Kohtulahend

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

poole. Tallinna Vangla rikkus Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art-t 3, Eesti Vabariigi põhiseaduse § 18 ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta art-t 1. Kaebaja taotles alandamise ja ebainimliku kohtlemisega tekitatud mittevaralise kahju eest hüvitist 20 eurot iga Tallinna Vanglas viibitud ööpäeva eest, s.o 483 päeva eest kokku 9660 eurot.

WC või mööbliga. Kõige laiem koht kambris liikumiseks oli 1,2 m. Kõndida sai korraga ainult üks kinnipeetav. Selline olukord tõi kaasa pingeid kinnipeetavate vahel, mis mõjus halvasti närvi​süsteemile; 3) 16 kuu jooksul, mil kaebaja viibis Tallinna Vanglas, pöördus ta 11 korda nahaärrituse tõttu arsti poole. Nahaärritus oli tingitud närvidest, kuna kaebaja oli 23 tundi kinnises ruumis ja kambris puudus liikumisvõimalus. Tartu Vanglas viibides nahaärritus kadus ja polnud vaja tarvitada ravimeid; 4) kaebajale võimaldati küll iga päev ühetunnine jalutuskäik umbes 12,69 m2 suuruses jalutusboksis, kuid seda tuli jagada viie kinnipeetavaga. Ilmaoludest olenevalt võis jalutusboks muutuda märjaks või lumiseks. Samuti puudusid jalutusboksis pingid ja spordivahendid.

6. oktoober 2010 kuni 26. märts 2011 (k.a) osas läbi vaatamata ning mõistis Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja mittevaralise kahju eest hüvitise 300 eurot, muutes halduskohtu otsuse põhjendusi vastavalt ringkonnakohtu otsuse põhjendustele. Ringkonnakohtu seisukohad olid kokku​võtlikult järgmised: 1) kaebaja kahju hüvitamise taotlus on ajavahemiku 6. oktoober 2010 kuni 26. märts 2011 osas esitatud tähtaja rikkumisega. Kuna vastustaja registreeris kaebaja kahju hüvitamise taotluse

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

tervisehädad ei ole seotud vähese kambripinnaga. Vähene kambripind tõi kaasa pingeid kinni​peetavate vahel, mis mõjusid halvasti tema närvisüsteemile, rikkus vaimset ja hingelist tervist ning ta pidi iga päev võtma tablette. Tartu Vanglas viibides nahaärritus kadus ja polnud vaja tarvitada ravimeid. Kuigi praegu tunneb kaebaja end hästi, ei tähenda see, et tema viibimine Tallinna Vanglas ei teinud tema tervisele korvamatut kahju; 3) kahju hüvitamisel tuleb arvesse võtta kogu Tallinna Vanglas viibimise aeg, s.o 481 päeva; 4) mööblialune pind ja WC pindala tuleb kambripinna arvestamisel kambri üldpinnast maha arvata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et kahjunõuet ei saa ajavahemiku oktoober 2010 kuni

märts 2011 puudutavas osas pidada tähtaegseks ning kohtu​menetluses esitatud seisukohtadest ei nähtu tähtaja ennistamise aluseid. Varasemas praktikas on kolleegium selgitanud, et jätkuva toiminguga tekitatud kahju hüvitamise nõude esitamise tähtaeg hakkab kulgema enne toimingu lõppemist, kui on ilmne, et isik sai või pidi saama kahjust teada varem. Seejuures on määrav, et kannatanul oleksid teada kahjunõuet õigustavad asjaolud sellisel määral, et koostada piisava edulootusega kaebus. Kui isiku kinni​pidamistingimused on vangistuse kestel oluliselt muutunud, tuleb erinevates tingimustes kinni​pidamised lugeda eraldiseisvateks toiminguteks ning saab eeldada, et isik on kahju tekkimisest toimingu lõppemise hetkel teada saanud. Kolleegium on ka rõhutanud, et küsimus, kas kahju tekitaja oma vastutust eitab, ei ole oluline. Kahjust teadasaamise hetke ei saa siduda ka EIK kohtuasjas Tunis vs. Eesti tehtud otsusega, sest õigusliku hinnangu saamine asjaoludele (s.o hinnang, et teatud tingimustel võib alla 3 m2 kambri​pinda ühe isiku kohta olla kvalifitseeritav EIÕK art 3 rikkumisena) ei oma kaebetähtaja kulgema hakkamise seisukohalt tähtsust. (Vt haldusasjad nr 3-3-1-20-15, p-d 11– 12; 3-3-1-68-15, p 11.)

2010. a oktoobris ja novembris viibis kaebaja erinevates kambrites, kus kambrisse paigutatud

inimeste arvu silmas pidades oli kambripinda ühe isiku kohta (mõned üksikud päevad välja arvata) alla 3 m2, sh korduvalt ka alla 2,5 m2 (täpsemalt 2,36 ja 2,39 m2). Sellele järgnes mitu kuud (detsember 2010 kuni märts 2011), kus kambripind ühe kinnipeetava kohta ületas 3 m2. Kaebaja väide, et ta ei saanud toona aru kambripinna väiksusest tingitud kinnipidamistingimuste õigusvastasusest, ei ole seetõttu eluliselt usutav, sest tal oli olemas võrdlusvõimalus.

Küll korrigeerib kolleegium ringkonnakohtu poolt lubatavaks peetud ajavahemiku algus​kuu​-

päeva ja loeb lubatavaks ajavahemiku 24. märts 2011 kuni 1. veebruar 2012. Kaebaja kahju hüvitamise taotlus on registreeritud Tallinna Vanglas 27. märtsil 2014, kuid kaebaja on selle dateerinud kolm päeva varasema kuupäevaga 24. märts 2011. Ei ole välistatud, et taotluse saatmisel Tartu Vanglast Tallinna Vanglasse ja registreerimisel võis esineda mõnepäevane viivitus ning vangla ei ole kohtumenetluse käigus väitnud, et kaebaja märgitud kuupäev on väär. Lubatava ajavahemiku alguskuupäeva muutusel ei ole siiski sisulist tähendust, kuna vaidlusalustel päevadel oli kambris tagatud 4,42 m2 inimese kohta.

Asjas esitatud andmete järgi (tl-d 37–41) oli Tallinna Vangla kambrites, kus kaebaja viibis

ajavahemikul 24. märts 2011 kuni 1. veebruar 2012 (kokku 313 päeva), kambripinda kinnipeetava kohta üle 3 m2 16 päeval ja alla 3 m2 297 päeval, sh

-

2,38 m2 – 185 päeva;

-

2,41 m2 – 2 päeva;

-

2,43 m2 – 26 päeva;

-

2,58 m2 – 26 päeva;

-

2,85 m2 – 46 päeva;

-

2,89 m2 – 11 päeva;

-

2,91 m2 – 1 päev. Kambripinna arvestamisel on üldpinnast välja jäetud eraldatud WC pindala. Mööblialune pind

on üldpinna arvestamisel arvesse võetud. (Vt haldusasi nr 3-3-1-83-16, p-d 11–12.)

Eeltoodust nähtub, et üle poole vaidlusalusest ajavahemikust ei olnud kaebajale tagatud 2,5 m2

(vrd kuni 31. detsembrini 2013 kehtinud VSkE § 6 lg 6). Seejuures on kaebaja viibinud ajavahemikul 2. mai 2011 kuni 1. veebruar 2012 katkestusteta kambrites, kus isiklik ruum jäi alla 3 m2.

Kaebaja oli kogu Tallinna Vanglas viibitud aja jooksul vahistatu staatuses. Seega piirdus tema

liikumisvõimalus väljaspool kambrit enamasti tunnise jalutuskäiguga jalutusboksis. Kuna kaebaja pidi kogu jalutuskäigust ülejääva aja viibima kambris, ei saanud muud kinnipidamistingimused ruumipuudust sel ajal kompenseerida. Seega, kaebaja paigutamine kambritesse, kus kinnipeetava kohta oli vähem kui 3 m2 põrandapinda, alandas vastuolus EIÕK art-ga 3 kaebaja inimväärikust ja oli seetõttu õigusvastane. Kokku oli neid päevi vaidlusalusel ajavahemikul 297.

Ajal, kui kaebaja viibis tingimustes, kus kambripinda ühe kinnipeetava kohta oli rohkem kui

3 m2 (vaidlusalusel ajavahemikul kokku 16 päeva), tuleb kinnipidamistingimuste EIÕK art 3 nõuetele vastavust hinnata koos teiste kinnipidamistingimustega (vt ka haldusasi nr 3-3-1-83-16, p-d 13 ja 16). Kaebaja väiteid muude vangla olmetingimuste kohta on kohtud kohaselt analüüsinud. Kolleegium nõustub kohtute seisusukohaga. Seega ei rikkunud Tallinna Vangla kõnealuses osas kaebaja õigusi ega alandanud tema inimväärikust.

Kolleegium on märkinud, et ülerahvastatud kambris kinnipidamise korral tuleb mittevaralise

kahju tekkimist eeldada. Hüvitise nõudmiseks ei pea isik tõendama valu ega kannatusi, kuid nende tõendamine võib mõjutada hüvitise suurust. Mittevaraline kahju hüvitatakse proportsionaalselt õigus​rikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. Seejuures on kannatanu alandava kohtlemise kestus mittevaralise kahju eest hüvitise kogusumma kindlaksmääramisel oluline, kuid siiski vaid üks hüvitise määramisel arvestatav aspekt. Arvesse võetakse mh ka Eesti üldist elatustaset, eesti õigustraditsioone ning seda, mil määral erines kaebajale tagatud kambripind EIK praktikas oluliseks peetud miinimumstandardist 3 m2. Viimati öeldu kajastab kaebaja õiguste piiramise intensiivsust. Mittevaralise kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramine on kohtu individuaalne ja hinnanguline otsus, mille puhul tuleb kõiki olulisi asjaolusid võtta arvesse kogumis. Seepärast ei saa tuletada senisest hüvitiste määramise praktikast jäiku päevamäärasid ja arvutada hüvitisi pelgalt aritmeetiliste tehete alusel. (Vt haldusasi nr 3-3-1-83-16, p-d 24 ja 25 ning seal viidatud lahendid.)

Kaebaja viibis põrandapinna vähesusest tingitud inimväärikust alandavates tingimustes pikka

aega järjest (kokku 297 päeva). Seejuures üle poole vaidlusalusest ajavahemikust ei olnud talle tagatud põrandapinda 2,5 m2. Kaebaja oli vahistatu, st tema liikumisvõimalus väljaspool kambrit piirdus üldjuhul tunnise jalutuskäiguga päevas. Muud kambri ja vangla üldtingimused olid vaidlus​alusel ajavahemikul rahuldavad. Arvestades kõiki eeltoodud asjaolusid kogumis, on kolleegiumi hinnangul põhjendatud määrata kaebajale 750 euro suurune hüvitis.

Eelnevast tulenevalt tühistab kolleegium Tartu Halduskohtu 27. veebruari 2015. a otsuse ja

Tartu Ringkonnakohtu 29. septembri 2016. a otsuse. Kolleegium teeb asjas uue otsuse, millega rahuldab kaebuse osaliselt ja mõistab vastustajalt kaebaja kasuks inimväärikust alandavates tingimustes kinnipidamise eest Tallinna Vanglas ajavahemikul 24. märts 2011 kuni 1. veebruar 2012 välja 750 euro suuruse hüvitise.

Kautsjon tuleb tagastada (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 107 lg 4).

HKMS § 175 lg 3 alusel asendatakse avaldatavas otsuses kohtu algatusel kaebaja nimi

initsiaalidega. (allkirjastatud digitaalselt)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.