Eesistuja Tambet Tampuu, liikmed Peeter Jerofejev ja Ants Kull
Kohtuasi
V. J eestkostja määramine
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Ringkonnakohtu 19. mai 2014. a määrus tsiviilasjas nr 2-14-1314
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
L. J määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Avaldaja L. J, esindaja vandeadvokaat Vladimir Sadekov Avaldaja Z. K Puudutatud isik V. J, esindaja riigi õigusabi korras vandeadvokaat Andres Lusmägi Tallinna Linnavalitsus (Lasnamäe Linnaosa Valitsuse sotsiaalhoolekande osakonna kaudu)
Asja läbivaatamise kuupäev
17. november 2014. a, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 19. mai 2014. a määrus tsiviilasjas nr 2-14-1314 ja Harju Maakohtu 17. märtsi 2014. a määrus samas tsiviilasjas. Saata asi uueks läbivaatamiseks Harju Maakohtule.
2.Määruskaebus rahuldada osaliselt.
3.
Tagastada L. J (konto nr EE672200001108397520) määruskaebuselt 4. juunil 2014 tasutud kautsjon 50 (viiskümmend) eurot.
5.Määrata vandeadvokaat Andres Lusmägi (Andres Lusmägi Advokaadibüroo OÜ) tasuks riigi õigusabi eest 144 (ükssada nelikümmend neli) eurot (sh käibemaks).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.L J (avaldaja I) esitas 13. jaanuaril 2014 Harju Maakohtule avalduse, milles palus seada täisealisele isikule V. J (puudutatud isik) eestkoste ja määrata tema eestkostjaks avaldaja I. Avalduse kohaselt sattus puudutatud isik 10. novembril 2013 liiklusõnnetusse ja viibib selle tagajärjel
haiglas. Ta saab iseseisvalt liikuda, kuid ei saa aru jutust, tal puudub mälu ning ta ei tunne ära inimesi. Samuti ei orienteeru ta ajas ja kohas, ajab segi faktid. Puudutatud isik ei tule iseseisvalt toime, mistõttu vajab abi asjaajamisel ja igapäevase elu korraldamisel.
2.Harju Maakohus võttis avalduse 15. jaanuaril 2014 menetlusse ja määras, et puudutatud isikule tuleb teha kohtupsühhiaatriaekspertiis. Samuti määras maakohus puudutatud isikule esindaja riigi õigusabi korras ja kaasas menetlusse avaldaja I ja puudutatud isiku tütre N. Vaismaa ning Tallinna Linnavalitsuse (Lasnamäe Linnaosa Valitsuse kaudu, edaspidi linnavalitsus). Harju Maakohus tegi
15.jaanuaril 2014 ka teise määruse, millega määras ekspertiisi tegijaks riiklikult tunnustatud kohtupsühhiaatriaeksperdi Anu Aroldi ja määras kindlaks eksperdile esitatavad küsimused.
3.veebruari 2014. a kohtupsühhiaatriaekspertiisi kohaselt ei ole puudutatud isik tulenevalt tal esinevatest kognitiivse tegevuse häiretest ja kõnehäirest võimeline mõistma sõnalist pöördumist ega kirjateksti, aru saama oma ülesannetest ega kohustustest, tegema teadlikke valikuid, mõistma lepingute sisu ega väljendama arusaadavalt oma arvamusi ning temaga ei ole võimalik sõlmida mingeid kokkuleppeid. Eksperdi hinnangul esineb puudutatud isikul peaajuinfarktist tingitud kognitiivsete funktsioonide häire, mis on määratletav terminiga „muu psüühikahäire", mistõttu ei suuda ta kestvalt oma tegude tähendusest aru saada ja neid juhtida. Puudutatud isiku psüühiline seisund ei võimalda tal teha iseseisvalt tehinguid, teostada valimisõigust, anda seisukohta eestkostja isiku kohta. Eestkostja ülesanneteks oleks puudutatud isiku õiguste ja huvide kaitsmine, tema esindamine kõigi tehingute tegemisel ning puudutatud isikule inimväärsete elutingimuste, meditsiiniabi ja hoolduse tagamine. Puudutatud isik vajab eestkostet esialgu vähemalt 12 kuud. Olulise paranemiseta tema psüühilise seisundi osas võib eestkoste vajadus osutuda elukestvaks. Puudutatud isiku psüühiline seisund ei võimalda tal osa võtta kohtuistungist, kuna ta ei ole võimeline aru saama kohtus toimuvast ega alluma kohtu korrale. Puudutatud isiku ärakuulamisele kohtus ei tulene temale kahjulikke tagajärgi, kuid sisuline kontakt temaga praktiliselt puudub.
3.Riigi õigusabi korras määratud esindaja kohtus puudutatud isikuga Keila Taastusravi Keskuses ning selgitas temale menetluslikku olukorda. Vahetu mulje põhjal tekkis esindajal arvamus, et puudutatud isik ei pruukinud orienteeruda eestkostega seonduvas. Esindaja arvamuse kohaselt tuleb puudutatud isiku üle seada eestkoste, kuna ta ei suuda muu psüühikahäire tõttu kestvalt oma tegudest aru saada ja neid juhtida. Kuigi välistatud ei ole puudutatud isiku tervise paranemine, ei saa tema huve kaitsta volituste andmisega või muude avalduste kaudu, sest ta ei ole varem sellekohast volitust andnud.
4.Avaldaja I tütar N. Vaismaa avaldas nõusolekut, et eestkostjaks saab avaldaja I.
5.Linnavalitsuse arvamuse kohaselt ei tule puudutatud isik oma eluga toime ning vajab järelevalvet, kuna võib oma tegevuse või tegevusetusega tekitada kahju iseenda või teiste inimeste elule, tervisele või varale. Ta vajab pidevat kõrvalabi igapäevatoimingutes, kuna ei suuda ennast ise esindada ning ei ole võimeline osalema õigusdokumendi koostamisel. Piiratud teovõimega isiku huvid ja õigused vajavad kaitset ning seda eelkõige tema igapäevaelu korraldamisel. Puudutatud isiku eestkostjaks tuleb määrata Z. K (avaldaja II), kellega puudutatud isik on tihedamalt seotud. Viimane on aastaid elanud avaldajale II kuuluvas korteris ning avaldaja II on teda abistanud igapäevase elu korraldamisel.
Kuigi avaldaja I on puudutatud isiku seaduslik abikaasa, on nende igapäevane omavaheline side täielikult puudunud. Linnavalitsus lisas arvamusele avaldaja II poolt 17. jaanuaril 2014 Linnavalitsusele esitatud taotluse, mille kohaselt soovib avaldaja II hakata puudutatud isiku eestkostjaks. Taotlusest nähtub, et puudutatud isik elas aastaid koos avaldaja II emaga ning pärast ema surma jäi puudutatud isik elama avaldajale II kuuluvasse korterisse. Avaldaja II on pärast ema surma tegelenud puudutatud isiku eest hoolitsemisega ning kandnud tema eluasemekulud. Avaldaja II lapsed nimetavad puudutatud isikut vanaisaks. Puudutatud isik soovis 2013. a suvel end avaldajast I ametlikult lahutada ning vara jagada, kuid liiklusõnnetusse sattumise tõttu jäi asi pooleli.
6.Harju Maakohus rahuldas 17. märtsi 2014. a määrusega avaldaja I avalduse osaliselt, jättes selle rahuldamata eestkostja isiku osas. Maakohus määras seada puudutatud isiku üle eestkoste ja määrata eestkostjaks avaldaja II. Maakohus luges puudutatud isiku kõigi perekonnaõiguslike toimingute ja valimisõiguse tähenduses teovõimetuks. Maakohus määras, et kohus otsustab eestkoste lõpetamise või pikendamise hiljemalt 17. märtsil 2015. Avaldaja I ning N. Vaismaa menetluskulud jättis maakohus nende endi kanda. Riigi õigusabi tasu ja kulud ning ekspertiisikulud jättis kohus Eesti Vabariigi kanda. Määruse järgi esineb puudutatud isikul ekspertiisiakti kohaselt peaajuinfarktist tingitud kognitiivsete funktsioonide häire, mis on määratletav terminiga „muu psüühikahäire", mistõttu ei suuda ta kestvalt oma tegude tähendusest aru saada ja neid juhtida. Oma psüühilise seisundi poolest ei ole ta võimeline tegema iseseisvalt tehinguid ega teostama valimisõigust. Uuritav ei ole psüühilise seisundi poolest võimeline osalema kohtuistungil. Uuritava isiklikust ärakuulamisest kohtus ei tulene tõenäoliselt kahjulikke tagajärgi tema psüühilisele tervisele, kuid sisuline kontakt temaga praktiliselt puudub. Põhjendatud on eestkoste seadmine vähemalt aastaks, jättes eestkostja ülesanneteks puudutatud isiku õiguste ja huvide kaitsmise, tema esindamise kõigi tehingute tegemisel. Kuna ekspert on asunud seisukohale, et puudutatud isiku tervislik seisund võib 6−12 kuu jooksul oluliselt paraneda, tuleb eestkoste pikendamine või lõpetamine otsustada hiljemalt aasta möödumisel eestkoste seadmise määruse tegemisest. Perekonnaseaduse (PKS) § 204 lg 1 kohaselt määratakse eestkostjaks füüsiline isik, kes oma isikuomadustelt ja võimetelt sobib määratud ülesannetes eestkostetava huve kaitsma. Eestkostjat määrates arvestatakse ka tema ja eestkostetava vahelisi suhteid, PKS § 204 lg 4 kohaselt võib isiku eestkostjaks määrata tema nõusolekul. Nõusoleku eestkostjaks määramiseks on andnud puudutatud isiku seaduslik abikaasa L. J (avaldaja I) ja puudutatud isiku elukaaslase tütar Z. K (avaldaja II). Kohus nõustus linnavalitsuse kui eestkosteasutuse ja määratud esindaja arvamustega, et eestkostjaks tuleb määrata avaldaja II. Maakohus arvestas eestkostja määramisel ka puudutatud isiku ja avaldaja II omavahelist tihedamat seotust. Puudutatud isik on avaldajast ja nende ühisest tütrest N. Vaismaast elanud aastaid eraldi ning kohtule pole esitatud veenvaid tõendeid pere omavaheliste suhete toimimise kohta. Avaldaja II on oma isikuomaduste ja võimete poolest suuteline eestkostja kohustusi täitma. Ta on puudutatud isiku eest siiani tegelikult hoolitsenud ning on motiveeritud täitma eestkostja ülesandeid ka edaspidi.
7.Avaldaja I esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palus määruse tühistada eestkostja isiku osas ja määrata eestkostjaks avaldaja I. Avaldaja I ja puudutatud isik on seaduslikud abikaasad. Kohus ei hinnanud asjaolu, et avaldaja II on puudutatud isiku suhtes kõrvaline isik ja kahtlane on asjaolu, et ta soovib hoolitseda haiglase isiku eest. Hetkest, kui puudutatud isik viibib haiglas, kannab avaldaja I tema eest kõik hooldusraviga seotud kulud ning külastab tütrega haiget regulaarselt. Maakohus rikkus oluliselt TsMS § 525 lg-t 3, mille järgi oli kohtul kohustus kuulata enne eestkostja määramist ära isik, kelle eestkostjaks määramist taotletakse või keda kohus kavatseb eestkostjaks nimetada, ja võimalik avaldaja. Kohus ei kuulanud ära avaldajat I. Kohus ei võtnud arvesse isiku arvamust, kelle üle eestkoste seatakse, ja rikkus ärakuulamiskohustust. Ainuüksi asjaolu, et ekspert on andnud arvamuse, et isik, kellele eestkostja määramist taotletakse, ei ole võimeline kohtuistungil osalema, ei tähenda veel, et kohus ei pea nimetatud isikut ära kuulama asjaolude selgitamiseks.
8.Avaldaja II palus jätta maakohtu määruse muutmata. Avaldaja II külastab puudutatud isikut regulaarselt, tegeleb tema vaimsete ja füüsiliste harjutustega, suhtleb perearsti ja eriarstidega ning tasub hooldusravi omaosalusarved. Linnavalitsuse arvamuse kohaselt on avaldaja II ja puudutatud isiku suhted head ja avaldaja II külastab eestkostetavat regulaarselt. Avaldaja II mõjub puudutatud isikule rahustavalt. Avaldaja I külaskäigud mõjuvad puudutatud isikule ärritavalt, pärast külastust on ta pahur. Määratud esindaja leidis, et määruskaebus ei ole põhjendatud.
9.Harju Maakohus määruskaebust ei rahuldanud, vaid edastas selle tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 663 lg 5 alusel Tallinna Ringkonnakohtule läbivaatamiseks ja lahendamiseks. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
10.Tallinna Ringkonnakohus jättis 19. mai 2014 määrusega maakohtu määruse muutmata. Piiratud teovõimega täisealisele isikule määratakse eestkostja hagita menetluses. TsMS § 477 lg-s 5 sätestatud põhimõtete järgi ei ole kohus hagita asja menetledes seotud menetlusosaliste taotlustega ega asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele, kui seadusest ei tulene teisti. Seega ei ole kohus eestkostja määramisel seotud menetlusosaliste arvamusega eestkostja isiku kohta. Avaldaja II määramine eestkostjaks on põhjendatud. PKS § 204 lg 1 järgi määratakse eestkostjaks füüsiline isik, kes oma isikuomadustelt ja võimetelt sobib määratud ülesannetes eestkostetava huve kaitsma. Eestkostjat määrates arvestatakse ka tema ja eestkostetava vahelisi suhteid. Kohtule esitatud materjalidest tuleneb, et avaldaja II on isik, kellega puudutatud isik on aastaid koos elanud, kes on tema perekonnaliige ja keda ta usaldab. Avaldaja II andis kohtule PKS § 204 lg 4 järgi nõusoleku enda eestkostjaks määramiseks. Seega ei olnud takistusi tema eestkostjaks määramiseks. Kohtul tuli eestkostja määramisel arvestada sellega, kellel on eestkostetavaga lähedased suhted ja seetõttu võimalik paremini oma ülesandeid täita. Tulenevalt linnavalitsuse arvamusest mõjub avaldaja II puudutatud isikule rahustavalt, nende suhted on väga head.
TsMS § 525 lg 2 sätestab, et kohus küsib menetluses üldjuhul ka isiku, kellele eestkoste seadmist menetletakse, arvamust, kuid arvestades, et puudutatud isik ei ole tulenevalt temal esinevast kognitiivse tegevuse häirest ja kõnehäirest võimeline mõistma sõnalist pöördumist ega kirjateksti, ei ole ta võimeline andma seisukohta eestkostja määramise ja eestkostja isiku kohta. Tegemist on TsMS § 524 lg 5 p-s 2 sätestatud olukorraga, kus isik ei ole võimeline oma tahet avaldama ja tema ära kuulamata jätmine ei toonud kaasa kohtumääruse ebaõigsust. Arvestades asjaoluga, et kohus otsustas määrata eestkostja ülesandeid täitma avaldaja II, ei pidanud kohus ära kuulama avaldajat I.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
11.Avaldaja I esitas Riigikohtule määruskaebuse, milles palub tühistada ringkonnakohtu ja maakohtu määruse eestkostja isiku osas ning saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Kaebuse järgi ei ole kohus hinnanud avaldaja I esitatud seisukohti ja tõendeid. Arusaamatu on, miks ei võetud arvesse avaldaja I ja puudutatud isiku lähisuhteid. Puudutatud isik on omal vabal tahtel elanud kaebuse esitamise hetkeks ühe kuu koos avaldajaga I ning ühise tütrega. Avaldaja II on sellest asjaolust teadlik, kuid ei ole midagi ette võtnud. See näitab, et ta ei soovi puudutatud isiku eest hoolitseda. Kohtud oleksid pidanud puudutatud isiku ära kuulama. Ainuüksi asjaolu, et eksperdi hinnangul ei olnud puudutatud isik võimeline kohtuistungil osalema, ei tähendanud, et teda ei oleks pidanud ära kuulama. Riigikohus on korduvalt rõhutanud, et isik, kellele eestkostja määramist otsustatakse, tuleb asja kaasata (lahend tsiviilasjas nr 3-2-2-1-06).
12.Puudutatud isik ei pea määruskaebust õigeks. Isegi kui määruskaebusest nähtuvalt on puudutatud isiku tervislik seisund paranenud, ei saanud maa- ega ringkonnakohus seda ette näha ja lähtusid määruse tegemise ajal kehtinud asjaoludest. Võimalik on kohaldada PKS § 197, kuid kaebuse rahuldamiseks ei ole alust. Linnavalitsuse arvamuse järgi ei ole aluseid määruse tühistamiseks. Linnavalitsus jääb menetluses varem esitatud seisukohtade juurde. Avaldaja II leidis vastuses, et maakohtu määrus on õige.
13.Puudutatud isikule riigi õigusabi korras määratud vandeadvokaat Andres Lusmägi on palunud määrata puudutatud isikule riigi õigusabi osutamise tasuks kahe tunni eest 144 eurot (sh käibemaks).
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
14.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu ja maakohtu määrus tuleb TsMS § 692 lg 5 ja TsMS § 701 lg 3 alusel tühistada ja asi saata uueks läbivaatamiseks maakohtule. Määruskaebus rahuldatakse osaliselt.
15.Kolleegium nõustub määruskaebuse väitega, et kohtud oleksid pidanud täitma TsMS § 524 lg 5 ps 2 nimetatud nõude. Tegemist on menetlusõiguse normi olulise rikkumisega TsMS § 669 lg 1 p 1 mõttes. See rikkumine võis kaasa tuua ebaõige kohtulahendi. TsMS § 524 lg 1 esimene lause sätestab kohtule kohustuse kuulata piiratud teovõimega täisealisele
isikule eeskoste seadmise menetluses ära isik, kellele eestkoste seadmist menetletakse. Üldreeglist teeb erandi TsMS § 524 lg 5, mille p 2 kohaselt ei pea eestkostet vajavat isikut isiklikult ära kuulama, kui kohus on vahetu mulje põhjal veendunud, et isik ei ole ilmselt võimeline oma tahet avaldama. Kolleegium märgib, et vahetu mulje loomine ja isikul tahte avaldamise võime olemasolu korral sellele järgnev ärakuulamine toimub TsMS § 477 lg 4 teise lause ja TsMS § 524 lg 1 teise lause järgi isikuga suuliselt ja isiklikult kohtudes, üldjuhul isiku tavalises keskkonnas. Isiklik ja suuline kohtumine on vajalik, et kohus tajuks isiklikult isiku vaimset seisundit ja võimet tahet avaldada. Eestkoste seadmise asjas ei ole vähemalt üldjuhul võimalik kohaldada TsMS § 477 lg 4 neljandat lauset ärakuulamise kohta telefonitsi või kirja või elektrooniliselt esitatud seisukoha abil. Kolleegium rõhutab, et eestkostemenetluses vahetu mulje loomise ja isiku ärakuulamise eesmärk on tagada, et eestkostet ei seataks põhjendamatult. Samuti aitab isiku vahetu ärakuulamine paremini tagada seda, et eestkoste seadmise korral eestkostetava teovõimet piirataks nii vähe kui võimalik ja ka seda, et eestkostja ülesanded määrataks sellised, mis oleksid võimalikult asjakohased ja põhjendatud, s.o eestkostetava seisundit, olukorda ja vajadusi kõige enam arvestavad. Kohtulahenditest nähtuvalt on kohtud tuginenud eksperdiarvamusele, mille kohaselt puudub isikuga praktiliselt sisuline kontakt ja ta ei ole võimeline osalema kohtuistungil. Maakohus ei ole põhjendanud TsMS § 524 lg 5 p 2 täitmata jätmist. Ringkonnakohus on küll viidanud TsMS § 524 lg 5 p-le 2, kuid tuletanud puudutatud isiku võimetuse oma tahet avaldada ekslikult vaid kohtutoimiku materjalidest.
16.Riigikohus on 9. novembril 2011 tsiviilasjas nr 3-2-1-87-11 tehtud määruse p-s 20 heitnud alama astme kohtutele ette seda, et nad lähtusid eestkostevajaduse väljaselgitamisel vaid eksperdiarvamusest, kuigi selle kohta oli esitatud ka muid tõendeid. Kolleegium märgib täiendavalt, et isiku kinnisesse asutusse paigutamise asjades on Riigikohus korduvalt väljendanud seisukohta, et eksperdiarvamus ei ole kohtule siduv, vaid on üks tõend teiste hulgas, mida kohus peab hindama (vt nt Riigikohtu 19. veebruari 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-155-13, p 39.2). Mõlema menetluse tulemusel võidakse oluliselt piirata isikute õigusi. Kuigi maakohus on oma määruses juhindunud eksperdiarvamuse järeldusest, mille kohaselt võib olenevalt asjaoludest puudutatud isiku tervislik seisund 6−12 kuu jooksul oluliselt paraneda (määrates sel alusel eestkoste pikendamise või lõpetamise kontrollimiseks ühe aasta pikkuse tähtaja), ei ole ta siiski pidanud vajalikuks TsMS § 524 lg 5 p 2 nõuete täitmist ja puudutatud isiku ärakuulamise võimaluse kohta vahetu mulje kujundamist. Ka ringkonnakohus ei ole sellele rikkumisele vajalikku tähelepanu pööranud.
17.Riigikohus on enne 1. jaanuari 2006 kehtinud TsMS alusel eestkosteasja lahendades leidnud ka seda, et menetlus, mille juriidiliseks tagajärjeks on isikuõiguste piiramine, seab kohtule nõudmise teha kõik võimalikud toimingud, et saavutada isiku istungile kutsumise või kutsumata jätmise osas veendumuse maksimaalne aste (Riigikohtu 18. aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-2-1-06, p 10). Viidatud lahendis väljendatud põhimõte on sobiv ka selleks, et kirjeldada praegu kehtiva TsMS § 524 lg 1 ja lg 5 p 2 eesmärki – saavutada kõrge veendumuse aste mh selles, kas isik vajab eestkostjat. Seda
põhimõtet on kohtud rikkunud ja see loob aluse käesolevas asjas kohtute määruste tühistamisele. Kolleegium märgib, et sama põhimõtet (lisaks eksperdiarvamuse analüüsile ka isiku enda ärakuulamise tulemuste analüüsi vajadus) on Riigikohus väljendanud ka kinnisesse asutusse paigutamise asjades (vt nt Riigikohtu 3. oktoobri 2007. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-83-07, p 13). Kolleegium märgib lisaks, et vahetu mulje kujundamata jätmine võib olla õigustatud vaid erandjuhtumitel, nt mil isik on koomaseisundis. Sel juhul on ka täiesti ilmne, et isikut ei ole võimalik ära kuulata.
18.Kolleegium märgib, et TsMS § 524 lg 5 p 2 rakendamise tagajärg, st kohtu järeldus vahetu mulje teel saadud veendumuse sisu kohta peab olema nähtav hiljemalt kohtulahendist. See tuleneb mh TsMS § 477 lg 4 viiendast lausest. Sama kehtib ka isiku ärakuulamise tulemuste kohta. Riigikohus on kinnisesse asutusse paigutamise menetluses kohtuniku poolt isiku ärakuulamisel tajutu kohtulahendis kajastamise vajalikkust märkinud nt 19. veebruaril 2014 tsiviilasjas nr 3-2-1-155-13 tehtud määruse p-s 38.5. Vahetu mulje teel saadud veendumuse sisu ja isiku ärakuulamise tulemused võib kohus TsMS § 477 lg 8 kohaselt vajalikus ulatuses protokollida, kui ta peab protokolli koostamist vajalikuks. Kui kohus peaks vahetu mulje põhjal saavutama veendumuse, et isik on võimeline tahet avaldama, tuleb isik TsMS § 524 lg 1 kohaselt ära kuulata ja järgida selleks mh kas sama menetlustoimingu (ärakuulamise) raames või vajadusel ka hiljem uue ärakuulamise käigus TsMS § 525 lg 1 nõudeid. TsMS § 525 lg 1 kohaselt tuleb isikuga arutada tema ärakuulamise tulemusi, eksperdiarvamuses või tema tervislikku seisundit kajastavates dokumentides esitatut, võimaliku eestkostja valikut ja eestkostja ülesannete ringi ulatuses, milles see on vajalik isiku õigusliku ärakuulamise tagamiseks või asjaolude selgitamiseks. TsMS § 525 lg 2 järgi tuleb arvamust küsida ka teistelt isikutelt, eelkõige lähedastelt (eestkostetava enda küsitlemise kohustus on TsMS § 525 lg-s 2 märgitud ekslikult, korrates selles osas mittevajalikult lg 1 regulatsiooni). Kui maakohus jätab täitmata TsMS § 524 lg 5 p 2 ning kujundamata vahetu mulje, mistõttu võib isik jääda ekslikult TsMS § 524 lg 1 järgi ära kuulamata, ning ka ringkonnakohus ei ole seda rikkumist kõrvaldanud, on see eespool märgitud põhjustel maakohtu määruse tühistamise alus. Kui maakohus on kujundanud vahetu mulje, mille kohaselt on isik võimeline tahet avaldama, kuid jätnud isiku ärakuulamisel välja selgitamata mõne TsMS § 525 lg-s 1 nimetatud asjaolu, on ka see rikkumine ringkonnakohtus kõrvaldatav. Kolleegium leiab, et praeguses menetlusstaadiumis (eksperdiarvamuse koostamisest on möödunud ca 10 kuud) on otstarbekas saata asi tagasi maakohtusse, kes saab tsiviilasja menetluslikult ökonoomsemalt uuesti läbi vaadata, sh kujundades puudutatud isikust vahetu mulje.
19.Kolleegium juhib tähelepanu ka sellele, et maakohus rikkus TsMS § 525 lg-t 3. TsMS § 525 lg 3 kohaselt kuulab kohus enne eestkostja määramist ära ka isiku, kelle eestkostjaks määramist taotletakse või keda kohus kavatseb eestkostjaks nimetada, ja võimaliku avaldaja. Selle sätte eesmärk on saavutada veendumus eestkostja isiku sobivuses. Maakohus ei ole avaldajat II ega ka avaldajat I ära kuulanud. Ärakuulamist ei asenda avaldaja I esitatud avaldus seada puudutatud isiku üle eestkoste. Ringkonnakohus ei ole seda rikkumist kõrvaldanud.
Maakohus on käitunud menetluslikult ebakorrektselt ka sellega, et määras eestkostjaks isiku, kes ei olnud kohtule sellekohast avaldust üldse esitanudki. Kuigi eestkostemenetluse saab kohus PKS § 203 lg 1 alusel algatada ka omal algatusel, ei saa PKS § 204 lg-st 4 tulenevalt eestkostjaks määrata isikut, kes pole sellekohast tahet (nõusolekut) kohtule avaldanud. Asja materjalidest nähtuvalt põhineb maakohtu määrus avaldusel, mille avaldaja II esitas linnavalitsusele ja milles ta soovis saada puudutatud isiku eestkostjaks (tl 57). Linnavalitsus on selle avalduse esitanud maakohtule oma seisukoha ühe lisana. Avaldaja II ei ole maakohtule ise avaldust esitanud, samuti ei ole maakohus teda teavitanud eestkostemenetluse toimumisest ega ole teda ka ära kuulatud. Siiski võib lugeda selle rikkumise tagantjärele kõrvaldatuks, kuna vastuses maakohtu määruse peale esitatud määruskaebusele on avaldaja II kinnitanud oma nõustumist maakohtu määrusega ja järelikult avaldanud tahet saada puudutatud isiku eestkostjaks.
20.Kolleegium leiab, et vandeadvokaat A. Lusmägi taotlus määrata kindlaks riigi õigusabi tasu tuleb rahuldada. Kolleegium määrab tema tasuks taotletud 144 eurot riigi õigusabi seaduse § 23 lg 1 alusel. Tasu maksmise korraldab sama seaduse § 24 lg 1 alusel Eesti Advokatuur.
21.Kuna asi saadetakse maakohtule uueks lahendamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel maakohtu otsustada.
22.Määruskaebuse rahuldamise tõttu tuleb tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada. Tambet Tampuu, Peeter Jerofejev, Ants Kull
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.