Triin Uusen-Nacke, Andra Pärsimägi, Üllar Roostoja
Otsuse tegemise aeg ja koht
24. september 2021, Tartu
Tsiviilasja number
2-19-11650
Tsiviilasi
Legalius OÜ hagi Industrial Technology Investments OÜ (likvideerimisel) vastu põhivõla 70 302 euro ja 81 sendi ning viivise saamiseks 90 655 eurot 98 senti
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 2. märtsi 2020 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Industrial Technology Investments OÜ (likvideerimisel) apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant (kostja): Industrial Technology Investments OÜ (likvideerimisel) (registrikood 10884891), seaduslik esindaja likvideerija Kristjan Leppik Vastustaja (hageja): Legalius OÜ (registrikood 14617900), esindaja vandeadvokaat Anto Kasak
RESOLUTSIOON
1.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Maakohtu 2. märtsi 2020 otsus muutmata.
2.Jätta menetluskulud Tartu Ringkonnakohtus ja Riigikohtus Industrial Technology Investments OÜ (likvideerimisel) kanda.
3.Välja mõista Industrial Technology Investments OÜ-lt (likvideerimisel) Legalius OÜ kasuks menetluskulude katteks Tartu Ringkonnakohtus ja Riigikohtus kokku 1728 eurot.
4.Menetluskuludelt 1728 eurot tuleb tasuda viivist alates otsuse jõustumisest kuni kohustuse täitmiseni võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Legalius OÜ (hageja) esitas 2. augustil 2019 Industrial Technology Investments OÜ (likvideerimisel) (kostja) vastu hagi võlgnevuse nõudes. Hageja palus mõista kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 70 302 eurot 81 senti ja viivise 19 565 eurot 27 senti alates võlgnevuse sissenõutavaks muutumisest 4. augustil 2016 kuni 21. jaanuarini 2020. Samuti palus hageja mõista kostjalt välja võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivise põhivõlalt alates hagi esitamisest. Hagiavalduse kohaselt andis Enn Vann (laenuandja) 30. septembril 2009 kostjale tähtajatu laenulepingu alusel laenu 1 100 000 krooni ehk 70 302 eurot 81 senti. Laenusumma üleandmist tõendab kostja SEB arvelduskonto 2009. a väljavõte. Laenuandja esitas kostjale 3. juunil 2016 laenulepingu ülesütlemise avalduse, mille kostja sai kätte samal päeval. Seega muutus laenu tagastamise nõue sissenõutavaks ning kostjal tekkis kohustus VÕS § 398 lg 1 järgi laen tagastada koos intressidega hiljemalt 4. augustil 2016. Kostja ei ole laenu tagastanud. Laenuandja loovutas laenu tagastamise nõude kostja vastu 9. augustil 2016 Spaceventure OÜ-le, kes teavitas kostjat nõude omandamisest. Spaceventure OÜ loovutas
26.märtsil 2019 nõude hagejale. Hageja on kostjat teavitanud nõude omandamisest ning andnud kostjale võimaluse võlgnevus tasuda. Kostja ei ole seda teinud. Kuna hageja nõue muutus sissenõutavaks 4. augustil 2016, siis ei saa hageja nõue tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 146 lg 1 järgi aeguda enne 4. augustit 2019. Asjakohased ei ole kostja väited, et hageja nõue muutus sissenõutavaks pärast seda, kui kostja tasus laenuandjale 55 000 krooni. Kostja ei ole laenuandjale võlgnevuse tasumiseks teinud ühtegi makset. Kostja väited on vastuolus laenuandja nõude loovutamise lepingus antud kinnitusega ja kostja endiste juhatuse liikmete antud kinnitustega, et võlgnevus on täies ulatuses tasumata. Kostja ei ole tõendanud, et 55 000 krooni on makstud vaidlusaluse võlgnevuse katteks. Tähtajatust laenulepingust tulenev kohustus muutub sissenõutavaks pärast laenulepingu ülesütlemist. Kostja väited selle kohta, et laenuandja soovis kostjale raha kandes Marati Kinnisvara OÜ-d (osaühing) varatuks muuta, on asjakohatud ja tõendamata. Laenuandja ja osaühingu vaheline suhe ei muuda olematuks laenuandja ja kostja vahelist laenusuhet.
2.Kostja vaidles hagile vastu. Hageja väidetud võlasuhet ei ole olemas. Hageja nõue ei ole eluliselt usutav ega tõendatud ning on aegunud. Nõude esitamise tegelik eesmärk on saavutada kostja pankrot, et mõjutada pankrotimenetluse kaudu kostja likvideerija algatatud menetlusi. Ainuüksi maksekorraldused ei tõenda laenusuhte olemasolu, muid laenusuhet tõendavaid dokumente ei ole kohtule esitatud. Laenuandja ja Toomas Schwartzsteini (kostja endise juhatuse liikme) kinnituskirjad laenusuhte olemasolu kohta ei ole usaldusväärsed tõendid, sest nimetatud isikud saavad kostja pankrotist isiklikku kasu. Kostja oli 2013. a veebruarist kuni 2014. a novembrini registrist kustutatud ning mitte üheski dokumendis, sh likvideerimisaruandes, ei ole hageja nõuet kajastatud. Laenuandja enda väidetavast nõudest äriregistrile ei teatanud. Kostja raamatupidamisdokumendid on kadunud.
29.septembril 2009 kandis osaühing laenuandajale 1 200 000 krooni selgitusega „laenu tagastus“. Järgmisel päeval kandis laenuandja kostja kontole 1 100 000 krooni.
2.oktoobril 2009 kandis kostja osaühingule 1 000 000 krooni. Seega osaühingust välja kantud raha liikus mõne päeva jooksul tagasi osaühingusse. Sealjuures jäi 100 000 krooni laenuandjale ja 100 000 krooni kostjale. Tegemist ei olnud laenusuhetega, vaid eesmärgipärase tegutsemisega osaühingust vara väljaviimiseks. Hageja nõue kostja vastu on aegunud. Hageja nõue muutus sissenõutavaks hiljemalt
13.aprillil 2010, mil kostja tasus laenuandjale 55 000 krooni.
MAAKOHTU LAHEND
3.Maakohus rahuldas 2. märtsi 2020 otsusega hagi osaliselt ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 66 787 eurot 67 senti, viivise 18 525 eurot 37 senti ja VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivise põhinõudelt alates 22. jaanuarist 2020 kuni põhinõude täitmiseni. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja 3454 eurot 20 senti ja VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivise väljamõistetud menetluskuludelt. Maakohus leidis, et kostja ei ole oma väiteid laenusuhte puudumise kohta tõendanud. Laenulepingu võib sõlmida ka suuliselt (TsÜS § 77 lg 1, VÕS § 11 lg 1). Kostja SEB Panga kontoväljavõttest nähtuvalt on laenuandja teinud kostjale 30. septembril 2009 ülekande 1 100 000 krooni selgitusega „Laen“. Kostja endise juhatuse liikme T. Schwartzsteini kinnituse kohaselt olid laenuandja ja kostja sõlminud tähtajatu laenulepingu. Nii 9. augusti 2016 kirjas Spaceventure OÜ-le kui ka nõude loovutamise lepingu p-s ii on laenuandja kinnitanud, et ta andis kostjale laenu ning ütles tähtajatu laenulepingu üles 3. juunil 2016. Maakohus leidis, et 30. septembril 2009 kostjale tehtud ülekanne 1 100 000 krooni märkega „laen“ ei anna alust arvata, et seda raha anti kostjale mingil muul eesmärgil. Asjaolu, et pärast osaühingult 1 200 000 krooni saamist kandis laenuandja kostjale 1 100 000 krooni, mille kostja kandis 2. oktoobril 2009 osaühingule, ei tähenda veel seda, et laenusuhet laenuandja ja kostja vahel ei eksisteerinud. Põhjendatud ei ole kostja väide, et kuna kostja likvideerimisaruanne hageja nõuet ei kajastanud ning laenuandja ei ole enda nõudest ka äriregistrile teatanud, siis nõuet ei eksisteeri. Võlausaldaja nõudeõigus ei lõpe pelgalt selle tõttu, et likvideerimismenetluses seda ei esitata. Maakohus luges tõendatuks, et laenuandja ja kostja vahel oli sõlmitud suuline tähtajatu laenuleping VÕS § 396 lg 1 ja § 398 lg 1 tähenduses. Pooled ei vaidle selle üle, et laenuandja ütles laenulepingu üles 3. juunil 2016 ja samal päeval sai kostja ülesütlemise teate kätte. Seega tekkis laenuandjal õigus nõuda laenu tagastamist kahe kuu möödumisel, s.o 4. augustil 2016. Hagi on esitatud 2. augustil 2019 ning see ei ole tulenevalt TsÜS § 146 lg-st 1 ja § 147 lg 1 esimesest lausest aegunud.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Kostja (apellant) esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata. Kostja leiab jätkuvalt, et 30. septembri 2009 pangaülekande tegelikuks eesmärgiks oli enne osaühingu pankrotti sellest raha välja „kantimine“, tegemist oli näiliku ülekandega. Maakohus on tõendeid valesti hinnanud. Maakohus ei ole kostja väiteid ja tõendeid osaühingu varatuks tegemise osas kogumis arvesse võtnud ja on jätnud täielikult tähelepanuta kostja väite, mille kohaselt kanti osaühingust laenuandjale raha alusetult, ning seda väidet tõendavad pankrotihaldur Kalev Mägi hagiavaldus laenuandja vastu ja pankrotihalduri 2. juuli 2013 taotlus tõendi kogumiseks. Samuti on maakohus jätnud tähelepanuta kostja faktiväite, et 1 200 000 krooni liikus osaühingust mõne päeva jooksul laenuandja ja kostja kaudu tagasi osaühingusse selliselt, et 100 000 krooni jäi laenuandjale ja 100 000 krooni kostjale. Pooltevahelised võlasuhted, st osaühingust alusetult raha välja viimine, on leidnud kompromissiga lahenduse. Kohus on jätnud kompromissilepingu tõendina arvestamata. Nõude puudumist tõendab fakt, et kostja oli 2013–2014. aastatel registrist kustutatud ning mitte ühestki dokumendis (sh likvideerimisaruandes) ei ole hageja väidetavat nõuet kajastatud. Kui hinnata tõendeid kogumis, siis faktid kostja kustutamise ja tõendite puudumise osas kinnitavad kostja väidet, et nõuet tegelikkuses ei eksisteeri. Hagi eesmärk on saada täitedokument ebaselges ja tegelikkuses mitteeksisteerivas nõudes ning tekitada kostja pankrot, et takistada kostja likvideerija tööd. Laenusuhte tuvastamise korral oleks maakohus pidanud kohaldama aegumist. Laenu osaline tagastamine 13. aprillil 2010 tähendab seda, et hiljemalt sellel kuupäeval oli laenunõue sissenõutav. Laenunõue aegus seega hiljemalt 13. aprillil 2013.
5.Hageja (vastustaja) palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata ning menetluskulud kostja kanda. Hageja on esitanud piisavalt tõendeid tõendamaks laenusuhet. Kuivõrd pooled ei ole kokku leppinud laenu tagastamise tähtajas, siis on tegemist tähtajatu laenulepinguga. Kostja poolne 55 000 krooni tasumine ei muutnud vaidlusalust nõuet sissenõutavaks. Kõik kostja väited, v.a aegumise vastuväide, on asjasse mittepuutuvad. Kostja on lubamatult esitanud apellatsioonkaebuses uusi väiteid ja muutnud õiguslikku argumentatsiooni. Kostja ei ole üheski menetlusdokumendis väitnud, et tehing laenuandja ja kostja vahel on näilik. Kui kohus peab vajalikuks tehingu näilikkust hinnata, siis on kostja väited osaühingu varatuks tegemise ning raha n-ö pööritamise osas ebaõiged.
EELNENUD APELLATSIOONI- JA KASSATSIOONIMENETLUS
6.Tartu Ringkonnakohus tühistas 14. septembri 2020 otsusega maakohtu otsuse ja tegi uue otsuse, millega jättis hagi aegumise tõttu rahuldamata.
7.Riigikohtu tsiviilkolleegium rahuldas 17. märtsi 2021 otsusega hageja kassatsioonkaebuse ning tühistas Tartu Ringkonnakohtu 14. septembri 2020 otsuse ja saatis asja uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 692 lg 1 p 1 alusel materiaalõiguse normi väära tõlgendamise tõttu. Riigikohus ei nõustunud ringkonnakohtu seisukohaga, et kostja tegevust laenu osalisel tagastamisel saab lugeda laenulepingu ülesütlemiseks kaudse tahteavaldusega. Laenusaaja tahe laenu osalisel tagastamisel on eeldatavasti suunatud laenu tagasimaksmise kohustuse osalisele täitmisele, mitte laenulepingu tervikuna ülesütlemisele.
Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus muu hulgas vastama laenusuhte olemasolu puudutavatele apellatsioonkaebuse väidetele. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED ASJA UUEL LÄBIVAATAMISEL
8.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja Tartu Maakohtu
2.märtsi 2020 otsus muutmata. Maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning kooskõlas TsMS § 654 lg-s 6 sätestatuga ei korda ringkonnakohus oma otsuses kõiki maakohtu põhjendusi.
9.Vastuseks apellatsioonkaebuses esitatud põhjendustele märgib ringkonnakohus, et ükski nendest ei anna alust maakohtu otsuse tühistamisele. Maakohus on andnud hinnangu kõikidele esitatud tõenditele, kohaldanud õigesti materiaal- ja menetlusõiguse norme ning põhjendatult rahuldanud hagi.
9.1.Maakohus on põhjendatult leidnud, et E. Vanni ja kostja vahel oli sõlmitud suuline tähtajatu laenuleping, mille alusel kandis E. Vann 30.09.2009 kostja pangakontole laenuna 1 100 000 krooni. Seejuures on maakohus viidanud hageja esitatud nõuet kinnitavatele tõenditele: SEB Panga kontoväljavõttele, mille kohaselt on E. Vann teinud kostjale 30.09.2009 ülekande summas 1 100 000 krooni selgitusega „Laen“, kostja endise juhatuse liikme T. Schwartzsteini kinnitusele E. Vanni ja kostja vahel sõlmitud tähtajatule laenulepingule, samuti E. Vanni 09.08.2016 ja 03.06.2016 kinnitustele laenulepingu sõlmimise ja selle ülesütlemisele 03.06.2016. Laenulepingu sõlmimist E. Vanni ja kostja vahel tõendab ka kostja poolt 13.04.2010 E. Vannile laenu osaline tagastamine summas 55 000 krooni. Eelnimetatud hageja poolt tõendatud faktilisi asjaolusid ei ole kostja ümber lükanud ning seetõttu on paljasõnaline tema seisukoht apellatsioonkaebuses, et tegelikult E. Vanni ja kostja vahel laenusuhet ei olnud.
9.2.Asja materjalidest nähtuvalt kandis Marati Kinnisvara OÜ 29.09.2009 E. Vannile laenu tagastusena 1 200 000 krooni, 30.09.2009 laenas E. Vann kostjale 1 100 000 krooni ning 02.10.2009 kandis kostja Marati Kinnisvara OÜ-le 1 000 000 krooni. Nimetatud asjaolude alusel on kostjal tekkinud kahtlus, et laenusuhet E. Vanni ja kostja vahel tegelikult ei olnud ning eelmärgitud ülekannete eesmärgiks oli saavutada kostja pankrot. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kostja selline seisukoht on tõendamata. Kostja seisukohast järeldub, et juhul, kui E. Vann ei oleks 29.09.2009 Marati Kinnisvaral OÜ-lt laenu tagastusena 1 200 000 saanud, puudunuks tal võimekus kostjale 1 100 000 krooni laenata. Hageja on kinnitanud, et E. Vannil oli sõltumata 29.09.2009 laenu tagastusest majanduslik võimekus kostjale 1 100 000 krooni laenata ning kostja ei ole seda asjaolu kahtluse alla seadnud. Lisaks on kostja maakohtu istungil (I kd, tl 184) kinnitanud, et Marati Kinnisvara OÜ müüs kostjale 5 kinnistut, kinnistud on kostjale üle antud ning kostja maksis Marati Kinnisvara OÜ-le kinnistute eest 23 880 000 krooni. Kostja ei ole vastu vaielnud hageja väitele, et kostja laenas konnistute ostuks raha erinevatelt isikutelt ning üheks laenuandjaks oli E. Vann. Eeltoodu kinnitab maakohtu järeldust, et vaidlusalune laenuleping on reaalne ning kostja väide, et laenulepingu puhul on tegemist ühe lüliga ahelast, mille eesmärgiks oli Marati Kinnisvara OÜ pankrot, on põhjendamatu. Tegemist ei ole ka näiliku tehinguga TsÜS § 89 lg 2 tähenduses, kuna kostja ei ole tõendanud, et 30.09.2009 laenulepingu puhul oli poolte tahe tekitada üksnes õigusnäivust või varjata mingit muud tehingut.
9.3.Apellatsioonkaebuses esitatud muud väited ei anna samuti alust maakohtu otsuse tühistamiseks.
Iseenesest õige on kostja väide, et maakohus ei andnud eraldi hinnangut kostja esitatud kompromissilepingule (I kd, t. 128-150). Samas on kostja ekslikult leidnud, et nimetatud kompromissileping tõendab hageja nõude põhjendamatust. Nagu ringkonnakohus eelnevalt märkis, on tuleb vaidlusalust laenulepingut hinnata eraldi 29.09.2009 Marati Kinnisvara OÜ poolt E. Vannile laenu tagastamisest ning pealegi on kostja apellatsioonkaebuses ise kinnitanud, et nimetatud kompromissilepinguga E. Vann endale mingeid kohustusi ei võtnud. Seega puuduvad tõendid, et Marati Kinnisvara OÜ oleks tagastanud E. Vannile 29.09.2009 raha alusetult. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga ka selles, et äriühingu õigusvõimet ei loeta katkenuks ning tekkinud õigusi ja kohustusi vahepealse registrist kustutamisega lõppenuks. Asjaolu, et hageja ei esitanud koheselt likvideerimismenetluses oma nõuet, vaid alles pärast äriühingu registris „taastamist“, tuleb hinnata koos teiste tõenditega. Maakohus on seda ka teinud ning kostja vastupidine väide ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks.
9.4.Maakohus on kohaldanud õigesti VÕS § 398 lg-t 1 ning põhjendatult leidnud, et hageja nõue ei olnud hagi esitamise ajaks 02.08.2019 aegunud. Kostja väide, et laenu osalise tagastamisega 13.04.2010 muutus kogu tagastamata laenunõue sissenõutavaks, on ekslik.
9.5.Kostja väited, kuidas K. Leppik määrati likvideerijaks, kuidas kostja endised juhatuse liikmed on väidetavalt toime pannud kuritegusid, milliseid hagisid on kostja endiste juhatuse liikmete vastu esitatud ning kuidas hageja ainus väidetav eesmärk kostja vastu on kostja likvideerija kõrvaldamine, ei lükka ümber hageja 30.09.2009 laenulepingust tulenevat hageja nõuet kostja vastu.
10.Seoses kostja apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega jäävad menetluskulud ringkonnakohtus TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda. Riigikohus rahuldas 17.03.2021 otsusega hageja kassatsioonkaebuse ning seetõttu jäävad menetluskulud Riigikohtus samuti kostja kanda. Hageja menetluskulud koosnevad õigusabikuludest seoses apellatsioonkaebusele vastuse koostamisega ning osalemisega ringkonnakohtu istungil 14 tunni ulatuses summas 2688 eurot, kassatsioonkaebuse koostamisega 6 tunni ulatuses summas 1152 eurot ning täiendava seisukoha koostamises ringkonnakohtule 3,5 tunni ulatuses summas 672 eurot. Ringkonnakohus leiab, et kuna vastuses apellatsioonkaebusele on korratud eelnevalt maakohtu menetluses esitatud seisukohti, siis ei saanud vastuse koostamiseks kulunud aeg olla peaaegu võrdne kogu maakohtu menetluses õigusabile kulunud ajaga (vastavalt 14,5 tundi ja 14 tundi). Seetõttu leiab ringkonnakohus, et põhjendatud ja vajalik aeg apellatsiooniastmes kokku on 4 tundi summas (4x160x20%) 768 eurot. Lisaks on kostja esindaja koostanud kassatsioonkaebuse ja kulutanud selleks 6 tundi ning täiendava seisukoha ringkonnakohtule ja kulutanud selleks 3,5 tundi. Kuna ka kassatsioonkaebuses ja täiendavad seisukohas on kostja esindaja poolt esitatud samu seisukohti, milliseid on varasemalt esitatud maakohtule, siis on ringkonnakohtu arvates põhjendatud ja vajalikud kulud nimetatud menetlustoimingute eest kokku 5 tundi (5x160x20%) summas 960 eurot. Kokku moodustavad kostjalt hageja kasuks väljamõistetavad menetluskulud 1728 (768+960) eurot.
/allkirjastatud digitaalselt/ Triin Uusen-Nacke
/allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi
/allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.