguse all silmas Covid-19 viirust, nähtub meditsiiniseadme seaduse, hädaolukorra seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 165 SE seletuskirjast17. Kohus ei nõustu kaebajate seisukohaga, et Covid-viirus ei ole ohtlikum kui gripiviirus. Kaasajal levivad gripiviirused ei ole olnud sedavõrd kiire ja laiaulatusliku levikuga ega ole toonud kaasa sedavõrd suurel hulgal surmasid kui Covid-viirus18. NETS § 28 lg 8 võimaldab rakendada eriti ohtliku nakkushaiguse leviku tõkestamiseks ette nähtud nõudeid, meetmeid ja piiranguid ka uudse ohtliku nakkushaiguse leviku tõkestamiseks ning neid meetmeid võib NETS § 28 lg-st 6 tulenevalt kehtestada ka vastustaja korraldusega. Järelikult on vastustajal olemas seaduslik alus piirangute ja meetmete kehtestamiseks. Arvestades viiruse kiiret levikut ja sellega kaasnevaid raskeid tagajärgi, on tulnud piiranguid seada kiiresti. Lisaks tuleb arvestada, et piiranguid on tulnud tihti ja kiiresti üle vaadata ja muuta, olenevalt viiruse leviku ulatusest ja uute ilmnenud viirusetüvede ootamatust käitumisest. Sellises olukorras ei ole mõeldav, et piiranguid kehtestaks Riigikogu, kelle poolt seaduseelnõude menetlemine kestab reeglina pikka aega. See on ka mõistetav, arvestades parlamendis esindatud poliitiliste huvide erinevust. Erinevalt Riigikogust on vastustajal olnud võimalik kiiremini ja paindlikumalt
Vt seletuskiri muudetud kujul, lk 3 ja 8. Kättesaadav https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/19eeabb7-5526-44ec-a180-e0de1a21077f.
reageerida. Riigikogu peab hakkama piirangute ja meetmete üle otsustama olukorras, kui on piisavalt selgelt ette näha, et need peaksid kehtima pikemaajaliselt.
33.Kohus ei nõustu kaebajatega ka selles, et vaidlusalused korraldused on oma iseloomult määrused, mitte üldkorraldused haldusmenetluse seaduse (HMS) § 51 lg 2 mõttes. Esiteks on seadusandja andnud vastustajale õiguse kehtestada uudse ohtliku nakkushaiguse leviku tõkestamiseks meetmed korralduse, mitte määrusega. Seega on vastuvõetud korraldus kooskõlas seadusandja volitusnormiga. Teiseks nähtub korraldustest endist, et need on kehtestatud haldusaktide, mitte määrustena. Sellele viitab selgelt valitud õigusakti liik ja viited HMS-i regulatsioonile, mis reguleerivad haldusakti muutmist ja tühistamist (vt korralduse nr 305 p 19), seega on ka korraldust nr 305 muutvad korraldused haldusaktid. Samuti on viidatud korralduse vaidlustamise võimalusele. Erinevalt haldusaktist ei saa üksikisikud määrust halduskohtus vaidlustada (ja kaebajate kaebus tuleks jätta sellisel juhul läbi vaatamata). Kohus nõustub kaebajatega selles, et vaidlusalused korraldused ei reguleeri üksikjuhtumit. See aga ei tähenda automaatselt, nagu oleks tegemist määrusega HMS § 88 mõistes. Erinevus määrusest seisneb selles, et üldkorralduse kehtivus peab olema piiratud kas isikuliselt, ruumiliselt või ajaliselt. Praegusel juhul on korralduse nr 305 kehtivus piiratud ajaliselt, st piirangud on kehtestatud ajutiselt. Korralduse nr 305 p-st 19 nähtuvalt hinnatakse meetmete ja piirangute vajalikkust hiljemalt iga 2 nädala tagant. Seda on vastustaja ka teinud (vt korraldust nr 305 muutvaid erinevaid korraldusi19), karmistades või leevendades meetmeid ja piiranguid olenevalt aktuaalsest olukorrast. Korralduse nr 362 põhjendustest nähtuvalt pidid selle korraldusega kehtestatud piirangud kehtima vähemalt kuni 10.01.2022, kui vastustaja ei otsusta teisiti. Seega oli kehtestatud konkreetne ajaline piirang. Sellest, et vastustaja on pidanud vajalikuks aktuaalset olukorda arvestades piirangute kehtima jätmise aega pikendada, ei muutu üldkorraldusena vastuvõetud akt veel määruseks. Kui vastustaja kehtestab piirangud sedavõrd pikaks ajaks, et neid ei saa enam pidada ajutisteks, võib vastustaja tegevus osutuda õigusvastaseks, kuid ei muutu iseenesest akti liik. Kohtu hinnangul ei ole põhjust pidada vaidlusalust piirangut kaebuse esitamise aja seisuga sedavõrd pikaajaliseks, et õigustaks selle õigusvastaseks tunnistamist ja tühistamist. Kaebajad ei ole põhjendanud, kuidas nende õigusi kaitseks enam see, kui piirangud oleksid kehtestatud määrusega. Pole põhjust arvata, et määrust kehtestades lähtunuks vastustaja hoopis teistsugustest kaalutlustest, mis on jäänud praegusel juhul arvesse võtmata. Piirangute kehtestamine haldusaktiga kaitseb paremini isikute õigusi, sest üksikisikutel on võimalik korraldusega seatud piirangute peale kaebusega halduskohtu poole pöörduda. Määruste peale esitatud kaebusi ei ole halduskohus pädev lahendama (põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse (PSJKS) § 2 p 1). Üksikisikul aga puudub võimalus põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamise taotlusega Riigikohtu poole pöörduda (PSJKS § 4). Kuna vaidlusalused korraldused ei ole määrused, vaid üksikaktid, siis ei ole põhjendatud ka kaebajate väited nende vastuolu kohta vorminõuetega. Vabariigi Valitsuse seaduse § 30 lg 4 järgi kirjutavad Vabariigi Valitsuse korraldusele alla peaminister ja riigisekretär. Praegusel juhul on see nii ka toimunud20. Seega ei ole vaidlusalused korraldused õigusvastased ega tühised HMS § 63 lg 2 p 3 tähenduses.
34.Vaidlusalused korraldused ei ole tühised ka HMS § 63 lg 2 p 4 tähenduses. Vaktsineerimist või läbipõdemist tõendava dokumendi kontrollimiseks on olemas seaduslik alus. Esiteks on selleks andmesubjekti enda nõusolek, kes soovib kasutada tõendit, et tegevuspiirangutest vabaneda (Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27.04.2016 määrus nr 2016/679 füüsiliste isikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise ning direktiivi
95/46/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (isikuandmete kaitse üldmäärus) art 6 lg 1 p a). Teiseks on isikuandmete töötlemiseks olemas vastutavale töötlejale pandud juriidiline kohustus (isikuandmete kaitse üldmääruse art 6 lg 1 p c), sest vastustaja on pannud talle antud volitusnormi alusel korralduse nr 305 p-ga 16 tegevuse eest vastutavale isikule kohustuse kontrollida vastava tõendi olemasolu. Tegemist ei ole ka isikute eraelu oluliselt riivavate isikuandmetega, mille kaitsmise vastu võiks isikul olla eriline huvi. Pealegi ei ole kaebajad kaebuses korralduse nr 305 p 16 õiguspärasust vaidlustanud, mistõttu ületavad sellekohased põhjendused kaebuse piire.
35.Kohus jätab tähelepanuta kaebajate viited neile tekkinud moraalse kahju kohta. Kaebajad ei ole kahju hüvitamist taotlenud, seega ei ole võimaliku kahju olemasolu selle vaidluse esemeks.
36.Kaebajad taotlesid vastustajalt vaktsiinide tarnelepingute väljanõudmist. Kohtu hinnangul ei ole kaebajate taotlus põhjendatud ja jääb rahuldamata. Tegemist ei ole asjakohase tõendiga (HKMS § 62 lg 2), sest see tõend ei seondu kuidagi praeguse vaidlusega ja selle tõendiga ei ole võimalik tõendada ühtegi vaidluse all olevat asjaolu.
37.Kohus jätab rahuldamata ka kaebajate taotluse nõuda Terviseametilt välja koroonastatistika. Esiteks nähtub asjakohane statistika K. Fischeri analüüsides21 ja Terviseameti poolt igapäevaselt avaldatavates teadetes22. Koroonastatistika on kättesaadav ka Terviseameti veebilehel23. Teiseks on kaebajad taotlenud mh asjakohatu teabe väljanõudmist. See, et mitmed (või ka enamik) Covid-haigust põdevad ja samas haiglaravi vajavad või surnud isikud põdesid lisaks ka muid või kaasuvaid haigusi, ei tõenda kuidagi, et viiruse levik ei ole rahvatervise seisukohalt ohtlik ega vaja tõkestamist. Ühelt poolt vajavad ka teisi haigusi põdevad isikud kaitset ning nende elu ja tervise ohtu seadmine sellega, et väga nakkaval ja drastilisi tagajärgi kaasa tuua võival viirusel võimaldatakse ühiskonnas vabalt levida, ei ole kuidagi põhjendatud. Isegi kui enamik haiglaravil viibivatest Covid-haigetest on kaasuvate haigustega, ei lükka see ümber tõdemust, et haiglad on Covid-haigetega üle koormatud ja muu plaaniline ravi on tulnud edasi lükata. Just seda tagajärge püüavad Covid-viiruse leviku tõkestamiseks ette nähtud meetmed ja piirangud ära hoida. Teiselt poolt ei ole veel kindlalt teada, kui raskelt keegi Covidhaigust läbi põeb ja milliseid (ka uusi) tervisehädasid selle põdemine võib kaasa tuua. Seega ei saa lähtuda eeldusest, et noorele ja tervele inimesele on Covid-viirus ohutu. Samuti ei ole veel teada Covid-haiguse läbipõdemise pikaajalised mõjud. Kolmandaks hindab kohus HKMS § 158 lg 2 teise lause kohaselt haldusakti ja toimingu õiguspärasust haldusakti andmise või toimingu tegemise aja seisuga. Seega peab kohus korralduse nr 362 õiguspärasuse hindamisel lähtuma vastustajale sellel ajal teada olnust, mitte kohtuotsuse tegemise ajaks selgunud asjaoludest. Ilmselgelt ei olnud vastustajal võimalik korraldust nr 362 vastu võttes tõsikindlalt ette ennustada, milliseks täpselt kujuneb viiruse leviku ja nakatumise olukord 2022. a veebruariks. Vastustaja sai lähtuda sellest, milline olukord valitses 2021. a oktoobris, ja sai teha tuleviku kohta üksnes prognoose. Vastustaja prognoosotsus ei muutu õigusvastaseks selle tõttu, et 2022. a veebruari seisuga selgunud uute teadmiste valguses on vastustaja asunud kaaluma piirangute leevendamist24.
38.Eeltoodud põhjendustel jääb kaebus rahuldamata.
http://www-1.ms.ut.ee/krista/covid/vakts_nakat.html; http://www-1.ms.ut.ee/krista/covid/covid_pildid.html; vt ka vastustaja esitatud vastuse lisasid.
Nt https://www.terviseamet.ee/et/uudised/tanahommikuse-seisuga-haiglas-386-koroonaviirusega-nakatunudpatsienti.
39.HKMS § 108 lg 1 järgi kannab menetluskulud pool kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja taotles tema menetluskulude väljamõistmist kaebajatelt. HKMS § 109 lg 6 järgi mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Valitseva kohtupraktika kohaselt ei mõisteta haldusorgani õigusabikulusid teiselt poolelt välja, kui vaidlus ei välju haldusorgani põhitegevuse raamidest. Praegune vaidlus ei väljunud vastustaja põhitegevuse raamidest. Tegemist on vastustajale seadusega pandud ülesande täitmisega. Vastustaja on seda ülesannet täitnud praeguseks pea 2 aastat, seejuures korduvalt piirangute vajaduse ja põhjendatuse üle otsustanud. Seega pidi vastustaja olema võimeline tehtud otsuseid kohtumenetluses selgitama. Samuti pidi vastustaja olema valmis selleks, et ühel hetkel võidakse hakata kehtestatud piiranguid kohtus vaidlustama. Kohus nõustub, et 2021. a lõpus laekus kohtusse hulgaliselt kaebusi koroonapiirangute peale, kuid see asjaolu ei õigusta vastustaja õigusabikulude kaebajate kanda jätmist. Puudub põhjendatud alus arvata, et kaebaja oleks praegust kaebust esitades oma kaebeõigust kuritarvitanud ja sellega vastustajale asjatut menetluskulu põhjustanud. Kohtu hinnangul puuduvad praegusel juhul erandlikud asjaolud, mis õigustaks vastustaja õigusabikulude väljamõistmist kaebajatelt.
/allkirjastatud digitaalselt/
17(17)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.