Eesistuja Ants Kull, liikmed Malle Seppik ja Peeter Jerofejev
Kohtuasi
Osaühingu Maakri KVF hagi Astrid Lundava vastu kahjuhüvitise 16 669 euro 32 sendi saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Ringkonnakohtu 9. märtsi 2015. a otsus tsiviilasjas nr 2-13-59799
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Astrid Lundava kassatsioonkaebus
Tsiviilasja hind Riigikohtus
16 669 eurot 32 senti
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Hageja Osaühing Maakri KVF, esindaja vandeadvokaat Indrek Leppik Kostja Astrid Lundava, esindaja vandeadvokaat Olavi-Jüri Luik
Asja läbivaatamise kuupäev
21. september 2015. a, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 9. märtsi 2015. a otsus tsiviilasjas nr 2-13-59799 ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.
2.Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
3.
Tagastada kassatsioonikautsjon Astrid Lundava pangakontole.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Osaühing Maakri KVF (hageja) esitas 16. detsembril 2013 Harju Maakohtule hagi Astrid Lundava (kostja) vastu kahjuhüvitise 16 669 euro 32 sendi ja viivise saamiseks. Hagiavalduse kohaselt on hageja Tallinnas Mere pst 8a asuva mitteeluruumist korteriomandi omanik, kostja on samas majas asuva eluruumist korteriomandi omanik. 11. juulil 2013 süttis kostja korter põlema ja hageja korter sai kahjustada. Riiklikult tunnustatud ekspert H. Perli 12. augusti 2013. a ekspertiisiakti kohaselt sai tulekahju alguse kostja korteri seina sees asuvast kostja korteri elektrikilbist. Elektrikilp kuulub kostja korteriomandi reaalosa hulka ning seda kasutab ainult kostja.
Kostja on rikkunud kohustust hoida elektrikilp korras. Kostjal oli võimalik arvestada elektrikilbi süttimisega ning seda vältida ja takistada, nt kontrollides elektrikilbi korrasolekut. Kostja ei ole olnud vajalikul määral hoolikas. Hagejal kulub kahju kõrvaldamiseks 16 669 eurot 32 senti. Lisaks peab kostja maksma hagejale viivist seaduses sätestatud määras alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni.
2.Kostja vaidles hagile vastu. Hageja nõue ei ole põhjendatud. Ekspert ei ole tuvastanud, et kostja oleks rikkunud kehtivaid eeskirju või norme. Elektriarvesti ja -kilp on korterelamu elektrisüsteemi osa ja kuulub kõikide korteriomanike kaasomandisse. Mis tahes muudatuste tegemine ühe korteriomandi piirides (nt ühefaasilise elektriarvesti vahetamine kolmefaasilise vastu) eeldab kõikide teiste korteriomanike nõusolekut. Elektrijuhtmete ja -kilpide korrasolek on kõikide omanike ühine huvi, sellest sõltub kõikide korterite ohutus ja säilimine olenemata sellest, kus kilp asub. Korteriühistu põhikirja p 13 järgi on korteriühistul kohustus tagada elektrisüsteemi korrasolek. Elektrikilpi ei ole võimalik muust hoonest eraldi kasutada ning seda ei saa muuta ega lisada kaasomandit või teise korteriomaniku õigusi kahjustamata. Elektrikilp on hoone elektrisüsteemi osa ja sellega lahutamatult seotud. Ekspert H. Perli on leidnud, et tulekahju sai alguse kostja korteri elektrikilbist väljuvatest juhtmetest, mis asusid seina sees. Korteriomanike kaasomandis olevas seinas asuvad juhtmed ei ole korteriomandi reaalosa ning kostjal ei olnud õigust ega kohustust neid korras hoida ja nende korrasolekut kontrollida. Maja varustatakse elektriga ühe liitumispunkti kaudu, igal korteriomanikul ei ole oma liitumispunkti. Asjaolu, et kostja korteris asuv elektriarvesti on kaasomandi osa, kinnitab ka see, et elektriarvesti on kantud hoone inventariseerimisjoonistele.
3.Harju Maakohus jättis 5. novembri 2014. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Maakohtu otsuse kohaselt on eksperdiarvamusega tõendatud, et tulekahju kolle asus elamu koridori nr 89 ja tubade nr 73 ja nr 74 vahelise vaheseina sisemuses, kus paiknes ka kostja korteri elektrikilp. Eksperdiarvamuse järgi võis tulekahju tekkida arvestist väljuva kahe faasijuhtme vahelisest lühisest, mis kutsus esile kaarleegi koos sädemetega, mille järel süttis vaheseina sisene puitkonstruktsioon, või asjaolust, et arvestist väljuvate juhtmete ühenduskohad olid ebakindlad ja suure kontakttakistusega, mistõttu suure koormuse korral ühenduskoht kuumenes ja muutus lühiseks, tekkis sädelemine ja vaheseina sees olev puitkonstruktsioon süttis. Elektrikilp ja sellest väljuvad juhtmed on tarbijapaigaldised, mis on korteriomandiseaduse (KOS) § 1 lg 1, § 2 lg 1 ja lg 2 kohaselt korterelamu osana kinnisasja olulised osad ja korteriomandite omanike kaasomandis sõltumata nende asukohast. Korteriomandi reaalosa esemeks ei saa olla esemed või süsteemid, mis läbivad mitut reaalosa. Elektrivõrgu või elektrienergia tarbimisega seotud seadmed teenindavad kõigi korteriomanike huve ühiselt ning elektrisüsteemis muudatuste tegemine eeldab kõigi korteriomanike nõusolekut. Elektrikilpi ei ole võimalik muust hoonest eraldi kasutada ning seda ei saa muuta ega lisada kaasomandit või teise korteriomaniku õigusi kahjustamata. Ka KOS § 11 lg 3 ja § 15 lg 1 ning korteriühistu põhikirja p-de 13j ja 13n kohaselt on elamu elektrisüsteem tervik ja
korteriomanike kaasomandis ning korteriomanikud on kohustatud valitsema seda ühiselt. Asjaolu, et elektrisüsteem koos selle juhtmete, kilpide ja arvestitega on korteriomanike kaasomandis, tõendab ka see, et elamut varustatakse elektriga ühe liitumispunkti kaudu ning elektrisüsteem on juba hoone projekteerimisel kavandatav ja hoone toimimiseks hädavajalik (majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi 17. septembri 2010. a määruse nr 67 § 4 lg 1 ja § 23 lg 1 p 1). Seega on elektrisüsteem korteriomanike ühiseks kasutamiseks vajalik seade. Kuna elektriarvesti on elektrisüsteemi osa, on ka see kaasomandi osa. Seda, et kostja korteri elektriarvesti on osa kortermaja elektrisüsteemist, kinnitab ka asjaolu, et see elektriarvesti on eksperdiarvamusest nähtuvalt kantud hoone inventariseerimisjoonistele. Kuna elamu elektrisüsteem koos selle elektrikilpide ja juhtmetega on korteriomanike kaasomandis, ei vastuta kostja KOS § 11 lg 1 p-s 1 nimetatud kohustuste täitmata jätmise eest.
4.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada. Maakohus tuvastas valesti, et kostja korteri siseseina paigaldatud elektrikilp on korteriomandite omanike kaasomandis. Elektrikilp oli paigaldatud üksnes kostja korteriomandi jaoks ning seda kasutasid eraldi üksnes tema korteriomandi reaalosal viibivad isikud. Elektrikilpi on võimalik muust hoonest eraldi kasutada, asendada, eemaldada ja ümber paigutada ilma teiste korteriomanike õigusi kahjustamata ja hoone väliskuju muutmata. Tulekahju sai alguse kostja korteriomandi reaalosalt.
5.Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6.Tallinna Ringkonnakohus tühistas 9. märtsi 2015. a otsusega maakohtu otsuse ning tegi uue otsuse, millega rahuldas hagi ja jättis menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt ei tuvastanud ekspert tulekahju põhjust ega näinud nõuete eiramist, mis võis tuua kaasa tulekahju tekkimise. Ekspert tuvastas, et tulekahju kolle asus koridori nr 89 ja tubade nr 73 ja nr 74 vahelise vaheseina ehk kostja korteriomandi reaalosa vaheseina sisemuses, kus paiknes ka kostja elektrikilp. Ekspert on arvamuses esitanud kaks erinevat tulekahju tekkeversiooni, mis mõlemad on seotud kostja elektrikilbis asuvast arvestist väljuvate juhtmete lühise või ülekuumenemisega ja sellest tingitud kostja korteri ja koridori vahelise vaheseina puitkonstruktsiooni süttimisega. Seega on tulekahju tekkepõhjuseks kostja elektrikilbis olevast arvestist väljuvate juhtmete lühis või kuumenemine. Pooled ei vaidle, et elektrikilp asus kostja korteri siseseinal. Ainuüksi asjaolust, elektrikilp asus kostja reaalosal ja sellesse ei olnud ühendatud teiste korterite elektriseadmed, ei saa järeldada, et seade kuulus kostja reaalosa hulka. Korteri elektrikilbis paiknev arvesti ei ole ehitise oluline osa tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 55 lg 1 mõttes. Tegemist on kostja mõjupiirkonda jääva seadmega, mida kostja kasutab oma korteri näitude teadasaamiseks. Kostja saab lasta arvesti ümber vahetada sama võimsusega arvesti vastu, samuti arvesti kaitselüliteid võimsamate vastu vahetada või arvesti töökorda kontrollida. Kostja on lisanud ampreid ühistu vahenduseta ega ole väitnud, et ta ei
ole kaitselülitit ümber ehitanud. Seega on tegemist kostja korteri reaalosa hulka kuuluva seadmega. Kostjal oli KOS § 11 lg 1 p 1 järgi kohustus hoida elektrikilp korras, st kontrollida korrapäraselt selle korrasolekut, vältimaks mh sellest tekkivat tulekahju. Kostja ei ole tõendanud, et ta on oma kohustusi täitnud. Kuna hageja mitteeluruum ja selle sisustus said kahjustada, hõlmab kahjuhüvitis võlaõigusseaduse (VÕS) § 132 lg 3 esimese lause järgi eelkõige asja parandamise mõistlikke kulusid ning võimalikku väärtuse vähenemist. Kahju suurust tõendab hageja esitatud hinnapakkumine, millele kostja ei ole vastuväiteid esitanud. Kostja ei ole tuginenud asjaoludele, mis võimaldaksid kahjuhüvitist VÕS § 139 lg 1 või § 140 lg 1 alusel vähendada. Hagejal tekkinud kahju on kostja rikkumisega põhjuslikus seoses. Kui kostja oleks lasknud elektrikilpi asjatundjal kontrollida, oleks avastatud selles esinevad võimalikud puudused (eksperdiarvamuse kohaselt arvestist väljuvate faasijuhtmete isolatsiooni kahjustumine, klemmide ebakindel ühendamine faasijuhtmetega) ja kahju ei oleks tekkinud. Kostja ei ole kahju hüvitamise kohustusest vabanemiseks tõendanud, et rikkumine oli vabandatav (KOS § 11 lg 3 ja VÕS § 103 lg 2). Kostja ei ole vaidlustanud hageja viivise arvutamise metoodikat ja suurust.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7.Kostja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ja jätta jõusse maakohtu otsuse ning menetluskulud hageja kanda. Kassatsioonkaebuse järgi kohaldas ringkonnakohus valesti KOS § 2 ja § 15 lg-t 1. Nii korteri seinad kui ka nende sees asuv elektrikilp ja -juhtmed on kaasomandi ese, mitte kostja reaalosa. Elamut varustatakse elektriga ühe liitumispunkti kaudu, kostja ei ole elektrienergia varustamiseks ettevõtjaga lepingut sõlminud. Elektrisüsteem kavandati juba hoone projekteerimisel ja see on vajalik hoone toimimiseks. Maja elektrisüsteemi korrasoleku pidi tagama korteriühistu. Ringkonnakohus rikkus menetlusõiguse norme. Ekspert ei tuvastanud ega saanud hinnata, kas tulekahju tekkis reaalosas või kaasomandiosas. Tõenditel ei põhine ringkonnakohtu järeldus, et elektrikilp on kostja reaalosa. Elektriarvestid kuuluvad teenuse pakkujale, kostja ei ole ampreid lisanud, vaid arvestil vahetati kaitsmed. Ringkonnakohus ei kaalunud hüvitise vähendamist VÕS §-de 139 ja 140 alusel.
8.Hageja palub jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse muutmata.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada materiaalõiguse normi vale kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Asi tuleb TsMS § 691 p 2 kohaselt saata uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt.
10.Ringkonnakohus tuvastas, et korterelamus toimus tulekahju, mis sai alguse kostja korteriomandis
asuvast elektrikilbist ja mille käigus sai kahjustusi hageja mitteeluruum (restoran). Pooled vaidlevad kassatsiooniastmes selle üle, kas kostjal on korteriomandi omanikuna kohustus hüvitada hagejale kui teisele korteriomandi omanikule tulekahju tagajärjel tekkinud kahju. Hageja arvates peab kostja hüvitama talle kahju kõrvaldamise kulud, kuna tulekahju sai alguse kostja korteriomandi reaalosas asuvast kostja kasutuses olevast elektrikilbist ning kostja rikkus elektrikilbi korrashoiu kohustust. Kostja leiab, et ta ei vastuta hagejale tekkinud kahju eest, sest elektrikilp on korteriomanike kaasomandis ning maja elektrisüsteemi peab korras hoidma korteriühistu. Maakohus jättis hagi rahuldamata. Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse, leides mh, et tulekahju tekkis kostja mõjupiirkonnas olevast ja seega reaalosa hulka kuuluvast elektrikilbist ning kostja ei ole tõendanud, et ta on täitnud KOS § 11 lg 1 p-st 1 tulenevat kohustust kontrollida elektrikilbi korrasolekut. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus ei vasta TsMS § 436 lg-s 1 ja § 654 lg-s 5 sätestatud nõuetele. Otsus on vastuoluline ja sellest ei nähtu tuvastatud asjaolud, millest saab järeldada, et kostja vastutab hagejale tekkinud kahju eest.
11.Hageja on esitanud kostja vastu VÕS § 115 lg 1 alusel kahju hüvitamise nõude. Ringkonnakohus on õigesti märkinud, et hageja kui kannatanud korteriomanik võib VÕS § 115 lg 1 ning §-de 127 ja 128 alusel nõuda kostjalt kahju hüvitamist, kui on täidetud eelkõige järgmised eeldused (vt nt Riigikohtu 8. jaanuari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-173-12, p 15): kostja on kohustust rikkunud (VÕS § 115 lg 1); kostja vastutab kohustuse rikkumise eest (VÕS § 115 lg 1, KOS § 11 lg 3); hagejale on tekkinud kahju (VÕS § 127 lg 1, § 128); kahju on hõlmatud rikutud kohustuse kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2); rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4). Ringkonnakohus on samuti õigesti leidnud, et eespool toodud asjaolusid peab tõendama hageja. Kostja peab kahju hüvitamise kohustusest vabanemiseks tõendama, et rikkumine oli vabandatav, st et ta rikkus kohustust asjaolu tõttu, mida ta ei saanud mõjutada, ja mõistlikkuse põhimõttest lähtudes ei saadud selle asjaoluga arvestamist või selle vältimist või takistavast asjaolust või selle tagajärgedest ülesaamist korteriomanikult oodata (KOS § 11 lg 3, VÕS § 103 lg 2) (vt ka Riigikohtu 11. detsembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-129-13, p 22).
12.Ringkonnakohtu otsuse kohaselt on kostja rikkunud KOS § 11 lg 1 p-s 1 sätestatud kohustust hoida korteris asuv elektrikilp korras. Kahju hüvitamise nõude aluseks olev kohustuse rikkumine võib iseenesest mh seisneda KOS § 11 lg 1 p-s 1 sätestatud kohustuse rikkumises. Viidatud sätte kohaselt on korteriomanik kohustatud hoidma korteriomandi reaalosa korras ning seda ja kaasomandi eset kasutades hoiduma tegevusest, mille toime teistele korteriomanikele ületab omandi tavakasutusest tekkivad mõjud (vt ka Riigikohtu 11. detsembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-129-13, p 20). Kahju hüvitamise nõude esitamiseks VÕS § 115 lg 1 alusel peab korteriomanik olema rikkunud oma kohustust, ilma et rikkumine oleks vabandatav. Ringkonnakohus on möönnud, et ainuüksi asjaolust, et elektrikilp asus kostja reaalosal ja sellesse ei olnud ühendatud teiste korterite elektriseadmeid, ei
saa järeldada, et tegemist oli kostja reaalosa hulka kuuluva seadmega. Vastuolus selle seisukohaga on ringkonnakohus aga tuletanud kostja vastutuse asjaolust, et elektrikilp, millest tulekahju alguse sai, paikneb kostja korteri seinal, on seega tema mõjusfääris ja kuulub kostja korteriomandi reaalossa, mida kostja ei ole korras hoidnud. Kolleegium leiab, et ainuüksi sellest, et vaidlusalune elektrikilp on ruumiliselt kostja mõjualas olev seade, ei saa järeldada, et tegemist on kostja korteriomandi reaalosa esemega, mille korrashoiu kohustus on KOS § 11 lg 1 p 1 alusel kostjal. Nõustuda tuleb kassaatoriga, et kohtu seisukoht amprite lisamise kohta on paljasõnaline ja ebaselgeks jääb ka, milline järeldus tuleks sellest teha hagejale kahju tekkimise aspektist. Üksnes sellest, et kostja ei ole väitnud, et ta ei ole kaitselülitit ümber ehitanud, ei saa veel järeldada, et kostja seda tegi, veel enam ei anna selline tõdemus alust järeldusele selle kohta, et elektrikilp oli kostja korteriomandi reaalosa esemeks. Asjaolusid, mille põhjal võiks järeldada, et elektrikilp, millest lähtuvatest juhtmetest tulekahju alguse sai, kuulub kostja korteriomandi reaalossa, ringkonnakohtu otsus ei sisalda. Kostja on vaidluses tuginenud sellele, et tulekahju sai alguse elektrikilbist väljuvatest juhtmetest, mis asusid kaasomandis oleva seina sees (vt nt I kd, tl 159). Ringkonnakohus märkis oma otsuses, et tulekahju tekkepõhjuseks oli kostja korteri elektrikilbis olevast arvestist väljuvate juhtmete lühis või kuumenemine, jättis aga kindlaks tegemata, kas need juhtmed asusid kaasomandiks olevas seinas, nagu kostja on väitnud. Ringkonnakohtu otsusest ei nähtu, kas juhtmed, millest lühis tekkis, väljusid arvestist korteri poole või väljapoole, st kas need olid vajalikud üksnes kostja korteris elektritarbimiseks ning olid eemaldatavad, ilma et kaasomandit või teiste korteriomanike õigusi kahjustataks, või ühendasid need kostja korteris asuvat juhtmestikku maja üldise elektrisüsteemiga, olles selle lahutamatuks osaks.
13.Korteriomandi eseme reaalosa on KOS § 2 lg 1 esimese lause järgi piiritletud eluruumid või mitteeluruumid ning nende juurde kuuluvad hooneosad, mida on võimalik eraldi kasutada ning mida saab muuta, kõrvaldada või lisada kaasomandit või teise korteriomaniku õigusi kahjustamata või hoone välist kuju muutmata. KOS § 2 lg 2 kohaselt ei ole korteriomandi eseme reaalosa ehitis ja selle osad ega ehitise püsimiseks või ohutuse tagamiseks või korteriomanike ühiseks kasutamiseks vajalikud seadmed, ka siis, kui need asuvad korteriomandi eseme reaalosa piires. Kaasomandi esemeks on korteriomandiseaduse tähenduses KOS § 1 lg 2 järgi maatükk ning ehitise osad ja seadmed, mis KOS § 2 lg 2 järgi ei kuulu ühegi korteriomandi reaalosa hulka ega ole kolmanda isiku omandis. Kolleegiumi varasema seisukoha järgi on ehitise kõik seinad, st nii välis- kui ka siseseinad eeltoodud sätete kohaselt korteriomanike kaasomandis sõltumata sellest, kas need asuvad korteriomandi reaalosas või mitte (Riigikohtu 27. märtsi 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-155-14, p 13). Kolleegiumi praktikast saab järeldada, et korteriomandite omanike kaasomandis on ka korteriomandite ühiseks kasutamiseks vajalikud seadmed, mis on üks tervik ega saa olla jaotatud osadeks. Näiteks on kolleegium varem leidnud, et eelviidatud sätetest tulenevalt on elamu ühiseks kasutamiseks vajalikud ühiskommunikatsioonid (nt keskküttetorustikud) korteriomanike kaasomandis vaatamata sellele, et need läbivad korteriomandi reaalosa (Riigikohtu 27. märtsi 2015. a
otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-155-14, p 12). Sarnaselt on kolleegium leidnud ka seda, et korteriomandite omanike kaasomandis on korterelamu soojussõlm (Riigikohtu 13. aprilli 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-144-08, p 13) ning vähemalt üldjuhul ka kanalisatsiooni- ja tarbeveesüsteem (Riigikohtu
11.detsembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-129-13, p-d 45 ja 48). Kolleegium leiab, et ka korterelamu elektrisüsteem on üldjuhul korteriomanike kaasomandis. Korterelamu elektrisüsteem on ühiseks kasutamiseks vajalik ühiskommunikatsioon, milleta elamu eesmärgipärane kasutamine ei ole võimalik. Elektrikilp ja selles paiknev arvesti ei ole olemuslikult elektrisüsteemist eraldi kasutatav. Seega on ka elamu elektrisüsteemist lahutamatud seadmed (nt elektrikilbid) üldjuhul korteriomanike kaasomandiks, mida korteriomanikud valdavad ja kasutavad ühiselt ning vastutavad ühiselt ka nende korrashoiu eest. Kolleegium peab vajalikuks selgitada, et tegemaks kindlaks, kas elektrisüsteemi seadmed on käsitatavad korteriomaniku reaalosa või kõigi korteriomanike kaasomandina, saab mh arvestada asjaoluga, kas elektrienergiaga varustaja on sõlminud elektrilepingu iga korteriomanikuga eraldi või kõigi korteriomanikega ühiselt (nt korteriühistu kaudu), st kas maja varustatakse elektriga ühe või mitme liitumispunkti kaudu. Juhul, kui kortermaja varustatakse ühe liitumispunkti kaudu, on elektrisüsteem, sh elektrikilbid üldjuhul korteriomandi kaasomandi osa esemeks.
14.Kolleegium on varem sarnast vaidlust lahendades leidnud, et asja lahendamiseks pole iseenesest oluline, kas korteriomanikule põhjustatud kahju lähtus teise korteriomandi reaalosast või kaasomandiosast (Riigikohtu 11. detsembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-129-13, p 43). Kostja võib vastutada hagejale tekkinud kahju eest ka juhul, kui elamu elektrisüsteem on käsitatav korteriomanike kaasomandina KOS § 1 lg 2 tähenduses. Kolleegiumi varasema seisukoha järgi on kaasomanikel KOS § 10 lg-st 1, § 11 lg 1 p-st 1 ja lg-st 2, § 12 lg-st 3 ja § 15 lg-st 5 ning asjaõigusseaduse (AÕS) § 72 lg-st 5 tulenevalt ühine üldine kohustus tagada, et kaasomandiese oleks sellises korras, millest ei tekiks kellelegi kahju (viidatud otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-129-13, p-d 47 ja 48). Kolleegium leiab, et see kohustus hõlmab mh kohustust kontrollida perioodiliselt elamu elektrisüsteemide korrasolekut ning rakendada puuduste ilmnemisel vajalikke abinõusid ohu või puuduse kõrvaldamiseks (vt ka Riigikohtu 13. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-11, p 23). Kui korteriomanikud jätavad oma kohustused kaasomandieseme korrashoiu tagamiseks täitmata ja seetõttu tekib mõnele korteriomanikule kahju, võivad kahju hüvitamise eest vastutada kõik oma kohustusi rikkunud korteriomanikud, kelle rikkumine ei ole vabandatav (vt ka eespool viidatud lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-129-13, p 48).
15.Kolleegium jääb oma varasema seisukoha juurde, et kui kohustust on rikkunud mitu korteriomanikku või kõik korteriomanikud (mh tegevusetusega, jättes elektrisüsteemi kontrollimata ja selle korrasoleku tagamata), vastutavad kahjustatud korteriomandieseme omanikule tekitatud kahju hüvitamise eest VÕS § 137 lg 1 järgi solidaarselt kõik korteriomanikud, kelle rikkumine ei ole vabandatav. Kui tekkinud kahju eest vastutab kaasomanikuna ka kahjustatud korteri omanik, kuna ka tema rikkus kaasomandi korrashoiu kohustust, kohaldub korteriomanike solidaarse vastutuse asemel VÕS § 137 lg 2. Selle sätte järgi jaguneb kahju tekitajate solidaarvastutus omavahelises suhtes kõiki
asjaolusid, eelkõige kohustuse rikkumise raskust või muu käitumise õigusvastasuse laadi ja riski astet, mille eest iga isik vastutab, arvesse võttes. Muude aluste (nt leping) puudumisel saab AÕS § 75 lg-s 1 ning KOS § 13 lg-tes 1 ja 2 sätestatut arvestades juhinduda hüvitise jaotamisel korteriomanike kaasomandi mõtteliste osade suurusest. Korteriomanike vastutust oma kohustuste rikkumise eest ei mõjuta iseenesest maja haldava korteriühistu või valitseja võimalik vastutus oma kohustuste rikkumise eest või muu isiku vastutus. Need isikud võivad vastutada kahju hüvitamise eest solidaarselt korteriomanikega (Riigikohtu 11. detsembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-129-13, pd 50, 51).
16.Põhjendatud on kassaatori väide, et ringkonnakohus on jätnud tähelepanuta kostja vastuväite, mille kohaselt ei olnud elektrikilbi korrasoleku kontrollimine tema kohustus ning elamu elektrisüsteemi, sh elektrikilbi korrasoleku pidi tagama korteriühistu. Sellega rikkus ringkonnakohus TsMS § 442 lg-s 8 ja § 654 lg-s 5 sätestatud kohustust võtta seisukoht poolte kõigi väidete ja vastuväidete kohta. Asja uuel lahendamisel peab ringkonnakohus võtma põhjendatud seisukoha selles, kas kostja on rikkunud kahju hüvitamise nõude aluseks olevat kohustust ja vastutab selle rikkumise eest. Kui ringkonnakohus leiab, et kostjal on kohustus hüvitada hagejale tekkinud kahju, peab ringkonnakohus tegema mh kindlaks kostja hüvitatava kahju ulatuse, arvestades eespool käsitletud põhimõtteid ja kaaludes kooskõlas VÕS §-des 139 ja 140 sätestatuga kahjuhüvitise suuruse vähendamist, kui kostja on vastavad asjaolud esitanud (Riigikohtu 25. mai 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-46-15, p 12). Mh peab ringkonnakohus hindama kostja vastuväidet, et ekspertiisiakti kohaselt võis tulekahju tekkida elamu teise korruse koridoris asuva kaitsme rakendumata jäämise tõttu (vt nt I kd, tl 13 ning II kd, tl 28 p 3 ja tl 66).
17.Menetluskulude jaotus jääb TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel ringkonnakohtu otsustada.
18.Kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb sellelt tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada. Ants Kull, Malle Seppik, Peeter Jerofejev
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.