X, Y, C, Q, Z ja D kaebus Vabariigi Valitsuse 23.08.2021 korralduse nr 305 p 5 alap 2 osaliseks tühistamiseks ja Vabariigi Valitsuse 21.10.2021 korralduse nr 362 p 1 alap 7 tühistamiseks
Menetlusosalised
Kaebajad X, Y, C, Q, Z ja D, esindaja X Vastustaja Vabariigi Valitsus, esindajad Kairi Kilgi ja Ants Nõmper
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 15.11.2021 määrus
Menetluse alus ringkonnakohtus
Vabariigi Valitsuse määruskaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Rahuldada Vabariigi Valitsuse määruskaebus ja tühistada Tallinna Halduskohtu 15. novembri 2021 määruse resolutsiooni p 2 haldusasjas nr 3-21-2550. Jätta X, Y, C, Q, Z ja D esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määrus ei ole edasikaevatav (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 235 lg 1 ja § 252 lg 7).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Vabariigi Valitsuse 23.08.2021 korralduse nr 305 (korraldus nr 305) p 15 sätestas, et lisaks korralduse nr 305 p-s 14 sätestatud alustele võis isik tegevuses osaleda, kui ta esitas tõendi SARS-CoV-2 testi tegemise kohta, mille tulemus pidi olema negatiivne ja mille pidi olema teinud tervishoiuteenuse osutaja korralduse nr 305 p-s 15 sätestatud tingimustel. Samuti nähti tegevuse eest vastutavale isikule ette võimalus korraldada antigeen-RTD testi tegemine või teha test üldapteegi tegevusloa omaja juures.
2.Vabariigi Valitsus võttis 21.10.2021 vastu korralduse nr 362, mille p 1 alap-ga 7 tunnistas korralduse nr 305 p 15 kehtetuks.
3-21-2550
3.Korralduse nr 305 p 5 alap 2 kohaselt ei kohaldata korralduses nr 305 nimetatud 10kalendripäevast elukohas või püsivas viibimiskohas viibimise kohustust ja COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse SARS-CoV-2 testimise nõudeid, kui isik on läbi põdenud COVID19 haiguse ning diagnoosi kinnitava SARS-CoV-2 testi tegemisest või diagnoosi kinnitamise kuupäevast ei ole möödunud rohkem kui 180 päeva. Korralduse nr 305 p 14 alap 4 kohaselt võib isik korralduse nr 305 p-s 13 sätestatud tingimustel tegevuses osaleda, kui ta on korralduse p-s 305 sätestatud tingimustel COVID-19 haiguse läbi põdenud, vaktsineeritud, sh täiendava vaktsiinidoosiga vaktsineeritud, või vaktsineerituga võrdsustatud isik ning esitab enne tegevuses osalemist vastava tõendi.
4.Kaebajad esitasid halduskohtule kaebuse, milles nõudsid Vabariigi Valitsuse 23.08.2021 korralduse nr 305 p 5 alap 2 osalist tühistamist ja Vabariigi Valitsuse 21.10.2021 korralduse nr 362 p 1 alap 7 tühistamist. Kaebajad esitasid järgmises sõnastuses esialgse õiguskaitse taotlused: 1) peatada Vabariigi Valitsuse 23.08.2021 korralduse nr 305 kehtivus osaliselt, s.o korralduse p 5 alap 2 osas ja kohustada rakendama kaebajatele COVID-19 haiguse läbipõdemise tõendile 1 aastast tähtaega alates diagnoosi kinnitava SARS-CoV-2 testi tegemisest või 2) alternatiivselt keelata mis tahes juriidilistel ja füüsilistele isikutel ja riigiametitel ning kohaliku omavalitsuse asutustel kohelda Q Vabariigi Valitsuse 23.08.2021 korralduse nr 305 rakendamisel võrreldes vaktsineeritutega ebasoodsamalt, ja rakendama kaebajate COVID haiguse läbipõdemise tõendile 1 aastast tähtaega alates diagnoosi kinnitava SARS-CoV-2 testi tegemisest või 3) alternatiivselt kohustada Vabariigi Valitsuse 23.08.2021 korralduse nr 305 rakendamisel käsitada antikehade positiivse testi tulemust kinnitava tõendi ettenäitamisel antikehadega kaebajat samaväärselt COVID-19 haiguse läbi põdenud, vaktsineeritud või vaktsineerituga võrdsustatud isikuga, kes on esitanud enne tegevuses osalemist nimetatud asjaolude kohta tõendi. Vaidlusalused korraldused avaldavad kaebajatele vahetut negatiivset mõju, s.o piiravad nende subjektiivset õigust vabalt liikuda, mh külastada teatrietendusi, kinoseansse, kohvikuid, restorane, treeningsaale, spordivõistlusi, kontserte, konverentse, seminare jmt ning seal viibida. Kaebajaid koheldakse võrreldes vaktsineeritutega ebasoodsalt. Läbipõdemise tõend kehtib ainult 180 päeva, kuid vaktsineerimistõend kehtib 1 aasta. Tänaseks on kaebajate haiguse läbipõdemisest 180 päeva möödunud, kuid 1 aasta ei ole veel möödunud. Sellest tulenevalt ei saa olla vaidlust selles, et kohtusse pöördumisega kaebaja läbipõdemisest alanud 1 aastase tähtaja kulg kaebuse esitamisega ei peatu. Kohtumenetluse läbimisel ja kaebajatele soodsa lahendi saamisel ei õnnestu kaebajatel rakendada kohtulahendiga saavutatavat positiivset tagajärge, kuna selleks ajaks võib läbipõdemisest mööduda 1 aasta või isegi enam. Kaebajatele soodsa lahendi korral puudub neil võimalus vaidlusaluse üldkorraldusega rikutud subjektiivseid õigusi taastada ja rikkumisest tekkinud negatiivseid tagajärgi faktiliselt kõrvaldada. Liikumisvabaduse piiramisega tekitatud tagajärgi, milleks on võimatus külastada ise või koos perekonna, laste, lähedaste, sõprade, tuttavatega kohvikuid, restorane, kinoseansse, spordivõistlusi, etendusi, näituseid, spaasid, samuti võimatus viibida avalikes kohates peetavatel juubelitel, tähtpäevadel, sünnipäevadel, jõuludega ja aastavahetusega seotud sündmustel. Neid elulisi sündmusi pole võimalik taastada. Pole mõistlik ka eeldada, et kaebajad saaks kahjulike tagajärgede kõrvaldamiseks nõuda kahjude hüvitamist, sest kahjunõude esitamine ja kahju suuruse kindlaks tegemine praeguses asjas on keeruline ning tõenäoliselt võimatu.
5.Tallinna Halduskohus rahuldas 15.11.2021 määruse resolutsiooni p-ga 2 kaebajate esialgse õiguskaitse taotluse kuni menetlust lõpetava lahendi jõustumiseni ning kohustas 2(9)
3-21-2550 Vabariigi Valitsust väljastama Terviseameti kaudu kaebajatele tõendi selle kohta, et neid tuleb korralduse nr 305 kohaldamisel käsitada nimetatud tõendi ettenäitamisel samaväärselt COVID19 haiguse läbi põdenud, vaktsineeritud või vaktsineerituga võrdsustatud isikuga, kes on esitanud enne tegevuses osalemist nimetatud asjaolude kohta tõendi. Kaebajatel esineb esialgse õiguskaitse vajadus, sest nad peavad taluma intensiivseid riiveid kohtumenetluse ajal. Kuna kohtumenetlus kestab mitu kuud, ei pruugi taotletav abinõu menetlust lõpetava lahendi jõustumisel enam aktuaalne olla. Hilisem kahju hüvitamise nõue ei kõrvaldaks tekkinud tagajärgi. Kaebajad on COVID-19 haiguse läbi põdenud. COVID-19 haiguse läbipõdemine annab suurema kaitse kui vaktsineerimine. Haiguse läbipõdenutel on tugev immuunsus ka kaheksa kuud pärast nakatumist. 180 päeva tingimuse teaduslikus aluses on küsitavusi. Läbipõdenud inimeste korduv haigestumine on Eestis äärmiselt madal. Puudub alus arvata, et isikud, kes on haiguse läbi põdenud, ohustaksid inimeste elu ja tervist ning tervishoiusüsteemi rohkem kui vaktsineeritud inimesed. Kuna kaebajad on haiguse läbi põdenud, ei esine avalikku huvi, mis räägiks esialgse õiguskaitse kohaldamise vastu. Avalikes huvides on ka põhjendamatu ebavõrdse kohtlemise välistamine.
6.Vabariigi Valitsus taotleb resolutsiooni p 2 tühistamist.
määruskaebuses
halduskohtu
15.11.2021 määruse
Halduskohus rikkus uurimispõhimõtet, kuna viitas üksnes nendele tõenditele, mis toetasid kohtuniku seisukohta. Halduskohus ei kogunud vastustajalt tõendeid ega küsinud vastustaja seisukohta. Halduskohus pole pädev tegema üheseid teaduslikke järeldusi küsimustes, mille osas puudub senini vastava valdkonna rahvusvaheliselt tunnustatud ekspertide konsensus. Teadusliku teabe objektiivne hindamine nõuab ettevaatuspõhimõtte kohaldamist ning olemasoleva olukorra säilitamist. Halduskohus oleks pidanud lähtuma Eestis läbi viidud teaduslikest uuringutest. Halduskohus jättis varasema praktikaga arvestamata. Halduskohtu määrus ei ole piisavalt põhjendatud. Kaebajate õiguste riive ei ole piisavalt intensiivne ning korraldusega taotletavad eesmärgid on väga kaalukad. Pöördumatu kahju saabumise oht puudub. Kaebajatel oleks võimalik soovitud meelelahutusüritustel osaleda, kui nad laseksid ennast vaktsineerida. Nad pole väitnud, et nende tervis ei lubaks vaktsineerida. Trenne saab teha veebis, toitu saab lasta koju tellida, filme saab vaadata veebist. Erandlikud asjaolud, mis õigustaksid esialgse õiguskaitse kohaldamist, puuduvad. Halduskohus jättis ettevaatuspõhimõttega arvestamata. Halduskohus jättis arvestamata sellega, et vaktsineerimine on parim viis viiruse leviku peatamiseks ja tavaelu juurde naasmiseks. Ülekaalukas avalik huvi räägib esialgse õiguskaitse kohaldamise vastu. COVID-19 haigeid ravitakse plaanilise ravi arvelt, mille defitsiit esimesel poolaastal on 21 600 ravijuhtu. Teadlased ei ole ühel seisukohal, et läbipõdemistõendile tuleks 180-päevase ajalimiidi asemel kehtestada üheaastane piirang. Puuduvad selged ja usaldusväärsed andmed. COVID-19 haigusega on võimalik igaühel avalikes kohtades kokku puutuda. Enamik teistkordselt nakatunud isikud võisid haiguse saada avalikes kohtades. Haigusega nakatuvad tõenäolisemalt vaktsineerimata isikud. Vaktsineeritud isikud põevad haigust kergemalt ja viibivad haiglas lühemat aega. Halduskohtu seisukoht avaliku huvi puudumisest on ekslik. Eesti epidemioloogiline olukord on väga halb ja plaaniline ravi on katkenud. Esialgse õiguskaitse määrus omab laiemat mõju ja jätab ühiskonnale vale mulje. Väljastatud tõend võib põhjustada segadust, kuna seda pole võimalik kontrollida. Halduskohus ei arvestanud kaebuse vähese 3(9)
3-21-2550 perspektiivikusega. Põhivaidlust ei tohtinud etteruttavalt ära otsustada. Kohus ületas oma pädevust kaalutlusotsuse alusel antud haldusakti kontrollimisel. Kaebajad ei ole vaktsineeritud isikutega võrdses positsioonis. Praegusel hetkel puuduvad piisavad teaduslikud tõendid ja uuringutulemused, mis kinnitaksid vaktsineeritutega võrreldes samaväärset või väiksemat nakkusohutuse taset võrdlusgruppide puhul. Ühtlasi ei ole teaduslike uuringute kohaselt vaktsineerituga samaväärne nakkusohutuse tase inimesel, kes on haiguse läbi põdenud rohkem kui 180 päeva tagasi, ega inimesel, kelle antikehade test on referentsväärtuse suhtes positiivse tulemusega. Vaktsineeritud isikutel on oluliselt väiksem tõenäosus nakatuda ja viirust edasi levitada. Senini ei ole KF sõnul usaldusväärseid teadusuuringuid, kus isikute, kes on koroonaviiruse vastu vaktsineeritud või kes on selle läbi põdenud, uuesti nakatumist või nakkusohtlikust oleks võrreldud koroonaviiruse antikehasid omavate isikute vastavate näitajatega. KF hiljutine uuring kinnitab, et läbipõdenud vaktsineerimata uuritavatel oli uuringu andmete alusel üle kahe korra suurem võimalus uuesti nakatuda võrreldes täielikult vaktsineeritutega. Teise hiljutise uuringu järgi ei tekkinud enam kui kolmandikul läbipõdenutest üldse antikehi ega kaitset hilisema nakatumise vastu. Haiguse läbipõdemise järgselt tekkiv immuunsus on väga varieeruv. Halduskohus hindas teadusuuringuid valikuliselt. Läbipõdemise järgne antikehade olemasolu ei ole võrdne vaktsineerimisega saavutatud immuunsusega. Kuigi antikehade olemasolu viitab COVID-19 haiguse läbipõdemisele, pole hetkel piisavalt tõenduspõhist informatsiooni, kas nende olemasolu tagab immuunsuse. Pelgalt antikehade olemasolust ei saa järeldada, et inimesel on tõhus kaitse nakatumise vastu. Selge pole, milline peab olema antikehade kontsentratsioon uue nakatumise vastu. Käesoleval hetkel tunnustatakse seega Euroopa Liidus valdavalt seisukohta, et läbipõdenutel kestab immuunsus vähemalt 180 päeva. Samas tuleb aga möönda, et praegusel hetkel puudub kogu maailmas teadlaste ja arstkonna vahel konsensus küsimustes, kas ja kuidas saab antikehade testide pinnalt üleüldse tuvastada immuunsust. Korraldus nr 305 tugineb ECDC 10. mai 2021 tehnilisel raportil, millest tuleneb, et läbipõdemise järgne kaitse tekib tavaliselt nakatumisest arvates 14. päeval ning püsib viie kuni seitsme kuu jooksul, millel tugineb ECDC ametlik seisukoht, et läbipõdemise puhul saab immuunsuse olemasolu tõendatuks pidada 180 päeva jooksul, kuid üksnes antikehade testi põhjal ei saa teha järeldust, et inimene on nakkusohutu või kaitstud COVID-19 vastu. Sellel seisukohal põhinevad ka Eestis kehtestatud erandid inimestele, kes on COVID-19 läbi põdenud 180 päeva jooksul pärast läbipõdemist. See erand kaebajatele on ka läbipõdemistõendi alusel kehtinud. Üldise erandi kehtestamist inimestele, kellel on läbipõdemisest möödas rohkem kui 180 päeva ning kel on veres antikehad, ei saa aga pidada ohutuks ega põhjendatuks, sest kuigi kaitse võib mõnel inimesel püsida kauem, võib see püsida ka vähem. Antikehade uuringud ei ole praegusel hetkel piisavad, et nende alusel usaldusväärseid järeldusi teha.
Halduskohtu määrus on õiguspärane. Kaebajad on omandanud loomulikul teel immuunsuse. Isikud, kes on haiguse läbi põdenud ja kelle puhul on viiruse kinnitamisest möödunud rohkem kui 180 päeva, ei avalda negatiivset mõju tervishoiusüsteemi toimimisele ning pole seepärast õigustatud läbi põdenute vabaaja veetmise võimaluste piiramine enam võrreldes vaktsineeritutega.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Kohus võib mh kaebaja põhjendatud taotluse alusel teha igas menetlusstaadiumis määruse kaebaja õiguste esialgse kaitse kohta, kui vastasel juhul võib kaebaja õiguste kaitse kohtuotsusega osutuda oluliselt raskendatuks või võimatuks (HKMS § 249 lg 1). Esialgse 4(9)
3-21-2550 õiguskaitse määruse tegemisel arvestab kohus avalikku huvi ja puudutatud isiku õigusi ning hindab kaebuse perspektiive ja esialgse õiguskaitse määruse ettenähtavaid tagajärgi (HKMS § 249 lg 3). Esialgse õiguskaitse taotlust tuleb põhistada (HKMS § 250 lg 2).
9.Vaidluse põhisisuks on küsimus, kas korralduse nr 305 p 5 alap-s 2 sätestatud nõue, et COVID-19 haiguse läbi põdenud inimesi tuleb kohelda vaktsineerimiskuuri läbinud inimestega ühetaoliselt ning kas korralduse nr 305 p 5 alap-s 2 sätestatud 180-päevast tähtaega tuleb pikendada kuni ühe aastani.
10.Asjas on esitatud tühistamisnõue, mitte nõue kohustada Vabariigi Valitsust pikendama korralduse nr 305 p 5 alap-s 2 sätestatud 180-päevast tähtaega või otsustama nimetatud tähtaja üle uuesti. HKMS § 158 lg 2 teisest lausest tulenevalt hindab kohus vaidlustatud haldusakti õiguspärasust selle andmise aja seisuga. Vaidlusalune korraldus on olemuselt prognoosotsus (nt Riigikohtu 19.02.2019 otsus nr 3-17-1545, p 26) ning pidevalt täienevatel teadusandmetel põhinevate prognooside muutumine või täpsustumine ei muuda varem tehtud prognoosotsust iseenesest õigusvastaseks (nt Riigikohtu 25.11.2021 määrus nr 3-21-2241, p 27; 01.10.2019 otsus nr 3-18-1891, p 19). Tühistamiskaebuse rahuldamist ei saa tingida asjaolu, et pärast nõude kehtestamist avaldatud teadusandmed võivad viidata vajadusele varasem prognoos ümber vaadata. Hinnata tuleb seda, kas vastustaja prognoos oli akti andmise seisuga põhjendatud ja sellest lähtudes valitud meetmed proportsionaalsed.
11.Korralduse nr 305 p 5 alap-ga 2 sätestatud õiguse kehtivusaja piiramise puhul on tegemist HMS § 53 lg 1 p-s 1 sätestatud haldusakti kõrvaltingimusega, mille peale esitatud kaebuse lahendamisel tuleb kohtul arvestada ka HKMS §-s 42 sätestatud piirangutega. Ringkonnakohtu hinnangul ei võimaldaks kumbki HKMS § 42 lg-s 1 märgitud alus praegusel juhul tühistada vaidlusalust kõrvaltingimust eraldi põhiregulatsioonist, vaid kohtul tuleks kõrvaltingimuse tühistamise nõude rahuldamise korral tühistada korralduse nr 305 p 5 alap 2 täielikult ja teha vastustajale ettekirjutus anda läbipõdenute karantiinivabastuse kohta uus haldusakt. Puudub alus väita, et vastustaja olnuks kohustatud kehtestama läbipõdenutele karantiinivabastuse ilma ajalise piiranguta (HKMS § 42 lg 1 p 1). Avalikku huvi võiks kahjustada see, kui haiguse läbi põdenutel ajalist piirangut ei esineks (HKMS § 42 lg 1 p 2).
12.Uute oluliste teadusandmete ilmnemine võib anda isikule, kelle õigusi haldusakt kestvalt piirab, õiguse nõuda haldusakti andjalt haldusakti muutmist või kehtetuks tunnistamist HMS § 65 lg-te 2 ja 3 alusel (koostoimes HMS § 44 lg 1 p-dega 1 ja 2 ning § 68 lg-ga 1). Taotlus haldusakti andmiseks esitatakse üldjuhul pädevale haldusorganile ning kui taotlus jäetakse rahuldamata või tähtaegselt läbi vaatamata, võib pöörduda kaebusega halduskohtusse (vt ka riigivastutuse seaduse (RVastS) § 6 lg 3). Haldusakti muutmiseks või kehtetuks tunnistamiseks taotluse esitamine ei ole siiski kohustamisnõude rahuldamise eelduseks olukorras, kus ükski õigusakt ei näe ette taotluse esitamise kohustust. RVastS § 6 lg 3 ei ole asjassepuutuv juhtudel, kui haldusorgan peab haldusakti andma omal algatusel (vt ka Riigikohtu 07.12.2020 määrus nr 3-19-2448, p 11; 17.06.2015 määrus nr 3-3-1-81-14, p 14). Kuivõrd praegusel juhul ei tulene ühestki õigusaktist kaebajatele kohustust taotleda korralduse muutmist esmalt vastustajalt ning vastustaja on kohustatud omal algatusel jälgima, et kehtestatud piirangud oleksid jätkuvalt kooskõlas lisanduvate või täpsustuvate teadusandmetega, siis on kaebajatel võimalik täiendada halduskohtule esitatud kaebust nõudega vastustaja kohustamiseks otsustada korralduse nr 305 p 5 alap-s 2 sätestatud tähtaja üle uuesti. Selle nõude rahuldamine ei eelda, et halduskohus peaks korralduse esmalt asjaomases osas tühistama. Kohustamiskaebus tuleb halduskohtul HKMS § 158 lg 2 esimese lause kohaselt lahendada kohtuotsuse tegemise aja seisuga (nt Riigikohtu 16.06.2021 määrus nr 3-20-1245, p 18.3).
5(9)
3-21-2550
13.Kaebus ei oma sellist perspektiivi, et kohaldada kohtumenetluse ajaks esialgset õiguskaitset.
14.Kaebajad on COVID-19 haiguse läbi põdenud, mida kinnitab vastav tõend. Kaebajate põhiline väide on, et haiguse läbi põdemine annab parema immuunsuse kui vaktsineerimine ning selle tõttu pole haigust läbi põdenud isikuid põhjendatud kohelda erinevalt vaktsineeritud inimestest.
15.Kaebajatel esineb esialgse õiguskaitse vajadus, kuna nad on loomulikul teel COVID-19 haiguse läbi põdenud, kuid peavad pärast 180 päeva möödumist taluma täiendavaid piiranguid.
16.Üldisest võrdsuspõhiõigusest (PS § 12 lg 1) tuleneb nõue, et sarnases olukorras olevaid isikuid koheldaks võrdselt. Selleks, et tuvastada ebavõrdne kohtlemine, tuleb määrata kindlaks võrdluse lähtekoht (lähim ühine soomõiste) ja tuua selle alusel välja võrreldavate isikute grupid. Võrreldavad grupid on praegusel juhul vaktsineerimata läbipõdenud (korralduse nr 305 p 5 alap 2) ja vaktsineerimiskuuri läbinud inimesed (korralduse nr 305 p 5 alap 3). Võrdsuspõhiõigus on lihtsa seadusereservatsiooniga põhiõigus, mille riive on põhiseadusega vastuolus siis, kui ebavõrdseks kohtlemiseks puudub mõistlik ja asjakohane põhjus. Hindamaks riive põhiseaduspärasust, tuleb kaaluda ebavõrdse kohtlemise eesmärki ja tekitatud ebavõrdse olukorra raskust (nt Riigikohtu 20.10.2020 otsus nr 5-20-3, p-d 93–94).
17.Teadusnõukoda või muu sellesarnane asjatundjate kogu on lisaks Eesti-spetsiifiliste teadmiste koondamisele äärmiselt oluline ja vajalik muu hulgas selleks, et kriitiliselt analüüsida värskemas erialakirjanduses avaldatud seisukohti või uuringute tulemusi ning anda ka sellest lähtuvalt soovitusi, kuid see ei tähenda, et vastustaja ei võiks neist soovitustest kõrvale kalduda näiteks juhul, kui mõne samalaadset rolli täitva asutuse (nt ECDC) järeldused on teistsugused. Kindlasti tuleks aga hoiduda üksikute uuringute ja teadusartiklite põhjal väga kaugeleulatuvate järelduste tegemisest (sh kohtumenetluses), sest avaldatud uurimistöödes tehtud järelduste üle kontrollimine ja konstruktiivne kriitika on osa tavapärasest teaduslikust diskussioonist, milles kohus ei ole üldjuhul kompetentne osalema. Kohtu roll on hinnata, kas vastustaja on tähtsust omavates meditsiiniteaduslikes küsimustes lähtunud üldiselt tunnustatud teadmistest ning on jäänud selle teabe alusel Eestis meetmeid rakendades oma kaalutlusõiguse piiridesse. Kuna tegemist on globaalse pandeemiaga ja COVID-19 haigusega seotud teadusuuringuid tehakse ning analüüsitakse üle kogu maailma, siis on kohane arvestada eriti maailma juhtivate ja varasemate epideemiate ohjamise kogemust omavate tippkeskuste seisukohtadega (ECDC,
CDC, WHO).
18.EL-i digitaalset COVID-tõendit reguleeriva Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14.06.2021 määruse (EL) 2021/953 põhjenduse 43 ja lisa p 3 alap h kohaselt ei peaks läbipõdemistõend kehtima kauem kui 180 päeva.1 Ringkonnakohtu hinnangul ei võimalda pidevalt täienevad, kuid siiski jätkuvalt lünklikud ja ebakindlad teadusandmed (vt kokkuvõtet teadmislünkadest ECDC 24.11.2021 riskihinnangu2 lk 29–30) üldistavalt väita, et vaktsineerimata läbipõdenute ja täielikult vaktsineeritute nakkusohtlikkus on vähemalt ühetaoline või läbipõdenute puhul kaitse isegi tõhusam ning seetõttu on meelevaldne kohelda neid isikute gruppe erinevalt. Tuleb arvestada, et erinevalt haiguse läbipõdemisest on vaktsineerimisega saavutatav kaitse ja selle vähenemine selgemalt mõõdetav, sest sellekohaseid uuringuid saab teha oluliselt paremini kontrollitud tingimustes (nt on teada manustatava vaktsiini kogus, uuringusse saab hõlmata eri vanusega inimesi). Seevastu läbipõdemise puhul on tuvastatav küll nakatumise aeg, kuid
Vaktsineerimistõendi kehtivusaeg on määruses jäetud lahtiseks. https://www.ecdc.europa.eu/sites/default/files/documents/RRA-SARS-CoV-2-17th-update-Nov-2021.pdf
6(9)
3-21-2550 märksa keerulisem on tuvastada seda, kui tõhusa ja kui pikka aega kestva immuunsuse inimene haiguse läbipõdemise järel omandas (sh kas see oleneb inimese vanusest ning asjaolust, kas ta põdes haigust raskelt või ainult leebete sümptomitega).3 Ebaselge on, kas ühe viirusetüve põhjustatud haiguse läbipõdemisega omandatud immuunsus kaitseb ka teiste viirusetüvede põhjustatud haiguse eest. CDC 29.10.2021 uuendatud teadusliku ülevaate4 kohaselt näitavad olemasolevad uuringud, et läbipõdenute ja täielikult vaktsineeritute nakatumisrisk on vähemasti 6 kuu jooksul madal. Sama on järeldatud ECDC 24.11.2021 riskihinnangus (lk 18), milles rõhutatakse siiski, et ehkki praktikas on läbipõdenute uuesti nakatumise tõenäosus vähemasti lühiajaliselt madal, varieerub nn loomulik immuunsus suurel määral ja seetõttu soovitatakse riikidel vaktsineerida ka COVID-19 haigusest tervenenud inimesi.
19.Kokkuvõtlikult võib järeldada, et kuigi vaktsineerimata läbipõdenute nakkusohtlikkus ei pruugi üksikjuhtumil olla ka pärast 180 päeva möödumist suurem kui täielikult vaktsineeritutel, takistab nende isikute gruppide võrdsustamist eelkõige asjaolu, et vaktsineerimata läbipõdenute kaitse tõhusus ja kestus on oluliselt varieeruvam kui täielikult vaktsineeritute puhul ning samas puuduvad seni usaldusväärsed mõõdikud, mis võimaldaksid prognoosida immuunsuse kestust. Kaebaja esitatud andmed (vt Tervise ja Heaolu Infosüsteemide Keskuse 16.11.2021 vastus nr 7-1/442-2) näitavad, et korduvnakatumise tõttu haiglaravi vajanud inimeste arv, kes on haiguse varem läbi põdenud, on Eestis väga väike (2021. a oktoobris ei olnud ühelgi päeval haiglaravil rohkem kui 7 inimest), kuid nendest andmetest ei ole võimalik teha mingeid järeldusi selle kohta, kui pikka aega võiks omandatud nn loomulik immuunsus kesta. Muu hulgas ei ole teada, millal haiglasse sattunud inimesed haiguse varem läbi põdesid ja millise raskusastmega. Samuti ei võimalda kaebaja esitatud absoluutarvud selle kohta, kui suur hulk täielikult vaktsineeritud inimesi on hiljem nakatunud või vajanud haiglaravi (vt Terviseameti 04.11.2021 vastus nr 57/21/10317-2 ja 10.11.2021 vastus nr 5-7/21/10633-2), üldistavalt väita, et vaktsineerimisega saadav immuunsus on vähem tõhus kui läbipõdemisega saadav immuunsus, sest täielikult vaktsineerituid on Eestis oluliselt rohkem (788 863 inimest) kui haigusest tervenenud isikuid (139 509 inimest).5 Nt CDC 05.11.2021 avaldatud uuringus6 on hoopis leitud, et haiglaravile satuvad märksa tihedamini need täiskasvanud, kes olid haiguse 90–179 päeva varem läbi põdenud, võrreldes nende täiskasvanutega, kes olid 90–179 päeva varem vaktsineeritud.
20.Uuemad teadusandmed viitavad sellele, et vaktsineerimiskuuri läbimise järel saavutatud immuunsus kestab esialgu prognoositust lühemat aega. Seetõttu ongi vaktsineeritutele hakatud võimaldama nn tõhustusdoosi pärast vaktsineerimisest kuue kuu möödumist. Kuivõrd puudub teaduslik alus hinnata vaktsineerimata läbipõdenutel tekkinud nn loomuliku immuunsuse kestus vaktsineerimisega omandatust oluliselt pikaajalisemaks, siis ei saa läbipõdenutel ka olla alust nõuda nende suhtes kehtestatud karantiinivabastuse tähtaja pikendamist. Kui vaktsineerimisega omandatud immuunsus kestab tegelikkuses vähem kui üks aasta, tuleks Vabariigi Valitsusel asjakohaste teadusandmete täpsustumise korral hinnata hoopis seda, kas lühendada tuleks ka vaktsineeritute karantiinist vabastamise tähtaega (korralduse nr 212 p-ga 12 on reserveeritud võimalus seda HMS § 66 lg 2 p 1 alusel muuta). Seega võib läbipõdenute ja vaktsineeritute võrdsustamine toimuda ka selliselt, et lühendatakse vaktsineeritute karantiinivabastuse kestust. Euroopa Komisjon ongi teinud 25.11.2021 ettepaneku näha vaktsineerimistõendi kehtivuseks ette 9 kuud (vt põhjendus 24 ja p 12 alap a), kuid pole samas pidanud vajalikuks pikendada läbipõdemistõendi 180-päevast kehtivust (vt põhjendus 30 ja p 12 alap c). Võrdse kohtlemise Nt CDC 29.10.2021 uuendatud teadusliku ülevaate järgi võib läbipõdenute immuunsust puudutavate uuringute puhul tõenäoliselt esineda kallutatus haiglaraviga seotud haigusjuhtumite poole.
3-21-2550 argumendiga ei saa kaebaja nõuda sisuliselt enda nakkusohutuks tunnistamist, vaid sellise hinnangu aluseks peaksid olema veenvad teaduslikud andmed, mis kinnitavad, et läbipõdenu immuunsus kestab üldjuhul kauem kui 180 päeva. Analoogselt ei saa isik võrdse kohtlemise argumendile toetudes nõuda ebaõige halduspraktika jätkamist või laiendamist (nt Riigikohtu 29.05.2006 otsus nr 3-3-1-23-06, p 12; 06.12.2004 otsus nr 3-3-1-53-04, p 13).
21.Seonduvalt viidetega kaebajate veres tuvastatud antikehadele märgib ringkonnakohus, et vaidlust ei ole selles, et antikehad kinnitavad, et kaebaja on COVID-19 haiguse läbi põdenud. Samas puudub senini üldtunnustatud teaduslik teadmine sellest, kui suur antikehade hulk veres on piisav, et hinnata isiku nakkusohtlikkus madalaks, samuti pole teada, kui kiiresti antikehade hulk veres väheneb ja kui kiiresti kaob läbipõdemisega omandatud nn loomulik immuunsus COVID-19 haiguse vastu (nt EL-i Terviseohutuse Komitee (HSC) 18.10.2021 vastus ja selles viidatud ECDC 10.05.2021 tehniline raport7; IL 11.10.2021 seisukoht; PS 04.10.2021 seisukoht).
22.Kuigi korralduse nr 305 p 5 alap-s 2 märgitud 180-päevane tähtaeg riivab kaebajate põhiõigusi, tuleb arvestada, et eesmärgiks on praeguses teaduslikult ebaselges olukorras kaitsta teiste ühiskonnaliikmete kaalukaid põhiõigusi (nt PS § 28 lg-s 1 sätestatud õigust tervise kaitsele ja PS §-s 16 sätestatud õigust elule). Samuti on eesmärgiks kaitsta olulist avaliku huvi (s.o hoida ära tervishoiusektori ülekoormamist). COVID-19 haigusega patsientide ravi nõuab haiglatelt suuremat ressurssi ja erimeetmeid, mis võib tuua kaasa selle, et haiglatel puudub suutlikkus jätkata plaanilist ravi või võimalus võtta vastu muude terviseriketega patsiente, asetamata neid nakatumisohtu. Kui väga suure hulga inimeste plaaniline haiglaravi lükkub edasi või ei ole tekkinud tervisemurega võimalik saada õigeaegset ravi, kujutaks see endast nende inimeste põhiõiguste ulatuslikku ja väga intensiivset riivet ning võib-olla ka rikkumist. Sellise olukorra ärahoidmiseks võib tekkida omakorda vajadus asendada Eestis seni kehtinud ja enamiku EL-i liikmesriikidega võrreldes küllaltki leebed piirangud märksa rangematega (nt asutuste ja ettevõtete sulgemine, üleüldised liikumispiirangud, piiride sulgemine ja reisipiirangud, kohustuslik vaktsineerimine). Vajaliku haiglaravita jäävate inimeste tervisepõhiõiguse riive oleks kaugelt tõsisem, võrreldes kaebaja võimalusega võtta osa pärast 180 päeva möödumist meelelahutusüritustest või veeta vaba aega kohtades, kus nõutakse vaidlusalust tõendit. Kaebajatel ei ole täielikult välistatud samade tegevuste jätkamine alternatiivsete meetmete abil, nt tellida toitu koju vms. Samuti on neil võimalik kaaluda vaktsineerimist, mille tulemusena saaksid nad võtta osa neile meeldivatest üritustest.
23.Halduskohus märkis, et avalikes huvides on ka põhjendamatu ebavõrdse kohtlemise välistamine. Avalikke huve ja eraisiku õiguslikult kaitstavaid huve ei saa samastada. Nõue, et võrreldavaid gruppe ei koheldaks põhjendamatult erinevalt, on loodud isiku huvide kaitseks.
24.Kuna hetkel puuduvad üheselt kindlad teadusandmed, et haiguse läbi põdenud inimeste immuunsus on valdavalt vaktsineeritud inimeste immuunsusest parem, siis praeguste parimate teadmiste põhjal ei ole alust järeldada, et vaktsineerimata läbipõdenute ja täielikult vaktsineeritute erinevaks kohtlemiseks puudub mõistlik ja asjakohane põhjus. Halduskohtul tuleb seda küsimust siiski põhjalikumalt hinnata asja sisulise läbivaatamise käigus. Arvesse tuleb võtta ka asjaolu, et riik on teinud mh kõigile läbipõdenutele (sh kaebajatele) tasuta kättesaadavaks võimaluse ühe vaktsiinidoosi manustamisega vabaneda vaidlusalustest väidetavalt diskrimineerivatest ja ülemäärastest piirangutest. Kaebajad ei väida, et nende puhul oleks vaktsineerimine meditsiinilistel põhjustel välistatud. Seisukohta, et esialgse õiguskaitse
3-21-2550 määruse tegemisel on vastanduvate huvide kaalumisel lubatud arvestada ka vaktsineerimise võimalusega, kinnitas Riigikohus 25.11.2021 määruses nr 3-21-2241 (p-d 29–31 ja 36).
25.Eeltoodust tulenevalt rahuldab ringkonnakohus vastustaja määruskaebuse ja tühistab halduskohtu määruse resolutsiooni p 2.
(allkirjastatud digitaalselt)
9(9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.