3.Välja mõista I.T.I.O. (likvideerimisel) Legalius OÜ kasuks viivis põhinõudelt (66 787,67 eurot) alates 22.01.2020. a kuni põhinõude täitmiseni võlaõigusseaduse § 113 lõikes 1 teises lauses sätestatud määras.
5.Välja mõista I.T.I.O. (likvideerimisel) Legalius OÜ kasuks menetluskulud 3454,20 eurot.
6.Menetluskuludelt tuleb tasuda viivist alates otsuse jõustumisest kuni kohustuse täitmiseni võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras.
Otsus toimetada kätte menetlusosalistele. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavakstegemisest (TsMS § 630 lg 1, § 632 lg 1, § 633 lg 1). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima; vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (TsMS § 442 lg 6, § 633 lg 7). Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist (TsMS § 187 lg 6). HAGEJA NÕUE JA PÕHJENDUSED (tlk 2-7).
1.Hagiavalduse kohaselt kandis E.V. 30. septembril 2009. a I.T.I.O. (edaspidi kostja) tähtajatu laenulepingu alusel laenusumma 1 100 000 krooni ehk 70 302,81 eurot. Laenusumma ülekandmist tõendab hagiavaldusele lisatud laenusaaja SEB arveldusarve 2009. a väljavõte.
2.E.V. esitas kostjale 3. juunil 2016. a laenulepingu ülesütlemise avalduse, mille kostja sai kätte samal päeval, so. 3. juunil 2016. a. Seega muutus laen sissenõutavaks ning kostja kohustus tagastama laenu koos intressidega hiljemalt 4. augustil 2016. a vastavalt VÕS §le 398 lg-le 1. Kostja ei ole käesoleva hetkeni laenu tagastanud.
3.E.V. loovutas nõude kostja vastu 9. augustil 2016. a S.O, kes teavitas kostjat nõude omandamisest ning S.O. omakorda loovutas nõude summas 1 100 000 krooni ehk 70 302,81 eurot, millele lisandusid kõrvalnõuded, 26. märtsil 2019. a Legalius OÜ-le. Hageja on kostjat teavitanud nõude omandamisest ning andnud viimase võimaluse võlgnevus kohtuväliselt tasuda. Kostja ei ole pretensioonile vastanud.
4.Kuna hageja nõue muutus sissenõutavaks 4. augustil 2016. a, siis tulenevalt TsÜS § 146 lg-st 1, ei saa hageja nõue aeguda enne 4. augustit 2019. a.
5.Kuivõrd kostja ei ole oma kohustusi täitnud õigeaegselt, siis on hagejal õigus nõuda viivist alates võlgnevuse sissenõutavaks muutumisest alates 4. augustist 2016. a kuni 2. augustini 2019. a, kokku 1093 päeva eest, summas 16 905,01 eurot. Kohtuistungil hageja täpsustas oma viivisenõuet ja palus kostjalt välja mõista viivis kuni 21. jaanuarini 2020. a summas 19 565,27 eurot.
6.Hageja palub kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõlgnevus summas 70 302,81 eurot ja viivisevõlgnevus. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. KOSTJA VASTUS (tlk 82-87, 167).
7.Kostja vaidleb hagile vastu. Hageja ja kostja vahel ei eksisteeri hageja poolt viidatud võlasuhet, nõue ei ole eluliselt usutav ja tõendatud ning on aegunud. Nõude esitamise tegelik eesmärk on saavutada kostja pankrot, et mõjutada pankrotimenetluse kaudu kostja likvideerija poolt algatatud menetlusi.
8.Ainuüksi maksekorraldused ei tõenda laenusuhte olemasolu, muid laenusuhet tõendavaid dokumente kohtule esitatud ei ole. E.V. ja T.S. kinnituskirjad laenusuhte olemasolu kohta ei ole usaldusväärsed tõendid, sest tegemist on isikutega, kes saavad kostja pankrotistumise korral isiklikku kasu. Hagiavalduse lisaks olevast nõude loovutamise lepingust nähtub, et E.V. on õigus saada 30% nõude maksmapanekul laekuvatest summadest. T.S. on
likvideerijale teadaolevalt K.L. vend. K.L. on K.G. äripartner, kes on ühtlasi K.P.O. – juriidiline keha, mille kaudu üritati kostjat nö esimesel katsel pankroti ajada – juhatuse liige.
9.Kostja oli 2013. a veebruarist kuni 2014. a novembrini registrist kustutatud ning mitte ühestki teadaolevas dokumendis, sh likvideerimisaruanne, ei ole hageja väidetavat nõuet kajastatud. E.V. enda väidetavast nõudest registrile ei teatanud, kui E.V. oleks kostja vastu olnud reaalne nõue, siis oleks ta selle kostjalt sisse nõudnud enne kostja registrist kustutamist, mitte ca seitse aastat pärast väidetava laenu andmist. Ka K.G. poolt esitatud kostja likvideerimismenetluse aruandes ei ole E.V. väidetavat nõuet mainitud, mis kinnitab, et nõuet tegelikkuses ei eksisteeri.
10.29.09.2009. a kandis M.K.O. E.V. 1 200 000 krooni selgitusega „laenu tagastus“. Tegelikkuses ei olnud E.V. M.K.O. laenu andnud. 16.05.2013. a esitas M.K.O. pankrotihaldur K.M. E.V. vastu hagi, mille aluseks oli väide, et M.K.O. on tasunud E.V. 1 200 000 krooni alusetult. 30.09.2009. a, päev pärast M.K.O. 1 200 000 krooni saamist kandis E.V. kostjale 1 100 000 krooni. Kaks päeva hiljem, s.o 02.10.2009. a, kanti kostjast M.K.O. 1 000 000 krooni. M.K.O. välja kantud raha liikus mõne päeva jooksul ringiga tagasi M.K.O. 200 000 krooni väiksemas summas, millest 100 000 krooni jäi E.V. ile ja 100 000 krooni kostjale. Tegemist ei olnud laenusuhetega, vaid eesmärgipärase tegutsemisega viia M.K.O. kolmandate isikute (sh E.V. ) soodustamise eesmärgil välja vara.
11.XX.XX.XXXX sõlmiti K.G. ja K.L. ga seotud M.K.O. (kustutatud) pankrotihalduri ning nendega seotud teiste äriühingute ja E.V. vahel kompromissileping, millega lõpetati hulk kohtuvaidluseid, sh pankrotihalduri hagi E.V. vastu 76 696 euro M.K.O. pankrotivarasse tagastamise nõudes. E.V. kompromissilepingu kohaselt vaidluste lõpetamiseks, millest ühe ese oli nõue E.V. vastu summas 76 696 eurot, endale kohustusi ei võtnud. Kompromissilepingu tulemusena võtsid M.K.O. (pankrotis) ees kohustusi hoopiski K.L. ja K.G. ga seotud äriühingud. On usutav, et E.V. poolt kostjale antud rahasummad on talle teiste tehingutega sh nimetatud kompromissilepinguga ja kokkulepetega tagastatud.
12.Hageja nõue kostja vastu on aegunud. Laen muutus sissenõutavaks hiljemalt 13.04.2010. a, mil kostja tasus E.V. 55 000 krooni. TsÜS § 146 lg 1 tulenevalt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat, mistõttu on väidetav nõue kostja vastu igal juhul aegunud. HAGEJA VASTUS KOSTJA VASTUSELE (tlk 156-161)
13.Asjakohased ei ole kostja väited, et hageja nõude olemasolu mõjutab fakt, et kostja oli vahepeal äriregistrist kustutatud. Juriidilise isiku äriregistrist kustutamine ei lõpeta võlausaldajate nõudeid.
14.Kostja väide, et laen muutus sissenõutavaks pärast seda, kui kostja tasus E.V. 55 000 krooni, on ebaõige, kuna kostja ei ole E.V. võlgnevuse tasumiseks teinud ühtegi makset. Kostja väited on vastuolus E.V. poolt nõude loovutamise lepingus antud kinnitusega ja ka kostja endiste juhatuse liikmete poolt antud kinnitustega, et võlgnevus on täies ulatuses tasumata. Kostja ei ole tõendanud, et viidatud 55 000 krooni oli mõeldud vaidlusaluse võlgnevuse tasumiseks. Igal juhul 55 000 krooni tasumine ei muutnud vaidlusalust nõuet sissenõutavaks, sest tähtajatu laenulepingu puhul muutub laenulepingust tulenev kohustus sissenõutavaks pärast laenulepingu ülesütlemist.
15.Kostja väited selle kohta, et E.V. poolt kostjale raha kandmise eesmärk oli M.K.O. varatuks muutmine, on asjakohatud ja tõendamata. Olenemata sellest milline suhe oli E.V. ja M.K.O. vahel, ei muuda see olematuks E.V. ja kostja vahel olnud laenusuhet.
KOHTU PÕHJENDUSED
16.Kohus, arvestades hagi aluseks olevaid asjaolusid ja hinnates esitatud tõendeid kogumis, on seisukohal, et hagi tuleb rahuldada täies ulatuses.
17.Poolte vahel on vaidlus selle üle - kas hageja ja kostja vahel on laenusuhe; - kas nõue on aegunud.
18.Kohus võtab esmalt seisukoha laenulepingu olemasolu suhtes (I), seejärel kohustuse sissenõutavuse ja aegumise (II), siis võlgnetava laenusumma ja viivise (III) ning viimaks menetluskulude osas (IV). I
19.Võlaõigusseaduse (VÕS) § 396 lg 1 sätestab, et laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. VÕS § 11 lg 1 kohaselt võib lepingu sõlmida ka suuliselt.
20.VÕS § 29 lg 1 kohaselt lepingu tõlgendamisel lähtutakse lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Kui see tahe erineb lepingus kasutatud sõnade üldlevinud tähendusest, on määrav lepingupoolte ühine tahe. VÕS § 29 lg 3 kohaselt, kui üks lepingupool mõistis lepingutingimust teatud tähenduses ja kui teine lepingupool lepingu sõlmimise ajal seda tähendust teadis või pidi teadma, siis tõlgendatakse lepingutingimust selliselt, nagu esimene pool seda mõistis. Samas on ühise tegeliku tahte tõendamise kohustus poolel, kes sellele tugineb. Kui poolte ühist tegelikku tahet ega ka VÕS § 29 lg-s 3 nimetatud asjaolusid ei ole tõendatud, saab lepingu tõlgendamisel lähtuda mõistliku isiku positsioonist (VÕS § 29 lg 4). Lepingu tõlgendamisel tuleb arvestada ka VÕS § 29 lg-s 5 nimetatud asjaolusid, samuti VÕS § 29 lg-t 6, mille kohaselt tuleb lepingutingimust tõlgendada koos teiste lepingutingimustega, andes sellele tähenduse, mis tuleneb lepingu kui terviku olemusest ja eesmärgist.
21.Kuigi kostja on seadnud kahtluse alla laenusuhte olemasolu usutavuse, ei ole kostja oma väiteid tõendanud. Laenulepingule ei ole seadusega kehtestatud vorminõuet, st selle võib sõlmida ka suuliselt (TsÜS § 77 lg 1, VÕS § 11 lg 1). Kohtule esitatud kostja SEB Panga kontoväljavõttest (tlk 15) nähtuvalt on E.V. teinud kostjale 30.09.2009. a ülekande summas 1 100 000 krooni selgitusega „Laen“. Kostja endise juhatuse liikme T.S. kinnituse kohaselt oli E.V. ja I.T.I.O. vahel sõlmitud tähtajatu laenuleping (tlk 44). Nii 9. augusti 2016. a kirjas S.O. (tlk 38) kui ka nõude loovutamise lepingu p-s ii (tlk 23-24) on E.V. kinnitanud, et ta andis kostjale laenu ning ütles tähtajatu laenulepingu üles 3. juunil 2016. a.
22.Kuna kostjale on 30.09.2009. a E.V. poolt tehtud ülekanne 1 100 000 krooni (70 302,81 eurot), märkega „laen“, siis ei ole kohtul alust kahelda, et seda raha anti kostjale mingil muul eesmärgil. Asjaolu, et pärast M.K.O. 1 200 000 krooni saamist kandis E.V. kostjale 1 100 000 krooni, mille kostja 02.10.2009. a kandis M.K.O, ei tähenda veel seda, et laenusuhet E.V. ja kostja vahel ei eksisteerinud. Kohus on seisukohal, et põhjendatud ei ole kostja väide selle kohta, et kuna kostja likvideerimisaruanne hageja nõuet ei kajastanud ning E.V. ei ole enda nõudest ka registrile teatanud, siis nõuet ei eksisteeri. Võlausaldaja nõudeõigus ei lõpe peglalt selle tõttu, kui likvideerimismenetluses seda ei esitata. Kuna seadus võimaldab registrist kustutatud äriühingu n-ö ennistada, nt äriseadustiku § 381 alusel, siis äriühingu registris "taastamisel" ennistub tagasiulatuvalt ka tema õigusvõime, st õigusvõimet ei loeta katkenuks ning tekkinud õigusi ega kohustusi vahepealse registrist kustutamisega lõppenuks (RK 3-2-1-132-06).
23.Seega on kohus seisukohal, et kohtule esitatud eelpoolnimetatud tõenditega on kohtus leidnud tõendamist laenusuhte olemasolu E.V. ja kostja vahel ning et E.V. ja kostja vahel oli sõlmitud laenuleping VÕS § 396 lg 1 tähenduses.
24.Tähtaeg on kindlaksmääratud ajavahemik (tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 134 lg 1). Kuigi tähtaega on võimalik määrata ka kindlalt saabuva sündmusega (TsÜS § 134 lg 2), peab see sündmus olema piiritletud mingi konkreetsema tingimusega. Kuna tegemist oli suulise laenulepinguga ja laenu tagastamise tähtaega ei olnud kokku lepitud, siis on kohus seisukohal, et VÕS § 398 lg 1 kohaselt on tegemist tähtajatu laenulepinguga. II
25.Poolte vahel on vaidlus ka selles kas nõue on aegunud.
26.VÕS § 398 lg 1 näeb ette, et kui laenu tagastamise aega ei ole kokku lepitud, võib laenuandja nõuda laenu tagastamist pärast laenulepingu ülesütlemist. Nii laenuandja kui laenusaaja võivad tähtajatu laenulepingu üles öelda, teatades sellest ette vähemalt kaks kuud. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt võib intressita laenulepingu laenusaaja üles öelda ja laenu tagastada ilma ette teatamata. VÕS § 195 järgi toimub lepingu ülesütlemine ülesütlemisavalduse tegemisega teisele lepingupoolele.
27.Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et E.V. ütles laenulepingu üles 3. juunil 2016. a ning et samal päeval sai kostja ka ülesütlemise teate kätte. VÕS § 87 lg 5 järgi muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Seega tekkis laenuandjal õigus nõuda laenu tagastamist 2 kuu möödumisel, so. 4. augustil 2016. a ning kuna hagi on esitatud 2. augustil 2019. a, ei ole hageja nõue tulenevalt TsÜS § 146 lg 1 ja § 147 lg 1 esimesest lausest aegunud.
28.Kohus on seisukohal, et kuna hageja ei ole tõendanud, et kostjal ja hagejal oli veel peale eelnimetatud laenusuhte muid laenusuhteid, siis loeb kohus tõendatuks, et kostja on talle E.V. poolt antud 1 100 000 kroonisest (70 302,81 eurot) laenust 13.04.2010. a (tlk 151) E.V. tagasi maksnud 55 000 krooni (3515,14 eurot).
29.Tulenevalt eeltoodust rahuldab kohus hagi osaliselt ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja võlgnevuse 66 787,67 eurot (1 045 000 krooni). III
30.Hageja nõuab viivist perioodi 4. august 2016. a kuni 21. jaanuar 2020. a eest, summas 19 565,27 eurot (tlk 191).
31.VÕS § 101 lõike 1 punkt 6 sätestab, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. VÕS § 94 lg 1 sätestab, et kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga (EKP) põhirefinantseerimis-operatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti.
32.Kuna pooled ei ole kokku leppinud viivise kohaldamises, kohaldub antud juhul VÕS § 113 lõikes 1 teises lauses sätestatud viivisemäär ning kostjal tuleb tasuda hagejale viivist perioodi 4. august 2016. a kuni 21. jaanuar 2020. a eest, summas 18 525,37 eurot ning
alates 22.01.2020. a viivist VÕS § 113 sätestatud määras kuni põhivõlgnevuse tasumiseni (66 787,67 eurot). IV
33.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lõike 1 järgi kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuivõrd kohus rahuldas hagi, tuleb menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel jätta kostja kanda.
34.Tulenevalt TsMS § 173 lõikest 1 ja 2 märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Menetluskulude jaotus tuleb kohtulahendis märkida ka siis, kui menetlusosalised seda ei taotle.
35.TsMS § 163 lõike 1 järgi kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kuivõrd kohus rahuldas hagi osaliselt, tuleb menetluskulud jätta 95 % ulatuses kostja kanda ning 5 % ulatuses hageja kanda.
36.TsMS § 174 lõige 1 näeb ette, et menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid.
37.Hageja esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja kantud menetluskuludeks tasutud riigilõiv 1200 eurot ja õigusabikulud 2030 eurot (käibemaksuta). Hageja palub menetluskulud kindlaks määrata käibemaksuga. Kokku palub hageja kostjalt välja mõista 3636 eurot (2030+20%+1200).
38.TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. TsMS § 138 lg 2 kohaselt on riigilõiv kohtukulu. Hageja on hagiavalduse esitamisel 2.08.2019. a tasunud riigilõivu 1200 eurot. Seega on põhjendatud kostjalt hageja kasuks välja mõista vastavalt menetluskulude jaotusele hageja kantud riigilõiv 1140 eurot (1200 eurost 95 %).
39.TsMS § 144 p 1 kohaselt on kohtuvälisteks kuludeks menetlusosaliste esindajakulud.
40.TsMS § 175 lg 1 kohaselt kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt. Hagejat esindas menetluses vandeadvokaat A.K, kes vastab TsMS § 218 nõuetele. Hageja esindaja on menetluses osutanud õigusabi tunnihinnaga 140 eurot (käibemaksuta) kokku 14,5 tundi.
41.Kohus, arvestades käesoleva vaidluse sisu, nõude olemust ning hageja esindaja poolt tehtud menetlustoimingute vajalikkust, mahtu ja sisu, leiab, et hageja õigusabikulud kokku summas 2030 eurot on põhjendatud. Seega on põhjendatud kostjalt hageja kasuks välja mõista vastavalt menetluskulude jaotusele hageja kantud õigusabikulud 1928,50 eurot (2030 eurost 95 %), mis koos käibemaksuga kuulub kostjalt väljamõistmisele summas 2314,20 eurot.
42.Tulenevalt eeltoodust kuulub kostjalt hageja kasuks välja mõistmisele menetluskulud kokku summas 3454,20 eurot (1140 + 2314,20).
43.Kuna hageja palub menetluskuludelt viivise väljamõistmist tuleb TsMS § 177 lg 4 alusel hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tasuda viivist menetluskulude suurust kindlaks
tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras. /allkirjastatud digitaalselt/ Margit Jõgeva kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.