Hageja Areco Eesti osaühing (registrikood 11061170), esindaja vandeadvokaat Denis Piskunov Kostja AS SEB Pank (registrikood 10004252), esindaja vandeadvokaat Tarvo Lindma
Asja läbivaatamise kuupäev
17. veebruar 2014. a, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 9. oktoobri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 2-12-14541 osas, milles ringkonnakohus jättis muutmata Pärnu Maakohtu 30. aprilli 2013. a otsuse osas, millega maakohus jättis rahuldamata hagi täitemenetluse nr 175/2012/163 lubamatuks tunnistamiseks (hageja poolt viivisenõudele esitatud vastuväite rahuldamata jätmise osas), ning menetluskulude jaotuse osas. Saata asi tühistatud osas ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
2.Jätta ülejäänud osas ringkonnakohtu otsus muutmata.
3.Areco Eesti osaühingu kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
4.AS-i SEB Pank kassatsioonkaebus jätta rahuldamata.
5.Tagastada OÜ-le Areco Metall Eesti 7. novembril 2013 Areco Eesti osaühingu
1.Areco Eesti osaühing (varasem ärinimi ka Ruukki Eesti osaühing, hageja) esitas 11. aprillil 2012 Pärnu Maakohtule hagi AS-i SEB Pank (kostja) vastu, milles palus tunnistada täiteasjades nr 175/2012/163 ja nr 175/2012/165 täitemenetlus lubamatuks. Hageja palus jätta täiteasjade täitekulud ning menetluskulud kostja kanda. Hagiavalduses esitas hageja ka hagi tagamise taotluse, milles palus peatada täitemenetlus mõlemas täiteasjas. Hageja väitel sõlmis ta 17. veebruaril 2006 lepingu, millega omandas Pärnumaal kaks kinnistut, sh kinnistu nimega Mesimaa. 17. veebruari 2006. a lepinguga seati omandatud kinnistutele kostja kasuks ka 6 000 000 krooni (383 469 euro 89 sendi) suurune ühishüpoteek. Ühishüpoteegi seadmisel lepiti kokku, et ühishüpoteek tagab kõiki kostja nõudeid hageja vastu, mis tulenevad mh tulevikus sõlmitavatest võlaõiguslikest lepingutest. Mesimaa kinnistule ehitatud tootmishoones alustas hageja 2007. aastal tootmistegevust (esialgu metallkonstruktsioonide, hiljem seina- ja katusepaneelide tootmine). Hageja ja kostja sõlmisid 29. augustil 2006 kommertspandilepingu, millega seati hageja vallasvarale esimesele vabale järjekohale kommertspant 2 100 00 krooni (134 214 eurot 46 senti).
4.novembril 2010 sõlmisid hageja ja kostja laenulepingu, millega kostja laenas hagejale sihtotstarbeliselt 10 548 000 krooni (674 140 eurot) hageja ja osaühingu Pärnu Ehitus kohustuste refinantseerimiseks tähtajaga 21. aprill 2011. Samal päeval sõlmisid hageja ja kostja ka kommertspandilepingu, mille kohaselt seati hageja vallasvarale teisele järjekohale kommertspant 3 600 000 krooni (230 081 eurot 93 senti). Kommertspandilepinguga tagati mh 4. novembri 2010. a laenulepingust tulenevad nõuded.
20.mail 2011 sõlmitud laenulepingu lisaga nr 1 pikendasid hageja ja kostja laenu (660 640 euro 7 sendi) tagastamise tähtaega kuni 26. oktoobrini 2011, kehtestasid uue maksegraafiku ja hageja andis lisatagatisi. Pikendatud tähtaja saabumisel keeldus kostja vaatamata varasematele suulistele kokkulepetele laenulepingut pikendamast. 8. novembril 2011 esitas kostja nõude võlgnevuse tasumiseks.
13.jaanuari 2012. a täitmisteadetega teatas Pärnu kohtutäitur Rannar Liitmaa avaldajale, et kostja avalduse alusel on alustatud täitemenetlus täiteasjas nr 175/2012/163 Mesimaa kinnistu suhtes ning täiteasjas nr 175/2012/165 avaldaja vallasvara suhtes. Mesimaa kinnistu ning vallasvara suhtes on sundtäitmine lubamatu järgmistel põhjustel: • Hageja vastu täitmisavalduse esitamine on vastuolus hea usu põhimõttega, kuna vaatamata varem korduvalt antud lubadustele pikendada laenu tähtaega esitas kostja laenulepingust tuleneva nõude kohtutäiturile täitmiseks, ehk käitus vastuoluliselt. Kostja katkestas ka hagejaga peetud läbirääkimised laenutähtaja pikendamise üle ilma mõjuva põhjuseta; • Sundtäitmisel on tööstuslikust kinnisasjast meelevaldselt eraldatud kinnisasja olulised osad ja
päraldised (tootmisliin ja sildkraana). Kommertspant ei laiene Mesimaa kinnistule ega selle olulistele osadele ega päraldistele ning seega ei tohi Mesimaa kinnistust selle olulisi osasid ning päraldisi eraldada mh ka kommertspandilepingule tuginedes. Täitemenetluse seadustiku (TMS) § 146 lg-st 1 lähtuvalt tuleb päraldisi arestida koos kinnisasjaga, mitte eraldi; • 29. augusti 2006. a notariaalselt tõestatud kommertspandilepingus ei ole hageja kohustunud alluma kohesele sundtäitmisele ning seega ei saa see leping olla täitedokumendiks; • Võla arvestus on vastuolus võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-st 6 tuleneva viivise ja intressi kapitaliseerimise keeluga, kuna kostja on kohtutäiturile esitatud võlgnevuse kalkulatsioonis arvutanud viivist laenulepingu alusel ka summadelt, millega refinantseeriti varasemad viivise- ja intressivõlad.
2.12. aprilli 2012. a määrusega tagas Pärnu Maakohus hageja taotlusel hagi osaliselt ja peatas täitemenetluse täiteasjas nr 175/2012/163 (Mesimaa kinnistu suhtes) kuni tsiviilasjas tehtava kohtulahendi jõustumiseni. 20. aprillil 2012 tagas Pärnu Maakohus hageja taotlusel hagi ka täitemenetluses nr 175/2012/165 (vallasvara suhtes) ja peatas nimetatud täitemenetluse kuni tsiviilasjas tehtava kohtulahendi jõustumiseni.
3.Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja väitel on 4. novembri 2010. a laenuleping lõppenud laenutähtpäeva saabumise tõttu. Hageja ei tasunud võlga meeldetuletusest hoolimata ja 12. jaanuaril 2012 esitas kostja täitmisavalduse kohtutäiturile täitemenetluse alustamiseks laenulepingust tuleneva võla 900 125 euro 54 sendi sissenõudmiseks, sellest on põhivõlg 647 850 eurot 71 senti, intressivõlg 2786 eurot 85 senti ja viivisevõlg 249 487 eurot 98 senti. Vallasvara (Mesimaa kinnistul asuvad seadmed ja tehnika) ei ole kinnisasja oluline osa ega päraldis, vaid eraldiseisvad vallasasjad, mida on võimalik kinnisasjast eraldada. Eraldatud osasid saab pärast eraldamist sihtotstarbeliselt kasutada ning tsiviilkäibes eraldi võõrandada. Kostja ei ole arvestanud viivist intressilt, vaid laenulepingu põhiosalt alates laenu sissenõutavaks muutumisest. Laenulepingu sõlmimisega tekkis poolte vahel uus lepinguline kohustus, mis on sõltumatu refinantseeritavatest laenulepingutest, ning kostja on õigustatud nõudma kogu väljastatud laenult intresside tasumist kuni lepingu lõpptähtpäeva saabumiseni ja viivise tasumist alates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Kostja käitumine ei ole olnud vastuoluline. Kostja on väljendanud selgelt, et nõuab kogu võla tasumist määratud tähtajaks.
4.Pärnu Maakohus jättis 30. aprilli 2013. a otsusega hagi rahuldamata ja tühistas hagi tagamise. Maakohus jättis menetluskulud hageja kanda. Maakohtu otsuse põhjenduste järgi ei tulene TMS § 221 lg-test 1 ja 11, et võlgnik võib esitada sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi sissenõudja vastu sellel alusel, et täitmiseks esitatud dokument ei ole täitedokumendiks. Juhul, kui hageja leidis, et aastal 2006 sõlmitud kommertspandileping ei ole täitedokumendiks, tulnuks tal vaidlustada täitemenetluse alustamist TMS §-s 217 sätestatud korras kaebuse esitamisega kohtutäiturile.
4.novembril 2010 sõlmitud kommertspandilepingus leppisid pooled kokku, et hageja allub kohesele sundtäitmisele pandiga tagatud nõuete rahuldamiseks ning pooled käsitavad lepingut täitedokumendina. Seega käitub hageja kohustuse sissenõutavaks muutumise järel kokkuleppe kehtivust täitedokumendina eitades vastuoluliselt ning hea usu põhimõtet rikkudes. Puudub mõistlik selgitus ja vajadus tõlgendada pantija huvisid kommertspandiseaduse (KomPS) § 1 lg 3 alusel selliselt, et kommertspandile kohaldatakse küll asjaõigusseaduses registerpandi kohta sätestatut, kuid erinevalt registerpandist ei ole kommertspandi puhul võimalik sõlmida TMS § 2 lg 1 p 19 kohast kohesele sundtäitmisele allumise kokkulepet. Kuivõrd KomPS § 5 lg 1 kohaselt võib ettevõtja kommertspandiga koormatud vara tavapärases majandustegevuses kasutada ja käsutada, siis ei ole üldjuhul ka kommertspandipidajale täitemenetluse alustamisel teada, millised konkreetsed varaesemed pandiga koormatud vara hulka kuuluvad. Eeltoodu alusel on 4. novembri 2010. a kommertspandileping täitedokumendina kehtiv. Hageja täitemenetluse võlgnikuna ei saa sundtäitmise lubamatuks tunnistamist nõuda sel alusel, et kohtutäitur korraldab eraldi täitemenetlusi kinnistute ning vallasasjade suhtes, mida hageja peab Mesimaa kinnistu olulisteks osadeks või päraldisteks. Hageja on kohtutäituri otsuse täiteasjas nr 175/2012/165 vallasvara arestimisakti tühistamata jätmise kohta vaidlustanud (tsiviilasi nr 2-1217364). Kohus rahuldas kaebuse osaliselt, leides, et arestimisakti kantud vallasvarast on üksnes õhksoojuspump Mesimaa kinnistul asuva ehitise ja kinnisasja oluline osa. Pärnu Maakohtu määrus tsiviilasjas nr 212-17364 jõustus Riigikohtu määrusega 20. detsembril 2012. Kohus leidis tõendeid hinnates, et kostja ei ole hageja suhtes käitunud vastuolus hea usu põhimõttega ega pahatahtlikult. Dokumentaalsed tõendid kinnitavad, et kostja on varem hagejale laenupikendust andnud. Õige on kostja väide, et lepingu veelkordne muutmine eeldas poolte kokkulepet, kostja ei olnud kohustatud hagejaga uut kokkulepet sõlmima ning tal oli õigus hinnata tõenäosust, et hageja tasub laenu tähtajaks. Tõendatud ei ole, et kostja asus läbirääkimisi pidama pahatahtlikult, tegeliku soovita kokkulepet saavutada. Kostja nõudis hagejalt laenu pikendamise eeltingimusena 16 000 euro tasumist ning hagejal oli enne täitemenetluse alustamist selleks aega kaks kuud. Selle aja jooksul ei järginud hageja ka enda 4. novembri 2011. a kirjas kostjale väljapakutud maksegraafikut. Kuna laenulepinguga refinantseeriti varasemaid kohustusi ning ka laenutähtaja pikendamise järel ei tasunud hageja graafikujärgseid laenumakseid tähtajaks ega nõutavas suuruses, siis ei saanud hageja mõistlikult eeldada, et kostja tingimusteta laenutähtpäeva pikendab. Asjaolu, et vaidlusaluse laenulepingu alusel antud laenuga refinantseeriti ka varasemast lepingust tulenevat intressi- ja viivisevõlga, ei tähenda, et uue laenulepingu põhisumma sisaldaks viivist ja intressi. VÕS § 396 lg 2 sätestab, et isik, kes võlgneb rahasumma või asendatava asja muul õiguslikul alusel, võib võlausaldajaga kokku leppida, et rahasumma või asi võlgnetakse laenuna. Pooled on
4.novembri 2010. a lepinguga kokku leppinud, et varasemad kohustused võlgnetakse laenuna. VÕS § 397 lg 1 kohaselt tuleb laenusummalt tasuda intressi. Seega ei ole kostja poolt kohtutäiturile esitatud võlaarvestus vastuolus VÕS § 113 lg-s 6 sätestatud keeluga ning sundtäitmine ei ole selle alusel lubamatu.
5.Hageja palus apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja hagi uue otsusega rahuldada või saata asi maakohtule uueks arutamiseks ning jätta menetluskulud kostja kanda. Kohtutäiturile esitatud kommertspandilepingud ei ole TMS § 2 mõttes täitedokumendid. 4. novembri 2010. a lepingus sisalduv nõusolek on tühine, sest kehtiva õiguse kohaselt ei ole kommertspandiga tagatud nõuete kohta võimalik sõlmida kohesele sundtäitmisele allutamise kokkuleppeid. Hageja ei ole menetluses väitnud, et kostja asus läbirääkimisi pidama pahatahtlikult, tegeliku soovita mingit kokkulepet sõlmida. Hageja tugines väitele, et kostja katkestas läbirääkimised ilma mõjuva põhjuseta. Kostja tunnistas, et varasemad intressi- ja viivisevõlad nimetati 4. novembri 2010. a laenulepingus põhivõlaks ja hakati sellest omakorda intressi ja viivist arvestama. Sellega rikuti VÕS § 113 lg-st 6 tulenevat keeldu.
6.Kostja palus jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata ning menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
7.Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 9. oktoobri 2013. a otsusega apellatsioonkaebuse osaliselt ning tühistas maakohtu otsuse osas, milles maakohus jättis rahuldamata hagi täitemenetluse nr 175/2012/165 lubamatuks tunnistamiseks, ja menetluskulude jaotuse osas. Ringkonnakohus tegi selles osas uue otsuse, millega rahuldas hagi ja tunnistas täitemenetluse nr 175/2012/165 lubamatuks. Ringkonnakohus tühistas hagi tagamise abinõu täiteasjas nr 175/2012/163 ja jättis maakohtus ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud poolte endi kanda. Ringkonnakohtu otsuse järgi on täiteasjas nr 175/2012/165 täitemenetlus lubamatu. Hagejaga tuleb nõustuda selles, et kommertspandileping ei ole selliseks täitedokumendiks TMS § 2 mõttes, mis alluks kohesele sundtäitmisele. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja nõue on kommertspandiga tagatud ja pooled sõlmisid kommertspandi seadmise lepingu, mille järgi allutas hageja end kohesele sundtäitmisele. Nimetatud nõusolekul ei ole õiguslikku tähendust ja see ei anna alust täitemenetluse alustamiseks hageja vastu, sest vaatamata lepingus kokkulepitule ei ole tegemist täitedokumendiga TMS-i mõttes. Ekslik on maakohtu seisukoht, et hageja ei saa praeguses menetluses esitada väidet, et kostja esitatud dokument ei vasta täidedokumendi nõuetele. Nimetatud vastuväiteid ei hinnata mitte kaebuses täituri tegevuse peale, vaid hagimenetluses. Täitemenetluse seadustikus olev loetelu on ammendav ja selles ei ole kommertspandilepingut kirjas. Kostjal oleks kommertspandi realiseerimise õiguse saamiseks vaja pärast nõude sissenõutavaks muutumist sõlmida hagejaga uus notariaalne kokkulepe, mille kohaselt oleks hageja andnud nõusoleku alluda kohesele sundtäitmisele, või sellest keeldumisel pöörduda kohtusse kohtulahendi saamiseks, mis oleks kohaseks täitedokumendiks TMS mõttes. Maakohus jättis põhjendatult täitemenetluse täiteasjas nr 175/2012/163 lubamatuks tunnistamata. Asja materjalidest nähtuvalt oli kostjale mitu korda laenupikendust antud ja edasine laenu pikendamine oleks saanud toimuda ikkagi vaid poolte kokkuleppel. Maakohus on tunnistajate ütlusi hinnanud kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 232 lg 1 nõuetega. Õige on hageja väide, et ühes tsiviilasjas tehtud määrus ei ole teise tsiviilasja pooltele siduv olukorras, kus
menetlusosalised ja nõuded on erinevad, kuid tsiviilasjas nr 2-12-17364 jõustunud määrus on kirjalik tõend ja seda hindas maakohus TsMS § 232 lg 2 kohaselt õigesti kogumis ülejäänud tõenditega. Asjas esitatud materjalist nähtuvalt oli hagejale kuuluval Mesimaa kinnistul asuva ehitise ja kinnisasja oluliseks osaks vallasvarast üksnes õhksoojuspump ning tõendeid hinnates tuleb asuda seisukohale, et tootmisliini ja sildkraana kinnisasjast eraldamine oli lubatav, sest tegemist ei ole kinnisasja osade ega päraldistega. Ringkonnakohus nõustus kostjaga selles, et võlaarvestus on seadusega kooskõlas.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
8.Kostja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada osas, millega ringkonnakohus uue otsusega hagi rahuldas, ja menetluskulude jaotuse osas. Kostja palub uue otsusega jätta hagi vaidlustatud osas rahuldamata ning maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud hageja kanda. Kui Riigikohus ei pea võimalikuks uue otsuse tegemist, siis palus kostja saata asja tagasi ringkonnakohtule. Samuti palus kostja tühistada täitemenetluse peatamine täiteasjas nr 175/2012/165. Kaebuse järgi ei ole ringkonnakohus põhjendanud oma järeldusi kommertspandilepingu kui täitedokumendi (puudumise) kohta. Tallinna Ringkonnakohus on tsiviilasjas nr 2-12-17364 tehtud jõustunud lahendis leidnud, et põhjendatud ei ole Areco Eesti osaühingu väide, et kõnealused kommertspandi seadmise lepingud on tühised ja täitur ei oleks tohtinud nende alusel üldse täiteasja algatada. Niisiis leidis ringkonnakohus, et kommertspandiseadmise lepingud ei ole tühised. Seega saab ka kaebuse korral esitada täitedokumendi puudumise vastuväite ja selle kohta on olemas jõustunud kohtulahend. Kommertspandileping on täitedokument TMS § 2 lg 1 p 19 mõttes, kuna kommertspandile kohaldatakse KomPS § 1 lg 3 kohaselt registerpandi sätteid. Kohaldada tuleks kõiki registerpandi sätteid ning TMS § 2 lg 1 p 19 nimetab täitedokumendina registerpanti. Kui KomPS § 1 lg 3 viide ei ole otse ülekantav TMS § 2 lg 1 p-le 19, siis asjaõigusseaduse (AÕS) § 302 lg 1 kohaselt on pandipidajal õigus nõuda registerpandiga tagatud nõude sundtäitmist ning seega allub ka kommertspandiga tagatud nõue kohesele sundtäitmisele. Kommertspant on krediidiasutuste praktikas laialdaselt kasutatav tagatiseliik. Kohese sundtäitmise korraldamine kommertspandilepingu alusel on krediidiasutustele ja majanduskäibele olulise tähtsusega.
9.Hageja arvates tuleks kaebus jätta rahuldamata ja ringkonnakohtu otsus kaebuses vaidlustatud osas muutmata.
10.Hageja palub kassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu otsus osas, milles hagi jäi rahuldamata, samuti menetluskulude jaotuse osas. Hageja palub uue otsusega hagi rahuldada või saata asi uueks lahendamiseks ringkonnakohtule, menetluskulud palub ta jätta kostja kanda. Kaebuse väitel jättis ringkonnakohus sisuliselt hindamata hageja seisukoha hea usu põhimõtte rikkumise kohta. Kostja katkestas laenulepingu tähtaja pikendamise läbirääkimised põhjuseta, maakohus jättis selle keskse tähendusega väite hindamata. Kohtud on jätnud sisuliselt hindamata väited tootmisliini ja sildkraana kohta. Varasemas tsiviilasjas
tehtud määrus ei ole selles küsimuses siduv, pealegi olid seal asjaolud valesti tuvastatud ning neile oli antud ebaõige hinnang. Kraana ja tootmisliin on kinnisasja olulised osad või alternatiivselt päraldised, neid ei tohi kinnisasjast eraldi sundtäita. Ringkonnakohus jättis sisuliselt hindamata hageja väite, et rikutud on VÕS § 113 lg-t 6.
11.Kostja arvates tuleb hageja kassatsioonkaebus jätta rahuldamata. Vastuses kinnitatakse muu hulgas, et kostja on intressi ja viivist arvutanud laenulepingust tulenevalt põhinõudelt.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
12.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 691 p 2 ning § 692 lg 1 p 1 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu osas, milles ringkonnakohus jättis muutmata maakohtu otsuse osas, millega maakohus jättis rahuldamata hagi täitemenetluse nr 175/2012/163 lubamatuks tunnistamiseks (hageja poolt viivisenõudele esitatud vastuväite rahuldamata jätmise osas), ning menetluskulude jaotuse osas. Asi tuleb saata tühistatud osas ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Ülejäänud osas jääb ringkonnakohtu otsus muutmata. I
13.Kolleegium lahendab kõigepealt kostja kassatsioonkaebuse, mille põhiline õiguslik väide on see, et kommertspandileping on täitedokument TMS § 2 lg 1 p 19 mõttes. TMS § 2 lg 1 p 19 kohaselt on täitedokument notariaalselt tõestatud kokkulepe, mis näeb ette kinnisasja või laevakinnistusraamatusse kantud laeva omaniku või registerpandiga koormatud eseme omaja kohustuse alluda kohesele sundtäitmisele hüpoteegiga, laevahüpoteegiga või registerpandiga tagatud nõude rahuldamiseks. Kolleegium ei nõustu kostja seisukohaga ning põhjendab seda järgmiselt.
14.Kohtud on tuvastanud, et kommertspandilepingud on sõlmitud 29. augustil 2006 ja 4. novembril 2010. Seega on mõlemad kommertspandilepingud sõlmitud pärast 1. jaanuari 2006, mil jõustus uus täitemenetluse seadustik. TMS sätestab täitedokumentide loetelu § 2 lg-s 1. Täitemenetluse seadustiku eelnõu (143 SE) seletuskirja järgi kitsendati alates 1. jaanuarist 2006 kohese sundtäitmise (st eelkõige notariaalsete täitedokumentide esitamine otse kohtutäiturile) võimalusi vallasvara korral. Sellise muudatuse tingisid seletuskirja järgi juhtumid, mil kohesele sundtäitmisele allutamist kasutati ära hea usu põhimõtte vastaselt. TMS § 2 lg-s 1 sätestatud loetelu ei sisaldanud 1. jaanuaril 2006 ega sisalda ka praegu võimalust esitada kohtutäiturile täitmiseks notariaalselt tõestatud kommertspandilepingut.
15.Kolleegium juhib tähelepanu sellele, et kõik täitedokumendid on reguleeritud kas ainult TMS § 2 lg-s 1 sätestatud loetelus (mh selge viitega eriseaduse sättele) või siis erandjuhul (TMS § 2 lg 1 p 21 viite kaudu) eriseaduses. Ka viimasel juhul toimub see aga just TMS §-s 2 sätestatud viite kaudu. Seadusandja on seega lähtunud ühe erandiga sellest, et kõik täitedokumendid tuleb ammendavalt loetleda TMS §-s 2. Seda praktikat kinnitavad pärast 1. jaanuari 2006 TMS § 2 lg-s 1 tehtud arvukad muudatused, vt nt TMS § 2 lg 1 p 141, p 142, p 181, p 192, p 193 jne. Kui seadusandja tunnustas ka notariaalselt tõestatud registerpandikokkulepet täitedokumendina, tehti
2009. aastal sellekohane muudatus TMS § 2 lg 1 p-s 19. Varem ei reguleerinud nimetatud punkt registerpandiga tagatud nõuet. Seega ei peetud piisavaks AÕS § 302 lg 1 regulatsiooni, mille kohaselt on pandipidajal õigus nõuda sundtäitmist sundenampakkumise teel, kui registerpandiga tagatud nõuet ei täideta. Ka asjakohase eelnõu (456 SE) seletuskirjast ei nähtu, et oleks kaalutud võimalust täiendada TMS § 2 lg 1 p 19 või muud punkti ka viitega kommertspandiseadusele. Samuti ei nähtu seisukohta, et TMS § 2 lg 1 p 19 või AÕS § 302 lg 1 viide registerpandist tuleneva nõude sundtäitmise kohta hõlmab ka kommertspandilepingust tuleneva nõude. Seetõttu ei saa kolleegium nõustuda kostja tõlgendusega KomPS § 1 lg 3, TMS § 2 lg 1 p 19 ja AÕS § 302 lg 1 kohta. Piisav ei ole KomPS § 1 lg 3 viide, mille kohaselt kohaldatakse kommertspandile üldjuhul asjaõigusseaduses registerpandi kohta sätestatut. Vaja on selget regulatsiooni TMS § 2 lg-s 1, mida seadusandja ei ole pidanud vajalikuks seni kehtestada. Täitedokumendid kui formaalse täitemenetluse alustamise eeldused tuleb seaduses selgelt sätestada, need ei saa tekkida laiendava tõlgendamise kaudu.
16.Kolleegium lisab, et notariaalselt tõestatud kommertspandilepinguga tagatud nõude kohesele sundtäitmisele allutamise lubamatus võib sisuliselt tuleneda eelkõige kahest asjaolust. KomPS § 2 lgte 1 ja 2 kohaselt ulatub kommertspant äriühingu kogu vallasvarale, mis kuulub ettevõtjale pandikande tegemise ajal, samuti varale, mille ettevõtja omandab pärast pandikande tegemist. Samas võib ettevõtja pärast kommertspandilepingu sõlmimist kommertspandiga koormatud vara tavapärases majandustegevuses kasutada ja käsutada, viimasel juhul kommertspant võõrandatud asjale lõpeb (KomPS § 5 lg 1, lg 2 esimene lause). Seega ei ole kommertspandiga tagatud nõude täitmata jätmisel üheselt selge, millisele varale kommertspant ulatub, st millist vara võib täitemenetluses nõude katteks müüa. Märkimisväärsed õiguslikud vaidlused võivad tekkida vara võõrandamise korral, vt selle kohta nt Riigikohtu 20. oktoobri 2004. a otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-109-04, p-d 21−24. Samuti iseloomustab seda praegune täitemenetlus, sest tsiviilasjas nr 2-12-17364 on hageja vaielnud selle üle, kas kinnisasjal paiknevas ehitises asuvad kraana ja tootmisliin tuleks lugeda kinnisasja päraldisteks või mitte. Teine oluline asjaolu on see, et notariaalsete täitedokumentide korral ei ole ükski sõltumatu vaidlusi lahendav organ kontrollinud sundtäitmise eelduste täitmist või vaadanud läbi poolte vahel tekkinud vaidlust (vt selle kohta nt Riigikohtu 20. novembri 2013. a määrust tsiviilasjas nr 3-2-1-138-13, p 14). Selline olukord ei välista, et sissenõudja esitab kohtutäiturile täitmiseks nõude, mille rahuldamiseks kohtumenetluses tõenäoliselt alust ei oleks (nt kõrvalnõuete osas, vt selle kohta Riigikohtu
12.detsembri 2012. a otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-162-12, p-d 15−21). Sellisele nõudele vastuvaidlemise koormus on võlgnikul, kes saab oma õigusi kaitsta eelkõige TMS §-s 221 nimetatud hagi esitamisega. Riigikohus on nt notariaalselt tõestatud hüpoteegilepingute korral mitmel puhul rõhutanud, et sissenõudja peab esitama kohtutäiturile sellised andmed, mis võimaldavad kohtutäituril hinnata, kas ja millises ulatuses on hüpoteegiga tagatud nõue muutunud sissenõutavaks (vt kokkuvõtvalt Riigikohtu 20. novembri 2013. a määrust tsiviilasjas nr 3-2-1-138-13, p 14). Nimetatud kahe asjaolu koostoimega on ka sisuliselt põhjendatud see (vaatamata kommertspandi
teatud tähtsusele majanduskäibes), et kommertspandilepinguga tagatud nõuet ei ole võimalik maksma panna otse kohtutäituri poole pöördudes. Vajalik on saada täitedokument kohtumenetluse kaudu või ka nt TMS § 2 lg 1 p-s 18 nimetatud täitedokument.
17.Kostja on kaebuses leidnud ka seda, et Tallinna Ringkonnakohus on tsiviilasjas nr 2-12-17364 (hageja kui võlgniku kaebuse alusel kohtutäituri otsuse peale) tuvastanud, et kommertspandilepingud ei ole tühised. Kolleegium ei nõustu selle seisukohaga. Kostja on viidatud tsiviilasjas tehtud ringkonnakohtu määrust tsiteerinud valikuliselt ja kontekstiväliselt. Tallinna Ringkonnakohus ei ole tsiviilasjas nr 2-12-17364 kommertspandilepingute tühisust sisuliselt lahendanud, vaid leidnud, et see tuleb lahendada hagimenetluses. Seda kinnitab üheselt ringkonnakohtu asjakohase seisukoha terviklik esitamine: „Põhjendatud ei ole määruskaebuse 18.09.2012 täiendustes märgitu, et kõnealused kommertspandi seadmise lepingud on tühised ja sellest tulenevalt ei tohtinuks kohtutäitur täiteasja üldse alustada. Täitemenetluse formaliseerituse põhimõttest tulenevalt ei saa kohtutäitur asuda notariaalset lepingut tõlgendama ja kohtutäiturile esitatud formaalselt seaduse nõuetele vastav täitedokument kuulub täitmisele. Täitedokumendi täidetavuse kõrvaldamine on saavutatav üksnes sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagiga."
18.Vastuseks kostja kaebuse seisukohale, et ka kohtutäiturile esitatavas kaebuses saab maksma panna täitedokumendi puudumise vastuväite, märgib kolleegium eelkõige õiguse ühetaolise kohaldamise huvides järgmist. Riigikohus on pidanud 2. juunil 2008 tsiviilasjas nr 3-2-1-42-08 tehtud määruse ps 16 võimalikuks, et kaebuse võib kohtutäituri tegevuse peale esitada ka siis, kui võlgniku arvates ei ole olemas täitedokumenti, mida kohtutäitur võinuks täitmisele võtta. Sel juhul ei vaielda materiaalõiguslikult täitedokumendis dokumenteeritud nõude üle, vaid selle üle, et puudub täitemenetluse alustamise üks eeldus − täitedokument. Kolleegium täiendab seda seisukohta. Kohtutäituri otsuse peale esitatavas kaebuses saab esitada täitedokumendi puudumise vastuväite vaid juhul, kui selle vastuväite lahendamine on kohtutäituri pädevuses. Nii võib see olla nt juhul, mil kaebuses juhitakse tähelepanu täitedokumendi jõustumismärke puudumisele, mille olemasolu või puudumist saab kohtutäitur kontrollida. Samas ei ole välistatud, et täitedokumendi puudumise vastuväide tähendab sisuliselt ka materiaalõiguslikku vastuväidet nõudele, mida aga kohtutäitur lahendada ei saa. Nii võib see olla nt juhul, mil vaieldakse selle üle, kas mõni kohtulikus kompromissis sätestatud tingimus on saabunud või mitte, st kas täitedokument on olemas või pole seda tingimuse saabumata jäämise tõttu. Sellisel juhul tuleb esitada TMS §-s 221 sätestatud hagi. Kostja kassatsioonkaebus jääb rahuldamata. II
19.Järgmisena lahendab kolleegium hageja kassatsioonkaebuse. Kolleegium on seisukohal, et kohtud ei ole rikkunud menetlusõiguse norme, kui nad tuvastasid, et kostja ei ole käitunud laenulepingu tähtaja pikendamise läbirääkimistel pahauskselt. Riigikohus ei saa TsMS § 688 lg-te 3−5 tõttu ise asjaolusid tuvastada. Kolleegium märgib siiski, et hageja on saanud
kostjalt märkimisväärselt suure laenu tähtajaga ca 5 kuud. Kostja on pärast 5 kuu möödumist olnud nõus tähtaega pikendama veel ca 5 kuu võrra. Seega on hageja saanud laenu tagastamiseks kaks korda pikema tähtaja võrreldes sellega, millega ta pidi alguses arvestama. Sellises olukorras ei saa kostjale kui laenuandjale ette heita, et ta seadis laenulepingu tähtaja järjekordse pikendamise eelduseks väidetava jäiga tingimuse.
20.Kuna kolleegium on asunud seisukohale, et kommertspandileping ei ole täitedokument TMS § 2 lg 1 p 19 tähenduses, ei ole vaja vastata hageja kassatsioonkaebuse väidetele selle kohta, et kraana ja tootmisliin on kinnisasja olulised osad või alternatiivselt päraldised ning neid ei tohi seetõttu kinnisasjast eraldi sundtäita. Praegusel juhul on sundtäitmine vallasasjade täitemenetluses nr 175/2012/165 lubamatu täitedokumendi puudumise tõttu. Siiski selgitab kolleegium järgmist. Hageja on menetluses tuginenud mh TMS § 146 lg-le 1. TMS § 146 lg 1 esimese lause kohaselt ei saa kinnisasja päraldisi vallasasjana arestida. TMS § 146 lg 1 esimene lause kaitseb kolleegiumi hinnangul eelkõige hüpoteegipidaja huve. AÕS § 343 lg 1 esimese ja teise lause kohaselt ulatub hüpoteek mh ka kinnisasja päraldistele, mis on kinnisasja omaniku omandis. Kui hüpoteegipidaja kinnisasjaga tagatud nõuet ei täideta, peab olema täitemenetluses võimalik lisaks kinnisasjale müüa ka kinnisasja päraldisi, et hüpoteegipidaja nõue saaks maksimaalses ulatuses rahuldatud. Seetõttu keelabki TMS § 146 lg 1 vallasasjana, st vallasasja täitemenetluses, arestida kinnisasja päraldisi. See keeld kehtib aga normi eespool selgitatud eesmärki arvestades ainult juhul, mil vallasasju soovib lasta arestida sissenõudja, kes ei ole hüpoteegipidaja. Praegusel juhul on aga nii vallasvara kui ka kinnisvara puhul üks ja sama sissenõudja – kostja. Seega, isegi juhul, kui sildkraana ja tootmisliin oleksid kinnisasja päraldised (mida nad aga tsiviilasjas nr 212-17364 tuvastatu kohaselt ei ole), ei oleks nende suhtes kehtinud TMS § 146 lg 1 keeld ja neid saanuks kostja kasuks vallasasjadena arestida, kui kostjal oleks selleks olnud täitedokument (mida aga kommertspandileping praeguse otsuse kohaselt ei ole). Sildkraana ja toomisliini päraldiseks lugemise korral võinuks nende arestimise vallasasjade täitemenetluses küll välistada see, et KomPS § 2 lg 3 p 2 kohaselt ei ulatu kommertspant varale, millele ulatub hüpoteek. Kostja kasuks oli seatud hüpoteek sellele kinnisasjale, millel paiknevas tootmishoones asusid sildkraana ja tootmisliin.
21.Hageja on esitanud ka väite, et rikutud on VÕS § 113 lg-t 6. VÕS § 113 lg 6 esimese lause kohaselt ei ole viivist lubatud nõuda intressi tasumisega viivitamise korral. Kohtud on tuvastanud, et 4. novembril 2010 sõlmitud laenulepinguga refinantseeriti hageja ja osaühingu Pärnu Ehitus kohustusi. Kostja ja maakohus on olnud seisukohal, et 4. novembri 2010. a laenulepingu sõlmimisega tekkis poolte vahel uus kohustus, mis näeb ette kohustuse maksta intressi ning seega ei ole VÕS § 113 lg-t 6 rikutud. Ringkonnakohus on sellega nõustunud. Riigikohus on 19. veebruaril 2014 tsiviilasjas nr 3-2-1-169-13 tehtud otsuse p-des 27−30 käsitlenud VÕS § 113 lg 6 kohaldamist olukorras, mil laenulepinguga refinantseeriti varasemaid kohustusi. Riigikohus leidis, et VÕS § 113 lg 6 kohaldamist ei saa vältida ainuüksi seeläbi, et asendatakse üks võlasuhe teisega. Tulenevalt intressilt (sh viiviselt) viivise arvestamise keelust on refinantseerimislepingus, mille järgi laenuandja ja laenusaaja lepivad kokku maksetähtaja
pikendamises (millega võib kaasneda ka teiste lepingutingimuste muutumine), lubatud arvestada intressi ja viivist üksnes esialgse laenulepingu järgselt põhivõlalt. Kolleegium jääb selle seisukoha juurde. Hageja ja osaühingu Pärnu Ehitus varasemad võlgnevused võisid sisaldada ka intressi ja viivist, millelt 4. novembri 2010. a laenulepingu järgi tuli maksta intressi ning mille tasumisega viivitamise eest võib kostja olla arvestanud viivist. Kostja on kassatsioonimenetluses kinnitanud vaid seda, et ta on intressi ja viivist arvutanud laenulepingu põhinõudelt. Kostja on pidanud laenulepingu all tõenäoliselt silmas 4. novembri 2010. a laenulepingut, sest ta ei ole kinnitanud, et tegemist on varasema(te) laenulepingu(te)ga. Probleem on aga just varasematelt laenulepingutelt kogunenud viivise ja intressi võimalikus ebaõiges arvestamises. VÕS § 113 lg 6 eelduslikult ekslikult kohaldamata jätmise tõttu tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada osas, millega jäi kokkuvõttes rahuldamata hagi täitemenetluse nr 175/2012/163 lubamatuks tunnistamiseks (hageja poolt viivisenõudele esitatud vastuväite rahuldamata jätmise osas). Asja uuel läbivaatamisel tuleb analüüsida kostja intressi ja viivisenõuet, lähtudes eespool antud juhistest. Arvestades hageja tuginemist VÕS § 113 lg 6 võimalikule rikkumisele, on kostja kui laenuandja kohustus tõendada, et ta ei ole intressi ega viivist nõudnud 4. novembri 2010. a laenulepingu järgses põhivõlas juba sisalduva(te)lt varasema(te) laenulepingu(te) järgse(te)lt intressi(de)lt ega viivis(te)lt. Asja uuel läbivaatamisel tuleb anda kostjale tähtaeg esitada selge arvestus varasema(te) laenulepingu(te) järgse võla kohta, vt lähemalt 19. veebruaril 2014 tsiviilasjas nr 3-2-1-169-13 tehtud Riigikohtu otsuse p 30.
22.Menetluskulude jaotuse määrab TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel ringkonnakohus sõltuvalt asja lahendamise tulemustest.
23.Hageja kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb tasutud kautsjonist (100 eurot) tagastada TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel 50 eurot. Riigikohtu 13. jaanuari 2014. a määruse alusel on hagejale juba tagastatud 50 eurot enamtasutud kautsjonit. Kostja kassatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb tema tasutud kautsjon arvata TsMS § 149 lg 4 teise lause alusel riigituludesse. Villu Kõve, Ants Kull, Jaak Luik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.