1.N.R. Energy OÜ (hageja) esitas 2. novembril 2010. a hagi Abja Elamu OÜ (kostja) vastu 1567 euro ja 89 sendi saamiseks. Hagiavalduse kohaselt müüb hageja kostjale soojust ning kostjal on tekkinud hagejale lepingulistest kohustustest tulenev rahaline võlgnevus Abja-Paluoja alevikus Nuia tee 3 asuva elamu (elamu) kütmise eest. Soojusenergia müügileping on sõlmitud Abja Vallavalitsuse kui korteriomaniku ja hageja vahel.
2.Kostja nõuet ei tunnistanud ja palus jätta hagi rahuldamata. Kostja vastuväidete kohaselt on hagi esitatud vale kostja vastu, kuna hageja on esitanud arved Ülle Luste nimelisele isikule. Poolte vahel ei
ole kehtivat soojusenergia müügilepingut, kuna 22. oktoobril 2006. a sõlmitud leping on 31. mail 2007. a lõppenud. Samuti on nendel arvetel esitatud soojusenergia ühiku hind vastuolus kohaliku omavalitsuse kehtestatud küttehinna piirmääraga.
3.Tartu Maakohus jättis 30. märtsi 2015. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 alusel hageja kanda. Maakohtu hinnangul on hageja nõue tõendamata. Hageja tugineb poolte sõlmitud soojusenergia müügilepingule ning selle väidetavale kostjapoolsele rikkumisele. Seega on hageja nõue lepinguõiguslik. Samas on hageja osutatud leping vastavalt lepingu p-le 6 lõppenud 31. mail 2007. a. Arved ei ole esitatud kostjale, vaid Ü. Luste nimelisele isikule. Samuti on kõik maakohtule esitatud arved väljastatud pärast 31. maid 2007. a.
4.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotles maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega hagi rahuldada. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Apellatsioonkaebuse kohaselt on maakohus ebaõigesti tuvastanud, et poolte vahel ei ole lepingulisi suhteid. Hageja ees on vastutavaks isikuks korteriomanik, kellega on sõlmitud liitumisleping. Poolte sõlmitud hinnakokkuleppe järgi oli soojuse hinnaks 773 krooni ühe MWh eest. Juhul, kui kokkulepet ei tuvastata, siis kehtib tarbitud soojusele viimane kehtestatud piirhind 701 krooni ja 50 senti MWh eest, millele lisandub käibemaks. Kostjal on tasumata Nuia tee 3-12 asuva korteri soojaarved alates 2007. a oktoobrist kuni 2009. a aprillini.
5.Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta kaebuse rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6.Tartu Ringkonnakohus tühistas 3. detsembri 2015. a otsusega maakohtu otsuse ja saatis asja samale maakohtule uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on maakohus lahendanud asja ekslikult üksnes lepingulisel alusel, jättes välja selgitamata poolte seisukohad käsundita asjaajamise sätete kohaldamise võimaluse kohta. Kohtul on kohustus kvalifitseerida haginõue sõltumata hageja taotlusest, kuna kohus kohaldab õigust omal algatusel. Arvestades hagi eset ja esitatud asjaolusid, oleks maakohus pidanud pooltele selgitama, et hageja nõude põhjendatust on võimalik kontrollida lisaks lepingulisele alusele ka käsundita asjaajamise sätete järgi, ning selgitama eelmenetluses välja poolte seisukohad eri õiguslike aluste kohaldamise kohta. Hageja ei ole väitnud, et ta ei soovi tugineda käsundita asjaajamise sätetele. Lisaks praeguses tsiviilasjas esitatud hagile on hageja esitanud tsiviilasjas nr 2-10-35427 nõude ka Abja valla (Abja Vallavalitsuse kaudu) vastu Abja Õpilaskodu ning Tikuti 3-8 ja Tikuti 3-6 korteriomandite osas soojaarvete tasumata jätmisest tekkinud võlgnevuse väljamõistmiseks. Kuna hageja on pidanud võimalikuks samasisulise nõude esitamist nii kostja kui elamu haldaja kui ka Abja valla kui korteriomaniku vastu, tuleb maakohtul tuvastada, kas hagi on esitatud õige kostja vastu. Otsustamaks, kas asjas esinevad käsundita asjaajamise sätete kohaldamise eeldused, tuleb tuvastada,
kas poolte vahel on kehtiv soojuse müügileping või mitte. Muuhulgas ei ole maakohus võtnud seisukohta küsimuses, kas 23. septembril 2003. a Abja valla ja kostja vahel sõlmitud rendilepingust tuleneb kostjale kohustus tasuda soojusenergia eest. Samuti ei ole maakohus hinnanud kostja väidet, et hagejal olid soojuse müügilepingud sõlmitud köetavate ruumide valdajatega, kelleks on eluruumide elanikud. Alles siis, kui maakohus on õigesti kvalifitseerinud pooltevahelise õigussuhte, on võimalik võtta seisukoht, kas ja kui suures ulatuses tuleb hageja nõue, sh ka viivisenõue rahuldada.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7.Kostja esitas kassatsioonkaebuse ja palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ning saata asi ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt ei nõustu kostja ringkonnakohtu tõlgendusega, mille kohaselt on lepingu alusel täitmisnõude esitamine õiguslik küsimus, millega kohus ei ole seotud. Hageja nõue on kogu menetluse vältel olnud selgelt suunatud väidetavast lepingust tuleneva kohustuse täitmisele ning kostja on kehtiva lepingu olemasolule menetluses läbivalt vastu vaielnud. VÕS § 1018 välistab lepingulise soorituskohustuse nõude esitamise käsundita asjaajamise sätete alusel ning seega ei saa lepinguvälise aluse kohaldamine olla pelgalt õiguse kohaldamine. Tegemist on hagi aluse laiendamisega, milleks kohtul ei ole hagimenetluses pädevust. Ringkonnakohus on valesti tõlgendanud TsMS § 392 lg-st 1 tulenevat maakohtu selgitamiskohustust, leides, et selgitamiskohustus eeldab maakohtus hagejale alternatiivnõuete esitamise võimalikkuse selgitamist. Asja lahendamine peaks toimuma TsMS § 5 lg 2 järgi poolte esitatu alusel. Samuti peab hageja TsMS § 4 lg 2 järgi ise valima, kelle vastu ta hagi esitab, ning kohus on sellega seotud, nagu ka hagi alusega. Selgitamiskohustus on olemuselt võistlevuse põhimõtet piirav ning vajalik eelkõige vaidlustes, milles üks pooltest ei pruugi osata oma õiguste eest täiel määral seista. Praegusel juhul on hagejaks soojusettevõte, keda esindab kohtuvaidluses vandeadvokaat. Seega puudus lisaks õiguslikule alusele ka praktiline vajadus heita maakohtule ette selgitamiskohustuse rikkumist. Isegi kui maakohtu otsuses esinesid puudused, olnuks vastava menetlusliku vea parandamine apellatsioonimenetluses võimalik ning menetlusökonoomia seisukohalt ka vajalik. TsMS § 2 sätestab kohtule kohustuse lahendada tsiviilasi mõistliku aja ja võimalikult väikeste kuludega. Praeguseks on menetlus kestnud enam kui viis aastat ning poolte suunamine sisuliselt uude kohtumenetlusse, on menetluse kestust, hagieseme võimalikku ümberkujundamist ning õigusabikulutusi arvestades vastuvõetamatu.
8.Hageja palub jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9.Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebus tuleb rahuldada ning ringkonnakohtu otsus tuleb materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi rikkumise tõttu TsMS § 692 lg 1
p-de 1 ja 2 alusel tühistada. Asi tuleb TsMS § 691 p 2 järgi saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.
10.Ringkonnakohus on tühistanud maakohtu otsuse põhjusel, et maakohus on ringkonnakohtu arvates lahendanud asja ekslikult üksnes lepingulisel alusel ja jätnud välja selgitamata poolte seisukohad käsundita asjaajamise sätete kohaldamise võimaluse kohta. Kolleegium sellise põhjendusega ei nõustu.
11.Ringkonnakohus on maakohtule etteheiteid tehes ja juhiseid andes jätnud esmalt tähelepanuta, et hageja tugineb sellele, et tal oli leping soojusenergia müügiks Abja vallaga. Sellisel juhul ei saa olla tegemist käsundita asjaajamisega VÕS § 1018 mõttes, sest isegi kui kostjat pidada soodustatud isikuks VÕS § 1018 mõttes, on asjaajamine toimunud lepingu alusel. Riigikohus on varasemas praktikas VÕS § 1018 lg-t 1 tõlgendades leidnud, et õigustatud käsundita asjaajamisest tuleneva kulutuste hüvitamise ja tasu maksmise nõude rahuldamise eeldusena tuleb hagejal tõendada mh, et ta ei olnud lepingust või seadusest tulenevalt kohustatud asja ajama. Lepingu sõlmimine soorituse tegija ja muu isiku vahel välistab nõuded soodustatu vastu nii käsundita asjaajamise õiguse (VÕS §-d 10181026) kui ka alusetu rikastumise õiguse (VÕS §-d 1027-1042) alusel, sest soorituseks on sellisel juhul olemas lepinguline alus ning soorituse tegijal võib olla lepingust tulenev tasunõue isiku vastu, kes on lepingu teiseks pooleks (vt selle kohta Riigikohtu 1. jaanuari 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-21-87-06, p 12; 1. novembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-91-06, p-d 12 ja 14;
5.detsembri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-107-07, p-d 16 ja 17).
12.Kolleegium selgitab, et VÕS § 1018 mõttes võib käsundita asjaajamiseks mh olla teise isiku esemele kulutuste tegemine või teise isiku kohustuse täitmine. Juhul kui esinevad VÕS §-s 1018 nimetatud eeldused ning asjaajaja tegutses soodustatu asja ajades oma majandus- või kutsetegevuse raames, peab soodustatu VÕS § 1023 järgi hüvitama asjaajamisel tehtud kulutused (lg 1) ja tasu (lg 2), välja arvatud juhul, kui asjaajamisele asumisel ei olnud käsundita asjaajajal kavatsust nõuda soodustatult kulutuste hüvitamist või tasu maksmist (lg 3). Eelviidatud sätete puhul on kolleegium varasemas praktikas tunnustanud võimalust, et käsundita asjaajajal võivad nende sätete alusel olla nõuded korteriomanike vastu, kellele ta lepinguväliselt on osutanud kommunaalteenuseid (sh müünud soojusenergiat) (vt nt Riigikohtu 5. detsembri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-107-07, p 18;
30.aprilli 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-25-08, p 15; 24. aprilli 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-133-13, p 13). Kuna kostja ei ole praegusel juhul korteriomanik, ei ole ta eeldatavasti ka hageja osutatud kütteteenuse tarbijaks. Hageja ei ole tuginenud sellele, et kostja oleks ise elamu omanikule osutatud kütteteenuse tarbijaks. Kostja on kohtute tuvastatud asjaolude järgi elamu omanikule haldusteenuse osutaja. Ringkonnakohus ei ole põhjendanud, kuidas ajas hageja elamu omanikule kütteteenust osutades kostja asja VÕS § 1018 mõttes. Iseenesest võiks kostja asja ajamisega VÕS § 1018 mõttes olla tegemist juhul, kui hageja oleks kütteteenust osutades täitnud kostja mingit kohustust VÕS § 78 mõttes (vt selle kohta nt Riigikohtu
1.novembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-91-06, p 13). Hageja ei ole aga praegusel juhul tuginenud sellele, et ta oleks sellisel viisil ajanud kostja asja, ning ta ei ole tuginenud ka muudele
asjaoludele, mis nende tõendatuse korral võiksid anda alust rahuldada hageja nõue VÕS §-de 1018 ja 1023 alusel. Käsundita asjaajamise sätted ei võimalda isikule peale suruda soovimatuid teenuseid ja kohustada teda nende eest maksma, st luua sisuliselt leping, mida isik ei ole soovinud (vt selle kohta nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 7. juuni 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-11, p 33).
13.Lisaks materiaalõiguse ekslikule käsitlusele on ringkonnakohus teinud maakohtule põhjendamatuid etteheiteid ka selgitamiskohustuse rikkumise osas. Ringkonnakohus on eiranud põhimõtet, mille järgi peab kohus tulenevalt kvalifitseerimiskohustusest (TsMS § 436 lg 7 ja § 438 lg 1, § 652 lg 8, § 688 lg 2) võtma arvesse vaid neid nõudeid, mille kohta hageja on esitanud asjaolusid. See tähendab, et kuigi kohus peab hageja nõude kvalifitseerima ja kohaldama omal algatusel seadust õigesti, ei tähenda see siiski kohtu kohustust soovitada hagejal esitada esialgse nõude vähese tõendatuse või õigusliku perspektiivituse korral samas menetluses alternatiivne hagi ega kohustust selgitada hagejale hagi eseme või aluse muutmise vajadust, st seda, millise nõude või hagi alternatiivne esitamine aitaks hagejal paremini saavutada soovitud eesmärki. Kohus peab selgitamiskohustuse raames selgitama välja hageja seisukoha alternatiivsete hagi aluste kohta üksnes juhul, kui materiaalõiguse järgi on võimalik sama nõuet esitada sama elulise juhtumi korral erinevatel alustel, kui üks hagi alus ei välistaks teist ning kui hageja ei ole selgelt väljendanud oma seisukohta, missugustele alustele ta tahab tugineda (vt eeltoodu kohta nt Riigikohtu 31. mai 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-54-07, p 9; 24. septembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-62-08, p 11; 9. märtsi 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-10, p-d 11 ja 12; 8. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1171-10, p 12; 13. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-11-11, p 15; 16. mai 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-34-11, p 11; 13. aprilli 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-181-15, p 57).
14.Kolleegium lisab, et kui ringkonnakohtul oleks olnud alust tühistada maakohtu otsus selle tõttu, et maakohus rikkus selgitamiskohustust, siis oleks ringkonnakohus pidanud küll maakohtu otsuse tühistama, kuid saanuks eeldatavasti selle puuduse ise kõrvaldada ning teha uue otsuse (vt selle kohta nt Riigikohtu 13. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-11-11, p 13). Ringkonnakohus oleks sel juhul pidanud ise tuvastama ka need asjaolud, mille tuvastamata jätmist ta maakohtule ette heitis. Ringkonnakohus oleks eelduslikult saanud ise selgitada, kas leping pikenes suulise kokkuleppe alusel nii nagu ringkonnakohus on välja pakkunud. TsMS § 9 lg-st 3 ei tulene, et ringkonnakohus ei pea tuvastama maakohtus tuvastamata jäänud asjaolusid ning hindama maakohtus hindamata jäänud tõendeid (vt Riigikohtu 16. mai 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-34-11, p 12).
15.Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus arvestama sellega, et kuigi maakohus menetles asja lihtmenetluses TsMS § 405 lg 1 järgi, ei anna see ringkonnakohtule õigust jätta otsus nõuetekohaselt põhjendamata. Üksnes maakohus saab TsMS § 405 lg 1 alusel menetleda asja lihtsustatud korras, mh kalduda kõrvale tõendite esitamise ja kogumise vorminõuete kohta seaduses sätestatust või loobuda kirjalikust eelmenetlusest või kohtuistungist (TsMS § 405 lg 1 p-d 5 ja 7). Kui ringkonnakohus on lihtmenetluses tehtud maakohtu otsuse peale esitatud apellatsioonkaebuse menetlusse võtnud, peab ta asja läbivaatamisel ja otsuse tegemisel järgima mh TsMS §-des 652-654 sätestatut (vt selle kohta Riigikohtu 16. märtsi 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-187-15, p 11).
16.Lisaks selgitamiskohustuse rikkumise ekslikule etteheitmisele puudus kolleegiumi arvates ringkonnakohtul alus teha maakohtule etteheiteid ka tõendite hindamata jätmise kohta. Kolleegiumi hinnangul on maakohtu lahend praegusel juhul kooskõlas TsMS § 444 lg-ga 2, mille järgi võib maakohus neil juhtudel, kui hagi menetletakse lihtmenetluses, kohtuotsuse põhjendavas osas piirduda üksnes õigusliku põhjenduse ja tõendite, millele otsus on rajatud, märkimisega. TsMS § 444 lg-s 2 sätestatud kohtu õigus piirduda lihtmenetluse asjades tõendite, millele on rajatud kohtu järeldused, märkimisega, ei tähenda, et kohus võib kohtuotsuses piirduda üksnes asjas hinnatud tõendite loetlemisega. TsMS § 442 lg 8 esimene lause kohustab kohut otsuse põhjendavas osas märkima kohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, samuti seadused, mida kohus kohaldas. TsMS § 442 lg 8 esimese lause ja TsMS § 444 lg 2 mõtte kohaselt peab kohus iga asjas tuvastatud ja asja lahendamisel tähtsa asjaolu kohta märkima, missuguste asjas esitatud ja kohtu vastuvõetud ja uuritud tõenditega on üks või teine asjaolu kas tuvastatud või tuvastamata jäetud. TsMS § 444 lg 2 võimaldab kohtul lihtmenetluse asjades tehtavas kohtuotsuses üksnes kõrvale kalduda TsMS § 442 lg 8 teises, kolmandas ja neljandas lauses sätestatust. See tähendab, et maakohus ei pea lihtmenetluse asjas tehtavas kohtuotsuses põhjendama, miks ta ei nõustu poole mõne väitega, analüüsima tõendeid ja põhjendama, miks ta mõnda tõendit arvesta. Samas peab maakohus TsMS § 442 lg 8 esimese lause ja TsMS § 444 lg 2 mõtte kohaselt otsuses siiski märkima, missuguseid poolte väidetud asjaolusid ta tuvastatuks ei lugenud ning missuguseid poolte esitatud tõendeid ei arvestanud. Maakohus ei ole TsMS § 444 lg-s 2 ja TsMS § 442 lg 8 esimeses lauses sätestatut rikkunud ning on oma otsuses kajastanud, missuguse asjas tähtsa asjaolu on ta mingi asja juurde võetud tõendiga lugenud tõendatuks või missugused asjaolud lugenud tõendamata jäetuteks.
17.Põhjendamatu on ka ringkonnakohtu etteheide, et maakohus on olukorras, kus hageja on teises tsiviilasjas esitanud soojaarvete tasumata jätmise tõttu nõuded Abja valla vastu, jätnud välja selgitamata, kas hagi on esitatud õige kostja vastu. Kolleegium leiab, et maakohus pidi hindama üksnes poolte esitatud tõendeid ning juhul, kui hageja ei suutnud tõendada, et kostja võlgneb talle hagis nõutud rahasumma lepingu alusel, siis ei puutu asjasse, mida hageja võiks tõendada mõnes teises kohtuasjas, kus ta peab oma lepingupartneriks mõnda teist isikut. Kolleegiumi jaoks jääb arusaamatuks, mis tähtsus on käesolevas asjas 23. septembril 2003. a Abja valla ja kostja vahel sõlmitud rendilepingul, mille hindamata jätmist ringkonnakohus maakohtule ette heitis.
18.Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse piire arvestades maakohtu otsuse seaduslikkust uuesti hindama. Kuna asi saadetakse ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi ringkonnakohtu otsustada.
19.Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel kostjale tagastada tasutud kautsjon. Malle Seppik, Henn Jõks, Tambet Tampuu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.