Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Ringkonnakohus Einar Vene, Tanel Saar, Tiina Pappel 20.05.2021, Tartu 3-20-915 Xi kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 27.04.2020. a otsuse nr 15.3-3.4/308-4 tühistamiseks Tartu Halduskohtu 22.10.2020. a otsus Xi apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja X Esindaja adv. Andrei Matvejev Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet
RESOLUTSIOON
1.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 22.10.2020. a otsuse resolutsioon muutmata, muutes ja täiendades halduskohtu otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.
2.Jätta poolte menetluskulud ringkonnakohtus poolte endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast arvates, s.o kuni 21.06.2021 (k.a) (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) tunnistas 27.04.2020. a otsusega nr 15.3-3.4/308-4, tulenevalt välismaalaste seaduse (VMS) § 241 lg 1 p-st 2, X pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks alates 27.04.2020; tegi väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 72 lg 2 p 4 alusel ettekirjutuse Eestist lahkumiseks, mis kuulub sundtäitmisele kinnipidamisasutusest vabanemisel; kohaldas VSS § 74 lg-te 2 ja 3 alusel Xile sissesõidukeeldu 3 aastaks alates lahkumiskohustuse täitmisest. Otsuse põhjendused: X on karistatud kriminaalkorras 6-l korral ja väärteokorras 10-l korral. X kujutab endast ohtu avalikule korrale ja ühiskonna julgeolekule. Oht avalikule korrale on realiseerunud varguses, mis on toime pandud grupis ja süstemaatiliselt, kannatanutele materiaalse kahju tekitamises,
lõhkeseadeldise olulise osa ebaseaduslikus käitlemises, korduvas tervist kahjustavas ja valu tekitavas kehalises väärkohtlemises, s.h lähisuhtes toime pandud kehalises väärkohtlemises, ning elektrienergia ebaseaduslikus kasutamises võrku ebaseadusliku lülitumise teel. Oht avalikule julgeolekule seisneb selles, et X ei pea kinni ühiskonnas kehtivatest normidest, ta on rikkunud põhiseaduslikku korda, kahjustades riigis viibivate inimeste õigushüvesid. Toime pandud tegusid saab käsitleda ohuna riigi julgeolekule lisaks VMS § 124 lg 2 p 9, lg 3 ning § 237 lg 4 tähenduses. Viimased kuriteod pani X toime katseajal. Olenemata heast käitumisest vangistuses, puudub veendumus, et X käitub vabaduses samamoodi. Xist tulenev oht on tegelik, jätkuv ja piisavalt tõsine Eesti Vabariigi avalikule korrale ja riigi julgeolekule direktiivi 2003/109/EÜ art 12 lg 1 mõttes ning seetõttu on põhjendatud isiku pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine. X on sündinud Venemaal ja on Venemaa Föderatsiooni kodanik. Tema lähikondlaste hulka kuulub ema, kellega on suhted katkenud. Isa on surnud. Lapsi tal ei ole. X ei oska eesti keelt ega ole soovinud taotleda Eesti Vabariigi kodakondsust. Ta on elanud ja õppinud Venemaal. Xil on head eeldused kodakondsusjärgses riigis lõimumiseks ning töö- ja elukoha leidmiseks. Ka tema vanus ei sea selleks takistusi. Kuigi teise riiki elama asumine võib olla emotsionaalselt keeruline, on olemas eeldused Venemaa Föderatsioonis hakkama saamiseks. Samuti saab isik seal vajaminevat ravi. Seega riive tema era- ja perekonnaelule on proportsionaalne ühiskondliku turvalisuse, avaliku korra ja julgeoleku kaitsmiseks vastavalt Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EÕIK) art 8 lg-le 1 ja VMS § 241 lg-le 3. Täidetud on VSS § 72 lg 2 p 4 eeldused. Lahkumisettekirjutus tuleb koheselt sundtäita pärast vanglast vabanemist, et välistada Xi poolt uute süütegude toimepanemine. Arvestades isiku pikaajalisi sidemeid Eesti Vabariigiga ja asjaolu, et isikul elab ema Eestis, tuleb kohaldada 3aastast sissesõidukeeldu.
2.X esitas 11.05.2020 Tartu Halduskohtule kaebuse ja 29.05.2020 puuduste kõrvaldamise avalduse. Kaebaja palus tühistada PPA 27.04.2020. a otsus. Kaebaja põhjendused: PPA otsus ei ole põhjendatud, on ebaproportsionaalne ning sellega kaasneb kaebaja era- ja perekonnaelu tugev riive. Elamisloa äravõtmise otsustamisel ei saa piirduda oletusega, et ei ole alust uskuda, et kaebaja oma elustiili muudab ja rohkem kuritegusid toime ei pane. PPA ei ole otsuses kaebaja ohtlikkust põhjendanud. PPA oli kohustatud arvesse võtma kaebaja käitumist vanglas (läbis sotsiaalprogrammid, puuduvad distsiplinaarkaristused). Kaebajal on kroonilised haigused, s.h psüühikahäired. Venemaal puuduvad kaebajal sugulased, elukoht ja sotsiaaltoetused. On tõenäoline, et väljasaatmisel ei saa kaebaja koheselt esialgsete eluvajaduste tagamiseks vajalikke sotsiaaltoetusi. Sellisel juhul võib tekkida oht kaebaja elule. PPA võiks VSS § 74 lg 4 alusel jätta sissesõidukeelu humaansetel kaalutlustel kohaldamata.
3.Tartu Halduskohus jättis 22.10.2020. a otsusega kaebuse rahuldamata (resolutsiooni p 1) ja menetluskulud poolte endi kanda (resolutsiooni p 2); jättis kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata (resolutsiooni p 3). Otsuse põhjendused: 1) Kohus nõustub PPA otsuse põhjendustega. PPA on piisava põhjalikkusega kaalunud kaebaja toimepandud süütegusid ja tema ohtlikkust avalikule korrale, arvesse on võetud süütegude liiki ja laadi, süütegude toimepanemise korduvust. Oma tegevusega on kaebaja kahjustanud tugevalt teiste isikute õigusi ja vabadusi, mis on otseselt ohustanud avalikku korda ja ühiskondlikku turvatunnet. Kaebaja kujutab endast piisavalt tõsist ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule. 2) Kaebajal on võimalik vajalikku ravi saada ka Venemaal. Ravi saamise üksikasjalike tingimuste hindamine väljub kohtu uurimiskohustuse piiridest. Arvestades, et kaebaja on eelnevalt Venemaal elanud, siis ei asu ta elama võõrasse riiki. Venemaal saadav ravi ei pea olema antud samadel tingimustel, nagu Eestis. Kaebaja väljasaatmist ei takista asjaolu, et ta ei pruugi vajalikku ravi saada Venemaal tasuta. Isiku tervislik seisund ja ravivõimalused sihtriigis saavad olla vaid väga erandlikel juhtudel lahkumisettekirjutuse tegemist ja sissesõidukeelu
kohaldamist välistavaks asjaoluks. Praeguses asjas selliseid erandlikke asjaolusid ei esine. 3) Asja materjalidest ei nähtu, et kaebaja oleks PPA-lt taotlenud tähtajalist elamisluba. Seega puudub vajadus analüüsida, kas PPA on pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisel õigesti arvestanud VMS § 241 lg-s 3 sätestatud asjaoludega.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
4.X esitas 23.11.2020 apellatsioonkaebuse, milles ta palub tühistada Tartu Halduskohtu 22.10.2020. a otsus ja teha asjas uus otsus, millega tühistada PPA 27.04.2020. a otsus. Apellatsioonkaebuse põhjendused: 1) 2009. a otsusega määratud karistuse on kaebaja ära kandnud. Kaebaja on ohutu Eesti riigile. PPA ja kohus jätsid analüüsimata asjaolu, et kaebaja on kinnipidamisasutuses teinud pingutusi, et muuta oma käitumist ja elustiili seaduskuulekaks. Kaebaja tervis on oluliselt halvenenud, mistõttu ta ei saa olla isik, kes paneb kuritegusid toime. Varasemalt toime pandud teod olid seotud kaebaja vanusega. PPA oli kohustatud andma kaebajale võimaluse näidata, et tema käitumine jääb vabaduses positiivseks. 2) Kohus arvas ekslikult, et kaebaja ei ole PPA-lt taotlenud tähtajalist elamisluba. Kaebaja taotles elamisluba, kuid menetlus on PPA poolt peatatud. 3) Kohus jättis analüüsimata kaebaja väite, et Venemaal puuduvad tal sugulased, elukoht ja sotsiaaltoetused. Kohus jättis ka arvestamata kaebaja haiguse eripära. Venemaale väljasaatmisel kaebaja arst muutub ja uus arst ei saa kaebaja probleemi endale kiiresti selgeks teha. Sel juhul võib tekkida oht kaebaja elule. Kohus jättis analüüsimata asjaolu, et kaebajal on korter Kohtla-Järvel. 4) Kaebaja suhtes 5-aastase sissesõidukeelu kehtestamine ei ole põhjendatud ja on ebaproportsionaalne. PPA võiks VSS § 74 lg 4 alusel jätta sissesõidukeelu humaansetele kaalutlustel kohaldamata.
5.PPA esitas 16.12.2020 vastuse apellatsioonkaebusele, milles ta palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastuse põhjendused: 1) PPA otsuse asjaoludes on käsitletud kaebaja osalemist sotsiaalprogrammis, tööhõivet vanglas, käitumist vanglas ning otsuse tegemisel on nende asjaoludega arvestatud. Kaebajale on varasemalt korduvalt antud võimalus seaduskuulekalt elada, kuid ta ei ole seda teinud. Esimese kuriteo pani kaebaja toime 25 aastasena ja viimase 35 aastaselt. Mõistetud karistused ei suunanud kaebajat seaduskuulekale käitumisele, mis viitab sellele, et terviseprobleemid koosmõjus alkoholisõltuvusega ja narkootikumide tarbimisega ei ole pärssinud kuritegude jätkuvat toimepanemist. 2) Tähtsust ei oma, kas ja millal kaebaja esitas PPA-le tähtajalise elamisloa taotluse. See ei ole kohtuvaidluse esemeks ega mõjuta isikust tulenevat ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule. 3) Alkoholisõltuvuse, HIV-i ja skisofreenia ravi on kättesaadav ka Venemaal. Väljasaatmisel ei pruugi kaebaja koheselt sotsiaaltoetusi saada, kuid esmase toetusmeetmena Venemaale elama asumiseks on kaebajal võimalik taotleda väljasaadetavale mõeldud rahalist toetust Eestilt ning hiljem taotleda Venemaal vajalikke sotsiaaltoetusi. Tänapäevases digitaalmaailmas vahetatakse epikriise arstide/haiglate vahel operatiivselt sõltumata riigist. 4) PPA analüüsis otsuses (p 19) lühema kui 5-aastase sissesõidukeelu kohaldamist. Üksnes välismaalase soov muutuda seaduskuulekaks, saada Eestis ravi ja sotsiaaltoetusi ei kaalu üles Eesti riigi õigust mitte lubada riiki mõne aja jooksul välismaalasi, kes on siin avalikku korda korduvalt rikkunud ja keda PPA on pidanud ohuks avalikule korrale.
6.Riigikohus keelas 08.02.2021. a määrusega PPA-l kaebaja Eestist väljasaatmise kuni menetlust lõpetava lahendi jõustumiseni.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse rahuldamiseks puudub alus. Ringkonnakohus hindab esmalt PPA otsuse õiguspärasust pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise osas (I), seejärel Eesti Vabariigist lahkumiseks ettekirjutuse tegemise ning kolmeks aastaks sissesõidukeelu kohaldamise osas (II). Viimaks lahendab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse taotlused ning jaotab menetluskulud (III). I
8.PPA tunnistas kaebaja pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks VMS § 241 lg 1 p-le 2 tuginedes, asudes seisukohale, et kaebaja kujutab endast tegelikku ja piisavalt tõsist ohtu Eesti Vabariigi avalikule korrale ja riigi julgeolekule. VMS § 241 lg 1 p-s 2 on sätestatud, et pikaajalise elaniku elamisloa võib kehtetuks tunnistada, kui välismaalane kujutab endast ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule. Kui PPA teeb pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisel ka lahkumisettekirjutuse ja kohaldab sissesõidukeeldu, tuleb tal direktiivi 2003/109/EÜ art 12 lg-st 1 tulenevalt tuvastada isikust lähtuv tegelik ja piisavalt tõsine oht avalikule korrale või julgeolekule. VMS § 241 lg 1 p 2 alusel ohtu hinnates tuleb kaebaja isikut, elukäiku, toime pandud õigusrikkumisi ja käitumist karistuse kandmise ajal ja hiljem nii positiivselt kui ka negatiivselt iseloomustavad asjaolud tuvastada ning esitada nende põhjal põhjendused, miks on õigusnormis sätestatud ohulävend ületatud (vt RKHK 03.05.2019. a otsus asjas nr 3-18-89, p 10). Käesolevas haldusasjas vaidlustatud otsus sisaldas nii pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamist kui ka lahkumisettekirjutuse tegemist ja sissesõidukeeldu. Seega pidi PPA tuvastama kaebajast lähtuva tegeliku ja piisavalt tõsise ohu avalikule korrale ja riigi julgeolekule.
9.Halduskohus asus otsuses seisukohale, et vastustaja on kaebaja poolt toime pandud süütegusid ning ohtlikkust avalikule korrale piisava põhjalikkusega kaalunud (otsuse p 27). Ringkonnakohus nõustub halduskohtu hinnanguga.
10.Kohtupraktikas on ohtu avalikule korral käsitatud olukorrana, kus asjaoludele antava objektiivse hinnangu põhjal võib pidada tõenäoliseks, et lähitulevikus võib isik panna toime sarnase õigusrikkumise. Sellise hinnangu andmiseks tuleb hinnata toimepandud kuriteo raskust, selle laadi ning võimaliku kordumise tõenäosust. Tegemist on prognoosotsusega, mille kontrollimisel tohib kohus tuvastatud asjaolude põhjal anda üksnes hinnangu, kas kaitstava õigushüve kahjustamise oht oli tõenäoline (vt RKHK 14.03.2012. a otsus asjas nr 3-3-1-80-11, p 18). Riigikohus on riigi julgeoleku mõistet sisustanud läbi Euroopa Kohtu praktika. Nimelt on Euroopa Kohus välismaalasi, sh rahvusvahelise kaitse taotlejaid puudutavas kohtupraktikas järjepidevalt selgitanud, et avaliku korra kaitsele tuginemine eeldab igal juhul lisaks ühiskondliku korra häirimisele, mida põhjustab mis tahes seadusrikkumine, ka seda, et esineb tõeline, vahetu ja piisavalt tõsine oht, mis kahjustab mõnd ühiskonna põhihuvi. Riigi julgeolek hõlmab nii liikmesriigi sise- kui ka välisjulgeolekut ning seega võib avalikku julgeolekut mõjutada institutsioonide ja oluliste avalike teenuste toimimise kahjustamine ning oht rahvastiku säilimisele, samuti välissuhete raske häirimise oht või oht rahvaste rahumeelsele kooseksisteerimisele või militaarhuvide kahjustamine (Vt nt C-373/13, H. T., p-d 78-79) (RKHK 01.10.2018. a otsus asjas nr 3-17-1026, p 29).
11.Vaidlustatud otsuses on vastustaja ülima põhjalikkusega käsitlenud kaebaja poolt elu jooksul toime pandud süütegusid. Otsusest nähtub, et Viru Maakohtu 10.05.2019. a otsusega asjas nr xxx tunnistati kaebaja süüdi KarS § 121 lg 2 p 2, 3 alusel korduvas kehalises väärkohtlemises lähi- või sõltuvussuhtes. Mõistetud karistus liideti varasema Viru Maakohtu
24.10.2018. a otsusega mõistetud karistusega, mille tulemusena mõisteti kaebajale kokku 1 aasta 7 kuud ja 22 päeva vangistust. Vaidlustatud otsusest ja karistusregistri andmetest nähtuvalt on kaebajal kokkuvõtlikult kolm kehtivat ja kolm arhiveeritud kriminaalkaristust ning viis kehtivat ja viis arhiveeritud väärteokaristust (vt karistusregistri andmed dtl 133-137). Kehtivatest kriminaalkaristustest kaks on mõistetud kehalise väärkohtlemise eest lähi- või sõltuvussuhtes (maakohtu otsused 2019 ja 2017) ning üks elektrienergia, maagaasi või soojusenergia ebaseadusliku kasutamise eest (maakohtu otsus 2018). Arhiveeritud kriminaalkaristustest üks on seotud kehalise väärkohtlemisega (maakohtu otsus 2015), üks lõhkeseadeldise ebaseadusliku käitlemise, omandamise, valdamise ja hoidmisega (maakohtu otsus 2013) ning üks grupis toime pandud vargusega (maakohtu otsus 2009). Viiest kehtivast väärteokaristusest neli on mõistetud narkootilise või psühhotroopse aine ebaseadusliku käitlemise eest väikeses koguses (väärteokaristuse otsused 2019, 2018, 2017, 2016) ning üks liiklusseaduse alusel jalakäijana nõuetevastases kohas tee ületamise eest (2016). Viiest arhiveeritud väärteokaristusest kaks on mõistetud vähemohtliku varavastase süüteo eest (KarS § 218 lg 1), kaks narkootilise või psühhotroopse aine ebaseadusliku käitlemise eest väikeses koguses (NPALS § 151 lg 1) ning üks liiklusseaduse rikkumise eest. Siinkohal nõustub ringkonnakohus vastustajaga selles, et lähtudes karistusregistri seaduse § 20 lg 1 p-st 4 oli PPA-l õigus kasutada kaebajast johtuva ohu kindlakstegemisel ka arhiveeritud andmeid. Samuti nõustub ringkonnakohus vastustajaga selles, et kuigi väärteokaristused on menetlusotsuste tegemisel väiksema kaaluga kui kuriteod, näitavad ka need isiku suhtumist Eesti Vabariigi õiguskorda, mistõttu sai neid võtta kaebajast lähtuva ohu analüüsimisel arvesse.
12.Vaidlustatud otsuses leiab PPA, et kaebaja on eelnevalt loetletud süütegudega loonud mitmel korral reaalse ohu avalikule korrale, mis on realiseerunud grupis ja süstemaatiliselt toime pandud varguses, kannatanule materiaalse kahju tekitamises, lõhkeseadeldise olulise osa ebaseaduslikus käitlemises, korduvas tervist kahjustavas ja valu tekitavas kehalises väärkohtlemises, sh lähisuhtes toime pandud kehalises väärkohtlemises ning elektrienergia ebaseaduslikus kasutamises võrku ebaseadusliku lülitumise teel.
13.Viru Vangla 25.03.2020. a ettepanekust nr 2-6/12898-1 pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamiseks ja lahkumisettekirjutuse tegemiseks (dtl 124-129), mida on vaidlustatud otsuses tsiteerinud ka vastustaja, nähtub, et Viru Vanglas läbiviidud riskihindamise põhjal on kaebaja hinnatud avalikkusele ohtlikuks ning konkreetsele täiskasvanule kõrgohtlikuks. Ohustatud on ühiskonna turvalisus ning ka lähedased isikud. Oht seisneb füüsilise vägivalla kasutamises, samuti lõhkeseadeldise olulise osa ebaseaduslikus käitlemises. PPA on otsuses seisukohal, et kaebaja poolt toimepandud tegusid saab käsitleda ka ohuna riigi julgeolekule, sest kaebajat on korduvalt kriminaalkorras karistatud esimese ja teise astme tahtlike, sh isikuvastaste kuritegude eest. Ringkonnakohus nõustub PPA hinnanguga.
14.Apellatsioonkaebuse kohaselt jätsid nii vastustaja kui kohus analüüsimata asjaolu, et kaebaja on kinnipidamisasutuses teinud pingutusi, et muuta oma käitumist ja elustiili seaduskuulekaks. Vastustaja seletuse kohaselt on PPA otsuse asjaoludes siiski kaebaja osalemist sotsiaalprogrammis, tööhõivet ja käitumist vanglas käsitlenud ja sellega otsuse tegemisel arvestanud. Ringkonnakohus nõustub, et vaidlustatud otsusest nähtuvalt edastas Viru Vangla vastustaja palvel viimasele kaebaja iseloomustuse, millest nähtub, et kaebaja on vangistuse jooksul läbinud taasühiskonnastavaid tegevusi: alates 19.01.2020 osaleb kaebaja sotsiaalprogrammis Eluviisitreening, ajavahemikul 27.09.2019-27.12.2019 töötas majandustöödel koristajana, kaebaja käitumine on olnud probleemideta ja ametnikega suheldes viisakas ning distsiplinaarkaristused puuduvad (PPA otsuse p 11). Vastustaja on eelviidatud asjaolusid vaidlustatud otsuses esile toonud kaebajat iseloomustava positiivse küljena, lisades
samas, et olenemata heast käitumisest vangistuses, puudub PPA-l veendumus, et isik käitub vabaduses samamoodi nagu ta on käitunud vanglas (PPA otsuse p 16, lk 12).
15.Kohtupraktikas on leitud, et isiku järjepidev käitumismuster süütegude toimepanemisel viisil, et õiguskuuleka elu perioodid on äärmiselt napid või pea olematud, võib anda tunnistust tema tegelikust ja piisavalt tõsisest ohtlikkusest. Seda ka siis, kui toime pandud süüteod ei ole eraldi võetuna kõrge ühiskonnaohtlikkusega, kuid süüteod kogumis ning koos muude isikuga seotud asjas tähtsust omavate asjaoludega on piisavad, et jaatada tegeliku ja piisavalt tõsise ohu olemasolu (RKHK 03.05.2019. a otsus asjas nr 3-18-89, p 18). PPA on analüüsinud kaebaja kuritegude dünaamikat ning selgitanud, et kaebaja käitumine ei muutunud õiguskuulekaks ka peale esimesi leebemaid karistusi ning vangistusele eelnenud perioodil on kaebaja õiguskuulekad perioodid olnud kuni kolme aasta pikkused. Kaebaja pani kuritegusid toime katseajal ning rikkus kahel korral käitumiskontrolliga pandud keeldu tarvitada alkoholi. Ringkonnakohus nõustub vastustaja poolt otsuses märgituga selles, et kaebajal on välja kujunenud kriminogeenne käitumisviis, ta ei ole mõistetud karistustest järeldusi teinud, on viimased kuriteod toime pannud katseajal ning õiguskuulekalt elatud perioodid on ajas lühemaks muutunud. See kõik viitab sellele, et kaebajast lähtuv oht on hoolimata heast käitumisest vanglas siiski piisavalt tõsine. Ringkonnakohus arvestab siinkohal ka asjaoluga, et Viru Vangla 27.04.2020. a iseloomustuse järgi on kaebaja poolt üldise korduva kuriteo toimepanemise tõenäosus 2 aasta jooksul 56% ning vägivaldse kuriteo toimepanemise tõenäosust 54%, st üle keskmise. Ka on ringkonnakohtu jaoks märkimisväärne asjaolu, et vangla, prokuratuur, maa- ega ringkonnakohus ei toetanud kaebaja ennetähtaegset vangistusest vabastamist 06.01.2020, asudes seisukohale, et kaebajat iseloomustavad negatiivsed asjaolud, nagu korduv karistatus, kuriteo toimepanemise asjaolud, uue kuriteo toimepanemine katseaja jooksul, alkoholisõltuvus, halb suhtlusringkond, võlgade olemasolu, töökoha, omandatud eriala ja lähedase toetuse puudumine, vägivaldne käitumine probleemide lahendamisel, kaaluvad positiivsed asjaolud üles (vt Viru Maakohtu 16.10.2019. a määrus ja Tartu Ringkonnakohtu 19.11.2019. a määrus asjas nr xxx).
16.Riigikohtu praktikas on rõhutatud, et kuritegude jätkuva toimepanemise tõenäosus on suurem nende isikute puhul, keda on ka varem kuritegudes süüdi tunnistatud ja karistatud, ning eeskätt nende kuritegude puhul, mille korduva toimepanemise tõenäosus on kohtupraktika järgi suur (nt seksuaalkuriteod ja narkokuriteod, vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 11. detsembri 2006. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-103-06, p 15; Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
22.veebruari 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-09, p 33). Vangla ettepanekus leitakse, et kaebajast johtuv oht on kõige tõenäolisem, kui kaebaja tarvitab alkoholi ja kaotab probleemide ilmnemisel enesekontrolli, samuti kui ta ei väärtusta peresuhteid, ei muuda oma mõtlemist ja käitumist, jätkab kuritegelikku elustiili ega õpi tehtud vigadest. PPA toob otsuses esile, et narkootikumidega seotud probleemid ja diagnoositud alkoholisõltuvus on kaebaja puhul kuritegude soodusteguriks. Võttes arvesse kaebaja korduvaid narkootikumidega seotud väärtegusid, on ringkonnakohtul alus arvata, et narkootikumidega seotud probleemid kallutavad kaebajat käituma kuritegelikult ka tulevikus.
17.Eeltoodust tulenevalt nõustub ringkonnakohus vastustajaga, et kaebajast lähtuv oht avalikule korrale ja riigi julgeolekule on tegelik ja jätkuv.
18.Vastustaja asus otsuses seisukohale, et kaebaja isikust tulenev oht kaalub üles kaebaja soovi viibida riigis, kus ta on elanud, kuid mille kodanik ta ei ole. Otsusest nähtuvalt on vastustaja saanud otsuses arvestada järgmiste kaebajaga seotud asjaoludega: 1) kaebaja on sündinud Venemaal ja on rahvuselt venelane, Eestisse kolis pooleaastaselt ning oli otsuse tegemise ajal 36-aastane; 2) kaebajal ei ole õdesid-vendi ning tema lähikondlaste hulka kuulub vaid ema,
kelle suhtes on talle kohaldatud lähenemiskeeld, Viru Vangla ettepanekust nähtuvalt ei suhtle kaebaja oma emaga, kaebaja isa on surnud ning Venemaal sugulasi ei ole; 3) kaebaja paarisuhted on olnud lühiajalised, kaebaja endine elukaaslane välistab kooselu kaebajaga, kaebajat ei ole vanglas külastatud ning tal ei ole lapsi; 4) kaebaja ei valda eesti keelt ning ta ei ole soovinud taotleda Eesti Vabariigi kodakondsust; 5) kaebaja emakeel on vene keel ning ta omandas ka Eestis hariduse vene keeles, kaebaja elas Eestis kuni 5. klassini, käitumisraskuste tõttu kolis Venemaale vanaema juurde elama, kus lõpetas 9. klassi, kuid sattus kuritegelikule teele ja hakkas tarvitama narkootikume, aastatel 2003-2005 töötas kaebaja Venemaal metsatöödel; 6) kaebaja põeb kroonilist haigust HIV alates 2005. aastast, tal on psühhiaatrilised probleemid ning talle on määratud eluaegne ravi, kuid vajaminevat ravi saaks kaebaja ka Venemaa Föderatsioonis; 7) kaebaja korter on võlgade tõttu sundmüügis, seal puudub elekter ning pärast vabanemist puudub kaebajal elukoht; 8) pärast vabanemist puudub kaebajal töökoht, enne vangistust kaebaja ei töötanud, elas aastaid asotsiaalset elu ning sai töövõimetuspensioni. Seega on vastustaja VMS § 241 lg 1 p 2 alusel kaebajast lähtuvat ohtu hinnates kaalunud ka lõikes 3 nimetatud asjaolusid.
19.Apellatsioonkaebuses heidab kaebaja halduskohtule ette, et kohus jättis analüüsimata kaebaja väite, et Venemaal puuduvad tal sugulased, elukoht ja sotsiaaltoetused, samas on kaebajal korter Kohtla-Järvel. Ringkonnakohus märgib, et sihtriigis sugulaste, elukoha ja sotsiaaltoetuste puudumine ei saa olla avalikule korrale ja riigi julgeolekule ohtu kujutavale isikule elamisloa alles jätmise põhjenduseks. Lisaks nähtub vaidlustatud otsusest, et kaebajal puudub vanglast vabanemise järgselt ka Eestis elukoht. Asjaolu, et kaebajal ei ole Venemaal sugulasi, oli samuti vastustajale otsuse tegemise ajal teada. Samas ilmneb otsusest, et kaebajal ei ole peale ema, kelle turvalisus on kaebajaga suheldes ohustatud, ühtegi teist sugulast ka Eesti Vabariigis. Vastustaja on otsuses õigesti selgitanud, et elamisloa kehtetuks tunnistamisel, sellega kaasneva lahkumisettekirjutuse tegemisel ning Venemaa Föderatsiooni elama asumisel säilib emal võimalus kaebajat külastada, kui nende omavahelised suhted paranevad ja ta seda soovib. Samuti saab kaebaja emaga suhelda sidevahendeid kasutades, millist seisukohta toetab ka Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika (Joseph Grant vs Ühendkuningriik, p 40). Ringkonnakohus leiab, et võimalikud sotsiaaltoetused ja nende suurus iseenesest ei ole asjaolu, mis saaks takistada pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamist. Viru Vangla iseloomustusest nähtub, et ka Eestis ei oleks kaebajal vabanemise korral töökohta, ema on kaebaja materiaalsest toetamisest keeldunud ning riigipoolsete tugiteenuste saamiseks tuleks kaebajal end esmalt Eesti Töötukassas arvele võtta.
20.Eeltoodud põhjendustel on kaebaja pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine õiguspärane ning avaliku korra ja riigi julgeoleku kaitseks proportsionaalne ning puudub alus halduskohtu otsuse ja PPA otsuse tühistamiseks.
II
21.Vastavalt VSS § 7 lõikele 1 tehakse viibimisaluseta Eestis viibivale välismaalasele ettekirjutus Eestist lahkumiseks. VSS § 7 lg 2 sätestab, et lahkumisettekirjutusega tehakse kindlaks, et välismaalane viibib Eestis ebaseaduslikult, pannakse välismaalasele kohustus Eestist lahkuda, määratakse lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaeg, tehakse hoiatus välismaalase suhtes sunniraha rakendamise kohta lahkumisettekirjutuse täitmata jätmise korral, tehakse hoiatus lahkumiskohustuse sundtäitmise kohta ja vajaduse korral kohaldatakse välismaalase suhtes sissesõidukeeldu. VSS § 72 lg 2 p 4 järgi võib lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaja jätta määramata ja lahkumisettekirjutuse kohe sundtäita, kui välismaalane kujutab ohtu avalikule korrale või riigi julgeolekule. VSS § 72 lg 3 kohaselt
arvestatakse lahkumisettekirjutuse tegemisel igal üksikjuhtumil kõiki olulisi asjaolusid ja kaalutakse põhjendatud huve.
22.Ringkonnakohus selgitas eelnevalt, et lahkumisettekirjutuse tegemisel ja sissesõidukeelu kohaldamisel tuleb PPA-l direktiivi 2003/109/EÜ art 12 lg-st 1 tulenevalt tuvastada isikust lähtuv tegelik ja piisavalt tõsine oht avalikule korrale või julgeolekule (otsuse p 8). PPA on vaidlustatud otsuses vastava nõude täitnud. Seetõttu ringkonnakohus kaebajast lähtuval ohul täiendavalt ei peatu.
23.Apellatsioonkaebuse kohaselt jättis kohus arvestamata kaebaja haiguse eripära. Venemaale väljasaatmisel kaebaja arst muutub ja uus arst ei saa kaebaja probleemi endale kiiresti selgeks teha. Sel juhul võib tekkida oht kaebaja elule. Kohtupraktikas on leitud, et isiku tervislik seisund ja ravivõimalused sihtriigis saavad olla vaid väga erandlikel juhtudel lahkumisettekirjutuse tegemist ja sissesõidukeelu kohaldamist välistavaks asjaoluks. Ka väljasaatmine on keelatud vaid juhul, kui terviseseisundit ja sihtriigi ravivõimalusi arvestades kaasneksid väljasaatmisega VSS §-s 171 sätestatud tagajärjed (RKHK 05.12.2019. a otsus asjas nr 3-16-2123, p 15). Ringkonnakohus nõustub vastustajaga, et vajaminevat ravi saaks kaebaja ka Venemaa Föderatsioonis.
24.Apellatsioonkaebuse kohaselt eksis halduskohus, kui leidis, et kaebaja ei taotlenud vastustajalt tähtajalist elamisluba. Kaebaja on tähtajalist elamisluba taotlenud, kuid vastav menetlus on PPA poolt peatatud. Kaebaja leiab, et kohtu ekslik järeldus kaebaja elamisloa taotluse esitamata jätmise kohta viis ka kaebaja võimaliku väljasaatmiseni. Ringkonnakohus nõustub kaebajaga, et halduskohus eksis nimetatud asjaolus, kuid märgib ka seda, et halduskohtu arutlus tähtajalise elamisloa taotlemise ja VMS § 241 lg-s 3 sätestatud asjaolude omavahelisest seoses jääb ringkonnakohtule arusaamatuks. Halduskohtu vastav arutlus otsuse p-s 30, sh väide, et seoses tähtajalise elamisloa mittetaotlemisega puudub kohtul vajadus analüüsida, kas vastustaja on pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisel õigesti arvestanud VMS § 241 lg-s 3 sätestatud asjaoludega ja neid õigesti kaalunud, on täiesti asjakohatu. Kaebaja poolt tähtajalise elamisloa taotluse esitamine ei saanud kuidagi mõjutada halduskohtu kontrollikohustust ega ka vastustaja kaalutlusi kaebaja pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise otsustamisel. Ringkonnakohus möönab, et viibimisalusega isikule puudub alus lahkumisettekirjutuse tegemiseks. Samas ei ole vaidlust selle üle, et nii PPA vaidlustatud otsuse tegemise aja seisuga kui ka praegu puudub kaebajal Eestis tähtajaline elamisluba.
25.Kohtupraktikas on leitud, et kohtul on lahkumisettekirjutuse õiguspärasust kontrollides kohustus välja selgitada ja hinnata, kas lahkumisettekirjutuse tegemisest alates on asjaoludes toimunud olulisi muudatusi, mille tagajärjel on isikust lähtuv oht avalikule korrale või julgeolekule oluliselt muutunud. Ka tuleb kohtul kontrollida, kas lahkumisettekirjutuse tegemise menetluses on isik korrektselt ära kuulatud. Samuti tuleb selgitada, kas PPA otsus on sissesõidukeelu kohaldamise kestuse osas kaalutud ja proportsionaalne (vt RKHK 03.05.2019. a otsus asjas nr 3-18-89, p 10; 19.02.2019. a otsus asjas nr 3-17-1545/81, p-d 14-23, 32-34). Haldusasja materjalidest ei nähtu ning ka kaebaja pole väitnud, et pärast lahkumisettekirjutuse tegemist oleks kaebajaga seonduvates asjaoludes toimunud selliseid muudatusi, mis tingiks kaebaja ohuhinnangu ümbervaatamise.
26.PPA asus vaidlustatud otsuses seisukohale, et kuna kaebaja on ühiskonnale ohtlik ja konkreetsele inimesele kõrgohtlik, kujutab ta vanglast vabanedes ohtu teiste inimeste õigustele ja vabadustele ning seetõttu on proportsionaalne ja vajalik lahkumisettekirjutuse VSS § 72 lg 2 p 4 alusel sundtäitmine koheselt pärast kaebaja vanglast vabanemist, et välistada kaebaja poolt
uute süütegude toimepanemist. Otsuses on asjakohaselt märgitud, et tegemist on PPA kaalutlusotsusega. Ringkonnakohus leiab, et vastustaja on kõigi olulisi asjaolusid lahkumisettekirjutuse tegemisel kaalunud (vt vaidlustatud otsuse p 18), vastustaja kaalutlused on ringkonnakohtu hinnangul asjakohased ning lahkumisettekirjutuse kohene sundtäitmine seetõttu ka põhjendatud.
27.VSS § 74 lg-st 2 tuleneb, et olukorras, kus välismaalasele ei anta vabatahtliku lahkumise tähtaega, kohaldatakse lahkumisettekirjutuses välismaalase suhtes sissesõidukeeldu viieks aastaks. Ekslik on apellatsioonkaebuses esitatud väide, et kaebaja suhtes kohaldati sissesõidukeeldu 5 aastaks. Vaidlustatud otsusega kohaldas PPA kaebaja suhtes sissesõidukeeldu kolmeks aastaks Schengeni alale alates lahkumiskohustuse täitmisest. VSS § 74 lg-st 3 tuleneb, et kui sissesõidukeelu kohaldamise tähtaeg on kõiki tähtsust omavaid asjaolusid arvestades ebaproportsionaalne, võib lahkumisettekirjutuses kohaldada sissesõidukeeldu ka lühemaks ajaks. Otsusest nähtuvalt kaalus PPA kaebaja suhtes sissesõidukeelu kohaldamisel kaebajaga seotud asjaolusid ning kaebajast lähtuvalt piisavalt tõsist ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule, kuid leidis, et arvestades kaebaja pikaajalisi sidemeid Eesti Vabariigiga ning asjaolu, et isikul elab ema Eestis, tuleb kaebaja suhtes kohaldada 3-aastast sissesõidukeeldu. Ringkonnakohus on seisukohal, et kaebaja suhtes kohaldatud sissesõidukeelu kestus on kaebajaga seotud asjaolusid arvestades piisavalt kaalutletud ja proportsionaalne.
28.Apellatsioonkaebuse kohaselt oleks PPA võinud jätta sissesõidukeelu VSS § 74 lg 4 alusel humaansetel kaalutlustel kohaldamata. Ringkonnakohus on varem leidnud, et praktikas on välismaalase Eestis viibimise aega humaansetel kaalutlustel pikendatud näiteks tulenevalt isiku enda või tema lähedase haigusest, haiglas viibimisest või operatsioonijärgsest ravist arsti järelevalve all. Samuti võib sissesõidukeelu kohaldamise peatamine või tühistamine humaansetel kaalutlustel olla põhjendatud näiteks perekonnaliikmega seotud tõsise ja ootamatu õnnetuse puhul (TrtRK 28.05.2019. a otsus asjas nr 3-17-1928, p 13). Selliseid mõjuvaid asjaolusid kaebaja puhul aga ei esine.
29.PPA teavitas kaebajat 25.03.2020. a kirjaga nr 15.3-3.1/806-1 pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise menetluse alustamisest, selgitas, et elamisloa kehtetuks tunnistamisega võib kaasneda lahkumisettekirjutuse tegemine ja sissesõidukeelu kohaldamine ning andis kaebajale tähtaja arvamuse ja vastuväidete esitamiseks (dtl 138). Kaebaja sai PPA kirja kätte 26.03.2020 ning esitas 13.04.2020 PPA-le enda vastuväited. Seega on kaebaja vaidlusaluses menetluses ka nõuetekohaselt ära kuulatud. III
30.Eeltoodud põhjendustel puudub ringkonnakohtul alus apellatsioonkaebuse rahuldamiseks. Tartu Halduskohtu 22.10.2020. a otsuse resolutsioon jääb muutmata, kuid ringkonnakohus muudab ja täiendab halduskohtu otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.
31.Vastavalt HKMS § 108 lõikele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 109 lg 1 kohaselt esitatakse kirjalikus menetluses menetluskulude väljamõistmiseks kohtule menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid kohtu poolt määratud tähtaja jooksul. Kuludokumentide ja menetluskulude nimekirja esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Kuna PPA ei ole kohtule menetluskulude taotlust esitanud, jäävad poolte menetluskulud ringkonnakohtus poolte endi kanda.
(allkirjastatud digitaalselt)
Riigikohtu lahend 26.01.2022
RESOLUTSIOON
1.Tagastada kaebaja 8. juuli 2021. a avaldusele lisatud tõendid.
2.Rahuldada kassatsioonkaebus osaliselt. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 20. mai 2021. a otsus ja Tartu Halduskohtu 22. oktoobri 2020. a otsus lahkumisettekirjutust ja sissesõidukeeldu puudutavas osas.
3.Teha tühistatud osas uus otsus, millega rahuldada kaebus osaliselt. Tühistada Politsei- ja Piirivalveameti 27. aprilli 2020. a otsuse nr 15.3-3.4/308-4 punktid 2 ja 3 (s.o lahkumisettekirjutust ja sissesõidukeeldu puudutavas osas).
4.Tagastada kautsjon.
5.Jätta vandeadvokaadi abi Andrei Matvejevi riigi õigusabi tasu suuruse kindlaksmääramise taotlus läbi vaatamata.
6.Asendada avaldatavas otsuses kaebaja nimi tähemärgiga.
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.