Eesistuja Tambet Tampuu, liikmed Peeter Jerofejev ja Villu Kõve
Kohtuasi
Hongkong Securities OÜ hagi Neoprom OÜ (pankrotis) pankrotihalduri Indrek Lepsoo ja Livigno Holding OÜ vastu nõude tunnustamiseks Neoprom OÜ (pankrotis) pankrotimenetluses. Menetluskulude kindlaksmääramine
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Ringkonnakohtu 31. märtsi 2016 määrus tsiviilasjas nr 2-14-9530
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Hongkong Securities OÜ määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Hageja Hongkong Securities OÜ, esindaja vandeadvokaat Toivo Viilup Kostja Neoprom OÜ (pankrotis) pankrotihaldur Indrek Lepsoo Kostja Livigno Holding OÜ (likvideerimisel), esindaja likvideerija Jaanus Silm
Asja läbivaatamise kuupäev
10. oktoober 2016, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 31. märtsi 2016 määrus tsiviilasjas nr 2-14-9530 ja saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
1.Hongkong Securities OÜ (hageja) esitas 28. veebruaril 2014 Harju Maakohtule hagi Neoprom OÜ (pankrotis) pankrotihalduri Indrek Lepsoo (kostja I) ja Livigno Holding OÜ (likvideerimisel) (kostja II) vastu, milles palus tunnustada hageja 2 416 228 euro 18 sendi suurust nõuet Neoprom OÜ (pankrotis) pankrotimenetluses teise rahuldamisjärgu nõudena. Menetluskulud palus hageja jätta kostjate kanda.
Kostja I vaidles hagile osaliselt vastu ning palus jätta hageja viivisenõue 51 502 eurot 68 senti tunnustamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja II palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Harju Maakohus rahuldas 11. novembri 2014 otsusega hagi osaliselt ja tunnustas hageja nõuet 2 212 019 euro 46 sendi ulatuses ning jättis menetluskuludest 8% hageja ja 92% solidaarselt kostjate kanda. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 30. aprilli 2015. a otsusega kostja I apellatsioonkaebuse alusel maakohtu otsuse menetluskulude jaotuse osas ja jättis maakohtu menetluses kantud menetluskuludest 8% hageja, 4,13% Neoprom OÜ (pankrotis) ja 87,87% kostja II kanda. Apellatsioonimenetluse kulud jäeti hageja kanda. Ringkonnakohtu otsus jõustus 6. juunil 2015.
2.Hageja esitas 31. augustil 2015 menetluskulude kindlaksmääramise avalduse, mille kohaselt on hageja menetluskuludeks 1605 eurot 60 senti (koos käibemaksuga). Hageja palus mõista Neoprom OÜ-lt (pankrotis) hageja kasuks välja menetluskuludena 66 eurot 31 senti (4,13%) ja kostjalt II 1410 eurot 84 senti (87,87%). Lisaks palus hageja mõista hüvitatavatelt menetluskuludelt välja kummaltki kostjalt viivise võlaõigusseaduse § 113 lg-s 1 sätestatud määras. Hageja kinnitas, et kõik kulud on kantud käesolevas tsiviilasjas, samuti et ta ei ole käibemaksukohustuslane ning seega taotleb kulude hüvitamist koos käibemaksuga. See, et arved väljastati kolmandale isikule, ei välista hageja õigust nõuda selliste menetluskulude hüvitamist kostjalt. Tsiviilkohtumenetluse seadustik (TsMS) ei eelda menetluskulude kandmist tõendavate dokumentide esitamist, vaid menetluskulude vajalikkuse ja põhjendatuse hindamiseks on piisav menetluskulude nimekirja esitamine kohtule. Faktiliselt on Toivo Viilup kutsutud hageja juhatuse liikme ametikohalt tagasi juba 17. veebruarist 2014.
3.Kostja I ei esitanud hageja taotlusele vastuväiteid.
4.Kostja II vaidles hageja menetluskuludele vastu. Kostja II arvates ei ole hagejal lepingulise esindaja kulusid tekkinud. Kolmas isik ei ole hageja eest menetluskulusid kandnud, vaid tegemist on kolmanda isiku kuludega. Hagejat on esindanud seaduslik esindaja (juhatuse liige) Toivo Viilup, mitte Osaühing Advokaadibüroo Pohla & Hallmägi (advokaadibüroo). Olukorras, kus hageja seaduslikul esindajal on endal olemas piisavad õigusteadmised, ei saa pidada vajalikuks ja põhjendatud kuluks lepingulise esindaja kulutuste tegemist. Kui kohus peaks leidma, et tegemist on hageja menetluskuludega, mis olid vajalikud ja põhjendatud, tuleks neid vähendada käibemaksu võrra.
5.Harju Maakohus jättis 29. jaanuari 2016 määrusega hageja menetluskulude kindlaksmääramise avalduse rahuldamata. Maakohtu hinnangul tuleb TsMS § 174 lg-t 9 ja § 176 lg-t 6 vaadelda koosmõjus. Kui nõustuda hageja käsitlusega, muutuks TsMS § 176 lg 6 menetluskulusid tõendavate dokumentide esitamise osas sisutühjaks. Maakohus nõustus kostjaga II, et menetluskulude kandmine menetlusosalise eest tähendab oma sisult menetlusosalisele väljastatud teenusarve tasumist, mitte aga seda, et teenuse ostab ja arve saab kolmas isik. Eeltoodut arvestades on menetluskulude tekkimine hageja lisatud arvete alusel tõendamata, sest arved on esitatud kolmandale isikule. Esindaja ei ole hagejale
nimetatud arvete alusel õigusteenust osutanud ei raamatupidamise seaduse ega käibemaksu seaduse mõttes. Kuna maakohus jättis avalduse tõendamatuse tõttu rahuldamata, jättis maakohus muud kostja II vastuväited arvestamata.
6.Hageja palus määruskaebuses maakohtu määruse tühistada ja tema menetluskulude kindlaksmääramise avaldus rahuldada. Kostja I ei vastanud määruskaebusele. Kostja II vaidles määruskaebusele vastu ning palus jätta see rahuldamata. Harju Maakohus määruskaebust ei rahuldanud ja saatis selle lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
7.Tallinna Ringkonnakohus jättis 31. märtsi 2016 määrusega maakohtu määruse muutmata. Ringkonnakohus nõustus maakohtu määruse põhjendustega ega korranud neid. Ringkonnakohtu hinnangul eeldab TsMS § 174 lg 9, et kulu on tekkinud menetlusosalisel, mitte aga kolmandal isikul. Selleks, et menetluskulu saaks menetlusosalise eest kanda kolmas isik, peab esmalt olema menetlusosalisel menetluskulu tekkinud ehk talle peab olema väljastatud vastava teenuse eest arve või nõue. Menetluskulude kandmine menetlusosalise eest tähendab oma sisult menetlusosalisele väljastatud teenusarve tasumist, mitte aga seda, et teenuse ostab ja arve saab kolmas isik. Hageja menetluskulude nimekirjale lisatud arvetest nähtub, et kliendiks ja maksjaks on kolmas isik. Arvetel puudub viide hageja või käesoleva tsiviilasja kohta. Spetsifikatsioonid ei ole arvetega seostatavad, sest neis puudub viide arvetele. Seega ei saa väita, nagu oleks kolmas isik kandnud menetluskulusid hageja eest, vaid tegemist on kolmanda isiku kuluga.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
8.Hageja palub määruskaebuses Riigikohtule ringkonnakohtu määruse tühistada ja hageja menetluskulude kindlaksmääramise avaldus rahuldada. Määruskaebuse kohaselt on TsMS § 174 lg 9 eesmärgiks võimaldada menetlusosalisel taotleda ka selliste menetluskulude hüvitamist, mida on mistahes asjaoludel kandnud mõni kolmas menetlusväline isik. Määravaks on üksnes asjaolu, et menetluskulu seostuks menetlusosalise õiguste teostamisega konkreetses tsiviilasjas. Ringkonnakohus on vastuolus TsMS § 176 lg-ga 1 leidnud, et menetluskulude hüvitamise taotlemiseks peab menetlusosaline tõendama talle kulude ulatuses nõude või arve väljastamist. Tsiviilkohtumenetluse seadustikust sellist nõuet ei tulene ning üksnes erandjuhul tuleb TsMS § 176 lg 6 kohaselt esitada kulude kandmist tõendavad dokumendid, kusjuures selle eelduseks on kohtu vastav nõue. Praegusel juhul ei ole kohtud seda nõudnud. Arvest pole võimalik teha mistahes järeldusi kliendisuhte olemasolu või selle puudumise kohta. Tsiviilkäibes on tavapärane, et konkreetse õigusteenuse kontekstis kliendiks oleva isiku eest maksab
õigusteenuse arveid kokkuleppel kliendiga mõni kolmas isik. Sisuliselt on tegemist laenusuhtega. Isegi kui eeldada, et kolmas isik on hageja eest menetluskulusid kandnud kokkuleppeta, tekiks hagejal kohustus kolmanda isiku kantud kulu hüvitada alternatiivselt käsundita asjaajamise või alusetu rikastumise sätete alusel. Hageja arvates saaks ringkonnakohus rahuldada avalduse ka juhul, kui kuludokumentidena esitatud arved mõtteliselt kõrvale jätta ning lähtuda lepingulise esindaja kulude põhjendatuse üle otsustamisel üksnes spetsifikatsioonidest. Tallinna Ringkonnakohus on kahekuulise vahega teinud identsetel asjaoludel kaks vastupidisele lõppjäreldusele jõudvat lahendit.
9.Kostja I ei vastanud määruskaebusele.
10.Kostja II leidis, et määruskaebus ei ole põhjendatud ja palus jätta see rahuldamata.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
11.Kolleegium leiab, et määruskaebus tuleb TsMS § 701 lg 3 teise lause alusel osaliselt rahuldada, ringkonnakohtu määrus tühistada ja asi saata samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
12.Pooled ei vaidle selle üle, et hagejal on Tallinna Ringkonnakohtu 30. aprilli 2015. a otsuse alusel õigus nõuda oma maakohtu menetluses kantud menetluskulude kindlaksmääramist ja osaliselt ka kostjatelt väljamõistmist (vt otsuse p 1). Menetluskuludena palus hageja kindlaks määrata 1605 eurot 60 senti (koos käibemaksuga) (vt otsuse p 2). Hageja väitel seisnesid menetluskulud advokaadibüroole makstud esindajatasus, sest vandeadvokaat T. Viilup esindas hagejat. Tasu on hageja väitel maksnud advokaadibüroole Restoran Dominic OÜ (kolmas isik), kellele advokaadibüroo on esitanud ka arved õigusteenuse osutamise eest (vt II kd, tl 9, 11, 13). Arvetel on selgituseks märgitud „õigusabi osutamine" ja „kantseleikulud". Arvetele on lisatud ka eraldi selgitused (spetsifikatsioonid) selle kohta, et õigusabi on osutatud käesolevas asjas hagejale, kuid nende tekstis ei ole viidatud konkreetsetele arvetele (II kd, tl 10, 12, 14).
13.Kolleegiumi hinnangul leidsid kohtud ekslikult, et menetluskulude hüvitamise välistab asjaolu, et õigusabiteenuse arved on esitatud kolmandale isikule. TsMS § 176 lg 6 teise lause järgi ei pea menetlusosaline kohtu nõudmiseta menetluskulusid tõendavaid dokumente esitama, st hagejal ei olnud vaja iseenesest esindajakulude kohta arveid esitada. Samas võib kohus TsMS § 176 lg 6 esimese lause kohaselt siiski anda menetlusosalisele tähtaja hüvitatavate menetluskulude täpsustamiseks või kohustada teda esitama menetluskulusid tõendavaid dokumente. Kuigi lepingulise esindaja kulude väljamõistmise tingimuseks ei ole asjaolu, et menetlusosalised on menetluskulud tegelikult kandnud, peab kulude hüvitamist nõudma õigustatud pool siiski kohtu nõudmisel tõendama TsMS § 176 lg 6 esimese lause järgi esinduse eest tasumise kohustuse olemasolu (vt ka Riigikohtu 1. detsembri 2015 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-154-15, p 11). Esindajakulude eest tasumise kohustuse tekkimise tuvastamiseta ei ole võimalik menetluskulusid vastaspoolelt välja mõista (vt Riigikohtu 10. veebruari 2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-173-15, p 13). Tavaliselt piisab õigusabikulude tasumise kohustuse tõendamiseks õigusabi osutamise eest
esitatud arvest või õigusabi eest tasumist tõendavast dokumendist. Praegusel juhul ei saa hageja esitatud arvete alusel asuda seisukohale, et hagejal on tekkinud õigusabi eest tasumise kohustus, kuna arvete saajaks on märgitud kolmas isik. Samas on kohtud jätnud tähelepanuta hageja väite, et tema ja kolmanda isiku vahel on kokkulepe, mille kohaselt kolmas isik tasub hagejale osutatud õigusabiteenuse arved, kuid hageja on kohustatud need kulud kolmandale isikule hüvitama. Hageja on viidanud ka sellele, et alternatiivselt tekib tal kulude hüvitamise kohustus kolmanda isiku ees käsundita asjaajamise või alusetu rikastumise sätete alusel. TsMS § 174 lg 9 kohaselt ei välista menetluskulude hüvitamist menetlusosalisele see, kui tema eest kandis need muu isik. Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul kindlaks teha, kas ja millisel õiguslikul alusel tuleks hagejal hüvitada kolmandale isikule menetluskulud, lastes vajadusel hagejal seda täiendavalt tõendada. Ei ole välistatud, et hageja ja kolmanda isiku vahel on olemas kokkulepe, mille kohaselt tasus kolmas isik hagejale osutatud õigusabiteenuse arved, kuid hageja on kohustatud need kulud kolmandale isikule hüvitama. Majandustegevuses ei saa eeldada tehingute tasutust. Hageja kohustus hüvitada kolmandale isikule menetluskulud võib olla põhjendatud ka muul alusel. Sellisel juhul tuleb hageja õigusabikulude tasumise kohustust jaatada ja põhjendatud ning vajalikud esindajakulud kostjatelt välja mõista.
14.Kolleegium ei nõustu hageja väitega, et kohus saaks rahuldada hageja avalduse üksnes spetsifikatsioonidele tuginedes ning arveid arvestamata. Asja juurde võetud menetluskulusid tõendavaid dokumente ei saa pärast esitamist tähelepanuta jätta.
15.Kolleegium ei nõustu kostjaga II, et hageja menetluskulude hüvitamine on välistatud ka seetõttu, et teda esindas vandeadvokaadist seaduslik esindaja. Äriregistri andmete kohaselt oli vandeadvokaat T. Viilup 18. märtsist 2010 kuni 29. juulini 2014 hageja juhatuse liikmeks. Hageja on esitanud kohtule ka osaniku otsuse, mille kohaselt on T. Viilup juhatusest tagasi kutsutud juba 17. veebruaril 2014. Õigusabi on peamiselt osutatud veebruaris ja aprillis 2014. Kolleegium on varem leidnud, et õigusalast kvalifikatsiooni nõudvat õigusabi ei pea ka korteriühistu juhatuse liikmest seaduslik esindaja osutama tasuta, täites lepingulise esindaja ülesandeid (vt Riigikohtu 18. juuni 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-62-14, p 14). Kolleegium kinnitab, et selline põhimõte on kohaldatav ka äriühingu juhatuse liikme puhul. Äriühingu juhatus on juhtorgan, mis esindab ja juhib äriühingut. Äriseadustikust ei tulene äriühingu juhatuse liikme kohustust anda äriühingule õigusalast kvalifikatsiooni nõudvat õigusabi. Äriühingu juhatuse liige ei pea osutama äriühingule tasuta õigusabiteenust. Eeltoodut arvestades tuleb menetluskulude kindlaksmääramisel ja väljamõistmisel hinnata, millises ulatuses olid õigusabikulud lepingulise esindaja osavõtu tõttu kohtumenetluses TsMS § 175 lg 1 esimese lause kohaselt põhjendatud ja vajalikud ja millises ulatuses saanuks menetlusosalise õigusi ja huve kaitsta kohtumenetluses õigusalase kvalifikatsioonita seaduslik esindaja. Sellel, kas T. Viilup oli sel ajal hageja juhatuse liige või mitte, ei ole seejuures tähendust.
16.Kolleegium ei nõustu hagejaga, et menetluskulud tuleb hüvitada koos käibemaksuga. Kuigi
hageja on TsMS § 174 lg 10 kohaselt kinnitanud, et ta ei ole käibemaksukohustuslane ning ei saa seega menetluskuludelt käibemaksu tagasi arvestada, tuleb silmas pidada seda, et arve on esitatud kolmandale isikule. Maksu- ja Tolliameti andmete kohaselt on kolmas isik käibemaksukohustuslane. Ei ole usutav, et hageja peab hüvitama kolmandale isikule menetluskulud koos käibemaksuga olukorras, kus kolmas isik saab menetluskuludelt käibemaksu tagasi arvestada.
17.Kolleegium juhib tähelepanu ebatäpsusele ka ringkonnakohtu otsuses menetluskulude jaotuse kohta kostja I osas, kelleks oli Neoprom OÜ (pankrotis) pankrotihaldur Indrek Lepsoo, mitte pankrotivõlgnik.
18.TsMS § 178 lg 4 kohaselt menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata.
19.Määruskaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel hageja määruskaebuselt tasutud kautsjon tagastada. TsMS § 149 lg 8 esimese lause kohaselt tagastatakse kautsjon avalduse lahendanud kohtu määruse alusel menetlusosalisele, kes selle tasus või kelle eest see tasuti, või tema korraldusel muule isikule. Asjas on palutud tagastada kautsjon makse teinud isikule, s.o advokaadibüroole. Tambet Tampuu, Peeter Jerofejev, Villu Kõve
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.