Tartu Ringkonnakohus Tiina Pappel, Einar Vene ja Tanel Saar 15. veebruar 2018, Tartu 3-16-2514
Haldusasi
Margus Oolo kaebus Maksu- ja Tolliameti 06.09.2016 intressinõude nr 13-3/133347 ja 11.11.2016 vaideotsuse nr 6-1/3498-2 osalise tühistamise nõudes
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Halduskohtu 6. juuni 2017. a otsus Margus Oolo apellatsioonkaebus Kirjalikus menetluses Kaebaja/apellant Margus Oola esindaja v.adv A. Lillo Vastustaja Maksu- ja Tolliamet esindaja I. Lind
RESOLUTSIOON
Jätta Margus Oolo apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 6. juuni 2017. a otsus muutmata.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 19. märts 2018.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Maksu- ja Tolliameti (MTA) 6. septembri 2016. a intressinõudega nr 13-3/133477 kohustati Margus Oolot tasuma intressivõla 18 556,13 eurot kümne päeva jooksul intressinõude saamise päevast arvates. Intressinõude kohaselt Tartu Maakohtu 19. juuli 2016 otsusega kinnitatud kokkuleppe järgi tasuti kriminaalmenetluses arestitud rahast 81 420,40 eurot tulu- ja käibemaksukohustuse katteks ning 61 472,38 eurot maksukohustuselt arvestatud intressi katteks. Ülejäänud intress (18 556,13 eurot) oli
6.septembriks 2016 tasumata.
2.11. novembri 2016 vaideotsusega nr 6-1/3498-2 rahuldas MTA M. Oolo vaide osaliselt ning tunnistas ja vähendas intressinõuet 164,06 euro võrra.
3.M. Oolo esitas kaebuse Tartu Halduskohtule, taotledes MTA 6. septembri 2016 intressinõude nr 13-3/133477 ja 11. novembri 2016 vaideotsuse tühistamist.
Kaebuse kohaselt 12. detsembril 2011 võeti kriminaalmenetluses läbiotsimisel kaebajalt ära raha ning maksukohustusele vastava summa (81 420,40 eurot) faktilise äravõtmise ja MTA kontole kandmise hetkest lõppes ka maksusummalt intressi arvutamine. Ettemaksukonto on MTA arvestussüsteemis asuv konto, mis kuulub maksumaksjale. Sisuliselt on tegemist maksuhalduri poolt maksumaksjale pakutava arvelduskonto teenusega. Maksukohustus tuleb lugeda täidetuks alates ajast mil maksukohustusega võrdne summa on laekunud MTA pangakontole ehk kohustuse täitmise hetke määramise seisukohast on määrava tähtsusega, millal on raha laekunud maksuhaldurile kuuluvale (panga) kontole ja mitte vastustaja sisemises arvestussüsteemis asuvale MTA tehnilisele abivahendile. Kui asuda ka vastupidisele seisukohale, s.o et Tartu Maakohtu 13. märtsi 2012 kohtumäärusega kriminaalasjas nr 1-12-2151 kehtestatud arest piiras ka vastustaja õigusi raha kasutamisel, siis ka see asjaolu ei anna vastustajale alust nõuda kaebajalt intressi pärast 12. detsembrit 2011. Vastustaja ise on taotlenud sellise abinõu (arest) kohaldamist. Teiseks tuleneb Riigikohtu otsusest nr 3-3-1-35-16, et ka maksuhalduri konto arest ja/või kaebuse esitaja vastustaja vastu võimaliku varalise nõude arest ei tekita maksukohustuslasele intressi arvestamise kohustust MKS § 115 lg 1 alusel. Kaebaja nõustub, et 2010. ja 2011. aasta käibe- ja tulumaksult tuleb tal tasuda intressi 10 421,42 eurot, ülejäänud ulatuses (69 487,09 eurot) on intressinõue põhjendamatu. Kui kohus rahuldab taotluse tunnistada maksukorralduseseaduse § 117 lg 1 põhiseadusega vastuolus olevaks osas, millega see näeb ette intressi määra 0,06% päevas, siis sellisel juhul on MTA intressinõue põhjendatud maksimaalselt summas 3806,91 eurot.
4.Vastuses kaebusele vaidles MTA kaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. MTA selgitas, et vaatamata sellele, et raha kanti MTA erikontole, ei olnud alust raha maksunõude katteks kanda enne kriminaalasjas tehtava lõpliku lahendi jõustumist. Sellistel puhkudel ootab raha selleks spetsiaalselt loodud kontol kriminaalasja lahendit ning maksuhaldur seal olevat raha vahepeal ei käsuta ega kata sellega maksunõudeid. MTA ülesandeks oli raha hoidmine ning asjaolu, et raha säilitati riigi kontrolli all pangakontol, mille haldajaks on MTA, ei oma mingit sisulist tähendust. Kohtuotsuses kriminaalasjas nr 1-16-3814 on antud juhised, milliste nõuete katteks deposiitkontole kantud rahad arvestatakse. Seega maksuhalduril puudus õigus arvestada MTA deposiidikontole kantud raha kaebaja maksukohustuste katteks enne kohtuotsuse jõustumist.
HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED
5.Tartu Halduskohtu 6. juuni 2017 otsusega jäeti kaebus rahuldamata.
6.Viitega Riigikohtu lahendile asjas nr 3-4-1-15-16 leidis halduskohus, et MKS § 117 lg-s 1 sätestatud maksuintressimäär on põhiseadusega kooskõlas.
7.Intressinõude kohaselt on kriminaalmenetluses arestitud raha kantud M. Oolo ettemaksukontole
30.augustil 2016. Samas on intressinõudes märgitud, et intresside arvutamisel võetakse ülekantud summad arvesse juba alates 4. augustist 2016 (so kohtuotsuse jõustumisest mõistlik aeg raha ülekandmiseks). Maksuhaldur ei vaidlusta asjaolu, et kaebajalt 12. detsembril 2011 läbiotsimisel ära võetud rahalised vahendid olid sellest ajast kantud MTA deposiitkontole.
8.Tartu Maakohtu 13. märtsi 2011 määruses, millega arestiti kaebajalt ära võetud raha, tugineb KrMS § 141 lg-le 1, mille kohaselt on vara arestimise eesmärgiks tsiviilhagi, konfiskeerimise või selle asendamise ja varalise karistuse tagamine, ning et vara arestimine seisneb kahtlustatava, süüdistatava, süüdimõistetu, tsiviilkostja või kolmanda isiku või rahapesu või terrorismi rahastamise objektiks oleva vara üleskirjutamises ja vara võõrandamise tõkestamises. KrMS § 142 lg 7 kohaselt võetakse arestitud vara ära või antakse vastutavale hoiule. Kaebajale kuuluv raha kanti MTA pangakontole nr 10220018670014 hoiule KrMS § 141 lg-s 1 sätestatud eesmärgil. Maksuhaldur on põhjendatult selgitanud, et kuigi kaebajal puudus arestimise järgselt võimalus raha käsutada ja
kasutada, ei olnud seda võimalik teha ka maksuhalduril. Tähtsust ei oma, et kaebaja rahalised vahendid arestiti maksuhalduri enda taotlusel. Riigikohus on selgitanud, et vara käsutusõiguse piiramine vara arestimisega ei too kaasa isiku vara omandi üleminekut, vaid peab välistama arestitud vara võimaliku võõrandamise, kulutamise või hävitamise tsiviilhagi täitmise, konfiskeerimise, selle asendamise või varalise karistuse vältimiseks.
9.Tartu Maakohus on 19. juuli 2016 otsuses selgelt määranud, milleks tuleb kriminaalmenetluse käigus kohtumäärusega arestitud rahalisi vahendeid kasutada. Seega ei saanud MTA otsustada kriminaalasjas arestitud raha kasutamist ega raha arvel kustutada maksuvõlga enne kohtulahendit. Kuna kriminaalmenetluses arestitud summat ei saa võrdsustada maksuvõla tasumise ega sissenõudmisega, siis on ekslik kaebaja seisukoht, nagu oleks arestitud vara MTA kontole kandmisel tegemist kaebaja maksukohustuse täitmiseks maksuhaldurile üle antud summaga. Sellest tulenevalt on ebaõige ka kaebaja seisukoht, et arestimisest arvates tuleb lugeda kaebajalt äravõetud summa tema poolt tasutud maksusummaks.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
10.M. Oolo esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb tühistada halduskohtu otsus ja teha uus otsus, millega kaebus rahuldada.
11.Apellatsioonkaebuses on M. Oolo jätkuvalt seisukohal, et intressi arvestamine lõpeb maksusumma laekumisega maksuhalduri pangakontole. Kaebaja maksukohustus tuleb lugeda täidetuks alates 12. detsembrist 2011 ehk ajast, kui vastustaja kandis kaebajalt äravõetud raha MTA pangakontole. Kohustuse täidetuks lugemise hetke määramise seisukohast on määrava tähtsusega, millal isiku raha on laekunud maksuhaldurile kuuluvale Eesti Vabariigi krediidiasutuses asuvale (panga)kontole ja mitte vastustaja sisemises arvestussüsteemis asuvale MTA tehnilisele abivahendile (ettemaksukonto, viitenumber jne.). Halduskohus ei ole otsuses kaebaja väidet käsitlenud. Muu hulgas ei ole kohus kindlaks määranud, millises olukorras üldse oleks saanud maksukohustuse täidetuks lugeda.
12.Antud asjas oli kaebajalt võetud sularaha kantud vastustaja kontole. Pärast seda ei ole õiguslikus mõttes tegemist enam apellandi rahaga, vaid kontoomaniku ehk antud juhul vastustaja rahaga ja seda sõltumata sellest, millisel viisil kontole kantud raha on kontoomaniku käsutusse jõudnud ja kas kontoomanikul lasuvad seoses selle raha kasutamisega mingid õiguslikud kohustused kolmanda isiku ees. See tähendab seda, et AS SEB Pangas MTA kontole Margus Oololt äravõetud raha laekumisel muutus see kontoomaniku varaks ehk riigi (MTA kaudu) varaks. Konfiskeerimise tagamiseks ei saanud (ja seda ei ole ka tehtud) kohus arestida riigi vara (MTA kaudu) ehk konto nr 10220018670014 omaniku (riik (MTA kaudu)) varalist nõuet AS SEB Pank (kontopidaja) vastu arvelduskontol oleva summa osas. Tartu Maakohtu 13. märtsi 2012 määrusega ei arestitud mitte kaebaja ega MTA pangakontosid, vaid arestiti kaebaja võimalikud (teoreetilised) varalised nõuded vastustaja vastu. See asjaolu aga omakorda ei mõjuta ega piira vastustaja õigusi käsutada Maksu- ja Tolliameti pangakontole kantud rahalisi vahendeid. Arvestades asjaolu, et alates 12. detsembrist 2011 sai vastustaja maksusummat vabalt käsutada ning ise otsustada, mida ta nimetatud summadega teeb ehk muu hulgas teenida finantstulu, siis ei ole MTA poolt intressi arvestamine enam põhjendatud, kuivõrd intressinõude tekkimise seaduslikud alused ei olnud täidetud.
13.Vastuses apellatsioonkaebusele vaidles MTA apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Vastustaja selgitas, et intressikohustus tekib asjaolust, et maksusumma on tähtaegselt tasumata. Arvestades, et kaebaja ei olnud maksudeklaratsioonidel kajastatud maksukohustusi seadusega määratud tähtaegadeks maksuhalduri pangakontole tasunud, tuligi tal tasumata maksusummadelt kuni nende tasumiseni arvestada ja tasuda intressi. Arvestades nii Tartu Maakohtu 19. juuli 2016. a otsust kui ka seda, et kaebaja esitas parandusdeklaratsioonid 26. aprillil 2016 ja vaidlusalusest intressinõudest nähtuvalt arvestas MTA selle koostamisel raha kaebaja ettemaksukontole laekumise
ajana mõistlikku aega maakohtu otsuse jõustumisest ehk 4. augustist 2016, ei saa olla vaidlust selles, et kaebaja maksukohustus oli seaduses sätestatud tähtaegadeks täitmata ehk maksusummad tasumata.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
14.Ringkonnakohus on seisukohal, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust halduskohtu otsuse tühistamiseks. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ning HKMS § 201 lg 4 alusel ei korda neid. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele analüüsib ringkonnakohus, kas kriminaalmenetluses kaebajalt ära võetud raha hoiustamine maksuhalduri kontol on käsitatav kaebaja maksukohustuse täitmisena (I) ning hindab seejärel MKS § 117 lg 1 põhiseaduspärasust ja lahendab apellatsioonkaebuse (II). I
15.Vaidlust ei ole selles, et kriminaalmenetluses kaebaja elukoha läbiotsimisel 12. detsembril 2011 võeti temalt ära sularaha 81 560 eurot, 2350 dollarit ja 20 Inglise naela. Raha kanti vastustaja kontole nr 10220018670014 ning sama kriminaalmenetluse raames arestiti Tartu Maakohtu 13. märtsi 2012. a määrusega (tl 8) kuriteoga saadud vara ja selle toimepanemise vahendi konfiskeerimise tagamiseks. Pooled on eri meelt selles, kas raha MTA valdusesse võtmisega saab lugeda täidetuks M. Oolo käibemaksu tasumise kohustuse 26 186,05 eurot 2010. aasta eest ja 36 217,03 eurot 2011. aasta eest ning tulumaksu tasumise kohustuse 9385,97 eurot 2010. aasta eest ja 9634,09 eurot 2011. aasta eest, kokku 81 423,14 eurot.
16.Maksukorralduse seaduse § 31 lg 3 p 1 kohaselt maksumaksja kohustus tasuda maksusumma lõpeb tasumise või tasaarvestamisega (§ 105). Maksukohustuse lõppemine on võimalik muul juhul (MKS § 31 lg 3 p-d 2-6), kuid ei ole siis tingitud maksukohustuse täitmisest. Ringkonnakohus mõistab kaebaja seisukohta selliselt, et tema hinnangul vaidlusalune maksukohustus 2010. ja 2011. aasta eest lõppeski MKS § 31 lg 3 p 1 alusel 12. detsembril 2011 sularaha MTA kontole kandmisega. MKS § 105 lg 1 ls 1 sätestab, et maksukohustuslane on kohustatud maksusumma ja maksu kõrvalkohustustest tulenevad summad (§ 31) tasuma selleks määratud kontole. Maksude arvestusse kandmise ja tasumise täpsem kord on sätestatud rahandusministri 19. detsembri 2008. a määrusega nr 51 „Riiklike maksude maksuhalduri poolt hallatavate nõuete ja kohustuste arvestusse kandmise, tasumise ja tagastamise kord“ (määrus 51).
17.12. detsembril 2011 kehtinud määruse nr 51 redaktsiooni § 6 kohaselt isiku rahalisi toiminguid hallatakse ettemaksukontol. Igal isikul on kohustuste täitmiseks üks ettemaksukonto, millel on unikaalne viitenumber. Hiljem on sätet täpsustatud ning määruse 51 § 6 lg 1 järgi isiku rahalisi toiminguid hallatakse ettemaksukontol. Igal isikul on maksukorralduse seaduse § 105 lõikes 6 nimetatud kohustuste täitmiseks üks ettemaksukonto, millel on unikaalne viitenumber. Seega ei ole regulatsioon maksukohustuse tekkimise ja vaidlusaluse intressinõude andmise vahepeal sisuliselt muutunud.
18.Maksukohustuse täitmiseks saab maksukohustuslane või kolmas isik teha sissemakse ettemaksukontole ülekandega Maksu- ja Tolliameti pangakontole või sularahas või maksekaarti kasutades maksuhalduri kassas (määrus nr 51 § 7 lg 1). Seega on õige kaebaja väide, et isiku ettemaksukonto ei ole iseseisev, konkreetsele maksukohustuslasele avatud arvelduskonto krediidiasutuses, vaid maksuhalduri arveldussüsteemi konto, millele kantud raha laekub maksuhalduri kontole krediidiasutuses. Siiski ei ole maksuhalduril tema kontole laekunud raha (nõude krediidiasutuse vastu) kasutamisel ja käsutamisel sarnaseid õigusi ja vabadusi nagu arvelduskonto omanikul tavapäraselt arvelduskonto lepingu järgi. Maksuhaldur on
oma tegevuses seotud seaduslikkuse põhimõttega ega oma õigust arvestada ettemaksukontole kantud raha isiku kohustuste katteks oma suva järgi ega kasutada raha muul viisil omal äranägemisel. Nimelt näeb määruse nr 51 § 11 lg 1 ette, et maksukohustuslase arvestusse kantud kohustused täidetakse ettemaksukontolt kohustuse täitmise tähtpäeva lõpu seisuga. Enne kohustuste täitmist on ettemaksukontole kantud raha maksukohustuslase tagastusnõue maksuhalduri vastu (määruse nr 51 § 12 p 3), mille kohta võib maksukohustuslane esitada täitmise taotluse tagastatava summa kandmiseks pangakontole või teise isiku ettemaksukontole, näidates oma isikuandmete kõrval ära tagastatava summa saaja andmed (nimi, registrikood või isikukood, pangakonto number) ja tagastatava summa suuruse (määruse nr 51 § 14 lg-d 1 ja 2). Maksukorralduse seadus (MKS § 33 lg 1) näeb siinkohal otsesõnu ette maksukohustuslase õiguse saada tagasi maksuhaldurile seaduses või haldusaktis ettenähtust suuremas summas tehtud makse ja rahalise kohustuse tasumisel või tasaarvestamisel (§ 105 lõige 1) tekkinud enammakse, sealhulgas enne kohustuse tasumise tähtpäeva tehtud makse (§ 105 lõige 2).
19.Vastavalt ei toimu maksu tasumine makse laekumisega maksuhalduri arvelduskontole, vaid ettemaksukontole laekunud raha arvestamisega maksukohustuse katteks maksu tasumise kohustuse täitmise tähtpäeva lõpul. Ettemaksukontole raha kandmisega ei kaasne maksuhalduri õigust pidada raha kinni maksukohustuslase oletatava maksukohustuse täitmiseks ega maksukohustuslase õigust saada intressi maksuhaldurile enam tasutud maksusummalt (MKS § 116 lg 1). Maksuhaldur võib taotleda halduskohtult luba täitetoimingute (MKS § 130 lg 1) tegemiseks enne maksukohustuse määramist üksnes juhul, kui maksude tasumise õigsuse kontrollimisel tekib põhjendatud kahtlus, et pärast maksuseadusest tuleneva rahalise nõude või kohustuse määramist võib selle sundtäitmine maksukohustuslase tegevuse tõttu osutuda oluliselt raskemaks või võimatuks. Sel juhul saab tagastusnõuet arestida nagu rahalist nõuet (MKS § 34 lg 1). Kaebaja vastupidised väited, mis tuginevad tsiviilõiguse normidele ja Riigikohtu praktikale tsiviilasjades, ei ole asjakohased, kuna maksukohustuse tekkimise, tasumise tähtaja, sissenõutavuse ja tasumise osas on maksukorralduse seaduse, eri liiki makse reguleerivate eriseaduste ning nende alusel antud alamalseisvate üldaktide regulatsioon ammendav. Käesoleval juhul ei esine vaidlusaluse küsimuse regulatsioonis ka õiguslünka, mille ületamiseks võiks ühe võimalusena kaaluda eraõiguslike kohustuse täitmist reguleerivate normide kohaldamist analoogia korras. Seetõttu ei ole asja lahendamisel määrava tähendusega ka see, kas Tartu Maakohtu 13. märtsi 2012. a määrusega sai arestida kaebaja või MTA vara. Sõltumata hinnangust aresti kohaldamise õiguslikule tagajärjele oli kohtumäärus vastustajale täitmiseks kohustuslik.
20.Käesoleval juhul ei ole M. Oolo väitnud, et maksuhalduri kontole laekunud raha oleks arvestatud kaebaja maksukohustuse katteks ega isegi mitte seda, et temalt läbiotsimise käigus ära võetud raha oleks kantud M. Oolo isikustatud ettemaksukontole, mille kaudu olnuks võimalik maksukohustuse täitmine. Tartu Maakohtu 13. märtsi 2012. a vara arestimise määrusest (tl 8-9) ei nähtu, et arestitud oleks kaebaja ettemaksukonto. Raha ettemaksukontole kandmine on otsustatud alles Tartu Maakohtu 19. juuli 2016. a kokkuleppemenetluses tehtud otsusega kriminaalasjas nr 1-16-3814 (tl 23-29), millega kohus otsustas kanda M. Oololt läbiotsimisel ära võetud raha ja kaebajale ning kolmandatele isikutele kuulunud sõidukite müügist laekunud raha maksuhalduri ettemaksukontole M. Oolo 2010. ja 2011. aasta parandusdeklaratsioonide esitamisega tekkiva maksukohustuse ja sellelt tasumisele kuuluva intressikohustuse katteks.
21.Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga selles, et maksuhalduri kontole raha laekumise lugemise maksukohustuse tasumiseks välistab juba ka see, et raha arestiti maakohtu määrusega kuriteoga saadud vara ja selle toimepanemise vahendi konfiskeerimise tagamiseks. Seega on vaidlusalune raha kaebajalt ära võetud kriminaalmenetluses toimunud läbiotsimisel kahtluse tõttu, et tegemist võib olla kuriteoga saadud varaga ning seejärel on raha arestitud konfiskeerimise tagamiseks. Kummastki asjaolust ei saa järeldada, et raha äravõtmise ja hoidmisega sooviti menetluses saavutada kaebaja arvatava maksukohustuse täitmine. Vaidlusaluse kriminaalmenetluse toimumise ajal ei näinud kehtiv
õigus ette maksuhalduri õigust taotleda kohtult süüdistatava maksukohustuse tuvastamist ja kohustamist maksukohustus täita. Riigikohtu järjepideva praktika kohaselt ei saa maksunõue olla tsiviilhagi esemeks (vt RKKrK 3-1-1-73-09, p 9-13). Kriminaalmenetluses avalik-õigusliku nõudeavalduse esitamise võimalus (KrMS § 381 lg 2) tekkis alles 1. jaanuaril 2017 jõustunud kriminaalmenetluse seadustiku muudatustega. Lisaks tulenes Tartu Maakohtu 13. märtsi 2012. a määrusega raha arestimisest, et maksuhalduril keelati raha kasutada ja käsutada, mistõttu puudus vastustajal võimalus arvestada raha laekumine kaebaja maksukohustuse tasumiseks või tasaarvestada raha (tagastusnõue) kaebaja maksukohustusega. Olukorras, kus kaebajalt raha äravõtmine ja hoidmine toimus kriminaalmenetluse raames ja oli allutatud kriminaalmenetluse eesmärkide saavutamisele, ei pea ringkonnakohus võimalikuks tagantjärele hinnata ümber menetlustoimingute sisu ega omistada neile kaebaja soovitud tähendust. Maksukorralduse seadus ja määrus nr 51 sätestavad ammendavalt, milliste tingimuste saabumisel on maksukohustus täidetud, nimetamata sealjuures maksukohustuslase rahaliste vahendite hoiustamist ja/või arestimist maksuhalduri kontol või maksukohustuslase ettemaksukonto arestimist.
22.Nendel asjaoludel ei ole M. Oololt läbiotsimise käigus raha äravõtmine ja maksuhalduri kontole kandmine ühelgi juhul käsitatav kaebaja maksukohustuse täitmisena.
23.Asjas ei ole vaidlust selles, et kaebaja ei olnud 2010. ja 2011. aasta deklaratsioonides deklareerinud tehinguid, millelt tekkis vaidlusalune käibemaksukohustus ega tehingutelt saadud tulu, millelt tekkis vaidlusalune tulumaksukohustus. Samuti ei olnud maksuhaldur andnud haldusakti (maksuotsust), millega oleks vaidlusalused maksud kaebajale tasumiseks määratud. Seega ei olnud täidetud ka teine oluline tingimus maksukohustuse täitmiseks, s.o maksuhalduril puudus alus nõuda kaebaja maksukohustuse täitmist. Kuigi maksu tasumise kohustus tuleneb otse seadusest, tuvastatakse isiku kohustus vahetult tema poolt maksudeklaratsiooni esitamisega, deklaratsioonis esitatud andmete alusel maksuhalduri väljastatud maksuteates või maksuhalduri poolt maksu määramisega maksuotsuses (MKS § 88 lg 1). Kuna kaebaja maksukohustus ei olnud määratud ühelgi nimetatud viisil, siis tulenevalt määruse nr 51 § 2 lg-st 1 ei olnud MTA-l alust kaebaja oletatavat maksukohustust arvestusse kanda. Vastavalt ei olnud võimalik ka selle maksukohustuse täitmine tasumise või tasaarvestamisega kaebaja ettemaksukonto vahendusel. Seejuures on tähelepanuväärne, et kriminaalmenetluse ajal, s.o enam kui nelja aasta jooksul ei võtnud kaebaja ise ette samme oma maksukohustuse määramiseks ega tasumiseks ning esitas parandusdeklaratsioonid alles
26.aprillil 2016, eeldatavalt kriminaalmenetluses kokkuleppe saavutamiseks. M. Oolo ei väitnud, et ta oleks kriminaalmenetluse ajal esitanud maksudeklaratsioonid, mille esitamata jätmise ja valeandmete esitamise tõttu kriminaalmenetlust alustati või taotlenud kohtuväliselt menetlejalt, prokuratuurilt või kohtult, et maksuhalduri kontol hoiustatud ja arestitud raha arvestataks tema maksukohustuse täitmiseks.
24.Eeltoodu alusel on ringkonnakohus seisukohal, et vaidlustatud intressinõudega on MTA põhjendatult lugenud kaebaja maksukohustuse täitmise päevaks 4. augusti 2016 ning nõudnud kaebajalt intressi MKS § 115 lg 1 ja 117 lg 1 järgi. Kaebaja ei ole väitnud, et vastustaja oleks eksinud intressinõudes intressi arvestamisel või vastustaja kontol olnud raha kaebaja maksu- ja intressikohustuse katteks arvestamisel. Seetõttu ringkonnakohus intressinõude arvestamist eraldi ei kontrolli. II
25.Kohtuasjas nr 3-4-1-15-16 ei leidnud Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium MKS § 117 lg 1 formaalset ega materiaalset vastuolu põhiseadusega. Riigikohus ei tuvastanud ka seda, et põhiseaduslikkuse järelevalve asja aluseks olnud maksuintressi kohaldamise juhtudel oleksid maksukohustuslased olnud seatud erandlikku olukorda, mis ei võimaldanud nende puhul maksuintressile seatud eesmärkide saavutamist või et kaebajate õigusi oleks ilmselgelt ülemääraselt riivatud võrreldes keskmise maksukohustuslasega.
26.Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kaebaja eelviidatud juhtumitega võrreldes sedavõrd halvemas olukorras, et see oleks käsitatav erandlikuna, mistõttu seaduses sätestatud määras intressi tasumise kohustus oleks ilmselgelt ülemäärane või, et tema puhul ei olnud üldse võimalik maksuintressiga taotletava eesmärgi saavutamine. Kaebaja ei ole halduskohtule esitatud kaebuses ega ka apellatsioonkaebuses väitnud erandlike asjaolude esinemist ega sidunud oma seisukohta MKS § 117 lg-s 1 sätestatud intressimäära vastuolust põhiseadusega tema enda kaebuse aluseks olevate asjaoludega. Ka ringkonnakohtule ei ole selline seos äratuntav. Täiendavalt märgib ringkonnakohus, et kuigi kaebaja intressivõlg kasvas samasse suurusjärku selle arvestamise aluseks oleva maksusummaga, ei saa ka sellest järeldada intressinõude põhiseadusevastasust. Maksukohustuslast ilmselgelt ülemääraselt riivava olukorra ennetamiseks on seadusandja MKS § 119 lg 1 p-s 5 ette näinud, et kui intressisumma ületab selle arvestamise aluseks oleva maksunõude, siis intressi arvestamine peatub. Seega ei saa üldreeglina maksuvõla põhinõudest väiksemat või sellega võrdset intressinõuet põhiseadusevastaseks pidada. Kuna kaebaja maksukohustuse suurus määrati kokkuleppemenetluses kriminaalasjas tehtud kohtuotsuses nimetatud suuruses deklaratsiooni esitamisega, siis ei saa käesolevas asjas järeldada ka seda, et intressinõue oli ilmselgelt ebaõiglane kaebaja varalise olukorra või ebamõistliku menetlusaja tõttu. Maksukohustuse varasema omaksvõtmise korral olnuks kaebajal endal võimalik vältida intressinõude edasist suurenemist ning saavutada olukord, kus juba maksuhalduri valduses olevast rahast piisanuks nii maksukohustuse põhivõla kui ka intressi tasumiseks. Kaebaja maksuvõlg tekkis kaebaja teadliku tegevuse tulemusena. Samas ei pidanud kaebaja vajalikuks võtta samme MKS-s sätestatud põhi- ja intressivõla vähendamise õiguse kasutamiseks, seega ei olnud kaebajal tegelikult probleeme võla tasumisega.
27.Seetõttu ringkonnakohus MKS § 117 lg 1 põhiseaduspärasust täiendavalt ei analüüsi ja juhindub kohtuasjas nr 3-4-1-15-16 väljendatud Riigikohtu seisukohast.
28.Eeltoodu alusel on ringkonnakohus seisukohal, et Tartu Halduskohtu 6. juuni 2017. a otsus on õiguspärane ja selle tühistamiseks puudub alus. M. Oolo apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.
29.Menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti (HKMS § 108 lg 1). MTA ei ole apellatsioonimenetluses esitanud menetluskulude nimekirja ega kuludokumente. Tulenevalt HKMS § 109 lg 1 ls-st 3 vastustaja kasuks menetluskulusid välja ei mõisteta. /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.