Keskkonnaõigus › Looduskaitse

HaldusasiOsaliselt jõustunudTallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium · 30.06.2022

Lahendi andmed

Riigi Teataja

Kohus: Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium
Kohtuasja number: 3-20-2368/37
Asja liik: Haldusasi
Kategooria: Keskkonnaõigus › Looduskaitse
Menetlusliik: Üldmenetlus
Kuulutamise aeg: 30.06.2022
Staatus: Osaliselt jõustunud
Sõnade arv: 7140

Lahend PDF →Riigi Teatajas →

Lahendi tekst

Riigi Teataja

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Oliver Kask (eesistuja), Maret Altnurme ja Villem Lapimaa

Otsuse tegemise aeg ja koht

30. juuni 2022, Tallinn

Haldusasja number

3-20-2368

Haldusasi

MTÜ Eesti Suurkiskjad kaebus Keskkonnaameti 29. oktoobri 2020. a käskkirja nr 1-1/20/192 õigusvastasuse tuvastamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 1. oktoobri 2021. a otsus

Menetlusosalised ja nende esindajad

Kaebaja – MTÜ Eesti Suurkiskjad, esindaja Eleri Lopp Vastustaja – Keskkonnaamet, esindaja Signe Lehtme Kaasatud haldusorgan – Keskkonnaagentuur, esindajad Reve Ventsel ja Ilona Soolo

Menetluse alus ringkonnakohtus

MTÜ Eesti Suurkiskjad apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1.Võtta haldusasja toimikusse Keskkonnaameti peadirektori 18.02.2022 käskkirjaga nr 1-1/22/32 kinnitatud „Suurkiskjate: hundi, ilvese ja pruunkaru kaitse ja ohjamise tegevuskava“.

Jätta MTÜ Eesti Suurkiskjad apellatsioonkaebus rahuldamata.

3.Jätta Tallinna Halduskohtu 1. oktoobri 2021. a otsuse asjas nr 3-20-2368 resolutsioon muutmata, kuid asendada halduskohtu otsuse põhjendused osaliselt praeguse otsuse põhjendustega.

Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Sarnased lahendid

Keskkonnaõigus

1.Keskkonnaamet kehtestas 29.10.2020 käskkirjaga nr 1-1/20/192 jahiseaduse (JahiS) § 22 lg 2 alusel 2020/2021. jahiaastaks hundi (Canis lupus) küttimismahuks Eesti Vabariigi territooriumil esimese osana kokku 140 isendit, mis jaguneb 20 ohjamisala vahel vastavalt käskkirja lisale 1. Käskkirja kohaselt on Keskkonnaametil pärast Keskkonnaagentuuri ettepanekute tegemist õigus käskkirjaga kehtestatud huntide küttimismahtu ja ohjamisalade piire muuta. Käskkirja kohaselt on keelatud pidada jahti töötavate telemeetriliste märgistega varustatud huntidele ning nende gruppidele. Hundi küttimismahust kinnipidamise tagamiseks kehtestati sama käskkirjaga ka hundijahi registreerimise ja hundi küttimisest teavitamise kord. JahiS § 22 lg 2 kohaselt kehtestab hundi küttimismahu igal jahiaastal Keskkonnaamet, lähtudes Keskkonnaagentuuri ulukite seire aruandest (JahiS § 21 lg 4) ning jahindusnõukogu ettepanekust. Euroopa Liidus (EL) on hunt loodusdirektiivi (nõukogu 21.05.1992 direktiiv 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta) alusel kaitstav liik, kelle osas on Eestile tehtud geograafiline erand ja liik on viidud direktiivi V lisasse, mis võimaldab seda tegevuskava põhiselt küttida. Dokumendis „Suurkiskjate (hunt Canis lupus, ilves Lynx lynx, pruunkaru Ursus arctos) kaitse- ja ohjamise tegevuskava aastateks 2012–2021“ (tegevuskava) on ühe olulise eesmärgina toodud ära vajadus säilitada iga aasta 15–25 kutsikatega hundikarja olemasolu enne jahihooaja algust. Aastatel 2013 ja 2014 korraldatud teadusuuringute tulemusel on moodustatud huntide küttimiseks ohjamisalad, mis järgivad loodusliku populatsiooni allüksusi, et küttimine oleks tõhusam. Alates 2018. a-st korraldatakse Eestis huntide küttimist ohjamisalade põhiselt, suunamaks küttimissurvet eelkõige kahjustus- ja loomakasvatuspiirkondadesse, säästes samal ajal loodusmaastikes elavaid ja kahjusid mittepõhjustavaid hundikarju. Nii on võimalik säilitada hundi asurkonna soodne seisund ja vähemalt piirkonniti tema ökoloogiline funktsioon, hoidudes samal ajal ülemäärastest kahjudest lambakasvatusele. Ohjamisalade moodustamisel on eelkõige arvestatud hundile sobivate elupaikade olemasolu ja nende sidusust. Keskkonnaagentuuri seirearuande „Ulukiasurkondade seisund ja küttimissoovitus 2020“ kohaselt jäi küttimissurve hundile 2019. a-l kehvade lumeolude tõttu alla populatsiooni juurdekasvumäära. Seetõttu võib viimase 16 aasta keskmisi juurdekasvunäitajaid arvestades prognoosida pesakondade arvuks sügisel 32–34. Keskkonnaagentuuri täpsem ettepanek hundi küttimise korraldamiseks on esitatud seirearuande hilisemas lisas „Ettepanek hundi küttimise korraldamiseks 2020. aastal“, mille kohaselt on 20.10.2020 seisuga Eestis kindlalt teada 22 hundi kutsikatega pesakonna olemasolu ning hundi arvukus on 2019. a-ga võrreldes suurenenud, kuid lõplik andmestik pesakondade arvu ja leviku kohta selgub lumikatte saabudes. Sarnaselt varasemate aastatega teeb Keskkonnaagentuur ettepaneku kehtestada hundi küttimismaht mitmes osas: esimene osa hundi jahiaja alguseks ning teised jahiajal jooksvalt vastavalt kogunenud informatsioonile hundikarjade tegeliku arvu, leviku ja suuruse kohta ning küttimismahu esimese osa realiseerimisele ja kahjustustele. Tuginedes teadaolevate ja oletatavate pesakondade andmetele ning kahjustuste esinemisele, on küttimismahu esimese osa suuruseks 140 isendit. Ohjamise olulisemaks ja peamiseks 2(17)

2.MTÜ Eesti Suurkiskjad esitas Tallinna Halduskohtule 22.11.2020 kaebuse Keskkonnaameti 29.10.2020 käskkirja nr 1-1/20/192 tühistamiseks. Pärast käskkirja kehtivuse lõppemist taotleb kaebaja käskkirja õigusvastasuse tuvastamist. MTÜ Eesti Suurkiskjad eesmärgiks on Eesti suurkiskjate (karu, ilves, hunt) kaitse, nende jätkusuutliku arvukuse tagamine Eestis ja nende elupaikade säilitamine kampaaniate jms, seireuuringute tegemise ja arengukavade koostamises osalemise kaudu. Hundi kaitsestaatus ei ole Eestis soodne. 140 hundi küttimine raskendab hundi soodsa seisundi saavutamist Eestis (vt looduskaitseseaduse (LKS) §-d 1 ja 3). Käskkirjas ega selle aluseks olnud dokumentides ei ole pööratud erilist tähelepanu sellele, et hundi seisund ei ole soodne. Keskkonnaametil tuleb hundijahti reguleerida teaduspõhiselt, kuid praegusel juhul ei ole seda tehtud. Eesti suurkiskjate ohjamiskavas ei ole rakendatud asjaomast Euroopa Liidu metoodikat (J. Linnell, V. Salvatori, L. Boitani. Guidelines for Population Level Management Plans for Large Carnivores, 2008)1. Selle metoodika järgi ei ole hundi puhul soodsa seisundi kriteerium täidetud. Hundi populatsioon on viimastel kümnenditel pigem langustrendis ja Eesti hundi asurkonda hinnatakse vaid umbes 150–250 isendile, kellest suguküpseid emasloomi ca 25–34 ja isasloomi umbes sama palju. Seega esineb IUCN-i kriteeriumite järgi liigi suur väljasuremise risk (s.o kui suguküpseid isendeid on alla 250, siis on liik ohustatud, ning alla 50 suguküpse isendiga populatsioon on juba kriitilises seisundis ehk väljasuremise äärel). Tuginedes ökoloog Torbjörn Nilssoni seisukohale, võib hundi seisundit pidada Eestis praegu küll soodsaks, kuid Eesti hundi seisundi hinnangud põhinevad andmetel, milles on suuri ebakindlusi demograafiliste parameetrite ja isendite riikidevahelise liikuvuse osas. Samuti ei ole praegune küttimissurve jätkusuutlik ning muudab Eesti populatsiooni neeluks. T. Nilssoni seisukoha põhjal võib järeldada, et Eesti hundi küttimislubade suur arv toetub hinnangutele, et naaberriikides kaitstakse hunte rohkem ning naaberaladelt tuleb piisavalt hunte, mis väldib Eestis neeluala tekkimist. Tippökoloogide nõukogu hindas Fennoskandia populatsiooni soodsa seisundi indikaatoriks minimaalselt 500 paljuneva isendi olemasolu ja samas kogu populatsiooni soodsaks suuruseks

3-20-2368 3000–5000 hunti. Eesti hundipopulatsioon (isegi koos naaberriikidega) ei pea vastama täpselt neile parameetritele, kuid vaidlustatud käskkiri ja selle alusdokumendid ei sisalda teaduslikku analüüsi ega tõendeid Eesti hundiasurkonna sidususest välisriikide huntidega, vaid üksnes oletust. Teaduslikud uuringud teistes riikides ei kinnita selle oletuse tõelevastavust. Näiteks Soome hundipopulatsioon seguneb Venemaa hundipopulatsiooniga elujõulisuse aspektist liiga vähe ning oleks ebaloogiline, et Venemaast veel selgelt isoleeritum Eesti saaks naaberriikidest olulisemat täiendust. Pihkva ja Leningradi oblastites on hundi asustustihedus pigem väiksem või sarnane hundivaese Eestiga. Väljasuremisohus oleva liigi soodsa seisundi eesmärgi saavutamine ei saa tugineda sellele, et kaitsemeetmeid rakendavad välisriigid, sest selle üle puudub Eestil kontroll (vt nt Euroopa Kohtu 10.10.2019 otsus kohtuasjas C-674/17, p 60). Huntide täpne arvukus ei ole teada, kuid jahilubade väljastamise otsustamiseks oleks see ilmtingimata vajalik. Euroopa Liidu kohtupraktika rõhutab teadusliku kahtluse vältimist looduskaitseliste otsuste tegemisel (Euroopa Kohtu 07.09.2004 otsus kohtuasjas nr C-127/02). Paljunevate hundi isendite arvu hinnatakse käskkirja alusdokumendis maksimaalselt 34 emasloomale. Seega võimaldab käskkiri peaaegu kõigi paljunevate isendite tapmise ühe jahihooaja jooksul, v.a mõnedel ohjamisaladel. Paljunevate isendite äratundmine hundijahi ajal on raske või isegi võimatu. Keskkonnaagentuuri 2019. a uuring (Rakendusuuringu seitsmes vahearuanne, 2020) järeldab, et huntide arvukuse languse põhjuseks on jahinduslik tegevus. Küttimismahtude määramisel ei ole arvestatud elupaikade kadumisega (intensiivne metsaraie) ja huntidel esinevate haigustega (kärntõbi ja koerlastel esinev taud). Suurkiskjate ohjamiskava ei ole LKS §-de 1 ja 3 eesmärkidega kooskõlas, kuna eeldab hundi populatsiooni säilitamist nii väiksena, et liik püsiks Eestis IUCN-i ohustatuse klassifikatsioonis ohustatuna (EN). Juba ohjamiskava eeldab hundi hoidmist suure väljasuremisohu piiril ja seda ei tohiks käskkirja aluseks võtta. Hundi küttimist ei ole suunatud kahjustuspiirkondadesse, vaid pigem piirkondadesse, kus on loodusmaastikel elavad hundikarjad. Võib juhtuda, et maakonnapõhise küttimislimiidi jaotuse korral kütitaksegi hundid esmalt just loodusmaastikelt. Samas ei ole sellisel juhul tagatud kummagi Eesti hundipopulatsiooni majandamise aluseks oleva eesmärgi täitmine – vähendatakse küll hundi arvukust temale sobivates elupaikades, kuid kahjustuste hulka see samal ajal oluliselt ei mõjutada. Kuigi Eesti sai EL liikmeks astudes erandi ja hunt lisati loodusdirektiivi lisa IV asemel lisasse V, ei tähenda see, et Eestil poleks kohustust garanteerida hundi soodsat seisundit.

3-20-2368 pikaajaliseks eesmärgiks on säilitada hundi, ilvese ja pruunkaru populatsioonide soodne seisund, arvestades nii ökoloogilise, majandusliku kui ka sotsiaalse aspektiga. Eesti suurkiskjate populatsioone vaadeldakse osana Balti populatsioonidest ning suurkiskjate kaitse- ja ohjamistegevust korraldatakse eesmärgiga toetada Balti populatsioonide soodsa seisundi säilimist laiemalt. Konkreetsemad eesmärgid aastateks 2012–2021 on: 1) säilitada igal aastal 15–25 kutsikatega hundikarja (asurkonna üldsuurus ca 150–250 isendit). Nende vahemike piires määratakse iga-aastased eesmärgid vastavalt seire tulemustele ning arvukust hoitakse neis vahemikes jahipidamisega; 2) vähendada suurkiskjate tekitatavaid kahjustusi vara kaitseks väljatöötatud abinõude efektiivse rakendamisega ning ohjamise suunamisega kahjustuspiirkondadesse; 3) suurendada inimeste teadlikkust ja kujundada soosivat suhtumist suurkiskjatesse. Euroopa Komisjoni kinnitatud juhend suurkiskjate populatsiooni tasemel kaitse planeerimiseks on soovituslik, mitte siduv. Tegevuskava ei pea seda juhendit järgima. Tegevuskava on kehtiv ja kohtumenetluses ei saa seda hinnata. Hundi asurkond Eestis on soodsas seisundis. Territooriumi väiksuse tõttu ei saa hundi populatsiooni hinnata vaid Eesti piires. Euroopa Liidu piiridesse kuuluva Balti populatsiooni osa hundi arvukuseks on hinnatud kokku 870–1400 isendit 2. Balti populatsiooni Euroopa Liidu osa on võrreldes teiste Euroopa hundipopulatsioonidega suhteliselt kõrge heterosügootsuse tasemega, mis viitab selle demograafilisele seotusele pikaaegselt olulise immigratsiooniallikana toiminud suure Lääne-Venemaa populatsiooniga3. Idasuunaline migratsioon on kinnitust leidnud nii Kagu- kui ka Kirde-Eestis piirivalve poolt. Eesti hundiasurkonna võrdlus Soome, sh Karjala populatsiooniga ei ole asjakohane. Karjala populatsioon on Balti populatsioonist kordades väiksem, samuti väljendab Karjala populatsioon erinevalt Balti populatsioonist kahanevat heterosügootsuse ning suurenevat inbriidingu taset4. Eesti hundipopulatsiooni heale geneetilisele seisundile Balti hundipopulatsiooni osana võrreldes Fennoskandia populatsioonidega viitab ka 2016. aastal toimunud ja Eesti teadlaste koostatud rahvusvaheline teadusuuring5. Skandinaavia populatsioon on teistest Euroopa populatsioonidest isoleeritud. Seetõttu on ka asurkonna juurdekasvuvõime kahanenud. Balti populatsioon on aga avatud ja geneetiliselt mitmekesine. Viimase 16 aasta seire andmetele tuginevalt on hundile rakendatav säästlik küttimissurve (kütitavate isendite protsent sügisesest arvukusest, mille juures taastub arvukus järgmiseks aastaks samas ulatuses) olnud keskmiselt 41%. Keskkonnaagentuur on oma ettepanekus välja toonud, et viimasel kaheksal aastal on hundi populatsiooni säästliku küttimissurve määr kõikunud perioodi keskmisest 20% ulatuses. Keskmisest 20% madalama juurdekasvu korral saab prognoosida 26 pesakonna olemasolu 2020. aasta sügisel. Hundi looduslik toidubaas on märgatavalt paranenud, metskitse arvukus on suures ulatuses taastunud ning metssigade arvukus samuti selgelt tõusuteel. Ajavahemikus 2009–2019 on keskmine kärntõve tunnustega isendite osakaal küttimisvalimis olnud 18,8%, kõikudes vahemikus 5,1 kuni 30,6%. Siiski ei

3-20-2368 kaitse ja ohjamise korraldamisel. Küttimisettepanekute koostamisel on arvestatud hundi juurdekasvunäitajatega ning seda on igal aastal vastavalt muutunud olukorrale kohandatud. Aastate jooksul on hundi küttimisvalimi sooline ja vanuseline struktuur olnud küllaltki stabiilne, olles üsna lähedane selle struktuurile looduses. Keskeltläbi on Eestis kütitud isendite hulgas olnud 50% kutsikaid, 30% subadultseid (1–2-aastaseid) ning 20% täiskasvanud isendeid. Lisaks väga väikesele statistilisele võimalusele vanaloomade oluliseks üleküttimiseks on kolmele hundi ohjamisalale määratud küttimiskvoot null. Viimasel viieteistkümnel aastal on hundi küttimisettepanekutes sisalduvas limiidi piirkondlikus jaotuses arvestatud lisaks hundi asustustihedusele ka nende kari- ja koduloomadele tekitatud kahjustuste suurust ja ruumilist jaotust. Alates 2018. aastast on hundi küttimisettepanekuid koostatud kahe Tartu Ülikooli teadlaste tehtud uuringu „Maastiku tsoneerimine hundi erineva ohjamisintensiivsusega aladeks“ ja „Suurkiskjate ohjamisalade loomise otstarbekus ja võimalused“ alusel moodustatud hundi ohjamisalade põhiselt. Keskkonnaagentuuri küttimisettepanekust nähtub, et osadel aladel on tehtud ettepanekuid hunte mitte küttida. Nii näiteks ei ole Soomaa rahvuspargis ja sellega piirnevatel aladel lubatud hunte küttida juba ligi 15 aastat. Samuti on suuremad küttimispiirangud erinevatel aastatel olnud Alam-Pedja, Põhja-Kõrvemaa, Nõva ja Sirtsi looduskaitsealadel ning nendega piirnevatel aladel. T. Nilssoni seisukohad ei ole Eestisse otse üle kantavad. Eesti ja Rootsi huntide demograafia on erinev ning Skandinaavia hundipopulatsiooni uuringute põhjal leitud parameetrite ülekandmist Eesti (Balti) populatsioonile ei saa pidada põhjendatuks. Adekvaatseks ei saa pidada ka T. Nilssoni arvutusi Eesti hundipopulatsiooni elujõulisuse analüüsimisel. 2020. aastal oli Eestis kokku vähemalt 31 erinevat hundipesakonda (karja, milles sündisid kutsikad). Nii hundikarjade arv kui huntide üldarvukus olid oluliselt kõrgemad suurkiskjate kaitse- ja ohjamiskavas seatud tasemest (karjade arv 15–25 pesakonda). Seega oli huntide arvukus ligilähedane Keskkonnaagentuuri poolt eelneval aastal prognoositule. Huntide 2020. aastal tekitatud kahjud karjakasvatusele olid alates 2007. aastast, mil praegune kahjude hindamise ja hüvitamise süsteem käivitus, kõrgeimad. Keskkonnaameti ekspertiiside andmetel murdsid hundid 2020. aastal Eestis kokku 1326 lammast, 44 veist ja 44 koera. 2020. a jahihooajal kütiti Eestis kokku 129 hunti. Huntide arvukus jääb suure tõenäosusega jätkuvalt suurkiskjate kaitse ja ohjamise tegevuskavaga soovitud ülempiirist (25 pesakonda) kõrgemale.

3-20-2368 meelevaldselt. Kohus ei arvesta andmetega, mis saadi huntide arvukuse ja kütitud isendite arvu kohta pärast vaidlustatud haldusakti andmist. Loodusdirektiivi järgi on hunt ühenduse tähtsusega ranget kaitset vajav liik. Direktiivi IV lisast nähtub, et hundi küttimise keelust kehtib erand, mis hõlmab ka Eesti huntide populatsiooni. Hundi puhul on Eesti populatsioon arvatud direktiivi V lisa („Ühenduse tähtsusega looma- ja taimeliigid, mille loodusest võtmise ja kasutamise suhtes võib kehtestada kaitsekorraldusmeetmeid“) hulka. JahiS § 21 lg 4 kohaselt koostab Keskkonnaagentuur igal aastal ulukite seire aruande, mis peab sisaldama: 1) ulukiasurkonna seisundi kirjeldust; 2) ulukiasurkonna seisundi muutust; 3) ulukiasurkonna seisundi prognoosi ja ohutegureid; 4) uluki soovituslikku küttimismahtu ja -struktuuri. Haldusakti andmisel on arvestatud Keskkonnaagentuuri koostatud seirearuandega „Ulukiasurkondade seisund ja küttimissoovitus 2020“ ning selle lisaga „Ettepanek hundi küttimise korraldamiseks 2020. aastal“. Küttimisettepaneku tegemisel ja küttimismahu kehtestamisel võetakse aluseks ka pikaajalistele seireandmetele tuginevad andmed ning selle alusel prognoositakse hundi arvukust algaval jahihooajal. Ka 2020. a seirearuande sissejuhatusest nähtub, et küttimisettepaneku aluseks on hinnang liigi asurkonna jahihooaja eelsele seisundile, mis põhineb erinevate meetoditega kogutud andmete (nt küttimisstatistika, ruutloendus, jahimeeste hinnang arvukusele, ulukivaatlused, ulukikahjustused, kütitud isendite info) võrdleva analüüsi põhjal tuvastatud muutustele asurkonna seisundis (levik, arvukus, sooline ja vanuseline struktuur) ning prognoositud juurdekasvul. Arvestama ei pea ainult nende pesakondadega, mis on kindlalt teada, sest see ei võimaldaks hoida huntide arvukust tegevuskavas eesmärgiks seatud vahemikus. Küttimismahtude määramisel on lähtutud teadusuuringute põhjal Eestis moodustatud hundi ohjamisaladest (vt „Maastiku tsoneerimine hundi erineva ohjamisintensiivsusega aladeks“; „Suurkiskjate ohjamisalade loomise otstarbekus ja võimalused“) ja seirearuandest. Olukorras, kus suurkiskjate (sh hundi) kaitset ja ohjamist on juba ligi 10 aastat korraldatud sama tegevuskava alusel ning sellega on kaasnenud iga-aastane seire, ei piisa tegevuskavas seatud eesmärkide põhjendatuse kahtluse alla seadmiseks pelgalt paljasõnalisest väitest, et see ei taga hundi asurkonna soodsat seisundit. Hundi populatsiooni olukord Eestis ei ole sedavõrd halb, et huntide küttimine oleks ilmselgelt lubamatu. Ka juhul, kui huntide juurdekasv jäänuks 2020. ja 2021. aastal keskmisest 20% madalamaks ja kütitud huntide arv kattub vaidlustatud käskkirjas määratud piirmääraga, ei kahane huntide asurkond 2021. aasta sügiseks alla 15 pesakonna. Hundi üldine arvukus ei ole languses. Arvestades hundi keskmist juurdekasvu, on põhjendatud järeldada, et hundi üldine arvukus oli jahilimiidi määramise ajal pigem tõusuteel. Seda kinnitavad ka uuemad seireandmed (vt Keskkonnaagentuuri koostatud ülevaadet „Ulukiasurkondade seisund ja küttimissoovitus 2021“. Kuigi kogutud andmetest (vt viidatud seirearuande lk 87) nähtub, et kütiti vähemalt 9 karja juhtemast, 1 leiti murtuna ning vanuse ja bioproovide põhjal võib oletada veel kuni 8 juhtemase küttimist, tõendab see, et ka suure küttimissurve puhul ei ole tõenäoline, et kõik paljunevad isendid kütitaks ära. Tulevikku silmas pidades tasuks kaaluda võimalusi korraldada hundijaht nii, et paremini kontrollitakse kütitavate isendite sugu ja vanust. Viimase 16 aasta keskmisi juurdekasvunäitajaid arvestades võis pesakondade arvuks 2020. a sügisel prognoosida 32–34 ning ka võrreldes 2019. a-ga oli hundi arvukus suurenenud. Kuigi kohus seda vaidlustatud käskkirja õiguspärasuse hindamisel arvesse ei võta, nähtub ka (eespool viidatud) 2021. a seireandmetest, et hundi arvukuse hindamisel oli varasematele andmetele tuginevate prognooside arvestamine põhjendatud. Nii on vaatluste ja küttimisinfo põhjal tuvastatud, et 2020. a sügisel oli Eestis kokku 31 hundi pesakonda. 2021. a seirearuandest nähtub, et ka juhul, kui hundi 2021. a juurdekasv oleks keskmisest 10% 8(17)

3-20-2368 madalam, jääks pesakondade arv 27 juurde ning isegi äärmiselt madala juurdekasvu (s.o 20% keskmisest madalam) juures oleks pesakondi ca 24. Vaidlustatud käskkiri anti muutmisreservatsiooniga. Kui pärast käskkirja andmist oleks selgunud, et huntide arvukus siiski ei ole prognoositud tasemel, olnuks vastustajal võimalik olnud ka jahihooaja kestel küttimismahtu vähendada. Kaebuses viidatud Euroopa Kohtu 10.10.2019 otsuses kohtuasjas C-674/17, Luonnonsuojeluyhdistys Tapiola on küll märgitud, et liigi seisundi ja kavandatava tegevuse mõju hindamisel ei saa võtta arvesse asjaomase populatsiooni loodusliku levila seda osa, mis ulatub kolmanda riigi territooriumile, keda ei seo EL õigusest tulenevad kaitsekohustused, saab EL piires siiski arvestada ka liigi looduslikku levilat laiemalt, sh piiriüleselt. 7 Vastustaja on selgitanud, et Keskkonnaagentuuri vahearuande8 kohaselt jõudis üks 2019. a sügisel Soomaa rahvuspargis jälgimisseadmega varustatud noor hunt oma sünnipaigast lahkudes lõpuks välja Venemaale, asudes püsivalt elama Ust-Luganski piirkonda. Kohtu hinnangul ei ole põhjust eeldada, et selline huntide liikumine oleks vaid ühesuunaline. Vaatamata sellele, et vaidlustatud käskkiri on õiguspärane, ei tähenda see, et ka tulevikus on sedavõrd suur jahisurve muutuda võivates oludes igal juhul õiguspärane. Teadaolevalt jätkub lähiaastatel Eesti Vabariigi ja Venemaa Föderatsiooni vahelise piiri(taristu) väljaehitamine, 9 samuti on juba paigaldatud füüsilisi tõkkeid nii Leedu Vabariigi ja Valgevene Vabariigi vahelisele piirile10 kui ka Läti Vabariigi ja Venemaa Föderatsiooni vahelisele piirile. 11 Eelnevat arvestades saab eeldada, et jätkuv piiritaristu ehitamine raskendab ka suurulukite (sh huntide) piiriülest liikumist. See omakorda võib raskendada nii Eesti huntide juurdekasvu kui ka hundi asurkonna geneetilist mitmekesisust. Vastustaja võiks tulevikus kaaluda ka eeldatava küttimismahu võrdsemat jagamist esimese ja teise (st täiendava) osa vahel (nt esimeses osas 70% ja teises osas 30%). Vastasel juhul ei ole erandlike negatiivsete asjaolude kokkulangemisel välistatud, et vaatamata varasematele pikaajalistele juurdekasvunäitajatele on mõnel aastal hundi juurdekasv väiksem ning küttimissurve osutub liiga intensiivseks.

3-20-2368 Hundi soodsa seisundi eesmärk on Eestis suure tõenäosusega saavutamata ja veel vähem on selle säilimine garanteeritud. Viimase 10 a ametlik keskmine tapmissurve Eestis on olnud 35% asurkonnast. Üleküttimist peetakse liigile oluliseks ohuteguriks.12 Ökoloog T. Nilssoni eksperthinnangul tähendab üle 25% regulaarne inimtekkeline suremus, et Eesti hundi populatsioon on suure tõenäosusega neel. Üksiku hundi liikumine Venemaale ei lükka seda järeldust ümber. T. Nilssoni hinnang põhineb teaduslikul populatsiooni seirel mujal maailmas, mille tulemused on avaldatud eelretsenseeritud allikates. Keskkonnaameti hinnang, et Eesti hundipopulatsioon talub 40% küttimissurvet, ei põhine eelretsenseeritavatel teadustöödel, ei sisalda informatsiooni küttimissurve geneetilise mõju kohta ja põhineb oletusel, et hundi sihtpopulatsiooni suurus on piisav liigi seisundi soodsuse saavutamiseks või säilitamiseks. Seni on hundi asurkond püsinud pigem heal õnnel. Huntide madal sihtpopulatsiooni arvukus Eestis tähendab, et ühist populatsiooni hõlmavad naaberriigid peavad rakendama rohkem kaitsemeetmeid kui Eesti. Poolas on huntide küttimine keelatud. Läti ja Leedu hundi populatsioonid on Eesti hundi populatsioonist oluliselt suuremad ka riikide pindala arvestades.13 Ühisele populatsioonile vaatamata ei ole Eesti, Läti, Leedu ja Poola teinud ühist kaitsetegevuskava, kus vastutus ja kaitsemeetmete vajadus oleks riigiti kokku lepitud. Selline kava on Euroopa Komisjoni hinnangul vajalik. Euroopa Kohtu lahendist ei saa järeldada, et Eesti saab tugineda teise EL liikmesriigi kaitsemeetmetele. Puudub teadmine, kui suurel määral on huntide Eesti ja Läti asurkond seotud.14 Tegevuskava sihteesmärk ei põhine ökoloogilisele jätkusuutlikkusele. Soome suurkiskjate ohustatuse hinnangu koostaja Ilpo Kojola hindas Eesti hundi asurkonna IUCN kriteeriumidel ohustatuks. Euroopa Komisjoni hindamiskriteeriumide järgi välistab see seisukoht järelduse, et hundi populatsioon on soodsas seisundis. Loodusdirektiivi looduskaitseliste eesmärkide saavutamiskohustus on erinevate huvide kaalumisel ülimuslik (Euroopa Kohtu otsus asjas nr C-371/98, p 23). Hundi arvukuse suurt piiramist ei saa põhjendada majanduslike ja sotsiaalsete huvide täitmisega seni, kuni ei ole saavutatud ja garanteeritud hundi soodne seisund. Halduskohtu arvamus, et hundi kaitset saaks parandada alles 2022–2031 suurkiskjate tegevuskavaga, on vastuolus ettevaatuspõhimõttega.

3-20-2368 juurdekasvuprognoosil ning on alati olnud ettevaatusprintsiibist lähtuv; jahihooaja vältel on limiite suurendatud juhul, kui on laekunud täiendavaid andmeid asurkonna tegeliku juurdekasvu kohta. Esmast küttimislimiiti ei ole kordagi tulnud vähendada. Eesti hundiasurkonna seisund on soodne (loodusdirektiivi art 1 punkt i) ja pole olnud tegevuskava rakendusperioodi jooksul kordagi ebasoodne. Euroopa Komisjon on seda seisukohta aktsepteerinud. Huntide asurkonna kaitse ja kasutus põhineb suurkiskjate tegevuskaval. Hundi asurkonna adekvaatne seire on tagatud ning hundi küttimine on rangelt reguleeritud. T. Nilssoni järeldused ei ole veenvad. Eesti hundiasurkonna potentsiaalne aastane juurdekasv on ca 40%, mida väljendab viimase 18 a hundi arvukus- ja küttimisandmete analüüs. Sarnased juurdekasvunäitajad on ka Lätis – viimase 20 a keskmine küttimissurve on olnud 37,2% ning selle aja jooksul on huntide arvukus kasvanud. Poolas, kus hunte regulaarselt ei kütita (puudub riiklik huntide tegevuskava), on salaküttimise surveks hinnatud 33%, mis ei ole aga takistanud arvukuse jätkuvat kasvu. Balti hundi populatsiooni osi käsitlevad artiklid on avaldatud eelretsenseeritavates teadusajakirjades. Niisiis, Eesti hundiasurkonna hindamisel tuleks lähtuda kohaliku populatsiooni, mitte teiste populatsioonide näitajatest. Eesti ja Läti hundi asurkonna vanuselise struktuuri analüüs näitab, et asurkonna juurdekasv baseerub kohalikel pesakondadel, mitte immigratsioonil. Migratsioon on tõenäoliselt mõlemapoolne. Üleküttimine oli huntidele oluline ohutegur eelmisel sajandil, kui kaitsemeetmed puudusid. Viide Euroopa Kohtu lahendile C-674/17 ei ole asjakohane. Balti populatsiooni võrdlus Karjala populatsiooniga, kus Euroopa Liidu osa hõlmab ainult Soome riiki, ei ole sobiv. Karjala populatsioon on kordades väiksem ja selle seisund ohulähedane. Soome hundi asurkond (v.a riigi põhjaosa) on loodusdirektiivi lisas IV ehk rangelt kaitstav. IUCN-i kriteeriumide järgi ei saa populatsioon olla väljaspool ohustatute kategooriaid, kui suguküpsete isendite arv on alla 1000 isendi. Hundi suurt territooriumivajadust (keskmiselt 900 km2) ja Eesti riigi pindala ning sobivate elupaikade olemasolu arvestades on sellest kriteeriumist lähtuvalt hunt väljasuremisohus olev. IUCN punase nimestiku hindamise juhend võimaldab langetada kriteeriumeid ühe kuni kolme astme võrra, kui riigi pindalad on väikesed ja/või kui asurkonnad on riikide üleselt sidusad. Isegi kui hundi Balti populatsiooni EL piiridest väljapoole jäävat osa mitte arvestada, on selle seisund IUCN hindamiskriteeriumidest lähtuvalt ohuväline. Populatsioonisisest ja populatsioonide vahelist sidusust tuleb aga arvestada asurkonna seisundi hindamisel ka IUCN punase nimestiku hindamise juhendist lähtuvalt.

11.Halduskohus märkis, et kaebaja ei saa vaidlustada tegevuskava. Ringkonnakohus selgitab, et tegevuskava ei ole haldusakt, mis oleks menetlusosalistele, sh vaidlustatud haldusakti andjale lubatud küttimismahu kindlaksmääramisel siduv. See dokument ei vasta haldusmenetluse seaduse § 51 tunnustele, sest see ei ole suunatud isiku õiguste või kohustuste tekitamisele, muutmisele või lõpetamisele. Tegevuskava koostatakse LKS § 49 lg 1 kohaselt kas kaitsekategooria liigi kaitse korraldamiseks, liigi soodsa seisundi tagamiseks, kui liigi teadusinventuuri tulemused näitavad, et seni rakendatud abinõud seda ei taga, või kui seda nõuab rahvusvaheline kohustus, või liigi ohjamiseks. LKS § 49 lg 2 määratleb, mida tegevuskava peab sisaldama. Selles loetelus ei ole ette nähtud ühtegi subjektiivset õigust või ette nähtud nende piiranguid. JahiS § 21 lg 6 sätestab, et kui seirearuande tulemustest nähtub, et liigi soodne seisund on ohus, või kui liigi arvukuse suurenemisest on tingitud oluline negatiivne mõju keskkonnale või oht inimese tervisele või varale, koostatakse LKS §-s 49 nimetatud tegevuskava. JahiS § 22 lg 2 näeb ette, et pruunkaru, hundi, ilvese ja hallhülge küttimismahu kehtestab igal jahiaastal Keskkonnaamet, lähtudes JahiS § 21 lg-s 4 nimetatud aruandest (seirearuandest) ning jahindusnõukogu ettepanekust. JahiS § 22 lg 4 ls 1 järgi on Keskkonnaametil õigus seada lisapiiranguid ja -tingimusi, lähtudes JahiS § 21 lg-s 6 nimetatud tegevuskavast. Seega on tegevuskava lisapiirangute ja -tingimuste seadmisel lähtekoht, kuid tegevuskava eesmärk ei ole siduvalt kindlaks määrata, mitu hundipesakonda on Eestis lubatav või vajalik. Tegevuskava on sellele seatud eesmärkide poolest käsitatav riigieelarve seaduse § 19 lg-s 3 sätestatud valdkonna arengukavana, mis ei ole ette nähtud õiguslikult siduvana. Hundi küttimismahu kehtestamise kohta antud haldusakti kohtulik kontroll hõlmab seetõttu ka kontrolli, kas tegevuskavas soovitatu on õiguspärane. Seetõttu võib kaebaja kohtuasjas esitada ka väiteid, et tegevuskava ei ole põhjendatud või on koostatud õigusvastaselt.