Eesistuja Ants Kull, liikmed Peeter Jerofejev ja Lea Laarmaa
Kohtuasi
TF Bank AB hagi Maia Kozina vastu võlgnevuse väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Ringkonnakohtu 25. juuli 2013. a määrus tsiviilasjas nr 2-13-4831
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Maia Kozina määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Hageja TF Bank AB (endine ärinimi Time Finans AB, Rootsi registrikood 556158-1041, aadress Boras, Postkast 947, 50110, Rootsi Kuningriik) Kostja Maia Kozina, esindaja vandeadvokaat Jaak Siim
Asja läbivaatamise kuupäev
RESOLUTSIOON
16. detsember 2013. a, kirjalik menetlus
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 25. juuli 2013. a määrus tsiviilasjas nr 2-13-4831 ja saata asi samale ringkonnakohtule Maia Kozina apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise otsustamiseks.
2.Määruskaebus rahuldada.
3.
Tagastada Aivar Haavale (konto nr 1104036555 AS-is Swedbank) 9. augustil 2013 Maia Kozina määruskaebuselt tasutud kautsjon 50 (viiskümmend) eurot.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.TF Bank AB (hageja) esitas 30. jaanuaril 2013 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse, milles palus mõista Maia Kozinalt (kostja) välja 3053 eurot 36 senti. Pärnu Maakohus tegi kostjale makseettepaneku, millele kostja esitas 14. veebruaril 2013 vastuväite. 14. märtsil 2013 lõpetas Pärnu Maakohus maksekäsu kiirmenetluse ja andis asja hagimenetluses lahendamiseks üle Harju Maakohtule.
3.aprillil 2013 esitas hageja Harju Maakohtule täpsustatud hagiavalduse. Selles palus ta mõista kostjalt välja põhivõlgnevus 1585 eurot 3 senti, viivis 375 eurot 21 senti ja inkassomenetluse kulud 39 eurot 76 senti. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Hageja väitel sõlmisid hageja ja kostja laenulepingu, mille lisana olnud laenulepingu üldtingimuste
p. 3.1 kohaselt anti kostjale laenu 25 000 krooni, mille kostja kohustus koos intressiga tagastama laenulepingu üldtingimustes toodud tingimustel. Hageja andis laenulepingu järgi 25 000 krooni suuruse laenusumma kostja kasutusse ja käsutusse 3. aprillil 2008 ja 24. juulil 2008. Pooled leppisid kokku laenu kasutamise eest intressi tasumise kohustuses. Kostja ei ole tagastanud 24 800 krooni 29 senti ega hageja poole pöördunud. Samuti ei tasunud kostja võlgnevust inkassomenetluses. Hageja viitas viivise arvutamisel võlaõigusseaduse (VÕS) §-dele 113 ja 94 ning arvutas viivist alates
23.aprillist 2010 kuni 3. aprillini 2013 kokku 375 eurot 21 senti. VÕS § 115 lg 1 järgi võib võlausaldaja koos kohustuse täitmisega või selle asemel nõuda võlgnikult kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist. VÕS § 90 järgi kannab võlgnik oma kohustuse täitmisega seotud kulud. Hageja pöördus kostjalt võlgnevuse sissenõudmiseks inkassoteenuse saamiseks inkassofirma poole. Hageja taotles kostja võlanõude lahendamist viisil, mis oleks võimalikult vähekoormav nii hagejale kui ka kostjale. VÕS § 128 lg 3 kohaselt on otseseks varaliseks kahjuks kahju tekitamise tõttu kantud kulud. Laenulepingu üldtingimuste kohaselt on võlgnik kohustatud tasuma võimalike inkassomeetmete kulud (39 eurot 76 senti).
2.Kostja hagi ei tunnistanud ja palus jätta see rahuldamata. Kostja nõustus, et ta on 3. aprillil 2008 ja
24.juulil 2008 saanud hagejalt laenu vastavalt 20 000 krooni ning 5000 krooni, s.o kokku 25 000 krooni. Hageja ja kostja sõlmitud laenuleping on tarbijakrediidileping VÕS § 402 mõistes. VÕS § 404 lg 1 (laenu saamise ajal kehtinud redaktsioonis) kohaselt peab tarbijakrediidilepingu puhul tarbija avaldus kohustuste võtmiseks olema kirjalikus vormis. Tarbijale tuleb anda lepingudokument või selle koopia. Hageja on küll kohtule esitanud kostja allkirjastatud tahteavaldused laenu saamiseks, kuid lepingudokumenti kostjale väljastatud ei ole ning kostjale teadaolevalt sellist dokumenti ka ei eksisteeri. Tuginedes asjaolule, et hageja oli jätnud täitmata tarbijakrediidilepingule esitatavad kohustuslikud nõuded, esitas kostja 6. veebruaril 2010 oma volitatud esindaja kaudu hagejale pretensiooni VÕS §s 404 sätestatud tingimuste rikkumise alusel, esitades ühtlasi VÕS § 408 lg-st 4 tuleneva nõude laenu- ja intressimaksete ümberarvutamiseks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäära järgi ja vastava maksegraafiku väljastamiseks. Samuti teatas kostja laenumaksete tasumise peatamisest kuni nõude täitmiseni. Kostja on laenumaksete tasumise peatamisel kuni nõuetekohase maksegraafiku kättesaamiseni kasutanud hageja suhtes VÕS §-des 110 ning 111 sätestatud õiguskaitsevahendit – kohustuse täitmisest keeldumine. Kuna kostjal on seaduslik alus keelduda oma kohustuste täitmisest kuni hageja täidab oma seadusest tuleneva kohustuse – väljastab nõuetekohase maksegraafiku – ei ole laenumaksete tasumata jätmine hageja vastuvõtuviivituse ajal käsitatav lepingu rikkumisena VÕS § 100 mõistes. Laenulepingu ülesütlemine on tühine, kuna täitmata on lepingu ülesütlemise materiaalsed eeldused. Kuna kostja ei olnud makseviivituses, siis puudus hagejal tulenevalt VÕS § 101 lg-s 3 sätestatust õigus kohustuse rikkumisele tugineda ning lepingut üles öelda. Kostjale on arusaamatu, mis alusel nõuab hageja temalt põhivõlana 1585 eurot 3 senti (24 800 krooni 29 senti) olukorras, kus kostja on saanud laenu kokku 25 000 krooni ning on hagejale tasunud iga kuu
laenu osamakseid ligi kahe aasta vältel (kuni pretensiooni esitamiseni). Seega peaksid laenulepingust tulenevad kostja kohustused hageja vastu olema suuremas osas täidetud.
3.Harju Maakohus rahuldas 11. juuni 2013. a otsusega hagi ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevuse 1585 eurot 3 senti, viivise 375 eurot 21 senti ja kahjuhüvitise 39 eurot 76 senti. Samuti mõistis maakohus kostjalt hageja kasuks välja 175 eurot riigilõivu ja 260 eurot õigusabi kulu katteks. Menetluskulud jättis kohus kostja kanda. Maakohus leidis, et VÕS § 402 kohaselt on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. VÕS § 76 lg 1 alusel tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 101 lg 1 pde 1 ja 6 järgi, kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 108 lg 1 kohaselt, kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. VÕS § 396 lg 1 kohaselt kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja on 3. aprillil 2008 ja 24. juulil 2008 saanud hagejalt laenu vastavalt 20 000 krooni ja 5000 krooni. Kostja väitel on ta kahe aasta jooksul teinud hagejale laenu tagasimakseid. Tõendeid väidetavate tagasimaksete tegemise kohta ei ole kohtule esitatud. Eeltoodust tulenevalt on kostja väited tagasimaksete kohta paljasõnalised ja jäänud tõendamata. VÕS § 410 lg 1 kohaselt ei kohaldata sidevahendi abil sõlmitud tarbijakrediidilepingule VÕS §des 404 ja 405 sätestatut. Seega ei pea tarbija enne lepingu sõlmimist allkirjastama VÕS § 404 lg-s 2 või § 405 lg-s 1 sätestatud andmeid sisaldavat tahteavaldust. Tarbijakrediidilepingu kirjaliku vormi järgimata jätmine ei too praegusel juhul kaasa lepingu tühisust ka seetõttu, et VÕS § 408 lg 2 kohaselt muutub krediidileping VÕS § 404 lg-s 2 sätestatud andmete puudumisel siiski kehtivaks, kui tarbija saab laenu kätte või hakkab krediiti kasutama. Kostja on vastuses kohtule kinnitanud, et on hagejalt 25 000 krooni kätte saanud, mistõttu on pooltevahelise lepingu puudumise vastuväide alusetu. Lepingu üldtingimustes sisaldus ka intressi protsent aastas ning krediidi kulukuse määr. Kostja ei ole esile toonud ühtegi asjaolu, mis õigustaks laenu tagastamata jätmist. Kuivõrd hageja ei ole pooltevahelist lepingut rikkunud, on kostja jätnud põhjendamatult laenusummad tagastamata ning kõik formaalsed ja materiaalsed eeldused lepingu ülesütlemiseks olid täidetud. Kuivõrd kostja laenulepingut ei täitnud, ütles hageja põhjendatult lepingu üles. Seega on hageja põhinõue kostja vastu õiguslikult põhjendatud. VÕS § 415 lg 1 alusel ei või tarbijalt võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Hageja on esitanud viivisenõude perioodi eest 23. aprillist 2010 kuni 3. aprillini 2013
laenulepingu üldtingimuste alusel määraga 0,022% päevas. Hagejal on õigus arvestada viivist alates
23.aprillist 2010 ning hageja viivisenõue on põhjendatud. Hageja on esitanud ka kahju hüvitamise nõude. VÕS § 127 lg 1 järgi on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05 tehtud lahendis leidnud, et inkassoteenuse kasutamiseks tehtud mõistlikud kulutused on vaadeldavad võlausaldaja kahjuna võlgniku raha maksmise kohustuse rikkumise tõttu. Praegusel juhul on inkassoteenuse kasutamise tinginud kostja tegevusetus. Kostja laenu ei tagastanud ning hageja oli sunnitud tegema laenu sissenõudmiseks lisakulutusi. Eeltoodust tulenevalt on hageja kahju hüvitamise nõue põhjendatud.
4.Kostja palus apellatsioonkaebuses tühistada maakohtu otsuse ja jätta hagi uue otsusega täielikult rahuldamata. Apellatsioonkaebuse kohaselt kohaldas maakohus valesti VÕS § 410 lg-t 1 ning jättis kohaldamata VÕS § 404 lg 2, § 408 lg 4, § 421, § 103 lg 1 ning § 110 lg-d 1 ja 5. VÕS § 404 lg-s 2 sätestatud andmeid ei ole kostjale antud. Arvestades asjaolu, et hageja nn põhinõudes sisalduvad ka intressid, on maakohus mõistnud viivise välja vastuolus VÕS § 113 lg-s 6 sätestatud keeluga, mille kohaselt ei ole viivist lubatud nõuda intressi tasumisega viivitamise korral. Maakohtu otsus on vastuolus mitme teise Harju ja Pärnu maakohtu otsusega sama laenuandja hagide kohta laenusumma saamiseks. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
5.Tallinna Ringkonnakohus keeldus 25. juuli 2013. a määrusega apellatsioonkaebust menetlusse võtmast. Maakohus ei ole otsuses kooskõlas TsMS § 442 lg-ga 10 andnud luba otsuse edasikaebamiseks. Ringkonnakohus ei pea TsMS § 637 lg 21 järgi lihtmenetluse asjas esitatud apellatsioonkaebust menetlema, v.a juhul, kui menetlusse võtmise otsustamisel on ringkonnakohtule ilmne, et maakohus on selgelt ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse normi, rikkunud menetlusõiguse normi või valesti hinnanud tõendeid ning mõni eelnenud põhjus võis kaasa tuua ebaõige kohtulahendi. Vaidlusaluses asjas tehtud hagi rahuldav otsus ei ole maakohtus selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi tagajärg, samuti ei ole maakohus rikkunud menetlusõiguse normi ega selgelt valesti hinnanud tõendeid. TsMS § 405 lg 1 esimese lause kohaselt menetleb kohus hagi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes samas seadustikus sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid, kui tegemist on varalise nõudega hagiga ja hagihind ei ületa summat, mis vastab 2000 eurole. Kuna hageja rahaline nõue ei ületanud 2000 eurot, oli tegemist lihtmenetluses menetletud hagiga TsMS § 405 lg 1 tähenduses. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on maakohus valesti kohaldanud materiaalõiguse norme. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus materiaalõiguse norme õigesti kohaldanud ja hagi põhjendatult rahuldanud. Asjas ei nähtu ka menetlusõiguse normide rikkumist. Seega ei esine
6.Kostja palub määruskaebuses ringkonnakohtu määruse tühistada ja saata asi ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise otsustamiseks. Kostja leiab, et ringkonnakohus ei ole põhjendanud, millest tulenevalt on kohus jõudnud veendumusele, et edulootused puuduvad. Kõik apellatsioonkaebuse väited on jäetud hindamata. Muu hulgas juhtis kostja apellatsioonkaebuses tähelepanu asjaolule, et maakohus kohaldas valesti materiaalõiguse norme. Kostja on väitnud, et pooltel puudus kirjalik laenuleping ning lepingu sõlmimisel ei avaldatud talle maksegraafikut. Ka hageja ei ole graafiku olemasolu väitnud. Sellest hoolimata on ringkonnakohus määruse kirjeldavas osas märkinud, et pooled leppisid kokku maksegraafikus. Lisaks on kostja seisukohal, et TsMS § 637 lg-s 21 sisalduv kaebeõiguse piirang riivab põhjendamatult ning ebaproportsionaalselt kohtusse pöördumise kui põhiõiguse olemust ning on sellisel viisil vastuolus põhiseaduse §-des 11, 14 ja 15 sätestatuga.
7.Hageja ei ole määruskaebusele vastanud.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
8.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu määrus tuleb TsMS § 701 lg 3 esimese ja teise lause alusel tühistada ja kostja apellatsioonkaebus saata ringkonnakohtule menetlusse võtmise otsustamiseks. Määruskaebus rahuldatakse.
9.Hageja nõudis kostjalt kokku 2000 euro väljamõistmist. Seega on tegemist lihtmenetluse asjaga TsMS § 405 lg 1 esimese lause mõttes. Sellises asjas esitatud apellatsioonkaebust ei pea ringkonnakohus TsMS § 637 lg 21 järgi menetlema, kui maakohtu otsuses ei ole antud luba edasikaebamiseks ning kui maakohtu otsuse tegemisel ei ole selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi ega selgelt rikutud menetlusõiguse normi ega selgelt valesti hinnatud tõendeid või see ei võinud oluliselt mõjutada lahendit.
10.Kolleegium ei nõustu kostja väitega, et TsMS § 637 lg 21 on põhiseadusega vastuolus. Võimalik põhiõiguste riive ei ole piisavalt intensiivne ning on sisult sobiv, vajalik ja mõõdukas. Lihtmenetluse asjades on isikule tagatud kaebeõigus esimese astme kohtu otsuse peale ning samuti on tagatud kaebeõigus Riigikohtule, kui ringkonnakohus ei võta apellatsioonkaebust menetlusse. Riigikohtu tsiviilkolleegium on 12. oktoobril 2011 tsiviilasjas nr 3-2-1-80-11 tehtud määruse p-s 17 leidnud, et Riigikohus saab kontrollida apellatsioonkaebuse menetlemisest keeldumise õigust tervikuna, st ka osas, milles ringkonnakohus leidis, et maakohus ei ole selgelt ebaõigesti hinnanud tõendeid või et see ei mõjutanud oluliselt asja lahendamist. Tõendite osas piirdub hindamine siiski esmajoones ulatusega, kas tõendite võimalik väär hindamine ja selle mõju maakohtu lahendile on täiesti ilmne. Lisaks on Riigikohus teinud lihtmenetluse asjades mitmeid lahendeid, milles on selgitatud, et ringkonnakohus
lahendab esitatud apellatsioonkaebuse sisuliselt, ehkki ei pea apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise määruses järgima kõiki TsMS §-s 654 ringkonnakohtu otsusele esitatud nõudeid (vt nt Riigikohtu 1. detsembril 2011 tsiviilasjas nr 3-2-1-119-11 tehtud määruse p 9). Seega on kohtuasja sisuline läbivaatamine kolmes kohtuastmes menetlusosalisele tagatud ka juhul, mil ringkonnakohus keeldub apellatsioonkaebust menetlusse võtmast.
11.Kolleegiumi arvates keeldus ringkonnakohus alusetult kostja apellatsioonkaebust menetlemast. Kõigepealt peab kolleegium vajalikuks korrata oma varasemat seisukohta, et lihtmenetluse asjades valdkonnas, mille materiaalõiguse normide kohaldamise kohta ei ole Riigikohtu praktikat, oleks maakohtul otstarbekas anda edasikaebamise luba ja ringkonnakohtul oleks otstarbekas võtta apellatsioonkaebus menetlusse ka siis, kui maakohus pole edasikaebamiseks luba andnud (vt nt Riigikohtu 30. märtsi 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-30-12, p 10; Riigikohtu 17. juuni 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-49-11, p 7). Riigikohtu praktikat ei ole eelkõige VÕS § 408 lg 4 kohaldamise ja tõlgendamise kohta. Lisaks märgib kolleegium, et kostja tõi apellatsioonkaebuses välja mitu maakohtu lahendit, milles tehtud otsused käsitlesid väidetavalt sarnast olukorda praeguse tsiviilasjaga, kuid otsustused olid teistsugused. Kuigi formaaljuriidiliselt on kõrgema astme kohtu seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel kohustuslikud üksnes sama asja uuesti läbi vaatavale madalama astme kohtule (TsMS § 658 lg 2, § 693 lg 2), saab tõhusama õigusemõistmise huvidest lähtudes pidada ka ringkonnakohtute üheks funktsiooniks maakohtute praktika suunamist ja ühtlustamist laiemas tähenduses. Seetõttu olnuks ringkonnakohtul otstarbekas võtta ka apellatsioonkaebuse menetlusse võtmata jätmise korral selgelt väljendatud seisukoht selle kohta, et maakohtute praktikat ei ole vaja määruses märgitud põhjustel ühtlustada.
12.Ringkonnakohus keeldus alusetult kostja apellatsioonkaebust menetlemast ka järgmistel põhjustel. Maakohus on poolte sõlmitud laenulepingutele kohaldanud tarbijakrediidilepingu sätteid (VÕS § 402 jj), menetlusosalised ei ole seda vaidlustanud ja kolleegium lähtub samuti sellest, et mõlemad 2008. aastal sõlmitud laenulepingud on tarbijakrediidilepingud. Praeguse asja lahendamisel tuleb lähtuda VÕS-i tarbijakrediidilepingute asjakohasest redaktsioonist laenulepingute sõlmimise ajal. Kolleegium märgib, et tarbijakrediidilepingu regulatsioon erineb tunduvalt tavalise laenulepingu regulatsioonist. Selle põhjuseks on tarbija kui õiguskäibes nõrgema poole õiguste suurema kaitsmise vajadus. Seda asjaolu on arvestatud ka Euroopa Liidu kehtivas õiguses, vastu on võetud mitu tarbijakrediidilepingut reguleerivat direktiivi. Laenulepingute sõlmimise ajal kehtinud VÕS-i tarbijakrediidilepingu sätted harmoneerisid Eesti õiguskorda Euroopa Nõukogu 22. detsembri 1986. a direktiivi nr 87/102/EMÜ (tarbijakrediiti käsitlevate liikmesriikide õigus- ja haldusnormide ühtlustamise kohta) nõuded. Nimetatud direktiivi kehtestamise eesmärk oli mh tarbija kaitsmine ebaõiglaste krediiditingimuste eest, vt direktiivi preambul. Oluline on lisaks viidata sellele, et direktiivi art 15 kohaselt ei takista direktiiv liikmesriikidel säilitada või vastu võtta rangemaid
tarbijakaitsesätteid, mis vastavad nende asutamislepingust tulenevatele kohustustele. Tarbijakrediidilepingut puudutavates vaidlustes tuleb kohtutel seega eriti tähelepanelikult kontrollida seadusest tulenevate nõuete täitmist, mille võimalikele rikkumistele on pool viidanud.
13.Maakohus võis kolleegiumi arvates jätta ekslikult kohaldamata VÕS § 408 lg 4. Selgitamaks VÕS § 408 lg 4 eesmärki, tuleb esmalt viidata VÕS § 404 lg-le 2, mille kohaselt peavad tarbija allkirjastatud tahteavalduses olema märgitud mitmed andmed (lg 2 p-d 1−10), mis annavad tarbijale infot sõlmitava tarbijakrediidilepingu, selle lõpetamise ja tagasimakstavate summade kohta. VÕS § 408 lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping tühine mh juhul, kui selles on jäetud märkimata mõni VÕS §-s 404 sätestatud andmetest. VÕS § 408 lg 2 kohaselt muutub krediidileping hoolimata VÕS § 404 lg-s 2 sätestatud andmete puudumisest erandina siiski kehtivaks, kui tarbija saab laenu kätte või hakkab krediiti kasutama. Praeguses asjas kostja VÕS § 408 lg-le 2 ei tugine ja on kinnitanud, et ta sai laenu kätte. Küll aga on kostja sõnaselgelt tuginenud VÕS § 408 lg-le 4 (vt tl 71−75). VÕS § 408 lg 4 on kehtestatud sanktsioonina laenuandjale ja osaliselt tasakaalustamaks VÕS § 408 lg 2 tagajärge. Nimelt näeb VÕS § 408 lg 1 esimene lause ette, et kui VÕS § 404 lg 2 kohases tarbija tahteavalduses puuduvad andmed intressimäära, krediidi kulukuse määra või krediidi kulukuse esialgse määra või krediidi brutosumma kohta, loetakse intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Kostja on menetluses tuginenud sellele, et lepingudokumentides puudus info vähemalt krediidi brutosumma ja krediidi kulukuse määra kohta (tl 96). Krediidi kulukuse määra osas viitas kostja selgelt sellele, et üldtingimustes oli esitatud vaid üks näiteline kulukuse määr 10 000 krooni suuruse laenu ja kolmeaastase tagasimakse perioodi korral, kostja laenuleping oli aga sõlmitud teistsugustel tingimustel (samuti tl 96). Maakohus ei ole neid väiteid piisava põhjalikkusega analüüsinud, piirdudes vaid lausega, et lepingu üldtingimustes sisaldus ka intressi protsent aastas ning krediidi kulukuse määr.
14.Kostja väidetele sisuliselt vastamata jätmine võis kaasa tuua ebaõige kohtulahendi. Nimelt sätestab VÕS § 408 lg 4 kolmas lause, et krediidiandja peab (juhul kui puuduvad lg 4 esimeses lauses viidatud andmed ja seetõttu kohaldub seadusjärgne intressimäär) osamaksed intressimäära ja muude kulude vähendamist arvestades uuesti määrama ja tarbijale teatavaks tegema. Kostja on tuginenud ka asjaolule, et ta teatas hagejale 6. veebruari 2010 kirjaga (tl 77) VÕS § 404 lg 2 rikkumisest ja vajadusest intressimaksed VÕS § 408 lg 4 kohaselt ümber arvutada. Samas kirjas teatas kostja ka maksete peatamisest kuni nõuetekohase maksegraafiku kättesaamiseni. Kohtus on kostja tuginenud VÕS §-le 110. Hageja ei ole väitnud, et ta ei ole kostja kirja kätte saanud. Kolleegium on seisukohal, et juhul, kui laenuandja ei täida talle seadusega (VÕS § 408 lg 4) pandud kohustust intressimäära uuesti määramise ja tarbijale teatavaks tegemise kohta, ei ole välistatud tarbija õigus tugineda VÕS §-le 110. VÕS § 110 lg 1 esimese lause kohaselt võib võlgnik keelduda oma kohustuse täitmisest, kuni võlausaldaja on rahuldanud võlgniku sissenõutavaks muutunud nõude võlausaldaja vastu, kui see nõue ei ole piisavalt tagatud ning selle nõude ja võlgniku kohustuse vahel
on piisav seos ning seadusest, lepingust või võlasuhte olemusest ei tulene teisiti. Kui tuginemine VÕS §-le 110 on õigustatud, tähendab see mh seda, et võlausaldaja ei või VÕS § 101 lg 3 kohaselt tugineda võlgniku kohustuse rikkumisele ja kasutada sellest tulenevat õiguskaitsevahendit, sh öelda leping üles. Lähtudes VÕS § 118 lg-st 2, on selline ülesütlemisavaldus tühine (vt Riigikohtu 21. mail 2009 tsiviilasjas nr 3-2-1-53-09 tehtud otsuse p 11, milles on VÕS § 118 lg-t 2 peetud lisaks lepingust taganemisele analoogia alusel kohaldatavaks ka lepingu ülesütlemisele). VÕS § 118 lg 2 järgi on lepingurikkumise tõttu lepingust taganemine (ülesütlemine) tühine mh siis, kui võlgnik keeldub õigustatult kohustust täitmast. Kolleegium lisab, et hageja esitatud dokumentides (laenulepingu üldtingimused ühel lehel ja laenutaotlused, tl 48−50) ei ole näidatud andmeid krediidi brutosumma kohta VÕS § 404 lg 2 p 2 tähenduses ega konkreetsete laenulepingute krediidi kulukuse määra kohta VÕS § 404 lg 2 p 6 tähenduses. Seega on tõendite väär hindamine maakohtus täiesti ilmne (vt eespool viidatud Riigikohtu määrust tsiviilasjas nr 3-2-1-80-11). Samuti märgib kolleegium, et VÕS §-s 408, sh lg-tes 2 ja 4 sätestatu kehtib ka sidevahendi abil sõlmitud tarbijakrediidilepingu korral. VÕS § 410 lg 1 ei tee sellest erandit vähemalt juhul, mil tarbijale ei antud VÕS § 404 lg-s 2 sätestatud andmeid kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis selliselt, et tarbija sai nende andmetega enne lepingu sõlmimist põhjalikult tutvuda.
15.Seega tuleb ringkonnakohtu määrus tühistada. Apellatsioonkaebuse menetlemisel on võimalik selle väidetele sisuliselt vastata ja mh hinnata, kas kostja tugineb õigustatult VÕS §-le 110. Kui kostja tugineb õigustatult nimetatud sättele, tuleb anda hinnang sellest tulenevatele õiguslikele tagajärgedele. Kolleegium peab vajalikuks märkida, et hageja ei pruugi olla põhjendatult tuginenud sellele, et kostja rikkus hea usu põhimõtet (kuna kostja tugines lepingu rikkumisele alles pärast makseviivitusse jäämist, vt tl 87). Tarbijakrediidilepingu korral on laenuandja kohustatud tagama laenuvõtjale võimaluse tutvuda kõikide seaduses ettenähtud andmetega juba enne lepingu sõlmimist.
16.Kolleegium märgib lisaks järgmist. Kostja apellatsioonkaebuses (tl 117) on esitatud väide, et kuna hageja põhinõudes sisaldub ka intress, on viivist arvutatud ebaseaduslikult ka intressilt. Ringkonnakohus peab kontrollima ka seda kaebuse väidet. Hagiavalduse kohaselt ei ole hageja kostjalt nõudnud eraldi intressi väljamõistmist, kuigi lepingu järgi oli intressi tasumises kokku lepitud. Hagiavalduses ei ole ka kirjas, et intressi nõudmisest on loobutud. Eelduslikult võib kostja väidet seega õigeks pidada. Maakohus võib olla eksinud VÕS § 113 lg 6 vastu ning olla mõistnud viivise välja ka intressilt. Riigikohus on 6. veebruaril 2013 tsiviilasjas nr 3-2-1-184-12 tehtud otsuse p-s 31 leidnud, et viivise võimalikku arvutamist (intressilt) peab kohus kontrollima õiguse kohaldamise küsimusena omal algatusel, sõltumata kostja vastuväidetest. Kohus võib selleks hagejalt TsMS § 3401 lg 1 järgi nõuda arvestuse esitamist. Kolleegiumi arvates kehtib eelöeldud õiguse tõlgendamise põhimõte ka üldisemalt viivise arvutamise kohta. Hagiavaldusest nähtuvalt on hageja arvutanud viivist määraga 0,022% päevas 1076 hilinenud päevalt. Mingit täpsemat arvutuskäiku ei ole hageja esitanud. Maakohus on leidnud, et viivise määr tuleneb laenulepingu üldtingimustest. Selline seisukoht ei ole aga õige, sest hagis ei
ole viivise alusena viidatud üldtingimustele, vaid VÕS §-dele 113 ja 94. Tarbijakrediidilepingu korral ei või tarbijalt VÕS § 415 lg 1 esimese lause kohaselt (millele maakohus on samuti viidanud) võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist (vt VÕS § 415 lg 1 esimeses lauses sätestatud viivise suurust puudutava piirangu kohta kooskõlas VÕS § 113 lg 1 erinevate lausetega Riigikohtu 14. jaanuaril 2009 tsiviilasjas nr 3-21-120-08 tehtud otsuse p 12). VÕS § 113 lg 1 teine lause viitab viivise määra leidmiseks esmalt omakorda VÕS §-le 94, millest tuleneb aga põhimõte, et viivise määr sõltub iga poole aasta tagant muutuvast ja Euroopa Keskpanga määratavast intressimäärast. Seega on hageja jätnud välja toomata, milliste arvutuste alusel jõudis ta ühtse viivisemäärani 0,022% päevas. Tegemist ei ole ilmselt ka VÕS § 415 lg 1 ja VÕS § 113 lg 1 kolmanda lause kaudu tuletatava lepingujärgse intressimäära alusel leitava viivisemääraga, sest päevamäärale 0,022% vastab aastamäär ca 8%, kuid lepingujärgse intressi aastamäär on 24% (tl 48).
17.Kolleegium peab eelkõige õiguse ühetaolise kohaldamise huvides vajalikuks märkida veel järgmist. Tarbijakrediidilepingu ülesütlemise avaldus peab olema tingimusteta ja tarbija jaoks üheselt arusaadav. Avaldusest peab tarbija aru saama, et temaga sõlmitud leping on üles öeldud (mh ülesütlemise kuupäev) ja temalt nõutakse laenusumma tingimusteta tasumist. Ülesütlemisavaldus ei saa üldjuhul olla mingi muu dokumendi koosseisus, mis on nt pealkirjastatud „Teade", „Meenutus", „Laenukonto väljavõte" vms.
18.Kokkuvõttes on kolleegium seisukohal, et kostja on esitanud apellatsioonkaebuses põhimõttelised õiguslikud küsimused, millele ringkonnakohus pidanuks vastama. Maakohtu seisukohad neis küsimustes on pealiskaudsed või põhjendamata. Kui menetlusosaline ei saa piisavalt põhjendatud vastust oma põhilisele (õiguslikule) väitele terve kohtumenetluse jooksul maa- ja ringkonnakohtus (olgugi lihtmenetluses), võib see tekitada usaldamatust kohtusüsteemi kui terviku suhtes.
19.Menetluskulude jaotus jääb TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel ringkonnakohtu otsustada, lähtudes asja lahendamise tulemusest.
20.Tasutud kautsjon tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel määruskaebuse rahuldamise tõttu tagastada. Ants Kull, Peeter Jerofejev, Lea Laarmaa
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.