Tartu Ringkonnakohus Maili Lokk, Tiina Pappel ja Einar Vene 8. september 2022, Tartu 3-20-1329
Haldusasi
MTÜ Ihaste Elanike Liit kaebus Tartu Linnavolikogu 11. juuni 2020. a otsuse nr 255 tühistamiseks
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Halduskohtu 15. juuli 2022. a otsus MTÜ Ihaste Elanike Liit apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja – MTÜ Ihaste Elanike Liit Vastustaja -Tartu linn Kolmandad isikud – OÜ Gerliin Kinnisvara, Karin Tamm, Tarmo Zernant, OÜ Vennad Ehitus Kaasatud haldusorgan - Keskkonnaamet
RESOLUTSIOON
1.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 15. juuli 2022. a otsus muutmata.
2.Jätta rahuldamata MTÜ Ihaste Elanike Liit taotlus eelotsuse küsimiseks.
3.Võtta asja materjalide juurde MTÜ Ihaste Elanike Liit poolt apellatsioonimenetluses esitatud ekspertarvamus, kuid tagastada talle ülejäänud apellatsioonkaebuse lisad.
4.Võtta asja materjalide juurde apellatsioonimenetluses esitatud tõendid.
Tartu
linna
ja
Keskkonnaameti
poolt
5.Jätta rahuldamata MTÜ Ihaste Elanike Liit taotlus asjas istungi korraldamiseks.
Jätta MTÜ Ihaste Elanike Liit menetluskulu tema enda kanda. Mõista MTÜ-lt Ihaste Elanike Liit välja kolmandate isikute menetluskulu järgmiselt: - OÜ Gerliin Kinnisvara kasuks 1808,80 eurot; - Karin Tamme kasuks 85,68 eurot; - Tarmo Zernanti kasuks 199,92 eurot; - OÜ Vennad Ehitus kasuks 333,20 eurot.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest (kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on seega 10. oktoober 2022).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tartu Linnavolikogu 11. juuni 2020. a otsusega nr 255 kehtestati Hipodroomi 4 ja Männimetsa tee 3A kruntide detailplaneering, mille järgi moodustatakse detailplaneeringu alale 28 üksikelamumaa krunti, 5 loodusliku maa krunti ja 1 tee ja tänava maa-ala krunt. Detailplaneeringu kohaselt antakse loodusliku maa krundid ja tänavamaa krunt tasuta üle Tartu linnale.
2.MTÜ Ihaste Elanike Liit esitas kaebuse, milles palus detailplaneeringu kehtestamise otsus tühistada. Kaebuse kohaselt ei ole otsus kooskõlas kehtiva õigusega ning selle andmisel on rikutud menetlusnorme. Planeeringualal leidub kaitsealuseid liike. Läbi oleks tulnud viia keskkonnamõju strateegiline hindamine.
3.Tartu Halduskohtu 15. juuli 2022. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata järgmistel põhjendustel.
3.1.Kaebajal on kaebeõigus keskkonnaseadustiku üldosa seaduse § 30 lg 2 ja § 31 alusel, st ta on valitsusväline keskkonnaorganisatsioon, kelle puhul eeldatakse õiguste rikkumist, kui vaidlustatud haldusakt on seotud organisatsiooni keskkonnakaitseliste eesmärkidega. Lisaks on detailplaneeringu kehtestamise otsuse vaidlustamise õigus igaühel tulenevalt planeerimisseaduse (PlanS) §-st 141.
3.2.Kaebaja arvates oli kohustuslik algatada keskkonnamõju strateegiline hindamine, kuna planeeringuala paikneb Natura 2000 võrgustikku kuuluva looduskaitseala vahetus läheduses.
3.3.Keskkonnamõju hindamine on kohustuslik keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse (KeHJS) § 33 lg-s 1 loetletud juhtudel. Kohus viitas, et linnavalitsus otsustas 4. veebruari 2020. a korraldusega nr 118 jätta keskkonnamõju hindamine algatamata. Kohtu hinnangul oli selles põhjalikult selgitatud, miks keskkonnamõju hindamine algatamata jäeti. Sealjuures oli linnavalitsus lähtunud OÜ Hendrikson & Ko poolt koostatud keskkonnamõju strateegilise hindamise eelhinnangust. Eelhinnangus jõuti järeldusele, et detailplaneeringu käigus on potentsiaalselt olulistele keskkonnamõjudele tähelepanu pööratud ning läbi on viidud vajalikus mahus keskkonnauuringud. Detailplaneeringu on 2017. aastal kooskõlastanud ka Keskkonnaamet, kes ei pidanud keskkonnamõju hindamise algatamist vajalikuks.
3.4.Seega on vastustaja kontrollinud, kas detailplaneeringuga kavandatu toob kaasa olulise keskkonnamõju. Keskkonnamõju hindamise vajalikkuse kohta eelhinnangu koostamist ning selle alusel keskkonnamõju hindamise ärajätmist on pidanud lubatavaks ka Riigikohus (RKHKo 3-3-173-16).
3.5.Keskkonnaamet on 22. novembri 2019. a kirjas küll leidnud, et olukord looduses on kahe aastaga muutunud ja planeeringualal on leitud uusi kaitsealuste liikide leiukohti, kuid asus sellegipoolest seisukohale, et planeeringuga olulist keskkonnamõju ei kaasne. Keskkonnameti seisukohtadest tulenevalt on kehtestatud detailplaneeringut võrreldes esialgse lahendusega ka oluliselt muudetud ja kaitsealuste taimeliikide asukohtadega on arvestatud. Kohtu hinnangul on elusloodusele avalduv mõju keskkonnamõju hindamise eelhinnangus välja selgitatud.
3.6.Kohus ei nõustunud kaebaja väitega, et planeeringuala paikneb Natura 2000 ala vahetus läheduses. Keskkonnaregistri andmetel jäävad Natura 2000 võrgustikku kuuluvad Ropka-Ihaste
linnuala ning Ropka-Ihaste loodusala detailplaneeringuga hõlmatavast alast rohkem kui 350 meetri kaugusele. Keskkonnamõju hindamise eelhinnangus peeti seda piisavaks, et olulise ebasoodsa mõju kaasnemine kaitsealale oleks välistatud. Planeeringuala ja Natura 2000 ala vahel asuvad olemasolevad väljaehitatud elamupiirkonnad ning linnatänavad, sh Idaringtee. Kohus ei pidanud asjakohaseks kaebajate võrdlust Rail Baltica trassiga, kuna võrreldavad ei ole puutumatusse looduskeskkonda Rail Baltica raudteetrassi rajamine ja Tartu linnas juba väljakujunenud püsielanikega elurajoonidega ja linnatänavatega ümbritsetud piirkonda elamukruntide rajamine. Lisaks on Ropka-Ihaste linnuala liigid veelise või poolveelise eluviisiga, mistõttu pole põhjust eeldada, et need liigid oleksid planeeritava ala kooslusega seotud.
3.7.Kaitsealuse mägi-piimputke leiukohtade osas järeldub botaanik R. Kalamehe 24. augusti 2018. a inventuurist, et tõenäoliselt on need taimed Hipodroomi 4 ja Männimetsa tee 3A kruntidele inimeste poolt tahtlikult külvatud.
3.8.Detailplaneeringuga säilitatakse väärtuslik männimets ning looduskaitsealuste taimede kasvuala. Moodustatud on kaitsealuste taimede kaitseks püsielupaik.
3.9.Kohus nõustus, et täiendavaid entomoloogilisi, ornitoloogilisi ja kahepaikseid puudutavaid uuringuid ei olnud vaja läbi viia.
3.10.Vaidlustatud detailplaneering on kooskõlas üldplaneeringuga, kuna üldplaneeringuga on vaidlusalusele alale ette nähtud 60% rohealade maa ja 40% väikeelamute maa. Detailplaneeringuga on üksikelamute maaks ette nähtud 36%. Kavandatud väikeelamud jäävad üldplaneeringuga kehtestatud väikeelamute maa-alale.
3.11.Kaebaja on väitnud, et detailplaneeringuga kaasneb avalikus kasutuses olevate rohealade vähenemine Ihaste metsas umbes 40% ulatuses. Kohus märkis, et kaebaja on jätnud tähelepanuta selle, et planeeringuala on eraomandis. Sellel puudub avaliku kasutuse funktsioon. Võõraste inimeste lubamine sellele maale on tingitud kinnistu omanike vastutulelikkusest. Planeeringualale ei ole rajatud terviseradasid. Asjakohane pole kaebaja pidev rõhutus, et Ihaste elanikud on harjunud planeeringualal käima ja et planeeringualal paiknev mets on kohalike elanike jaoks oluline puhkekoht.
3.12.Menetlusnõudeid ei ole rikutud. Avalikkuse kaasamine toimus õiguspäraselt. Teade planeeringu algatamisest avaldati üleriigilises ajalehes „Postimees“ ja seda korduvalt. Planeeringu avalik väljapanek toimus 2018. a juulis-augustis, ning kuna tegemist oli suvekuudega, siis pikendati hiljem väljapaneku aega nädala võrra. Seadus ei keela korraldada planeeringu avalikku väljapanekut suvekuudel. See, et avalik väljapanek ei toimunud Ihastes, vaid Tartu Raekojas, ei ole õigusvastane, kuna Tartu Raekoda ei asu Ihastest ebamõistlikult kaugel ning olemas on ühistranspordiühendus. Digitaalsed planeeringumaterjalid olid kättesaadavad Tartu linna kodulehel. Seda, et kaasamise nõuet polnud rikutud, kinnitab ka asjaolu, et planeeringu kohta esitati hulgaliselt päringuid ja arvamusi, sh petitsioon 2275 inimese nimel. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES
4.MTÜ Ihaste Elanike Liit apellatsioonkaebuses palutakse kohtuotsus tühistada ja uue otsusega kaebus rahuldada järgmistel põhjendustel.
4.1.Halduskohus pole lähemalt põhjendanud ega selgitanud, millele tuginedes ta leidis, et mägipiimputke püsielupaika elamukrunte planeeritud ei ole. Ehkki kaebajale ei ole tutvustatud mägipiimputke püsielupaiga kaarti, on planeeringuala põhijooniselt võimalik järeldada, et püsielupaik jääb detailplaneeringu ehitusalade ja teede ning taristute alla. Botaanik A. Palo kinnitab apellatsioonkaebusele lisatud ekspertarvamuses, et planeeritud ehitised ja tee kattuvad paljude kaitstavate liikide leiukohtadega.
4.2.Mägi-piimputke ja ahtalehise kareputke püsielupaikade kaitse alla võtmise ja kaitse-eeskirja § 5 lg 5 p-st 3 tuleneb, et püsielupaigas on uute ehitiste püstitamine keelatud.
4.3.Detailplaneeringualal on kohti, kus ehitiste rajamine on planeeringu järgi seatud sõltuvusse sellest, kas seal on võimalik ümber asustada kaitsealuseid taimi. See sõltub täielikult
keskkonnaeksperdi ja Keskkonnaameti diskretsioonilisest otsusest ja langetatakse avalikkuse osaluseta detailplaneeringu elluviimisel. Detailplaneering kui haldusakt ei saa jätta ruumilise lahenduse küsimuses selget regulatsiooni andmata. Planeering ei lahenda PlanS § 126 lg-s 1 detailplaneeringule ette nähtud ülesandeid.
4.4.Detailplaneeringu muudab õigusvastaseks ka see, et vastustaja on delegeerinud detailplaneeringust huvitatud isikule õiguse ja kohustuse tuvastada kaitsealused taimed ning algatada kaitsealuse taime ümberistutamise menetlus. Sellega tekib tugev huvide konflikt ning lisaks ei saa tavainimesele panna haruldase taime märkamise kohustust.
4.5.Planeerimismenetluse avalikkuse põhimõttega on vastuolus see, kui kavandatud ehitustegevus sõltub haruldase taime märkamisest, seejärel keskkonnaeksperdi ja Keskkonnaameti diskretsioonilisest otsusest ning lõpuks langetatakse selline otsustus ilma avalikkuse osaluseta. See muudab võimatuks kaebaja ja avalikkuse kaebeõiguse kasutamise.
4.6.Detailplaneering ei vasta haldusaktile esitatavatele nõuetele, kuna selles pole ruumikasutuslik lahendus määratletud (puudub üksikjuhtumi regulatsioon), see pole selge ja üheselt mõistetav. Samuti on see tühine, kuna planeeringu õiguslik regulatsioon pole piisavalt selge ja isiku kohustused on vastukäivad. Planeeringu täitmine saab olema sisuliselt võimatu, kuna haruldase taime märkamist tavainimese poolt ei saa eeldada.
4.7.Planeeringust huvitatud isiku huvidele on omistatud ebaõige kaal ja selle arvelt on vähendatud avalike huvide, sh looduskeskkonna kaalukust. Selle vea alguspunktiks on 2016. aastal vastustaja ja huvitatud isiku vahel sõlmitud leping, mille järgi 40% ulatuses krundi hoonestamisel antakse ülejäänud metsa-ala linnale. See mõjutas linna konkreetse sisuga detailplaneeringu kehtestamisele sõltumata planeerimismenetlusest. Sellega piiras linn enda diskretsiooniruumi, linn võttis arvesse asjakohatuid kaalutlusi ning mõjutas planeerimismenetluses oluliste asjaolude uurimist ja kogumist.
4.8.Detailplaneering on vastuolus üldplaneeringuga, kuna üldplaneering näeb ette rohealadel asuvate metsade säilitamise. Samuti nähakse seal ette, et tagada tuleb Hipodroomi 4 asuva mägipiimputke püsielupaiga veerežiimi säilimine; et soovitatav on väljaspool kaitstavaid alasid paiknevate kaitsealuste liikide elupaikade säilitamine; et säilitada tuleb kahepaiksetele rohealade ühendused. Samuti on üldplaneeringu eesmärgiks looduskeskkonna taluvuse arvestamine ning inimese tervise ja heaolu tagamine. Detailplaneering on nende eesmärkidega vastuolus, kuna väheneb roheala ja elamupiirkonna rajamine suurendab kahjulikke mõjutusi allesjäävale rohealale.
4.9.Vaidluse all olevate kinnistute omandiõigus ei oma asjas tähendust. Eraomanikele ei kehti ruumiplaneerimises tavapärasest erinevad nõuded.
4.10.Vale on seisukoht, mille järgi on planeeringualale avalduv mõju välja selgitatud keskkonnamõju hindamise eelhinnangu käigus ning et selle õiguspärasust kinnitavad ka Keskkonnaameti ja Keskkonnaministeeriumi kooskõlastused. Asjakohased uuringud on läbi viimata. Ekslik on kohtu seisukoht, et täiendavaid entomoloogilisi, ornitoloogilisi ja kahepaikseid puudutavaid uuringuid polnud vaja läbi viia. Vaidlustatud planeeringu kehtestamise otsus tugineb üksnes botaanilistel inventuuridel. Sealt on leitud kaevurherilase populatsioon. Ka taimedega seotud asjaolusid on uuritud puudulikult, kuna eelhinnangu aluseks olevatest uuringutest on enamus pärit 10 aasta tagusest ajast.
4.11.Asjaolu, et planeeringuala ja Natura 2000 ala vahel on tänavad, ei välista mõju Natura alale. Analüüsimata on jäänud asjakohased normid, millest tuleneb keskkonnamõju hindamise kohustus. Kui ringkonnakohus peaks leidma, et keskkonnamõju hindamise kohustus puudub, tuleks küsida eelotsust Euroopa kohtult.
4.12.Planeeringu kehtestamise otsus on põhjendamata, kuna vastamata on jäetud avalikul väljapanekul tehtud tähelepanekutele.
4.13.Kohus on olukorras, kus haldusakte pole põhjendatud, pannud ebaõigesti kaebajale kohustuse tõendada seda, et tekivad piirmäära ületavad mõjud.
4.14.Asja materjalide juurde tuleb võtta botaanik A. Palo poolt koostatud ekspertarvamus.
5.Tartu linna vastuses palutakse jätta apellatsioonkaebus rahuldamata järgmistel põhjendustel.
5.1.Apellatsioonkaebuses on esitatud uusi väiteid ja etteheiteid.
5.2.Mägi-piimputke püsielupaika ei ole planeeritud ühtegi ehitist ega rajatist. Kaebaja on vaadanud planeeringut vaid pdf-formaadis, kus ei ole võimalik sisse lülitada erinevaid kaardikihte.
5.3.Kaebaja ajab segamini püsielupaiga ja kaitsealuse taime kasvukoha. Mitte kõik mägipiimputke isendid ei paikne püsielupaiga sees, vaid osad kasvavad ka väljaspool püsielupaika.
5.4.Planeeringus on lahendatud kõik PlanS §-s 126 ette nähtud ülesanded. On tavapärane, et planeering võib jääda osaliselt ellu viimata, kuid see ei muuda planeeringut õigusvastaseks.
5.5.Konkreetne ehitise või rajatise asukoht hoonestusala piires selgub alles ehitusloa menetluses. Kaebaja üritab jätta muljet, et tegemist ei ole sellisel juhul avaliku menetlusega, kuid jätab tähelepanuta, et ehitusloa menetluses ei ole võimalik planeeringut üldjuhul muuta. Arusaamatu on väide, nagu oleks kaitsealuste taimede kaitse ruumiline planeerimine, millesse kogukond peaks olema kaasatud.
5.6.Väär on väide, nagu oleks kaitsealuste liikide kaitse või märkamise kohustus delegeeritud huvitatud isikule. Kaitstavad loodusobjektid selguvad keskkonnaregistrist, mille andmed on keskkonnaregistri seaduse § 6 lg 1 järgi õigusliku tähendusega. Selleks vajalikud uuringud ja inventuurid on koostatud Keskkonnaameti tellimusel.
5.7.Planeering vastab haldusmenetluse seaduse (HMS) nõuetele. Planeeringu realiseerimise võimalikkus ja tingimused on väga üheselt ja selgelt lahti kirjutatud ja keskmisele mõistlikule inimesele arusaadavad.
5.8.Planeerimismenetluses ei ole tehtud diskretsioonivigu. Ebaõige on oletus, justkui oleks linn võtnud endale ülesandeks iga hinnaga tagada lahendus, kus oleks määratud 40% maad elamumaaks. Juba planeeringu algatamise lähteülesandes on 2004. aastal kindlaks määratud, et avalikku kasutusse jääv maa peab olema vähemalt 60%.
5.9.Detailplaneering ei ole üldplaneeringuga vastuolus. Üldplaneeringus ei ole nõutud, et kõik rohealad peavad säilima. Planeeringuala ei jää kahepaiksete liikumisteedele.
5.10.Botaanik A. Palo ekspertarvamusest ei saa teha järeldust, et planeeringul oleks negatiivne mõju moodustatud püsielupaigale.
5.11.Halduskohus on õigesti leidnud, et keskkonnamõju hindamise menetluse algatamata jätmise otsus oli õiguspärane.
5.12.Väär on väide, et entomoloogilisi uuringuid pole välja viidud. Kaebaja on ise ühele sellisele uuringule viidanud.
5.13.Natura 2000 alale ei kaasne otsest ega kaudset mõju.
5.14.Vastustaja ei ole rikkunud põhjendamiskohustust. Esitatud ettepanekutele on vastatud.
6.Kolmandate isikute Gerliin Kinnisvara, Karin Tamme, Tarmo Zernanti ja OÜ Vennad Ehitus vastuses apellatsioonkaebusele palutakse see rahuldamata jätta järgmistel põhjendustel.
6.1.Ehitusõigusega ala ei kattu mägi-piimputke püsielupaigaga.
6.2.Emotsionaalne ja üldsõnaline on väide, et tehtud on läbiv diskretsiooniviga seoses 2016. aastal linna ja planeeringust huvitatud isiku vahel sõlmitud lepinguga.
6.3.Põhjendamatu on väide, et detailplaneering on vastuolus üldplaneeringuga ja muude dokumentidega.
6.4.Planeeringuga ei kaasne ebasoodsat mõju Natura 2000 alale.
7.Kaasatud haldusorgan Keskkonnaamet leiab vastuses apellatsioonkaebusele, et see põhjendamatu.
7.1.Kaebaja ei tee vahet püsielupaigal ja keskkonnaregistris registreeritud kasvukohal. Planeering ei näe ette hoonete ega rajatiste ehitamist püsielupaigas.
7.2.Planeeringualal on leitud III kaitsekategooriasse kuuluvaid putukaliike, mille puhul on tagatud teadaolevatest elupaikadest 10% kaitstuse nõue, nagu sätestab looduskaitseseaduse (LKS) § 48 lg
3.Ka kaebaja poolt viidatud kahepaiksed kuuluvad kolmandasse kaitsekategooriasse.
7.3.Detailplaneeringus arvestati kõigi I-III kaitsekategooriate taimede viimaste leiuandmetega. Kaitsealuste taimede ümberasustamine ei ole võimatu toiming, tegemist on tavapärase praktikaga.
7.4.Õige on halduskohtu hinnang planeeringuala ja Natura 2000 alade omavaheliste seoste kohta.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust.
9.Kaebaja väitel jääb mägi-piimputke püsielupaik planeeritavate ehitiste ja rajatiste alla. Oma seisukoha põhjendamiseks on kaebaja tuginenud sellele, et detailplaneeringu põhijooniselt nähtuvalt ei jätku mägi-piimputke elupaiga kaardikiht elamukruntide alal, vaid see lõppeb järsult ehitusala ja krundi piiriga. Kaebaja leiab, et sellega määratakse ehituslahendus kliinilise täpsusega püsielupaiga kõrvale, mida ei ole võimalik realiseerida (tl 173, kd III). Ringkonnakohtu hinnangul on see kaebaja seisukoht oletuslik ega arvesta sellega, kuidas püsielupaiga piirid kindlaks määratakse. Vastustaja on põhjendatult viidanud sellele, et keskkonnaministri 11. detsembri 2019. a määruse nr 68: „Mägi-piimputke ja ahtalehise kareputke püsielupaikade kaitse alla võtmine ja kaitse-eeskiri“, millega võeti kaitse alla muuhulgas ka vaidlusalusel maa-alal asuv mägi-piimputke püsielupaik, seletuskirjas on märgitud, et püsielupaik hõlmab endas ka liigile soodsa seisundi säilimiseks vajaliku puhvri, mille laiuseks on võimaluse korral ümber leiukoha kogu sellele liigile sobiv potentsiaalselt sobilik biotoop (linna vastus apellatsioonkaebusele, p 16). Seega ei tähenda püsielupaiga ja ehitusala vahetu piirnemine seda, et ehitustegevus saab toimuma vahetult kaitsealuste taimede kõrval. Ning asjaolu, et püsielupaiga piirid on kohati sirgjoonelised, võibki olla tingitud sellest, et jätta nn puhvertsooniks maksimaalselt palju maad. Seda, et ehitusala ja mägi-piimputke püsielupaik ei lange kokku, on menetluses läbivalt kinnitanud nii Keskkonnaamet kui vastustaja ning seda kinnitab ka kaardimaterjal, sh kaebaja poolt viidatud detailplaneeringu põhijoonis. Ringkonnakohus märgib, et kui kaebaja väidab, et püsielupaiga piiride lõppemine sirgjooneliselt vastavalt teedele või elamukruntide piiridele pole eluliselt usutav, siis sisuliselt seab kaebaja kahtluse alla püsielupaiga piiride määramise õiguspärasuse. See ei ole aga käesoleva vaidluse esemeks. Vastustaja on põhjendatult märkinud, et püsielupaiga piire ei ole paika pandud käesoleva planeeringuga, vaid need on määratud Keskkonnaministeeriumi poolt. Seega on kokkuvõttes põhjendamatu kaebaja väide, et ehitusalasse jääb mägi-piimputke püsielupaik.
10.Kaebaja on vaidlustanud planeeringu ka kaitsealuste taimede ümberpaigutamise aspektist. Nimelt võib detailplaneeringu alal mägi-piimputke leiukohti esineda ka väljaspool püsielupaika. Detailplaneeringu järgi tuleb sellisel juhul kaaluda taimede ümberasustamist. Täpsemalt on planeeringujoonisel osadel kruntidel punast viirutust ning kaardil on märge, et punasega viirutatud krundi alale tohib ehitada vaid juhul, kui seal ei ole viie meetri raadiuses kaitsealuseid taimi; sellisel juhul otsustab ekspert taimede ümberasustamise võimalikkuse üle ning loa selleks annab Keskkonnaamet. Osade kruntide puhul on eraldi märge, et ehitustegevus on võimalik pärast taimede ümberasustamist. Kaebaja on sellises regulatsioonis näinud palju erinevaid probleeme, sh seda, et kogu detailplaneeringu lahendus võib jääda ellu viimata, kui selgub, et juurdepääsuteede alal ei ole ümberasustamine lubatav; et otsused üksikutes küsimustes ja üksikute hoonete või rajatiste
asukohtade osas langetatakse avalikkuse osaluseta; et täitmata jäävad PlanS § 126 lg-s 1 detailplaneeringule ette nähtud kohustuslikud ülesanded; et kaitsealuste liikide kaitse on delegeeritud huvitatud isikule; et planeering pole kooskõlas HMS §-ga 51 (planeeringul puudub haldusakti jaoks vajalik regulatiivsus) ja §-ga 55 (haldusakt pole selge ja üheseltmõistetav) ning see on HMS § 63 lg 2 p 5 alusel üldse tühine (kuna isiku kohustused on vastukäivad). Need kaebaja seisukohad ei pea paika ning on ilmselgelt ülepaisutatud. Ringkonnakohus märgib neile seisukohtadele vastuseks järgmist. - see, kui detailplaneeringu realiseerimine peaks tõepoolest osutuma üksikute kaitsealuste taimede ümberasustamise lubamatuse tõttu võimatuks, ei riku kuidagi kaebaja õigusi, vaid vastupidi, on kaebaja kui detailplaneeringu kehtestamise vaidlustanud isiku jaoks soodne; - detailplaneeringuga määratud ehitustegevuse alal ehitise täpse asukoha kujunemine sõltuvalt taimede ümberasustamise võimalikkusest ei ole enam detailplaneeringuga lahendatav küsimus, vaid konkreetse ehitusloaga lahendatav küsimus; - ülesanded, mis kaebaja väitel PlanS § 126 lg-st 1 on vaidlustatud detailplaneeringuga täitmata jäänud (planeeringuala kruntideks jaotamine, krundi hoonestusala ja ehitusõiguse määramine, tehnovõrkude ja juurdepääsuteede võimaliku asukoha määramine, st PlanS § 126 lg 1 p-d 1-4), on ringkonnakohtu hinnangul tegelikult täidetud. See nähtub juba detailplaneeringu põhijooniselt. See, et teoreetiliselt võib nende kavatsuste realiseerimine olla raskendatud, kui vastaval ehitusalal leidub kaitsealuseid taimi ning nende ümberasustamiseks ei anta luba, ei tähenda, et detailplaneeringus oleks need ülesanded täitmata jäänud; - kaebaja pole viidanud, millisest detailplaneeringu regulatsioonist tuleneb, et kaitsealuste taimede tuvastamise kohustus on pandud just planeeringust huvitatud isikule. Üksnes asjaolust, et teatud piirkondades on ehitamise eelduseks taimede ümberasustamine, ei saa teha järeldust, et taimed peab tuvastama konkreetselt huvitatud isik. Kaebaja vastav järeldus ei põhine seega asja materjalidel. Vastustaja on selgitanud, et kaitsealuste liikide esinemise konkreetses asukohas selgitab välja Keskkonnaamet (vastustaja vastuse p 37). Ka ringkonnakohus ei näe põhjust, miks pidada võimatuks seda, et enne ehitustegevuse algust kutsub isik kohale Keskkonnaameti esindaja, kes kontrollib mägi-piimputke olemasolu ehitamiseks kavandatud alal; - see, et planeeringus on teatud piirkondades ehitustegevusega alustamise eelduseks kaitsealuste taimede puudumine või nende olemasolu korral nende taimede ümberasustamine, ei tähenda detailplaneeringus regulatiivsuse puudumist HMS § 51 mõttes ja seega haldusakti tunnustele mittevastamist. Esiteks ei muuda see olematuks seda, et vaidlusaluses detailplaneeringus sisaldub väga palju ka muud regulatsiooni ja seega tervikuna vastab planeering igal juhul haldusakti tunnustele. Teiseks on kaebaja poolt esiletõstetud probleemi aluseks olev tekst – ehitada võib vaid juhul, kui taimed ümber asustatakse – juba oma olemuselt igal juhul regulatiivne. Sellega tekitatakse kohustus enne ehitustegevusega alustamist alal esinevad taimed ümber istutada. Sellisele regulatsioonile pole alust ette heida ka ebaselgust. On selge ja arusaadav, et ehitamise eelduseks on ümberasustamine. Viidatud on ka ümberasustamist reguleerivale Vabariigi Valitsuse määrusele, mistõttu on selge ka ümberasustamise kord; - kaebaja hinnang, et detailplaneering on tühine HMS § 63 lg 2 p 5 alusel, sest õiguslik regulatsioon ei ole piisavalt selge ja isiku kohustused on vastukäivad, on ebaselge. Jääb arusaamatuks, milles seisneb kohustuste vastukäivus käesoleval juhul. Kui eeldada, et kaebaja peab silmas arendaja huvide konflikti (planeeringust huvitatud isikule pannakse kohustus tuvastada kaitsealuseid taimi, mis takistab planeeringu realiseerimist), siis huvide konflikt ei tähenda kohustuste vastukäivust. Ning lisaks, nagu ülal märgitud, on regulatsioon piisavalt selge.
11.Kaebaja hinnangul on planeerimismenetluses esinenud läbiv kaalumisviga, kuna 2016. aastal on linn ja planeeringust huvitatud isik sõlminud kokkuleppe, mille järgi krundist 40% hoonestamisel antakse ülejäänud metsamaa linnale (seega 60% maast jääb hoonestamata pargialaks). Kaebaja hinnangul on suunanud see linna igal juhul planeeringut kehtestama. Samas on see väide puhtalt kaebaja oletus. Kaebaja ei ole viidanud õigusnormidele, mis sellise lepingu sõlmimise keelaksid. Pole alust arvata, et tänu sellele lepingule on vastustaja teostanud kaalutlusõigust vääralt. Kaebaja pole suutnud selliseid kaalutlusvigasid veenvalt ära näidata. Oluline on märkida, et kehtestatud kujul toetab planeeringut Keskkonnaamet, mis viitab sellele, et Keskkonnaamet ei ole näinud detailplaneeringus vastuolu keskkonnakaitseliste aspektidega. See näitab, et asjakohatu on etteheide, justkui oleks vastustaja jätnud kaalumata olulised avalikud huvid, sh huvi looduskeskkonna säilimise vastu. Lisaks nähtub asja materjalidest, et kaebaja tähtsustab viidatud 2016. a sõlmitud kokkulepet üle. Tegelikult on samasugune hoonestatava maa-ala ja avalikku kasutusse jääva maa-ala proportsioon paika pandud juba detailplaneeringu algatamise lähteülesandes, mis on kehtestatud linnavolikogu
18.märtsi 2004. a otsusega nr 267 (tl 24p, kd I). Seega on kõnealune kokkulepe käsitatav planeeringu lähteülesande täitmise tagamisena. See, et kõnealune kokkulepe ei olnud otseselt planeerimismenetluse dokumentides, ei mõjuta planeerimismenetluse lõpptulemuse õiguspärasust. Nähtuvalt kaebaja esitatud seisukohtadest oli kaebajale kokkuleppe sisu teada piisaval määral muudest allikatest.
12.Kaebaja arvates on vaidlusalune detailplaneering vastuolus Tartu linna üldplaneeringuga.
12.1.Esiteks viitab kaebaja üldplaneeringu regulatsioonile, mille järgi „rohealadel asuvad metsad tuleb säilitada“ (tl 178, kd III) ning leiab, et detailplaneeringu realiseerimisega kaasnev metsa vähenemine on seega üldplaneeringuga vastuolus. Samas on kaebaja ise osutanud sellele, et üldplaneeringu järgi on vaidlusaluse maa juhtotstarbeks määratud 60% roheala ja 40% väikeelamu maa-ala ning möönnud, et detailplaneering järgib seda juhtotstarbe proportsiooni. Nagu eelnevalt ilmnes, omandab hoonestusalast väljapoole jääva ja praegu rohealaks oleva metsaala (60% vaidlusalusest maa-alast) linn ning see säilib rohealana. Seega ei ole selles küsimuses üld- ja detailplaneeringu vahel mingisugust vastuolu. Rohealal olev mets säilib.
12.2.Samuti on kaebaja viidanud üldplaneeringu regulatsioonile, mis nõuab Hipodroomi 4 asuva mägi-piimputke püsielupaiga veerežiimi säilimist. Ringkonnakohtu jaoks ei nähtu andmeid, mis võiksid viidata sellele, et püsielupaiga veerežiim võib ehitustegevuse tõttu kahjustuda. Vastustaja on viidanud, et planeeringuga ei ole kavandatud planeeringuala kuivendamist ega maapinna kõrguste olulist muutmist (vastustaja vastus apellatsioonkaebusele, p 66). Veel on kaebaja viidanud kahepaiksete kaitset rõhutavale regulatsioonile üldplaneeringus. Samas on vastustaja välja toonud, et planeeringuala ei jää kahepaiksete liikumisteele ning planeeringualal ei ole Eesti looduse infosüsteemis (EELIS) registreeritud ühtegi kahepaiksete elukohta ning planeeringualal ei ole veekogusid (vastustaja vastus apellatsioonkaebusele, p 69).
12.3.Kaebaja on viidanud ka mitmetele üldsõnalistele sätetele üldplaneeringus ja maakonnaplaneeringus ning Tartu linna arengukavas, mis rõhutavad nt looduskeskkonna taluvusega arvestamist, inimeste tervise ja heaolu tagamist ning rohelist võrgustikku kui olulist ressurssi (tl 178p, 179p-180, kd III). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole vaidlusaluse detailplaneeringu puhul võimalik näha vastuolu ka nende sätetega. Vastupidi, ringkonnakohus meenutab, et detailplaneeringuala on linnatingimusi arvestades väga suur - ca 12 ha (vt nt tl 55, kd
I). Detailplaneeringu tulemusena omandab linn praegu eraomandis olevast maast enamiku (60%) ning see säilib metsana. Ringkonnakohtu hinnangul on selline olukord kaebaja viidatud üld- ja maakonnaplaneeringu sätetega paremini kooskõlas, kui võiks olla praeguse olukorra jätkumine, kus suur maa-ala on eraomandis ning omanikel on seaduslik õigus välistada see ala avalikust kasutusest ning keelata kolmandatel isikutel sellel maal viibimine.
13.Selle asjaolu – et vaidlusalune maa on eraomandis ja omanikel on õigus keelata kolmandatel isikutel sellel maal viibimine – on kaebaja täielikult tähelepanuta jätnud, kui arutleb apellatsioonkaebuses selle üle, et tegemist on puhkemetsaga, millel on erinevaid funktsioone, sh kohalikele elanikele vaba aja veetmiseks võimaluse pakkumine, ning käsitleb seda ala avaliku pargialana (tl 180p, kd III). Seetõttu on asjakohatu ka apellatsioonkaebuse käsitlus sellest, justkui looks detailplaneering juurde täiendavaid ruumikasutuse konflikte ning et vaid 60% metsaala allesjäämine intensiivistaks selle kasutust. Ringkonnakohtu hinnangul on tegemist just vastupidise olukorraga, 60% metsamaa omandamine linna poolt ning selle avalikku kasutusse suunamine annab kohalikele elanikele ja teistele isikutele konfliktivaba ja õiguspärase võimaluse selle metsamaa kasutamiseks. Kaebaja on püüdnud küll rõhutada, et maaomandi kuuluvus ei oma planeerimismenetluse läbiviimisel tähtsust, kuid on jätnud täielikult tähelepanuta sellele, et eraomandis oleva maa kasutamiseks puuduvad kolmandatel isikutel ja avalikkusel sellised õigused ja võimalused nagu neil oleks linna omandisse kuuluval ja avalikuks kasutamiseks mõeldud maal.
14.Kaebaja vaidlustab jätkuvalt ka seisukohta, et keskkonnamõju hindamine ei olnud asjas vajalik ja et see oli piisavalt kindlaks tehtud keskkonnamõju hindamise eelhinnangus. Siin rõhutab kaebaja iseäranis seda, et vaidlustatud otsuse tegemise aluseks olid peamiselt üksnes botaanilised inventuurid või ekspertarvamused ning entomoloogilisi, ornitoloogilisi ja kahepaikseid puudutavaid uuringuid ei olnud läbi viidud. Keskkonnaameti vastuses apellatsioonkaebusele on loetletud kõik kimalaste liigid, kes keskkonnaregistri andmetel planeeringualal esinevad ning ära näidatud, et need on III kaitsekategooria liigid. LKS § 48 lg 3 järgi tagatakse III kaitsekategooria liikidele vähemalt 10% teadaolevate ja keskkonnaregistris registreeritud elupaikade kaitse. Keskkonnaameti selgitusel on III kaitsekategooria liikide puhul Eestis 10% elupaikade kaitse nõue juba tagatud. Sama kehtib ka apellatsioonkaebuses viidatud kahepaiksete (rohu- ja rabakonna) puhul ning lisaks ei ole Keskkonnametile teadaolevalt planeeringualal ühtegi kahepaiksete sigimisveekogu. Kaebaja poolt esile tõstatud kaevurherilase leiuga seoses on Keskkonnaamet selgitanud, et see on riikliku punase nimestiku kategoorias „kriitilises seisundis“, kuid ei ole kaitse all (Keskkonnameti vastus apellatsioonkaebusele, lk 7-8). Ringkonnakohus ei näe neid asjaolusid arvestades alust vastustajale ette heita seda, et läbi ei viidud täiendavaid entomoloogilisi, ornitoloogilisi ja kahepaikseid puudutavaid uuringuid. Neid seisukohti arvestades ei ole alust kahelda selles, et Keskkonnametil oli olemas piisav info, hindamaks seda, kas vajalik on täiendavate uuringute läbiviimine. Olukorras, kus olemasolev info ei viita sellele, et esineda võib ohustatud liike, keda on vaja täiendavalt kaitsta, ei saa nõuda täiendavate uuringute läbiviimist.
15.Kaebaja arvates on uurimata ka kaitsealuste taimedega seotud asjaolud. Kaebaja viitab sellele, et 2019. aastal, st enne vaidlustatud detailplaneeringu kehtestamist, leiti Hipodroomi 4 leiukohast mägi-piimputke laiemalt alalt kui senine püsielupaik ning kavandati püsielupaiga piiride laiendamist. Kaebaja arvates pidanuks see mõjutama planeeringu kehtestamist sellisel kujul.
Samas on Keskkonnaamet kinnitanud, et enne planeeringu kooskõlastamist palutigi linnal täiendada detailplaneeringu seletuskirja viimaste, st 2019. a leiuandmetega ning seega arvestati kõigi kaitstavate taimede leiuandmetega.
16.Kaebaja vaidlustab ka mürataseme uuringute tegemata jätmist. Halduskohus on viidanud keskkonnamõju hindamise eelhinnangule, mille järgi ei kavandata detailplaneeringuga tegevusi, millega kaasneks pidev oluline vibratsioon või müra- või õhusaaste (halduskohtu otsuse p 46). Kaebaja heidab eelhinnangule ette seda, et hinnangus lähtuti selles küsimuses vanadest andmetest, kuid jätab tähelepanuta, et eelhinnangu sisu selles küsimuses oli eeskätt see, et kavandatava tegevusega (elamuehitus ja elamute hilisem kasutamine) ei kaasne olulist müra. Ringkonnakohus ei näe alust selles seisukohas kahelda. Kavandatav elamuala vaidlusalusele kinnistule hakkab külgnema juba olemasolevate väga arvukate elamutega ning pole alust arvata, et 28 elamu lisandumine juba olemasolevatele mõjutab piirkonna mürataset oluliselt. See, et liiklustihedus ja seega ka müratase on käesolevaks ajaks Ihaste piirkonnas suurenenud, ei ole seotud detailplaneeringuga kavandatava tegevusega.
17.Jätkuvalt tugineb kaebaja sellele, et vaidlusalune maa on lähedal Natura 2000 aladele. Seda hoolimata halduskohtu selgitustest, et Natura 2000 võrgustikku kuuluvad alad (Ropka-Ihaste linnuala ning Ropka-Ihaste loodusala) jäävad vaidlusalusest alast rohkem kui 350 meetri kaugusele; et nende vahel asuvad väljaehitatud elamupiirkonnad; et linnualal kaitstavad liigid on veelise ja poolveelise eluviisiga ning ei ole seotud vaidlusaluse metsase alaga (halduskohtu otsuse p-d 55-58). Kaebaja nägemuses piisab keskkonnamõju hindamise algatamiseks ainuüksi faktist, et ala asub Natura 2000 alale piisavalt lähedal. Ringkonnakohus selle seisukohaga ei nõustu. Kirjeldatud asjaoludest nähtub veenvalt, et Natura 2000 alal ja planeeringualal puudub igasugune vahetu seos, arvestades nii nendevahelist kaugust, nende vahel asuvat elurajooni kui iseäranis seda, et loodus- ja linnualal puudub kaitstavate liikide eripära arvestades (tihe seos veekoguga) puutumus vaidlusaluse, peamiselt männimetsast koosneva alaga. Keskkonnaamet on põhjendatult märkinud, et kaitstava ala veekeskkonnaga seotud elupaikadest täiesti teist tüüpi keskkonna (laane- ja salumetsa) osaline muutumine hoonestusalaks ei saa mõjutada oluliselt võrgustiku ala kaitse-eesmärke. Neid asjaolusid arvestades ei tingi käesolevas asjas Natura 2000 alade lähedus kohustusliku keskkonnamõju hindamise menetluse algatamist ei kaebaja viidatud õigusnormidest ega kohtupraktikast lähtuvalt.
18.Kaebaja heidab planeeringu kehtestamise otsusele ette ka põhjendamiskohustuse rikkumist, täpsemalt esitatud ettepanekutele ja vastuväidetele vastamata jätmist. Nähtuvalt apellatsioonkaebuses kirjeldatud vastuväidetest (tl 185p) oli tegemist selliste vastuväidetega, millele oli tegelikult siiski vastatud (nt seoses kaitsealuste liikide leidumisega planeeringualal, vt vastustaja vastus apellatsioonkaebusele, p-d 135-140) või siis on need küsimused leidnud vastuse käesolevas kohtumenetluses ning sealhulgas on ilmnenud ka see, miks esitatud vastuväited ei vii teistsugusele tulemusele (nt kaebaja vastuväited seoses taimede ümberasustamise võimatusega, vt lähemalt allpool). Seetõttu isegi kui nõustuda kaebajaga, et mõni vastuväide on jäänud lähemalt analüüsimata ja sellega seotud põhjendused esitamata, ei ole tegemist sellise menetlus- ega vormiveaga, mis võiks viia HMS §-i 58 arvestades haldusakti tühistamiseni.
19.Eelnevat arvestades on ringkonnakohtu jaoks ilmne, et keskkonnamõju hindamise menetluse algatamata jätmine ei olnud õigusvastane. Seetõttu pole alust küsida ka Euroopa kohtult eelotsust küsimuses, kas Tartu linn on keskkonnamõju hindamise menetlust algatamata jättes käitunud õiguspäraselt. See kaebaja taotlus jääb rahuldamata.
20.Kaebaja väitel on halduskohus lükanud kõikide negatiivsete mõjude tõendamise koormise kaebajale, st kaebaja peaks justkui ära näitama, et pärast detailplaneeringu realiseerimist tekiks seaduses ettenähtud piirmäärasid ületavad negatiivsed mõjud. Ringkonnakohtu hinnangul on selline väide liialdatud. Kaebuse rahuldamata jätmise aluseks on olnud eeskätt kaebuse põhjendamatus, mitte see, et kaebajale on pandud tõendamiskoormis, mida ta pole suutnud täita.
21.Kaebaja on taotlenud asja materjalide juurde uute tõendite juurdevõtmist.
21.1.Esimesena taotleb kaebaja võtta asja materjalide juurde botaanik A. Palo koostatud ekspertarvamus. Kaebaja põhjendab selle esitamist apellatsioonimenetluses vajadusega lükata ümber halduskohtu poolt võetud seisukohti. Ringkonnakohus peab sellel põhjendusel ekspertarvamuse asja materjalide juurde võtmist iseenesest lubatavaks.
21.2.Samas on ringkonnakohus seisukohal, et see ekspertarvamus ei vii kaebuse rahuldamiseni. Kaebaja esitatud uus ekspertarvamus on üks tõend paljudest, mis asja materjalides juba olemas on. Olukorras, kus Keskkonnaamet kaasatud haldusorganina ning planeerimismenetluses kogutud muud tõendid ei kinnita kaebaja väidetud ohtusid keskkonnale ega konkreetsemalt mägipiimputkele, ei pea ringkonnakohus põhjendatuks kaebust rahuldada üksnes kaebaja kaasatud eksperdi hinnangu põhjal.
21.3.Lisaks nähtub ekspertarvamusest, et eksperti on suunatud vastama konkreetselt kaebaja esitatud küsimustele (vt lühikokkuvõtet tl 186p-187, kd III). Sealjuures on eksperti suunatud vastama kaebaja arusaamadest lähtudes ka mittebotaanilistele küsimustele, nt on ekspert vastanud, et detailplaneering paneb vastutuse haruldaste taimeliikide äratundmise eest arendajale, mis pole ilmselt asjakohane, kuna tal puudub haruldaste taimeliikide äratundmiseks vajalik kompetents (tl 187, kd III). Nagu eelnevalt ilmnes, detailplaneering tegelikult sellist kohustust arendajale ei pane ning detailplaneeringu tõlgendamine ei ole ka botaaniline küsimus.
21.4.Ringkonnakohus märgib ka, et ekspertarvamuses leidub muidki küsitavusi. Nii arutletakse ekspertarvamuses kimalaste ümberasustamise üle ning ei peeta seda võimalikuks, kuid samas jäetakse tähelepanuta, et kimalaste ümberasustamist ei plaanitagi ning tegemist on III kaitsekategooria liikidega, kelle kaitse on juba Eestis piisavalt tagatud. Lisaks räägitakse ekspertarvamuses läbisegi püsielupaigast ja leiukohast ning leitakse, et planeeritud ehitised ja tee kattuvad kaitstavate liikide leiukohtadega, mistõttu arendus kaitseb neid otseselt. Samas jäetakse siin tähelepanuta see, et püsielupaigast väljaspoole jäävates leiukohtades olevad taimed planeeritakse ümber asustada. Keskkonnaamet on kinnitanud, et kaitsealuste taimede ümberasustamine ei ole võimatu toiming ja et tegemist on tavapärase praktikaga.
21.5.Kokkuvõttes on ekspertarvamuse põhisõnum see, mida on rõhutanud oma apellatsioonkaebuses ka kaebaja – et planeeritud kruntide ja tänava piir langeb kokku mägipiimputke püsielupaiga välispiiriga. Eelnevalt on ringkonnakohus selgitanud, miks selline püsielupaiga ja ehitusala külgnemine ei tähenda detailplaneeringu õigusvastasust. Seetõttu ei vii ekspertarvamus kaebuse rahuldamiseni.
21.6.Kaebaja on taotlenud tõenditena asja materjalide juurde võtta ka 2016. a Tartu linna üldplaneeringu eskiislahendusel esitatud ettepanekute ja linna seisukohtade kokkuvõte ning vaidlusaluse detailplaneeringu 15. oktoobri 2018. a avaliku arutelu protokoll.
Apellatsioonkaebusest on võimalik mõista, et nendega soovitakse tõendada kaebaja seisukohti seoses kinnistu omaniku ja linna vahel sõlmitud kokkuleppega. Ringkonnakohus leidis ülal, et kaebaja väited seoses diskretsiooniveaga tänu 2016. aastal maa omandamise suhtes tehtud kokkuleppele ei pea paika. Ringkonnakohus ei näe, et kaebaja esitatud tõendid saaks seda seisukohta muuta. Seetõttu loeb ringkonnakohus need tõendid asjassepuutumatuks ning tagastab need.
21.7.Tartu linna ja Keskkonnaameti poolt koos vastustega apellatsioonkaebusele esitatud dokumendid võtab ringkonnakohus asja materjalide juurde. Need kinnitavad vastustaja ja kaasatud haldusorgani seisukohti, millele ringkonnakohus viitab, mistõttu on nende dokumentide asja materjalide juurde võtmine põhjendatud.
22.Eeltoodust tulenevalt ei ole apellatsioonkaebuse rahuldamiseks alust. Halduskohtu otsus jääb seega muutmata.
23.HKMS § 108 lg-st 1 ja lg-st 8 tulenevalt jääb kaebaja menetluskulude hüvitamise taotlus (6415 eurot) rahuldamata ning kolmandatel isikutel on õigus nende menetluskulude väljamõistmisele kaebajalt. Kaebaja on kolmandate isikute kasuks menetluskulude väljamõistmisele vastu vaielnud, rõhutades seda, et kaebaja käitumine pole pahatahtlik ja et kolmandatele isikutele osutatud õigusabiteenuse ajaline maht on kolmandate isikute menetluslikku positsiooni arvestades olnud liiga suur. Ringkonnakohus nende vastuväidetega ei nõustu. Kaebaja pidi kohtusse pöördudes arvestama sellega, et temalt võidakse välja mõista menetluskulud kolmandate isikute kasuks, kuna HKMS § 108 lg 8 näeb sellise võimaluse selgelt ette. Kolmandatele isikutele osutatud õigusabiteenuse mahtu pole alust hinnata liiga suureks, arvestades siin iseäranis seda, et kolmandate isikute vastuse pikkus on paljuski tingitud kaebaja apellatsioonkaebuse mahust, mis on halduskohtumenetluses harvaesinevalt mahukas (34 lehekülge), kusjuures nii mahuka apellatsioonkaebuse vajalikkus on käesolevas asjas pigem küsitav. Ka on kolmandate isikute menetluskulu kogusumma (kokku 2426,8 eurot) oluliselt väiksem kui kaebaja poolt taotletud menetluskulude summa, mistõttu seaks selle täiendav vähendamine kolmandad isikud ebaõiglasse olukorda. Seda arvestades rahuldab ringkonnakohus kolmandate isikute menetluskulude hüvitamise taotluse täielikult ning mõistab kaebajalt OÜ Gerliin Kinnisvara kasuks välja 1808,80 eurot, K. Tamme kasuks 85,68 eurot, T. Zernanti kasuks 199,92 eurot ja OÜ Vennad Ehitus kasuks 333,2 eurot.
25.Kaebaja taotlus asjas istungi korraldamiseks jääb rahuldamata. HKMS § 131 lg 1 p 2 võimaldab asja lahendada kirjalikus menetluses, kui kohtu hinnangul on asja lahendamiseks olulised asjaolud võimalik välja selgitada kohtuistungit korraldamata ning menetlusosalistel puudub ilmselgelt põhjus kohtuistungi korraldamist nõuda, arvestades kaalul olevaid õigushüvesid ja vaidluse iseloomu, sealhulgas kui menetlusosaliste vahel on vaidluse all üksnes õigusküsimused. Asja materjalid on väga mahukad, koosnedes kokku kolmest köitest. Kaebaja apellatsioonkaebus on samuti väga mahukas. Esimeses kohtuastmes korraldati asja lahendamiseks istung. Ringkonnakohus leiab, et eelnevat arvestades on kaebaja saanud oma seisukohti piisavalt väljendada. Kaebaja seisukohad ja nägemus on faktilistes küsimustes arusaadav ning ei vaja ringkonnakohtu hinnangul lähemat täpsustamist istungil. Neid asjaolusid arvestades ei pea ringkonnakohus asjas istungi korraldamist vajalikuks. Lisaks aitab asja lahendamine kirjalikus menetluses jõuda otsuseni märgatavalt kiiremini, kuna puudub vajadus mitmele menetlusosalisele sobiva istungiaja leidmiseks.
Osaliselt jõustunud Riigikohtu lahendiga 20.03.2024
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada MTÜ Ihaste Elanike Liit kassatsioonkaebus.
2.Tühistada Tartu Halduskohtu 15. juuli 2021. a otsuse resolutsiooni p-d 1 ja 2.
3.Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 8. septembri 2022. a otsuse resolutsiooni p-d 1 ja 6.
4.Teha asjas uus otsus, millega rahuldada MTÜ Ihaste Elanike Liit kaebus ning tühistada Tartu Linnavolikogu 11. juuni 2020. a otsus nr 255 Hipodroomi 4 ja Männimetsa tee 3A kruntide detailplaneeringu kehtestamise kohta.
5.Mõista Tartu linnalt MTÜ Ihaste Elanike Liit kasuks välja menetluskulu 15 000 eurot. Jätta ülejäänud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.