Mykola Stepura kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 15.09.2017.a lahkumisettekirjutusele nr 1039859270
Asja läbivaatamise vorm
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised
Kaebaja Mykola Stepura, esindaja vandeadvokaat Aleksei Ratnikov Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Veljo Uustal
RESOLUTSIOON
1.Tagastada kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 15.09.2017.a teatise nr 0811/2017 tühistamise nõudes.
2.Lubada kaebajal minna Politsei- ja Piirivalveameti 15.09.2017.a lahkumisettekirjutuses nr 1039859270 kehtestatud sissesõidukeelu tühistamise nõudelt üle sissesõidukeelu õigusvastasuse kindlakstegemise nõudele.
3.Jätta kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 15.09.2017.a lahkumisettekirjutuse nr 1039859270 (sh selles kaebajale kohaldatud sissesõidukeelu) õigusvastasuse kindlakstegemise nõudes rahuldamata.
4.Jätta menetluskulud kaebaja menetluskulud välja mõistmata.
Edasikaebamise kord
kanda.
Jätta
Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest arvates. Viimane päev apellatsioonkaebuse esitamiseks on 21.01.2019. Tartu Ringkonnakohus võib lahendada apellatsioonkaebuse kirjalikus menetluses, kui apellatsioonkaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.
Kaebus ja poolte seisukohad
1.Mykola Stepura on Ukraina kodanik. Ta saabus Eesti Vabariiki 31.08.2017 ja viibis Eestis biomeetrilise Ukraina kodaniku passi alusel viisavabalt. Biomeetrilise Ukraina passi omanikul on Schengeni riikide territooriumil lubatud viisavabalt viibida 90 päeva poole aasta jooksul.
2.Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) kontrollis 15.09.2017 aadressil Puiestee 15, Sõmeru, Rakvere fassaadi renoveerimise töödel töötavaid isikuid. Ehitustöid teostas Solut Invest OÜ. PPA leidis, et ehitusobjektil töötas Ukraina kodanik Mykola Stepura. PPA karistas 15.09.2017.a kiirmenetluse otsusega väärteoasjas nr 2403,17,000298 kaebajat välismaalaste seaduse (VMS) § 304 alusel (välismaalase Eestis töötamise tingimuste rikkumise eest) rahatrahviga 15 trahviühikut, s.o 60 eurot. Viru Maakohus tühistas 21.03.2018.a otsusega kohtuasjas 4-17-5221 (tl 34-38) väärteoasjas tehtud otsuse ja lõpetas väärteomenetluse teos väärteo tunnuste puudumise tõttu. Kohtuotsus jõustus 28.07.2018.
3.PPA lõpetas 15.09.2017.a teatisega nr 0811/2017 (tl 7) ennetähtaegselt Mykola Stepura lubatud viisavaba viibimisaja ja lühendas seda ühekordselt. Viimane lubatud viibimispäev oli 15.09.2017. Teatises ei ole viibimisaja lõpetamist põhjendatud. Kaebaja esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles ta taotles teatise tühistamist. Tallinna Halduskohus tagastas kaebuse 23.03.2018.a määrusega kohtuasjas 3-18-490 (tl 17-18), määrus jõustus 11.04.2018. Määrusest nähtub, et kaebaja esitas avaldused viibimisaja ennetähtaegse lõpetamise uueks ülevaatamiseks PPA-le ja Siseministeeriumile. PPA jättis 11.12.2017.a otsusega nr 15.7-16/380-11 ja Siseministeerium jättis 31.01.2018.a otsusega nr 2-2/17-3 kaebaja avalduse rahuldamata. Kohus tagastas kaebuse, kuna VMS § 10018 kohaselt ei saa Siseministeeriumile esitatud avalduse alusel tehtud otsuse peale esitada uut avaldust ega kaebust halduskohtule.
4.PPA tegi 15.09.2017 Mykola Stepurale ettekirjutuse Eestist lahkumiseks nr 1039859270 (tl 5-6, edaspidi vaidlustatud ettekirjutus). Ettekirjutuse kohaselt tuli kaebajal Eestist lahkuda hiljemalt 22.09.2017. PPA kohaldas kaebaja suhtes sissesõidukeeldu 1 aastaks lahkumiskohustuse täitmise päevast arvates. Kaebaja lahkus Eestist 20.11.2017 (tl 16). PPA selgitas vaidlustatud ettekirjutuses, et kaebaja viibimisaeg lõpetati otsuse punktis 3 nimetatud teatisega, kuna kaebaja töötas Eestis seadusliku aluseta.
5.Kaebaja esitas 21.09.2017 Tartu Halduskohtule kaebuse, mille kohus võttis menetlusse vaidlustatud ettekirjutuses kaebajale tehtud lahkumisettekirjutuse õigusvastasuse tuvastamise ja sissesõidukeelu tühistamise nõudes. Kaebaja esitas hiljem ka täiendavaid seisukohti. 06.12.2018.a avalduses soovis kaebaja minna sissesõidukeelu tühistamise nõudelt üle õigusvastasuse tuvastamise nõudele. Kaebaja põhjendas kaebeõigust tuvastamisnõude esitamisel sellega, et ta kavatseb esitada kahjunõude seoses ebaseadusliku ettekirjutuse tegemisega. Samuti tõi kaebaja välja, et kui kohus tuvastab, et vaidlustatud ettekirjutus oli õigusvastane, siis järelikult ei oleks PPA pidanud sellist ettekirjutust tegema ja ettekirjutuse täitmise nõue oli seega ebaseaduslik ning samuti oli teatise väljastamine ebaseaduslik. Kui kohus tuvastab, et kaebaja tegutsemine ja viibimine Eestis oli seaduspärane, siis puudub Eesti
Vabariigi pädeval asutusel alus keelduda kaebajale viisa andmisest tulevikus põhjusel, et kaebaja olevat rikkunud Eestis viibimise korda.
6.Kaebaja tugineb järgmistele põhjendustele. Kaebaja ei töötanud 15.09.2017 Solut Invest OÜ ehitusobjektil. Kaebaja oli sõlminud töölepingu Solut Invest OÜ-ga ja see osaühing oli 13.09.2017 esitanud PPA-le dokumendid kaebaja töötamise registreerimiseks. Kaebaja teadis, et ta ei tohi enne tööd teha, kui tal ei ole vastavat registreeringut. Kaebaja viibis ehitusobjektil Solut Invest OÜ palvel, et tutvuda tulevaste tööde mahu, objekti spetsiifika ja asukohaga. Kaebaja ei teinud tööd, tal ei olnud käes tööriistu ega seljas tööriideid. On tavaline, et enne tööle asumist tutvustatakse uuele töötajale kolleege ja tulevasi töötingimusi. Kaebajale määratud väärteokaristus on tühistatud. Vastustaja tuvastas valesti, et kaebaja viibis Eestis õigusliku aluseta. Kaebajal oli õigus viibida Eestis viisavabalt. Kaebaja soovib töötada Eestis ja tal on enesemääramise õigus töötada selles riigis, kus ta soovib. Kaebajale ei selgitatud ettekirjutuse põhjuseid. Arusaamatu on vastustaja viide väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 9 lõikele 1, sest vastustaja ei ole teinud kaebajale seadustamisettekirjutust. Vastustaja ei ole viidanud ühelegi VSS § 29 lg 1 toodud alusele sissesõidukeelu kohaldamise motiveerimiseks.
7.Vastustaja esitas 28.09.2018 vastuse kaebusele ja hiljem ka täiendava seisukoha. Vastustaja palus jätta kaebuse rahuldamata. 15.09.2017.a seisuga ei olnud kaebaja ega Solut Invest OÜ saanud PPA-lt luba kaebaja lühiajaliseks Eestis töötamiseks. PPA järelevalve teostamise hetkel viibis kaebaja Sõmerul ehitusobjekti soojakus, ehitusobjekti olmeruumides, millele juurdepääsu oli talle võimaldanud peatöövõtja või tulevase alltöövõtjana Solut Invest OÜ. Ehitusobjekt on suletud territoorium, kuhu on lubatud siseneda vaid peatöövõtja vastutava isiku kutsel ja loal. Kõrvalisi isikuid objektile ei lubata. Asjaolu, et kaebaja viibis Maksu- ja Tolliameti ning PPA järelevalve teostamise hetkel ehitusobjekti soojakus, ei ole töötamist välistav. Kaebaja on Maksu- ja Tolliameti kolmanda isiku suuliste seletuste protokollis 15.09.2017 selgitanud, et talle maksti avanssi. Eeltoodu viitab sellele, et isik töötas vähemalt suulise kokkuleppe alusel. Kaebajal ei olnud Eestisse saabudes ja Eestis viibides õigust töötamiseks. Kuna kaebaja viibis Eestis lühiajaliselt, siis ei saanud tal tekkida õigustatud ootust Eestis töötamiseks. Välismaalasel ei ole põhiseadusest tulenevat õigust Eestis töötamiseks. Lahkumisettekirjutuse tegemine on reeglina isiku viibimisaluse kehtetuks tunnistamise automaatne järelm. PPA-l on kohustus teha lahkumisettekirjutus välismaalasele, kellel puudub riigis viibimiseks seaduslik alus. Rahvusvahelise õiguse üldpõhimõtete kohaselt on igal riigil suveräänne õigus otsustada välismaalase riiki lubamise, riigis viibimise aja ja tingimuste ning väljasaatmise üle. Kaebaja vaidlustas viibimisaja ennetähtaegse lõpetamise VMS sätestatud korras, kuid PPA otsus jäi kehtima. Ei rahvusvahelisest õigusest, Euroopa Liidu õigusest ega Eesti õigusest ei tulene Eestile kohustust võimaldada viisaotsuste või -menetluste vaidlustamist kohtus. Sellega nõustus Tallinna Halduskohus kohtuasjas 3-18-490. Sissesõidukeelu rakendamine lahkumisettekirjutuses tuleneb VSS § 74 lg 1, mille kohaselt kohaldatakse lahkumisettekirjutuses välismaalase suhtes sissesõidukeeldu kolmeks aastaks.
Seega on sissesõidukeeld seadusest otse tulenev. PPA võttis arvesse kaebaja Eestis viibimise kestust, viibimisaluse kehtetuks tunnistamise asjaolusid, sidemeid Eesti ja päritoluriigiga ning leidis, et 3-aastane sissesõidukeeld on kõiki asjaolusid arvestades ebaproportsionaalne. Seega kohaldati kaebajale sissesõidukeeldu lühemaks ajaks.
Kohtu seisukoht Teatis viibimisaja ennetähtaegse lõpetamise kohta
8.Kohus on praeguses menetluses läbivalt olnud seisukohal, et viibimisaja ennetähtaegse lõpetamise otsuse vaidlustamine, sh kohtuotsuse punktis 3 nimetatud PPA teatise nr 0811/2017 vaidlustamine kohtus ei ole Eesti õiguse kohaselt lubatud. 22.09.2017.a määruse punktis 7 selgitas kohus järgmist. Teatise alusel lõppes 15.09.2017 kaebaja õiguslik alus Eestis viibimiseks. Viisamenetluses tehtud otsustuste, sh viibimisaja ennetähtaegse lõpetamise vaidlustamise erikord on sätestatud VMS § 1001 - 10019. Teatise vaidlustamise korda on kaebajale teatisel selgitatud. Kaebajal oli õigus vaidlustada viibimisaja ennetähtaegne lõpetamine PPA-s ja kui kaebaja PPA otsusega ei nõustu, siis Siseministeeriumis. Viisamenetluses tehtud otsustused ei ole VMS § 10018 alusel vaidlustatavad halduskohtus. 06.06.2018.a kohtunõudes juhtis kohus kaebaja tähelepanu sellele, et lahkumisettekirjutuse tegemiseks piisab sellest, et isikul puudub viibimisalus, viisamenetluses tehtud otsustusi kohtus vaidlustada ei saa ja seda selgitas kohus kaebajale põhjalikult kohtuasjas 3-18-490.
9.20.11.2018.a määruse punktis 3.1. selgitas kohus oma seisukohta kaebaja viibimisaja ennetähtaegse lõpetamise otsuse vaidlustamisel järgmiselt. Kaebaja viibis Eestis viisavabalt. Alus selleks tuleneb Euroopa Liidu õigusest - nõukogu määrusest (EÜ) nr 539/2001, milles loetletakse kolmandad riigid, kelle kodanikel peab välispiiride ületamisel olema viisa, ja need kolmandad riigid, kelle kodanikud on sellest nõudest vabastatud. Viisavabalt Eestis viibiva isiku lubatud viibimisaja lühendamist või lõpetamist ei reguleeri kohtule teadaolevalt Euroopa Liidu õigus, sh eelnimetatud määrus. Schengeni konventsiooni art 23 lg 1 näeb ette, et välismaalane, kes ei täida või enam ei täida konventsiooniosalise territooriumil kohaldatavaid lühiajalise viibimise nõudeid, peab üldjuhul konventsiooniosalise territooriumilt viivitamata lahkuma. Euroopa Kohtu otsuse liidetud kohtuasjades C‐261/08 ja C‐348/08 punktist 64 tuleneb, et täpsemad reeglid Schengeni konventsiooni art 23 kehtestatud põhieeskirjade rakendamiseks sätestatakse liikmesriigi siseriiklikus õiguses. Eestis ajutise viibimise aja ennetähtaegse lõpetamise alused ja korra sätestavad VMS § 51 - 55. Tegemist on siseriikliku õiguse reguleerimisvaldkonnaga. Kaebaja vaidlustas tema viibimisaja lõpetamise välismaalaste seaduses sätestatud korras, kuid kaebaja vaidlustusi ei rahuldatud. VMS § 10018 kohaselt ei ole viibimisaja lõpetamine vaidlustatav halduskohtus. Kohtu hinnangul ei ole siseriikliku õiguse alusel tehtud viisamenetluse otsustuste kohtus vaidlustamise õiguse puudumine vastuolus Eesti Vabariigi põhiseadusega (HKMS § 158 lg 4), kuna nii rahvusvahelise õiguse kui ka Eesti õiguse kohaselt puudub välismaalasel põhiõigus mittekodakondsusjärgsesse riiki saabumiseks ja seal viibimiseks.
Kokkuvõttes leidis kohus 20.11.2018.a määruses, et kaebajal puudub õigus vaidlustada halduskohtus, sh praeguse menetluse raames otsust tema viibimisaja ennetähtaegse lõpetamise kohta. Kohus lähtub asja lahendamisel sellest, et otsus viibimisaja lõpetamise kohta on kehtiv. Kohus jääb praeguse otsuse tegemisel eeltoodud seisukohtade juurde.
10.Algses kaebuses oli kaebaja nõue sõnastatud järgmiselt: tühistada PPA 15.09.2017.a ettekirjutus nr 1039859270 ja sellest johtuvalt tehtud 15.09.2017.a teatis nr 0811/2017. Kohus ei ole teatise tühistamise nõuet menetlusse võtnud. Kohus võttis 29.08.2018.a määruse resolutsiooni punktiga 1 kaebuse selge sõnaga menetlusse lahkumisettekirjutuse õigusvastasuse tuvastamise ja sissesõidukeelu tühistamise nõudes. Samas ei ole kohus teatise tühistamise nõuet ühegi senise kohtulahendi resolutsioonis ka tagasi lükanud. Selguse huvides määrab kohus praeguses otsuses, et teatise tühistamise nõue kuulub tagastamisele halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 1 p 1 alusel, kuna otsuse punktides 8 ja 9 toodud põhjendustel ei ole vaidluse lahendamine halduskohtu pädevuses. Seoses teatise tühistamise nõude tagastamisega ei käsitle kohus poolte väiteid selle kohta, kas kaebaja viibimisaega lühendati õiguspäraselt, ning selle küsimusega seotud tõendeid. Sisuliselt lahendatav nõue
11.Kohus lubab HKMS § 152 lg 2 alusel kaebajal minna sissesõidukeelu osas tühistamisnõudelt üle tuvastamisnõudele. Kohtu hinnangul on tuvastamisnõude esitamine lubatav järgmistel põhjustel. Kaebaja avaldas, et ta soovib endiselt tulla Eestisse tööle ja tal on olemas tööandja. Sel juhul võib kaebajal olla preventiivne huvi kontrollimaks seda, kas vaidlustatud ettekirjutus tehti õiguspäraselt. Vaidlustatud ettekirjutuses tehtud lahkumisettekirjutus ja sissesõidukeeld on omavahel olemuslikult seotud ning kui kohus hindab vaidlustatud ettekirjutuse õiguspärasust lahkumisettekirjutuse osas, siis on põhjendatud hinnata seda ühtlasi sissesõidukeelu osas. Ka menetlusökonoomia seisukohalt on praeguses menetlusstaadiumis otstarbekas lahendada nõue tervikuna sisuliselt. Kohus selgitab kaebajale, et alates 01.01.2018 kehtiv HKMS § 45 lg 2 ei luba enam tuvastamisnõude esitamist hilisema hüvitamiskaebuse esitamise eesmärgil.
12.Kaebaja sõnastas oma 06.12.2018.a avalduses nõude nii, et ta palub tuvastada vaidlustatud ettekirjutuse õigusvastasuse osas, milles tuvastati kaebaja Eestis ebaseaduslik viibimine, milles PPA kohustas kaebajat lahkuma Eesti Vabariigist 7 päeva jooksul ja milles kaebajale kehtestati sissesõidukeeld üheks aastaks. Kohus selgitas kaebajale juba 29.08.2018.a määruses, et kohus ei tuvasta eraldi haldusakti põhjenduste, praegusel juhul Eestis ebaseadusliku viibimise kindlakstegemise õigusvastasust. Kohus võttis kaebuse menetlusse lahkumisettekirjutuse õigusvastasuse tuvastamise ja sissesõidukeelu tühistamise nõudes, viimase nõude osas on kaebaja praeguseks samuti üle läinud tuvastamisnõudele. Kokkuvõttes lahendab kohus sisuliselt vaidlustatud ettekirjutuse, s.t kaebajale tehtud lahkumisettekirjutuse ja kaebaja suhtes kohaldatud sissesõidukeelu õigusvastasuse kindlakstegemise nõude.
Kaebuse lahendamine
13.VSS § 7 lg 1 sätestab, et viibimisaluseta Eestis viibivale välismaalasele tehakse ettekirjutus Eestist lahkumiseks. Kuna kaebaja viibimisaeg lõpetati ja vastustaja sellekohane otsus on kehtiv, siis puudus kaebajal viibimisalus ja vastustajal tuli teha talle lahkumisettekirjutus.
14.Vaidlustatud ettekirjutuses on öeldud, et kaebaja suhtes ei ole tuvastatud VSS § 9 lg 1 loetletud asjaolusid. Kohtu hinnangul on vastustaja õigesti kontrollinud, kas kaebaja suhtes on eeltoodud säte kohaldatav, kuna jaatava vastuse korral oleks kaebajale tulnud lahkumisettekirjutuse asemel teha seadustamisettekirjutus. Kohus ei nõustu kaebajaga, et see viide on arusaamatu või tähendab seda, et vastustaja on tuginenud valele õiguslikule alusele.
15.Kaebaja heidab vastustajale ette seda, et vastustaja ei ole lahkumisettekirjutuse tegemist põhjendanud. Kohus selle etteheitega ei nõustu. VSS § 7 lg 2 kehtestab lahkumisettekirjutuse sisule järgmised nõuded: lahkumisettekirjutusega tehakse kindlaks, et välismaalane viibib Eestis ebaseaduslikult, pannakse välismaalasele kohustus Eestist lahkuda, määratakse lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaeg, tehakse hoiatus välismaalase suhtes sunniraha rakendamise kohta lahkumisettekirjutuse täitmata jätmise korral, tehakse hoiatus lahkumiskohustuse sundtäitmise kohta ja vajaduse korral kohaldatakse välismaalase suhtes sissesõidukeeldu. Vaidlustatud ettekirjutus vastab eeltoodud nõuetele. Sh tugines vastustaja sellele, et kaebaja viibimisalus oli lõppenud ehk kaebaja viibis Eestis ebaseaduslikult ning vastustaja määras kaebajale tähtaja lahkumiskohustuse vabatahtlikuks täitmiseks. VSS § 7 lg 1 ei anna vastustajale kaalutlusõigust. Kui välismaalasel viibimisalust ei ole ja tegemist ei ole VSS § 9 lg 1 nimetatud isikuga, siis tuleb välismaalasele lahkumisettekirjutus teha. See tähendab, et vaidlustatud ettekirjutus ei pidanud sisaldama ja ei saanudki sisaldada kaalutlusi ja põhjendusi selle kohta, miks kaebajale lahkumisettekirjutus tehti. Kaalutlusõiguse teostamise ja põhjendamiskohustus oleks vastustajal tekkinud VSS § 9 lg 1 kohaldamise nõude korral, see säte aga kaebaja suhtes kohaldatav ei olnud. Kaalutlusõigust oleks vastustajal tulnud teostada ka juhul, kui ta oleks jätnud kaebajale määramata vabatahtliku lahkumise tähtaja. Selle olukorraga tegemist ei ole.
16.VSS § 74 lg 1 sätestab, et lahkumisettekirjutuses kohaldatakse välismaalase suhtes sissesõidukeeldu kolmeks aastaks lahkumisettekirjutuse täitmise päevast arvates. VSS § 6 kohaselt on sissesõidukeeld tõkend, mille eesmärk on vältida ebasoovitava välismaalase Eestisse saabumist ja Eestis viibimist. VSS eristab lahkumisettekirjutuses kohaldatavat sissesõidukeeldu (§ 74-75) ja muud sissesõidukeeldu (§ 27-3314). Praeguses asjas on tegemist sissesõidukeelu kohaldamisega lahkumisettekirjutuses. VSS § 273314 ei kuulu VSS § 27 alusel kohaldamisele, sh ei ole tegemist sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamise või kehtivusaja muutmisega (VSS § 75 lg 1). Seega ei ole põhjendatud kaebaja etteheide, et vastustaja ei ole viidanud VSS § 29 lg 1 sätestatud alustele.
17.Väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse ja Euroopa Liidu kodaniku seaduse
muutmise seaduse eelnõu 444 SE seletuskirjas (kättesaadav Riigikogu kodulehel www.riigikogu.ee) on öeldud, et Eesti seadusandja on kasutanud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis 2008/115/EÜ „Ühiste nõuete ja korra kohta liikmesriikides ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmisel“ lubatud võimalust kohaldada sissesõidukeeldu kõikide välismaalaste suhtes, kellele on tehtud lahkumisettekirjutus. Seega tuleb VSS § 74 lg 1 alusel eelduslikult kohaldada sissesõidukeeldu seaduses sätestatud tähtajaks. Vastustajal ei tulnud teostada kaalutlusõigust küsimuses, kas sissesõidukeeldu kohaldada, vaid üksnes selle osas, kas esineb alus kohaldada seda lühemaks ajaks või jätta kohaldamata.
18.VSS § 74 lg 3 ütleb, et lahkumisettekirjutuses võib kohaldada sissesõidukeeldu lühemaks ajaks, kui sissesõidukeelu kohaldamise tähtaeg on kõiki tähtsust omavaid asjaolusid arvestades ebaproportsionaalne. Vastustaja tegi kaebaja suhtes seaduses sätestatust soodsama otsuse ja kohaldas sissesõidukeeldu mitte kolmeks, vaid üheks aastaks. Iseenesest on õige kaebaja väide, et vaidlustatud ettekirjutus ei sisalda põhjendusi, miks kohaldati kaebaja suhtes sissesõidukeeldu kolme aasta asemel üheks aastaks. Vastustaja esitas need põhjendused kohtumenetluse käigus. Kuna vastustaja tegi kaebaja suhtes seaduses sätestatust soodsama otsuse, siis ei muuda põhjenduste hilisem esitamine kohtu hinnangul vaidlustatud ettekirjutust õigusvastaseks. VSS § 74 lg 4 lubab jätta sissesõidukeelu kohaldamata humaansetel kaalutlustel. Praktikas on välismaalase Eestis viibimise aega humaansetel kaalutlustel pikendatud näiteks tulenevalt isiku enda või tema lähedase haigusest, haiglas viibimisest või operatsioonijärgsest ravist arsti järelevalve all. Samuti võib sissesõidukeelu kohaldamise peatamine või tühistamine humaansetel kaalutlustel olla põhjendatud näiteks perekonnaliikmega seotud tõsise ja ootamatu õnnetuse puhul. Selliseid asjaolusid kaebaja puhul ei esine.
19.Vastuseks kaebaja muudele väidetele märgib kohus järgmist. Kaebaja viitas sellele, et sarnastes kohtuasjades 3-17-1924, 1925 ja 1927 on kohus välismaalaste kaebused rahuldanud. Kohtu hinnangul on õigusaktide ühtne tõlgendamine ja sellest tulenevalt kohtupraktika ühtsus küll oluline, kuid see ei saa olla eesmärk iseeneses. Vastasel korral ei saaks õiguslik mõte ja praktika üldse edasi areneda. Välismaalaste õiguse osas on kohtupraktika alles kujunemas ja seda saab muuhulgas kujundada kohus oma praeguse otsusega. Kaebaja viidatud kohtuasjades tehtud otsused ei ole jõustunud, seega ei ole veel teada, milline on kohtu lõplik seisukoht nendes asjades. Käesolev otsus väljendab selle teinud kohtuniku siseveendumust, mis kujunes asjaolude hindamise ning õigusnormide tõlgendamise ja kohaldamise teel. Kohtuotsus võib olla ja kohtuniku sellekohase siseveendumuse korral peabki olema erinev senisest kohtupraktikast. Kaebaja tugines ka sellele, et väärteoasjas tehtud otsus, milles kaebajale pandi süüks Eestis töötamise tingimuste rikkumist, on tühistatud. Kohtu hinnangul ei oma see praeguse asja lahendamisel tähendust. Esiteks omas see asjaolu puutumust üksnes kaebaja viibimisaja ennetähtaegse lõpetamisega, mida kohus praeguse asja raames sisuliselt ei käsitlenud. Nagu kohus eespool selgitas, oli vaidlustatud ettekirjutuse tegemine viibimisaja ennetähtaegse lõpetamise tagajärg. Lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu õiguspärasuse hindamisel omab tähtsust ainult see, kas otsus kaebaja viibimisaja ennetähtaegse lõpetamise kohta on kehtiv. Teiseks on süüteo-, sh väärteomenetluse ja haldusmenetluse menetlusreeglid ja tõendamisstandardid väga erinevad. Samuti on erinevad õigusnormid, mille kohaldamise
eelduste täidetust kohus hindab. Seetõttu on võimalik, et kaebaja ei pannud toime väärteo tunnustele vastavat tegu, kuid tegutses siiski viisil, mis annab alust viibimisaja ennetähtaegseks lõpetamiseks. Kui kohus oleks kaebaja viibimisaja ennetähtaegse lõpetamise õiguspärasust sisuliselt hinnanud, siis oleks väärteoasjas tehtud kohtuotsus olnud üheks tõendiks teiste tõendite seas (HKMS § 56 lg 2 alusel tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 272 lg 2). Väärteo äralangemine ei too automaatselt kaasa viibimisaja ennetähtaegse lõpetamise otsuse või vaidlustatud ettekirjutuse õigusvastasust.
20.Kokkuvõttes on vaidlustatud ettekirjutus kohtu hinnangul õiguspärane. Kohus jätab kaebuse rahuldamata. Menetluskulud
21.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Selle sätte alusel on menetluskulude kandmine kaebaja kohustus. Vastustaja ei ole menetluskulude nimekirja ja kuludokumente esitanud, seega jätab kohus HKMS § 109 lg 1 alusel menetluskulud välja mõistmata.
/allkirjastatud digitaalselt/ Karin Jõks Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.