3-16-2514 6. juuni 2017 Eda Muts Margus Oolo kaebus Maksu- ja Tolliameti 06.09.2016 intressinõude nr 13-3/133347 ja 11.11.2016 vaideotsuse nr 61/3498-2 osalise tühistamise nõudes. Kirjalik menetlus Kaebaja – Margus Oolo, esindaja vandeadvokaat Andrus Lillo Vastustaja – Maksu- ja Tolliamet
Resolutsioon
1.Jätta kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetluskulud poolte endi kanda.
Edasikaebamise kord
Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Apellatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 05.07.2017. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.
Asjaolud ja menetluse käik
1.Maksu- ja Tolliamet (MTA) esitas Margus Oolole 06.09.2016 intressinõude nr 133/133477 MKS § 10 lg 2 p 3, § 56 ja § 115 lg 1 ja 3 alusel ja tulenevalt Tartu Maakohtu 19.07.2016 otsusest kriminaalasjas nr 1-16-3814. Tartu Maakohtu 19.07.2016 otsusega (tlk.2329) on otsustatud kanda M. Oolole kuuluvad rahalised vahendid summas 143 244,93 eurot, 2350 USA dollarit ja 20 naela kanda Maksu- ja Tolliameti ettemaksukontole 2010 ja 2011. aasta parandusdeklaratsioonide esitamisega tekkiva maksukohustuse ja sellelt tasumisele kuuluva intressikohustuse katteks. Kohtuotsuse kohaselt oli M. Oolo jätnud ajavahemikul jaanuar 2010 kuni detsember 2011 maksuhaldurile esitamata käibedeklaratsioonid ja 2011 füüsilise isiku tuludeklaratsiooni ning 2010 aasta füüsilise isiku tuludeklaratsioonis oli M. Oolo esitanud valeandmeid. Kohtuotsuse järgi varjas M. Oolo käibe- ja tulumaksukohustust kokku summas 81 423,14 eurot.
2.Intressinõudega kohustas MTA Margus Oolot tasuma intressivõla 18 556,13 eurot kümne päeva jooksul intressinõude saamise päevast arvates. Intressinõude kohaselt oli M. Oolol 06.09.2016 seisuga tasumata maksusummadelt intress 80 028,51 eurot. Vastavalt Tartu Maakohtu 19.07.2016 otsusega kinnitatud kokkuleppele tasuti arestitud rahast 81420,40 euro
ulatuses tulumaksu- ja käibemaksukohustuse ning 61 472,38 euro ulatuses maksukohutuselt arvestatud intressid, ülejäänud intressid (18556,13 eurot) olid 06.09.2016 seisuga tasumata.
3.MTA rahuldas 11.11.2016 vaideotsusega nr 6-1/3498-2 M. Oolo vaide osaliselt ning tunnistas 06.09.2016 intressinõude osaliselt kehtetuks ja vähendas intressinõuet 164,06 euro võrra.
4.M. Oolo vaidlustas MTA 06.09.2016 intressinõude nr 13-3/133477 ja 11.11.2016 vaideotsuse Tartu Halduskohtus, taotledes nende tühistamist. Koos kaebusega esitas M. Oolo ka esialgse õiguskaitse taotluse intressinõude ja vaideotsuse kehtivuse ja/või täitmise peatamiseks. Tartu Halduskohus jättis 13.12.2016 määrusega kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata. Määruse peale määruskaebust ei esitatud.
5.13.01.2017 esitas M. Oolo halduskohtule uue esialgse õiguskaitse taotluse intressinõude ja vaideotsuse kehtivuse ja täitmise peatamiseks ning liiklusregistrist MTA poolt Eesti Vabariigi kasuks M. Oolole kuuluvatele sõidukitele kantud käsutamise keelumärgete kustutamiseks. Tartu Halduskohus jättis 19.01.2017 määrusega M. Oolo esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata. Tartu Ringkonnakohus jättis 14.02.2017 määrusega M. Oolo määruskaebuse rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 19.01.2017 määruse muutmata. Kaebaja põhjendused
6.Kaebaja on seisukohal, et temalt 12.12.2011 kriminaalmenetluse raames läbiotsimisel rahaliste vahendite summas 81 420,40 eurot faktilise äravõtmise ja MTA kontole kandmise hetkest lõppes ka maksusummalt intressi arvutamine. Kaebaja selgitab, et ettemaksukonto on sisuliselt vastustaja enda arvestussüsteemis asuv konto, mis kuulub maksumaksjale. Sisuliselt on tegemist maksuhalduri poolt maksumaksjale pakutava arvelduskonto teenusega. Maksukohustus tuleb lugeda täidetuks alates ajast mil maksukohustusega võrdne summa on laekunud MTA pangakontole ehk kohustuse täitmise hetke määramise seisukohast on määrava tähtsusega, millal on raha laekunud maksuhaldurile kuuluvale (panga) kontole ja mitte vastustaja sisemises arvestussüsteemis asuvale MTA tehnilisele abivahendile. Arvestades asjaoluga, et kaebuse esitaja rahalised vahendid summas 81 560 eurot, 2 350 USA dollarit ja 20 naela on 12.12.2011 a. laekunud MTA kontole, siis tuleb lugeda kaebaja maksukohustus täidetuks 12.12.2011.a. Kuna MKS § 115 lg 1 teise lause kohaselt arvestatakse intressi kuni tasumise päevani, siis tuleb antud asjas maksukohustuslase poolt makstavat intressi arvestada kuni 12.12.2011.a. Alates 12.12.2011 sai vastustaja maksusummat vabalt käsutada ning ise otsustada, mida ta nimetatud summadega teeb ehk muu hulgas teenida finantstulu, siis ei ole pärast 12.12.2011 intressi arvestamine põhjendatud, kuna vastavad eeldused ei ole täidetud. Kui asuda ka vastupidisele seisukohale, ehk et Tartu Maakohtu 13.03.2012 kohtumäärusega kriminaalasjas nr 1-12-2151 kehtestatud arest piiras ka vastustaja õigusi maksusumma (81 560 eurot, 2350 USA dollarit, 20 naela) kasutamist, siis ka see asjaolu ei anna vastustajale alust nõuda kaebajalt intressi pärast 12.12.2011.a. Esiteks on sellisel juhul vastustaja ise taotlenud sellise abinõu (arest) kohaldamist, mis takistab tal endal oma kontol asuvaid rahalisi vahendeid kasutada, teiseks tuleneb Riigikohtu otsust nr 3-3-1-35-16 kohaldades, et ka maksuhalduri konto arest ja/või kaebuse esitaja vastustaja vastu võimaliku varalise nõude arest ei tekita maksukohustuslasele intressi arvestamise kohustust MKS § 115 lg 1 alusel ja seega puudub alus vastustajale alates 12.12.2011 aja eest MKS § 115 lg 1 alusel intressi maksta.
7.Kaebaja on seisukohal, et kaebaja rahaliste vahendite faktiline sattumine vastustaja käsutusse 12.12.2011 tuleb lugeda maksukohustuse täitmiseks, mis lõpetas maksuvõlgnevuselt intressi tasumise. Kaebaja nõustub selles, et 2010. ja 2011.a käibe- ja tulumaksult tuleb tal tasuda intressi 10 421,42 eurot, ülejäänud ulatuses (69 487,09 eurot) on intressinõue põhjendamatu. Kui kohus rahuldab kaebuse alapunktis III esitatud taotluse (tunnistada maksukorraldusseaduse § 117 lg 1 põhiseadusega vastuolus olevaks osas, millega see näeb ette intressi määra 0,06% päevas), siis sellisel juhul on MTA intressinõue põhjendatud maksimaalselt summas 3806,91 eurot. Kui kohus peaks aga asuma teistsugusel seisukohale, siis palub kaebaja vähendada intressinõuet 10 421,42 euroni.
8.Kaebaja leiab, et MKS § 117 lg 1 on põhiseadusega vastuolus ja kehtetu osas, millega see näeb ette, et intressi määr on 0,06% päevas. Kooskõlas põhiseadusega oleks intressimäär, mis võrdub VÕS § 113 lg 1 teises lauses toodud viivismääraga ehk antud juhul 8% aastas ehk 0,02195 päevas. Vastustaja vastuväited
8.Vastustaja Margus Oolo kaebusega ja selles esitatud seisukohtadega ei nõustu ja vaidleb
neile vastu. Vastustaja jääb vaideotsuses esitatud põhjenduste juurde ka käesolevas menetluses, leides, et need on asjakohased ka Margus Oolo kaebuses esitatud seisukohti arvestades.
9.Intressikohustus tekib vahetult asjaolust, et maksusumma on tähtaegselt tasumata. Käesolevas asjas, arvestades seda, et Margus Oolo ei olnud maakohtu otsuses ja intressinõudes märgitud maksukohustusi (käibemaks, tulumaks) seadusega määratud tähtajaks maksuhalduri pangakontole tasunud, tuligi tal tasumata maksusummadelt kuni nende tasumiseni arvestada ka intressi. Sarnaselt vaidemenetlusega ei saa vastustaja ka praegusel hetkel nõustuda kaebaja käsitlusega, et maksuvõla pidi lugema tasutuks juba temalt rahaliste vahendite arestimisega kriminaalmenetluses. Vastustaja kordab veel kord (lisaks vaideotsusele), et vaatamata sellele, et raha kanti MTA erikontole, ei olnud kuni kriminaalasjas tehtava lõpliku lahendi jõustumiseni alust erikontole kantud raha maksunõude katteks kanda. Sellistel puhkudel ootab raha selleks spetsiaalselt loodud kontol kriminaalasja lahendit ning maksuhaldur seal olevat raha vahepeal ei käsuta ega kata sellega maksunõudeid. MTA ülesandeks oli selle raha säilitamine ning asjaolu, et raha säilitati riigi kontrolli all pangakontol, mille haldajaks on MTA, ei oma praegusel juhul vastustaja hinnangul asjas mingisugust sisulist tähendust. Kriminaalasja nr 1-16-3814 lõpetanud 19.07.2016 kohtuotsuses on antud muuhulgas juhised, milliste kriminaalasjast tulenevate nõuete katteks deposiitkontole kantud rahad arvestatakse. Seega kinnitab ka maakohtu otsus, et maksuhalduril puudus õigus arvestada MTA deposiidikontole kantud raha kaebaja maksukohustuste katteks enne kohtuotsuse jõustumist, sest alles maakohtu otsuses määrati kindlaks, kui suur summa ja milliste kaebaja maksukohustuste katteks laekub.
9.Eelnevat arvestades ei saa vastustaja hinnangul kriminaalmenetluse käigus vastustaja deposiitkontole kantud rahalisi vahendeid kuidagi käsitleda maksusumma tasumisena. Seejuures tuleb üksteisest eristada kriminaalmenetlust, mis on reguleeritud eelkõige kriminaalmenetluse seadustikus ja mille eesmärk on süüteo asjaolude väljaselgitamine ja süüteo
toimepannud isiku karistamine, ning maksumenetlust kui haldusmenetluse eriliiki, mille läbiviimise tingimused ja kord on sätestatud maksukorralduse seaduses ning mille eesmärk on kontrollida maksude tasumist ning määrata vajadusel kindlaks maksusumma ja/või tähtajaks tasumata intress, samuti nõuda sisse maksuvõlad. Kriminaal- ja maksumenetlus toimivad iseseisvalt.
10.Vastustaja hinnangul ei toeta senine kohtupraktika kaebaja seisukohta, et MKS § 117 lg-s 1 sätestatud intressimäär 0,06% päevas või MKS § 115 lg-st 1 tulenev intressiarvestus oleks vastuolus põhiseadusega. Seda kinnitab ka õiguskantsler oma 25.10.2010 seisukohas. Kohtu seisukoht
11.Kaebaja on seoses MTA 06.09.2016 intressinõudega esitanud järgmised taotlused (kaebuse taotluse punktis 1 on kaebaja esitanud esialgse õiguskaitse taotluse): p 2 – tunnistada MKS § 117 lg 1 põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks osas, milles see näeb etteintressimäära 0,06% päevas ja määrata, et kooskõlas põhiseadusega on intressimäär, mis võrdub VÕS § 113 lg 1 teises lauses toodud viivisemääraga, ehk 8% aastas ehk 0,0219% päevas; p 3 – kui punktis 2 toodud nõuet ei ole võimalik rahuldada, siis tühistada MTA 06.09.2016 intressinõue ja 11.11.2016 vaideotsus osaliselt, so 10421,42 eurot ületavas osas; p 4 – kui kohus rahuldab punktis 2 toodud nõude, siis tühistada MTA intressinõue ja vaideotsus osaliselt, so 3806,91 ületavas osas; p 5 – kui punktides 2, 3 ja 4 toodud nõudeid ei ole võimalik rahuldada, siis vähendada MTA intressinõudes ja vaideotsuses kaebaja vastu suunatud intressinõuet 10 421,42 euroni; p 6 – kui kohus rahuldab punktis 2 toodud nõude, kuid leiab, et punktis 4 toodud nõuet ei ole võimalik rahuldada, siis vähendada MTA intressinõuet 3 806,91 euroni.
12.Kaebuse kohaselt on põhivaidluses vaidluse all küsimus, mis hetkest oli kaebaja maksukohustus täidetud või mis hetkest seda tuleb lugeda täidetuks. Sellest sõltub, mis ajavahemiku eest ja mis suuruses on kaebajal kohustus arvestada ja tasuda intressi.
13.Esmalt on kaebaja sidunud kaebuse nõude MKS § 117 lg 1 sisalduva intressimäära põhiseaduspärasusega. Kohus märgib, et MKS § 117 lg 1 põhiseaduspärasust on Riigikohus hinnanud asjas nr 3-4-115-16 ning asunud seisukohale, et MKS § 117 lg-s 1 sätestatud maksuintressimäär on põhiseadusega kooskõlas. Seejuures on Riigikohus hinnanud MKS § 117 lg 1 põhiseaduspärasust ka võlaõigusseadusest tulenevalt. Halduskohus nõustub vastavate põhjendustega ning ei pea MKS § 117 lg 1 (osalist) kohaldamata jätmist ja põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistamist põhjendatuks. Eelnevast tulenevalt vajab lahendamist kaebaja taotlus tühistada MTA 06.09.2016 intressinõue osaliselt, so 10 421,42 eurot ületavas osas (kaebaja taotlus 3), 69 487,09 euro osas peab kaebaja intressinõuet põhjendamatuks. Samasisuline taotlus on esitatud ka taotluse punktis 5. Vaidlustatud MTA intressinõudes on kohustatud kaebajat tasuma seisuga 06.09.2016 tasumata maksusummadelt intressi summas 18 556,13 eurot.
14.Kaebaja on seisukohal, et tema maksukohustus tuli lugeda täidetuks ajast kui tema rahalised vahendid arestiti kriminaalmenetluse käigus. Selleks ajaks loeb kaebaja 12.12.2011 läbiotsimise käigus temalt 81 560 euro, 2350 USA dollari ja 20 naela äravõtmist, kuna sellest
ajast sai MTA äravõetud rahalised vahendid enda kätte. Kaebaja on esitanud ka Tartu Maakohtu 13.03.2012 määruse, millega on arestitud M. Oolole kuuluv 81 560 eurot, 2350 USA dollarit ja 20 naela, mis on nimetatud määruse kohaselt kantud MTA kontole nr 10220018670014 (tlk.8-9). Tartu Maakohtu 19.07.2016 kohtuotsuse kohaselt on M. Oolo kokkuleppe sõlmimisega andnud nõusoleku kanda arestitud summad MTA ettemaksukontole 2010 ja 2011 maksukohustuse ja intressikohustuse katteks. Vaidlustatud 06.09.2016 intressinõude kohaselt on kriminaalmenetluse raames arestitud summad kantud Margus Oolo ettemaksukontole 30.08.2016. Samas on intressinõudes märgitud, et intresside arvutamisel võetakse ülekantud summad arvesse juba alates 04.08.2016 (so kohtuotsuse jõustumisest mõistlik aeg raha ülekandmiseks). Seega on maksuhaldur lugenud maksukohustuse täidetuks 04.08.2016.a., mitte aega, kui rahalised vahendid arestiti. Maksuhaldur ei vaidlusta seejuures asjaolu, et kaebajalt 12.12.2011 läbiotsimisel ära võetud rahalised vahendid olid sellest ajast kantud MTA deposiitkontole.
15.Kohus kaebaja seisukohaga, et kaebaja maksuvõlg tuli lugeda täidetuks temalt kriminaalmenetluse käigus rahaliste vahendite arestimisega ja selle käigus rahaliste vahendite kandmisega MTA arvelduskontole, ei nõustu. MTA on vaideotsuses ja kohtule esitatud vastuses põhjalikult käsitlenud antud küsimust, ning kohtu arvates asunud õiguspärasele seisukohale, et kaebaja rahaliste vahendite arestimisega 12.12.2011. a. ei tekkinud maksuhalduril õigust ega kohustust lugeda kaebaja maksuvõlg tasutuks. Tartu Maakohtu 13.03.2011 määruses, milles on kaebaja rahalised vahendid, millele kaebaja viitab, arestitud, on aluseks võetud KrMS § 141 lg 1, mille kohaselt on vara arestimise eesmärgiks tsiviilhagi, konfiskeerimise või selle asendamise ja varalise karistuse tagamine, ning et vara arestimine seisneb kahtlustatava, süüdistatava, süüdimõistetu, tsiviilkostja või kolmanda isiku või rahapesu või terrorismi rahastamise objektiks oleva vara üleskirjutamises ja vara võõrandamise tõkestamises. KrMS § 142 lg 7 kohaselt võetakse arestitud vara ära või antakse vastutavale hoiule. Seega kanti arestimisel kaebajale kuuluvad rahalised vahendid MTA pangakontole nr 10220018670014 hoiule, et tagada KrMS § 141 lõikes 1 sätestatud eesmärk. Maksuhaldur on põhjendatult selgitanud vaideotsuses, et kuigi kaebajal puudus arestimise järgselt võimalus neid summasid käsutada ja kasutada, ei olnud seda võimalik teha ka maksuhalduril. See, et raha oli selle arestimise tulemusena kantud maksuhalduri erikontole, ei andnud maksuhaldurile õigust iseseivalt ega enne kriminaalasjas tehtavat lahendit otsustada, kas ja kuidas neid summasid kasutada. Selline õigus oli ainult kohtul, kelle lahendi alusel oli raha arestitud. Üksnes see, et kaebaja arestitud rahalisi vahendeid hoiti pangakontol, mille haldajaks on MTA, ei anna maksuhaldurile õigust otsustada nende summade kasutamist. Vara arestimine kriminaalmenetluse käigus kujutab endast kriminaalmenetluse tagamise vahendit. Seda kinnitab ka Tartu Maakohtu 19.07.2016 otsus kriminaalasjas nr 1-16-3814, milles on otsustatud, et M. Oolole kuuluvad rahalised vahendid kokku summas 143 244, 93 eurot, 2350 USA dollarit ja 20 naela kanda Maksu- ja Tolliameti ettemaksukontole 2010. ja 2011. aasta parandusdeklaratsioonide esitamisega tekkiva maksukohustuse ja sellelt tasumisele kuuluva intressikohustuse katteks. Kui arestitud ja maksuameti kontole kantavatest vahenditest jääb maksu- ja intressikohustuse täitmisel vahendeid üle, kuuluvad need tagastamisele Margus Oolole. Seega on maakohus selgelt määranud, milleks tuleb kriminaalmenetluse käigus kohtumäärusega arestitud rahalisi vahendeid kasutada. Seega ei saanud kriminaalasjas arestitud raha kasutamist otsustada MTA ega saa arestitud raha arvelt enne kohtulahendit maksuvõlga kustutada.
16.Vastustaja on põhjendatult viidanud ka Riigikohtu otsusele kohtuasjas 3-1-1-1-12 , mille p.15 on Riigikohus selgitanud, et vara käsutusõiguse piiramine vara arestimise näol ei too endaga kaasa isiku vara omandi üleminekut, vaid peab välistama arestitud vara võimaliku võõrandamise, kulutamise või hävitamise tsiviilhagi täitmise, konfiskeerimise, selle asendamise või varalise karistuse vältimiseks. Kohus nõustub eeltoodust tulenevalt tehtud vastustaja järeldusega, et nimetatud rahasumma MTA erikontol hoiustamisel oli MTA ülesandeks selle raha hoidmine ja säilitamine ning asjaolu, et kriminaalmenetluse käigus kaebajalt äravõetud raha säilitati riigi kontrolli all pangakontol, ei oma asjas tähendust. Kuna kriminaalmenetluses arestitud summat ei saa võrdsustada maksuvõla tasumise ega sissenõudmisega, siis on ekslik kaebaja seisukoht, nagu oleks arestitud vara MTA kontole kandmisel tegemist kaebaja maksukohustuse täitmiseks maksuhaldurile üle antud summaga. Sellest tulenevalt on ebaõige ka kaebaja seisukoht, et arestimisest arvates tuleb lugeda kaebajalt äravõetud summa tema poolt tasutud maksusummaks.
17.Antud juhul on kaebaja rahalised vahendid kantud maksuhalduri deposiitarvele raha arestimise tulemusena, seega ei ole asjakohased ka kaebaja viited rahandusministri 19.12.2008 määrusele nr 51 „Riiklike maksude maksuhalduri poolt hallatavate nõuete ja kohustuste arvestusse kandmise, tasumise ja tagastamise kord“. Nimetatud kord ei reguleeri arestimise tulemusena MTA deposiitarvele kantud raha kasutamist. Nimetatud rahandusministri määruse § 2 lg 1 kohaselt on kohtuotsus üheks rahalise kohustuse arvestusse kandmise aluseks. Seega tuleb rahandusministri määrus kohaldamisele kohtuotsuse järgselt. Samuti ei oma tähtsust see, et kaebaja rahalised vahendid arestiti maksuhalduri enda taotlusel.
18.Eeltoodust tulenevalt jääb Margus Oolo kaebus tervikuna rahuldamata. Ükski kaebaja seisukoht ja väide ei anna alust vaidlustatud intressinõude ja vaideotsuse tühistamiseks.
19.HKMS § 108 lg 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus. Kuna kohus kaebust ei rahulda, jäävad kaebaja menetluskulud (riigilõiv) kaebaja enda kanda. Vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmiseks taotlust esitanud.
/allkirjastatud digitaalselt/ Eda Muts kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.