Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenetluse pooled Asja läbivaatamise kuupäev ja viis
1-20-1301 12. veebruar 2021 Eesistuja Saale Laos, liikmed Velmar Brett ja Paavo Randma Kriminaalasi I. M-i süüdistuses KarS § 141 lg 2 p 1 järgi Tartu Ringkonnakohtu 27. augusti 2020. a otsus Prokuratuur, Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Terje Aleksašin, kassatsioon I. M-i kaitsja vandeadvokaat Anu Pärtel 20. jaanuar 2021, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 27. augusti 2020. a otsus I. M-i süüdistusasjas täies ulatuses.
2.Saata kriminaalasi samale ringkonnakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus.
3.Kassatsioon rahuldada osaliselt.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.I. M-ile esitati karistusseadustiku (KarS) § 141 lg 2 p 1 järgi süüdistus 16-aastase K. U. vägistamises aastal 2010. Teokirjelduse kohaselt lükkas I. M. staadionil asuva jõusaali riietusruumis K. U. teda õlgadest kinni hoides vastu seina, tõmbas talt käterätiku ümbert ja surus alasti kannatanu jõuga pingile kummargile. Süüdistatav astus kannatanuga vahekorda ja tekitas kinnihoidmisega tema õlgadele hematoomid.
2.Tartu Maakohtu 3. juuli 2020. a otsusega tunnistati I. M. KarS § 141 lg 2 p 1 järgi süüdi ja teda karistati 6-aastase vangistusega, millest määrati kohe ärakandmisele 1 aasta. Ülejäänud vangistus jäeti tingimisi täitmisele pööramata 5-aastase katseajaga.
2.1.Maakohus leidis esmalt, et süüdistuses kirjeldatud kuritegu ei ole aegunud. KarS § 81 lg 7 p 3 kohaselt peatub süüteo aegumine seksuaalse enesemääramise vastase kuriteo toimepanemisel noorema kui kaheksateistaastase isiku suhtes kuni kannatanu kaheksateistaastaseks saamiseni. Kannatanu vanust arvestades peatus kuriteo aegumine kuni 5. oktoobrini 2011, mistõttu ei ole I. M-i
1-20-1301 süüküsimuse arutamisele takistusi, vaatamata asjaolule, et teo toimepanemisest on möödunud üle kümne aasta.
2.2.I. M. eitas kannatanu vägistamist. Süüdistuses kirjeldatud teol polnud pealtnägijaid ning juhtunu kohta saavad ütlusi anda üksnes süüdistatav ja kannatanu. Siiski kinnitavad kuriteo toimepanemist mitmed kaudsed tõendid. Toimunu osas leidis kohus kokkuvõtvalt järgmist.
2.3.I. M. töötas 2010. aastal staadioni tegevjuhina, kannatanu aga administraatori ja koristajana.
2.4.Kannatanu rääkis kohtuistungil, et ta tegi staadioni jõusaalis trenni, pärast mida läks pesema. Süüdistatav tuli naiste riietusruumi ja ütles kannatanule, et too meeldib talle. Kannatanu üritas süüdistatavat eemale tõugata, kuid I. M. võttis tema õlavartest kinni, tõukas ta vastu pinki ja astus temaga vahekorda.
2.5.Kohtus tunnistajana üle kuulatud kannatanu kooliõde käis samuti staadionil mõnikord abiks, vastutasuks aitas süüdistatav tal vene keelt õppida. Tunnistaja ütluste kohaselt kirjutas I. M. tema vene keele materjalidesse mh „sul on ilusad jalad“, „sul on ilusad rinnad“, „suudleme“. Üks selline paber esitati kohtule ka tõendina. Ühe korra pani I. M. tunnistajale staadionil aitamise eest saadud raha pluusi kaelusest sisse, samuti tegi talle MSN-i vahendusel ettepaneku astuda vahekorda. Süüdistatava sarnast käitumist kirjeldas ka kannatanu: I. M. tegi komplimente kannatanu jalgade kohta ja saatis talle endast pilte. Süüdistatav möönis kannatanuga flirtimist, kuid ei osanud seda põhjendada. Maakohus järeldas üksteist vaid nägupidi teadvate kannatanu ja tunnistaja ütlustest, vene keele õppimist puudutavast paberist ning süüdistatava enda ütlustest, et I. M. flirtis endast paarkümmend aastat nooremate tüdrukutega ja tegi neile selgelt seksuaalse alatooniga komplimente.
2.6.Kohtus kuulati üle kannatanu ema, kelle ütluse kohaselt lõpetas tütar süüdistuses kirjeldatud ajal ootamatult töötamise staadionil. Tütre käitumine muutus äkki närviliseks ning selle kohta käivatele küsimustele ta vastata ei tahtnud, hakates pärimise peale nutma.
2.7.Lisaks andis ütlusi kliiniline psühholoog ja pereterapeut, kelle selgituste kohaselt pöördus kannatanu tema poole kahel põhjusel: häirivad mälupildid ja probleemid seksuaalelus. Tunnistaja ütlusi selle kohta, mida kannatanu talle vägistamise asjaolude kohta avaldas, kohus tõendina ei arvestanud. Küll aga nähtus tunnistaja ütlustest, et kannatanul olid posttraumaatilise stressi häired ja taaskogemise sümptomid, ning ta avaldas, et on minevikus langenud seksuaalkuriteo ohvriks. Seda viimast kinnitasid kannatanu emotsionaalsed psühholoogilised reaktsioonid, aga ka füüsilised reageeringud: nutmine, värinad, unehäired ja erinevad suurenenud ärevuse kehalised sümptomid. Kannatanu selliseid reaktsioone tajus istungil ka kohus.
2.8.Süüdistatava ütluste kohaselt võib kannatanu soovida talle kätte maksta selle eest, et hiljem võeti staadionile tööle teine inimene. Lisaks võib tegu olla vastamata armastusega. Kohus ei pidanud kumbagi versiooni võimalikuks. Soov kirjeldatud ajendeil enam kui 10 aastat hiljem kätte maksta on täiesti ebausutav. Tõenäoline ei ole ka kaitseversioon vastamata armastusest. Arvestades, millise sisuga komplimente süüdistatav alaealistele tüdrukutele tegi, ei oleks kannatanu võimalik huvi süüdistatava poolt ilmselt vastuseta jäänud.
2.9.Tõendikogumit tervikuna hinnates järeldas maakohus, et süüdistatava ütlused selle kohta, et ta ei ole kannatanuga vahekorda astunud, on ebausaldusväärsed ja tuleb tõendikogumist välja jätta. I. Mi suguühe talle teadaolevalt alaealise kannatanuga oli viimase tahte vastane, mida ta selgelt ka väljendas. Kannatanu vastanduva tahte murdis süüdistatav vägivalda kasutades. Kuriteo pani I. M. toime kavatsetult.
2(6)
1-20-1301
3.Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatava kaitsja, kes taotles I. M-i õigeksmõistmist.
4.Tartu Ringkonnakohtu 27. augusti 2020. a kirjalikus menetluses tehtud otsusega mõisteti I. M. talle esitatud süüdistuses õigeks. Kohus leidis kokkuvõtvalt järgmist.
4.1.Maakohus hindas tõendeid ühekülgselt ja puudulikult. Tegu oli sõna-sõna-vastu-olukorraga, kusjuures I. M-i ütlused on hinnatavad samaväärsena kannatanu ütlustega. Süüdistatava kaitseversioonid on küll nõrgad, kuid see on seletatav asjaoluga, et võimalikust kuriteost on möödunud üle 10 aasta. Nii pika aja möödudes on süüdistataval raske, kui mitte võimatu midagi asjakohast ja tõenditega kontrollitavat enda kaitseks välja pakkuda.
4.2.Tunnistajate ütlused ei toeta kannatanu ütlusi määral, mis võimaldaks ümberlükkamatult väita, et I. M. ta vägistas. Vaatamata emaga lähedastele suhetele ei rääkinud kannatanu talle toimunust midagi. Ema kirjeldatud kannatanu käitumise (endasse tõmbumine, nutmine jmt) võis põhjustada mistahes muu olukord teismelise elus. Ka pole võimalik väita, et kannatanu vajadus professionaalse vaimse abi järele oli tingitud aastatetagusest vägivaldsest seksuaalaktist.
4.3.Kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 7 lg 3 alusel tuleb kõrvaldamata kahtlused tõlgendada süüdistatava kasuks. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kolme tunnistaja ütlustel sellist tõenduslikku sisu, mis võimaldaks ümberlükkamatult lugeda süüdistuse tõendatuks. Seega tuleb I. M. tõendite ebapiisavuse tõttu õigeks mõista.
KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
5.Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni prokurör, kes taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja maakohtu otsuse jõustamist.
6.Ringkonnakohus ei nimetanud maakohtus tõendite hindamisel tehtud vigu. Maakohus uuris tõendeid vahetult ning nägi kannatanut kohtuistungil. Ringkonnakohus on kirjalikus menetluses jätnud kannatanu ütlustele hinnangu andmata. Pole tuvastatud ühtki motiivi, miks kannatanu peaks I. M-i alusetult süüstama. Kuriteost teatamisega viivitamist ei saa kannatanule ette heita, see on seksuaalkuriteo ohvrite puhul tavapärane. Prokuröri hinnangul pole kõrvaldamata kahtlusi, mida tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks.
Kaitsja prokuratuuri kassatsioonile ei vastanud.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
8.Kolleegium leiab, et kassaatori väited väärivad tähelepanu ning ringkonnakohtu lahendis sisalduvad kriminaalmenetlusõiguse olulised rikkumised tingivad vaidlustatud otsuse tühistamise ja kohtuasja saatmise apellatsioonikohtule uueks arutamiseks.
9.Ringkonnakohus on sisuliselt piirdunud tõdemusega, et kriminaalasjas ei ole küllaldaselt tõendeid, mis võimaldaks lahendada I. M-i süüküsimust talle etteheidetud kuriteos (vt eespool p 4.3). Selline seisukoht ei ole nõustumisväärne alljärgnevail põhjusil.
10.Riigikohus on senises praktikas korduvalt rõhutanud, et välistatud ei ole isiku süüditunnistamine isegi vaid ühele tõendile tuginedes, milleks võib olla ka kannatanu ütlus (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 6. oktoobri 2017. a otsus nr 1-15-10967/38, p 6; 21. detsembri 2016. a otsus asjas nr 3-1-1-104-16, p 10). On tõsi, et sellises mõnevõrra erandlikus tõendamissituatsioonis peab kohtu siseveendumuse kujunemine kuriteo faktiliste asjaolude tuvastatuse kohta olema otsuse lugejale 3(6)
1-20-1301 eriti selgesti jälgitav. Iseäranis oluline on, et kohus oleks igakülgselt ja erapooletult vaaginud kõiki selle ühe süüstava tõendi hindamisel tekkinud võimalikke kahtlusi ning need veenvalt kummutanud. (Viidatud otsus nr 1-15-10967/38, p 6.) Otsusest peab olema nähtav, et kohus on tuvastanud kõik tähendust omavad asjaolud, mis räägivad nii süüteo toimepanemise poolt kui ka vastu, ning kaasanud need asjaolud selle ainsa süüstava tõendi hindamisse. Näiteks isikulise tõendiallika korral tuleb hinnata ütluse tekke- ja kujunemislugu, võimalikke motiive selliste ütluste andmiseks, nende detailirohkust, usutavust jne (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 21. detsembri 2015. a otsus asjas nr 3-1-1-100-15, p 16). Seetõttu ei saa nõustuda ringkonnakohtu seisukohaga, et olemasolev tõendikogum kui selline ei võimalda ebapiisavuse tõttu I. M-i süüküsimuse lahendamist talle ette heidetud kuriteos.
11.Kolleegiumi hinnangul on ringkonnakohus siinkohal vääralt rakendanud ka KrMS § 7 lg-s 3 sisalduvat in dubio pro reo-põhimõtet. Kui keskse süüstava tõendiallika usaldusväärsuses tekivad kahtlused ning neid ei õnnestu kummutada, tuleb tõepoolest langetada otsus süüdistatava kasuks (nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 21. septembri 2005. a otsus asjas nr 3-1-1-78-05, p 7.2). Kuid oluline on silmas pidada, et põhjendatud kahtluse korral pole süüdistatava kasuks tõlgendamise kohustus sedavõrd tõendamis-, kuivõrd otsustusreegel, mille poole on põhjust pöörduda alles siis, kui kohus ei ole tõenditele üldhinnangu andmise tulemil täielikult veendunud süüdistusversiooni paikapidavuses. Keelatud on aga kohtuotsuses pelgalt tõdeda, et kuivõrd isiku suhtes on vaid üks (otseselt) süüstav tõend, tuleb ta in dubio pro reo-põhimõttest tulenevalt õigeks mõista, hoidudes samal ajal selle süüstava tõendi usaldusväärsuse sisulisest hindamisest. Praegusel juhul on ringkonnakohus aga just nii toiminud, eksides sel moel oluliselt kriminaalmenetlusõiguse vastu.
12.Nagu öeldud, tuleb ka vaid ühe keskse tähendusega süüstava tõendi olemasolu korral kohtul lahendada isiku süüküsimus enda siseveendumuse alusel (KrMS § 60 lg 2 ja § 61 lg 2). Siseveendumus tähendab kohtuniku isiklikku seisukohta tõendamiseseme asjaolude suhtes, mis peab rajanema kohtulikul arutamisel esitatud ja vahetult uuritud tõenditel (KrMS § 15). Seejuures ei tule mõista KrMS § 60 lg-s 2 ja § 61 lg-s 2 kasutatud sõna veendumus selliselt, et kohtu poolt usutavaks loetud sündmuste käik oleks ainumõeldav ning väljaspool kõikvõimalikke alternatiive ehk ümberlükkamatu, nagu apellatsioonikohus seda praegusel juhul sõnastas (vt p 4.3). Kohtu otsus ei tohi küll tugineda oletustele ning peab olema kooskõlas üldiste loogikareeglite ning üldjuhul ka kriminoloogiliste seaduspäradega, kuid otsuse langetamise aluseks saab olla ka kohtu jälgitavalt esitatud seisukoht, et olemasolevad tõendid lubavad väita, et kriminaalmenetluse esemeks olevad sündmused leidsid aset suure tõenäosusega ning väljaspool mõistlikku kahtlust just sellisel moel, nagu see tuleneb vahetult uuritud tõendist või tõendikogumist (vt Kriminaalmenetluse seadustik. Kommenteeritud väljaanne. Koostajad E. Kergandberg ja P. Pikamäe. Tallinn: Juura, 2012, § 61, komm 15; samuti Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 29. detsembri 2017. a otsus nr 1-15-6223/49, p-d 15–16; 8. detsembri 2016. a otsus asjas nr 3-1-1-102-16, p 17; 23. novembri 2016. a otsus asjas nr 3-1-1-76-16, p 14). Teisisõnu tuleb kriminaalmenetlusõiguse rikkumiseks lugeda sedagi, kui isiku süüküsimuse lahendamisel esitatakse tõendatusele ülemäära rangeid nõudeid (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 9. novembri 2016. a otsus asjas nr 3-1-1-64-16, p 9). Ka see rikkumine on ringkonnakohtu otsuses praegusel juhul tuvastatav.
13.Käesolevas kriminaalasjas on maakohus toiminud vastavalt praktikas väljakujunenud arusaamadele. Hinnanud kohtumenetluses vahetult uuritud tõendeid kogumis, sh kannatanu ütlusi kui keskset süüstavat tõendit, on kohus jõudnud järeldusele, et kuriteo toimepanek I. M-i poolt kannatanu kirjeldatud asjaoludel on leidnud kohtu siseveendumuse kohaselt tõendamist. Sellele järeldusele jõudmine on jälgitav ja otsuses on nõuetekohaselt näidatud nii see, millised asjaolud kohus tõendatuks luges, kui ka see, millistele konkreetsetele tõenditele ja miks ta seejuures tugines. Mitmed kohtuistungil avaldatud detailid, millel eraldivõetult ei pruugi olla sisulist tähendust, on maakohtu
4(6)
1-20-1301 põhjendustes seotud terviklikuks tõendikogumiks ning kohus on üldhinnangu raames selgitanud, miks need kaudsed tõendid on käsilolevas kohtuasjas asjasse puutuvad. Kuna keskse tähendusega on I. Mi süüküsimuse lahendamisel just kannatanu ütlused, on maakohus eraldi põhjendanud, miks ta loeb need ütlused usaldusväärseks, tuginedes muu olemasoleva teabe kõrval ka sellele, kuidas ta tajus kannatanut kohtuistungil, ja seostades tema istungil avaldunud psüühilised ja füüsilised reaktsioonid tema suhtes minevikus toimepandud kuriteoga.
14.Eelöeldu aga ei tähenda, et I. M-i süüküsimus on lõplikult lahendatud, kuna ringkonnakohtule on kaebemenetluses antud seadusega õigus tuvastada faktilisi asjaolusid ja hinnata tõendeid samasuguses ulatuses nagu esimese astme kohtul (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 27. juuni 2016. a otsus asjas nr 3-1-1-49-16, p 22). Seega oli apellatsioonikohus süüdistatava huvides esitatud kaebust läbi vaadates õigustatud hindama tõendeid maakohtust erinevalt. Teisisõnu võib ringkonnakohtu veendumus tõendikogumist ja isiku süüküsimusest kujuneda maakohtu omast kardinaalselt erinevaks. Kohtupraktikas on aga korduvalt rõhutatud, et vältimaks maakohtu otsuses tõenditele antud hinnangu kergekäelist muutmist peab ringkonnakohus, tehes süüdistatava süüküsimuse kohta sama tõendikogumi põhjal maakohtuga võrreldes vastupidise otsuse, sellist otsustust eriti põhjalikult motiveerima. Apellatsioonikohtul tuleb sellisel juhul lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näidata ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. (Samas.) Selle nõude vastu on ringkonnakohus praeguse kohtuasja lahendamisel ilmselgelt eksinud.
15.Ringkonnakohus on piirdunud otsuses vaid olemasolevate tõendite loetlemisega, neile sisulist hinnangut andmata. Kassaator tõdeb õigustatult, et kannatanu ütluste kui kriminaalasjas keskse tähendusega tõendiallika analüüs, sh hinnang ütluste usaldusväärsusele, puudub kohtuotsuses sootuks. Ringkonnakohtu otsusest ei selgu, milles seisnes maakohtule etteheidetav tõendite ühekülgne ja puudulik hindamine. Olemasolevat tõendikogumit sisuliselt käsitlemata on asutud seisukohale, et I. M-i süüküsimust ei ole võimalik lahendada. Kirjeldatud vead on kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks KrMS § 339 lg 2 mõttes, mis toob kaasa ringkonnakohtu otsuse tühistamise ning kriminaalasja saatmise samale kohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus.
16.Kolleegium peab vajalikuks selgitada, mida tuleb ringkonnakohtul kriminaalasja uuel arutamisel veel arvesse võtta. KrMS § 15 lg 1 kehtestab kohtuliku arutamise vahetuse põhimõtte, mis väljendub selles, et maakohtu lahend võib tugineda vaid tõenditele, mida on kohtulikul arutamisel esitatud ja vahetult uuritud ning mis on protokollitud. Sama sätte teise lõike kohaselt võib nendele maakohtus vahetult uuritud tõenditele tugineda enda otsuse tegemisel ka ringkonnakohus. Ei ole välistatud, et ringkonnakohus hindab tõendeid maakohtust erinevalt, isegi kui ta uurib neid tõendeid üksnes maakohtu istungi protokollidele tuginedes. Nii ei eelda ütluste usaldusväärsuse kohta otsustuse tegemine vahetu uurimise põhimõtte absoluutset järgimist ka isikulise tõendi puhul, kui ringkonnakohtu otsuse põhjendused on loogilised, ammendavad ja kriminaalmenetlusõigusega kooskõlas (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. juuni 2014. a otsus asjas nr 3-1-1-14-14, p 714). See, missuguseid tõendeid on vaja apellatsioonimenetluses siiski vahetult uurida, sõltub konkreetselt menetletava kohtuasja eripärast (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 21. detsembri 2015. a otsus asjas nr 3-1-1-100-15, p 10.2). Siiski tuleb kohtuliku arutamise vahetuse põhimõtte järgimist kaaluda erilise hoolega isikuliste tõendiallikate puhul, sest ristküsitluse tulemusena saadud ütluste usaldusväärsusele antav hinnang ei pruugi sõltuda ainuüksi ütluste sisust, vaid ka sellest, kuidas ülekuulatav ristküsitlusel käitus (näiteks isiku reaktsioon teisele menetluspoolele, isiku kehakeel, väljendusviis). Pelgalt kohtuistungi protokolli ja helisalvestise põhjal ei pruugi tutvuja tajuda kõiki nüansse, mis võivad oluliselt mõjutada tõendiallika usaldusväärsuse kohta tehtavaid järeldusi (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 8. aprilli 2020. a otsus nr 1-15-6483/415, p 29). Iseäranis oluline võib see olla
5(6)
1-20-1301 juhtudel, kui tegemist on nn sõna-sõna-vastu-olukorraga ning selle isikulise tõendiallika usaldusväärsus on süüküsimuse lahendamisel otsustava tähendusega.
17.Väljaspool arutatava kassatsiooni piire peab kolleegium vajalikuks obiter dictum’i korras osutada, et I. M-ile mõistetud 6-aastast vangistust osaliselt täitmisele pööramata jättes kohaldas maakohus ebaõigesti materiaalõigust. Nimelt peab kohtupraktikas maksvusele pääsenud põhimõtte järgi olema tingimisi vabastatu katseaeg mõistetud vangistusest pikem. Järelikult ei saa KarS § 73 lg 3 ja § 74 lg 3 kohaselt tingimisi karistusest vabastada isikuid, kellele on mõistetud karistuseks pikem vangistus kui viis aastat. Sellest nõudest ei saa irduda ka juhul, kui mõistetud enam kui 5aastasest vangistusest pööratakse osa KarS § 73 lg 1 või § 74 lg 1 alusel osaliselt täitmisele. Eeltoodu tähendab, et KarS § 141 lg 2 raamistikku jäävat karistust ei ole võimalik tingimisi täitmisele pööramata jätta. (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 23. septembri 2015. a otsus asjas nr 3-4-1-13-15, p 34.)
18.Eelnevaga haakuvalt selgitab kolleegium ühtse kohtupraktika tagamiseks veel järgmist. Maakohus on vaaginud võimalust mõista karistus I. M-ile alla sanktsiooni alammäära, kuid eitanud seda argumendil, et puuduvad erandlikud asjaolud KarS § 61 lg 1 tähenduses. Viimase all on kohtupraktikas mõistetud nii isikuga kui ka süüteo toimepanemisega seotud asjaolusid (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 17. juuni 2004. a otsus asjas nr 3-1-1-29-04, p 12). Õige on küll maakohtu osutus otsusele asjas nr 3-4-1-13-15, milles leiti, et KarS § 141 lg 2 p 1 puhul on äärmiselt keeruline ette kujutada asjaolusid, mis tegu või süüdlase isikut iseloomustavana võimaldaksid kohtul mõista karistuse alla sanktsiooni alammäära (viidatud otsuse p 33). See ei tähenda aga, et nimetatud asjaolusid ei saaks üldse esineda. Kolleegium leiab, et KarS § 61 lg-le 1 tuginevalt alla sanktsiooni alammäära karistuse mõistmiseks võib teatud juhtudel anda aluse ka teost möödunud pikk ajavahemik. Enam kui 10 aastat tagasi teo toime pannud ja edaspidi seaduskuulekalt käitunud isiku karistamisel võivad nii üld- kui eripreventiivsed eesmärgid olla oluliselt teistsugused võrreldes olukorraga, kui arutatakse lähemas minevikus toimepandud tegu. Seega võib pikk ajavahemik teo ja karistuse mõistmise vahel olla kolleegiumi hinnangul selliseks erandlikuks asjaoluks, mis võimaldab karistuse individualiseerimisel teatud juhtudel selle kohaldamist alla seaduses sätestatud alammäära.
19.Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 6, § 362 p-st 2, § 361 lg-st 2, § 341 lg-st 3 ja § 339 lg-st 2, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tartu Ringkonnakohtu
27.augusti 2020. a otsuse ja saadab kriminaalasja uueks arutamiseks samale ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus. Prokuröri kassatsioon tuleb rahuldada osaliselt. (allkirjastatud digitaalselt)
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.