Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Oliver Kask ja Kaire Pikamäe
Otsuse tegemise aeg ja koht
5. mai 2022, Tallinn
Haldusasja number
3-20-1141
Haldusasi
X kaebus Sotsiaalkindlustusameti 8. aprilli 2020. a otsuse P26O-2020-51682 ja 14. mai 2020. a vaideotsuse nr 8-3/10581-2 tühistamiseks ning Sotsiaalkindlustusameti kohustamiseks vaadata uuesti läbi tema taotlus puude raskusastme tuvastamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 10. juuni 2021. a otsus
Menetlusosalised
Kaebaja – X, esindaja Anastasia Nezgovorova Vastustaja – Sotsiaalkindlustusamet, esindaja Madis Kotsar
Menetluse alus ringkonnakohtus
X apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Jätta X 7. aprilli 2022. a menetlusdokumendi lisa haldusasja nr 3-20-1141 materjalide juurde võtmata.
Jätta X apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 10. juuni 2021. a otsus haldusasjas nr 3-20-1141 muutmata.
Tagastada X apellatsioonkaebuselt haldusasjas nr 3-20-1141 tasutud riigilõiv 15 (viisteist) eurot (10.07.2021 maksekorraldus nr 262) maksjale Lawpower OÜ-le (registrikood 14163125).
Ülejäänud osas jätta menetlusosaliste menetluskulud apellatsiooniastmes nende endi kanda.
Otsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 6. juunil 2022 (HKMS § 212 lg 1).
3-20-1141 Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud kassatsioonkaebusele ja sellega ühiseks läbivaatamiseks võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg-d 1 ja 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
1.X esitas Sotsiaalkindlustusametile (SKA) 25.02.2020 taotluse puude raskusastme tuvastamiseks.
2.Sotsiaalkindlustusamet ei tuvastanud 08.04.2020 otsusega nr P26O-2020-51682 X-l puuet ega määranud talle ka puudega tööealise inimese toetust. Otsus tugineb taotluses ja tervise infosüsteemis (TIS) sisalduvatele andmetele ning SKA ekspertarsti RM 06.04.2020 arvamusele. Taotlejal on kerge tegutsemispiirang liikumise valdkonnas, sest tal on piiratud pikemate vahemaade läbimine, liikumine treppidel, kehaasendite vahetamine ja säilitamine tingituna selja ja alajäsemete liigeste valust ning liigesjäikusest, mille põhjuseks on lülisamba ja alajäsemete liigeste struktuurimuutused. Taotleja on liikumisel iseseisev ja ei vaja abivahendit, kuid tema liikumine on aeglane. Kehaasendeid on taotleja võimeline iseseisvalt vahetama, kuid ei talu pikalt sundasendeid. Retseptikeskuse andmetel ei tarvita taotleja hingamissüsteemi toimivaid ravimeid ja spirograafia tulemused vastavad sisuliselt normidele. Järelikult ei põhjusta taotlejal esinev krooniline obstruktiivne kopsuhaigus püsipiiranguid. Taotlejal on kerge tegutsemispiirang käelise tegevuse valdkonnas. Piiratud on käte sirutamine, esemete tõstmine ja kandmine ning käte täppisliigutused tingituna valust ja liigesjäikusest, mille põhjuseks on ülajäsemete pehmete kudede ja liigeste struktuurimuutused. Taotlejal esineb ka kerge tegutsemispiirang muutustega kohanemise ja ohu tajumise valdkonnas. Piiratud on kodust väljumine ja muutustega kohanemine tingituna ärevusest ja meeleolu muutustest, mille põhjuseks on peaaju struktuurimuutused. Retseptikeskuse andmetel ei tarvita taotleja rahusteid, antipsühhootikume ega antidepressante ja ei ole vajanud korduvalt psühhiaatri konsultatsiooni. Kokkuvõttes ei esine taotlejal terviseandmete alusel igapäevaelus ja sotsiaalsel suhtlemisel toimetulekuprobleeme määral, mis on aluseks puude tuvastamisele.
3.Sotsiaalkindlustusamet jättis 14.05.2020 vaideotsusega nr 8-3/10581-2 rahuldamata X 13.04.2020 vaide SKA 08.04.2020 otsuse kehtetuks tunnistamiseks. Puude raskusastme tuvastamisse kaasatud SKA ekspertarst RM hindas sotsiaalkaitseministri 29.02.2016 määruse nr 18 „Puude raskusastme tuvastamise tingimused ja kord ning puudega tööealise inimese toetuse tingimused“ (määrus nr 18) § 4 lg-te 5 ja 6 ja § 6 lg 3 alusel taotlejal liikumise valdkonna võtmetegevust „liikumine eri tasapindadel“ arvväärtusega 2 (mõõdukas piirang), võtmetegevust „ohutu ringiliikumine“ arvväärtusega 0 (tegevuspiirang puudub) ning võtmetegevust „seismine ja istumine“ arvväärtusega 2 (mõõdukas piirang). Ekspertarst hindas 2(12)
3-20-1141 taotleja käelise tegevuse valdkonna võtmetegevust „käte sirutamine“ arvväärtusega 1 (kerge piirang), võtmetegevust „asjade ülestõstmine ja liigutamine“ arvväärtusega 2 (mõõdukas piirang) ning võtmetegevust „käteosavus“ arvväärtusega 1 (kerge piirang). Puude raskusastme tuvastamiseks arvutatakse valdkonna võtmetegevuste sooritamisel esinevate piirangute raskusastmete arvväärtuste aritmeetiline keskmine (määruse nr 18 § 6 lg 3). Xl on liikumise ja käelise tegevuse valdkondade võtmetegevuste sooritamisel esinevate piirangute raskusastmete arvväärtuste aritmeetiline keskmine 1,33. Puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse (PISTS) § 2 lg 21 p-de 1–3 kohaselt on puude raskusastmeteks keskmine, raske ja sügav puue. Määruse nr 18 § 6 lg 6 p 1 kohaselt peab keskmise puude raskusastme tuvastamiseks piirangu aritmeetilise keskmise arvväärtus liikumise ja käelise tegevuse valdkondades olema vähemalt 2 (s.o vahemikus 2–2,75). Ekspertarst ei tuvastanud taotlejal piiranguid suhtlemise (nägemine, kuulmine, kõnelemine), teadvusel püsimise ja enesehoolduse, õppimise ja tegevuste elluviimise, muutustega kohanemise ja ohu tajumise ning inimestevahelise lävimise ja suhete valdkondade võtmetegevustes. Eelneva põhjal ei tuvastanud SKA ekspertarsti arvamuse, PISTS § 2 lg 21 ja §-de 23, 24, 7 ning määruse nr 18 § 6 alusel taotlejal puude raskusastet. SKA küsis vaidemenetluse käigus täiendavat selgitust ekspertarst AP-lt, kes jäi taotlusega ja TIS-s olevate terviseandmetega tutvumise järel samale seisukohale kui ekspertarst RM. Ekspertarst AP leidis, et vaide esitajal ei esine üheski võtmetegevuses raskeid piiranguid ja temal esinev mõõdukas liikumis- ja käelise tegevuse piirang ei põhjusta taotlejale piiranguid ühiskonnaelus sel määral, et oleks vajalik regulaarne kõrvalabi toimetulekul või lisakulutused ühiskonnaelus osalemisel. Võimalik abivahendite vajadus edaspidi ei anna põhjust praeguse tervisliku seisundi juures puuet tuvastada ja ka abivahendite kasutamise fakt ei põhjusta puuet, kui sellega on funktsioonihäire kompenseeritud. Kuna X-l puude raskusastet ei tuvastatud, puudub tal õigus puudega tööealise inimese toetusele (PISTS § 3 lg 1).
4.X esitas Tallinna Halduskohtule 12.06.2020 kaebuse SKA 08.04.2020 otsuse nr P26O2020-51682 ja 14.05.2020 nr 8-3/10581-2 vaideotsuse tühistamiseks ning SKA kohustamiseks vaadata tema 25.02.2020 taotlus uuesti läbi. Kaebaja 25.02.2020 taotlus täideti meditsiinihariduseta SKA ametnike poolt, mis võis põhjustada ebatäpsusi. Kaebajale tutvustati taotluse sisu alles kohtumenetluses. Vaidlustatud otsusest ei tulene, et ekspertarst oleks teinud kaebaja kohta päringu TIS-i ja oleks analüüsinud kõiki kaebaja terviseprobleeme (vt määruse nr 18 § 3). Seega ei ole ekspertarst täitnud oma hoolsuskohustust. Otsuses puudub info selle kohta, et kaebaja on pulmonoloogi pideva kontrolli all (kaebajal on probleemid bronhidega) ja talle tehti 06.11.2017 ösofagogastroduodenoskoopia, millega tuvastati kaela-rinnapiirkonnas song. Kaebajal on keelatud raskuste tõstmine, ülevalt riiulilt asjade võtmine, hüppamine, jooksmine ja muud aktiivsed toimingud ning see mõjutab kaebaja elulaadi. Samuti ei ole arvestatud, et Eesti Töötukassa 29.04.2019 töövõime hindamise otsusega nr TVH/19/016732 tuvastati kaebajal osaline töövõime kuni 16.04.2021. Otsuse tegemisel ei arvestatud, et tegemist oli puude raskusastme korduva tuvastamisega (SKA 25.07.2017 otsusega nr P26-2017-88328 määrati kaebajale keskmine puude raskusaste perioodiks 17.04.2017–16.04.2020), ja otsusest ei nähtu ka seda, et SKA oleks teinud päringu kaebaja perearstile. Otsuses ei ole põhjendatud, et kaebaja tervis oleks 2019. a-ga võrreldes paranenud. Kaebaja terviseandmetest nähtuvalt esinevad tal pikaajalised ja olulised tervisekahjustused, mistõttu peab ta ka edaspidi kasutama abivahendeid. Ilma puude raskusastme tuvastamiseta ja puudetoetuse määramiseta ei ole kaebaja võimeline abivahendeid soetama, kuna abivahendid on kallid ja neid saab osta üksnes puude raskusastme tuvastamise otsuse olemasolul. Kaebajal on ilmnenud varasemaga võrreldes uued terviseprobleemid ning tema tervislik seisund on halvenenud. Kaebaja peamised terviseprobleemid on tingitud liigeshaigustest (polüartroos, ülajäseme mononeuropaatiad, lateraalne epikondüliit). Kaebajale tehti ca 7 aastat tagasi 3(12)
3-20-1141 operatsioon, mille tarbeks võeti närve kaebaja vasaku käe randme ja küünarvarre seesmisest osast. Kaebaja ei saa parema käega tõsta raskuseid üle 2 kg ja vasaku käega üle 1 kg ning talle valmistab raskusi nt konservide või purkide avamine. Igapäevaelu tegevustest on kaebajal raskendatud poes käimine, kuna see nõuab raskuste tassimist, ning häiritud on ka muud tegevused, mis nõuavad käte ja jalgade tööd. Artroosi tõttu ei saa kaebaja tegeleda oma erialatööga ehk trükkimisega. Kaebaja ei saa kontrollida, milliseid andmeid tema kohta TIS-i kantakse ning ilma kaebaja ülevaatuseta ei saanud ekspertarstid anda adekvaatset hinnangut kaebaja tervisele. Olukorras, kus puude raskusastme tuvastamise otsus on vastuolus töövõime hindamise otsusega, tuleb erinevat järeldust täiendavalt põhjendada. SKA pidanuks küsima täiendavat eksperthinnangut RM arvamuse p 6.3 kohta.
5.Sotsiaalkindlustusamet palus vastuses jätta kaebus rahuldamata. Halduskohus ei ole pädev hindama, milline peaks olema kaebaja puude raskusaste, vaid halduskohus saab hinnata üksnes seda, kas kaebaja taotluse läbivaatamisel on peetud kinni puude raskusastme tuvastamist reguleerivatest normidest ja arvestatud kõiki asjaolusid. Kuna puude raskusastme tuvastamist taotleti rohkem kui 6 kuu möödumisel taotleja töövõime hindamisest, siis ei saanud vastustaja PISTS § 23 lg-st 8 tulenevalt kasutada puude raskusastme tuvastamiseks 29.04.2019 töövõime hindamise otsust. Seega tuli vastustajal määruse nr 18 § 6 lg 1 p-st 2 tulenevalt kaasata puude raskusastme tuvastamisse ekspertarst. Kuna SKA ekspertarsti RMi arvamusel oli kaebajal liikumise ja käelise tegevuse valdkondades võtmetegevuste sooritamisel esinevate piirangute raskusastmete arvväärtuste aritmeetiline keskmine 1,33 ning muutustega kohanemise ja ohu tajumise valdkonnas oli see 0,67, siis ei piisanud sellest kaebajal keskmise puude raskusastme tuvastamiseks (määruse nr 18 § 6 lg 6 p 1). Vaidemenetluses jõudis ekspertarst AP samale järeldusele nagu ekspertarst RM. AP tõi mh välja, et kopsuarst on 04.10.2018 hinnanud kaebaja hingamisfunktsiooni normikohaseks ja soovitanud ravi vaid kaebuste tekkimisel ning diafragmaalsonga uuringu kohta puuduvad digiloos andmed. Ühtlasi on töövõime hindamine ja puude raskusastme tuvastamine erinevad menetlused, millel on erinev metoodika ja eesmärk. Osalise töövõime tuvastamisest ei järeldu automaatselt puude olemasolu, samas kui vähemalt keskmise puude raskusastme tuvastamisel eeldatakse töövõime vähenemist. Isegi kui lähtuda Eesti Töötukassa ekspertiisist ja hinnangust valdkondade võtmetegevustele, ei oleks tuvastatud piirangute väärtused piisavad vähemalt keskmise puude raskusastme tuvastamiseks. Ilma puude tuvastamiseta ei ole kaebaja jaoks võimatu ka abivahendi soetamine, sest abivahendi eest tasu maksmise kohustuse ülevõtmist saab taotleda ka osalise töövõimega isik (vt sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) § 47 lg 1 p 2). Puude raskusastme tuvastamisel teeb SKA täiendavaid päringuid raviarstidele üksnes juhtudel, kui taotluses kirjeldatud piirangud ja digiloo terviseandmed on vastuolulised või oluliselt lahknevad, st kui ekspertarstil on põhjendatud kahtlus, et digilugu ei sisalda kõiki andmeid taotleja kohta, või koos taotlusega on esitatud inimest uurinud või läbi vaadanud spetsialistide nimed või erialad, kelle sissekanded ei ole digiloost leitavad. Praeguses asjas tegid ekspertarstid päringud TIS-i vastavalt 06.04.2020 ja 11.05.2020. Kuna kaebaja oli seadnud esimese eksperdi arvamuse kahtluse alla, kaasas SKA vaidemenetlusse teise eksperdi (vt Riigikohtu 05.09.2019 otsus nr 3-17-1110). SKA poolt läbi viidav ekspertiis on dokumendipõhine ning arstliku loogika abil on võimalik ära tunda, kas isik võis jätta midagi ütlemata või kas on tegu simulatsiooniga või agravatsiooniga. Puude nõuetekohane hindamine on võimalik ka olukorras, kus isik ei ole taotlusesse midagi märkinud. Konkreetne diagnoos ei ole puude raskusastme tuvastamise aluseks ning piiranguid hinnatakse koos abivahendite kasutamisega.
6.Tallinna Halduskohus jättis 10.06.2021 otsusega X kaebuse rahuldamata. Puude (PISTS § 2 lg 1) raskusastme (PISTS § 2 lg 21 p-d 1–3) tuvastab SKA, kes kaasab vajadusel arstiõppe läbinud isikuid (PISTS § 23 lg 1). Puude raskusastme tuvastamisel PISTS § 23 lg-s 6 4(12)
3-20-1141 nimetatud määratlemata mõiste sisustamisel võib tugineda mh rahvusvahelisele funktsioneerimisvõime, vaeguste ja tervise klassifikatsioonile RFK (Tallinna Ringkonnakohtu 30.09.2020 otsus nr 3-19-1921, p 9). Kaebaja heitis ette, et ekspertarstid ei ole teinud päringuid kaebaja tervisliku seisundi kohta. Nii SKA otsuses kui ka vaideotsuses on viidatud, et need tuginevad mh TIS-i andmetele, ning väljavõtted tõendavad ekspertarstide päringuid. Vaideotsus kajastab kaebaja visiiti kopsuarsti juurde ja asjaolu, et kaebajal on tuvastatud diafragmaalsong. Täiendavaid päringuid tehakse puude raskusastme hindamise menetluses ainult erandjuhtudel. Ekspertarstid RM ja AP selgitasid kohtuistungil, miks neil ei tekkinud kahtlust kaebaja kohta TIS-i kantud andmete õiguses ja miks olid andmed kaebaja tervisele hinnangu andmiseks piisavad. Ekspertarstid on pädevad hindama, kas esineb kahtlus andmete täielikkuses, ning pole mõeldav, et ekspertarstil tuleks iga puude raskusastme tuvastamise taotluse läbivaatamisel teha täiendavad päringud perearstile ja kõigile raviarstidele. Määruse nr 18 § 7 lg 2 kohaselt teeb SKA puude raskusastme korduval tuvastamisel uue taotluse alusel uue ekspertiis. Õigusaktidest ei tulene, et varasemas menetluses antud hinnang oleks hilisemas puude raskusastme tuvastamise menetluses siduv. SKA-l tuleb igal konkreetsel juhul uuesti hinnata nii taotleja hinnangut oma terviseseisundile ja selle muutumisele kui ka lisandunud uusi terviseandmeid. Puude varasem tuvastamine võib olla üheks arvesse võetavaks asjaoluks (vt määruse nr 18 § 6 lg 1 p 3), kuid see ei välista jõudmist varasemast erinevale järeldusele. SKA on asjakohaselt selgitanud, et konkreetsest diagnoosist (nt artroos) ei järeldu automaatselt puuet, vaid lähtuda tuleb taotlejal esinevatest osalus- ja tegevuspiirangutest. Isiku taotlus on vaid üks osa puude raskusastme tuvastamise menetlusest ning eksperthinnangu saab iseenesest koostada ka ilma isiku taotluseta. Taotluse eesmärk on võimaldada isikul juhtida tähelepanu oma terviseprobleemidele. Määravat tähtsust ei oma see, kas SKA töötaja kirjutas kaebaja dikteerimisel taotluse sõna-sõnalt korrektselt. Kohtule ei ole äratuntav, et taotlusesse oleks märgitud (vale)andmeid või hinnanguid, mis mõjutasid otsuse kujunemist. Ekspertarst peab hindama, kas objektiivsed terviseandmed kinnitavad isiku taotluses esitatud subjektiivseid hinnanguid. Samuti peab ekspertarst hindama, kas taotluses võib olla midagi olulist välja jäänud või mingite kaebustega on liialdatud. SKA ei saanud tugineda töötukassa eksperthinnangule, sest kaebaja töövõime hindamisest oli möödunud rohkem kui 6 kuud (PISTS § 23 lg-d 7 ja 8). Töövõime hindamise ja puude raskusastme tuvastamise menetluses (sh eesmärgid ja meetodid) on lisaks erinevad. Töövõime hindamisel analüüsitakse piiranguid töö tegemise kontekstis, kuid puude raskusaste tuvastamisel hinnatakse seevastu isiku üleüldist iseseisvat toimetulekut ja ühiskonnaelus osalemist. Seega ei tähenda vähenenud töövõime tuvastamine automaatselt ka puude raskusastme tuvastamist. Ekspertarst RM hindas, et liikumise valdkonnas on kaebajal võtmetegevuste sooritamisel esinevate piirangute raskusastmete arvväärtuste aritmeetiline keskmine 1,33, kuid keskmise puude raskusastme tuvastamiseks peaks see olema 2–2,75 (määruse nr 18 § 6 lg 6 p 1). Kaebaja selgitas kohtuistungil täiendavalt, et töötab alates 2019. a augustist lasteaias abiõpetajana (tööpäev kestab kell 8.00–17.00) ning käib tööl jala (vahemaa ca 1 km). Jalgsi tööle minekuks kulub ca 15 minutit. Mõnikord kasutab kaebaja liiklemiseks bussi, peatuseni on ca 200–300 m. Koju läheb kaebaja kas jala, bussiga või tuleb abikaasa autoga järgi, olenevalt sellest, kuidas kaebaja ennast tunneb. Arst soovitab käia jala. Puude raskusastme tuvastamise taotluses märkis kaebaja, et suudab käia 200 m, kuid kohtuistungil selgitas, et kõnnib tihti jalgsi tööle ca 1 km. Kuigi kaebaja suutlikkus võib olla enesetundest sõltuvalt erinev, puudub alus arvata, et kaebajal esinevad SKA tuvastatust raskemad liikumispiirangud. Ekspertarst RM hindas, et kaebaja käelise tegevuse valdkonna võtmetegevuste sooritamisel esinevate piirangute raskusastmete arvväärtuste aritmeetiliseks keskmiseks on 1,33. Kaebaja avaldas istungil, et probleemiks on valutavad käelabad ja sõrmedes toimuvad muutused, kuid 5(12)
3-20-1141 samas oli kaebaja võimeline ilma raskusteta kujutama kaardil pastakaga enda teekonda kodust tööle. Kaebaja tööülesanneteks on lasteaia rühma ruumides puhtuse hoidmine, hommikusöögi valmistamine, köögist toidu rühma toomine (sh pottide jm tõstmine) ja akende pesemine. Kuigi kaebajal võivad terviseseisundist tulenevalt esineda raskused ja vaevused nimetatud ülesannete täitmisel, ei ole usutav, et kaebaja töötaks sellist füüsilist koormust nõudval töökohal, kui ta ei suuda tõsta käsi pea kohale või tõsta mõningal määral raskusi jmt. Seega ei esine selliseid olulisi asjaolusid, mida SKA ei ole kaebajal käelise tegevuse valdkonna piirangute hindamisel arvesse võtnud. Ekspertarst RM hindas, et muutustega kohanemise ja ohu tajumise valdkonnas on kaebajal võtmetegevuste sooritamisel esinevate piirangute raskusastmete arvväärtuste aritmeetiline keskmine 0,67. Kaebaja märkis taotluses, et tunneb hirmu ja kardab kõiki tundmatuid teid, sest need võivad olla ebatasased või konarlikud ning kaebaja võib kukkuda. Kui muutused on ette teada, on kõik korras, kuid millegi äkilise juhtumisel hakkab ta närveerima. Kohtu hinnangul ei esine olulisi asjaolusid, mida SKA ei ole arvesse võtnud ja mis võiksid mõjutada muutustega kohanemise ja ohu tajumise valdkonnas antud hinnangut. Kuivõrd kaebaja tööpäev kestab kell 8.00–17.00, siis tuleb tal märkimisväärsel osal aastast käia jalgsi tööl pimedal ajal. Isegi kui tee on tuttav, võib sellel esineda ebatasasusi, libedust, konarusi jne. Kui kaebajal esineksid tõsised raskused muutustega kohanemisel, siis ei ole usutav, et ta läheks regulaarselt üksi jalgsi tööle. Ekspertarst ei tuvastanud kaebajal probleeme suhtlemise, teadvusel püsimise ja enesehoolduse, õppimise ja tegevuste elluviimise ning inimestevahelise lävimise ja suhete valdkondades. Puudub kahtlus, et SKA lähtus selles osas asjakohastest ja objektiivsetest andmetest. Kaebajal on tuvastatud osaline töövõime, mistõttu ei takista puude raskusastme tuvastamata jätmine tal soodustingimustel abivahendite soetamist (SHS § 47 lg 1 p 2). Vaidlustatud otsused on antud kehtiva õiguse alusel ning on sellega kooskõlas, proportsionaalsed ja kaalutlusvigadeta.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
7.X palub 10.07.2021 apellatsioonkaebuses (täiendatud 07.04.2022) tühistada halduskohtu otsus ja uue otsusega rahuldada tema kaebus või alternatiivselt saata asi halduskohtule uueks läbivaatamiseks. Halduskohus hindas ebaõigesti asjas kogutud tõendeid ning kohaldas vääralt materiaal- ja menetlusõigust. SKA jättis puude raskusastme tuvastamisel täitmata hoolsuskohustuse, mis tingis ebaõige otsuse tegemise. Apellandi suhtes on tehtud ka uus keelduv otsus (vt SKA 30.03.2021 otsus nr P26O-2021-30108 ja 12.05.2021 vaideotsus nr 5.2-3/11520-2), kuid vaides esitatud taotlusele vaatamata ei teinud SKA ka selles menetluses ühtegi lisapäringut. Eksitav on väide, et eksperthinnang koostatakse ka ilma isiku taotluseta. Kuigi SKA esindaja selgitas halduskohtu istungil, et puude raskusastme tuvastamiseks ei pea isik tingimata täitma küsimustikku ja käima kõigi eriarstide juures, vaid piisab vabas vormis pöördumisest ja oma terviseprobleemide kirjeldamisest, siis tegelikkuses see nii ei ole. Samuti ei ole usutav, et SKA ekspertarst, kes vaatab päevas läbi ca 10–15 taotlust, suudaks süveneda apellandi terviseprobleemidesse. Ekspertarst ei jõua teha lisapäringuid ja saab piirduda üksnes TIS-i andmetega, millest ei pruugi taotleja kohta ilmneda kogu asjakohane teave. Lisaks tuleb arvestada, et arstidel ei ole aega kõiki andmeid TIS-i kanda. Puude raskusastme tuvastamine on põhjendatud iga sellise ravimatu haiguse puhul, mis põhjustab isikule ulatuslikke piiranguid igapäevases tegevuses. Ka abivahendite (nt ortoos, korsett, inhalaator, prillid) kasutamine ei kompenseeri pikaajalist ja pöördumatut tegevuspiirangut määral, mis muudaks selle väheseks või suisa olematuks. Apellant on loobunud ravimite kasutamisest nende ebasobivuse korral (st kõrvaltoimete tekkimisel) ja kasutab üldiselt ravimeid kokkuleppel arstiga. Apellandi puhul ei ole kaalutud puude tuvastamist erijuhtumina (määruse nr 18 § 2 p 7). Apellandil on tuvastatud Eesti Töötukassa 29.03.2021 otsusega nr TVH/21/015148 uuesti osaline töövõime. 6(12)
3-20-1141 Halduskohus on teinud asjaolust, et apellant käib vahetevahel tööl jalgsi, kohatud ja küünilised järeldused, jättes arvestamata, et apellandil tuleb sissetuleku saamiseks töötada. See ei tähenda, et tööl käimine ei nõuaks apellandilt pingutust ega põhjustaks talle valu. Apellandil ei ole tööl käimiseks muud varianti kui jalgsi või bussiga, sest autot ei kasuta ta oma terviseseisundi tõttu juba aastaid. Puude tuvastamata jätmine tähendab apellandile vajalike ravimite kallinemist ja parkimiskaardi vormistamise võimaluse puudumist. SKA ei ole järginud Riigikohtu 09.12.2019 otsuses nr 5-18-7 (p 121) antud suuniseid. Halduskohus eksis samuti uurimisprintsiibi vastu, sest ei arvestanud apellandi esitatud täiendavate terviseandmetega ega kogunud neid ise. SKA ei ole vaielnud vastu väitele, et apellant on elanud üle vähihaiguse ja tal on sellest tingitult terviseprobleemid. Praeguses vaidluses saaks kohaldada ka lepitusmenetlust, kuid halduskohus seda võimalust ei pakkunud. Apellant palub võtta asja toimikusse 22.12.2021 tervisekontrolli otsuse, milles on samuti kirjeldatud apellandi terviseprobleeme.
8.Sotsiaalkindlustusamet palub 13.08.2021 vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. SKA esindaja ei ole kohtuistungil väitnud, et puude raskusastme tuvastamiseks piisab vabas vormis pöördumisest ja SKA ametnikud teevad ise päringud arstidele. Vastustaja esindaja väitis, et põhimõtteliselt on võimalik teha täisväärtuslik hindamine isegi juhul, kui isik pole taotlusesse midagi märkinud, kuigi see võtaks rohkem aega, sest TIS-s olevaid andmeid tuleks sel juhul detailsemalt analüüsida. SKA teeb igal juhul päringud TIS-i viimase 5 aasta sissekannete kohta ning seda on tehtud ka apellandi puhul. SKA ei tee üldjuhul personaalseid päringuid perearstile või raviarstidele, kuna arstid on kohustatud järgima tervishoiuteenuse osutamisel dokumenteerimiskohustust. Kui TIS-s on olemas andmed puude raskusastme otsuse tegemiseks ja puudub põhjendatud kahtlus, et dokumenteerimise kohustust ei ole täidetud, või kui taotluses ja TIS-s kajastuva vahel ei esine olulisi erinevusi, siis täiendavaid päringuid ei tehta. Apellant ei ole toonud välja mingeid selliseid olulisi andmeid, mida TIS ei kajastaks. Apellatsioonkaebuses on samuti üksnes loetletud apellandil diagnoositud haigusi, kuid nende esinemises ei olegi olnud kahtlust. Haiguse olemasolu ei võrdu ühegi puude raskusastmega. Vastustaja möönab, et apellandil on puudeline seisund, kuid see seisund ei küüni vähemalt keskmise puude raskusastmeni. Alusetu on etteheide, et ekspertarst ei jõua süveneda taotleja terviseprobleemidesse. Kui apellant leiab, et raviarstid pole täitnud dokumenteerimiskohustust, ei saa selle põhjal teha etteheiteid vastustajale, sest tegemist on tervishoiuteenuse osutaja ja apellandi vahelise eraõigusliku suhtega (vt Riigikohtu 05.09.2019 otsus nr 3-17-1110, p 24). Puude raskusastet ei tuvastata üksnes apellandi arvamuse pinnalt. Ekspertarst hindab iga puude raskusastme tuvastamise puhul mh erijuhtumi esinemist, kuid seda ei pea otsuses eraldi välja tooma. Erijuhtumit kajastatakse ekspertarvamuses täpsemalt siis, kui esineb erijuhtumi olukord. Kuigi teatud soodustused on kättesaadavad üksnes puude raskusastmega isikutele, ei saa see olla aluseks puude raskusastme tuvastamisele. SKA põhjendamiskohustuse täitmise osas tuleb arvestada mh kohtumenetluses antud selgitusi ning kui põhjendamispuudustele vaatamata on kohtule selge, et asja uuel otsustamisel tuleks vastustajal anda sama sisuga haldusakt, siis ei ole alust vaidlustatud otsust tühistada. Riigikohtu 09.12.2019 otsus nr 5-18-7 ei ole asjassepuutuv, sest praeguses vaidluses ei ole küsimuse all, kas kohalik omavalitsus peaks apellanti abistama. Vajadusel saab apellant alati pöörduda kohaliku omavalituse poole täiendava abi saamiseks.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
9.Ringkonnakohus leiab, et X apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata.
7(12)
3-20-1141
10.X on palunud 07.04.2022 menetlusdokumendis võtta haldusasja toimikusse Töökeskkonna Halduse OÜ 22.12.2021 tervisekontrolli otsus, mis kajastab töötervishoiuarsti hinnangut, milline on apellandile sobiv töökeskkond või töökorraldus ja milliseid eritingimusi tuleks rakendada, et apellant saaks töötada lasteaias õpetajaabina. Kuigi tõend on tekkinud pärast halduskohtu otsuse tegemist ja seda ei saanud esitada varasemas menetluses, tuleb tõend siiski jätta HKMS § 62 lg 2 alusel haldusasja materjalide juurde võtmata, sest see ei oma asja lahendamisel tähtsust. Vaidlustatud otsuste õiguspärasust hinnatakse nende andmise aja seisuga (HKMS § 158 lg 2) ning erinevalt ringkonnakohtu 24.03.2022 määrusega asja juurde võetud SKA 30.03.2021 otsusest nr P26O-2021-30108 ja 12.05.2021 vaideotsusest nr 5.2-3/11520-2 ei saa töötervishoiuarsti koostatud tervisekontrolli otsus kuidagi mõjutada ka asjas esitatud kohustamisnõude rahuldamise eeldusi. Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et puudub vaidlus, et töötukassa on apellandil tuvastanud osalise töövõime ja 22.12.2021 tervisekontrolli otsusest ei nähtu samuti, et apellant ei oleks üldse võimeline tööd tegema, kuigi peaks töötama üksnes osalise koormusega ja arvestades lisapiiranguid.
11.Puude raskusastme tuvastamine ei ole kaalutlusotsus, vaid hindamisotsus, mis põhineb meditsiinivaldkonna ekspertteadmistel (nt Tallinna Ringkonnakohtu 03.06.2021 otsus nr 3-201281, p 10). Määruse nr 18 § 6 lg 1 järgi tuvastab SKA tööealise inimese puude raskusastme, võttes arvesse taotluses sisalduvaid andmeid, arstiõppe läbinud isiku arvamust ja muid asjasse puutuvaid andmeid (vt PISTS § 23 lg 6). Ekspertarst annab arvamuse taotluse ja TIS-i kantud viimase 5 aasta terviseandmete põhjal (PISTS § 22 lg 3, § 23 lg 3, määruse nr 18 § 4 lg 1; sotsiaalkaitseministri ning tervise- ja tööministri 22.02.2016 määruse nr 15 „Töövõime hindamiseks, puude raskusastme tuvastamiseks ning hüvitiste määramiseks ja maksmiseks vajalike tervise infosüsteemi andmete loetelu ja päringute perioodid“ § 2 lg-d 2–4). Vajaduse korral võib ekspertarst SKA vahendusel nõuda taotleja perearstilt või raviarstidelt puuduvate andmete TIS-i kandmist (PISTS § 23 lg 4) või täpsustada andmeid taotluses nimetatud arstidelt ja muudelt spetsialistidelt (määruse nr 18 § 4 lg 3). Ekspertarst arvestab arvamuse andmisel ka taotleja tegutsemisvõimet parandavate või säilitavate abivahendite kasutamist ja määratud ravi järgimist (määruse nr 18 § 4 lg 2). Puude raskusastme tuvastamisel kasutatav eksperdiarvamus ei ole SKA-le küll vahetult siduv, kuid ekspertarsti järeldused saab siiski ümber lükata eelkõige konkureeriva eksperdiarvamusega (vt Riigikohtu 05.09.2019 otsus nr 3-17-1110, p-d 22, 24 ja 26; vrd Tallinna Ringkonnakohtu 03.03.2022 otsus nr 3-21-787, p 11). Kuna puude raskusaste tehakse kindlaks hinnanguliselt, sisustades PISTS-s kasutatud määratlemata õigusmõisteid ja hinnates faktilisi asjaolusid õigusväliste mõõdupuude alusel, on oluline põhjendada seda otsust viisil, et adressaat mõistaks, miks selline otsus on tehtud. Kohtul ei ole siiski alust SKA otsust tühistada, kui vastustaja esitab hiljemalt kohtumenetluses põhjendused, mille pinnalt on selge, et otsuse tühistamise korral tuleks vastustajal anda uuesti välja sama resolutsiooniga haldusakt (nt Tallinna Ringkonnakohtu 03.06.2021 otsus nr 3-20-1281, p 10).
12.SKA 08.04.2020 otsuse aluseks olid apellandi 25.02.2020 taotluses ja TIS-s sisalduvad andmed ning ekspertarst RM 06.04.2020 arvamus. SKA 14.05.2020 vaideotsuses on lisaks tuginetud ekspertarst AP 11.05.2020 arvamusele. Apellant on heitnud ette, et vaidlustatud otsuste tegemisel ei arvestatud, et SKA 25.07.2017 otsusega nr P26-2017-88328 oli apellandil tuvastatud keskmine puude raskusaste perioodiks 17.04.2017–16.04.2020 ja Eesti Töötukassa 29.04.2019 otsusega nr TVH/19/016732 oli apellandil tuvastatud osaline töövõime perioodiks 17.04.2019–16.04.2021. Apellandi hinnangul pidanuks vastustaja põhjendama, miks on tehtud varasemast erinevad järeldused ning kuidas on apellandi toimetulek ja kõrvalabi vajadus hiljem muutunud. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole võrdlus varasemate otsustega asjakohane, sest puude raskusastme tuvastamine peab tuginema aktuaalsetele terviseandmetele ja hinnangutele (vt PISTS § 23 lg-d 7 ja 8; määruse nr 18 § 4 lg 1 ja § 7 lg 2). Praegusel juhul ei nähtu vastustaja esitatud varasema puude raskusastme tuvastamise menetluse dokumentidest, et vaidlusaluses 8(12)
3-20-1141 otsuses tehtud järeldused oleksid varasemast täiesti erinevad (sh hindas ekspertarst IV 24.07.2017 arvamuses apellandi piirangud raskemaks üksnes käelise tegevuse valdkonnas). Apellandi töövõime hindamisest oli SKA 08.04.2020 otsuse tegemise ajaks möödunud enam kui 6 kuud, mistõttu ei saanud puude raskusastme tuvastamise aluseks olla töövõime hindamise dokumendid (määruse nr 18 § 4 lg 1). SKA on lisaks õigesti selgitanud, et kuigi nii töövõime hindamine kui ka puude raskusastme tuvastamine lähtuvad taotleja terviseseisundist, on nende menetluste eesmärk ja seetõttu ka rakendatav metoodika erinev (vt Tallinna Ringkonnakohtu 03.06.2021 otsus nr 3-20-1281, p 17). Eesti Töötukassa 12.05.2021 otsust nr 5.2-3/11520-2 ei olnud vastustajal võimalik arvestada juba ainuüksi põhjusel, et see on tehtud enam kui aasta pärast vaidlustatud SKA 08.04.2020 otsuse tegemist.
13.Apellandi hinnangul rikkusid ekspertarstid hoolsuskohustust, sest ei teinud täiendavaid päringuid ja ei arvestanud kõigi terviseandmetega. SKA on tõendanud, et RM on teinud apellandi kohta TIS-i päringu 06.04.2020 ja AP omakorda 11.05.2020. Apellandi väited, et TIS ei kajasta kõiki tema terviseandmeid või ei kajasta neid õigesti, sest arstid ei jõua suure töökoormuse tõttu kõiki andmeid TIS-i kanda, on oletuslikud ja tõendamata. Apellant ei ole sisuliselt põhjendanud, mille põhjal pidanuks ekspertarstidel tekkima kahtlus TIS-i andmete tegelikkusele vastavuses ja seeläbi ilmnema vajadus teha apellandi kohta arstidele täiendavaid või täpsustavaid päringuid. Ekspertarstide hoolsuskohustuse rikkumist või eksperdiarvamuste ebaõigsust ei saa järeldada ainuüksi asjaolust, et ekspertarstid ei ole teinud eraldi päringuid perearstile ja raviarstidele ega apellandi terviseseisundit vahetult (s.o visiidipõhiselt) hinnanud, sest puude tuvastamine toimubki üldjuhul olemasolevate terviseandmete põhjal. Kuna apellant on esitas vastustaja töötaja esitanud 25.02.2020 vormikohase taotluse, milles antud hinnangute paikapidavust on ekspertarstid kontrollinud, siis ei ole asja lahendamiseks oluline, kas SKA-l oleks põhimõtteliselt võimalik tuvastada puude raskusaste ka ainuüksi TIS-i andmete alusel. Asjakohatu on seegi väide, et ekspertarstid ei saanud oma suure töökoormuse tõttu apellandi terviseandmetega põhjalikult tutvuda, sest apellant ei ole toonud välja ühtegi olulist asjaolu, mille ekspertarstid oleksid jätnud tähelepanuta. Apellandi 09.10.2020 täiendavale seisukohale lisatud ambulatoorsed epikriisid ajavahemikust 11.06.2020–30.09.2020 ei ole asjassepuutuvad, sest need on koostatud pärast SKA 14.05.2020 vaideotsuse tegemist. Halduskohtu pädevuses ei ole seejuures lahendada vaidlusi selle üle, kas arstid on kandnud TIS-i õiged ja täielikud andmed või mitte, sest see puudutab otseselt tervishoiuteenuse osutamist, millega seotud vaidlused tuleb lahendada tsiviilkohtumenetluse korras maakohtus (nt Riigikohtu 05.09.2019 otsus nr 3-17-1110, p 24; Tallinna Ringkonnakohtu 03.03.2022 otsus nr 3-21-787, p 13).
14.Apellant on heitnud ette, et arvestatud ei ole tema kopsuprobleemidega (s.o asjaoluga, et apellant on jätkuvalt pulmonoloogi jälgimise all) ja 2017. a-l tuvastatud diafragmaalsongaga. Apellandi hingamissüsteemi probleemide osas on ekspertarst RM 06.04.2020 arvamuses märkinud, et retseptikeskuse andmetel ei tarvita apellant hingamissüsteemi ravimeid ja tema spirograafia näidud on normis ning krooniline obstruktiivne kopsuhaigus ei põhjusta järelikult apellandile püsipiiranguid. Selle hinnanguga on nõustunud ka ekspertarst AP 11.05.2020 arvamuses. Kuigi vaidlustatud otsuses ei ole käsitletud apellandil tuvastatud diafragmaalsonga ja RM arvamuses ei ole sellele viidatud, on seda küsimust kajastatud ekspertarst AP 11.05.2020 arvamuses, milles märgitakse, et kuigi apellant on väitnud diafragmaalsonga leidu, puuduvad sellekohase uuringu kohta TIS-s andmed ja 15.01.2020 on diagnoosina nimetatud hoopis maosöögitoru tagasivooluhaigust ning määratud apellandile maohappe teket vähendav ja neutraliseeriv ravim. AP selgitas halduskohtu istungil täiendavalt, et diafragmaalsong (söögitorusong) võib küll põhjustada probleeme seedetraktis, kuid ei mõjuta käte tegevust.
15.Apellant on TIS-i andmetel 04.10.2018 pulmonoloogi visiidil selgitanud, et lõpetas sama aasta alguses hingamissüsteemi ravimi (Spiriva) kasutamise, sest kaebusi ei olnud ning isegi 9(12)
3-20-1141 kui hingamise osas on kaebused olnud, siis seoses diafragmaalsongaga, aga mitte kroonilise obstruktiivse kopsuhaigusega. Pulmonoloogi kokkuvõtte kohaselt on apellandil soovitatud kaebuste tekkimisel uuesti alustada hingamissüsteemi ravimite tarvitamisega ja tulla kaebuste süvenemisel uuesti konsultatsioonile. Hilisemate pulmonoloogi vastuvõtule pöördumiste kohta TIS-s andmed puuduvad ja apellant on samuti väitnud üksnes n-ö jälgimise all olemist. Kuivõrd retseptikeskuse andmetel ei tarvitanud apellant jätkuvalt hingamissüsteemi toimivaid ravimeid ja spirograafia tulemus vastas TIS-i kantud andmetel sisuliselt normile, siis puudub mõistlik põhjus kahelda ekspertarst RM järelduses, et apellandi hingamissüsteemi probleem ei ole nii tõsine, et põhjustada temale piiranguid liikumise valdkonna võtmetegevustes. Apellant ei ole toonud välja muid asjaolusid, mille alusel pidanuks ekspertarstid jõudma hingamissüsteemi probleemide hindamisel muule järeldusele.
16.Apellant on kaebuses ja apellatsioonkaebuses loetlenud oma mitmeid terviseprobleeme ja temal diagnoositud haigusi, kuid ringkonnakohtule ei ole äratuntav, et ekspertarstid ja SKA oleksid jätnud nendega arvestamata. Vastustaja on põhjendatult rõhutanud, et ükski diagnoos ei tingi iseenesest puude raskusastme tuvastamist, sest puue ei ole haigus, vaid terviseseisundist põhjustatud takistus ühiskonnaelus osalemiseks teiste inimestega võrdsetel alustel (PISTS § 2 lg 1). Vaidlustatud otsustes on eksperdiarvamuste alusel hinnatud, et apellandil esinevad kerged tegutsemispiirangud liikumise, käelise tegevuse ning muutustega kohanemise ja ohu tajumise valdkondades. Seejuures kujunes liikumise ja käelise tegevuse valdkondades võtmetegevuste sooritamisel esinevate piirangute raskusastmete arvväärtuste aritmeetiliseks keskmiseks 1,33 ning muutustega kohanemise ja ohu tajumise valdkonnas 0,67. Keskmise puude raskusastme tuvastamiseks pidanuks määruse nr 18 § 6 lg 6 p 1 kohaselt vähemalt ühes neist valdkondadest olema piirangute raskusastmete arvväärtuste aritmeetiline keskmine 2–2,75. Eksperdiarvamuse õigsuses kahtlemiseks ei anna alust üksnes apellandi hinnang, et terviseandmete põhjal tuleks mingile piirangule omistada suurem raskusaste. Apellandi enda hinnang piirangute kohta on eksperdile hindamisel lähtekohaks, kuid eksperdi ülesanne on oma eriteadmisi rakendades anda objektiivne hinnang, kas apellandi kohta kogutud terviseandmete põhjal on taotluses väidetud piirangute esinemine usutav ja millise raskusastmega piirangutega on tegemist. Kohus ei saa asuda ise eksperdi asemel hindama apellandi terviseseisundit, vaid eksperdiarvamuse õigsuses kahtlemiseks võiks anda põhjust see, kui ekspert oleks võtnud hindamisel aluseks ebaõige metoodika, jätnud olulised asjaolud tähelepanuta, teinud tuvastatud asjaoludest ilmselgelt meelevaldseid järeldusi või esineks ratsionaalselt põhjendatud kahtlus eksperdi erapooletuses (nt Tallinna Ringkonnakohtu 03.03.2022 otsus nr 3-21-787, p 14). Praegusel juhul selliseid asjaolusid ei esine.
17.Ringkonnakohus nõustub apellandiga, et halduskohus ei saanud teha istungil esitatud kirjeldustest (nt apellandi tööl käimise üksikasjade ja töö iseloomu kohta) või kohtu poolt tajutud nüanssidest (nt apellandi võime kohtuistungil näidata kaardil teekonda kodust tööle) sisulisi järeldusi apellandi terviseseisundist ega kontrollida seeläbi eksperdiarvamuste õigsust. Selliste järelduste tegemise aluseks saaksid olla üksnes meditsiinivaldkonna eriteadmised ja asjakohane metoodika. Eeltoodule vaatamata leidis halduskohus kokkuvõttes õigesti, et puudub alus kahelda SKA ekspertarstide üksmeelses hinnangus, et apellandil esinevad liikumise, käelise tegevuse ning muutustega kohanemise ja ohu tajumise valdkondades üksnes kerged tegutsemispiirangud, mis ei anna alust tuvastada keskmist puude raskusastet.
18.Kuigi iseenesest on õige, et puude raskusastme tuvastamiseta ei väljastata apellandile eriõigusi andvat parkimiskaarti (vt liiklusseaduse §-d 68 ja 167; sotsiaalministri 23.12.2010 määrus nr 90 „Liikumispuudega või pimedat inimest teenindava sõiduki parkimiskaardi vorm ja väljaandmise tingimused“ § 2 lg 1 p 1), ei saa see asjaolu olla aluseks puude raskusastme tuvastamisele. SKA-l ei ole seadusest tulenevalt õigust määrata apellandile puude raskusastet 10(12)
3-20-1141 üksnes põhjusel, et see võimaldaks apellandil saada puudega tööealise inimese toetust või muid õigusaktides ettenähtud soodustusi. Puude raskusastme saab tuvastada ainult siis, kui apellandi terviseandmed seda kinnitavad. Kuna apellandil on tuvastatud osaline töövõime, siis on tal ka puude raskusastme tuvastamiseta õigus taotleda abivahendi ostmisel või üürimisel tasu maksmise kohustuse riigi poolt ülevõtmist (SHS § 47 lg 1 p 2). Viide Riigikohtu 09.12.2019 otsusele nr 5-18-7 (p 121) ei ole asjassepuutuv, sest vaidluse all ei ole kohaliku omavalitsuse üksuse tegevus sotsiaalhoolekandelise abi andmisel.
19.Erijuhtumiks kvalifitseerub määruse nr 18 § 2 p 7 kohaselt selline juhtum, mille korral valdkondade kaupa tegutsemisvõimet hinnates on tööealisel inimesel piirangud kas vähe väljendunud või ei vasta puude raskusastme tuvastamise kriteeriumitele, kuid isiku igapäevane tegutsemine või ühiskonnaelus osalemine on terviseseisundi tõttu takistatud. Erijuhtumi korral tuvastatakse isikul määruse nr 18 § 6 lg 9 järgi üldjuhul keskmine puude raskusaste. Määruse nr 18 eelnõu (EIS toimik nr 16-0034) seletuskirja (lk 3) kohaselt mõistetakse erijuhtumina sellist erandlikku olukorda, kus isikul esinevad üksnes kerged piirangud mitmes valdkonnas, kuid koosmõjus piiravad need siiski oluliselt igapäevaelus hakkamasaamist ja ühiskonnaelus osalemist. Erijuhtumi regulatsiooni eesmärk on n-ö katta olukorrad, kus puude tuvastamise metoodika ei taga päris õiglast tulemust. Apellant on heitnud erijuhtumi kohaldamise kaalumata jätmist esmakordselt ette alles apellatsioonimenetluses, kuid ei ole seda sisuliselt põhjendanud. Eksperdiarvamustest ei nähtu, et ekspertarstid oleksid kahelnud selles, et kehtestatud metoodika põhjal saadud hinnang apellandi ühiskonnaelus osalemise piirangute raskusele on adekvaatne. Ringkonnakohus nõustub vastustajaga, et kuivõrd erijuhtum kujutab endast erandit, tuleks selle mittekohaldamist eraldi põhjendada eelkõige siis, kui tegemist on n-ö piiripealse olukorraga või kui taotleja on selle kohaldamist taotluses või vaides taotlenud.
20.Apellandi etteheide, et halduskohus ei pakkunud menetlusosalistele võimalust viia läbi lepitusmenetlus, ei ole põhjendatud. Isegi juhul, kui kõik pooled ja kolmandad isikud sellega nõustuvad, on lepitusmenetluse korraldamine vaidlust lahendava kohtu kaalutlusotsus (HKMS § 137 lg 1). Kuna praegusel juhul on vaidluse all SKA hindamisotsus ja õigusaktidest ei tulene vastustajale võimalust tuvastada puude raskusaste olukorras, kus isiku terviseandmed seda ei kinnita, siis ei saaks lepitusmenetlust pidada perspektiivikaks ega sellest tulenevalt otstarbekaks (vt lisaks I. Pilving. HKMS § 137 kommentaar, p B.III – I. Pilving, K. Merusk (toim). Halduskohtumenetluse seadustik. Kommenteeritud väljaanne, Tallinn, 2013, lk 471–472).
21.Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 1 alusel jääb X apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 10.06.2021 otsus muutmata.
22.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 109 lg 1 järgi tuleb menetluskulude väljamõistmiseks kohtule esitada menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid, mille esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. X apellatsioonkaebuselt on tasutud riigilõivu 15 eurot (Lawpower OÜ 10.07.2021 maksekorraldus nr 262). Ringkonnakohus märkis 13.07.2021 määruses apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisel, et kaebaja on riigilõivuseaduse (RLS) § 22 lg 2 p 2 kohaselt riigilõivu tasumise kohustusest vabastatud. Seega tuleb enam tasutud riigilõiv 15 eurot HKMS § 104 lg 5 p 1 ja lg 8 ning RLS § 15 lg 1 p 1 alusel maksjale tagastada. Ringkonnakohtu menetluses kantud muude kulude kohta ei ole apellant andmeid esitanud. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad apellandi menetluskulud HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda. SKA ei ole menetluskulude kandmise kohta andmeid esitanud, mistõttu jäävad ka vastustaja võimalikud menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel tema enda kanda.
11(12)
3-20-1141
23.Kuna otsuses on kajastatud apellandi terviseandmeid, tuleb otsuse avaldamisel asendada apellandi nimi tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3). (allkirjastatud digitaalselt)
12(12)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.