Eesti Vabariigi nimel Tallinna Halduskohus Kristjan Siigur 18. veebruar 2022, Tallinn
Haldusasja number
3-21-2550
Haldusasi M. K., M. P., H. S., M. O., I. K. ja T. S. kaebus Vabariigi Valitsuse 23.08.2021 korralduse nr 305 punkti 5 alapunkti 2 osalise tühistamise ja Vabariigi Valitsuse 21.10.2021 korraldus nr 362 punkti 1 alapunkt 7 tühistamise, samuti Vabariigi Valitsusele COVID-19 läbipõdenute suhtes piirangute kohaldamisest vabastamise perioodi kestuse ja negatiivse tulemusega SARS-CoV-2 testi alusel tegevustes osalemise lubamise küsimustes uue otsuse tegemiseks kohustamise nõuetes.
Menetlusosalised
Kaebaja: M. K. Kaebaja: M. P. Kaebaja: H. S. Kaebaja: M. O. Kaebaja: I. K. Kaebaja: T. S. Kaebajate esindaja: Meelis Krautmann Vastustaja: Vabariigi Valitsus Esindajad: v.adv Ants Nõmper, adv. Kairi Kilgi
RESOLUTSIOON
1.Võtta vastu kaebajate 01.02.2022 avalduses esitatud kaebuse muutmine.
2.Jätta M. K., M. P., H. S., M. O., I. K. ja T. S. kaebus rahuldamata.
3.Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende enda kanda. SELGITUSED: Menetlusosalistel on õigus kohtuotsuse peale esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule hiljemalt 21. märtsil 2022 (HkMS § 180, § 181 lg 1). Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud apellatsioonkaebusele võib esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HkMS § 184). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HkMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HkMS § 116 lg
5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HkMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA POOLTE SEISUKOHAD
1.1.Vabariigi Valitsuse 23.08.2021 korraldusega nr 305/2021 (edaspidi VVk 305/2021) kehtestati COVID-19 haiguse leviku tõkestamiseks hulk erinevaid meetmeid ja piiranguid. Muuhulgas on selle korralduse punktis 10 loetletud rida mitmesuguseid tegevusi (sportimine, muuseumide, teatrietenduste, toitlustuskohtade külastamine jne), millest on lubatud osa võtta üksnes selle korralduse punktis 14 nimetatud isikutel. Kaebuse esitamise ajal kehtinud VVk 305/2021 redaktsiooni kohaselt kuulusid nende hulka lisaks mõnedele isikute kategooriatele, mis käesoleva vaidluse seisukohast olulised ei ole, isikud, kes on VVk 305/2021 punktis 5 sätestatud tingimustel COVID-19 haiguse läbi põdenud, vaktsineeritud või vaktsineerituga võrdsustatud isikud. Viidatud punktist 5 tulenes sisuliselt, et vaktsineerituks loetakse isik, kes on läbinud COVID-19 haiguse vastase vaktsineerimise kuuri ning viimasest vaktsiinidoosist ei ole möödunud rohkem kui üks aasta, samas kui haiguse läbi põdenuks loeti isik, kelle vastavat diagnoosi kinnitava SARS-CoV-2 testi tegemisest või diagnoosi kinnitamise kuupäevast ei ole möödunud rohkem kui 180 päeva 1 . Lisaks sellele tunnistas Vabariigi Valitsus 21.10.2021 korralduse nr 362 (edaspidi „ VVk 362/2021“) punkti 1 alapunktiga 7 kehtetuks varem kehtinud VVk 305/2021 punkti 15, milles oli sisuliselt sätestatud, et erinevates tegevustes, milles osalemist VVk 305/2021 piirab, võisid osaleda ka inimesed, kes esitasid tõendi negatiivse tulemusega SARS-CoV-2 testi tegemise kohta. Pärast VVk 362/2021 jõustumist (25.10.2021) ei anna selline testitulemus enam õigust neis tegevustes osaleda.
1.2.Kaebajad on COVID-19 haiguse tõendatult läbi põdenud, kusjuures kaebuse esitamise ajal oli diagnoosi kinnitamisest möödunud vastavalt 271, 232, 234, 253, 229 ja 232 päeva.
2.1.Kaebajad esitasid 05.11.2021 Tallinna Halduskohtule kaebuse, taotledes VVk 305/2021 punkti 5 alapunkt 2 tühistamist osas, milles seal oli kehtestatud 180-päevane tähtaeg ning VVk 362/2021 punkti 1 alapunkti 7 tühistamist. 01.02.2022 avalduses täiendasid kaebajad kaebust nõuetega kohustada Vabariigi Valitsust uue otsuse tegemiseks esiteks selle kohta, kui pika aja jooksul pärast vastava diagnoosi kinnitamist võivad COVID-19 haiguse läbipõdenud VVk 305/2021 piirangute esemeks olevates tegevustes osaleda ning teiseks selle kohta, kas COVID19 haiguse läbipõdenud saavad neis tegevustes osaleda negatiivse tulemusega SARS-CoV-2 testi alusel.
2.2.Kaebajad on seisukohal, et VVk 305/2021 sätestatud tegevustes osalemise piirangute isikuline kohaldamisala on määratletud läbipõdenuid diskrimineerivalt, kuna viimaste puhul hakatakse piiranguid kohaldama 180 päeva möödumisel diagnoosi kinnitamisest, samas kui vaktsineeritud jäävad piirangute isikulisest kohaldamisalast välja 1 aasta jooksul viimase vaktsiinidoosi saamisest. Kaebajate hinnangul on VVk 305/2021 vastu võtmisel põhjendamatult Käesoleva kohtuotsuse tegemise ajal kehtivas VVk 305/2021 redaktsioonis sisalduvad eelnevalt punktis 5 esitatud sätted punktis 2, kusjuures läbipõdenuks loetakse endiselt isikut, kelle diagnoosi kinnitamisest ei ole möödunud rohkem kui 180 päeva, ent vaktsineeritu staatus on isikul, kelle viimasest vaktsiinidoosist ei ole möödunud rohkem kui 270 päeva.
ning ilma, et see tugineks olemasolevatele teadusandmetele, lähtutud eeldusest, et läbipõdemisega saadud loomulik immuunsus kestab vähem või on nõrgem kui vaktsineerimise teel saadud immuunsus. Kaebajad leiavad, et pole võimalik leida ühtegi kaalukat argumenti ja õigustavat eesmärki, mispärast läbipõdenute liikumisvabadust tuleb võrreldes vaktsineeritutega piirata rohkem. Seejuures viitavad kaebajad sellele, et juba VVk 305/2021 andmise ajal olid kättesaadavad mitmed uuringud, mis kinnitasid haiguse läbipõdenute tugevamat kaitset võrreldes vaktsineeritutega ning 2021. aasta oktoobriks olid mitmed Eesti teadlased avaldanud arvamust läbipõdenute vaktsineerimisega samaväärse või tugevama immuunsuse kaitsevõime kohta, samas kui polnud kindlaid andmeid vaktsineerimisega saadud immuunsuse kestuse kohta.
2.3.Viidates mitmele teadusuuringule ja Eesti teadlaste avalikele väljaütlemistele, leiavad kaebajad, et COVID-19 haiguse läbipõdemine annab parema kaitse võrreldes vaktsiini abil loodud immuunsusega, seda ka põhjusel, et SARS-CoV-2 viirusel on 29 erinevat valku, millest Eestis kasutatavad vaktsiinid aktiveerivad immuunreaktsiooni vaid ühe vastu, samas kui läbipõdemise järel tekib immuunvastus ka teiste viiruse valkude vastu. Kaebajad osutavad ka sellele, et nii läbipõdemisel kui ka vaktsineerimisel tekivad inimese verre viirusevastased IgG tüüpi antikehad, mis näitavad organismi vastureaktsiooni viirusele. Erinevate teadlaste väljaütlemistele tuginedes märgivad kaebajad, et ei ole teada, kui suur antikehade hulk tõhusa immuunsuskaitse tagab ning antikehade kadumine ei pruugi tähendada immuunsuse kadumist. Siinkohal selgitavad kaebajad SYNLAB Eesti OÜ poolt antud tõenditele viidates, et on kõik 2021. aasta oktoobri lõpus või novembri alguses teinud antikehade testi ning saadud tulemuste kohaselt oli IgG antikehade tase erinevatel kaebajatel vastavalt 309,6 AU/ml, 141,8 AU/ml, 766,4 AU/ml, 348,7 AU/ml, 362,9 AU/ml, 4767,2 AU/ml ehk kõigi puhul ületas antikehade arv referentsväärtuse 50,0 AU/ml. Kaebajate hinnangul kinnitab see, et neil on läbipõdemise järgselt püsinud kõrge antikehade tase, mis tagab nende kaitse COVID-19 viirusest põhjustatud infektsiooni, sümptomaatilise haiguse ja haiglaravi eest. Kaebajad rõhutavad ka, et vaktsineerimine kaitseb eelkõige COVID-19 raskema põdemise ohu eest, kuid ei kaitse viirusega nakatumise ega viiruse edasikandmise eest ning samaväärse tulemuse annab COVID-19 haiguse varasem läbipõdemine. Kaebajad viitavad ka immunoloog K. Saarma arvamusele, et COVID-19 läbipõdemise tõend peaks kehtima vähemalt 12 kuud või isegi 15 kuud, samuti õiguskantsleri seisukohale, et läbipõdemistõend peaks kehtima terve aasta sarnaselt vaktsineerimistõendiga.
2.4.Kaebajad viitavad ka Terviseameti statistikale, millest nähtub, et ajavahemikul 01.07.202110.11.2021 on hospitaliseeritud 3038 COVID-19 patsienti, neist vaktsineerimata oli 2031, pooleli vaktsineerimiskuuriga 85 ja vaktsineeritud 922 isikut, samas kui andmeid korduvalt nakatunud isikute hospitaliseerimiste kohta Terviseametil ei ole. Kaebajad järeldavad sellest, et läbipõdenud, kelle puhul on nakatumise kinnitamisest möödunud rohkem kui 180 päeva, ei avalda negatiivset mõju tervishoiusüsteemi toimimisele ning pole seepärast õigustatud nende tegevusvabaduse piiramine enam võrreldes vaktsineeritutega.
2.5.Kaebajate hinnangul oli igal juhul põhjendamatu VVk 305/2021 punkti 15 kehtetuks tunnistamine, kuna negatiivne SARS-CoV-2 test kinnitab, et inimene pole haige ja seega nakkusohtlik teistele.
2.6.Kaebajate hinnangul on vaidlusaluste Vabariigi Valitsuse korralduste andmise aluseks olevad volitusnormid liialt üldised ega ole põhiseadusega kooskõlas, kuna sedavõrd
intensiivsete põhiõiguste kehtestamine võiks toimuda kas seadusega või täpse, selge ja piirangu intensiivsusega vastavuses oleva volitusnormi alusel antud määrusega. Kaebajad heidavad ette, et antud juhul ei ole piirangute kehtivust ajaliselt piiritletud ega ka ette nähtud, millise ajal jooksul piirangud ümber vaadatakse. Kaebajad leiavad, et piirangute ulatust, piirangute määramatut kestvust ning piirangutega hõlmatud isikute ringi silmas pidades on vaidlusaluste Vabariigi Valitsuse korralduste näol tegemist õigustloovate aktidega ehk seadusandja on Vabariigi Valitsusele piirangute kehtestamiseks valinud ebaõige vormi, millest tulenevalt tuleb nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse (edaspidi „NETS“) vastavad sätted vastuolu tõttu põhiseaduse §-dega 11, 14 ja § 87 punktiga 6 kohaldamata jätta.
2.7.Viimaks põhjendavad kaebajad 01.02.2022 dokumendis esitatud kohustamisnõudeid sisuliselt sellega, et pärast kaebuse esitamist on ilmunud täiendavaid andmeid erinevate uuringute kohta ning ka Eesti teadlased on avaldanud artikli, kus leiavad, et läbipõdenute immuunsus kestab kauem kui 180 päeva, mistõttu tuleb Vabariigi Valitsusel asjaomane 180päevane tähtaeg igal juhul üle vaadata. Kaebajad märgivad samuti, et jätkuvalt puuduvad statistilised andmed selle kohta, et läbipõdenud haigestuksid uuesti raskelt ja vajaksid haiglaravi, samas kui on üldteada, et vaktsineeritud võivad olla viiruse nakkusohtlikud ja COVID19 haigestuda.
3.1.Vastustaja palub kaebuse rahuldamata jätta, leides kokkuvõttes, et süsteemselt kogutud, analüüsitud ja hinnatud teadusandmete tervikraportite pinnalt saab järeldada, et COVID-19 haiguse läbi põdemisega saadud immuunsus kestab umbes 5—7 kuud, mistõttu on VVk 305/2021 180-päevane tähtaeg põhjendatud, samas on vaktsineerimine tõhus viis elanikkonna immuniseerimiseks. Varasemale kohtupraktikale viidates märgib vastustaja, et eeltoodud järeldust ei väära asjaolu, et osa teadlasi on teistsugusel seisukohal või et teatud uuringud lubavad teha teistsuguseid järeldusi. Vastustaja rõhutab, et VVk 305/2021 sätestatud piirangute eesmärkideks on kaitsta inimeste elu ja tervist, ohjata haiguse epideemilist levikut, vältida tervishoiusektori ülekoormamist ning tagada kõigi riigi tuumikfunktsioonide toimimine ja avalike ülesannete täitmine. Vastustaja selgitab, et enamik tegevusi, milles osalemine on kaebajate jaoks piiratud, hõlmab paljude inimeste viibimist samas ruumis, mis suurendab viiruse leviku võimalusi. Siinkohal märgib vastustaja, et negatiivse tulemusega SARS-CoV-2 testi alusel tegevustes osalemise võimalus kaotati ära nimelt põhjusel, et selline testitulemus kinnitab küll seda, et inimene pole haige, ent ei kaitse teda ennast nakatumise eest.
3.2.Vastustaja rõhutab, et on vastavate otsuste tegemisel lähtunud alati Teadusnõukoja soovitustest, milles järjepidevalt rõhutatud vaktsineerimise tõhusust ning seda, et just laialdane vaktsineerituse tase saab oluliselt leevendada survet tervishoiusüsteemile. Vastustaja tõdeb, et haiguse läbipõdemine annab immuunsuse, ent viitab ECDC 10. mai 2021 tehnilisele raportile, mille kohaselt püsib selline kaitse viie kuni seitsme kuu jooksul. Viidates kirjavahetusele Euroopa Terviseohutuse Komiteega, märgib vastustaja, et jätkuvalt puuduvad veenvad teadusandmed, mis eeltoodud seisukoha ümber lükkaks. Samuti viitab vastustaja ECDC 29. märtsi 2021 tehnilisele raportile. Samas rõhutab vastustaja, et ka Eestit puudutavad statistilised andmed haigestumise ja haiglaravi vajaduse kohta näitavad selgelt, et vaktsineerimine vähendab oluliselt just raskekujulise haigestumise ja sellest tingitud haiglaravi vajaduse riski. Selles osas osutab vastustaja eeskätt professor K. Fischeri andmeanalüüsidele,
Tartu Ülikooli seireuuringu tulemustele ning Tartu Ülikooli Kliinikumi juhatuse liikme professor J. Starkopfi väljaütlemistele. Kolmandaks osutab vastustaja sellele, et teadusringkondades puudub konsensus küsimuses, kui suur antikehade hulk veres annab tõhusa kaitse nakatumise vastu ning seetõttu ei ole vastavate testitulemuste alusel võimalik võrdsustada vaktsineeritud ja vaktsineerimata inimesi. Vastustaja möönab, et antikehad saavad verre sattuda vaid kokkupuutel viirusega, ent tõdeb siiski, et antikehade olemasolu veres on liiga ebaselge asjaolu, et seda oleks võimalik võtta aluseks inimeste nakkusohutuse kinnitamiseks.
3.3.Vastustaja on seisukohal, et negatiivse tulemusega SARS-CoV-2 test ei kaitse inimest ennast nakatumise eest ning just sel põhjusel tunnistati VVK 362/2021 vastu võttes kehtetuks varem VVk 305/2021 punktist 15 tulenev võimalus osaleda tegevustes sellise negatiivse testitulemuse alusel.
3.4.Vastustaja ei nõustu kaebajate etteheidetega, mis puudutavad VVk 305/2021 andmise aluseks olevate NETS normide põhiseadusvastasust, leides et üldkorraldus on sobiv vorm kiiresti muutuvas olukorras piisavalt paindliku regulatsiooni kehtestamiseks ja muutmiseks. Vastustaja tõdeb, et VVk 305/2021 kehtestatud piirangutel ei ole kindlat tähtaega, ent vastavalt selle korralduse punktile 19 vaadatakse kõik piirangud üle iga kahe nädala tagant, tegelikkuses aga sagedamini.
3.5.Vastustaja väitel ei saa statistiliste andmete pinnalt välistada, et kaebajad kui COVID-19 haiguse läbi põdenud inimesed võivad uuesti haigestuda ning seejuures haiglaravi vajada.
KOHTU PÕHJENDUSED
4.Kaebajate 01.02.2022 avalduses on esitatud taotlus kaebuse muutmiseks tuleb vastu võtta. Sisuliselt taotlevad kaebajad vastustaja kohustamist uute otsuste tegemiseks esiteks selle kohta, millise aja möödudes COVID-19 diagnoosi kinnitamisest hakatakse nimetatud läbipõdenute suhtes VVk 305/2021 sätestatud tegevustes osalemise piiranguid kohaldama ning teiseks eelnimetatud tegevustes osalemise lubamise kohta negatiivse tulemusega SARS-CoV-2 testi alusel. Kaebuse selliste kohustamisnõuetega täiendamiseks on halduskohtumenetluse seadustiku (HkMS) § 49 lõikes 1 sätestatud tingimused täidetud. HkMS § 158 lg 2 kohaselt tuleb kaebuses algselt esitatud tühistamisnõude lahendamisel vaidlustatud üldkorralduse õiguspärasust hinnata selle andmise aja seisuga. Olukorras, kus kaebajad leiavad, et hiljem muutunud asjaolude tõttu on nende suhtes vaidlusaluste piirangute jätkuv kohaldamine igal juhul põhjendamatu (sõltumata sellest, kas see oli õiguspärane piirangute kehtestamise ajal), on asjassepuutuva üldkorralduse muutmiseks kohustamise nõude esitamine nende õiguste kaitseks vajalik. Sellise kohustamisnõude esitamine on lubatav. Nagu ka Tallinna Ringkonnakohus käesolevas asjas 03.12.2021 tehtud kohtumääruses (p. 12) osutas, ei eelda käesoleval juhul kohustamisnõude esitamine seda, et kaebajad oleksid eelnevalt pöördunud vastava taotlusega vastustaja poole.
5.Teiseks tuleb käsitleda vaidluse eset. Sisuliselt vaidlustavad kaebajad VVk 305/2021 sätestatud tegevustes osalemise piirangute kohaldamise endi kui COVID-19 haiguse tõendatult läbi põdenud isikute suhtes pärast 180 päeva möödumist COVID-19 diagnoosi kinnitamisest ning seda olukorras, kus sarnast 180-päeva ajaraami ei kohaldata COVID-19 haiguse vastu vaktsineeritud isikute suhtes ning kus kaebajatel ei ole võimalik piirangute esemeks olevates tegevustes osaleda negatiivse tulemusega SARSCoV-2 testi alusel. Seejuures ei väida kaebajad, et VVk 305/2021 sätestatud tegevustes osalemise piirangud iseenesest oleksid põhjendamatud, vaid nad väidavad, et
õigusvastane ja kaebajaid diskrimineeriv on nende piirangute erinev kohaldamine läbipõdenute ja vaktsineeritute suhtes. Tühistamisnõude lahendamiseks tuleb hinnata seda, kas kõnealune erinev kohtlemine oli põhjendatud sellekohase otsuse tegemise ajal. Kohustamisnõude lahendamiseks tuleb aga hinnata seda, kas vahepeal muutunud asjaolusid arvesse võttes on Vabariigi Valitsusel tekkinud kohustus vastav otsus ümber vaadata.
6.Tühistamisnõude lahendamise seisukohast tuleb määratleda otsuse tegemise aeg, mis vaidlusaluse erineva kohtlemise õiguspärasuse hindamisel aluseks võtta. Leian, et selle ajana tuleb vaadelda VVk 362/2021 vastu võtmise aega ehk 21.10.2021. On tõsi, et VVk 305/2021 punkti 5 alapunkt 2, mille kohaselt ei kohaldatud asjaomaseid tegevustes osalemise piiranguid läbipõdenute suhtes 180 päeva jooksul diagnoosi kinnitamisest, kehtis samasuguses sõnastuses ka enne VVk 362/2021 vastu võtmist. Käesoleval juhul aga, kus konkreetsete piirangute sisu, kohaldamise tingimused ja isikuline kohaldamisala tulenevad mitmest erinevast sättest, ei saa lähtuda pelgalt konkreetse sätte vastu võtmise või jõustumise ajast, vaid sellest, millal on mingisuguseid asjassepuutuvaid sätteid muutes antud teatud piirangule selline sisu ja ulatus, et seda saab käsitada uue ja varasemast erineva piirangu kehtestamisena. Antud juhul muutusid läbipõdenute võimalused VVk 305/2021 sätestatud piirangute esemeks olevates tegevustes osaleda oluliselt VVk 362/2021 jõustumisel, kuna siis kadus neil võimalus osaleda tegevustes negatiivse tulemusega SARS-CoV-2 testi alusel. Kuigi VVk 305/2021 punkti 5 alapunkti 2, kus oli sätestatud ajaraam, mille jooksul läbipõdenute suhtes neid piiranguid ei kohaldata, VVk 362/2021 sätetega ei muudetud, muutus siiski kõnealuste piirangute ulatus. Seega sisaldab VVk 362/2021 kaudselt, aga kindlalt ka valitsuse otsust mitte muuta VVk 305/2021 punkti 5 alapunktis 2 sätestatud 180-päevast ajaraami. Ka asjaolu, et kaebajad esitasid kaebuse pärast VVk 362/2021 jõustumist ning asjaolu, et nad taotlevad ka selle korralduse punkti 1 alapunkti 7 tühistamist, viitab otseselt sellele, et kaebus ei puuduta küsimust, kas kaebajate kohtlemine võrreldes vaktsineeritutega oli või ei olnud diskrimineeriv enne VVk 362/2021 jõustumist.
7.Nõustuda ei saa kaebajate seisukohaga, et VVk 305/2021 andmise aluseks olevad NETS sätted on põhiseadusega vastuolus. NETS § 28 lõikest 5, 6 ja 8 tulenevalt on Vabariigi Valitsusel õigus uudse ohtliku nakkushaiguse leviku tõkestamiseks kehtestada haldusaktiga ajutiselt ning seejuures olulise ühiskondliku või majandusliku mõjuga meetmeid ehk sulgeda asutusi ja ettevõtteid ning piirata nende tegevust, keelata avalike koosolekute pidamise ja avalike ürituste korraldamise või kehtestada nende pidamisele ja korraldamisele nõudeid ning kehtestada muid liikumisvabaduse piiranguid. Seadusandja on piisavalt täpselt piiritlenud Vabariigi Valitsusele delegeeritud otsustusõiguse eesmärgi (eriti ohtliku nakkushaiguse tõkestamine), olles seejuures NETS § 2 lg 1 punktis 3 määratlenud eriti ohtliku nakkushaiguse mõiste ning NETS § 2 lõikes 2 määratlenud uudse ohtliku nakkushaiguse mõiste. Viimatinimetatud säte lisati NETSi seejuures 18.05.2020 jõustunud muudatustega, mille tegemisel peeti konkreetselt silmas COVID-19 haigust. Niisiis ei saa olla mõistlikku kahtlust selles, et selle haiguse näol on tegemist uudse ohtliku nakkushaigusega. Seda tõdemust ei väära ka asjaolu, et esimestest nakatumistest on käesolevaks ajaks möödunud kaks aastat. On üldteada, et haigust põhjustav SARSCoV-2 viirus muteerub, viiruse levikule ei ole suudetud tõhusalt senini piiri panna, oht tervishoiusüsteemi toimepidevusele ei ole kadunud – seda ka käesoleval ajal leviva omikron-tüve kontekstis, millega nakatumisel põetakse enamasti kergelt, aga millega nakatunute hulk on jällegi enneolematult suur – ning efektiivne ravi asjaomase haiguse vastu puudub. Samuti on seadusandja piisavalt täpsustanud, milliseid õigusi ja vabadusi võib Vabariigi Valitsus piirata – eelkõige ettevõtlusvabadust, koosolekuvabadust ja liikumisvabadust – ning sätestatud ühtlasi, et Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud piirangud peavad olema ajutised.
Selliselt sõnastatud delegatsiooninorm on piisavalt täpne, jättes Vabariigi Valitsusele vajaliku paindlikkuse nakkushaiguse levikust tingitud olukorra muutumisele kiirelt reageerida. Seadusandja poolt täpsemate kriteeriumite kehtestamine Vabariigi Valitsuse kaalutlusõigusele läheks vastavate ülesannete Vabariigi Valitsusele delegeerimise eesmärgiga vastuollu. Vabariigi Valitsusel on NETS § 28 lõigetest 5 ja 6 tulenevate ülesannete täitmisel – ja sõltumata seadusandja poolsete täpsemate tingimuste seadmisest – kohustus teostada kaalutlusõigust lähtudes seadusandja poolt defineeritud eesmärgist ja kaalutlusõiguse piiridest.
8.Nõustuda ei saa kaebajate seisukohaga, et NETS eelviidatud sätted on põhiseadusega vastuolus osas, milles neis nähakse ette, et Vabariigi Valitsus võib asjaomased piirangud kehtestada halduse üksikaktiga. Põhiseadus iseenesest ei välista Vabariigi Valitsuse poolt piisavalt selge seaduse alusel määratlemata adressaatide ringi põhiõigusi piiravate üldkorralduste andmist. Tõsi on, et VVk 305/2021 sätestatud piirangute või neist ette nähtud erandite isikulisse kohaldamisalasse kuuluvad kõik Eestis viibivad isikud ning ruumiline kohaldamisala hõlmab eelkõige avalikku ruumi kogu Eesti territooriumil. Isikulise ja ruumilise kohaldamisala poolest ei erine selline üldkorraldus õigustloovast aktist. Küll aga on seadusandja NETS § 28 lõikes 5 ette näinud, et Vabariigi Valitsus võib piiranguid kehtestada ajutiselt. Meetmete ajutine laad õigustab ühelt poolt nende kehtestamiseks haldusakti vormi. Haldusasjas 3-21-2241 tehtud kohtumääruses märkis ka Riigikohus, et „[ü]ksikjuhtumi reguleerimine [...] eeldab, et juhtum on piiritletud, ennekõike ruumiliselt, ajaliselt, isikuliselt või esemeliselt“. Põhiseadusega vastuolus olevast volitusnormist saaks rääkida juhul kui seadusandja võimaldaks valitsusel kehtestada kõigi isikute suhtes ja kogu Eesti territooriumil kehtivaid piiranguid tähtajatult. Seadusandja on aga sõnaselgelt piiritlenud valitsuse volitused ajutiste meetmetega. Asjaolu, et seadusandja ei ole määranud meetmete võimalikku maksimaalset kehtivusaega ega sätestanud ka sõnaselgelt nõuet, et Vabariigi Valitsus peab vastava üldkorralduse andmisel nende kehtivusaja määrama – nagu see on näiteks karantiini kehtestamise korral NETS § 27 lg 3 alusel – ei anna samuti alust väita, et NETS § 28 lõiked 5 ja 6 on põhiseadusega vastuolus. Nähes seaduses sõnaselgelt ette, et meetmed peavad olema ajutised ning sätestades nende kehtestamise eesmärgi ning selle, et täitevvõim peab need kehtestama haldusaktiga, on seadusandja ühelt poolt sõnastanud Vabariigi Valitsuse otsustusõiguse piirid ning teisalt taganud isikutele võimalikult tõhusa õiguskaitse juhuks, kui Vabariigi Valitsus peaks talle antud kaalutlusõigust rikkuma, muuhulgas näiteks juhul kui valitsus kohaldab piiranguid, mis ei ole seadusandja poolt defineeritud eesmärgiga põhjendatavad või kui ta kohaldab neid piiranguid kauem kui seaduses sätestatud ajutisuse nõue ette näeb. Seadusandja nõue, et täitevvõim võib meetmeid kehtestada ajutiselt, ei tähenda vaba voli kehtestada neid ükskõik kui kauaks, vaid hõlmab selget keeldu kehtestada piirangumeetmeid kauemaks kui eesmärgi saavutamiseks vajalik. Teiseks – ja veelgi olulisem – on tähele panna, et haldusakti vormi valik NETS § 28 lõikes 5 ei kahjusta isikute õiguste kaitset, vaid pigem soodustab seda. Olukorras, kus VVk 305/2021 sätestatud piirangud oleksid kehtestatud õigustloova aktiga – näiteks määrusega – ei oleks kaebajatel võimalik nende vaidlustamiseks vahetult halduskohtusse pöörduda. Sel juhul oleks piirangute vaidlustamiseks üldse põhimõtteliselt kaks võimalikku kohtuteed. Esimene neist eeldaks piirangu sisuks oleva kohustuse või keelu rikkumist ning reaktsioonina tehtava avaliku võimu otsuse (nt väärteokaristuse, ettekirjutuse, haldussunnimeetme) vaidlustamise raames vastavat kohustust või keeldu sisaldava määruse normi põhiseaduse vastaseks tunnistamise taotlemist. Selline lahendus oleks ilmselgelt tõhusa õiguskaitse tagamise seisukohast ebamõistlik. Teine võimalus oleks pöörduda Riigikohtusse individuaalse põhiseaduslikkuse järelevalve kaebusega, mis on aga teadupoolest mitte seadusega reguleeritud, vaid Riigikohtu praktikas n-ö hädalahendusena välja
töötatud kaebemehhanism (Vt Riigikohtu määrus 28.09.2021 asjas 5-21-7 punkt 10 ja seal viidatud kohtupraktika). Sellise kaebevõimaluse olemasoluga – kuni seadusandja seda kohtumenetlust reguleerivates seadustes piisavalt selgelt reguleerinud ei ole – ei saanuks seadusandja NETSi sätete sõnastamisel arvestada. Selles olukorras oli Vabariigi Valitsusele haldusakti andmise õiguse delegeerimine ka nakkushaiguse leviku tõkestamiseks võetavate piirangute tõhusa kohtuliku kontrolli tagamise seisukohast praeguses õiguskorras parim võimalik lahendus. Liiati tuleb tähele panna, et halduskohtus vahetult vaidlustatava üksikakti puhul on kohtul võimalus piirangute kohaldamisest tingitud selgelt silmatorkavale ja pöördumatut laadi ebaõiglusele reageerida esialgse õiguskaitse kohaldamisega, milline võimalus sarnaste piirangute kehtestamisel üldakti vormis puuduks.
9.Esitatud tühistamisnõuete lahendamiseks tuleb vastata küsimusele, kas VVk 305/2021 sätestatud tegevustes osalemise piirangute kehtestamine nii, et vaktsineeritute suhtes ei kohaldata neid 1 aasta jooksul vaktsineerimiskuuri lõpetamisest, läbipõdenute suhtes aga üksnes 180 päeva jooksul diagnoosi tõendamisest, oli põhjendatud. Pooled ei vaidle iseenesest selle üle, et VVk 305/2021 tegevustes osalemise piirangud on iseenesest mõistlikud ning COVID-19 haiguse leviku piiramiseks vajalikud. Vaidlust ei ole ka selles, et nii COVID-19 haiguse läbi põdemine kui ka vaktsineerimine annavad inimesele teatud immuunsuse haigust põhjustava viiruse vastu. Kaebajad väidavad sisuliselt, et haiguse läbipõdemine annab tõhusama ja pikaajalisema immuunsuskaitse kui vaktsineerimine, millest johtuvalt on põhjendamatu alustada läbipõdenute suhtes piirangute kohaldamisega kiiremini (st 180 päeva möödudes läbipõdemisega kaasneva eeldatava immuunsuse saamisest) kui vaktsineeritute suhtes (1 aasta möödudes vaktsineerimise tulemusena saadud eeldatava immuunsuse saavutamisest). Vastustaja selle kaebajate väitega ei nõustu, leides sisuliselt, et vaktsineerimine annab läbipõdemisest tõhusama kaitse ning pole veenvaid teadusteadmisi, mis kinnitaks, et läbipõdemisega saadud loomulik immuunsus kestaks kauem kui 180 päeva.
10.Viidates Maailma Tervishoiuorganisatsiooni veebilehel 2 avaldatud teabele on VVk 305/2021 korralduse ja seda muutvate korralduste seletuskirjades selgitatud, et SARS-CoV-2 põhjustatav COVID-19 on nakkushaigus, mis levib inimeselt inimesele piisknakkuse kaudu, viirust on võimalik saada nakatunud inimesega lähikontaktis olles, hingates sisse viiruse osakesi või saastunud pindade ning nt saastunud käte kaudu. Kõnealustes seletuskirjades on kajastatud andmeid COVID-19 haigust põhjustava SARS-CoV-2 viirusega nakatunud inimeste, haigestumise tõttu haiglaravi vajavate inimeste ja COVID-19 diagnoosiga surnud inimeste arvu ja nende arvude muutumise kohta aja jooksul. Neist Eestit puudutavatest andmetest on Vabariigi Valitsus teinud loogilise ja põhjendatud järelduse, et SARS-CoV-2 näol on tegemist viirusega, mille leviku kontrolli alla saamine on vältimatu inimeste elu ja tervise kaitseks, eelkõige meditsiinisüsteemi toimepidevuse tagamiseks ehk teisisõnu vältimaks olukorda, kus meditsiinisüsteem ei suuda COVID-19 haiguse tõttu ravi vajavate inimeste suure arvu tõttu kõigile vajalikku ravi pakkuda. Siinkohal ei ole küsimus pelgalt võimekuses pakkuda raviteenuseid konkreetselt COVID-19 patsientidele, vaid ka selles, et selliste patsientide arvu oluline suurenemine võib tuua kaasa – ja ongi teatud perioodidel toonud – muude planeeritud raviteenuste osutamise edasi lükkamise, kuna raviasutuste ressursid kuluvad COVID-19 haiguse raviks. Meditsiinisüsteemis on keskse tähtsusega ressursiks inimressurss ehk meditsiinitöötajad, kelle hulka ja sellest tulenevat süsteemi võimekust kiiresti tõsta ei ole võimalik. Avalikest vahenditest rahastatav tervishoiusüsteem on alati üles ehitatud teatud keskmist, 2 https://www.who.int/news-room/questions-and-answers/item/coronavirus-disease-covid-19-how-is-it-transmitted.
tavapärast ja eelduslikku ravivajadust arvestades. Mõeldamatu oleks sellise süsteemi üles ehitamine n-ö piisava ülekattega selleks, et erakorralise ja suuremahulise pandeemia korral oleks sujuvalt tagatud kogu täiendav ravivajadus ja selle kõrval ka plaanilise ravi jätkamine. Seega isegi kui meditsiinisüsteemi oleks võimalik suunata kiiresti juurde raha, ei ole sama kiiresti võimalik kasvatada ravivõimekust. Selles olukorras ja eeskätt sellise pandeemia tingimustes, nagu COVID-19 puhul valitseb, on iseenesest mõistlik, et avalik võim suunab erinevate regulatiivsete meetmetega inimeste käitumist selliselt, et pandeemiast tingitud ravivajadus ei kasvaks üle meditsiinisüsteemi taluvuspiiri. Sellisteks iseenesest mõistlikeks regulatiivseteks meetmeteks on antud juhul ka VVk 305/2021 sätestatud tegevuses osalemise piirangud, kuna need on suunatud inimeste vaheliste kontaktide vähendamisele ehk teisisõnu sellele, et vähendada paratamatult vältimatute olukordade kõrval täiendavaid olukordi, kus viirus saab ühelt inimeselt teisele edasi kanduda.
11.NETS § 28 lõikes 5 nimetatud piirangute sisu ja ulatuse kindlaks määramisel, sealhulgas erandite kehtestamisel, on Vabariigi Valitsusel avar kaalutlusõigus. Selle kaalutlusõiguse teostamise eesmärk on leida tasakaal meetmetest isikutele tekkivate piirangute intensiivsuse ja taotletava eesmärgi – milleks on nakkushaiguse leviku kontrolli all hoidmine ja eelkõige selle haiguse leviku tõkestamine määral, mis võib ohtu seada tervishoiusüsteemi toimepidevuse – saavutamise eeldusliku tõhususe vahel. Kaalutlusõigus tähendab õigust valida üks mitme põhimõtteliselt lubatava ja võimaliku lahenduse vahel. Kaalutlusõiguse tulemusel tehtud otsus ei pruugi olla, iseäranis mitte tagasivaatelise hinnangu alusel, võimalikest kõige parem või kõige tulemuslikum. Kaalutlusotsus on õiguspärane kui selle tegemisel on mõistlikult arvesse võetud kõiki asjassepuutuvaid asjaolusid ja huve ning nende mõistliku kaalumise tulemusena valitud lahendus, mis ei ole ilmselgelt meelevaldne. Käesoleval juhul tuleb silmas pidada, et COVID-19 haiguse leviku tõkestamiseks võetavad meetmed on oma laadilt kaitsemeetmed, mille eesmärk on vältida viiruse levikuga seotud tulevasi arenguid. Selliste meetmete kehtestamine saab tugineda vaid prognoosidele selle kohta, milliseks need arengud ühe või teise lahenduse kasuks otsustamise korral kujunevad. Iseäranis sellisel juhul, nagu käesolevas olukorras, kus tegemist on võrdlemisi uue nakkushaigusega, mida põhjustav viirus seejuures muteerub, ei saa olla üheselt teada, kas või kuivõrd tõhus üks või teine põhimõtteliselt võimalik lahendus oleks. Seega piisab lahenduse valiku õigustamiseks sellest, et see on põhimõtteliselt eesmärgipärane ning selle valikul ei ole lähtutud põhimõtteliselt meelevaldsetest kaalutlustest. Teiseks on samavõrd ilmne, et valides ühe lahenduse, ei ole tagantjärgi võimalik kindlaks teha, millised oleksid olnud arengud juhul, kui oleks valitud mõni teine lahendus. Sel põhjusel näiteks ei ole põhimõtteliselt võimalik väita, et kuna nakatumiste arv pärast teatud täiendavate piirangute kehtestamist suurenes, olid piirangud tarbetud, sest ei ole teda, millised oleksid olnud tagajärjed siis, kui neid piiranguid ei oleks kehtestatud. Samamoodi ei saa näiteks kaebajate osutatud andmetest, et läbipõdenud inimesed korduvnakatumise korral kas ei satu haiglasse üldse või satuvad sinna väga harva, teha järeldust, et nende suhtes teatud piirangute kohaldamine – isegi kui neid piiranguid mõne teise rühma, näiteks vaktsineeritute suhtes, ei kohaldata – on tarbetu, kuna on ka täiesti võimalik, et läbipõdenute vähesem haigestumine (ja sellest tulenevalt ka raskekujuline haigestumine) on tingitud muuhulgas sellest, et nende suhtes kehtivad tegevustes osalemise piirangud, mille tõttu nad satuvad tõenäoliselt vähem keskkonda, kus neil on võimalik viirusega nakatuda.
12.On ilmne, et viiruse leviku ohjamiseks on vaja võimalikult palju piirata viiruse leviku ja sellega kaasneva haigestumise võimalusi. Selleks omakorda on põhimõtteliselt kaks võimalust: esiteks vähendada inimestevahelisi kontakte ehk füüsilisi olukordi, kus viirus saab ühelt inimeselt teisele kanduda ning teiseks suurendada elanikkonnas immuunsuskaitsega inimeste osakaalu sellisel
määral, et viiruse leviku ja haigestumise mõju ühiskonnas tervikuna ei ületaks taluvuspiiri ehk eelkõige, et tervishoiusüsteem oleks olemasolevate ressurssidega suuteline vastava ravivajaduse rahuldama, ilma et peaks seda tegema muude raviteenuste arvelt.
13.VVk 305/2021 sätestatud tegevustes osalemise piirangud on suunatud inimestevaheliste kontaktide piiramisele. Selliste kontaktide täielik vältimine ei ole mõeldav. Ka väga ulatuslike tegevus- ja liikumispiirangute (n-ö lockdown) kehtestamine saab kõne alla tulla lühiajaliselt ning üldteadaoleva asjaoluna on seda suuremal või vähemal määral erinevates maailma riikides, sh Eestis ka rakendatud, ent SARS-CoV-2 viiruse levik on (osaliselt) selliste meetmete tulemusena kontrolli alla saadud lühiajaliselt ning teatud aja möödudes on nakatumisnäitajad uuesti kasvama hakanud. Eestit puudutavaid andmeid ja nende dünaamikat on kajastatud ka VVk 305/2021 ja selle muutmiseks antud edaspidiste Vabariigi Valitsuse korralduste seletuskirjades.
14.Eelnev kinnitab veenvalt, et ainus usutav lahendus viiruse pandeemilise leviku tõkestamiseks on elanikkonna ulatuslik immuniseerimine. Immuunsuskaitse saavutamine omakorda on põhimõtteliselt võimalik kahel viisil: esiteks haiguse läbi põdemise, teiseks vaktsineerimise teel. Arvestades seda, et COVID-19 haigus võib kulgeda väga raskelt ning pidades silmas, et kõnealuse haiguse raviks senini teaduspõhist kinnitust leidnud tõhususega ravimit olemas ei ole, samuti seda, et jätkuvalt ei ole üheselt teada, millistest konkreetse inimesega seotud asjaoludest võib nakatumise korral haiguse kergem või raskem kulg sõltuda, on ilmne, et rahvatervise kaitse seisukohast ei ole mõeldav soodustada elanikkonnas immuunsuskaitse tekkimist haiguse läbi põdemise arvelt. Seda seisukohta on kinnitanud haldusasjas nr 3-21-2473 tehtud kohtumääruses ka Tallinna Ringkonnakohus, märkides et „[k]ahtluseta võib nüüdseks väita, et massiline läbipõdemine on rahvatervisele kõige ohtlikum viis pandeemia kontrolli alla saamiseks, kuna sellega kaasnevad surmade ja raskete haigestumiste suur arv, väga suured kulud tervishoiule ning arstiabi kättesaadavuse halvenemine perioodidel, kui haigestumus on tipus“. Selles kontekstis on avaliku võimu ainumõeldavaks käitumiseks selliste regulatiivsete meetmete võtmine, mis võimalikult palju soodustavad elanikkonnas vaktsineeritute osakaalu suurenemist. Seetõttu on inimestevaheliste kontaktide piiramiseks kehtestatud meetmetes selliste erandite tegemine, mis soodustavad vaktsineeritud inimesi, iseenesest loogiline ja põhjendatud. Sellist lahendust saaks ilmselgelt meelevaldseks pidada kas juhul, kui saaks väita, et Vabariigi Valitsusel oli (või pidi olema) kas vaidlusaluste korralduste andmisel või mistahes ajal pärast seda vääramatu teaduslikel andmetel põhinev teadmine, et vaktsineerimine ei anna immuunsuskaitset või et lisaks vaktsineeritutele tuleks samasuguseid erandeid üldistest piirangutest võimaldada ka muudele teatud rühmatunnuste alusel määratletavatele inimestele, kelle puhul on üheselt selge, et nende võimalik nakatumine või nende võimalused nakkust edasi kanda on sedavõrd ebaolulised, et ei saa konkreetselt tervishoiusüsteemi toimepidevust löögi alla seada. Käesoleval juhul Vabariigi Valitsusel ühe ega teise kohta piisavat teavet ei olnud ega pidanud olema.
15.Selles, et COVID-19 haiguse läbi põdemine annab immuunsuse, ei ole poolte vahel vaidlust. Samas nähtub Euroopa Komisjoni 18.10.2021 dokumendi COM(2021) 649 final lisast 2 „Haiguste Ennetamise ja Tõrje Euroopa Keskuse suunised“ 3 , et ECDC, mille arvamusi ja teadusteadmisi puudutavaid ülevaateid pidas Tallinna Ringkonnakohus juba eelviidatud kohtumäärustes autoriteetseks, on leidnud „tõendusmaterjal tervenenud inimeste immuunsuse kestuse kohta Kättesaadav https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/?qid=1638471880190&uri=CELEX%3A52021DC0649#. 4 Kättesaadav https://www.ecdc.europa.eu/sites/default/files/documents/Risk-of-transmission-and-reinfection-ofSARSCoV-2-following-vaccination.pdf; lk 7.
saadakse ideaaljuhul pikaajalistest kohortuuringutest [ent kahjuks] on selliseid uuringuid vähe“. Samades suunistes tehti järeldus, et „[a]bsoluutarvudes on delta variandiga taasnakatumise risk pärast nakatumist väike 180 päeva jooksul pärast nakatumist, kuigi on tõendeid, et risk võrreldes varasema alfa variandiga on suurenenud.“ Viidatud allikas kinnitab ka Tallinna Ringkonnakohtu poolt kohtuasjas 3-21-2432 tehtud määruses avaldatud seisukohta, et „[s]enini puudub üldtunnustatud teaduslik teadmine sellest, kui suur antikehade hulk veres on piisav, et hinnata isiku nakkusohtlikkus madalaks, samuti pole teada, kui kiiresti antikehade hulk veres väheneb ja kui kiiresti kaob läbipõdemisega omandatud nn loomulik immuunsus COVID-19 haiguse vastu“. Vastustaja poolt viidatud ECDC 29. märtsi 2021 tehnilises raportis4 märgitu kohaselt püsib läbipõdemise järgne kaitse viie kuni seitsme kuu jooksul. On tõsi, et kõnealune tehniline raport on koostatud seitse kuud enne vaidlusaluste piirangute kehtestamist (vt. eespool punkt 6), ent hilisematest selle organi või muu samamoodi ülemaailmselt teadusuuringute tulemusi koondava organisatsiooni dokumentidest ei nähtu, et teadusringkondades oleks 2021. aasta oktoobrikuuks olnud tekkinud üksmeel või vähemalt valdav seisukoht, et läbipõdemise järgne kaitse kestab oluliselt kauem. Vastupidi, ka pärast vaidlusaluste piirangute kehtestamist avaldatud 24.11.2021 dokumendis 4 , millele on käesolevas asjas 03.12.2021 kohtumääruses viidanud ka Tallinna Ringkonnakohus, on ECDC jätkuvalt märkinud, et teadusandmed, mis puudutavad vaktsineerimata läbipõdenute ja täielikult vaktsineeritute immuunsuskaitse tõhustust, on lünklikud ja ebakindlad. Samuti ilmneb vastustaja viidatud ECDC 10. mai 2021 raportist (vastustaja vastuse lisa 1), et tõsikindlat teadmist selle kohta, kui suur hulk antikehasid uuesti haigestumise vastu kaitseb ega selle kohta, millise aja jooksul ja millises tempos antikehade hulk väheneb, ei ole.
16.Kahtlemata on olemas ka teadusuuringuid ning autoriteetsete uurijate arvamusi, mille kohaselt on COVID-19 haiguse läbi põdenud isik uuesti haigestumise vastu kaitstud märksa pikema aja jooksul kui 180 päeva. Kaebajad on seejuures viidanud vähemalt esmapilgul vägagi tõsiseltvõetavatele uuringutele ja andmetele. Samas juhtis ka ringkonnakohus juba viidatud kohtuasjas 3-21-2473 tehtud kohtumääruses tähelepanu sellele, et „[k]una tegemist on globaalse pandeemiaga ja COVID19 haigusega seotud teadusuuringuid tehakse ning analüüsitakse üle kogu maailma, siis on kohane arvestada eriti maailma juhtivate ja varasemate epideemiate ohjamise kogemust omavate tippkeskuste seisukohtadega (ECDC, CDC, WHO)“. Nakkushaiguse leviku tõkestamiseks vajalike meetmete võtmisel on vastustajal avar kaalutlusõigus. Sedalaadi meetmete võtmisel tegutseb vastustaja olukorras, kus mingisugust üheselt selgelt ja teadusringkondades mitte ühtki arvestatavat vastuväidet võimaldatavat teadmist viiruse, sellega nakatumise põhjuste ja konkreetse inimese puhul sellest tingitud haiguse kulgemise kohta, samuti vaktsiinide tõhususe ja kõikvõimalike kõrvaltoimete kohta ei ole. Selles olukorras ei pea valitsus jätma teatud meetmeid võtmata põhjusel, et osa teadlasi on avaldanud töid, mis sellise meetmete tõhususe või ohutuse kahtluse alla seavad. Vastustaja poolt viidatud ECDC dokumentides avaldatu põhjal saab aga teha järelduse, et teadusringkondades peetakse üldiselt aktsepteeritavaks seisukohta, et COVID-19 haiguse läbi põdemise korral on uuesti haigestumise risk madal 180 päeva jooksul. Selles kontekstis oli n-ö läbipõdemistõendi 180-päevane kehtivus iseenesest mõistlik lahendus.
17.Mis puudutab seda, et vaktsineerimistõend kehtis 1 aasta ehk sisuliselt kaks korda kauem kui läbipõdemistõend, siis ühelt poolt tuleb tõdeda, et esitatud teadusandmed ega ka COVID-19 haigusega haiglaravi vajavate vaktsineeritud isikute hulk ei kinnita iseenesest seda, et vaktsineerimine annaks tõhusama või pikaaegsema immuunsuse kui haiguse läbi põdemine. See ei
tähenda aga, et vaktsineeritud isikute soodsam kohtlemine läbipõdenutega võrreldes oleks käsitatav viimaste suhtes võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisena. VVk 305/2021 on üles ehitatud selliselt, et esmalt on seal ette nähtud erinevad piirangud ja kohustused, seejärel on loetletud isikud, kelle suhtes neid piiranguid erandina ei kohaldata. Eelviidatud allikates kajastuva teadusteadmise pinnalt jääb aga mulje, et haiguse leviku tõkestamise seisukohast ei kohelda mitte läbipõdenuid põhjendamatult karmilt, vaid kui, siis pigem koheldakse vaktsineeritud isikuid tegeliku nakatumiskaitse olemasolu seisukohast liiga leebelt. Sellele, et ka vaktsineerimiskaitse kahaneb umbes poole aasta jooksul, viitab kasvõi see, et vaktsineerimiskuuri läbinud isikutele soovitatakse n-ö tõhustusdoosi kuue kuu, viimasel ajal aga veelgi lühema aja möödudes vaktsineerimiskuuri lõppemisest.
18.Vaktsineeritute sooduskohtlemine läbipõdenutega võrreldes on põhjendatav elanikkonnas suurema vaktsineerituse saavutamise ehk vaktsineerimise propageerimise eesmärgiga. Sisuliselt on selle eesmärk motiveerida eelkõige inimesi, kes ei ole haigust tõendatult läbi põdenud, end vaktsineerima, selmet loota kas nakatumise vältimisele või haiguse kergekujulisele läbi põdemisele ja seeläbi immuunsuskaitse saamisele. Kuna jätkuvalt ei ole väga selget teadmist, millised inimesed nakatuvad raskelt ja vajavad haiglaravi, on vaktsineerimata n-ö kergele läbipõdemisele lootjate hulga vähendamine elanikkonnas põhimõtteliselt viiruse leviku tõkestamise seisukohast lubatav ja mõistlik eesmärk. Vaktsineerimismotivatsiooni tekitamiseks on iseenesest kohane vahend leevendada vaktsineeritud inimeste suhtes selliste piirangute kohaldamist ulatuslikumalt kui teiste, näiteks läbipõdemise teel immuunsuse saavutanud inimeste suhtes, isegi kui olemasolevad teadusteadmised lubavad arvata, et vaktsineerimise teel saadud kaitse ei kesta kauem kui läbipõdemise teel saadu.
19.Vaktsineerimisega seotud riskide osas tuleb silmas pidada ka seda, et need on kõigi jaoks üldjoontes ühesugused. Teatud hulk elanikkonnast on aga vaktsineerimisega seotud riski võtnud, astudes seeläbi ühelt poolt sammu selleks, et kaitsta enda tervist ja võtta kohased ja kättesaadavad meetmed vähendamaks haigestumise või raskelt haigestumise võimalust, teisalt aga toetades seeläbi ka üldist huvi haiguse leviku tõkestamiseks. On mõistlik, et nii toiminud isikute suhtes kohaldatavad piirangud on leebemad, sest need inimesed ise on astunud omalt poolt sammu üldise kasu nimel, seejuures teatud määral enda tervisega riskides. Vastustaja poolt viidatud prof. K. Fischeri koostatud andmeanalüüs haiglaravivajadusega COVID-19 patsientide hulga kohta, samuti vastustaja vastuses viidatud Tartu Ülikooli Kliinikumi juhatuse liikme J. Starkopfi avaldatu kinnitab, et vaktsineeritud inimese võimalus haigestuda raskelt ja sattuda haiglaravile on oluliselt väiksem kui vaktsineerimata inimesel. Mis puudutab läbipõdenuid – nagu kaebajad – siis, nagu juba eespool märgitud, ei ole selget teadusteadmist, mis lubaks väita, et läbipõdemisel saavutatud immuunsus kestab keskmiselt kauem kui 180 päeva või et antikehade hulk veres oleks selgeks märgiks immuunsuse või selle kestvuse kohta. Neil asjaoludel võis Vabariigi Valitsus lähtuda sellest, et isegi kui vaktsiinid ei ole nii tõhusad, nagu esiti loodeti, töötavad nad nakkushaiguse leviku tõkestamise eesmärgil ehk vähendavad nakatumist elanikkonnas määral, et see ei sea ohtu tervishoiusüsteemi toimepidevust. Selle tõdemuse pinnalt võis valitsus asuda seisukohale, et elanikkonnas vaktsineeritute osakaalu suurendamisele võib kaasa aidata vaktsineeritute suhtes piirangute leevendamine võrreldes teiste isikutega.
20.Mis puudutab seda, et pärast VVk 362/2021 jõustumist ei saa kaebajad enam VVk 305/2021 tegevustest osa võtta negatiivse testitulemuse alusel, siis ühelt poolt on vastustajal õigus selles, et negatiivne testitulemus kinnitab küll seda, et konkreetne isik ei ole nakkusohtlik teistele, küll aga ei
kaitse see teda ennast nakkusohu eest. Olukorras, kus ei ole teada, miks ja millistele tunnustele vastavad inimesed nakatumise korral raskelt haigestuvad, on mõistlik piirata nakatumise võimalusi võimalikult palju neil inimestel, kelle puhul olemasoleva teadmise pinnalt immuunsuskaitset ei ole. Kaebajate puhul sellise immuunsuskaitse olemasolu pärast 180 päeva möödumist juba eeltoodud põhjustel eeldada ei saa. Siinkohal tuleb silmas pidada ka seda, et asjaomased piirangud on oma olemuselt avalikes huvides kehtestatud kaitsemeetmed, mille tõhusus sõltub muuhulgas nende järjekindlast ja väga selgete eranditega rakendamisest. Seevastu vaktsineeritud inimeste suhtes soodsama erandi kohaldamine on põhjendatav vaktsineerimise propageerimise eesmärgiga, mis laiemalt vaadates toetab elanikkonnas piisava immuunsuskaitsega inimeste hulga teket selleks, et viiruse levikuga (eelkõige raske haigestumisega) ei kaasneks ohtu tervishoiusüsteemile. Teistele isikutele vaktsineeritutega sarnase sisu ja ulatusega erandite tegemine oleks mõeldav, kui oleks veenev teadmine sellest, et teatud rühmatunnuste alusel kindlaks tehtavasse gruppi kuuluvad inimesed on põhimõtteliselt sellised, kelle puhul saab eeldada, et nad raskelt ei haigestu. Selliseid tunnuseid aga praegu olemasolev teadusteadmine defineerida ei võimalda. Kaebajate osutatud statistilised andmed läbipõdenute olematu või väga vähese haiglaravi vajaduse kohta korduvnakatumisel on iseenesest kaalukad. Ka vastustaja poolt viidatud professor K. Fischeri poolt pärast 2021. aasta oktoobrikuud tehtud andmeanalüüsidest nähtub, et läbipõdenuid on korduvnakatumise korral haiglaravile sattunud üksikuid. Samas ei saa ühelt poolt mööda vaadata sellest, et läbipõdenute madal korduvhaigestumise määr võib olla vähemalt osaliselt tingitud esiteks nende inimeste oluliselt väiksemast üldarvust võrreldes vaktsineeritud inimeste ja inimestega, kes ei ole vaktsineeritud ega haigust tõendatult läbi põdenud ning teisalt sellega, et läbipõdenute suhtes kohaldatavate piirangute tõttu on neil olnud nakatumise võimalusi vähem. Seda, milline oleks nakkuse leviku olukord juhul, kui vaktsineeritud inimeste suhtes kehtestatud erand kehtinuks samuti 180 päeva nagu läbipõdenute puhul või kui läbipõdenute osas oleks kohaldatud erandit aasta jooksul, nagu see oli vaktsineeritute puhul, ei ole võimalik tegelikult kindlaks teha. Teisalt tuleb siingi silmas pidada juba eelpool mainitud vaktsineerimise propageerimise eesmärki ehk vajadust vältida elanikkonnas laialdase veendumuse tekkimist selle kohta, et kõige otstarbekam enda kaitsmise viis on haigus läbi põdeda. Olukorras, kus haigust põhjustav viirus muteerub ning keegi ei oska ennustada, kas või millise iseloomuga saab olema järgmine levima hakkav viirustüvi, jääb pidevalt üles arvestatav tervishoiusüsteemi ülekoormuse oht, kui suur hulk elanikkonnast ei kasuta kättesaadavat ja üldjoontes vähemalt tervishoiusüsteemi koormuse vähendamise eesmärki silmas pidades tõhusat kaitsevahendit – vaktsineerimist – jäädes statistiliste andmete alusel lootma kergekujulisele läbi põdemisele. Kuigi tuleb tõdeda, et vaktsineerimine ei ole osutunud nii tõhusaks, kui esiti loodeti – kinnitavad pelgalt professor K. Fischeri andmeanalüüsi andmed, et vaktsineerimise teel on võimalik saavutada olukord – sealhulgas pidades silmas seniseid teadmisi ja kogemusi seoses uute viirustüvedega – kus nakkuse leviku korral ei satu tervishoiusüsteem löögi alla. Just seda arvesse võttes on vaktsineeritute sooduskohtlemine kohane ja vajalik meede.
21.Erinevaid teadusandmeid nii viiruse, haigestumise, haiguse kulgemise kui ka vaktsiinide tõhususe kohta tuleb pidevalt juurde. Neist andmetest lähtudes tuleb avalikul võimul haiguse leviku tõkestamiseks võetavaid meetmeid korrigeerida. Seda on Vabariigi Valitsus ka järjepidevalt teinud, hinnates eeskätt Teadusnõukojalt saadud soovituste valguses kehtestatud piirangute jätkuvat vajalikkust ning nende leevendamist või karmistamist. Möönan, et selguse huvides oleks märksa parem, kui valitsus kehtestaks piirangud alati nii, et määraks kohe nende kehtestamisel kindlaks ka nende tähtaja ning teeks tähtaja möödudes vajadusel uue otsuse. See uus otsus võiks olla
varasemaga samasisuline, ent sel juhul oleks märksa paremini jälgitav, kas või milliseid vahepeal saadud andmeid on Vabariigi Valitsus silmas pidanud eeskätt nende piirangute üle otsustamisel, mis sisuliselt muutmata jäetakse. Praeguse süsteemi juures põhjendab Vabariigi Valitsus VVk 305/2021 muutmiseks antud korraldustes ja nende seletuskirjades küll tehtud muudatusi, ent oluliselt ei käsitle küsimust, miks mingisugused varem kehtestatud piirangud muutmata jäetakse. Vastava tähtaja kohene määratlemata jätmine ei muuda korraldust siiski õigusvastaseks, kuna ühelt poolt tuleneb NETS § 28 lõikest 5 valitsusele kohustus piirangute sisu ja ulatust regulaarselt üle vaadata ning teisalt on igaühel võimalik seda kohtule esitatud kaebuses nõuda, kui ta leiab, et valitsus seda kohustust nõuetekohaselt ei täida.
22.Kaebajate nõue kohustada Vabariigi Valitsust uue otsuse tegemiseks selles osas, kui pika aja jooksul pärast diagnoosi kinnitamist tuleb COVID-19 haiguse läbi põdenud inimesed piirangute kohaldamisalast välja jätta, tuleb rahuldamata jätta põhjusel, et käesoleva kohtuotsuse tegemise ajaks ei toimu selles osas enam kaebajate erinevat kohtlemist võrreldes vaktsineeritutega. Nimelt tuleneb käesoleval ajal VVk 305/2021 punkti 2 alapunktist 3 (mis vastab sisuliselt VVk 305/2021 varasema redaktsiooni punkti 5 alapunktile 3), et VVk 305/2021 sätestatud piirangute isikulisest kohaldamisalast jäävad välja isikud, kes on läbinud COVID-19 haiguse vastase vaktsineerimise kuuri, saavutanud viimase vaktsiinidoosi järel maksimaalse kaitse ning viimasest vaktsiinidoosist ei ole möödunud rohkem kui 270 päeva. Seega on valitsus varem vaktsineeritute suhtes kohaldatud 1-aastast perioodi eeldusliku immuunsuskaitse saamisest lühendanud 270 päevani. On tõsi, et haiguse läbi põdenute suhtes tuleneb VVk 305/2021 punkti 2 alapunktist 2 endiselt, et nende suhtes ei kohaldata piiranguid 180-päevase perioodi jooksul. Samas ei kuulu ükski kaebajatest enam sellesse läbipõdenute rühma, kelle diagnoosi kinnitamisest oleks möödas vähem kui 270 päeva. Nagu juba eelpool märgitud, puudub jätkuvalt konsensuslik või vähemalt laialdaselt tunnustatud teadusteadmine, et läbipõdemise järgne kaitse püsiks kauem kui 180 päeva. Selle kohta, et kaebajatel oleks säilinud immuunsuskaitse, mis on samaväärne, nagu vaktsineeritul, kelle viimasest doosist ei ole möödunud enam kui 270 päeva, ei ole kaebajad esitanud selliseid andmeid, mille pinnalt saaks väita, et vastustaja kohtleks kaebajaid piirangute kohaldamisel jätkuvalt meelevaldselt. Mis puudutab kaebajate väiteid antikehade hulga kohta veres, siis selles osas ei ole endiselt veenvaid teadusandmeid, mis lubaksid käsitada teatud antikehade hulka tõsiseltvõetava kinnitusena kaitse olemasolust.
23.Mis puudutab kaebajate nõuet kohustada Vabariigi Valitsust uue otsuse tegemiseks selle kohta, et läbipõdenud saaksid piirangute esemeks olevates tegevustes osaleda negatiivse tulemusega SARSCoV2 testi alusel, siis kahtlemata on see üks võimalus, mida Vabariigi Valitsus edaspidi VVk 305/2021 sätestatud piirangute muutmisel, kehtetuks tunnistamisel või nende kohaldamisega seotud erandite ette nägemisel arvestama peab. Samas ei saa mööda vaadata vastustaja argumendist, et negatiivne testitulemus ei kaitse isikut ennast nakatumise eest. Möönan, et Vabariigi Valitsusel tuleb järjest enam hakata tähelepanu pöörama statistilistele andmetele, mis puudutavad erinevat riski määra erinevate ühiskonnagruppide (nt vanuse, üldise terviseseisundi, varasema COVID-19 läbi põdemise) puhul. Eeskätt statistiliste andmete puhul võib eeldada, et tulevikku suunatud prognooside tegemine nende pinnalt on seda enam põhjendatud, mida pikemat aega ja suuremat valimit need andmed puudutavad. Samamoodi tuleb valitsusel edaspidi paratamatult anda hinnang ka sellele, kas vaktsineerimise propageerimise eesmärk on üldse saavutatav või on see muutunud perspektiivituks, võttes arvesse, et vaktsineeritute osakaal tegelikult 2021. aasta oktoobriga võrreldes oluliselt suurenenud ei ole ning eesmärgiks seatud 80%lisest vaktsineerituse määrast on Eesti elanikkond praegu üldjoontes sama kaugel kui ta oli
käesolevas asjas vaidluse all olevate piirangute kehtestamise ajal. Samuti tuleb valitsusel arvesse võtta viimasel ajal leviva SARS-CoV-2 viiruse omikron-tüve eripärasid ning hinnata seda, kuidas selle levik mõjutab eeskätt tervishoiusüsteemi, aga ka muude avalike ja avalikust huvist kantud teenuste toimepidevust. Küll aga ei saa valitsusele panna kohustust piirangumeetmete leevendamisega kiirustada või hakata neid leevendama esimeste tõsiste märkide ilmnemisel epidemioloogilise olukorra paranemise kohta. Kuigi kohustamisnõude esitamine on käesoleval juhul lubatav, saaks selle nõude rahuldada juhul kui oleks kas tõsiseltvõetav teadmine selle kohta, et on ilmnenud uued andmed, millest lähtudes on Vabariigi Valitsusel juba tekkinud kohustus piirangusätted üle vaadata või kui on põhjendatud alus arvata, et Vabariigi Valitsus selliste andmete olemasolul vastavate muudatuste tegemist nõuetekohaselt ei kaalu. Käesoleval ajal ei esine kumbagi neist põhjustest. Vabariigi Valitsus on seni asjaomaste piirangute vajalikkust regulaarselt läbi vaadanud ning ei ole põhjust eeldada, et ta ei tee seda ka edaspidi. Selliseid andmeid, mille põhjal oleks alust väita, et vastustaja on käesoleva kohtuotsuse tegemise ajaks reageerimisega ilmselgelt hiljaks jäänud, ei ole. Seega ei ole alust kohustamisnõude rahuldamiseks. See ei tähenda siiski, et Vabariigi Valitsus edaspidi piirangute regulaarse üle vaatamise ja vastavate otsuste tegemise raames kaebajate poolt esile toodud küsimusi käsitlema ei peaks. Eeskätt tuleb vastustajal igal juhul peatselt asjaomaste piirangute vajalikkus ja eesmärgipärasus tervikuna üle vaadata. Kuna pole aga põhjust eeldada, et valitsus seda VVk 305/2021 punktis 19 nimetatud piirangute vajalikkuse regulaarsel hindamisel ei tee ning käesolevaks ajaks pole selliseid andmeid, mille tõttu oleks Vabariigi Valitsus ilmselgelt hiljaks jäänud uue otsuse tegemisel läbipõdenutele tegevustes osalemise võimaldamise kohta uuesti negatiivse tulemusega SARS-CoV-2 testi alusel, tuleb vastav kohustamisnõue rahuldamata jätta.
24.HkMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse rahuldamata jätmisega on otsus tehtud kaebajate kahjuks. Vastustaja on taotlenud kaebajatelt õigusabikulude välja mõistmist. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei mõisteta kaebuse rahuldamata jätmise korral üldjuhul kaebajalt vastustaja kasuks välja õigusabikulusid. Käesolev vaidlus ei ole sedavõrd erandlik, et sellest põhimõttest hälbida tuleks. Haldusorganil on õigus kasutada enda esindamiseks halduskohtumenetluses advokaate, ent sellega seonduvad kulud jäävad vastustaja kanda samamoodi nagu need jääksid siis kui vastustajat oleksid esindanud ametnikud. Seega jäävad poolte menetluskulud nende endi kanda.
/allkirjastatud digitaalallkirjaga/ Kristjan Siigur
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.